Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Õigus ja eetika: Aristoteles. Nikomachose eetika". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
nauding, õiglus, seadumus, aristoteles, kann, vahepeal, lähtu, lahke, arva, pahe, eetika, ülim, naudingud, mõistlikkus, tehtu, kõlvatu, komme, sunni, kommete, kombe, ühistegevus, türann, seadumusedde, liialdus, himude, kohtunik, tunta, kiindumus, kriteerium, kuulsust, veenda, tubli, puutu, vastuolus, ebaõiglus, mõõdu, hüved, sõi, taheESSEE: ARISTOTELES:NICOMACHOSE EETIKA I JA V ÕIGUSFILOSOOFIA AJALUGU Aristoteles on üks tähtsamaid Antiik- Kreeka filosoofe ( s: 384- 322 a.e.Kr). Temale omistatavaid töid on umbes 400, nii on jutustanud kirjanik Diogenes Laertios. Aristoteles on tegelnud oma teostes suuremalt jaolt inimestega seotud filosoofilistest probleemidest, mis moodustavad läänemaailma mõtteloo ja filosoofia aluse. Ka Nikomachose eetika, mis on üks kolmest Aristotelese eetikaalasest teosest, käsitleb kõige inimlikumat küsimust -- kuidas elada ja kuidas olla õnnelik. Järgnevalt uurin lähemalt Aristotelese. Nikomachose eetika I ja V raamatut. Aluseks võttes professor Anne Lille tõlgitud ja kommenteeritud väljaannet. Omaltpoolt sisu kommenteerides
.............................................................13 Aristoteles´e ,,Nikomachose eetika" I ja IV raamat -3- SISSEJUHATUS Nikomachose eetika on Aristotelese eetikaalane peateos, mis käsitleb kõige inimlikumat küsimust- kuidas elada ja kuidas olla õnnelik. Aristotelese uurimisobjektiks on tegutsev ja toimiv inimene, kes teiste keskel elades peab tegema otsustusi õige tegutsemisviisi ja -vormi kohta. Lihtsustatult öeldes vaatleb Aristoteles küsimust, kas elada tunnete või mõistuse järgi. Mille järgi seejuures valik teha, selle kirjeldamisele pühendabki Aristoteles oma eetikakäsitluse. (Nikom.eetika, 2007:350) Kuid hüve ja õnn on inimeste jaoks erineva tähendusega. Aristoteles peabki oma uurimuse eesmärgiks leida, mida tähendab õnn erinevate inimeste jaoks (Nikom.eetika, 2007:363). Aristotelese filosoofia järgi on kolm elamisviisi, mis on elus olulisel kohal ja mis valitakse iseärasustest lähtuvalt: 1
ARISTOTELES: Nikomachose eetika Lühiessee Liisi Pajuste Esimene kursus 2009-02-19 Sissejuhatus: Nikomachose eetikast lugesin 1 ja 5ndat raamatut. Aristoteles arutleb nendes osades elu eesmärkide üle. Ta vaatleb inimesi peamiselt kolme klassi kaupa omistades neile erinevaid tunnuseid. Peamise käsitluse all on erinevad hüved kuhu inimesed tahavad jõuda või mis neid liikuma panevad. Erinevaid määratlusi saavad loomutäius, õnn, ebaõiglus ja õiglus. Käsitlemist saavad ka hinge ja tegude seosed. Sisukokkuvõte ja probleemid: Kõik (kunst, uurimustöö, tegutsemine ja valik) suunduvad mingi hüve poole. Osad
