Õuesõppe pedagoogika kui teadmiste allikas lähiümbrusest saab õpiõu (0)

Õuekeskkond – õpikeskondade rohke võimas klassituba
Õuesõppe pedagoogika on veel läbi käimata tee ning võib taolisele arengule kaasa aidata. Oluline on kasvatada keskkonnateadlikkust ja arusaama inimtervise ohustatusest terves maailmas. Seega on haridussüsteemil täita keskne tulevikku suunatud ülesanne ning kindlasti ka seda, et elujõulised teadmised luuakse sise- ja väliskeskkonna koosmõjus tekkinud õpikeskkonnas.
Õppemaastikul saab ajaloo ja nüüdisaegse teadusega tegeleda sel kombel , et sellest võidavad nii tervis ja õppimine kui ka füüsiline keskkond ise.
Õuesõppimise juures on olulisemaiks see, et õuekeskkond võimaldab saada isiklikke
kogemusi, õpikutes sisalduvad tarkused muutuvad kogemuste kaudu õppides elulisteks.
Õpetaja peavad olema teadmised:

• erinevatest taime- ja loomaliikidest ning nende elutsüklitest,
  
• aastaaegade vaheldumisest,
  
• inimese elutegevuse jälgedest ja väljendustest
  

Tervise, õppimise ja mängu vahel valitseb seos, see on teaduslikult tõestatud ning sellega tuleks arvestada.
Õpilastel ja õpetajatel tuleks sagedamini formaalsest õpikeskkonnast, koolimajast lahkuda
ning suunduda elavasse maastikku vahetuid kogemusi hankima. Sel kombel muutub
õppeprotsess loominguliseks.
Abi oleks õppevormidest, kus maastik on ühtaegu klassitoa ning õppevahendi rollis. Kui õppimine põhineb vaid tekstidel, on selle tagajärjeks pinnapealsed teadmised.
Pedagoogika, mis toetub otsesele kokkupuutele loodus- ja kultuurinähtustega, kujutab endast tähtsat motivatsioonitegurit mõttekate ja loominguliste õpiprotsesside jaoks. Haistmis-, maitsmis-, kompimis-, nägemis- ja kuulmismeelte toel suureneb õppeprotsessi vältel tänu jõulisele meelte stimuleerimisele ka meie mälumaht.
Õuesõppe peamiseks põhimõtteks on õpilastele vahelduse pakkumine igapäeva rutiinist ning
laste sidumine loomupärase keskkonnaga. See aga ei tähenda, et kogu õppetöö peaks
toimuma ainult õues, oluline on õpilased koolipinkide tagant välja saada ning avardada
nende silmaringi.
Õuesõppe pedagoogika ühendab tundeid, tegevuse ja mõttetöö; maastik on areeniks,
füüsiline tegelikkus muutub õpikeskkonnaks. Õpetajad ja õpilased kasutavad õueruumi
süstemaatiliselt nii töövahendi kui ka õppimise kohana. Õuekeskkond saab õppimisviisiks,
õppeobjektiks ning osaks õppeprotsessist. See tähendab õppeprotsessi keskendumist nii
osale kui ka tervikule, toimumispaigaks on nii õu kui ka siseruumid .
Õuetegevusi on vaja õpetada juba koolitundides, et lastel oleksid algoskused. Õues õppimine
peaks suurendama meie motivatsiooni ja ümbritseva maailma mõistmist.
Õppimise koht on loodus, kus tekivad tundmused, areneb mõtlemine ja ilumeel . Seal
arendatakse värvi-, vormi- ja helitaju, mängitakse valguse- ja varjumänge, jälgitakse looduse
rütmi, mis annab lapsele ainet mõtlemiseks ja võimaluse eneseväljenduseks. Õues õppides,
tegutsedes ja mängides tekkinud raskused nõuavad pingutust, mis omakorda paneb lapsi
arukalt vaatlema, mõtlema, juurdlema, valikuid tegema ja lõpuks ka otsustama.
Õuesolek parandab nii õppijate kui õpetajate tervisliku seisundit , vähendab stressi ja
ülekaalulisust. Kuna kaasaja lapsed liiguvad vähe, siis on õuesõpe üheks heaks võimaluseks
laste tervise edendamisel .
