Referaat - Johannes Käis, sissejuhatus kasvatusteadusesse II (0)

TALLINNA ÜLIKOOLI PEDAGOOGILINE SEMINAR
Alushariduse ja täiendusõppe osakond
JOHANNES KÄIS’I ÜLDÕPPE PÕHIMÕTTED JA TÄNAPÄEVA ALUSHARIDUS
Referaat
Juhendaja : Evelyn Neudorf, MA
Tallinn 2013

SISUKORD

SISUKORD 1
SISSEJUHATUS 3
1.ELULUGU 4
2.ÜLDÕPETUSE PÕHIMÕTTED 6
1.1Lõimimine kui üldõpetuse alus 7
2.1.1Individuaalsuse printsiip 8
2. 2Vaateõpetus ehk kodulugu 8
2.3Loodusõpetus 9
3.J. KÄIS’I ÜLDÕPETUSE RAKENDAMINE TÄNAPÄEVA ALUS-HARIDUSES 10
3.1Õuesõpe 10
3.2Lapsest lähtuv kasvatus 11
4.KOKKUVÕTE 13
5.KASUTATUD KIRJANDUS 14

SISSEJUHATUS

Üldõppe põhimõtted jõudsid Eestisse 20. sajandi algul eeskätt Johannes Käisi ja Jüri Parijõgi kirjutiste ja kooliuuendusliku tegevuse kaudu. J. Käis oli omas ajas progressiivse pedagoogilise mõtte kandja ja kooli demokratiseerimise eest võitlev publitsist . Oma töödes, mis ilmusid, pidi ta arvestama koolis kehtivaid õppeplaane ja aineprogrammide sisu. ( Eisen , 1985)
1919 aasta algul võeti kodulugu kui õppeaine algkooli õppeplaani ning selle kaudu pidid lapsed õppima oma lähima ümbruse nähtusi vaatlema ja neid mõistma. Algastme õppematerjal püüti koondada teatud koduloolisteks kompleksteemadeks, mis ühendasid senised õppeained . Kuna puudusid vastavad käsiraamatud, õppekirjandus ja –vahendid, siis uuenduslik algus oli tagasihoidlik . Seejärel töötas J. Käis läbi koduloo ja üldõpetuse teoreetilised ja rakenduslikud küsimused ning soetas juurde käsiraamatuid ja õppekirjandust. (samas, 1985)
J. Käis töötas välja algõpetuse metoodika alused, üldõpetuse ja koduloo printsiibid , loodusõpetuse metoodika ja vaatlusõpetuse alused. (Eisen, 1985) Tema üldõpetuse, koduloo ja loodusõpetuse käsituse põhimõtted on kaasajal lasteasutustes rakendatavad ja viidatud ka Koolieelse lasteasutuse riiklikus õppekavas (2008), kus on nimetatud üldõpetust ühe õppe- ja kasvatustegevuse põhimõttena.
Üldõpetuse all mõistis J. Käis kogu õpetuse keskustust (ühtlust) lapse igapäevaste tähelduste, kogemuste ja huvide vallast valitud ainel ehk koduloolise vaateõpetuse asialadel. Üldõpetus on õppekorralduse printsiip ning kasutatakse õpilaste isetegevusele rajatud õppeviise. Üldõpetuse põhimõtteks on, et kõik õpetusalad seotakse ühtseks tervikuks ning õpetuse keskuseks on vaateõpetus ehk kodulugu, mille teemad valitakse lapse kodukoha elust ja loodusest, kooskõlas aastaaegade vahetusega (Eisen, 1989). Õppimise tähtsaim motivatsioon on huvi.