V RAAMAT Aristoteles Nikomachose eetika 1. Õigluse ja ebaõigluse puhul tuleb vaadelda, milliste tegevustega seoses nad esinevad, milline on õiglus vahepealsena ja milliste äärmuste vahel ta paikneb 162. Vaatlus lähtugu samasugusest arutluskäigust, nagu eelnev käsitluski. Näeme, et kõik163 tahavad õigluseks nimetada sellist seadumust, millest tekiks tahtmine õiglaselt tegutseda, mille alusel tegutsetaks õiglaselt ja tahetaks olla õiglased. Sama käib ka ebaõigluse kohta: mille alusel toimitakse ebaõiglaselt ja tahetakse teha ebaõiglasi tegusid
Loomutäius seostud naudingute ja kannatustega: millistest tegudest ta sünnib, nendesamade kaudu ta ka suureneb ja, kui need on vastupidised, siis hävib- et millistest tegudest ta sünnib, nende puhul ta ka toimib. Hingenähtusi on kolm: tunded, võimed, seadmused Tunneteks pean ma himu, viha, hirmu, julgust, kadedust, rõõmu, armastust, vihkamist, igatsust, kiivist, haletsust ja kõike, millega käib kaasas nauding või kannatus. Meid kiidetakse või laidetakse loomutäiusest või pahelisusest lähtuvalt. Loomutäis on seadmus valida seda, ms on meie suhtes vahepealne, mille määrab loogiline arutelu, nii nagu määratleks mõistlik inimene. See on kahe pahe vahepeal, millest üks tuleb liigsest, teine puudulikkusest. Sõprusest Ilma sõpruseta ei tahaks keegi ju elada, kui ka kõik ülejäänud hüved oleksid. Sõbrale tuleb head soovida ta enda pärast.
nendes on palju vastuolu ja hajuvust. Just hajuvus on seotud ka hüvega. Hüve alla mõeldakse ka õnne hea elu. Kuid õnn võib olla igaühel erinev. Näiteks vaesele võib olla õnneks raha, siis haigele inimesele hoopis tervis. Kõige lihtsameelsemad ja labasemad võtavad õnne ja hüve kui naudingut. Selle pärast ongi lihtsamad inimesed elunautijad ja nad ei näe mingit kindlat eesmärki ega ka ürita pingutada eesmärgi täitmise nimel. Samas ütleb Aristoteles, et need, kes millegi saavutamiseks hästi ja üllalt käitudes toob naudingu ja nauding kuulub hinge juurde. Kuid neid ei saa nimetada elunautijateks, kuna mõni näeb suurt vaeva ja on üllas oma eesmärgi saavutamisel. Hüvedest võib rääkida kahte moodi - need, mis tulevad iseenesest ja need, mis tulevad abivahendiks. Teise variandi alla võib minna nii arusaamine, kui ka selgus. Samas võib sinna alla liigitada ka naudingud ja auavaldused. Kui mingi tegevus toob meile hüve, siis seda
SISUKORD SISSEJUHATUS 1. ARISTOTELESE I RAAMAT 2. ARISTOTELESE V RAAMAT ÕIGLUS JA SELLE OLEMUS. KOKKUVÕTE KASUTATUD KIRJANDUS SISSEJUHATUS Aristoteles ( 383-322 eKr) on üks olulisemaid Antiik- Kreeka filosoofe, kes õppis alates 18- ndast eluaastast Platoni akadeemias ning lahkus sealt 37- aastasena, pärast Platoni surma ( u. 347 eKr). Aristoteles tugineb oma teostes peamiselt inimestega seotud filosoofiliste probleemidega, mis suures osas moodustavad filosoofia aluse. Nikomachose eetika on Aristotelese üks kolmest eetikaalasest teosest, mis käsitleb kõige inimlikumat küsimust- kuidas elada ja kuidas olla õnnelik. Aristoteles vaatleb küsimust, kas elada tunnete või mõistuse järgi. Uurimisobjektiks on toimiv ja tegutsev inimene, kes peab teiste keskel elades tegema otsuseid õige tegutsemisviisi kohta.
TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND TALLINNAS Gert Sõnajalg Sissejuhatus õigusfilosoofia ajalukku (P2OG.03.052), AÜ Essee Aristotelese "Nikomachose eetika" I ja V raamatu allikatel 2013 Lugesin Aristotelese1 "Nikomachose eetika" I ja V raamatut. Vaatlen lähemalt neid raamatuid. Esimeses raamatus juurdleb ja arutleb Aristoteles järgnevate teemade üle: Kuidas olla õnnelik? Mis on õnn? Mis on hüved? Kuhu inimesed tahavad jõuda oma elus? Inimeste eesmärgid elus. Viiendas raamatus on tähelepanu all õiglus ja ebaõiglus. Nendes raamatutes jõuab Aristoteles selleni, et õnn on inimese elus väga tähtsal kohal. Samuti peab ta õnne üheks tähtsamaks eesmärgiks inimese elus. Järgnevalt arutlen selle üle, mida peab inimene õnneks ja hüveks. Mis on siis õnn inimese elus? Mis on ülimad hüved
Tekstuaalne meetod: Arthur Lovejoy. Metodoloogia: universaalsed probleemid, "ühikideed", tsüklilisus, testipõhisus. Kanooniliste "suurte mõtlejate rida" Kontekstuaalne meetod: Cambridge'i koolkond. Autori intentsioon ehk kavatsus. Ajalooline kontekst ja keelelised tavad ehk konventsioonid. Mõjutatud lingvitsiliesest pöördest (Wittgenstein keele mäng, keel kui tööriist, Austini kõneaktid). Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon Varastes dialoogides: elu ei vääri elamist, kui keha laastab haigus või hinge laastab vale toimimine. (Vaid voorusest ei piisa) Vabariik: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel kusjuures 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus peab valitsema, emotsioonid toetavad ja instinktid olgu ohjeldatud. Pidusöök: Ilupüüdluse (armastuse erinevad astmed. Vaid see tunnetab ilu, kes elab
Mitte ainult mida väidab, vaid miks väidab Ajalooline kontekst ja keelelised konventsioonid · Kontekstuaalne meetod II Seetõttu vaja uurida: tekste, millele autor vastas konventsioone, mille raames ta kirjutas Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Vooruslik käitumine õnne alus. Õnn on lõppeesmärk. Platoni varased dialoogid (Sokrates): Elu ei ole väärt elamist, kui keha laastab haigus Samamoodi ei ole väärt elamist ka selline elu, milles hinge laastab vale toimimine Platon voorusest ja õnnest Vabariik · Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast · Hingel 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa · Õiglus = iga osa täidab oma funktsiooni
Aristoteles. Nikomachose eetika. Aristoteles oli vanakreeka filosoof, kes pani aluse eetikale. Teoses ,,Nikomachose eetika" arutleb Aristoteles selle üle, mis on hüve ja ülim hüve ning õiglus ja ebaõiglus, kuidas inimesed nendesse suhtuvad ning kuidas need on seotud õnne ja inimese loomutäiusega. Oma seisukohti seletab filosoof enamasti riigi ja poliitika vaatenurgast, kuid esindatud on ka üldine arvamus. Hüve kirjeldab Aristoteles kui eesmärki, mille poole püüeldakse mingi tegevusega. Selline suundumus, milleni soovitakse jõuda, on olemas kõigil aladel, näiteks arstiteaduse puhul on selleks tervis. Siinkohal tuleks mainida, et hüvede puhul eristab ta ülimat hüve, milleks on tegevuse eesmärk, mida me selle enda pärast tahame ning kõik muu tuleb tänu sellele. Niisugune on õnn me teeme teisi asju, et saada õnnelikuks. Õnn on meie lõppeesmärk
tõestades, et on ise oma armastuse ori. Ometi seisneb tema jaoks armastuse väärtus just individuaalsel armastusel. Aristophanes pidas armastuseks (eros) oma teise poole otsimist (inimesed olnud algselt eneseküllased, karistuseks oma tahte eest lõigati nad pooleks ning pooled ei suutnud oma uue olekuga leppida). Sellise armastuse puhul ei ole aga ühenduse saavutamine tagatud ning ühinemisest saadav nauding on mööduv. Sokratese (Diotima) kõnes on väidetud, et armastus tähendab, kui x ihaldab y armastus väljendub ihaldamise ja omamise vahekorras: armastame neid asju, mida meil ei ole ning armastus tuleneb ka püüdest surematuse poole. Sokraatilise armastuse kohaselt: · Seksuaalne armastus keha ilule suunatud · Tuleb õppida armastama kõiki ilusaid kehasid · Hinge ilu on õilsam ja suurem kui keha oma