Õues õppimine peaks suurendama meie motivatsiooni ja ümbritseva maailma mõistmist, eriti laste ja noorte kaasamist keskkonnaga seotud problemaatikasse.
Füüsiliselt aktiivses keskkonnas tekib turvaline kooliõhkkond ja kujunevad head suhted,
mida lapsed ja noored saavad ise arendada, vastutades oma argipäeva ja õppimise eest.
Üheks mõtteajalooliseks võtmeisikuks on , kes lähtus oma filosoofias meelte aistingutest ja empiirilistest kogemustest. Rousseau väitis, et meie esimesed filosoofiaõpetajad on meie jalad, käed ja silmad.
R. Kaplani ja S. Kaplani uurimus näitab, et loodus maandab pingeid, inimese keskendumisvõime paraneb , spontaanne tähelepanuvõime kasvab. Muutume erksamaks, rahulikumaks, vähem konfliktseks ning loomulikult tervemaks. Tulemused on näidanud, et õuesõpe alandab stressi ja langetab kortisoolitaset õpilaste, eriti poiste seas.
Raamatuharidusest ja meelelisest kogemusest
Kaalukatel tekstipõhist õppimist puudutavates uuringutes on ometi ilmsiks tulnud, et tekstide kasutamine pedagoogilistel eesmärkidel on pannud aluse teatud erilisele õppimisviisile. Dahlgren ja Ohlsson toovad oma käsitluses välja, et isegi lastel, kes ise veel lugeda ei oska, on arenenud arusaam teksti funktsioonist.
Ahvatlev on mängida mõttega, et kui õppimine eraldus muudest tegevustest nagu rahvakoolide rajamise tulemusena juhtus, kaasnes sellega teatud kultuuriline väärarusaam, kuidas tekste õppevahendina kasutama peaks.
Eduka õppimise tagab, kui õppija saab mõjutada oma õpiülesande eripära ja selle
kujunemisprotsessi. Väliskeskkonnas tekib alati küsimusi selle kohta, mida tähele pandi.
Õpetaja roll sellises olukorras on õpetlikku küsimusepüstituse protsessi vahele jätmata
õpilast ennast oma küsimust lisaküsimuste abil edasi arendama julgustada, kuni sel viisil
koos vastuseni jõutakse.
Üks pedagoogiline alternatiiv, et õpilased saaksid õpetatava sisust aru, on võtta
lähtepunktiks reaalsed nähtused, situatsioonid ja sündmused ning püüda seejärel erinevate
valdkondade kontseptsioonide abil neist aru saada.
Õuesõppe pedagoogika põhimõtted eeldavad teadmiste kasutamist. Praktikas saab seda
teostada õpilaste omavaheliste või õpilaste ja õpetaja vaheliste diskussioonide ja
aruteludena.
Teadusuuringud kinnitavad, et just loodusteaduslikud valdkonnad on seeläbi muudetud väga formaalseks , tihtipeale vahendatakse õppurile hierarhiliselt ja aksiomaatiliselt ülesehitatud struktuure.
Üks inimene saab teise inimese teadmisi tajuda kas tema sõnade või tegude kaudu. Teadmised ilmnevad n-ö dialoogi kaudu.
Õuesõppe pedagoogika ühendab endas nii õppetöö läbiviimise koha kui ka õppimise sisu.
Selle olulisim tunnusjoon on, et see on üks õppimise viis. See õppimisviis võimaldab
taasluua loomulikud suhted mõtete ja tunnete, õppimise erinevate aspektide, koha ja
identiteedi vahel. Meelelise kogemuse ja raamatuhariduse koosmõjul võib kujuneda
optimaalne õppimine.
Laps ja loodus
Kui laps saab looduses aega veeta, kasvab temast tugev ja terve inimene, kellel on oluliste
asjade kohta enda ümber teadmised. Sellised arusaamad panid muuhulgas Fröbeli 19. sajandil lasteaedu looma. Lapse varajastel ja igapäevastel kontaktidel maailmaga
väljaspool maja turvalisi seinu ja sisekliimat on otsustav tähtsus sellele, kuidas ta õpib
tunnetama looduse sisemist loomust. Loodust tunnetatakse läbi kõiki meeli. Elamusi
pakuvad nägemismuljed, lõhnad ja helid ning tajutakse, kuidas tuule puudutus jahutab
nahka. Asjad, mis on looduses, on kohased lastele käsitsemiseks.
