Laste areng looduses (0)

TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR
Alushariduse ja täiendõppe osakond
Mari Tamm
KLÕ 2–P
LOODUSÕPETUS
Referaat
Õppejõud: Mari-Epp Tähe
Tallinn 2011

SISSEJUHATUS

Keskkonna mõistet on määratletud mitmel erineval viisil. Antud referaadis käsitletakse kolme erineva autori vaatenurki. Kuna laste õpitegevuse sisuks on lapsi ümbritsev elu ja keskkond, siis pööratakse tähelepanu elusa ja eluta looduse temaatika käsitlemise iseärasustele.
Keskonna kasvatusel on koolieelses eas väga suur roll. Läbi loodusõpetuse saavad nii lapsevanemad kui ka õpetajad kujundada lapse väärtushinnanguid ja suhtumist keskkonda kui loodusesse .
Loodusõpetuse kaudu õpib laps tundma looduses toimuvaid protsesse ning mõistma erinevaid seoseid looduses. Tänu loodusõpetusele hakkab laps aru saama looduse mõjust iseendale ja õpib elama loodusele kahju tegemata. Looduse vahetu kogemine läbi praktiliste katsete ja ülesannete on üks paremaid viise huvi tekitamiseks ja looduses toimivate protsessidest aru saamiseks ja avastamiseks. Läbi loodusõpetuse aitame lapsel mõista teda ümbritsevat maailma ja kujundada terviklikku pilti maailmatunnetusest. Lisaks püüame looduõpetuse kaudu näidata loodust kui ühtset terviklikku süsteemi ja arendada hoolivat ja säästvat suhtumist end ümbritseva elukeskkonna suhtes. Mõistes enda ümber toimivaid protsesse, loome soodsa olukorra loodust hindava ja säästvate väärtushinnangute tekkeks.

KESKKOND KUI LAPSE VÄÄRTUSKINNANGU KUJUNDAJA LÄBI LOODUSÕPETUSE

Loodusõpetus on õpetus last ümbritsevast looduslikust keskkonnast. Loodusliku keskkonna all mõistame kogumit elusa ja eluta looduse tegureid, mis mõjutavad biosüsteemi.
Timoštšuk nimetab loodusõpetust põnevaks teekonnaks, kuigi olen samal arvamusel siis pean ka tõdema, et meie õpetajad ja lapsevanemad peame lastele andma võimaluse seda tundma õppida. Meie peame olema abiks ja suunama lapse loodusobjektile või nähtuse märkamisele luues sellega neile positiivse tunnde ja kogemuse.
Ei möödu päevagi, mil me looduses ei viibiks. Loodusõpetuse sisu ja eesmärgid muutuvad päev-päevalt, käies kaasas inimkonna arenguga. Olen ka ise maal elanud ja seega oli loodus üks osa minu kasvukeskkonnast mida ma võtsin, kui iseenesestmõistetavana. Seega pean väga oluliseks looduse ja looduskeskkonna väärtustamist. Olen arvamusel, et inimesed peaksid loodusest rohkem lugu pidama ja mõistma, et iga maha visatud praht või reostus keskkonnas on lubamatu.
Loodus on see, mis meid varustab eluks vajalike anndidega. Metsal on väga tähtis rolli ka globaalse soojenemise aeglustamises. Inimesed aga paraku ei mõtle eriti tihti tagajärgedele, mida nad reostusega tekitavad ja ei saada aru, et loodus on inimese jaoks väärtus ja eluks vajalik.
Olen oma lastele juba varakult õpetanud, et praht pannakse selleks ette nähtud kohta ning olen ka rääkinud, mida see endaga kaasa toob. Hoiakud kujunevad välja just vahetu kogemuse läbi seega ei tohiks kõike ette näidata ja rääkida vaid tuleks lapsi kaasata teadmiste jõudmise protsessile.
Lastele tuleks seda kõike juba maast madalast õpetada. Ka õpetajad peaksid mõistma lastele õpetades, et näidata puu või taimeliike ei ole vaja murda puult oksa või tuua rühma mõnda taime, vaid viia lapsed loodusesse.
Timoštšuk rõhutab, et laps, kes on taimede eest ise hoolitsenud, teab vee mõjust taimedele rohkem kui see laps, kes on kuulanud vaid õpetaja seletusi. Kogemuse kaudu õppimine aitab lapsel mõista ka seda, et looduses on omad seaduspärasused ning reeglid ja need ei ole enamasti samad kui inimestevahelistes suhetes.
Koolieelik tunneb huvi kõige vastu, mis teda ümbritseb. Laps märkab enda ümber palju enda ümber asju, kui me oleme teda õpetanud/suunanud vaatlema ja märkama meid ümbritsevat. Ka lapsevanemad peaksid võimaldama oma lapsele looduskeskkonnas viibimist rohkem. Lastes tuleks kujundada huvi looduse vastu ja rääkida säästlikust suhtumisest keskkonda.
Väga tähtsal kohal loodusõpetuses on katsed ja vaatlemine . Loodusõpetuses korraldavate katsete eesmärgiks on võimaldada kogeda loodusega seotud nähtusi ja seeläbi saada uut teavet. Kuna me õpetame lapsi loodust tundma, siis esmaseks vahendiks on vaatlemine. Seega peab õpetaja enne vaatlema asumist äratama lastes huvi vaadeldava vastu. Seda saab teha, seostades vaadeldavat lapse igapäevaelu või huvidega . Vaadelda võib kõike alates ilmast ja lõpetades sipelgatega.
Laste jaoks on ka väga olulised õppekäigud ja katsed, kui lastele niisama midagi rääkida, ei kinnistu see nii hästi, kuid õpperada ja –käik on headeks vahenditeks looduse praktilisel tundmaõppimisel.
Õppekäike kasutatakse kõige enam loodusobjektide või loodusnähtuste vaatlemiseks . Kuid laste motiveerimise seisukohalt oleks otstarbekas õppekäike kavandada nii, et lapsed saaksid aktiivselt ise tegutsedes loodust uurida ja tähelepanekutest järeldusi ka teha.
Rühmaruumis peab olema koht, kus:

• katseid demonstreerida;
  
• vaatlusi , katseid ja muid rühma ning individuaalseid tegevusi läbi viia;
  
• laste täid eksponeerida;
  
• laste töid säilitada;
  
• õppevahendeid (töövahendeid ja lisa ning näitmaterjale) hoida.
  

Looduses uuritava kogumiseks ja säilitamiseks on vaja kühvleid, kindaid , kilekotte, paberkotte, karpe, purke. Õpetaja kasutuse peaksid olema kindlasti nuga , käärid, oksatangid, mida on tihti vaja katseid ette valmistades või looduslikku materjali kogudes (Timoštšuk 2005).
Õpperajal tuleks lähtuda sellest, et laps näeks võimalikult palju ühesuguses keskkonnatingimustega alal elavate organismide kogumeid. Lapsel tuleks lasta võimalikult palju käega katsuda siis mõistab ja tunnetab ta selle asja olemust paremini.Last tuleks suunata vaatlema, millised ja kuidas on erinevad koduümbrused hooldatud.
Keskkond on laiaulatuslik. Sinna kuulub:

• looduslik keskkond
  
• inimese ehitatud keskkond
  
• sotsiaalne keskkond.
  

Neid võikski pidada keskkonnakasvatuse tervikosadeks ( Vienola 2003).
Kuna lapsed on väga aktiivsed õppijad ja teevad kõike rõõmuga kaasa siis on väga oluline, et pakuksime neile erinevaid kogemusi, kuid kindlasti ei tohi unustada maitsmi- ja tunnetusmeeli. Looduse tundma õppimisel on laste oluline ka otsene kontakt ümbritsevaga.
Kuna lapsi huvitab enam see, mis on nende igapäevaeluga seotud ning see, mida nad saavad soovi korral ise näha ja uurida, peab õpetaja oskama õpitavat igapäevaeluga seostada .
V. Vienola peab tähtsaimaks meetodiks eelkooliealistel keskkonnakasvatuses vaatlemist ehk erinevate nähtuste leidmist looduses ning nende uurimist .
J. Käisi teooria tähtsaimaks meetodiks sai vaatlemine ehk erinevate nähtuste leidmine looduses, nende uurimine ja imetlemine. Kasvatusmeetodina osutusid parimaks matkad looduses, sest matkad saavad olla ettearvamatud.
J. Käisi järgi on kodulugu üldõpetuse tuumaks, see on lähtekohaks kogu lapse mõttetegevusele ja väljendusele. Väärtustades lapsepärasust ja elulähedust, käsitleb ta kodulugu niivõrd uue õppeainena, kuivõrd uue õppemeetodina, mis arendab õpilase vaatlusvõimet, iseseisvat tööd ja mõtlemist, õpetab tähele panema kodukoha loodust ning inimeste tegevust. „Hästi areneb koduloos lapse suuline väljendus , sõnaloov tegevus, sest õpilane võib iseseisvalt jutustada kõigest, mida ta on tõeliselt näinud ja kogenud“. See arendab lapse tõetruudust ja täpsust vaatluses ning kõnes, samuti tema kõlblaid tundeid.
J. Käis võttis üldõpetuse aluseks koduloo kaalukate asjaolude alusel:

Õppeaine valikus ja käsitluses tunnustas kõigepealt kaht pedagoogilist põhinõuet – lapsepärasus (õpetuse sisu koosneb lapse huviringi kuuluvatest asjadest) ja elulähedus (õpetus koolis peab hoidma sidet lapse koduse eluga, koduümbrusega);

Koduloolises vaateõpetuses on hõlpsasti ja täielikumalt teistatav vaatlikkuse ja näitlikkuse õpetuse nõue;

Kõige selle tõttu on koduloolises vaateõpetuses häid võimalusi isetegevuse põhimõtte rakendamiseks, õpilaste vaimsete võimete arendamiseks ja isikliku tubliduse kujundamiseks;