Aluseks ühiskondlik mõte mingid mõisted teatud ajas. Jagatakse moraali (armastus, õnn, au, sõprus) ja poliitika (riik, demokraatia, Lingvistiline pööre: õiglus, vabadus, impeerium) ideedeks, mitte suurteks-väikesteks mõtlejateks. Ludwig Wittgenstein Varauusajal philosophia practica: Keel kui “tööriistade kogum”, erinevad kasutusviisid, sõnade Ethica –üksikisik inimelu projektid ja suhted, vara-ja uusajal oluline, sest mõjutas tähendused pole fikseeritud ka pol
Praktilises elus ei saa vaadelda eesmärki tegevusest eraldi -- eesmärgile viivad üksikud toimingud moodustavad osa sellestsamast eesmärgist. Aristoteles on öelnud:"Hüve olekski see, mida tegutsemisel saavutatakse /.../ see mida järgime ta enda pärast, mitte vahendina muu jaoks" Aristoteles tegeleb eetikaküsimustega analüütiku vaatekohalt. Võib öelda, et ta küll vaatleb moraali, kuid ise ei moraliseeri. Kui jagada eetikaalased käsitlused ettekirjutavateks ja kirjeldavateks, siis Aristoteles kaldub kindlalt viimase suunas, olles pigem vaatleja ja analüüsija, kui näpuga näitaja ja manitseja. Aristoteles ise ütleb, et õnn seisneb riigi majanduslikus sõltumatuses, kui elu on meeldiv omaette võetuna, selle enda pärast ja mitte millestki muust tingitult. Selleni viib inimesele ainuomane toimimine, mis leiab aset loogilise arutelu tulemusena. Muu toimimine, mis kuulub toitumise, kasvamise ja meeletaju juurde, on inimesel ühine taimede ja loomadega
leiduv ajatu tarkus. Kontekstuaalne: Tähtis on autori intensioon e. kavatsus (Mitte ainult mida väidab, vaid miks?) Tähtis on ajalooline kontekst ja keelelised tavad e. konventsioonid. Seega: Vaja uurida autorit ennast, tekste millele autor vastas, konventsioone, mille raames kirjutas Teooria seos praktikaga: Ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad Innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon: Elu pole väärt elamist kui keha laastab haigus, hinge laastab vale toimimine. Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast. Hingel 3 osa: mõistuslik, emo, instinct Mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus), instinktid on ohjeldatud(mõõdukus) Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest, erinevate ilupüüdlustega on seotud erinev õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka subjetiivses naudingutundes. Naudingud meelelised, vaimsed
Iga autor uurib kaasaja probleeme! Teooria seos praktikaga: · ideoloogid õigustavat teatavat laadi poliitlist tegutsemist ehk tegelevad legitimeerimisega · sealjuures kasutavad normatiivseid mõisteid, mis annavad lisaks kirjeldamisele ka hinnangu · ideoloogid täidavad mõisted uue sisuga, nihutavad tähendusi · innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Õnn on teatavat sorti tegutsemisvõime. Platon: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel on 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Õiglus tähendab, et iga osa täidab oma funktsiooni ( mõistus juhib, emotsioonid toetavad ja instinktid on ohjeldatud). Pidusöök: Vooruslik elu sünnib ilupüüdlustest, armastusest. Õnn peegeldub ka meie
