Õigus ja eetika: Aristoteles. Nikomachose eetika (0)

Õigus ja eetika

• „ Eetika universaalne ja individuaalne mõõde“
  
• „ Juristi ameti koht ühiskonnas“
  
• „Õiguse, eetika ja poliitika seostest“
  

Essee hindamiskriteeriumid, mis peavad arvestuse saamiseks olema täidetud:
1. kriteerium – essee maht 4- 6 lk.
2. kriteerium – essees on esiplaanil üliõpilase iseseisev analüüs ja põhjendatud hinnangud .
3. kriteerium – üliõpilane on essees sidunud tervikuks erinevad kohustusliku kirjanduse allikad, kirjandust ei ole refereeritud , vaid analüüsitud ja seostatud erinevaid vaateid.
Kohustuslik kirjandus:

• Aristoteles . Nikomachose eetika. Ilmamaa, 1996.
  
• Jõgi, P. Õigus ja eetika: Teooriad õigusest ja õiglusest 20. sajandi õigusfilosoofias. Juura, Õigusteabe AS, 1997, lk. 126 – 168.
  
• Tammelo , I., Õiglus ja hool . Ilmamaa, 2006
  

I LOENG - Nikomachose Eestika
Mis on eetika? Eetika (vanakreeka keeles ēthikē technē ' kommete ja tavade teadus', sõnast ēthos 'komme, tava, iseloom, eluviis, tuttav paik') on filosoofia haru, mis tegeleb inimeste ühiskondliku ja isikliku elukorralduse viiside seletamise ja põhjendamisega.
Aristotelese Nikomachose eetika - On raamatute kogum, milles Aristoteles pakub välja nägemuse sellest, kuidas elada ja kuidas olla õnnelik. Eetikaga on tegeletud ka enne Aristotelest, kuid tema muutis selle iseseisvaks distsipliiniks .

• Nikomachose eetika on inimolemust puudutav filosoofia – püüab leida vastust küsimusele, mismoodi peab inimene elama, mis hea ja mis halb tema enda suhtes ja suhetes teistega .
  
• Sellise küsimusteasetusega pani Aristoteles aluse eetika teooriale .
  
• Tegemist on praktilise õpetusega, mille eesmärgiks on näidata vahendeid õigeks käitumiseks.
  
• Aristotelese jaoks ei ole hüve ja õnn abstraktne nähtus, vaid see avaldub tegevuses ja on teatud elamise viis.
  

I RAAMAT „Eesmärk ja Hüve“
Mida tähendab inimese jaoks hüve: kui hüve seisneb selles, et ollakse õnnelik, siis mida tähendab olla õnnelik?
Igaks tegevuseks peab olema mingisugune liikumapanev jõud. Iga tegevuse eesmärgiks peab Aristoteles hüve. „Näib, et igal kunstil ja igal uurimistööl, aga ka igal praktilisel tegutsemisel ja valikul on suundumus mingi hüve poole, seetõttu on öeldud õigesti, et kõigel on suundumus hüve poole“
Ravi eesmärgiks on tervis, Kirjutamise eesmärgiks võib olla mõtte säilitamine ja edastamine . Eesmärk võib seisneda tegevuses endas või lõpptulemis.
Eesmärgid on erinevad ja neid on palju.
„arstimise puhul on selleks tervis, laevaehituses — meresõiduk, sõjakunstis — võit, majandamises — jõukus.
Kui aga mõned tegevused kuuluvad mingi ühe võimekuse alla, nii nagu rakmete ja muu hobuvarustuse tegemine kuulub ratsutamise alla, siis kõikide nende hulgas on eelistatavam juhtiva alaga seotud eesmärk, sest just selle tõttu taotletakse ülejäänut.
Kõik eesmärgid viivad lõpuks ülima hüveni
Mis on ülim hüve? - eesmärke on teatavasti rohkem kui hüvesid ja lõpuks peaksid kõik eesmärgid viima lõppeesmärgini – ülima hüveni, mis on enesega piiratud. Selliseks ülimaks hüveks on õnn, kuid õnne mõiste ei ole ühene.
Iga eesmärk võib olla vajalik järgmise saavutamiseks ning tihti saab mitme eesmärgi täitmisega saavutatud üks eesmärk.
Mis võiks olla selline ülim hüve mille poole pürgida? Aristoteles leiab, et enamus peab selliseks hüveks õnne, kuid ei ole päris selge mis see õnn täpselt on.
TÄHTSAIM HÜVE: Aristoteles peab tähtsaimaks tegevuseks ja hüveks – Poliitikat – Poliitika peaks olema seega vahend õnnelikkuse saavutamiseks riigis. Sest poliitika:

• Puudutab läbi käskude ja keeldude kõiki teisi tegevusi.
  
• Eesmärk hõlmab kõigi teiste alade eesmärke.
  
• „Kasutades ära teadmised kõikidelt ülejäänud aladelt , määrab ta veel ka seadustega, mida peab tegema ja millest hoiduma“
  

Milline seos on poliitikal ja õigusloomel?

• Poliitika väljendub õigusloomes.
  
• Poliitika on meetod, millega tahe muudetakse üldkohustuslikuks käitumisreegliks – Seega võib öelda, et poliitika on ühiskonna tahtele allutamine.
  

„Üllad ja õiglased asjad, mida poliitika teadus jälgib, on paljuski vastuolulised ja hajuvad ning näivad sõltuvat üksnes kokkuleppes ja mitte loomuomadusest. „„Samasugune hajuvus iseloomustab ka hüve mõistet, sest paljudel juhtudel see võib osutuda kahjulikuks. Mitmeid on varemgi hukutanud rikkus, teisi jälle vaprus .“ →Seega viitab juba alguses ka eetika suhtelisusele – mitte objektiivsusele.
ÕNN KUI ÜLIM HÜVE: Kuna kogu tunnetus ja iga valik pürgib mingi hüve poole, siis mis see on, mida püüab saavutada poliitika ja mis on see kõige tähtsam kõikidest tegutsemise juurde kuuluvatest hüvedest. Nimetuse suhtes valitseb küll enamuse hulgas üsna suur üksmeel — nii enamik inimesi kui ka õppinud inimesed väidavad, et see on õnn.
Kõige enam lõplikuks nimetab aristoteles eesmärki, mida püütakse saavutada tema enda pärast, mis ei ole omakorda vahendiks millegi järgmise saavutamiseks.
Enamik mõistavad õnnelikkuse all hästi elamist ja hästi toimetulekut.
„Mis puutub aga õnnesse, siis lähevad arvamused lahku, mis asi see on: enamik inimesi ei seleta seda samamoodi kui haritud inimesed.

• Esimeste puhul on see midagi silmanähtavat ja ilmset , nagu nauding , rikkus, kuulsus — ühele üks, teisele teine, sageli on see ka ühe inimese puhul erinev: haigena on selleks tervis, kitsikuses jälle rikkus. Mõistes oma teadmiste puudulikkust, imetlevad nad neid, kes kõnelevad suurtest ja neile tabamatutest asjadest. Teised on jälle arvanud, et lisaks neile paljudele hüvedele on miski muu — hüve iseeneses, mis on aluseks kõigi teiste hüvede olemasolule.“
  

„Me ei tohi aga unustada, et need põhjendused, mis tulenevad lähtealustest, on erinevad nendest , mis viivad lähtealuste juurde.“ „Alustada tuleb nüüd ju tunnetatavast, kuid see on kahesugune : kas tunnetatav meie jaoks või siis üldiselt. „ „Ilmselt tulebki nüüd alustada meie jaoks tunnetatavast, kuna see, kes kavatseb kuulata midagi ülla ja õiglase kohta, aga ka poliitika kohta üldse, peab olema ka kommetelt üllas — mis ongi lähtealuseks.“
Õnn võib olla tunnetatav eelkõige kolmel viisil:

• Enamus peab õnneks naudingut – kõige labasemad.
  