ELULUGU

Johannes Käis sündis Põlvas 26.detsembril 1885 aastal. Temast sai oma aja silmapaistvaim eesti koolimees. J.Käisi pedagoogiliste vaadete kujunemisele tema õpetajatöö algusaastatel avaldasid mõju Peterburi ülikooli bioloogilis-ökoloogilise suuna teadlased. Edasist kujunemist mõjutasid kooli põhjalikud ümberkorraldused Nõukogude Venemaa algusaastatel, kui J.Käis töötas Vologdas ja Pihkvas. (Eisen, 1985)
Koolitöö sisuline uuendamine algas tasapidi 1920.aastate algul. Üks esimesi algõpetuse sisulisi uuendusi oli koduloo kui õppeaine võtmine algkooli õppeplaani 1919.aasta algul. Kodulugu pidi õpetama lapsi oma lähima ümbruse nähtusi vaatlema ning neid mõistma. Üldõpetuses püüti kogu õppematerjal algastmel koondada teatud koduloolisteks kompleksteemadeks, mis ühendasid seniseid õppeaineid. Ideed tulid siia Lääne reformpedagoogika mõjutusena, peamiselt Austriast (samas, 1985). Uuendused levisid üsna tagasihoidlikult, sest ei mõistetud veel koduloo kui õpetamise printsiibi olemust. Puudusid vastavad käsiraamatud ning õppekirjandus, samuti kõige hädavajalikumad õppevahendid. Olulise pöörde tõi sinna aga Käis ise, kes järgnevatel aastatel töötas läbi koduloo ja üldõpetuse teoreetilised ja rakenduslikud küsimused ning soetas juurde vastavaid käsiraamatuid ja õppekirjandust. (samas, 1985)
Uute teede otsinguid alustas Käis kõigepealt algõpetuses, mille jaoks valmistas seminar juba ette ka õpetajaid. Keskmeks nooremates klassides pidi kujunema kodulugu. Käisi mõtte järgi polnud mitte kui uus aine, vaid kui uus õppemeetod , mis arendab õpilaste vaatlusvõimet, iseseisvat tööd ja harjutab mõtlemist. Laps õpib tundma kodukoha loodust ja inimese tööd. Käis rõhutas, et lapsi tuleb õpetada mitte niipalju tõsiasju teadma, kui neid otsima ja leidma. (samas, 1985)
J.Käisi toimetusel ja kooliuuendusrühma liikmete kaastööl ilmus aastatel 1931 -1936 13 metoodilisest käsiraamatust koosnev sari neljas jaos „Uusi teid algõpetuses”, mis käsitlesid peaaegu kõiki algkooli õppeplaanis olevaid aineid. Tema pedagoogilised ideed ja tööd leidsid suurt tähelepanu ka väljaspool kodumaad . (samas, 1985)
Johannes Käis rakendas kooliuuenduslikke põhimõtteid ja korraldas õpetajate koolitust uuenduspedagoogika alusel, ta oli viljakas kooliuuenduslike ideede propageerija. 1930. aastail juhtis Käis kooliuuendusrühma, kuhu kuulus üle 400 õpetaja. 1938-1940 juhtis õpetajate kolmeaastasi täienduskursusi, mis said tuntuks suveülikooli nime all. (samas, 1985)
Rajas Eesti loodusõpetuse metoodika ja koolifenoloogia, propageeris kooliaedade kujundamist ning looduskaitset. Käis oli viljakas publitsist, kirjutas hariduspoliitilisi ja metoodikaartikleid, taotles ühtluskooli demokraatlikku korraldust. Johannes Käisi trükis ilmunud põhiteosed "Isetegevus ja individuaalne tööviis" (1935, soome keeles 1937), " Loodusõpetus algkoolis" (1927-1930). (samas, 1985)
Koostanud  kogumiku “Loenguid ja kokkuvõtteid” I-II (Tartu, 1938-1939) ja aastaraamatu “Teel töökoolile” I-VI (Võru, 1924- 1929). Toimetanud metoodilist sarja “Uusi teid algõpetuses” (Tallinn, 1931-1936, 13 käsiraamatut koos töövihikute ja –juhenditega), bülletääni “Kooliuuenduslane” (1933-1940) ning “Eesti entsüklopeedias” artikleid loodusteaduse, geograafia, põllumajanduse ja pedagoogika alalt. (samas, 1985)
1946. aastal avaldas Käis sõjaeelset kooliuuendust kajastavaid kirjutisi kogumikus “Valitud tööd”, mistõttu teda süüdistati kodanlik -natsionalistlike vaadete propageerimises. Käis oli sunnitud metoodika osakonna juhataja kohalt lahkuma (vt eespool ). Tema teosed keelustati, küll hakati 1960. a-te keskpaigast F. Eiseni eestvõttel samme astuma tema rehabiliteerimiseks. Eesti NSV teeneline õpetaja (1945). Johannes Käis suri 29. juunil 1950. (samas, 1985)