Kodukoha ehk kodumaa põhimõte.
Püsiva väärtusega on J. Käisi panus loodusõpetuse metoodikasse, seejuures tervikliku vaatlusõpetuse loomine. J. Käis väidab, et loodusõpetus ei ole mõeldav ilma vaatlustööta, sest „niisugune õpetus, mis ei puutu otseselt kokku loodusesemete ja –nähtustega ja piirdub ainult raamtust õppimisega, ei saavuta oma kasvatuslikke eesmärke“. Seega seab ta loodusõpetuse kasvatuslikest sihtidest algkooli õppekavas esikohale vaatlusvõime arendamise ja vaatlusele rajatud isetegeva töö.
Ühtmoodi tähtsustab J. Käis individuaalsue kui ka rühmatööd vajalikuks ning ühisarutlusi rühmas. Tema didaktiline süsteem ja õppeviiside kogum rajaneb lapsepsühholoogial, lapse psüühilise eripära ning individuaalsete võimete arvestamisel. See nõue saadab kõiki tema soovitusi.
Piirdudes vaid meelte tegevuse ja sõnalise käsitlusega, ei ole meil mingit karantiid, et laps vaatlusel kõike olulist näeb ja tähele paneb. Seega, kui joonistamine, kleebime, voolimine jm, seostame ning kinnistame käsitletud teemat.
J. Käisi järgi ei sea üldõpetus õpetajale suuremaid nõudmisi ega tekita muid raskusi rohkem kui iga läbimõeldud ja kavakindel õppekorraldus. Ilma selge töökavata, vaid päevast päeva elamisel, jääb palju saavutamata sellest, mis üldõpetus võib anda lugemis, kirjutamis ja arvutusõpetuses. Teiselt poolt võib töökava puudumisel tekkida õpetajal kiusatus anda õpilastele lihtsalt ajatätitetöid, eeskätt joonistamist (Käis 1989).
Kõige arusaadavamalt lastele on nende endi kodukoha konkreetsete näidete põhjal. Siit saab ka alguse kaasaelamine elulistele keskkonnaprobleemidele. Lapsel ei ole veel ja ei saagi olla selgeid tõekspidamisi elust, kuid oluline on see, millised on inimesed ja millised on nende inimeste tõekspidamised, kes teda ümbritsevad. Esmaselt osutub selleks keskkonnaks perekond, kus kujuneb lapse suhtumine maailma.
Õpetaja on eeskujuks lastele lasteaias, kuid laps peab omandama väärtushinnangud oma igapäevasest elust õppides. Ka lapsevanemad peaksid endale teadvustama, et mitte ainult arvuti ja televiisor ei arenda lapsi, vaid ka loodusel on arenemisel väga tähtis osa.

KOKKUVÕTE

Kõigi kolme autori seisukohad on väga sarnased. Vuokko Vienola peab tähtsaks keskkonna väärtustamist. Inge Timoštšuk annab põhjaliku ülevaate loodusteadmiste omandamise olulisematest põhimõtetest just eelkooliealistele . Inge Timoštšuki raamatutest leiab rohkesti praktilisi soovitusi nende rakendamiseks.
Johannes Käisi põhjapanevad pedagoogilised ideed ning õppeviisid on aktuaalsed ka tänapäeval. Johannes Käis seadis algõpetuse keskmesse koduloo, püsiva väärtusega on tema panus loodusõpetuse metoodikasse.
Tähtis on kujundada kasvukeskkond , kus laps leiab oma arenguetapile sobiva tegevuse, kus tal oleks võimalik uurida ja avastada . Lubades lastel ise katsetada ning uurida, anname neile võimaluse olla ise avastajad . Vaatluse teel saadud teadmised ja oskused on lapsele edasiseks eluks väga olulised. Sellest tulenevalt on oluline roll õpperadadel ja õppekäigudel looduses.
Keskkonnateadlikkuse kujundamine juba lapsepõlves alates mõjutab säästvat eluviisi terves põlvkonnas.
Lõpetuseks ütleksin, et last tuleb õpetada loodust armastama ja väärtustama. Kuna inimesel on instinkt kaitsta seda, mida ta armastab . Et lastes seeda kujundada peab nii õpetaja kui ka lapsevanemd ise loodusest hoolima sest muidu on seda peaaegu võimatu edasi anda.
Väärtushinnangutest on just need, millest oleneb meie tulevikukeskkond.

KASUTATUD ALLIKAD

Käis, J. (1989). Valik Johannes Käisi töid: kodulugu, üldõpetus, loodusõpetus: Tallinn: Valgus.
Timoštšuk, I. (2010). Looduskeskkonnaga seotud väärtused ja nende kujunemine koolieelses eas. Rmt. Veisson , M. ( Koost .). Väärtused koolieelses eas: väärtuskasvatus lasteaias. Tallinn: Tartu: Eesti Keele Sihtasutus , 57-62.
Timoštšuk, I. (2005). Loodusõpetus. Rmt. Kivi, L. (Koost.). Laps ja lasteaed : lasteaiaõpetaja käsiraamat. Tartu: Atlex , 185-198.
Vienola, V. (2003). Keskkonnakasvatus lasteaias. Tallinn: Ilo.
2