„Enamus inimesi paistab olevat täiesti orjalikult madalal tasemel, eelistades elada kariloomadena, ja nad leiavad ka põhjenduse selles, et nad, nii nagu paljud võimumehedki, jagavad Sardanapallose tundeid“ - ainult söömine, joomine on midagi väärt.

• Poliitikaga tegelejad kuulsust või loomutäiust.
  

„Hästikasvatatud inimesed ja tegutsejad hindavad kuulsust, sest poliitikaelu jaoks see ongi arvatavasti eesmärgiks. Kuid see paistab olevat taotlemiseks liiga kergekaaluline, sest ta sõltub rohkem neist, kes kuulsust jagavad, kui neist, kellele seda jagatakse: me eeldame ju, et hüve on midagi päris omast, mida on raske ära võtta.“
„Edasi, paistab, et kuulsust püütakse saavutada selleks, et ennast oma tubliduses veenda, püüda endale kuulsust võita just arukate meeste silmis ja leida nende juures tunnustust oma loomutäiuse tõttu.“
„On ilmne, et nende meelest on loomutäius tähtsam ja tõenäoliselt võib pidada just seda ka poliitikaelu eesmärgiks. Kuid ka see ei paista olevat midagi päris lõplikku , sest näib, et loomult täiuslik olla võib ka magades või elu tegevusetult veetes või veel enamgi — rängalt kannatades ja äärmiselt õnnetu olles“

• Vaimsed inimesed - mõistlikkust
  

Õnne üldise olemuse seisukohalt peab tõe päästmise huvides kõik isikliku kõrvale jätma — eriti kui me oleme filosoofid - kõlbelisus nõuab tõe austamist.
Hüve mõistet määratletakse nii selle suhtes, mis ta on, selle suhtes, milline on ja ka mille jaoks ta on. See, mis ta iseeneses on, seega olemus, eelneb loomu poolest millegi jaoks olemisele.
„Kuna hüvest räägitakse sama paljudes tähendustes nagu olemusestki (seda määratletakse ju selle suhtes, mis ta on, nagu jumala või mõistuse puhul, ja selle suhtes, milline ta on, nagu loomutäiuse puhul, ja hulga suhtes, nagu mõõdukuse puhul, ja millegi jaoks olemise suhtes, nagu kasulikkuse puhul, ja aja suhtes, nagu õigeaegsuses, ja koha suhtes, nagu olemisviisis, ja muu sarnase suhtes). On ilmne, et hüve ei saa olla mingi üldine tervik ega ka üksik, sest temast ei saa rääkida kõikide kategooriate, vaid ainult ühe üksiku puhul.“
Kõige rohkem lõplikuks nimetame seda, mida järgime ta enda pärast, mitte vahendina muu jaoks, ja see, mida kunagi ei valita mingi muu pärast, on lõplikum sellest, mida valitakse nii ta enda pärast kui ka muu jaoks; täiesti lõplik on aga see, mida valitakse alati enda pärast ja mitte kunagi millegi muu jaoks.
- Tundub, et õnn ongi kõige rohkem selline.“ „lõplikuks hüveks on enesega piirdumine.“
Õnne võiks vaadelda läbi tegevuse, mis inimest kõige enam iseloomustab
„Nagu on kujuvestja kui ka kõikide kunstnike puhul, ja üldse seal, mis puudutab toimingut ja tegutsemist , tundub just toimingus sisalduvat see, mis on hüve ja mis hästi, samuti näib olevat ka inimese juures, kui miski iseloomustab ta toimingut.“

• Kõrvale tuleb jätta elu ise, sest see on omane kõigele elavale, kuid Aristoteles soovib leida just erilist – inimesele omast.
  

• Sõelale jääb loogiline arutelu, millele lisandub loomutäiusest tulenev erakordsus.
  

- Loomutäiusest tehtud teod on iseenesest nauditavad.
- Õnn on kogu inimkäitumise lähtealus.
Huvitaval kombel kui Aristoteles otsib kõige üldisemaid väärtusi, siis tundub imelik, et ta just selle kõige ilmsema ja üldisema – elu enda kõrvale jätab. Elu on kogu elatava tegevuse eesmärgiks, põhjuseks ja algeks.
See tähendab, et ülima hüve ehk õnne saavutamiseks peab inimene tegutsema arukalt ja lähtuvalt oma loomutäiusest – tegema seda mida ta kõige paremini oskab ja kõige paremini kuidas oskab kogu elu vältel
Esmapilgul võib esineda paradoks tõeliselt tugeva advokaadi või prokuröri puhul. Oma tööd kõige paremal moel tehes, kas ei satu löögi alla õiglus. Ja kas advokaat või prokurör ei peakski olema õiglased, jättes õigluse mõistmise kohtuniku kanda? Või kaitstes/ süüdistades just nii plaju , et kohtuniku otsus saaks olema õiglane? Seega loomutäiusest ja õnnele pürgiv jurist , kellest sõltub õiglus on suhteliselt raske valiku ees.
Kuidas peaks õigluse mõistmisega seotud jurist tegutsema? Õiglust silmas pidades, või oma parimaid oskusi ära kasutades? - ilmselt oleneb see konkreetsest isikust ja tema loomutäiusest – ehk siis nii või teisiti ei tohiks käituda vastu oma arusaamist .
Nauding kuulub hinge juurde ja igaühele pakub naudingut see, millesse ta on väidetavalt kiindunud , nii nagu näitemängu armastajale etendus aga samamoodi õiglus õigluse armastajale ja kõik mis vastab loomutäiusele – loomutäiuse armastajale.
Kõik kes ei ole oma loomutäiust päris ära moonutanud, võivad õnneni jõuda mõnigase õppimise ja treeninguga.
II RAAMAT: „Loomutäius“
Loomutäius on seotud kahe poolusega:

• Mõistuse täius (mõistlikkus, tarkus, taiplikkus). Mõistuse täius kasvab õpetamisega ning vajab kogemust ja aega
  
• Kombe täius (lahkemeelsus, tasakaalukus). Kombetäius kujuneb välja kombeharjumuste järgi
  

„Loomutäiust saame piiritleda: üht osa sellest peame me mõistuslikkusega, teist kommetega seotuks.
„Tarkus, taiplikkus ja mõistlikkus kuuluvad mõistusliku täiuse juurde, lahkemeelsus ja tasakaalukus aga kombetäiuse juurde. Rääkides kommetest ei räägi me, kui tark või taiplik keegi on, vaid et ta on leebe ja tasakaalukas.. „Tarka meest kiidetakse aga ka seadumuse eest, kiiduväärset osa seadumustest nimetamegi loomutäiuseks. Seadumused tekivad sarnaselt toimevõimetele. Seetõttu peab toimevõime olema kindlasuunaline
Kombetäiusel ei ole mingit seost loodusega, sest looduses ei ole midagi sellist, mis harjumuse kujundamisel muutuks teistsuguseks. (ei saa harjutada kivi ülesse liikuma, ükskõik kui palju me teda ülesse viskame).
Loomutäius süveneb õppimisega, kordamisega. Nii saab inimene õiglaseks läbi õiglaste tegude tegemise. Vastastikuses suhtlemises inimeste seas muutuvad ühed õiglaseks ja teised ebaõiglaseks. Tubliks ei saa inimene ilma selliseid tegusid tegemata.
„Me saame õiglasteks, tehes õiglasi tegusid, tasakaalukaks — tasakaalukaid ja vapraks — vapraid tegusid tehes.“

