Eeva Hujala raamatu "Uuenev alusharidus" (8)

Tähtsamaid mõtteid Eeva Hujala raamatust „Uuenev alusharidus “
Eelõpetuse teooriast praktikasse:
Pedagoogiline teadlikkus eelõpetuse arengu alusena :

• Probleemiks tänapäeval on pedagoogilise teadlikkuse süvendamine. Pedagoogilise teadlikkuse struktuur eelõpetuses:
  

1) Teoreetiline teadlikkus – teadmine lapsepõlvest ja lapsepõlves õppimist puudutavatest teoreetilistest nägemustest ja uurimustest .
2) Kontekstuaalne teadlikkus – teadmine laste ja lapsevanemate ühisest igapäevaelu tegelikkusest, samuti kasvamise ja õppimise ühiskondlikest ja kultuurilistest sidemetest.

• Pedagoogiliselt kvaliteetsete õppekavade rakendumine eeldab asjatundliku personali olemasolu, kellel on uurimusel ja õppimisteoorial põhinev nägemus õppimisest.
  
• Õpetajad tavaliselt (Soome uurimuse järgi) ei mõtle üldse sellele, kuidas tegutseda, ja veel vähem sellele, miks tegutseda nii nagu tegutsetakse.
  

Eelõpetuse kontekstuaalsus:

• Õppimise kontekstuaalsus tähendab eelõpetuse seotust lapse enda kogemusmaailmaga ja kasvukeskkonnaga.
  
• Eelõpetus on siiski suunatud tulevikku. Peamine ei ole teadmiste jagamine, vaid lapsi tuleb õpetada analüüsima, arutlema ja julgelt hindama teadmisi ja erinevaid olukordi , millega nad elus kokku puutuvad.Õppimine tähendab eelkõige asjadest arusaamist .
  
• On arvatud, et eelõpetus on hõlbustanud ka lapse siirdumist lasteaiast kooli ja seda vaadeldakse kui silda kodu ja kooli vahel.
  

• Eelõpetuse kultuurilised suundumused
  

Nägemus lapsest
Nägemus kasvatuse ja õpetamise tähendusest
ENNE
Laps on passiivne, ei suuda iseseisvalt tegutseda.
Kasvatus ja õpetamine alustatud ühiskonnale. Ülesandeks isiksuste sobitamine ühiskonda.
PÄRAST
Laps on algatusvõimeline ja aktiivne, suudab iseseisvalt mõelda.
Kasvatus ja õpetamine ühiskonna muutmisjõuna. Ülesandeks parema ühiskonna kujundamine.

• Varem nähti kasvatust ühiskonna poliitilistele ja sotsiaalsetele süsteemidele allutatuna. Kasvatuse abil püüti kujundada ühiskonda sobituvaid, korralikke kodanikke . Nüüd nähakse kasvatust ja õpetamist ühiskonna arengu iseseisva, ainulaadse jõuna.
  
• Eelõpetuses ühineb laste, lapsevanemate ja perede kultuur õpetajate teoreetilisele põhjale toetuva professionaalsusega.
  

Õppimispedagoogika

• Õppimine toimub õpitava aine, varem moodustunud teadmisstruktuuride ja mõtlemise vastastikuses toimes.
  
• Arenguliselt sobiv alusharidus põhineb piaget'likul mõtteviisil ja laialdasel alusharidusalasel uurimuskoondil.
  
• Arenguliselt sobivas alushariduses on kaks osa: lapse kasvamist ja arengut puudutav easpetsiifiline teave ja indiviidispetsiifiline e üksikut last puudutav teave.
  
• Õppekava eesmärgiks on luua õpikeskkond, mis vastab lapse individuaalsetele vajadustele ja huvile. Õpetaja ülesandeks on õpikeskkonna loomine, tegevuse jälgimine ja laste vaatlemine , samuti pidev laste suunamine, toetamine, aidates lapsi luua iseendale uut arusaamist.
  
• Kontekstuaalselt sobiv alusharidus- lapse arusaam maailmast ei ole seotud ainult lapse arendutasemega ja vanusega, vaid lapse kogemustega ümbritsevast maailmast. Selle all mõeldakse lapse kasvamiskonteksti ja elamistingimustega sobivat alusharidust ja eelõpetust.
  