ÜLDÕPETUSE PÕHIMÕTTED

Üldõpetus on lapse individuaalsust arvestav kasvatuse süsteem. Üldõpetuse seisukohalt on oluline rajada õpetus lapse psühholoogiale. Jälgides laste toiminguid märkame, et nad rakendavat uute kujutluste ja kogemuste saamiseks kõiki meeli. Saadud muljed elavad lapsed uuesti läbi mängus ja kogu lapse vaimne tegevus on suunatud konkreetsele asjale, nähtusele või probleemile. Eduka õppe- ja kasvatustegevuse eelduseks on lapse huvi. Eestis hakkas üldõpetuse põhimõtteid tutvustama Johannes Käis olles varasemalt tutvunud nii Saksamaa kui Austria vastava kogemusega. Ta rõhutas üldõpetuses koduloo tähtust. (samas, 1985.)
Koduloo kaudu õpetamine on elulähedane ja lapsepärane. Koduloolisi teemasid võib vabalt valida selle järgi, kuidas vaheldub inimese tegevus ja kuidas muutub elu aastaaegade jooksul. Koduloo ülesandeks on õpetada lapsi tähele panema oma kodukoha loodust ja inimese tegevust kodu ümbruses. Vaheldust töö võtetes aitab hoida laste tähelepanu ja huvi erksana. (Eisen, 1989.)
J. Käis tõi olulise pöörde Eesti algharidusse, töötades läbi koduloo ja üldõpetuse teoreetilised ja rakenduslikud küsimused ning andes välja vastavad käsiraamatud. J. Käis ei vastandanud üldõpetust ainesüsteemile, vaid muutis üldõpetuse sisu süsteemsemaks ja koduloolisemaks. Laps tajub ja tunneb oma ümbrust tervikpildina, õpetuski tuleb kohandada seesuguse tunnetusviisiga, sidudes üksikuid õppealasid keskse teema, keskse vaatlus - ja mõtlemispunktiga. Lapse sisemisi jõude vabastab ja paneb liikuma ühtlane, terviklik õppetegevus , keskmes on last ümbritsev asjaline maailm, laste kogemuste, elamuste ning huvide maailm. Laste individuaalsete võimete arendamist saab toetada individuaalse tööviisi kasutamise kaudu. (Nugin, 2013)
J. Käisile tuginedes võib öelda, et üldõpetus seob õppealasid läbi keskse teema sobitades üksikuid tegevusvaldkondi päeva-, nädala- ja kuuteemasse nii, et kogu lastega läbiviidavatest tegevustest moodustuks üks tervik. Üldõpetuse tuumaks on kodulugu, mis on lähtekoht kogu lapse mõttetegevusele ja väljendusele. (samas, 2013)
Üldõpetuse süsteemi loomisel tuleb jälgida sisulise tervikteema käsitlust . Õigel töökorraldusel kujuneb tegelik õpetus nii, et üleminek ühelt õppevõttelt teisele ei ole laste mõtte tegevusele häiriv ega pea toimuma alati kella järgi, vaid siis kui see osutub töökäigus loomulikult vajalikuks. Sellisel juhul säilitavad kõik õpetusvõtted sisulise seose ja oskuste harjutaminegi, mis muidu mõjub lastele väsitavalt, kujuneb neile huvitavaks. (Leosk, 1996.)
J. Käisi pedagoogilise süsteemi tähtsamaks teemaks on laste individuaalne ja iseseisev töö, pidades silmas lapse isiksust tervikuna . Individuaalse tööviisi väärtustena tuuakse esile laste võimalus töötada iseseisvalt, oma huvide ja võimete kohaselt ja individuaalses tempos . Individuaalne töö aitab kaasa kasvatusülesannete täitmisele , suureneb omandatava info maht ja intellektuaalne aktiivsus ning iseseisvus . Lapsed õpivad oma arvamusi paremini põhjendama. Individuaalse töö puhul ei ole lapsel objektiivses mõttes rühmakaaslaste ees kohustusi. ( Liimets , 2001.) Kui lasteasutus on lapsele meeldivaks tegevuspaigaks ja ta märkab, et tema eest hoolitsetakse, siis kasvab ja tugevneb lapse eneseteadvus ja eneseusaldus (Eisen, 1992.).
Seega tuleb õppe- ja kasvatustegevust kohandada lapse individuaalsusega, et soodustada lapse arenemist igakülgseks isiksuseks. Individuaalne töö peab jääma õigetesse piiridesse, kuid piiramine ei tohi takistada isiksuse omapärast kujunemist. Üksik isiku arenemist tuleks suunata selliselt , et ta tunnustaks sotsiaalseid väärtusi. (samas, 1992.) Individuaalsus ongi see, mis teeb igast inimesest isiksuse ning õpetaja ülesandeks on individuaalsed iseärasused lapsest üles leida ning teda nende arendamisel suunata.