• „See leiab kinnitust ka riikides juhtuva puhul. Seadusandjad muudavad kodanikke tublideks neis harjumisi kujundades ja see ongi iga seadusandja soov. Need aga, kes sellega hästi hakkama ei saa, kukuvad läbi — selle poolest erineb hea riigikorraldus kõlbmatust riigikorraldusest. „
  
• „vastastikuses suhtluses inimeste seas tegutsedes muutuvad ühed meist õiglaseks, teised aga ebaõiglaseks.“
  

Tegude puhul pole sugugi tähtsusetu, kas rõõmustada või kurvastada, nii nagu on hea või nagu on halb. Nii et seetõttu seostubki loomutäiust ja poliitikat puudutav uurimistöö ka naudingu ja kannatusega , sest see, kellel need õigesti avalduvad, on tubli , kellel aga halvasti — on halb.
Loomutäius seostub naudingute ja kannatustega: millistest tegudest ta sünnib, nendesamade kaudu ta ka suureneb ja, kui need on vastupidised, siis hävib — et millistest tegudest ta sünnib, nende puhul ta ka toimib.
Kuna hingenähtusi on kolme liiki: tunded, võimed, seadumused, siis peaks loomutäius kuuluma nende hulka.

• Tunded: himu, vihkamine, armastus, jne – käib kaasas nauding või kannatus.
  
• Võime: himustada, vihata, armastada , jne – mille kaudu tuntakse.
  
• Seadumused on need, mille kaudu hindame tunded headeks ja halbadeks – Seadumused ongi loomutäiused (Inimesi ei hinnata sellest tulenevalt mida nad tunnevad , hinnata saab seadumusi)
  

Hindamise puhul peab Aristoteles oluliseks võrdsust

• Kõige puhul, mida saab jagada, võib võtta suurema, väiksema või siis võrdse osa.
  

• Võrdne on midagi vahepealset liialduse ja puudulikkuse vahel – ta on mõlemast äärmusest võrdsel kaugusel. „ liialdus või puudulikkus rikuvad hästitehtu ära, vahepealsus hoiab aga alles“.
  
• Loomutäius lähtub seega võrdsusest, kuid mitte kõigi tegevuste puhul ei ole loomutäiust.
  

„…mõned sisaldavad ju otseselt nimetuses pahelisust, näiteks kahjurõõm, häbitus, kadedus, ja tegude puhul liiderlikkus, vargus, mõrv. Kõik need ja nendesarnased asjad on laiduväärt kui iseenesest häbiväärsed, ja mitte liigsuse või puudulikkuse tõttu nendes. Nende puhul pole siis kunagi võimalik õigesuunaline tegutsemine, vaid alati ekslik .“
Seega hindab Aristoteles mõõdukust, olgu selleks siis viha, armastus, hirm, julgus või mis tahes teine tunne.
Raha andmise ja võtmise puhul on vahepealseks lahkemeelsus, liialdus ning puudulikkus aga — raiskamine ja ihnsameelsus. Nende juures on liialdamine ja puudujääk vastupidise tähendusega: raiskaja liialdab ju väljaandmisel, võtmises jääb aga tal puudu, ihnsameelne liialdab aga võtmises, puudu jääb tal väljaandmises.“
Õigesti käituda on raske, sest eksimiseks on palju võimalusi, samas, kui õige tee on vaid üks seepärast seostubki pahega liialdus ja loomutäiusega vahepealsus. →headuse tee on üks.
Milline võiks olla eetiline õigus? Äärmustest hoiduv. Demokraatliku riigi õigus saab üldjoontes lähtuda kas üksikindiviidist või avalikust huvist. Ühel juhul sunnitakse inimesi individualismile, kuis igaüks peab seisma enda eest ise. Teisel juhul sunnitakse inimene alluma kollektivismile, piirates inimense vaba tahet.
Aristotelese eetika järgi võiks ja peaks sellisel juhul eelistama nende äärmuste vahepealset keskteed.
III RAAMAT: „Valik“
Loomutäiuse uurijatel on vajalik määratleda seda, mis on vabatahtlik ja mis mitte. Mis on vastu tahtmist tundub sündivat sunni või teadmatuse läbi.

• Sunniviisiline on see, mille lähtealus on väljaspool.
  
• Vabatahtlik on see kui tegu valitakse vastavalt hetkevajaduse eesmärgist – lähtealus tegutsemiseks on sellisel juhul iseendas.
  

Kui tööandja sunnib Teid millekski seadusevastaseks – kas siis inimene on oma valikus vaba või mitte? Ühest küljest ei tahaks ju vastavalt käituda.Teisest küljest ollakse ju selleks sunnitud, et mitte kannatada töölt lahti laskmise pärast.
Millised teod on pealesunnitud?

• Sellised mille põhjus on välistes asjaoludes ja tegija ise mõju ei avalda.
  
• Neid tuleb teatud hetkel ja millegi nimel valida ja lähtealus on tegutsejas - kuigi selliselt käitudes ei ole inimesed vabatahtlikud, on nad vabad antud hetkel ja millegi nimel.
  

„Võib vaielda , kas see on vabatahtlik või mitte, kui tehakse midagi hirmust veel suurema pahe ees või üllal eesmärgil..“
Kõik mis on tehtud teadmatusest, pole vabatahtlik, vastu tahtmist tehtu on aga selline, mis toob kannatust ja on kahetsusväärne.

• Kui keegi tegi midagi teadmatusest, ise ei tunne aga teo pärast ebameeldivust, pole ta teinud vabatahtlikult seda, mida ei teadnud tegevat, aga ka mitte vastu tahtmist, kuna ta ei kannata tehtu pärast.
  
• Ükski rikutud loomusega inimene ei tea mida oleks õige teha ja millest hoiduda.
  
• Purjus või vihane inimene teeb asju teadmatusest, mitte et ta ei teaks .
  

Valik on tihedalt seotud loomutäiusega

• Valik paistab vabatahtlikuna, kuid on tegelikult laiem mõiste.
  
• Valik ei tulene tunnetest, valik tuleneb mõttest
  

„Nii lastele kui loomadelegi on vabatahtlikkus ühiseks omaduseks, valik aga mitte. Tegutsemist hetke mõjul võime nimetada küll vabatahtlikuks, kuid mitte valikust tulenevaks“.

• Aristoteles eristab soovi ja valikut. Soov võib osutuda võimatuks, kuid valik on eesmärgipärane tegevus.
  
• Kaalutleda saab inimene ainult selle üle, mis on teostatav ja temasse puutuv. Kaalutleda ei saa asjade üle mis meisse ei puutu , näiteks öö ja päeva vaheldumine. Valik saab eelistuse kaalutluse läbi. Valik puudutab eesmärgi saavutmist.
  