• Küpsemisteoreetiline õppimiskäsitluse nägemus loodab lapse loomulikule kasvamisele ja õppimisele. Õpetaja roll ei ole tähtis, kuna loodus hoolitseb lapse edasijõudmise eest.
  
• Biheiviorismis rõhutatakse aga õpetaja rolli ja õpetaja poolt kasutatavate õpetamismeetodite täpset planeerimist. Biheivioristliku õppimiskäsitluse kohaselt siirdub teadmine osa osa haaval õppija tajusse ja õpetajal on oma meetodid selle siirdamise läbiviimiseks.
  
• Konstruktivistlikul õppimisnägemusel on Piaget'ni ulatuvad juured. Selles väärtustatakse lapse enda mõtlemist, lapsest lähtuvat kognitiivset, arukusele toetuvat protsessi. Konstruktivistliku õppimiskäsituse kohaselt loob laps oma tõlgenduse maailmast ja konstrueerib selliselt endale oma teadmised tema jaoks oluliste momentide abil.
  
• Sotsiaalkultuuriline õppimiskäsitlus toob esile lapse mõtlemise ja õppimise tiheda seotuse tegevuskontekstiga. Lapsed õpivad ja arenevad siis, kui nad osalevad ümbritsevas elus ja tegevuses, mistõttu lapse käitumist ja mõtlemist võib mõista vaid lapse tegevuskonteksti kaudu.
  
• Nii konstruktivistlik kui ka sotsiokultuuriline õppimisnägemus rõhutavad tegevuse tähtsust õppimises.
  
• Eelpool toodud õppimist puudutavaid teooriaid ühendab nende õppimisnägemus. Õppimise aluseks on teadmise konstrueerimine.
  
• Oluline on see, et õpetaja kujundaks oma arusaama õppimisest, kasutades erinevate õppimisteooriate nägemusi, ja kogeks, et tema nägemus laste õppimisest on tema töö aluseks ning aitab liigendada tema igapäevatööd.
  

Õppimispedagoogika põhimõtted:

• lähtumine lapsest ja laps aktiivse õppijana
  
• isiksuste ja kasvukeskkondade vastastikune toime ja koostöö
  
• õpetaja õpikeskkonna loojana ja õppimise suunajana
  

Lähtumine lapsest ja lapse aktiivne roll õppijana:

• Lapsest lähtumine tähendab lapse omal kultuuril, kogemustel ja tegevusel põhinevat õppimis- ja õpetamisprotsessi.
  
• Õppimist suunavateks teguriteks on lapse enda aktiivsus, tegusus, elamuslikkus ja mäng. Õppimine põhineb lapse vahetutel kogemustel.
  
• Kahju on sellest, et Soome eelõpetuse õppekava alustes (2000) ei võeta seisukohta selles, mis lapsest lähtumine või lapsekesksus on.
  
• Sõnumiks on, et kuigi alushariduses rõhutatakse vägagi kindlalt lähtumist lapsest, vastutab lapse eest, lapse kasvamise stimuleerimise ja kasvukeskkonna eest lõppkokkuvõttes täiskasvanu.
  
• Kuigi õpetaja annab kõigile rühma lastele sama ülesande, võivad lapsed mõista ja kogeda seda erineval viisil.
  
• Vastutus õppimise eest lasub tegelikult lapsel, kuna õpetaja ei saa mõelda, arutleda ja õppida lapse eest.
  

Indiviidide ja kasvukeskkondade vastastikune mõju ja koostöö: Õppimise ja kasvamise aluseks on koostöö. Eelõpetuses tähendab see laste omavahelist koostööd ning laste ja täiskasvanute vahelist suhtlemist.
Õpetaja õpikeskkonna loojana ja õppimise toetajana

• N-ö uueneva õpetaja keskne ülesanne on sellise õpikeskkonna loomine, mis suunab lapse uudishimu, huvi ja õpimotivatsiooni, samuti toetada lapse aktiivsusst ja enesesuunamist.
  
• Eelõpetuses rõhutatakse täiskasvanu rolli saatjana, õppimise suunajana ja õpikeskkonna kujundamise eest vastutajana.
  
• Õpikeskkonna pedagoogilise kujundamise tähtsaimad elemendid on täiskasvanu ja lapse vahelised suhted, rühmakaaslased ning õppimise ja tegevuse sisu.
  