Lapsepõlvemaastikus peab ruumi olema kogu lapse potensiaalile: kehale, tunnetele ja mõistusele. See tähendab, et seal peab olema midagi, mis äratab lapses huvi ja osalemistahet. Tal peab olema aega oma tunnete töötlemiseks, aega, et tegelikkust tajuda, järele proovida, uurida, selle üle mõtiskleda ja järele mõelda.
Tänapäeval tehakse märksa vähem väljasõite, on nädalaid, kui väljasõite polegi. Kuna aga paljud lapsed on suure osa oma ärkvelolekuajast eelkoolis, on eelkooli õuekeskkond võib-olla see ainus õuesolemise koht, kus lapsed argipäevadel mängida saavad. Just seepärast tuleb sellele tähelepanu pöörata.
Õuemängude tähtsusest
Õuemänge iseloomustavad kaks omadust: meelelisus ja laiahaardelisus. Meelelisuse all
peetakse silmas mänge, mida käivitavad spontaanselt lõhn, maitse, kompimis- ja
nägemismeel, tasakaal, temperatuur, kuulmine jt meeled. Lapsed vaatlevad ja tajuvad
õuekekkonda tähelepanelikult oma meeltega ning neid täidab ühteaegu tundeküllane soov
ümbritsevaga kooskõla saavutada. Laiahaardeliste all peetakse silmas mänge, mis
stimuleerivad lapsi hoogsamalt pühenduma kaootilisemat sorti tegevusele (nii metsikud
mängud kui ka rahulikumad fantaasiamängud). Sellistes laiahaardelisemates mängudes
kannavad lapsed veidi oma enesekontrollist üle sündmuste käigule ja lasevad ümbrusel
rohkem mõjuda ja toimivat juhtida. Mõlemad omadused, meelelisus ja laiahaardelisus,
viivad selleni , et keskkond osaleb mängus aktiivse partnerina: vahel tuntakse, justkui
mängiks keskkond lapsega, mitte vastupidi. Lapsed võivad näiteks joosta ja üksteist taga
ajada ning siis tagaajamisel äkki avastada midagi, mida nad soovivad nuusutades ja katsudes
lähemalt uurida.
Õuedes, kus mängivad nii nooremad kui ka vanemad lapsed, leidub sageli väljakutseid, mida
vanemad lapsed edukalt vastu võtavad, aga nooremad peavad hakkama saamiseks veel
sirgutama. Enamasti näeb selline üleminekute õueala välja järgmiselt: sissepääsuala-aedloodus.
Looduse ja aia vahel võiks olla võsa, kust väiksed lapsed meelsasti läbi ei lähe.
Looduse-osas paikneksid puud, kuhu otsa saab ronida, ja suured kivid .
Seda tüüpi õuekeskkond ei tee üksnes lastel mängimist hõlpsamaks: ka personali jaoks
kujutab see suurt koormuse langust. Õpetajad ei tarvitse pidevalt lapsi jälgida, et need ei
kakleks ega narriks üksteist. Taolised eelkooliõued pakuvad lastele võimalust viibida
fantaasiamaailmas ja areneda mitmekülgselt, kaasates kõiki meeli.
Ka täiskasvanutele õues viibimine toob tervisele ainult kasu. Kõige tähtsam on, et saaks
jalutada, tunda värsket õhku, näha päikest, tunda tuult ja tajuda rohelust. Kesklinnas elades
on suureks eeliseks , kui on juurdepääs rahulikus ja rohelises ümbruses asuvale rõdule või
lähedal on vaade rahulikule rohelisele keskkonnale. Selliste tingimuste korral on inimene
vähem ärritatud ja magab öösiti paremini.
Lähedus rohelise alaga paistab olema oluline tervisetegur. Rahulikkus tähendab seda, et võib kuulda linnulaulu või tuules sahisevaid puulatvu. Lähedalasuv argipäevane park peaks vastama inimese erinevatele hingeseisunditele. Lähedalasuv- see tähendab, et sinna peaks argipäeval olema võimalik jõuda 6-7 minutiga. Kui see tingimus täidetud, näitavad uurimused, et inimeste enesetunne on märksa parem. Ühes vanadekodus viidud uuringus selgus, et vanade keskendumisvõime suurenes, kui nad said päevas ühe tunni õues viibida. Aga mida haigemad need vanainimesed olid, seda märgatavam oli tulemus. Uuringutes ilmnes , etkindlad aiad ja pargid pakuvad vanale inimesele kinnitust selle kohta, kes ta on. Kui inimesed kindlustunde leiavad, kasvavad võimalused, leida rõõm ja selle kaudu näha ka võimalusi.