Nauding petab valikute tegemisel ära palju inimesi, sest see näib hüvena, seda tegelikult olemata.
Igasugune loomutäius on vabatahtlik, sest oleneb seadumusest, inimese enese valikutest. Samuti on vabatahtlik igasugune pahelisus, sest paheliseks olemine tuleneb inimesest enesest. „Ohjeldamatu inimene tegutseb küll himustades, kuid mitte valikut tehes, vaoshoitud inimene seevastu valikut tehes ja mitte himude mõjul“.

• Arvamus ei ole samane valikuga.
  

„Pole mingit vahet, kas arvamus eelneb valikule või saadab seda, sest me ei jälgi seda, vaid kas valik mingi arvamusega kokku langeb.“ – inimene võib teha valikuid ka vastuolus oma arvamusele.
Inimene saab kaalutleda vaid selle üle, mis temasse puutub ja on teostatav. Kaalutletav ei saa olla eesmärk, vaid vahend selle saavutamiseks.
LOOMUTÄIUS ON:

• vahepealne
  
• seadumus
  
• on meist sõltuv
  
• on vabatahtlik
  

Loomutäiusest lähtuvad teod on üllad ja tehtud ülluse pärast. Kõik, mis lähtub loomutäiusest on nauditav ja kannatusest vaba.
IV RAAMAT: „Loomutäiuste olemused“

• Loomutäius ja raha: lahkemeelsus ja suurejoonelisus ning nende vastandid (raiskamine, ihnsameelsus, kitsidus).
  
• Loomutäius ja kuulsus: suur eneseväärikus, enesealandamine, auahnus
  
• Loomutäius ja viha: leebus, äkkviha, kurjaloomulisus.
  
• Loomutäius suhtlemises: sõbralikkus , tõejärgimine, teravmeelsus, viisakus .
  

Lahkemeelsus on seotud andmisega
„Lahkemeelset inimest ei kiideta sõjaasjades ega seal, kus kiidetakse tasakaalukat, samuti ka mitte kohtuotsuste puhul, vaid varade andmisel ja võtmisel, eriti just andmise suhtes“.
Vara on see mis on mõõdetav rahas. „Raiskamine ja ihnsameelsus näitavad, et varadega seostub liialdamine ja puudulikkus.“. „Raiskaja paheks on omandi laostamine“
Lahkemeelsele inimesele on rohkem iseloomulik anda, kellele peab, kui võtta, kust peab, ja mitte võtta, kust ei pea – sest loomutäiusele on rohkem iseloomulik head teha, kui heast osa saada.
Tänutunne käib andja kohta, mitte selle kohta kes ei võta.

• Neid, kes ei võta ei kiideta mitte lahkemeelsuse eest, vaid hoopis rohkem õigluse eest.
  
• Lahkemeelne inimene annab ülluse pärast ja õigesti: neile, kellele peab, kui palju peab ja millal peab, ja muuski, nagu õige andmisega kaasas käib. Ja teeb seda naudinguga ja kannatusest vabana.
  
• Kust aga õige on, sealt võtab, näiteks oma isiklike varade hulgast, vajadusest, et oleks mida anda.
  
• Lahkemeelsus ei sõltu omandist- „See omadus ei lähtu ju antava hulgast, vaid andja seadumusest, millest ta lähtuvalt omandile annabki .“
  
• Lahkemeelsus ei soosi rikkust- „Lahkemeelsel inimesel pole kerge rikas olla, kuna ta pole võtmis-ega hoidmisaldis: ta on lahke andja ega hinda varandust selle enda pärast, vaid andmise pärast“.
  
• „Lahkemeelsus on varasse puutuvalt andmise ja võtmise vahepeal .“
  
• „Andmisega liialdaja ei ole lahkemeelne, vaid raiskaja“. Raiskajad võtavad aga sealt, kust ei pea ja on seetõttu ihnsameelsed.
  

Ihnsameelsusel on kaks külge:

• Puudulik andmine (kitsi, koonerdaja, ihnuskoi) – nad ei sihi võõrale kuuluvat ega taha seda võtta;
  
• Liigne võtmine – võtavad kõikjalt ja kõike - „lõbumajapidajad ja teised sellised, ka need, kes väikese rahasumma laenavad kõrge vaheltkasu vastu“.
  

Suurejoonelisus – erinevalt lahkemeelsusest ei hõlma ta kõiki varandusega seostuvat: selles ta ületab suuruselt lahkemeelsust. Ka suurejoonelisuse puhul ei ole oluline olemasoleva vara hulk – vaid see kuidas seda kasutatakse.
See, mis on suur tehtava suhtes, erineb sellest, mis on suur kulutuse suhtes: väga ilus pall või kann on suurejooneline kingitus lapsele, kuigi selle hind on madal ja tühine.

• Liialdaja on aga labane – liialdab ta kulutamisega üle vajaliku määra ja uhkeldab sobimatult.
  
• Suur eneseväärikus – seostub suurusega.
  

Eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline. Kes seda teeb, ilma et oleks vääriline – on rumal.
Suure eneseväärikusega inimene on äärmuslik suurushinnangu järgi, aga selles suhtes, kuidas õige, on ta vahepeal, sest ta hindab ennast väärtusele vastavalt.
Eneseväärikas peab olema kõige parem, kuna ta on kõige rohkem väärt, sest see, kes on parem, väärib rohkemat, kes aga parim – kõige rohkem.

• Seepärast peavad tõelise eneseväärikusega inimesed head olema.
  
• Loomutäiuse tasuks on au ja see omistatakse headele inimestele.
  
• Leebus – on vahepealne ägeduse suhtes.
  

Liialduseks on raevukad ja sapised - inimesed, kes ägestuvad kergesti kõigi peale ja kõige pärast.
Sõbralikkus – äärmusteks on:

• meelitajad, kes kiidavad kõike ega seisa millegi vastu, et meeldida.
  
• Pahurad ja tülinorijad, kes kõigile vastu seisavad ja kellele ei loe midagi kannatusi valmistada.
  

Mis iganes tegevusest rääkides, on loomutäius vahepealne käitumine äärmuste vahel.
V RAAMAT: „Õiglusest“
Õigluse ja ebaõigluse puhul tuleb vaadelda, milliste tegevustega seoses nad esinevad, milline on õiglus vahepealsena ja milliste äärmuste vahel ta paikneb.

• Õiglus on inimesest sõltuv.
  
• „Sageli tuntakse ära vastupidine seadumus vastandi kaudu- kui hea seadumus on nähtav, muutub nähtavaks ka halb seadumus“.
  

Ebaõiglaseks peetakse nii seaduserikkujat, ahnitsejat kui ka võrdsusest mittehoolijat inimest, seega on selge, et õiglane on see kes allub seadustele ning on võrdsuse austaja.
Aristoteles lähtub seisukohast , et seadused puudutavad igasuguseid valdkondi ja taotlevad ühist kasu kõikidele. Võrduse põhimõte mahub alati seaduslikkuse mahu alla, kuid mitte vastupidi.
Kas igasugune õigus saab olla alati õiglane? - Aristoteles leiab, et saab
Õiglaseks saab nimetada seda, mis loob ja säilitab ühiskonnasuhetes õnne ja selle koostisosi.