• Tänapäeval nähakse, et õpetamine ei pea toetuma lapse antud hetke arengutasemele , vaid õpetamine peab arengut ennetama.
  
• Õpetaja ülesanne on vaadelda lapsi ja nendega vestelda. Sel viisil jõuab õpetaja selgusele nii laste antud hetke oskustes kui ka õppimisvõimalustes.
  
• Õpetaja tegevuses on oluline jälgida lapse tegevust ja huvi tekkimist õpitava vastu ja selliselt kaardistada lapse lähiarengu vöönd.
  
• Lapsest lähtuva pedagoogika oluliseks küsimuseks on õpetuse rajamine laste endi kogemustele . Õpetaja suunamise abil õpivad arutlema, laiendama ja süvendama oma kogemusi, arendama uusi teadmis- ja mõtlemisstruktuure.
  

• Väljakutsed õpetaja töömeetodite ümberhindamiseks:
  
  • Täiskasvanu peab õppima lapsi kuulama
    
  • Täiskasvanu peab õppima austama lapse loomulikku viisi õppida
    
  • Õpetaja peab õppima analüüsima laste mõtteid ja initsiatiivi ning kavandama eelõpetust nende alusel. Parim õpetamine toimub siis, kui lapsed märkavad tegevuse tähtsust õppimise seisukohast . Sellisel juhul on õpitud õppima.
    
  • Õpetaja peab hoolitsema selle eest, et lastele jääks mängu jaoks piisavalt aega.
    

Lapse vaatlemine:

• Lapse vaatlemine on laste kasvamise, käitumise jälgimine aga ka arengutaseme hindamine, tihti kasutatakse selle juures ka koolivalmidusteste
  
• Sageli on vaatlemine juhuslik ning ajutine ja õpetajatel ei ole selleks piisavalt aega.
  
• Uus õppimispedagoogika toetub laste süstemaatilisele vaatlemisele ja sellest saadavale hindamisteabele.
  
• Hindav vaatlemine – vaatlemine ja hindamine koos
  
• Vaatlemine, õppekava ja õppimine on lahutamatud – seda peab õpetaja endale teadvustama.
  
• Bredekamp ja Rosegrant võrdlevad õppekava koeraga ja hindamist tema sabaga, mis kõigutab tervet koera . Hindamine määrab, kuidas õppekava iga üksiku lapse suhtes rakendatakse.
  
• Vaatlemine peab olema pidev, kuna lapsed kasvavad ja õpivad kiiresti.
  
• Õpetaja peab tundma laste kasvukonteksti, et suuta tõlgendada vaatlustulemusi ja laste käitumist.
  
• Hindav vaatlemine aitab õpetajat arutlemisel, õpetamise kavandamisel ja hindamisel ning suhtumisel lastesse.
  
• Hindav vaatlemine annab õpetajale alusteavet lastevanematega läbiviidavateks vestlusteks ja aitab kommunikeerumisel lapsevanematega.
  
• Hindav vaatlemine ja selle dokumenteerimine annab teavet eelõpetuse mõjususest.
  
• Hindamise peamine mõte on aidata last õppimisel.
  
• Oluline on, et õpetajal on süstemaatiline kava selle kohta, kuidas ta vaatleb ja kuidas võtab vaatlusandmed igapäevatöö aluseks.
  
• Hindamine peab tuginema õpetaja kontekstuaalsele teadlikkusele ja arvesse tuleb võtta kultuurilised ootused. Pered ja lapsed tuleb kutsuda osalema vestlustes hindamisest. Selliselt saab teavet lastelt endilt (eneseanalüüs) ja lapsevanematelt.
  

Õppimise individuaalne analüüs:

• Õppimise individuaalne analüüs on hindava vaatlemise meetod, põhineb laste individuaalsete teadmis- ja mõtlemiskonstruktsioonide vaatlemisel ning õpetajapoolsel last puudutaval kontekstiteadmisel.
  
• Analüüsis kasutatakse eelõpetuse individuaalsete oskuste analüüsi ankeeti
  

Õppimispedagoogika meetodid:
Õppimispedagoogika meetodid on pigem kaudse kui otsese õpetamise meetodid.