Platon leidis, et laps omab sündides mõisteid igavese ideaali kohta, ilu kohta meid ümbritsevas maailmas.
Aristoteles rõhutas, et inimesed omandavad sellise teadmise asjade vormist ja mateeria võimalustest, kui nad on aktiivsed ja nende kallal töötavad. Mõned neist, nagu John Locke, Berkeley ja Husserl, on vastupidiselt Platonile väitnud, et lastel puuduvad kaasasündinud võimed ning nad sünnivad hoopis tabula rasa, puhta lehena. On esitletud mitu tulemust, mis osaliselt kinnitavad Platoni teesi, et me sünnime mingite kindlate võimetega ümbritsevat maailma mõista, võimega näha midagi jäävat. Ehrenfels väitis, et üksikud helid ei seleta muusikateosest saadavat elamust. Helide mõistmiseks tuleb neid tunnetada ühises kontekstis, kus kujutatud tervik on suurem kui üksikute osade summa. Wertheimer väitis, et taju toimimise mõttes on inimestel olemas teatud kaasasündinud võimed. Jay Appleton seevastu väidab, et ka inimestel on kaasasündinud mälulaadsed pildid maastikest, mis sobivad kõige paremini elamiseks ning kus end turvaliselt tunda. On kinnitatud, et suure laia võraga puud, vaated veekogule ja valgusküllastele avatud maastikele kannavad turvatunde märki, samas kui vaade kuivanud piirkonnale, pimedatele metsadele ja üksikutele lauskmaadele kannavad turvatunde puudumise ja ebakindluse märki. Fenomenoloogia väidab, et inimese keha on ta isiku tähtis osa ning just keha kogeb paljut tajumisaktis. Seeläbi võib kehal olla oluline osa inimese arengu ja käitumise selgitamisel. Tajumisaktis on keskseks asjaks fenomen, sellisena nagu ta end inimesele esitab.
Kellman ja Granrud näitasid, et juba neljakuusel lapsel oli suuruskonstantsuse tunnetus välja arenenud. Ayres väidab, et laps mõistab loodusest saadud informatsiooni sõltuvalt sellest, kuidas meeli suudetakse aktiveerida ja omavahel põimida.
Kasvava indiviidi tervis
Tervise väärtustamise ja defineerimise põhiliseks kriteeriumiks loetakse tihtipeale haiguste
puudumist. Tervislik areng lapsest täiskasvanuks eeldab ümbritseva ühiskonna toetust
enesehinnangule, turvalisusele ja tasakaalule elus. On haigused nagu diabeet ja rasvumine. Ülekaalulisus ja rasvumine on alates lapsepõlvest ja läbi eluseotud rea füüsiliste ja psüühiliste tervistkoormavate teguritega. Tänapäeva läänemaailmas aga ei ole enam suurim oht mitte puudulik toiduvaru, vaid suurenev ülekaalulisus- laste hulgas sagenevad terviseprobleemid Lapse kui sõltuva indiviidi tervis olenebtema sotsiaalsest ümbrusest – see, kuidas väliskeskkonnas tema huvide ja väärtustega arvestatakse, mõjutab tema tervislikku seisundit. Koolikeskkond kujundab selles suhtes tausta lapse igapäevaelule ning on seega oluline faktor terve psüühilise ja füüsilise arengu edendamisel. Koolipäeva peaks iseloomustama selline pedagoogika, mis peale teadmiste õpetamise toetaks nii autonoomsust ja sotsiaalseid oskusi kui ka füüsilist ja psüühilist heaolu.
Indiviidi ja keskkonna vahelistest suhetest (Lazaruse ja Folkmani järgi) võib tekkida stress .
Mingi sündmus põhjustab stressi, kui inimene tunneb, et nõudmised ületavad tema isiklikud
võimed ning ohustavad seega tema heaolu. Hinnanguga sellisele potentsiaalselt
stressirohkele situatsioonile algatatakse nn toimetulekuprotsessid, mille eesmärgiks on
taastada kaotatud tasakaal keskkonna ja indiviidi vahel.