• Seadused puudutavad igasuguseid valdkondi ja taotlevad ühist kasu kõikidele, või ka parimatele inimestele, valitsejatele – kas loomutäiusest lähtuvalt või mingil muul viisil.“
  

Kõik seaduslik on ühtlasi õiglane, sest seadusega määratletud asjad on seaduslikud ja seega õiglased. „Kuna seaduserikkuja on ebaõiglane ja seadusele alluja õiglane, siis ilmselt ka kõik seaduslik on ühtlasi õiglane, sest seadusandlusega määratletud asjad on seaduslikud ja me ütleme, et need kõik on õiglased.“
Selline õiglus on küll lõplik loomutäius, aga mitte eraldivõetuna, vaid suhetes teistega.
Õiglust peetakse sageli kõige tähtsamaks hüveks.
Lõplik on selline loomutäius ka seetõttu, et ta ei leia kasutamist mitte ainult enda, vaid ka teiste juures. Just seetõttu näib õiglus ka ainukesena kõigist loomutäiuse liikidest võõrale kuuluva hüvena, sest ta on suunatud teisele – teeb teoks selle, mis toob teisele kasu. Õiglus on sellisena mitte loomutäiuse osa, vaid tervenisti loomutäius ja ka vastupidi, ebaõiglus ei ole pahelisuse osa vaid tervenisti pahelisus.

• Kui ebaõiglane on ebavõrdne, siis õiglane on võrdne.
  
• Kui aga võrdne on vahepealne, siis peab ka õiglane olema mingi vahepealne.
  
• Võrdsus seisneb vähemalt kahes asjas: õiglane on siis paratamatult ka vahepealne ja võrdne, ja seda kellegi suhtes ning mingis asjas.
  
• See mis on jagamisel õiglane, peab vastama mingil määral väärtusele, kuigi väärtuse sisu ei pea kõik ühesuguseks: demokraatidel on see vabadus, oligarhidel – rikkus, ühtedel kõrge päritolu, teistel aristokraatlik loomutäius.
  

Kasu ja kahju korraldavas õigluses
Korraldav õiglus esineb vabatahtlikus või vastu tahtmist toimuvas vastastikustes tehingutes .
See erineb võrdsuse õiglusest, sest ühisvahendeid jaotav õiglus peab alati lähtuma põhimõttelisest vastavusest – vastavalt osanike panusele.

• rohkem head ja vähem halba on kasu ja vastupidi.
  
• Korraldav õiglus seisneb vastastikustes tehingutes võrdsuse saavutamises.
  
• Kasu ja kahju vahepeal on võrdne ja võrdsuses seisneb õiglus.
  
• Seetõttu on õiglus kasu vahepeal.
  

KOHUS JA ÕIGLUS

• Inimesed pöörduvad lahkhelide puhul võrdsuse saavutamiseks kohtu poole. Kohtusse pöördumine on samas ka õigluse poole pöördumine. Õiglus on teatud vahepealne, sest ka kohtunik on selline.
  

Ei ole oluline kas korralik inimene nööris kõlvatut või vastupidi. Seadus vaatab ainult põhjustatud kahju eripära ja võtab pooli võrdsetena: üks kui ebaõigluse põhjustaja ja teine selle all kannataja või üks kes tekitas kahju ja teine kes sai kahju osaliseks .
Kuna selline ebaõiglus tähendab ebavõrdsust, püüab kohtunik seda võrdsustada. Kohtunik püüab vähendada kasu poolt. „Inimesed otsivad kohtuniku juures vahepealset, sest kui neile saab osaks vahepealne, ongi õiglus jalule seatud“
Kas vastutasumine on õiglane? Aristoteles leiab, et vastutasumine ei sobi kokku jaotusõigusega ega ka korraldava õigusega.

• „Kui löödi võimumeest, siis ei tohi vastulöömisega piirduda, vaid tuleb ka karistada .“
  
• Rahatäht on nagu mõõt, mis annab asjadele ühtse mõõdu ja viib vastavusse. Ühistegevust ei oleks ilma vahetuseta olemas, vahetust ei oleks ilma võrdsuseta ja võrdsust ei oleks ühtse mõõduta.
  

Õiglusest saab rääkida üldiselt, kuid tähelepanuta ei saa jätta riiklikku õiglust. See kuulub iseseisvate inimeste ühiselu juurde endastlähtuvate vajaduste rahuldamiseks – nad on vabad ja võrdsed. Kui vabadust ja võrdsust ei ole, siis ei kehti nende vahel ka poliitilist õiglust.
„Võimukandja on õigluse valvur , ja kui õigluse, siis ka võrdsuse oma. Olles õiglane, ei näi ta endale rohkemat taotlevat, sest ta ei võta endale üldisest hüvest suuremat osa sellest, mis tema seisundiga põhimõtteliselt vastavuses on – nii pingutab ta teiste heaks.“
Õiguslikkus on teistele suunatud hüve.- Nii peab valitseja saama tasu, milleks on austus ja eelisõigus. Kellele pole aga sellest küllalt – need muutuvad türannideks.
Riikliku õiguse puhul on osa loomulik õigus, osa seadustatud.

• Loomulik on see mis on kõikjal ühtmoodi ja jõus ja ei sõltu ühest või teisest arvamusest.
  
• Seaduslik õigus ei erine alguses loomulikust, kui aga on kehtima pandud, siis erineb.
  

- Valitseda ei peaks laskma inimesel, vaid loogilisel arutelul, kuna iseenda huvides tegutsedes muutub inimene türanniks.
Ebaõiglase või õiglase teo määrab see, kas tegu on tehtud vabatahtlikult.

• „Kui tegu on vabatahtlik ja on laiduväärt, siis on ta ühtlasi ka ebaõiglane tegu – nii et kui miski on ebaõiglane, pole ta veel tehtud teona ebaõiglane, kui ei lisandu vabatahtlikkust.“
  
• Vastu tahtmist tehtud tegu ei saa olla ei õiglane ega ebaõiglane.
  
• Kahju tegemine ei ole alati paheline, kui kahju tegemise taga puudub valik läbi teadliku arutluse, siis on tegemist eksimusega.
  

Kas inimesel on ennast võimalik ebaõiglaselt kohelda?
Kui ebaõiglaselt toimimine on lihtsalt kellelegi vabatahtlikult kahju toomine, siis kas ohjeldamatu inimene, tuuas endale ise vabatahtlikult kahju, saab vabatahtlikult ebaõiglusest osa?“
Määratlusele tuleks siis ehk lisada – vastu teise tahtmist. Ebaõiglasest kohtlemisest osa saamine ei ole kellelegi vabatahtlik. Seega inimene ei saa ennast vabathtlikult ebaõiglaselt kohelda .Kui inimene teeb otsuse ebateadlikult ei toimi ta seadustatud õiguse suhtes ebaõiglaselt ja ka tema otsus ei ole ebaõiglane.
VI RAAMAT: „Mõtlemisvõime“
Loomutäius kujuneb mõistlikkuse baasil, mis avaldub õige käitumise valikus.
On kaks loogiliselt arutlevat osa:

• Teadmuslik, ei sõltu arutlusest – kaaluda ei saa selle üle, mis ei saa teisiti olla.
  
• Arutlusloogikal rajanev, kus tulemus sõltub arutlusest.
  