Lõimimine kui üldõpetuse alus

J. Käisi järgi on üldõpetuse põhimõtteks siduda üksikuid valdkondi keskseks teemaks nii, et erinevatest tegevustest moodustuks ühtne tervik. Rahvusvahelises kirjanduses kasutatakse selle kohta mõistet integreerimine . Koolieelse lasteasutuse riiklikus õppekavas (2008) mõistetakse integreerimist kui erinevate tegevusvaldkondade ja tegevuste omavahelist lõimimist. (Nugin, 2013)
Õpetamine peab toimuma lapse individuaalse ja kollektiivi arengu ühtsust arvestades. Seega tuleb õpetust, nii nagu kitsamas mõttes kasvatustki, mõista kasvatuse ühe vormina ning mõlemad kasvatusvormid peavad teenima isiksuse arengu huve. (Liimets, 2001.)
Lõimitud õppimine nõuab õpetajatelt väga head koostöö oskust ja õppetegevuse terviklikku planeerimist. Eriti oluline on just õpetajate koostöö. Valdkondade seostamise kaudu areneb lastel kriitiline mõtlemine, kuna lapsi julgustatakse kohandama , võrdlema, analüüsima , sünteesima ja hindama ideesid valdkondade vahel. Lõimimise kaudu ühendatakse erinevaid õppeaineid ja julgustatakse lapsi laiendama oma mõtlemisvõimet. See aitab lapsel tegelikku elu kogeda, aidates nii kaasa tervikpildi kujunemisele. Kavandades lõimitud teemat, peab õpetaja veenduma , et tulemus omaks iga kasutatava valdkonna sees terviklikkust. Valdkondade seostamine aitab lastel arendada akadeemilisi ja eluks vajalikke oskusi, austust enda ja teiste vastu ning väljendusoskust. (Nugin, 2013)
Sellise tööviisiga antaksegi ühtlane, asjaline alus kogu õppetööle, mille tõttu lapsed töötavad suurema huviga , arenevad jõudsamini ja omandavad kergemini neile vajalikke oskusi ja teadmisi. (Eisen, 2004.)

