Aristoteles Nikomachose eetika (0)

SISUKORD

SISSEJUHATUS 2
1. ARISTOTELESE I RAAMAT 3
2. ARISTOTELESE V RAAMAT – ÕIGLUS JA SELLE OLEMUS. 5
KOKKUVÕTE 8
KASUTATUD KIRJANDUS 9
SISSEJUHATUS
Aristoteles ( 383-322 eKr) on üks olulisemaid Antiik- Kreeka filosoofe, kes õppis alates 18-ndast eluaastast Platoni akadeemias ning lahkus sealt 37- aastasena, pärast Platoni surma ( u. 347 eKr). Aristoteles tugineb oma teostes peamiselt inimestega seotud filosoofiliste probleemidega, mis suures osas moodustavad filosoofia aluse.
Nikomachose eetika on Aristotelese üks kolmest eetikaalasest teosest, mis käsitleb kõige inimlikumat küsimust- kuidas elada ja kuidas olla õnnelik. Aristoteles vaatleb küsimust, kas elada tunnete või mõistuse järgi. Uurimisobjektiks on toimiv ja tegutsev inimene, kes peab teiste keskel elades tegema otsuseid õige tegutsemisviisi kohta.
Mina uurin lähemalt Aristotelese Nikomachose eetika I ja V raamatut, võttes aluseks professor Anne Lille kommenteeritud nind tõlgitud väljaande.
Nikomachose eetika I raamatust leiame vastuse, mis on see hüve, mille poole inimesed püüdlevad. Samuti uurib Aristoteles ka seda, et milline on teiste inimeste keskel elades õige tegutsemisviis.
Viiendas raamatus on peamiseks teemaks õiglus ja selle olemus, samuti ebaõiglus ja õiglane tegu.

ARISTOTELESE I RAAMAT

Aristoteles on jaganud inimtegevused neljaks valdkonnaks:

• Technê - praktiline oskustöö. Aluseks on teatud seadmus ( hexis ) millegi loomiseks (poiêtikê).
  