Inimest juhivad kolm tegurit:

• meeletaju
  
• mõistus
  
• püüdlus
  

Meeletaju ei ole tegevuse lähtekohaks, sest see esineb ka loomadel.
See, mis mõtlemisvõime juures on omaksvõtmine ja tõrjumine on püüdluse puhul tagaajamine ja põgenemine. Kui kombetäius tähendab seadumuse valimist, on valik kaalutletud püüdlus, seega peab sellest lähtuvalt olema ka mõistuslik arutelu tõega vastavuses ja püüdlus olema õige.
Hea ja halva hindamise kriteeriumiks on tõde ja vale – selles seisneb kogu mõtlemistoiming ja see vastab heale ja halvale.
Valiku lähtealus on püüdlus ja teatud eesmärki silmas pidav loogiline arutelu. Valikut ei ole ilma mõistuse ja mõtlemisvõimeta ega ka ilma eetilise seadumuseta.
On 5 seadumust, millega hing kinnitades või tõrjudes on kooskõlas tõega:

• oskus, teadmine, mõistlikkus, tarkus, mõistus
  

Teadmine on midagi sellist, kui peab täpselt arutlema ja ei tohi järgida näivaid sarnasusi . Teadmist saab õppida ja õpetada. Kogu õpetamine algab sellest, mis varem teada on. Teadmine on tõestusi esitav seadumus. Teadmine on inimesel siis, kui ta millesegi usub ja lähtealused on talle tuntud.
Oskus on tõele vastav mõistuspärane loov seadumus, mis seostub tekkimisega. Igasugune oskus seostub tekkimisega ja ka oskuste rakendamise ning vaimutööga. Oskus kuulub loomise ja mitte tegutsemise juurde, sest lähtealus on loojas, mitte loodavas. „Oskus pole seotud asjadega, mis on olemas või tekivad paratamatult.
Mõistlikkus on tõele vastav mõistuspärane tegutsemisseadumus selle suhtes, mis on inimesele hüvena saavutatav. Mõistlikkus on seotud poliitikaga. Mõistlik on see, kes suudab hästi ja terviklikult kaalutleda
Tarkus on nii mõistus kui ka teadmine. Olles osa terviklikust loomutäiusest loob tarkus õnneseisundi.
VII RAAMAT: „Tasakaalust“
Kommete puhul on kolm vormi, mida tuleb vältida:

• pahelisus,
  
• ohjeldamatus,
  
• metsikus
  

Kahel neist on selged vastandid: üht nimetame sel juhul loomutäiuseks, teist ohjeldatuseks. Metsikuse koha pealt sobib kõige paremini nimetada vastandiks üliinimlikku loomutäiust, mis kuulub kangelastele ja jumalatele.
Üldiselt nii ohjeldatust kui kindlameelsust peetakse eeskujulikeks ja kiiduväärseteks omadusteks, ohjeldamatust ja nõrkust aga kõlbmatuks ja laiduväärseks.

• Inimene ei tohiks järgida tundeid, vaid mõistust
  

„Ohjeldamatu inimene teab, et käitub tunnete mõjul kõlvatult, ohjeldatud inimene aga teab, et himud on kõlvatud ja ta ei järgi neid loogilise arutelu tõttu.“ Mõistliku inimese kohta öeldakse mõnikord, et ta ei saa olla ohjeldamatu.

• Ohjeldamatu on see, kes liialdab naudingutepüüdlusega ja väldib kannatusi, nagu nälga, janu, kuuma, külma ja kõike muud puudutuse ja maitsmisega seoses.
  
• Taltsutamatu on see, kes ilma himuta või ainult vähe himustades ajab liialdusi taga ja väldib mõõdukaid kannatusi, kui sellist, kes teeb seda suure himu tõttu.
  

Kui naudingud ohjeldamatu inimese üle võimust võtavad, siis ta ei tea, vaid ainult arvab midagi. Mõistliku inimene ei tee vabatahtlikult kõlvatuid tegusid.
Ohjeldatus ei tarvitse olla õige tee:

• Kui himud on sobilikud, siis seadumus, mis takistab neid järgida, on kõlbmatu, nii et mitte igasugune ohjeldatus pole eeskujulik.
  
• kui ohjeldatus sunnib iga arvamuse juurde püsima jääma, on ta kõlbmatu, kuna siis jäädakse ka vale arvamuse juurde.
  

Ühe loogilise arutelu järgi tuleb välja, et rumalus koos ohjeldamatusega annab loomutäiuse
„See, kes tegutseb veendununa ja valiku tulemusena järgides seda, mis on meeldiv, näib olevat parem inimene sellest, kes mitte arutlusloogika, vaid ohjeldamatuse tõttu tegutseb.“ - Esimest on ümberveenmise abil kergem parandada.
Naudingud ja kannatused puudutavad nii ohjeldatud ja kindlameelseid inimesi kui ka ohjeldamatuid ja nõrku.
Naudingud on kas:

• Vältimatud.
  
• Või valimisväärsed, kuid selle juurde kuulub liigsus.
  

Vältimatud on need, mis on kehaga seotud: puudutavad toitu ja seksuaalvajadusi.
valimisväärsed: võit, kuulsus, rikkus jms
Himudest ja naudingutest kuulub osa üllast ja eeskujulikku liiki asjade hulka, sest mõned meeldivatest asjadest väärivad valimist loomu poolest – varandus, kasu, võit kuulsus; Nii on ka nende puhul, kelle üle on loogilise arutelu vastaselt võimust võtnud mingid loomult üllad ja head asjad ja kes taotlevad neid, näiteks kes pingutavad rohkem, kui vaja, kuulsuse, laste ja vanemate pärast. Need on ju samuti hüved ja nende pärast pingutajad väärivad kiitust.
Mõned asjad on loomu poolest nauditavad ja nendest ühed üldises mõttes, teised vastavalt teatud loomade või inimeste liigile. Teised asjad aga pole nauditavad. Selliseks võivad nad muutuda rikkumise, tavaharjumuse ja osa ka loomuomase rikutuse tõttu. → Need on loomalikult toored seadumused.
Mõnedel tekivad need haiguste ja hullumeelsuse tõttu, nagu mehel, kes tõi ema ohvriks ja sõi ära, või orjal, kes sõi kaaslase maksa.
Teised on haiglased seadumused, mis tulenevad tavaharjumusest, näiteks juuste katkumine, küünte, söe või isegi mulla närimine, lisaks sellele meestevahelised seksuaalsuhted .

• Igasugune liialdamine, kas arulagedusest, argusest, taltsutamatusest või kurjusest tähendab kas loomalikku toorust või haiglaslikku käitumist.
  