Individuaalsuse printsiip

Hariduse mõiste ja kasvatusteaduse põhilausete järgi tuleb kasvatustööd, eriti aga õpetust kohandada õpilase individuaalsusega, et soodustada noorte arendamist väärtusküllaseks isiksuseks, kellele on omane ka ühiskondlik vaim ja meelsus. Individuaalne töö peab jääma õigetesse piirdisse, kuid piiramine ei tohi takistada isiksuse omapärast kujunemist. Individualiseerima ja sotsialiseerima: üks toob enda järele teise, sest õige ühiskond on see, kus tööjaotuses leiavad õige kasutuse iga üksiku ühiskonna liikme eri omadused. (Eisen, 1992)
Olulisel kohal oli lapse individuaalne iseseisev töö, mida toetasid rühmatöö ja ühisarutlused. Õppeaine valiku ja käsituse alusprintsiipide puhul oli oluline lapsepärasuse nõue (õpetuse sisu on lapse huvideringi kuuluvad asjad ja nähtused, mis on talle jõukohased) ja eluläheduse nõue (õpetus hoiab sidet lapse kodu, koduse elu ja ümbrusega). (Eisen, 2004.)
Vaba isetegevus on lapse kõigi vaimsete jõudude rakendus. Kuid vaimuanded, võimed ja huvid on erisugused igal lapsel oma laadilt , sügavuselt, ulatuselt jne.: nad on individuaalsed. (Eisen, 1992.)

Vaateõpetus ehk kodulugu

Üldõpetuse aluseks ja keskuseks on kodulugu. Kodulooline vaateõpetus annab head ainet kõnelemiseks ja keeleõpetusele, nii et tema eesmärk on keele arendamine vaatlemise ja kirjeldamise kaudu. (Eisen, 2004.)
Õpetuse sisuks võivad olla ainult lapse huvide ringi kuuluvad asjad ja nähtused, mis on talle ka arenemis- ja jõukohased. Last huvitab kõik, mis kuidagi puudutab ta tundeid, mis talle meeldib, mis oma liikuvuse või värviküllusega paelub ta tähelepanu, samuti asjad, mis tekitavad vahest küll hirmutunnet kui siiski tunduvad huvitavana. (samas, 2004.)
Kodulooline aine on elulähedane ja lapsepärane sellepoolest, et ta on vaba aine süsteemi kammitsaist. Vaateõpetuse teemad valitakse kodukoha elust ja loodusest, kooskõlas aastaaegade vahetusega. Koduloolises vaateõpetuses on hõlpsasti ja täielikumalt vaatlikkuse, näitliku õpetuse nõue. Siin ei tule puudu ainest, mille käsitlemisel laps saab harjutada kõiki oma meeli, võib katsuda asju käega ja mitmel viisil leida rahuldust oma tegevus- ja väljendustungile. Koduloolise aine käsitlemisel teritame lapse meeli, kasvatame püsivat tähelepanu, arendame vaatlus- ja algatusvõimet, harjutame asjalikku mõtlemist, ergutame fantaasiat ja laiendame huvide ringi. Kodulool on kindel alus kodumaa- kasvatusele sest, kes tahab oma kodumaad armastada, see peab teda ka tundma ja temast lugu pidama . (samas, 2004.)

Loodusõpetus

Loodusõpetuse väärtust algõpetusel on seni hinnatud ühekülgselt, nähes selles peamiselt ainet, mis arendab mõistust ja annab kasulikke elus tarvis minevaid teadmisi. Loodusõpetuse tõeliseks ülesandeks on arendada kõiki vaimilisi võimeid (mõistust, tahet) ja kõrgemaid väärtusi (kõlblisi, esteetilisi ja intellektuaalseid tundeid). Kõige selle juures annab ta ka elulise väärtusega teadmisi. (samas, 2004.)
Tänapäeva loodusõpetus viib last peamiselt kodukohta ja selle loodusesse , kuid ei unusta samas ka inimese turunduslikku elu ja kultuurtööd oma isamaal. Kodukoha loodus on kõige tähtsam – kodu- ja kodumaa-armastuse allikas. (samas, 2004.)
Moodne kultuuriinimene suurlinnas on hoopis võõrdunud loodusest ja see pahe ei jäta mõjutamata ka tema tervist ja kõlbelist elu. Õnneks on meie rahvas oma suures enamuses vähem puudutatud inimest loodusest kuntslikult lahutava suurlinna-kultuuripahedest. Lapses aga elab see rõõm loodusest edasi, mida ta ka tagasihoidmatult väljendab, joostes ja hüpates rohelisel murul või lillede kesksel aasal. Selle läbi omab loodusõpetus ka sotsiaalseid väärtusi, mida meie kasutamata jätta ei tohiks elurõõmsa ja elujõulise noorsoo kasvatamisel . (samas, 2004.)
Looduse armastus juhib meid ka looduskaitse mõttele: meie ei luba rikkuda ja asjata hävitada seda, mis meile armas, veel vähem võime endal lubada elusolevustele valu teha, küll aga tunneme neile kaasa ja tahame nende eest hoolitseda. Kaastunne ja teiste eest hoolitsemine on kõlbelised väärtused, mida inimeses kõrgelt hindame ja seega noortes arendama peame. (samas, 2004.)