• Methodos- Teoreetiline uurimistöö
  
• Praxis- tegutsemine üldiselt
  
• Proairesis – tegutsemine kindla valiku alusel
  

Igal tegevusvaldkonnal alatest kunstist kuni praktiliste aladeni on suundumus mingi hüve poole.
Hüve (kr. Agathon) võib olla erinevatel juhtudel eesmärgiks üldse, see mida tahetakse saada, sõltumata selle seosest eetilise plaaniga.
Aristoteles uurides hüvesid jõudis järeldusele, et selleks on õnn. Aga mis on õnn ja millest ta sõltub? Enamik inimesi väidavad, et õnn on hea elu- naudingud , rikkus ja kuulsus. Teisel juhul on arvatud, et lisaks neile hüvedele on hoopis hüve iseeneses, mis ongi kõigi hüvede aluseks. Aristoteles on järeldanud, et õnn on hästi elamine ja hästi toimetulek , kuid ta on ka ära maininud, et haritud inimesed ei tõlgenda õnne samamoodi. Aristoteles väidab, et õnn on igaühe jaoks erinev ja nii arvan ka mina. Mõne inimese jaoks on suurim õnn see, kui tal on palju raha, mõne jaoks võib õnn tähendada hoopis head tervist, mõnele piisab sellest, et ta on haritud. Nii võib edasi minna lõpumatuseni.
Aristoteles on väitnud, et õnn tuleneb puuduste tundmisest ning, et õnne saavutada ongi vaja millegist puudust tunda. Arvan samuti nii, sest kuidas inimene üldse oskaks tekitada võrdlust hea ja halva vahel, kui ta ei ole eelnevalt millegist puudust tundnud. Arvan, et kui inimesel ei ole kunagi kunagi millegist puudust olnud, siis ei saa olla tal ka vajadust ning võimalust pürgida suuremate hüvede poole. Paraku on meie maailmas inimese loomuses see, et nad ei ole kunagi täiesti rahul oma eluga ning alati on neil millegist puudus või midagi, mis neile ei sobi. Näiteks kui inimese jaoks on õnneks tema perekond ja armastus, siis tihtipeale võib juhtuda see, et väljaspool tema eraelu, st tööl võivad olla probleemid. Ta on õnnelik kui ta on oma perega ja armastatuga, kuid töö juures on tal mured. See tähendabki seda, et inimene ei saa kunagi olla 100 % õnnelik. Arvan, et inimesed õpivadki pisiasjade üle rõõmustama, kui on pidanud millegist puudust tundma.
Aristoteles on jaganud hüved sarnaselt Platonile kolme rühma: ühtesid nimetatakse välisteks, teised on seotud keha ja hingega. Hingelisi peab Aristoteles neist kõige tähtsamaks, järeldades, et õnnelik olemist saab ka õppida ning see ei pea olema juhuslik. Arvan samuti, et on võimalik õppida olla õnnelik, seades endale eesmärke ja hüvesid. Usun, et inimesel on võimalik olla õnnelik leides hüvesid ka väikestest asjadest. Hingega seotud peetaksegi kõige tähtsamaks, sest hingele omast tegutsemist ja teovõimet me hinge juure eeldamegi. Elus ongi nii, et saavutuste omanikuks saavad õigusega need, kes tegutsevad hästi ja üllalt. Nauding kuulub samuti hinge juurde, sest igaühele pakub naudingut see millesse ta on väidetavalt kiindunud . Hästi tegutsemise juures on vaja ka väliseid hüvesid- sõpru, raha ja riigivõimu tuge. Aristoteles vaatleb eraldi füüsilist, looduslikku paratamatust ( ananke) ja seab selle alamaks, kui mõistus (nous) ja loomus( physis), mille toimimises on olemas eesmärk ( telos ). Õnn paistab olevat ülimalt jumalik , mis on saavutatud loomutäiuse, teatud treenimise või õppimisega. Kõike ei saa jätta juhuse hooleks, eesmärke on võimalik saavutada ka õppimise läbi. Kuigi võib tunduda tihtipeale, et õnne tuleb juurde sinna, kus seda juba on ning ei tule sinna, kus on sellest puudus. Arvan, et mitte midagi tehes ja eesmärke seadmata ei pruugi tulla ka juhust.
Ühe mõjukama ja juhtivama ala alla kuulub poliitika, mis määrab ära millised teadused peavad riigis olema, milliseid neist on vaja igal inimesel teada ning mil määral. Aristoteles ütleb, et tõeline riigiasjadega tegeleja soovib teha kodanikud seadustele alluvateks ja tublideks. Õiglased asjad, mida poliitikateadus käsitleb, on paljuski vastuolulised ja hajuvad nii, et näivad sõltuvad kokkulepetest ja mitte loomuomadustest. Näiteks Antiik- Kreekas ei loetud naisi kodanikeks, see võis olla õnn riigiasjadega tegelejale, kuid mitte naistele.
Õnn tuleb ja läheb ning elu on täis õnnehetki, inimene ise lihtsalt peab oskama lihtsatest asjadest rõõmu tunda. Kord võib päeva ilusaks teha lihtsalt ilus ilm päiksega, samamoodi võib olla ka halb tuju kui vihma sajab. Õnn sõltub väga paljudest asjaoludest ning see tähendabki seda, et inimene ise saab juhtida õnne oma mõtete ning tujudega.