uurimine pole oluline, väidete tähendus on leitav tekstist endast. Kontekstuaalne meetod(Cambridge'i koolkond) leidsid, et peab uurima mitte ainult , mida autor väidab, vaid MIKS ta väidab; oluline on ajalooline kontekst ja keelelised piirangud. Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel on normatiivsed mõisted, mis ideoloogid uue sisuga täidavad, innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. ÕNN 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne. Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, hiljem jõudis järeldusele, et piisab. Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad ja annavad jõudu, instinktid on ohjeldamatud, neid peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab
erahuve. Autoriteedi, sümboolse liidri vajadus jne. 2) Legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist "demokraatiat" ei eksisteeri. teoloogiline argument: Kuningad on Aadama otsesed järeltulijad ning seega tema poliitilise võimu pärijad ajalooline argument: Kuningad on hõimupealike võimu legitiimsed pärijad Efektiivsus: demokraatia instrumentaalses mõttes viletsam 2. Platon ja Aristoteles valitsusvormidest. Platon : Filosoofid omavad tõelist "teadmist", näevad asjade olemust; teised näevad vaid varje (koopamüüt) on olemas kaks teed (seega monarhia või aristokraatia). 1) Filosoofid haaravad võimu, või 2) Kuningas hakkab filosoofiks. ning "Demokraatlik" inimene tahab vabadust kuritarvitada. Türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest. Demagoogid haaravad võimu,vägivaldne valitsus
Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne (Lovejoy): 1) Ideed on tsüklilised 2) Progress puudub 3) Universaalsed probleemid 4) Autorit pole vaja uurida, oluline on tekstis peituv tarkus Kontekstuaalne (Skinner(Cambridge)) 1) Tähtis on ka autori kavatsus 2) Tähtis on ka ajalooline kontekst 3) Tähtis on ka see, millele autor oma kirjutisega reageerib 4) Tähtsad on ka konventsioonid, mille raames kirjutatakse Õnn Platon ja Aristoteles õnne olemusest Õnn on aktiivne tegutsemisvõime Platon õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes Aristoteles õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna õnn on oskus mõistuspäraselt toimida Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Aristoteles täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, mis on vajalikud hinge pärast Platon
vahendeid ja piiranguid) Ka vaikimine võib olla kõnekas. · Vajadus uurida ka nn 'väiksemaid' tekste ning kirjutamise raamistikku Teooria seos praktikaga väljendub poliitilise teooria võrdsustamises praktikaga (seega innovatiivne ideoloog = poliitiline tegutseja), normatiivsete mõistete kasutuselolekus (ideoloogid täidavad need lihtsalt uue sisuga), ideoloogide legitimeerivas tegevuses. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Keskne mõiste eudaimonia. Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Platoni jaoks on tema keskmiste dialoogide põhjal õnne jaoks kesksel kohal vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast.. Hingel on kolm osa : mõistuslik, emotsionaalne ning instinktide osa. Õiglus nende puhul väljenduks iga osa funktsioonipärases toimimises: mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus) ning instinktid on ohjeldatud(mõõdukus).
Moraalifilosoofia üldine areng -objektivism (antiik-ja keskaeg)->subjektivism (varauusaeg ja uusaeg) Charles Taylor:arusaamas kõlbelisest käitumisest pööre sissepoole -Loomuõigus kui moraaliteooria alus. Areng:Jumala loodud maailmakord->inimese loomus (skeptiline/optimistlik inimesepilt) Mis on hea elu?Antiigi nägemus -Antiik:Objektivistlik hea elu (eudaimonia)definitsioon Platon:häälestumine kosmilise korra järgi.Kirgede allutamine Aristoteles:loomutäiusele (arate) püüdlemine.Saavutatav polises. -Augustinus:reflektiivne pööre.Tee ülima hüveni inimese enda kaudu. Mis on hea elu?Varauusaja vaade. -humanism:eneseväärikus, harilik elu -romantism:sisemise loomuse väljendamine -Taylor´i ,,Autentsuse eetika" kirjeldab arengut: sihid väljaspool püüdlejat eneseteostus Objektivism->subjektivism II -Uusaeg:rõhk inimeste õiguse sfääril (varem inimese kohustused kogukonnas,funktsioon Jumala loodud süsteemis)