Vihaga seostuv ohjeldamatus pole nii inetu kui himudega seostuv.
Himude puhul on ohjeldamatus inetum kui viha puhul.
Ohjeldamatus pole pahe või on siis seda teatud kujul: ohjeldamatus on vastuolus valikuga, pahe aga lähtub sellest. Kui ohjeldamatu inimene on selline, et järgib liigseid kehalisi naudinguid ilma veendumuseta ja vastuolus õiguspõhimõttega, siis taltsutamatu inimene teeb seda veendunult, kuna ta on selline, et ta neid järgib. Seega esimest saab küll kergesti ümber veenda, teist aga mitte.
Isemeelsed – on need kes jäävad oma arvamuse juurde kindlaks. „Neid on raske veenda ega saa hõlpsasti ümber veenda. Nad sarnanevad mõneti ohjeldatud inimesega. Isemeelsed, ei võta loogilist arutelu kuulda, kui on himudest haaratud ja juhinduvad paljus naudingutest.
Ohjeldatud inimene on selline, kes ei muutu tunnete ja himude mõjul, kuid teatud juhul võib end lasta veenda ja jääda ohjeldatuks.
Tasakaalukas inimene lähtuvalt ohjeldatusest. Ohjeldatud inimene on selline, et ei tee midagi kehanaudingute tõttu ja vastuolus loogilise aruteluga — ka tasakaalukas on selline. Esimesel aga on kõlvatuid himusid ja teisel mitte — ta pole selline, et naudiks vastupidist loogilisele arutelule. Esimesele pakuvad need küll naudingut, aga ta ei lase end nendest kaasa tõmmata.
Ohjeldamatu ja taltsutamatu inimene on samuti sarnased: kuigi nad pole üks ja sama, järgivad nad mõlemad kehanaudinguid, viimane arvab, et peabki seda tegema, esimene aga nii ei arva .
Mõistlik inimene – ei saa olla samal ajal ohjeldamatu, sest mõistlik inimene on ka heade kommetega, mitte ainult ei tea, vaid on valmis ka selle järgi tegutsema.
Naudingu ja kannatusega seostuv kuulub poliitikaga tegeleva filosoofi uurimisalasse.
„Tasakaalukas inimene väldib naudinguid. Mõistlik inimene jälle järgib seda, kus pole kannatust, ja mitte seda, mis on nauditav: naudingud on siis mõistlikkusele takistuseks, ja on seda rohkem, mida rohkem neist mõnu tuntakse, näiteks armusuhetega seoses, sest nende mõju all ei suudeta mõistust kasutada.“
Mitte kõik naudingud pole eeskujulikud, sest osa on ka inetud ja häbiväärsed, kuid on ka kahjulikke naudinguid — mõned naudingud toovad ju häda kaasa. Üldiselt arvatakse, et nauding pole ka ülim hüve, kuna ta pole lõppeesmärk, vaid tekkeprotsess.
Aristoteles siiski leiab, et naudingud polegi tekke-protsessid ega käi mitte alati tekkeprotsessidega kaasas, nad on toimingud ja lõppeesmärk.
Mõistlikkusele ega ühelegi seadumusele ei ole takistuseks neile omane nauding, vaid see, mis on võõras: nauding vaimutööst ja õppimisest paneb ju veel rohkem vaimutööd tegema ja õppima.
Ükski nauding ei tähenda oskustoimingut, sest oskus ei tähenda ka mingit muud toimimist, vaid ainult võimet selleks. Kuigi mõned naudingud on kõlbmatud, ei takista see ülimat hüvet teatud nauding olemast.
Ülim hüve on teatud nauding, kui ka juhtub, et enamus naudinguid on üldises mõttes kõlbmatud.
Ükski toiming takistatuna ei ole täiuslik, õnn kuulub aga täiuslike asjade hulka. Seetõttu vajab ka õnnelik inimene kehalisi ja väliseid hüvesid, mis kuuluvad juhuse juurde, et need asjad ei hakkaks teda takistama .
Need, kes ütlevad, et piinlev või suurtesse õnnetustesse langenud inimene on õnnelik, kui ta on hea inimene, ajavad tahes tahtmata tühja juttu .

• Kõik, nii loomad kui inimesed taotlevad naudingut ja see tõestab, et ta peab olema mingi ülim hüve.
  
• Nauding on pigem rahulikkuses kui liikumises. Kergestimuutuv inimene paheline, samuti nagu ka loomus, mis vajab muutusi: ta pole ühtlaselt üldine ega korrapärane.
  

VIII RAAMAT: „Sõprus“
Noori aitavad sõbrad eksimustest hoiduda ja vanadele on toeks ning abiks toimingutes, mida nood ei suuda enam jõu puudusel korda saata, neid aga, kes meheeas, innustavad nad üllastele tegudele, koos ja seltsis minnes.
Sõprus paistab ka riike koos hoidvat ja seadusandjad kannavad selle eest rohkem hoolt kui õigluse eest.
Sõprusele näib olevat omane täielik üksmeel ja selle poole kõige rohkem püütaksegi ning lahkhelidest, mis tähistavad vaenulikkust, hoidutakse kindlasti eemale.
Sõprade vahel ei vajatagi õigusmõistmist, kui aga ollakse õiglased, siis vajatakse lisaks sõprust ning näib, et õiglasi iseloomustab kindlasti sõbralikkus.
Sõpruse kohta on aga üsna palju erinevaid arvamusi :

• Herakleitos ütleb, et vastuolu on kasulik ja erinevad asjad annavad kauneima kooskõla ning et kõik sünnib võitlusest
  
• Sellele vastupidiselt väidab nii Empedokles kui ka teised, et sarnane püüdleb sarnase poole.
  

Elutute asjade armastamise puhul ei räägita sõprusest, sest seal pole vastukiindumust ega omavahelist hea soovimist — on ju ilmselt naljaks veinile head soovida .
Tuleb olla vastastikku heatahtlik ja head soovida, seda mitte varjates .
Sõpruse vormid

• Kasu ja naudingu pärast
  

Nendel, kes on omavahel sõbrad kasu pärast, ei lähtu sõprus neist endist, vaid millestki, mida head nad teineteiselt saavad — nii võib see olla näiteks naudingu pärast. Need suhted lagunevad kergesti, kui osapooled ei püsi samasugustena: kui üks ei paku enam teisele naudingut ega kasu, lakkab sõprus olemast.
Kasu pärast sõprusepidamine lõpeb koos sellega, mis on kasulik, sest ei oldud mitte omavahel sõbrad, vaid aeti kasu taga

• Täiuslik sõprus on tublide inimeste vahel, kes on loomutäiuselt sarnased, sest headena soovivad nad teineteisele sama moodi head, kuivõrd ise head on. Kes soovivad sõprade endi pärast neile head, on kõige paremad sõbrad, kuna nad on sellised olemusest lähtuvalt ja mitte juhuslikult. Nende sõprus püsib siis niikaua, kui nad on head — loomutäius on ju kestev ja mõlemad on head nii üldises mõttes kui ka sõbra jaoks.
  

Niisugust sõprust esineb aga ilmselt harva, sest selliseid inimesi on vähe. Sõbraks ei peeta enne ega ka sõbruneta, kuni kumbki paistab teisele sõprust ja usaldust väärivana. Sõbrunemissoov ilmub küll kiiresti, sõprus aga mitte.
Sõprusel on palju vorme:

• Sõbrad ollakse vastavalt sellele, kui on midagi head või sarnast, sest naudinguarmastajale tundub ka nauding hüvena. Need kaks ei ole aga tihedalt seotud, samad inimesed ei saa sõpradeks nii kasu kui ka naudingu pärast — see, mis rajaneb juhusele, ei kuulu ju tihti kokku.
  

Vahemaa tõttu ei lakka olemast sõprus üldiselt, vaid ainult toimimine, kui aga lahusolek muutub kauakestvaks, siis näib see ka panevat sõprust unustama .
Ühiselt teineteisega koos ei saa aga elada, kui ei naudita ega tunta heameelt samadest asjadest — heade kaaslaste puhul on see oluline.
Kiindumus on tunne, sõprus aga seadumus, sest kiindumus võib olla samahästi ka elutute asjade suhtes, kuid vastastikune sõprus eeldab valikut, valik tuleb jällegi seadumusest. Neile, kelle vastu tuntakse sõprust, soovitakse head nende endi pärast, lähtudes mitte tundest, vaid seadumusest.

• Sõprust nimetataksegi võrdsuseks.
  