J. KÄIS’I ÜLDÕPETUSE RAKENDAMINE TÄNAPÄEVA ALUS-HARIDUSES

Johannes Käis töötas välja algõpetuse metoodika alused, üldõpetuse ja koduloo printsiibid, loodusõpetuse metoodika ja vaatlusõpetuse alused (Eisen, 1985.). Tema üldõpetuse, koduloo ja loodusõpetuse käsitluse põhimõtted on tänapäeval lasteasutustes rakendatavad ja viidatud ka Koolieelse lasteasutuse riiklikus õppekavas (2008), kus on nimetatud üldõpetust ühe õppe- ja kasvatustegevuse põhimõttena.

Õuesõpe

Õues õppimine ei tähenda toas läbiviidavate tegevuste õue viimist , see tähenda läbimõeldud ja õuekeskkonnale orienteeritud õppe-kasvatustegevust. Viimastel aastatel on palju räägitud vajadusest ja võimalusest viia õppetegevusi õuekeskkonda. Õpiõu võimaldab õpitavat kogeda läbi meelte , „kogu kehaga “, katsetada, uurida ja õppida koostööd. Õuesõpet võib mõista kui sisu ehk ainet ja kui tegevust ehk protsessi. Õuesõppe protsess kaasab õpetavast ainest kolme kogemust: õuesõppe tegevused, keskkonna kasvatus ning isiksuslik ja sotsiaalne areng. Õuesõppe tegevuste all peetakse siin silmas tervislikku toitumist, füüsilist aktiivsust ja liikumisoskuste arengut. Keskkonna kasvatuses on olulised kestlik eluviis, teadmised keskkonna uuringute tulemustest, bioloogilise mitmekesisuse säilitamine, teadlikkus piirkonna olukorrast ja kultuurmaastike mõju loodusele . (Nugin, 2013.)
Õuesõppel on laste heaolule ja arengule positiivne mõju. See toetab tervislikku ja aktiivse eluviisi kujunemist, pakkudes lastele võimalusi füüsiliseks aktiivsuseks, vabaduseks ja liikumiseks. Soodustab enesekindluse ja heaolu tunde teket, luues võimalusi harmooniliste suhete tekkimiseks teiste lastega läbi arutelude, oma järjekorra ootamise ja koostöö. Toetab neid lapsi, kes õpivad meelsamini tegevuses või liikumises. Pakub võimalusi, kus lapsed saavad ohutult ja järelvalve all kogeda uusi väljakutseid, hinnata riske ja arendada oskusi, suutmaks keeruliste olukordadega toime tulla. Viib lapsed kokku loodusliku maailmaga , pakkudes neile erakordseid kogemusi nagu otsene kokkupuude ilmastikunähtuste ja aastaajaliste muutustega . Lapsed vajavad pühendunuid ja tähelepanelikke täiskasvanuid, keda innustab õuesõpe ja kes mõistavad õuesõppe tähtsust. (samas, 2013.)
Õuesõppimine ei ole seotud õppijatele antava teadmiste pagasi suurusega, vaid nende avastamisõhinaga. Õuesõppe kasutamine, võimaldades lapsel vaatlusi, mänge ja käelist tegevust kombineerides vahetult kogeda ja ise tegutseda võimaldab äratada lastes huvi ja austust elus ja eluta looduse vastu ning kujundada esmased vastutustundliku keskkonnahoidliku käitumise harjumused. Kõige suuremat mõju õues toimuvale ja laste õppimisele õuetegevustes omab täiskasvanute suhtumine ja käitumine. Õuekeskkonna organiseerimisel tuleb arvestada sellega, et oleks ruumi vaikseks uurimiseks ja vaatluseks ning oleks ruumi kärarikkamate ja tormakamate tegevuste jaoks. (samas, 2013.)
Õues saab kasutada kõiki looduslikke vahendeid. Soovitav oleks kasutada ainult looduslikke vahendeid, sest see arendab paremini kujutlusvõimet. Näiteks mudast, liivast ja lumest saab midagi voolida ja vormida, puuokstest ja kividest saab ehitada hooneid, teokarpe, lehti, käbisid, tammetõrusid, kastaneid ja seemneid saab kasutada kaunistusteks ja samuti meisterdamiseks. Võimalusi on väga palju ja fantaasiat appi võttes võib looduslikke materjale suurepäraselt kasutada kõikide ainevaldkondade eesmärkide saavutamisel. (samas, 2013.)