loomuõigusele. - Inimlik sanktsioon puudub, karistada saab üksnes Jumal - ideaalmudel. - ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele - rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu 5) Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist Elusolend = masin. Riik = masin = elusolend. Suveräänsus on kunstlik hing, õigusmõistmine on liigesed, hüvitus ja karistus on närvid, üksikute liikmete jõukus ja rikkus on tugevus, nõunikud on mälu, õiglus ja seadused on mõistus ja tahe, üksmeel on tervis, mäss haigus ja kodusõda surm Salus populi (inimeste turvalisus) on selle eesmärk. VALITSUSVORMID: MONARHIA, ARISTOKRAATIA, DEMOKRAATIA Valitsusvormid e kes peaks valitsema? Üks (monarhia), vähesed (aristokraatia), paljud (demokraatia) Valitsusviisid e milline peaks olema valitsemisvõimu ulatus? Absoluutne, piiratud 1) Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo Klassikaline kriitika: monarhistlikud ideoloogiad:
valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel Uusaegne riik: 16.-17. saj jooksul arenes välja suveräänne riik; keskne omadus impersolnaalsus: riigi autoriteeti eristatakse valitseja autoriteedist ja kogukonna autoriteedist; võim on seaduste ja institutsioonide struktuuris, mida administreerivad/valitsevad inimesed; valitsejad muutuvad, riik jääb 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) · Aristoteles (4. saj eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm · Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas (13. saj): poliitilise elu põhivormiks on "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid; need kogukonnad peaksid elama harmoonias · Stoik Cicero (1. saj eKr): riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks
Subjektivism iseloomustab varauusaega ja uusaega I. Taylor : arusaamas kõlbelisest käitumisest toimub pööre sissepoole ,,Loomuõigus" kui moraaliteooria alus. Antiik- ja keskajal tähendas jumala loodud maailmakorda. Hiljem hakati vaatama seda inimese loomusena (skeptiline/optimistlik inimesepilt). Mis on hea elu? (õnn) Antiigi nägemus : objektivistlik hea elu (eudaimonia) Platon : häälestumine kosmilise korra järgi, kirgede allutamine Aristoteles : loomutäiusele püüdlemine, saavutatav polises. Augustinus : reflektiivne pööre, ülim hüve tuleneb jumalast, aga jumal pole inimeseväline ning inimene peab enese vaatluse kaudu jõudma hüveni Varauusaja vaade : Humanism: eneseväärikus, harilik elu (ei olnud vaja mingit kindlat tüüpi elu, igapäevane sobis), teha häid valikuid. Romantism: sisemise loomuse väljendamine on vajalik, esteetiline maailmapilt Tatlori ,,Autentsuse eetika"
Mille poole peaks püüdlema? Erinevad arusaamad: · Kreeka kodaniku arusaam õnnest see, mida filosoofid kritiseerisid. Nt Sokrates manitses kreeka kodanikke, et ajavad taga raha ja võimu, aga mitte tarkust ja voorust. Aristotelese kriitika: need, kes elavad naudingutes; need, kes hindavad kuulsust ja on valinud poliitilise elu; need, kes hindavad voorust võivad valida poliitika-elu, aga ka mõttetööga seotud elu · Platon, Aristoteles ja stoikud keskne mõiste voorus · Epikuurlased vastandusid stoikutele Vooruse tähtsus: Arete voorus, loomutäius, täiuslikkus. Mõiste, mis käib nii elusolendite kui ka asjade kohta, kasutatakse juhul, kui on saavutatud sisemine potentsiaal parimal võimalikul viisil. Nt kirves on vooruslik, kui temaga saab hästi puid lõhkuda, kui tema funktsioon on hea. Silm näeb väga hästi vooruslik.