• Projektitöö – võimaldab lapse kogemusmaailma ülekandmise tegevusse, mis kontekstuaalse eelõpetuse ja sotsiokultuurse õppimisnägemuse kohaselt peaks olema lähetekohaks uue teadmise omandamisele.
  
• Abistatud tegevus – mõeldakse täiskasvanute poolset toetust lapsele õppimises siis, kui töötatakse lapse lähiarengu vööndis. Õpetaja ülesandeks on aidata lapsel pöörata huvi teostatavale, seada üheskoos lapsega otstarbekaid eesmärke ja suunata last eesmärkide saavutamisel.
  
• Suunatud osalemine – põhineb igapäevastel olukordadel, koos tegutsemisel ning õppimisel, tehes ja kogedes, nn õpipoiss-meister stiilis (õpipoiss jälgib meistri tegevust, saab talt nõuandeid ja abi)
  
• Rühmakaaslaste mõju pedagoogilise meetodina – rühmakaaslaste vaheline tuutorlus (keegi lastest tuutor , kes abistab , suunab ja parandab, kasu saavad mõlemad pooled); rühmakaaslaste vaheline koostöö (töötatakse koos, et jõuda tulemiseni, milleni üksi ei küündi) ja vaba suhtlemine ( laste koosmängimine, olulisim).
  

Õppimise sisualad eelõpetuses:

• Oluline on, et õppekavas oleks nähtaval kohal see, mida me peame laste jaoks väärtuslikuks ja oluliseks õppida ja omandada.
  
• Üldine tervik ja õppimisprotsess on olulisemad kui üksikud ained/sisualad.
  
• Sisualade omandamine tuleb siduda lapse eluga ja tema loomuliku viisiga õppida.
  
• Õppimise sisualade eesmärke ei rakendata lapsele, vaid õppimise sisualade eesmärgid suunavad õpetaja mõtteid.
  
• Pramling väidab, et lasteaiaõpetajate peamine õpetamisviis on teadmiste siirdamine lapsele. Eelõpetuses rõhutab ta aga mõistvat õppimist, mille eelduseks on, et lapsed saaksid õppimisest teadlikuks.
  
• Õpetaja peaks toetama ja suunama last teadvustama oma õppimist ja avastama, et see võib omakorda mõjutada tema õpiedu.
  

Kokkuvõte õppimispedagoogikast uuenevas eelõpetuses

• Lapsed õpivad kõige paremini siis, kui neil on hea olla (nende füüsilised tarbed on rahuldatud ja nad tunnevad end turvaliselt)
  
• Õppimine on lapse enda tegevuse tulemus (lapsed uurivad, vaatlevad , küsivad, proovivad ja otsivad lahendusi „maailma imedele“, millega nad kokkupuutuvad – nii kujundavad nad mõistmist ja omi, üha keerulisemaks muutuvaid teadmisstruktuure)
  
• Lapsed õpivad koostöö ja suhtlemise kaudu (lapsed vajavad nii õpetaja toetust ja suunamist kui ka rühmakaaslasi, kellega koos mängida, tegutseda ja hinnata ennast, oma tegevusi ja oskusi)
  
• Laps õpib uut oma käsitusvõimetele toetudes (lapse jaoks on arusaadava õppimise eeldus see, et asju käsitletakse nii, et omandamine vastab lapse viisile uurida reaalsust)
  
• Lapsed õpivad mängu kaudu (laps loob mängu kaudu kogemusi, elamusi ja uut)
  
• Lastel on sünnipärane vajadus teada ja selgusele jõuda (täiskasvanute ülesanne on toita lapse õppimisindu)
  
• Iga laps õpib oma individuaalses rütmis. Õppimise rütmi mõjutavad nii bioloogiline ja päritu kui ka lapse sotsiaalne keskkond ja kogemustaust.
  

Lapse õppimine
Lapsepõlves annavad õppimisele aluse rühmakaaslased, mäng ja täiskasvanute poolt kujundatud õpikeskkond ja selle kaudu lastele antav võimalus tegutseda.

• Mäng:
  
  • Mängu on vaadeldud laste vaba ajana ja lapsepõlve imelise seisundina (vaba mäng). Õpetamist on aga nähtud laste koolivalmiduse saavutamise alusena.
    
  • Mängides elavad lapsed läbi neid vastastikuseid suhteid, tundeid ja tegutsemisviise, mida nad on kogenud ja näinud.
    