Lapsest lähtuv kasvatus

Lapsest lähtumist iseloomustab tugev usk laste võimetesse ja potentsiaali. See tähendab näiteks usku sellese, et lapsest lähtuvatest projektidest tuleb esile kõik olulised asjad ja ilmingud, mis on inimese elu seisukohast vältimatud. Just pikaajalistes laste ideedele põhinevates ja nende poolt kavandatud projektides tulevad esile nii rakendusmatemaatika , erinevad kunstialad, tehnika ja selle suured saavutused kui ka sotsiaalsed, usulised ja filosoofilised küsimused. Õpetaja seisukohast on muidugi selgem võtta erinevaid õppeaineid juba eelnevalt aineti jagunevana või ühtsete tervikutena. ( Pukk & Kinos , 2010)
Lapsest lähtumine on suurel määral lapse kasvamise ja arenemise toetamine . See sisaldab lapse individuaalsuse arvestamist, unustamata ka ühistegevust, mis viib lapse kasvamist ja arengut edasi. Lapse vajadustest lähtuv kasvatus põhineb usaldusel ja lapse kasvamise austamisel, mis kajastub ennekõike õpetaja hoiakus lapse suhtes. Õpetaja võtab last täiskasvanu kõrval võrdväärsena ja seetõttu ei ole laps allutatud täiskasvanute otsutamisõigusele. Lapsed muidugi peavad austama ja kuulama ka täiskasvanuid. Lapsest lähtumine sisaldab küllaladaselt positiivset argimõtlemist ja lapse seisukohast vabaduse kogemist, oma asjade üle otsustamist ning vastutuse õpetamist keskkonnas, kus lapsel on turvalised piirid. Reeglid ja kord ilmnevad käitumises, inimeste vahelise respektina ja kasvukeskkonna eest hoolitsemisena. (samas, 2010)
Lapse vajadused ja huviobjektid on esikohal, mistõttu õpetaja kogeb, imetleb ja õpib lastega koos. Lapsest lähtumine ei tähenda sugugi seda, et kogu tegevus lähtuks ainult lapsest, vaid et ka täiskasvanute poolt esiletoodu sünnitab lastes arutelu ja annab ainet uute taipamiste tekkimiseks. Laps õpib oma kogemuste, tähelepanekute ja huvide kaudu talle just sel hetkel olulisi asju. (samas, 2010)
Lapsest lähtuv õpetaja pöörab tähelepanu laste turvalisusele, võttes arvesse keskkonna tõelised ohutegurid . Laste tegevust vaadeldes ja dokumenteerides jälgib õpetaja laste arengut ja aitab vajadusel last edasi. Ta ei püüa nõuandeid ja suundi peale suruda või midagi lapse eest ära teha, vaid laseb lapsel leida endal lahendusi kas üksinda või koostegevuses. Selles võib muuhulgas näha ühte olulist erinevust täiskasvanu ja lapsest lähtuva õpetaja vahel. Lapsest lähtuvalt õpetajalt eeldatakse kindlalt arengupsühholoogilist teadmist ja võimet näha, millal laste tegevus tegelikult vajab täiskasvanu abi. Ühelt poolt püsib õpetaja eemal laste omavahelistest tegevustest ja mängust, kuid teisalt on sobivalt nende juures. (samas, 2010)