ARMASTUS 1. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis): * Tõe, headuse ja ilu tunnetamise ühendus. * Ers ehk meeleline armastus. Selle etaloniks on armastus abikaasa vastu. Seda armastust tajutakse meelte abil. Sokratese kõne: Armastus ei saa olla ise täiuslik , sest siis ei hakkaks inimesed armastusest osa saades midagi püüdlema, vaid jääksid rahunenuna paigale. Armastus pole ei hea ega halb, jumalik ega loomalik, tark ega nõme, vaid täpselt vahepeal, sest armastus eeldab püüdlust. Inimene, kes midagi armastab, taotleb head, mis selles peitub. Armastus on iha head jäädavalt vallata. Kui inimene midagi ihaldab, siis alati hea pärast, mida see endas kätkeb. Nii teevad inimesed kõike armastuse pärast. Tulebki välja, et ilma armastuseta poleks midagi. Ent vähesed teavad, mida nad lõppkokkuvõttes tegelikult ihaldavad. See on hüve idee või ilu idee. See, mis on tõeliselt kaunis, peab olema hea, ja
Millistes seisukohades on aeg endine, millistes on aeg edasi liikunud. Aristoteles oli seisukohal, et kõikidel inimestel, olenemata sellest, millises valdkonnas nad tegutsevad, on üks üldistatud eesmärk saavutada või jõuda läbi oma eesmärgistatud tegevuse mingi hüveni. Ülimaks hüveks, mis ei sõltu teistest hüvedest ja mis on täiesti eraldiseisva lõppeesmärgiga, mille poole kõik püüdlevad, on õnn. Mis iganes see siis kellegi jaoks tähendab. Aristoteles jaotab hüvede saavutamise poole tegutsevad inimesed kolme rühma: lihtsameelsed inimesed, kes ei mõtle ega arutle loogiliselt, kellele meeldib nautlev elu ja keda Aristoteles võrdleb kariloomadega; poliitikaeluga seotud inimesed, keda hinnatakse suhteliselt kõrgelt, sest poliitika kuulub Aristotelese järgi mõjukaimate ja kindlasti juhtivamate alade hulka ning poliitikule omistab ta ka enim austusväärivad võimed, nagu kõnekunst ja
Kaks võimalust: kas filosoofid haaravad võimu või kuningas hakkab filosoofiks. Demokraatlik inimene tahab ju vabadust kuritarvitada. Türannia kasvab just sellest demokraatias valitsevast seadusetusest. Epikuurlased Õnn on teatud seisund (rahulikkus). Saavutatakse vooruse läbi. Õnnelik elu on elu sõprade ringis, eemal poliitikast. Aristoteles Sõprus Leidis, et linnriike hoiab koos just sõprus. Sõprus ise aga on üldmõiste inimestevahelise suhtlemise kohta. Neid eri liike ning Aristoteles jagab neid põhjuse ja seisundi järgi. Vastavalt põhjusele, miks vastastikku head soovitakse: kasu pärast, naudingu pärast, täiuslik sõprus. Seisundi järgi jagab nii: ülimuslikkus, paremus ja võrdsus. Aust ja eneseväärikusest Au on loomutäiuse tasu ning omistatakse headele inimestele. Au põhineb voorusel. Eneseväärikus on täiuslik loomutäius enese suhtes. Eneseväärikas inimene peab end ja on suurte asjade vääriliseks
kirjutisi kellele vastab, keda kritiseerib; peab teadma ajaloolisi probleeme, mille õigustamiseks on teosed loodud jne). Ilma kontekstita ei saa me teosest aru. Lisaks peab teadma ka keelelisi konventsioone, ehk mida need mõisted tollases konstektis tähendasid (sest mõistete tähendus muutub pidevalt). Kõik see tähendab, et ei piisa teksti enda lugemisest vaid peab tutvuma kogu ajastuga ja peab lugema ka nn väikeste autorite teoseid. Õnn 2. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne, kuid nad olid erimeelel selles osas, kas voorusest piisab õnneks või on vaja veel midagi. Üldiselt on mõlema jaoks õnne olemuseks teatud sorti tegutseminr või tegutsemisvõime (aktiivne, mitte lihtsalt seisund) Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, et peab olema ka näiteks terve keha, hiljem aga jõudis järeldusele, et piisab õigest toimimisest (vooruslikkusest). Vooruslik elu tuleb
