ARISTOTELES: Nikomachose eetika (4)

ARISTOTELES : Nikomachose eetika
Lühiessee
Liisi Pajuste
Esimene kursus
2009-02-19
Sissejuhatus:
Nikomachose eetikast lugesin 1 ja 5ndat raamatut. Aristoteles arutleb nendes osades elu eesmärkide üle. Ta vaatleb inimesi peamiselt kolme klassi kaupa omistades neile erinevaid tunnuseid. Peamise käsitluse all on erinevad hüved kuhu inimesed tahavad jõuda või mis neid liikuma panevad. Erinevaid määratlusi saavad loomutäius, õnn, ebaõiglus ja õiglus . Käsitlemist saavad ka hinge ja tegude seosed.
Sisukokkuvõte ja probleemid:
Kõik ( kunst , uurimustöö, tegutsemine ja valik) suunduvad mingi hüve poole. Osad hindavad tegevust ennast, teised jälle tegevuse eesmärki. Eesmärke on palju, osad kuuluvad veel omakorda üketeise alla, seega eelistatakse pigem juhtiva alaga seotud eesmärke. Ühe juhtiva ja mõjuvõimsa alana võiks nimetada poliitikat. Poliitikud , kasutades oma laialdasi teadmisi, peavad veel määrama mida keegi tohib teha ja mida mitte. Õigeid otsuseid teeb ikka see kes on omaala asjatundja või kõiges hästi haritud. Poliitika juurde ei tasu lasta noori, kes lähtuvad oma tunnetest. Noorte eesmärk on pigem tegevus ise kui eesmärgini jõudmine. Aga, et kuulata midagi nii üllast nagu poliitika peab ise ka üllas olema-ja see ongi lähtealus. Aga mis võiks olla üldse poliitika eesmärgiks? Või mida üldse võiks nimetada hüvedeks?- Aristotelese kohaselt oleks selleks õnn. Kõik aga näevad õnne erinevalt. Väheharitud näevad õnne rikkuses, aus ja kuulsuses. Samas õnn oleneb ka inimese seisundist nt: haigele on õnneks tervis. Hüve määratlemisel peame määratlema mille kohta või mille puhul hüve eesmärgiks tuleb. Seega ei saa rääkida üldisest suurest hüvest vaid tulev vaadelda igat üksikjuhtu. Aristoteles jagas hüved kaheks: hüved iseendas (nt loomutäius) ja abivahendid (nt raha).
Aristoteles leidis, et on kolme liiki elu- ühed, kes on kõige labasemad ja kelle eesmärgiks on nauding - teised, kes on poliitikud ja kelle eesmärgiks on kuulsus ja au, on kergekäelised, sest kuulsus sõltub ju andjatest, pigem tõestada end tarkade meeste silmis ja just oma loomutäiuse tõttu- kolmandad on need, kes teevad vaimu ehk mõttetööd. Kuulsuse, naudingu ja mõttetöö põhimõtted on erinevad seega hüve pole mingi ühine mõiste vaid aluseks ideele. Vahest saame me hüve äraandes alles teada mis see hüve meie jaoks on ja jõuda siis selleni. Erinevatel tegevustel on erinevad hüved-seega peame me lähtuma üksikjuhust. ja see hüve mis on teistest üle ja ihaldatum on lõplik. Lõpliku hüve ei kasutata enam teiste hüvede saamiseks.
Igal asjal, nt käel/jalal , on oma kindel toiming. Milline on inimese toiming? Elamine ja toituminse toiming kattub taimedega, meeletajud kaasaarvatud ka loomadega , järgi jääb loogiline arutelu. Iga toiming lähtub millestki loogilise aruteluga seonduvast, siis lisandub toimingule loomutäiusest tulenev erakordsus, kui nii siis võtame me toimingut kui elulaadi ehk hinge võimet toimida ja tegutseda loogilise arutelu kohaselt, siis eeskujulik inimene teeb hästi vastavalt oma loomutäiusele. Kui nii siis on inimese hüveks hinge võime tegutseda lähtuvalt loomutäiusele. Tuleb vaadata lihtsalt et põhitoiming ja hüve ei muutu liiga kõrvaliseks.
Üllas pole aga see kes küll teeb head aga see ei paku talle rõõmu. Hinge toimimine on sunniline siin. Õnn ise aga vajab juurde ka väliseid hüvesid. Täiusliku õnne rikub ära, et nt. puudub välimus. Siit tulenebki et osad inimesed seostavad õnne juhusega ja osad loomutäiusega. Loomutäiuse enda tasu ja eesmärk paistab olevat midagi jumalikku.
Oleks kerglane õnne kui tähtsaimat hüve ja eesmärki juhuse hooleks.
Õnn aga tuleb ja läheb. Oleneb kas me vaatame hetke või tervet eluiga. Oleks naljaks kui surnud ka muutuksid õnnelikeks või kurvastaksid. Seega on tähtis hinnata kogu elatud elu, sest saatuseratas pöörleb mitukorda ja need kes hetkel on õndsuses ei pruugi seda paari aastapärast olla. Igaüks väärtustab ka erinevaid asju seega võib öelda et õnnelik elu on subjektiivne.