ARISTOTELESE V RAAMAT – ÕIGLUS JA SELLE OLEMUS

Aristoteles uurib oma viiendas raamatust ebaõiglust, õiglust, millest tekib tahtmine õiglaselt tegutseda ja mis alustel tahetakse teha ebaõiglasi tegusid .
Õigluse ja ebaõigluse puhul tuleb eelkõige vaadelda, milliste tegevustega seoses nad esinevad. Õiglus on siin kasutusel nii laiemas kui kitsamas mõistes. Laiemas mõistes saab vaadelda inimestevahelisi suhteid üldiselt, kitsamas mõistes tuleb mängu kahjukannatamine ning kasusaamine.
Seadusetele alluvad ja võrdsust austavat inimest peame õiglaseks, seaduserikkujat ja võrdsusest mitte hoolivat ebaõiglaseks. Seega kõik seaduslik on õiglane ja vastupidi.
Aristoteles vaatles esmalt inimese tegevust ja selle väliseid mõjutajaid, seda, et õiglus avaldub toimiviisis ega pole hingeomadus. Õiglus tähendab hüvet kellegi teise jaoks, ebaõiglus kasu iseendale . Võrdne oleks õiglane ja ebavõrdne ebaõiglane. Võrdsus seisneb vähemalt kahes asjas: õiglane on paratamatult vahepealne ja võrdne, ja seda kellegi suhtes ja mingis asjas. Seesama võrdsus kehtib ka isikute vahel ja asjade suhtes, kui nad pole võrdsed, ei ole neil ka võrdselt asju. Kõik see, mis on jagamisel õiglane, peab vastama mingil määral väärtusele. Väärtuse sisu ennast ei pea kõik ühesuguseks: oligarhidele- rikkus, demokraatidele on see vabadus, ühtedele kõrge päritolu, teistele aristokraatlik loomutäius. Proportsionaalne võrdsus on siis, kui jagatud hüved on vastavuses saajate väärtusega.
Aristoteles toob välja teo motiivide tähtsuse õigluse suhtes hinnangu andmisel. Kui kaks isikut on võrdsed ja üks võtab teiselt midagi ära, siis võrdsus kaob ja äravõtja saab kasu, omades suuremat osa. Õiglus taastatakse äravõetu tagastamisega. Seega sinna, kus on vähem lisatakse juurde, et mõlemad osapooled oleksid võrdsed.
Samuti väidab Aristoteles, et peale teo enda mõjutavad hinnangut ka isikust lähtuvad teguri, näiteks teomotiiv. Kui isik, kes ebaõiglaselt on käitunud ise ebaõiglane ei ole. Näiteks kui mees asub suhtesse abielunaisega, teades, kes ta on, toimib küll ebaõiglaselt, kuid ise pole. Ebaõiglase või õiglaselt tehtud teo määrab ära see, kas ta on vabatahtlik või vastu tahtmist. Vabatahtlikkuse all on mõeldud teadlikult tegutsemist. Osa vabatahtlikke tegusid tehakse eelneva valiku alusel kaalutledes ja valikut tegemata, eelnevalt kaalutlemata. Näiteks teadmatusest tulenevad teod, on eksimused- siis, kui tegutsemisel ei mõisteta, kellele tegu on suunatud, mis ta on, millised on eesmärgid, kui ei kavatsetud tabada just seda isikut või mitte sel eesmärgil, mitte haavata , vaid riivata, kuid juhtus teisiti. Sellisel juhul võib olla õnnetus. Ebaõiglane tegu tehakse teadlikult, vihaga või teiste tunnete mõjul, mis võivad inimestel paratamatult esineda.
Aristoteles väidab, et „ seadus paneb inimesi tegema vapraid tegusid, näiteks mitte lahkuma lahingurivist, mitte põgenema, ega relvi maha viskama ; ja ka tasakaaluka inimese moodi, näiteks mitte liiderdama ega ülbitsema; samuti leebe inimese moodi, näiteks mitte kaklema ega sõimama“. ( Aristoteles, 1966). Samuti igasuguse muu loomutäiuse ja loomuse rikutuse suhtes, käskides teha ühtesid ja keelates teisi.
Kui seaduses on punkt, et kodanikud peavad oma riiki kaitsma, siis tähendab see lahinguväljal olles ka tapmist. Lahinguväli koosneb patriootlikest kodanikest, kes on truud oma riigile , kuid tegelikult on nad ju riigi vahendid oma eksistentsi säilitamiseks. Kuidas on õiglane riigil paluda kellegi tapmist enda hüvede nimel? Enamik inimesi on läinud lahingusse vastutahtmist ning pealesurutult, siin jääbki mõismatuks, kas riik peaks olema siis kodanike jaoks või kodanikud riigi jaoks.
Sidudes Aristotelese hüvede käsitlemise ja seaduslikkuse, tuleb tihtipeale välja, et seadustes piiratakse teatuid hüvesid inimstele. Näiteks seadusest tulenevalt on orjad kellegi omand ning siit tulenevalt ei kehti orjale seadustest tulenevad kohustused ja õigused. Ori peab alluma vaid omanikult tulnud käsklustele. Näiteks ori saab omanikult loa minna jõe äärde ujuma , siis on see orja jaoks hüve, kuid see on piiritletud . Kui ori näiteks ujumise asemel püüaks kala, siis on ta rikkunud oma omaniku käsku ning saab karistada . Samuti peaks Aristotelese käsitluse kohaselt olema hüve midagi, mida tahetakse saada sõltumata eetiliselt plaanist. Orja hüveks võib olla vabadus ning ta võib ka püüelda selle poole terve elu, kuid ta ei pruugi saada ning see juures ei ole antud ori õnnelik. Kas seadus ei peaks püüdlema sellise hüve poole, mis oleks kasulik nii riigile kui ka kõikidele kodanikele, mitte ainult Aristotelese tähenduses.