inimliku õnnelikkuse-püüdluse just saavutamatuse riski. Epikuurlaste jaoks seevastu on nauding nagu öeldud õnnelikkuse tingimus. Samas väljendub epikuurlaste hüve-määratluses hellenismiaja eetika individualistlikkus. Nende käsituse kohaselt on naudingute allikaks eelkõige nauditavad aistingud, aistingud on aga inimesel alati individuaalsed. Enne kui minna üksikasjalikumalt Epikurose arusaama juurde nauditavast elust, vaatame seda, kuidas ta põhjendab, et nimelt nauding on õnneliku elu tingimus. Oma eetilist positsiooni argumenteerib Epikuros kahe sammuga. Esiteks olevat võimalik kindlaks teha, et iga elusolend tunneb sünni hetkest peale naudingut millegi eelistatavana ja valu millegi sellisena, mida ta soovib igal juhul vältida. See elusolendi loomulik afekt, läbielamine (pathe), veel enne tema igasugust kultuurilist mõjutatust, olevat niisama ilmne ja edasist põhjendamist mittevajav nagu näiteks tajumused, et tuli on kõrvetav ja lumi on külm
puudulikkus ... nii võib ka aupürgimus olla suurem või väiksem, kui peab, kuid ka selline, nagu peab, ja sel viisil, nagu peab. Me laidame ju auahnet inimest, sest ta ajab au taga rohkem kui peab, ja seal, kus ei pea, aga ka auahnuseta inimest, kuna ta ei taha, et teda austataks isegi üllaste saavutuste pärast." (NE, 1125b11) Aristoteles eneseväärikusest · Eneseväärikus täielik loomutäius enese suhtes; õiglus täielik loomutäius teiste suhtes · "Eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline. Kes seda teeb, ilma et oleks vääriline, on rumal." · "Paistab ilma loogilise arutelutagi, et suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohkem, ja seda õigustatult." Eneseväärika inimese toimimisviisid
· Kui sul on kaks vastukäivat kohustust, siis üks neist ei ole sinu tegelik e. kõiki asjaolusid arvestav kohustus (osutus prima facie kohustuseks). Kuidas objektiivseid printsiipe kindlaks teha? · Ideaalne vaatleja: sõltumatu, kõigest informeeritud. · Teab, mida on heaks eluks vaja, milline on inimloomus, mismoodi toimib ühiskond. Eetika alused, 4. loeng:VÄÄRTUSED JA HEA ELU Millised asjad on väärtuslikud? · Elu? · Vabadus? · Nauding / lõbu? · Eneseteostus? · Raha, majanduslik heaolu? · Sõprus, armastus? · Tervis? Mis on väärtus? · Väärtus kõige üldisemas mõttes on miski, mida hinnatakse ja mis juhib meie toimimist. Väärtused on moraaliprintsiipide aluseks. · Väärtus tähistab seda, mis on hea, mille poole püüelda. Aksioloogia · Aksioloogiaks nimetatakse väärtusõpetust. Näiteid kesksetest küsimustest:
Positiivsed ja negatiivsed väärtused · Positiivsed: on need asjad, mida soovime (rahu, tervis, vabadus, turvalisus) · Negatiivsed: on need asjad, mida väldime (sõda, okupatsioon, vaesus) Individuaalsed ja kollektiivsed väärtused · Individuaalsed: vabadus, autonoomia, tervis · Kollektiivsed: patriotism, kultuur, solidaarsus Väärtusi võib jaotada valdkonniti: Väärtused (näited): · Tervis, asjad, turvalisus · Majanduslik tootlikkus · Ausus, õiglus, hoolivus · Altruism, sõprus, armastus · Vabadus, õiglus, võrdsus · Ilu, graatsia, sümmeetria · Usk, pühadus, halastus · Teadmised, tõde, tarkus · Looduse puhtus, elamiskõlblikkus Väärtuskategooriad: · Materiaalsed, füüsilised · Majanduslikud · Moraalsed · Sotsiaalsed · Poliitilised · Esteetilised · Usulised · Intellektuaalsed · Ökoloogilised Väärtuste liigid (Sokratese järgi): 1
annaabi.ee 