Täiuslikule sõprusele vastavalt ei saa olla sõber paljude inimestega, nii nagu ei saa ka korraga paljudesse armunud olla: see paistab liigsusena.
On olemas ka teine sõpruse vorm, mis rajaneb ülimusele, näiteks isal pojaga.
Need erinevad ka omavahel: mis on isal pojaga ja pojal isaga, sest kaasneb ju teisest erinev loomutäius ja toimimine. Ka kiindumus ja sõprussuhted on siis erinevad: kumbki ei saa teiselt sedasama vastu ega pea ka seda taotlema.
Kõikide ülimusel rajanevate sõprussuhete puhul peab kiindumus olema põhimõttelises vastavuses. Kui kiindumus vastab väärtusele, siis tekib teatud võrdsus, mis näib kuuluvat sõpruse juurde.
RIIGI JA SÕPRUSE SEOSED
Iga ühistegevuse juurde näib kuuluvat mingi õiglus ja sõprus. Sõpradele on kõik ühine, sest sõprus rajaneb ühistegevusele.
Igasugune ühistegevus paistab aga kuuluvat riigikorralduse juurde. - Liitutakse ju teatud kasuliku ürituse jaoks.
„Ka riiklik ühistegevus näib algusest peale koonduvat ja püsivat kasulikkuse nimel, seda peavad ju silmas ka seaduseandjad ja nimetavad õiglaseks seda, mis on üldkasulik.“
Seega Aristoteles hindab kõrgelt ühistegevust, kollektivismi – mis on vastuolus äniteks liberaalse maailmavaatega, kus avalikku huvi ja seega ühistegevust eitatakse.
Riigivormid:

• Kuningriik , -parim - millest võib kasvada türannia . Türann jälgib oma kasu, kuningas aga alluvate oma. Türannia on ainuvalitsuse kõlbmatu vorm, rikutud loomuga kuningas võib saada türanniks.
  
• Aristokraatia – läheb üle oligarhiaks valitsejate pahelisuse tõttu, kes jaotavad riigile kuuluvat teeneid arvestamata — hüvedest kas kõik või enamuse endale, ametid alati samadele inimestele, tegutsedes eelkõige rikastumise huvides. valitsevad vähesed rikutud loomuga inimesed korralike asemel.
  
• Timokraatia – halvim - varanduslik tsensus , millest kasvab välja demokraatia, mis on väärastustest kõige väiksem, kuid loomutäiusest kõige kaugemal. Demokraatia on peremeheta suhe, kus kõik on võrdsed ja valitsejaks võib olla ka nõrk ning igaühel on vaba voli.
  

Iga riigikorda iseloomustab vastav sõprus. Türannias esineb sõprust kõige vähem, suhe on pigem nagu peremehel ja tööriistal ja demokraatias kõige rohkem, sest võrdsete vahel on palju ühist.
IX RAAMAT: „Veel sõprusest“

• Erinevad ootused ja erimeelsused sõpruse puhul, heateo osutamine ja vastutasumine.
  
• Sõpruse katkestamine.
  
• Enesearmastus.
  
• Kas õnnelikule inimesele on sõpru vaja?
  
• Kui palju sõpru peab olema ja kas neid on vaja rohkem õnne või õnnetuse puhul?
  

X RAAMAT: „Õnnest ja naudingust“
Kõige suuremat loomutäiust tähendab kommete juures see, kui tuntakse rõõmu selle üle, mis peab, ja vihatakse seda, mida peab.
Ühed nimetavad naudingut hüveks, teised jälle vastupidi, et see on täielikult kõlvatu — ühed ilmselt veendumusest, et nii ongi, teised peavad jälle meie elu suhtes paremaks näidata naudingut kõlvatuna ka siis, kui ta seda pole.
Häbiväärsed naudingud ei ole nauditavad, sest seda, mis on nauditav paheliste kalduvustega inimestele, ei tule pidada nauditavaks teiste jaoks, nagu näiteks on ainult haigetele midagi tervislik.
Nauding on vormilt täielik igal ajahetkel - liikuda ei saa muidu, kui aja jooksul, naudingut tunda aga küll — see on ju hetkes midagi terviklikku .
Miks siis keegi ei tunne pidevalt naudingut? Kas väsib ära? Miski inimlik ei saa ju pidevalt toimida — siis ei leia see aset ka naudingu juures, sest ta järgneb toimingule. Mõned asjad rõõmustavad meid uutena ja seetõttu hiljem mitte enam niivõrd. Alguses on mõtlemine neist haaratud ja toimib nendega seoses kogu pingega, nagu nägemise juures midagi silmitsedes. Hiljem pole toimimine enam niisugune, vaid muutub lõdvaks, seetõttu tuimeneb ka nauding.
Mõtlemisvõimega seotud toimingud erinevad meeletajust lähtuvatest ja viimased erinevad omavahel vormilt — seega ka naudingud, mis nad täielikuks teevad.

• Need, kes toimivad naudinguga, võtavad paremini ja täpsemalt üksikasju arvesse, näiteks hakkavad geomeetriaga tegelema need, kellele geomeetria rõõmu pakub ja nad taipavad kõike seda paremini, samuti ka muusikaharrastajad, ehituskunsti -- ja muu harrastajad — kõik nad pühendavad end neile omasele tööle, tundes sellest rõõmu.
  
• Seega teevad naudingud toimingu mõjuvamaks, see, mis mõjuvamaks teeb, on aga eriomane.
  

kui meid midagi parajasti äärmiselt rõõmustab, ei tee me eriti midagi muud, vaid tegeleme ühe asjaga, kui muu vähem meele järele on. Kuna toimingud erinevad korralikkuse ja kõlbmatuse poolest ning ühed neist on valimisväärsed, teisi tuleb vältida, osa aga pole kumbagi neist, siis on ka naudingutega samamoodi, sest igale toimingule vastab talle omane nauding.
Heale toimingule eriomane nauding on siis eeskujulik, kõlvatule omane aga halb, nii on ka üllad himud kiiduväärt, inetud aga laiduväärt.

• Asju, mida üldiselt peetakse inetuteks, saab nimetada naudinguteks ainult rikutud inimeste jaoks.
  
• Õnn kui inimese lõppeesmärk.
  

Igaüks eelistab kõige rohkem seda toimingut, mis vastab talle eriomasele seadumusele, seega eeskujulikul inimesel vastab see loomutäiusele.
Õnn ei seisne seega meelelahutuses. Meelelahutus olekski ju lõppeesmärgina imelik, kui tuleks kogu elu rabelda ja raskusi taluda, selleks et meelt lahutada. Pingutada ja näha vaeva meelelahutuste pärast paistab rumalana ja liialt lapsikuna.

• Nii tark, õiglane kui ka igasugune muu inimene vajab eluks hädatarvilikku, kui nad on aga sellega piisavalt varustatud, siis vajab õiglane inimene lisaks teisi, kelle suhtes ja kellega koos õiglaselt tegutseda.
  
• Kuid õpetlane võib vaimutööga tegelda ka omaette ja mida targem ta on, seda rohkem — kuigi ilmselt kaastöölistega oleks parem, kuid siiski piisab talle täiesti endast. Ainult see tundubki olevat iseendast ihaldusväärne.
  

Tegevuste lõppeesmärk ei ole mitte kõige uurimine ja tundmaõppimine, vaid pigem tegutsemine ise.
Seega pole ka loomutäiuse puhul küllalt, kui seda teada, vaid tuleb katsuda seda omandada ning kasutada või muutuda heaks mingil muul viisil.
Korralik inimene, kes elab ülla põhimõtte järgi, on küll valmis alluma loogilisele arutelule, kuid kõlvatu inimene, kes naudingut taga ajab, saab karistada kannatuse läbi nagu veoloom. -Kannatused peavad olema sellised, mis kõige rohkem vastanduvad ihaldusväärsetele naudingutele.