KOKKUVÕTE

Aristotelese järgi püüdleb inimene ülima hüve poole, seega õnne poole. Aristotelese meelest saab inimese õnne hinnata alles pärast tema surma ja tema mõistes peaks olema õnn elukestev, et seda õnneks pidada. Küsimus õigest elamisviisist on tähtis meile kõigile. Kõik see mis annab elule mõtte ja tähenduse on oluline ja muudab elu elamisväärseks. Olgu see siis juhuslik õnn, elukestev õnn või õnnehetked, kuidas keegi mõistab sõna „õnn“ tähendust. Inimeste puhul on tavaline see, et ei osata hinnata seda mis neil on. Elus seatakse eesmärke, et oma elu veel täiuslikumalt elada. Kahjuks ei ole võimalused kõigil samad. Oleneb see paljudest asjadest, sealhulgas : vanematest , sõpradest,eluolust, hariduse saamise võimalikkusest, isikuomadustest. Aristotelese järgi tähendab õiglus hüvet kellegi teise jaoks, ebaõiglus aga kasu iseendale. Peale teo enda mõjutavad hinnangut ka isikust lähtuvad tegurid, näiteks teo motiiv . Orjast räägitakse, kui elusast tööriistast. Ebaõigluse puhul on võimalus käituda ebaõiglaselt –võttes rohkem,kui vaja ja kannatades ebaõigluse all andes liiga palju. Kohtunik oli siis nii öelda vahendaja kes mõõdukuse eest hoolitses. Selline ebaõigluse ja õigluse suhe on ka meile omane, kuid suuremate muutustega just õigusemõistmise poole peale. Läbi õigluse toimib kontroll individuaalsete suhete puhul, kui ka kogu ühiskonnas toimuvate sotsiaalsete suhete süsteemis tervikuna . Mis on lubatud ja mis keelatud on määratud õigusnormidega. Seal kus on õiglus, leidub ka ebaõiglust. Kui me ise tahame olla õiglased, oleme õiglased ja käitume vastavalt, siis võime loota ja oodata ka teistelt sama käitumist.

KASUTATUD KIRJANDUS

Aristoteles. ( 1966 ). Nikomachose eetika. Ilmamaa .
Saarinen , E. ( 1985 ). Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratasest Marxini. Tallinn: Avita .
Blackburn, S. ( 2002 ). Oxfordi Filosoofialeksikon. Vagabund.
8