Stressil võib olla oluline roll paljude erinevate haiguste kujunemisel. Kui inimene ei ole
võimeline nn toimetulekumehhanismide abil igapäevase stessiga hakkama saama, võib see
viia näiteks selliste haigusteni nagu maohaavandid, kõrgvererõhutõbi ja diabeet. Stressi
korral on soovitav suurendada füüsilist koormust või muidu kujuneb diabeet ja tekib
ülekaalulisus. Seda kirjeldab järgmine protsess: süda lööb kiiremini, vererõhk tõusesb ja
verevool suunatakse ümber näiteks peast ja seedekulglast lihastesse, südamesse ja ajju.
Igapäevase stressi ja koormusega toimetulekuks on võimalik pakkuda inimesele tuge läbi
õueõppe. Liikumine õues on rõõm ja kehaline kontakt annab enesekindlust. On tõestatud, et
vabas õhus viibimine ja füüsiline tegevus mõjuvad kooliedukusele positiivselt. Reeglipärane
füüsiline tegevus vähendab stressi ja mõjutab positiivselt immuunreaktsiooni, mis tuleb
kasuks koolis, kus haiguste tõttu puudumised on probleemiks.
Peame kohtlema last kui terviklikku indiviidi ning andma talle võimaluse mitmekülgseks
õppeks. Teadmiste põhjal stressiga seotud tervisehädadest ning füüsilise tegevuse ja
väliskekkonna soodsatest mõjudest tervisele tundub positiivne ja loomulik pakkuda välja
õuesõppe pedagoogikat kui üht tervislikku alternatiivi.
Imestamise kunst
Pedagoogika sügavaim eesmärk on äratada uudishimu, elurõõmu ja imestust looduse ja
olemasolu üle, imestust, mis tekitaks aupaklikkust ja aitaks meil ümbritsevast elustkaasinimestest, lindudest , putukatest- lugu pidada ning seejuures selle kõige eest ka
hoolitseda. Õuesõppe pedagoogika on kõige suveräänsem vorm kogemiseks ja õppimiseks,
mida või ette kujutada: uidata koos metsatukas, linnapargis, mere- ja järverandadel või
põllumaadel suurmaast asulast natuke eemal; pista nina lõhnavasse mulda, silitada puude
krobelist nahka. Kõikjal, meile lähemal kui arvame, leidub, mida avastada ja mille
üle mõtteid vahetada.
Inimese suhe loodusesse muinasajast tänapäevani
Vanal ajal maa oli ette nähtud põlluharimise ja sööda tarbeks, röövloomad tuli hävitada ning
teised metsloomad pakkusid huvi vaid kui jahisaak. Loodusest püüti saada ainult kasu.
Ajalugu õpetab, et inimene võtab endale saagiks ennekõike seda, mida on kõige kergem
kätte saada. 1789. aastal kui Gustav III tühistas piirangud jahipidamisele, Rootsi
loomastikku tabas suurim katastroof. Veidi rohkem kui saja aastaga õnnestus jahimeestel
täielikult hävitada metsikud põhjapõdrad, metssead ja koprad . Tänapäeva katastroof on aga
liigne kalapüük, hävitatakse populatsiooni.
20. sajandi algul kerkis idee, et puutumatu loodus võibolla väärtuslik ja huvitav. Inimeste
huvi looduse vastu ei kao. Paljud loomaliigid kuuluvad nüüd looduskaitse alla. Tänapäeval
on arvamus, mida rohkem inimesi välja loodusesse tuleb, seda rohkem on ka inimesi, kes on
looduskaitse ja rikkumiste takistamise poolt. Selles peitubki üks õuesõppe pedagoogika
tähtsamaid ülesandeid. Loodushuvi ei ole kaasasündinud omadus, selle peab inimestes
äratama. Huvitav on ka see, et esimesed turistid käisid meelsasti mägedes. Tajupsühholoogilised eksperimendid näitavad, et ka tasandikel üles kasvanud inimesed peavad mägismaad enamasti ilusaks, ilusamaks kui oma kodukanti.