  • Laste mängude vaatlus räägib õpetajale lapse maailmast sageli enamat kui lapse elu kaardistavad, täiskasvanutele suunatud küsimused.
    
  • Eelõpetuse seisukohast on mäng tähtsaim õppimise strateegia. (6-aastasel edendab fantaasiat, isiksuse ja abstraktse mõtlemise arengut)
    
  • Pellegrini uurimus osutas sellele, et käitumine mängus edendavad laste lugemise ja kirjutamise oskusi ning üldisi keelelisi valmidusi.
    
  • Schweinhart ja Weikart leidsid , et püsivale sooritustaseme tõusule viib ainult mängupõhine õppimine.
    
  • Piaget nägi mänge lapse vaimse arengu väljendustena.
    
  • Võgotski uskus, et mäng on vaimse arengu vältimatu eeldus, kuna kujundlike olukordade loomine viib abstraktse mõtlemise arenguni.
    
  • Wood ja Attfield tõdesid, et mäng on kompleksne nähtus.
    
  • Mängu määratleb:
    
    • mäng väljendab tegelikkust sümboolselt, kujutlusena.
      
    • mäng eeldab mängijate vabatahtlikku ja aktiivset seotust
      
    • mängu hoiab üleval lapse sisene motivatsioon ja tegevuse poolt loodud heameel
      
    • mäng on seotud lapse enda kogemustega
      
    • mängitakse tuttavate vahenditega või selliste uutega, millega just tutvuvad/milles tahavad selgusele jõuda
      
    • mängureeglid mängijate poolt
      
    • keskne tegevus mängus, mitte selle eesmärgid
      
  • Laps loob ise mängusituatsiooni ja lahendab sellega seonduvad väljakutsed ja probleemid
    
  • Täiskasvanu ülesandeks on teha laste omaalgatuslik mäng võimalikuks ja anda sellele koht (mitte juhtida ja innustada), samuti peab edendama omavahelist koosmängu (õppimise seisukohast saavad lapsed kõige rohkem kasu kujutlusmängudest, kus osaletakse kaaslastega)
    
  • Seda, millest täiskasvanu vestleb ja arutleb, laps mängib.
    
  • Laps väljendab mängus oma olemust, põhiloomust ja kogemusi.
    
• Rühmakaaslased:
  
  • Kuulumine rühma ja sotsiaalne suhtlemine on alushariduse tähtsaimad mõjud lapsele.
    
  • Õpetaja peab mõtlema, millised ülesanded ja mängud kutsuvad ühisele uurimisele.
    
  • Laste omavaheline sotsiaalne suhtlemine rühmas, kuhu lapsed toovad kaasa oma, erineva vaatenurga probleemi lahendamiseks, edendab vaimset arengut.
    
  • Tegevus koos rühmakaaslastega lisab rahulolu ja parandab koosolemist ning kuueaastaste meie- tunnet .
    
• Õpikeskkond:
  
  • Õpikeskkond pole mitte ainult füüsiline keskkond, vaid kogu õppekorraldus, mille abil toetatakse lapse õppimist.
    
  • Keskkonna kujundamine lähtub lapse vanusest ja arengutasemest ning lapse individuaalsetest ja kultuurilistest vajadustest.
    
  • Täiskasvanu ülesanne on kujundada selline kasvu- ja õpikeskkond, kus lapse tegevusi suuntakse vastavalt kasvamisele ja õppimisele seatud eesmärkidele.
    
  • Hea õpikeskkond:
    
    • õppimine toimub iga päev
      
    • lapsed tegutsevad omaalgatuslikult (nii õpivad kõige tõhusamini)
      
    • lapsed õpivad seda, millest nad on huvitatud
      
    • lapsed õpivad üheskoos tegutsedes
      
    • õpetaja loob olukordi, kus üheskoos arutletakse ja kõneldakse asjadest ning otsitakse vastuseid lapsi huvitavatele küsimustele, samas peab ta teadlik olema oma kasvatusvastutusest.
      
• Õppimise seisukohast ei ole oluline eelõpetuse sisu, vaid see, mida laps kogeb , millise tähtsuse ta eelõpetusele omistab ja kuidas eelõpetuse kogemused liituvad last ümbritseva keskkonnaga/kujundavad tema elu.