Kiiduväärne osa toimimisvõimest seondub loomutäiusega. Loomutäius seondub inimese hingega mitte kehaga . Seega võib öelda, poliitikud lähtudes loomutäiusest tegelevad inimeste hingedega, et muuta neid üllateks ja tublideks kodanikeks.
Hing jaguneb veel ka kaheks-loogiline arutelu ja mitte loogimine arutelu. Loogiline arutelu on olemas ka ohjeldatud inimesel, sest ta kuulub hinge juurde aga mitteloogiline arutelu lihtsalt tõrgub.
Õiglus -tahtmine tegutseda õiglaselt, olla õiglane ja tegutseda õiglaselt. Ebaõiglust on kahte liiki. Ebaõiglane olla ja ebaõigluse all kannatajana olla. Esimene nendest tähendab võtta liiga palju teine aga anda liiga palju. Õiglus on mõõdukas ja kuulub seega sinna vahepeale. Sellepärast minnaksegi kohtusse et otsida õiglust ehk vahepealset. Kohtunikke tuntakse ka vahendajatena, kes siis seavad mõõdukuse jalule. Nad võrdsustavad kahju ja kasu poolte vahel. Ka poliitika seab õiglust- seadustes . Seadused peaksid ideaalis vaatama, et kõik saaksid oma osa vastavalt võrdsusele. Kuna seadustes rakendub õiglus ja seadused on poliitikute loomutäiusega loodud siis võib vaadelda õiglust kui loomutäiuse ülimat hüve. Pealegi õiglus on pigem võõrale kuuluv ehk see on suunatud teistele.
Et õiglust poolte vahel rakendada on vaja teada asjade väärtust. Seega tulid rahatähed , mis panid erinevatele asjadele väärtuse-et nüüd saaks jagada,müüa, anda ja võtta võrdselt.
Ebaõiglust ei saa teostada iseenda vastu, sest iseennast ei taha ju keegi kahjustada. Kui keegi ongi enesele halba teinud siis on see suunatud pigem riigi vastu või jahib siis teisi hüvesid nagu näiteks kuulsus. Samuti peab ebaõiglus olema vabatahtlik. Teadmatusest või hetke seisust nagu nt: viha ei olda ebaõiglane, sest algatajaks ei olnud mitte viha mõjul tegutseja vaid viha põhjustaja. Aga ebaõigluse all kannataja
Õiglane vajab enese kõrvale veel ka korralikkust, sest kumbki neist pole head kui nad lähevad lahku. Korralikkuse olemus seisneb seaduse paradamises seal kus üldine läheb lahku üksikust. Sellepärast pole ka kõik seadusteda määratud kuna kõike lihtsalt ei saa määrata seaduseda. Ebamäärast tuleb mõõta ebamääraselt.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et aristoteles käsitles inimesi nende hinge järgi. Samas omistas ta tähtsust ka seisusele. Julgen eeldada, et aristotelese kohaselt poleks vaimuannetega isik talupoja perre sündinud. Tähtsal kohal oli poliitika, kuna see sisaldab palju teisi väärtustatud hüvesid ja poliitika lõplik eesmärk peaks ideaalis olema üllate ja vääriliste inimeste kasvatamine -oma vaimutarkuse seadustes väljendmine. Tänapäeva on ideaal pilt samamoodi aga poliitikuteks pääsevad kahjuks paljud ebapädevad inimesed.
Inimese hing jaguneb Aristotelese järgi kaheks. Loogilise mõtlemise ja mitte loogilise mõtlemise osaks. Nad kuuluvad ja täiustavad üksteist. Ohjeldamatud ja muude pahedega inimestel võtab võimust mitte loogiline pool. Nad tegutsevad valede eesmärkide nimel. Nad rahuluvad naudinguga selleasemel, et leida kõrgem eesmärk ja õppida seda nii tundma kui ka jagama . Eesmärkideks, mida saavutada, loeb Aristoteles õnne ja õiglus. Ülim eesmärk on lõplik ja seda ei kasutata enam teiste hüvede saamiseks ja seda ka õnn on. Õiglus aga seisneb mõõdukuses, saamises võrdselt ja vastavalt vajadusele. Ülekohtule ja ebaõiglasele vastatakse samamoodi. Nõustun peaaegu kogu eelnimetatud Aristotelese käsitlusega aga lisaks siia ka ühe aspekti tänapäevast. Kõik ei ole nii lihtne. Teatud asjad on väärad ja amoraalsed-seega ei tohiks alati halvale samaga vastata, sest see teeb meist samasuguse. Mängu tulevad veel inimeste vahelised tunded ja keerulisemaks muutuv majandus ja riigikorraldus. Oleks ideaalne, et kõik elaksid ja saaksid hüvesid vastavalt nende loomutäiusele ja panusele ühiskonnas aga nagu äsjaöeldud siis see oleks nii vaid ideaal pildisis.
Kasutaud kirjandus:
Aristoteles: Nikomachose eetika