Üheks esimestest turismi sihtkohtadest sai Šveits. Seal olid ilusad kõrged mäed, maaliline rahvastik kaunites kostüümides, kes joodeldasid ja tuututasid pasunaid, lisaks suur matkaradade võrgustik, kuna mägedes oli võimalik liikuda ainult jalgsi või veohobustega.
Rahvausundja maastik
Rahvausundi õpetamine peaks ülekaalukalt toimuma väljas kultuurimaastikul. Seal on
kergem mõista, kuidas meie esivanemate ettekujutused on sündinud ja isegi kuidas need on
arenenud ning me näeme, milliseid olulisi funktsioone rahvausund täitis.
Meie talurahvaaegsed esivanemad elasid suurema osa oma elust vabas õhus, varajastest
hommikutundidest õhtuni välja. Nad hoolitsesid põldude ja rohumaade eest, tegelesid
metsanduse ja karjatamisega, pidasid jahti ja kalastasid – kõike elatise teenimise ja
ellujäämise eesmärgil.
Rahvausund on kütkestav osa traditsioonilisest kultuurist ja võib isegi praegusel ajastul
rikastada loodustunnetust nii laste kui ka täiskasvanute jaoks. Tänapäeva inimestel on
esivanemate uskumuste ja mõttemaailma uurimusest paljugi õppida. Seal leidus
põhjapanevaid väärtushinnanguid janorme, mis võivad mõistmatutena tunduda.
Rahvausundi üks tähtsamaid funktsioone on käsvatus. Kui lapsele öelda, et ta peab jõe- või
järvevees ettevaatlik olema, ei anna see ütlemine alati soovitud tulemust. Laps ei pruugi aru
saada, et vesi võibolla ohtlik. Kui talle aga rääkida, et vees elab õel vanake, näkk, kes tirib
inimesi alla vetesügavustesse, võtab laps sõnumi tõenäoliselt hoopis teistmoodi vastu.
Rahvausundi kõige olulisem funktsioon on aga olemasolusse seoste ja mõte
loomine. Olendid, loomad, linnud , putukad ja taimed on rahvausundis väga tähtsal kohal ja
nende tähendust rahvausundis tõlgendatakse erinevalt vastavalt iga riigi traditsioonidele.
Oluline on nende tõlgenduste lastele edasi rääkimine. Tänapäeva lastel on vaja treenida
kuulamis- ja jutustamisokust, seda saab teha jutustades rahvausundist. Kuuldes vanu
muistendeid müstilisest loodusest ja maastikest areneb lastel fantaasia . Piiblist võis lugeda, kuidas tuleks elada, et taevasse pääseda, aga nii maiste ja samas nii elutähtsate probleemide nagu külviõnne ja kalaõnne kohta ei seisnud seal peaaegumidagi. Kirjasõnal põhinev religioon ja rahvausund täiendasid üksteist. Meil on ja ilmselt jääb alatiseks püsima mõõtmatu vajadus püüelda teadmiste kaugeimaite piirialadeni, kus algavad usu ääretud valdused. Rahvausund õpetas olema tähelepanelik märkide suhtes, mida peeti sigaalideks nähtamatutelt olenditelt ja jõududelt. Islandilt ja Fääri saartelt, kus usk üleloomulikku on veel tänapäevalgi laiemalt levinud kui meil, leiab näiteid selle kohta, et teedel on lastud joosta käänuga ümber k
küngaste või kivide, kus väidetakse elutsevat haldjarahvast või muid maa-aluseid olendeid. Ebatavaliselt suure õnnetuste arvu põhjuseks ühel Noorlandi maakonna maanteel räägitakse olevat maa-aluste olendite viha, sest nende valdusi on rikutud.
Rahvausund võimaldab aga muudki peale piiride seadmise. See võib aidata ka hävitada piire , mis on liiga ebameeldivad, et neid taluda. Rahvausund võib isegi mõista, ja vabastada seega liigsest peamurdmisest. Rahvausundi kõige olulisem funktsioon on aga ikkagi olemasolusse seoste ja mõtte loomine. Meil on vaja uskuda, et meie elul ja pingutustel on mõte, mille peame endale aga ise valmis ehitama.
Mõte, et on olemas saatus, mis meie elu juhib, võib kindlasti paljudele turvatunnet pakkuda.
Rahvausund võib seega kinkida teatud turvatunnet, kuid igaüks teab, et see võib tekitada ka hirmu.