KOKKUVÕTE

J. Käis tõi olulise pöörde Eesti algharidusse, sest ta ei vastandanud üldõpetust ainesüsteemile, vaid muutis selle sisu süsteemsemaks ja koduloolisemaks. Oluline oli, et laps tajub ja tunneb tervikpilti ning selleks seotakse kõik õpetusalad üheks tervikuks ning õpetuse kesksuseks on vaateõpetus ehk kodulugu, mille teemad valitakse kodukoha elust ja loodusest, kooskõlas aastaaegade vahetusega. (Eisen, 1989)
Oluline oli arvestada lapse individuaalsusega ning lasta teha tal individuaalset tööd, kus ta sai töötada lähtudes oma huvidest ning töötada oma võimete kohaselt omas tempos. Iseseisvat tööd toetasid rühmatöö ja ühisarutlused.
Tänapäeval peame oluliseks lapsest lähtuvat kasvatust, kus laps on kaasatud tegevuste planeerimisse, korraldamisesse ja läbiviimisesse. Selline suhe toetub usaldusele ning teineteisega arvestamisele – mõlemad on võrdväärsed partnerid. Samas toetub see kasvatus ühiskonnas kehtivatele reeglitele ja korrale ning eeldab, et laps austab ja kuulab täiskasvanut. Nii õpib laps oma kogemuste, tähelepanekute ja huvide kaudu.
Koolieelse lasteasutuse riiklikus õppekavas (2008) on nimetatud üldõpetust kui ühte õppe- ja kasvatustegevuse põhimõtet ning tema üldõpetuse, koduloo ja loodusõpetuse käsituse põhimõtteid rakendatakse tänapäeva lasteasutuses. Samuti leiame seoseid rühma õppe- ja kasvatustegevuse paragrafist. Üldoskuste kujunemist toetatakse kõigi õppe ja kasvatustegevuste kaudu, erinevate valdkondade sisusid lõimides.
Olulised punktid:

• LÕIMIMINE kui üldõpetuse alus – üldõpetuse põhimõtteks on siduda üksikud valdkonnad keskseks teemaks nii, et erinevatest tegevustest moodustuks ühtne tervik. Rahvusvaheliselt nimetatakse seda integreerimiseks, kuid KELA RÕKis (2008) mõistetakse seda kui lõimimist.
  
• VAATEÕPETUS ehk KODULUGU on üldõpetuse aluseks ja kesksuseks. Selle sisuks on lapse huvide ringi kuuluvad asjad ja nähtused, mis on talle arenemis- ja jõukohased. Õppeaine peab olema lapsepärane ja elulähedane.
  
• LAPSEST LÄHTUV KASVATUS – lapsed osalevad (õppe)tegevuste kavandamisel ja arvestatakse iga lapse individuaalsusega.
  

KASUTATUD KIRJANDUS

Eisen, F. (1985), Koolile pühendatud elu: Johannes Käis 1885-1950. Tallinn: Valgus
Eisen, F. (1989). Valik Johannes Käisi töid: kodulugu, üldõpetus, loodusõpetus. Tallinn: Valgus.
Eisen, F. (1992). Isetegevus ja individuaalne tööviis. Tallinn: Koolibrii.
Eisen, F. (2004), Kooli-raamat/ Johannes Käis. Tartu: Ilmamaa.
Kinos, J. Pukk, M. (2010). Lapsest lähtuv kasvatus. Tallinn: Ilo.
Leosk, A. (1996). Johannes Käis 110: Võru konverentsi (13.01.1996) materjalid. Tallinn: Johannes Käisi selts
Liimets, H. (2001). Kuidas õppeprotsess kasvatab? Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikooli kirjastus.
Nugin, K. (2013). Üldõpetuse rakendamine lasteaias. Tartu: Atlex .