Aristoteles Nikomachose eetika V raamat (0)

V RAAMAT
Aristoteles – Nikomachose eetika
1. Õigluse ja ebaõigluse puhul tuleb vaadelda, milliste tegevustega seoses nad esinevad, milline on õiglus vahepealsena ja milliste äärmuste vahel ta paikneb162. Vaatlus lähtugu samasugusest arutluskäigust, nagu eelnev käsitluski.
Näeme, et kõik163 tahavad õigluseks nimetada sellist seadumust, millest tekiks tahtmine õiglaselt tegutseda, mille alusel tegutsetaks õiglaselt ja tahetaks olla õiglased. Sama käib ka ebaõigluse kohta: mille alusel toimitakse ebaõiglaselt ja tahetakse teha ebaõiglasi tegusid. Olgu see siis meile ka esialgu põhijoontes aluseks. Asi pole aga ühtmoodi teadmiste, võimete ja seadumuste juures, sest võime ja teadmine näib olevat sama ka vastupidise nähtuse juures164, seadumus aga vastanduvale ei vastandu, näiteks ei tehta terveks saamiseks sellele vastupidist, vaid ainult seda, mis on tervislik. Me ütleme ju, et kõndida on tervislik, juhul kui inimene kõnnib siis, kui ta on terve.
Sageli tuntakse ära vastupidine seadumus vastandi kaudu, seadumused aga ka sageli nende kandjate kaudu: kui hea seadumus on nähtav, muutub nähtavaks ka halb seadumus ja hea seadumus ilmneb nende kaudu, kellel on hea seadumus ja see omakorda näitab hea seadumuse tingimusi: kui hea seadumus avaldub lihase sitkuses, siis halb seadumus paratamatult lihase lõtvuses ja seadumuse headus ongi see, mis loob lihase sitkuse.
Järelikult on enamikul juhtudel nii, et kui üht asja võib mõista mitmes tähenduses, siis võib ka selle vastandit mitmes tähenduses mõista, näiteks selles, mis on õiglane ja mis ebaõiglane ning mis ebaõiglus. Tundub, et õiglust ja ebaõiglust võib mõista mitmes tähenduses, aga kuna nad on teineteisele lähedased, ei torka nende tähenduste kattumine silma ega ole nii märgatav, kui kaugete mõistete puhul (välisest vormist tulenevalt on erinevus ju suur): näiteks kutsutakse ühesuguse nimega — võti — seda, mis käib loomade rangluu kohta ja millega ust lukustatakse165. Seega võib ka inimest mitmes eri tähenduses ebaõiglaseks nimetada. Ebaõiglaseks peetakse nii seaduserikkujat, ahnitsejat kui ka võrdsusest mittehoolivat166 inimest, seega on selge, et õiglane on see, kes allub seadustele ning on võrdsuseaustaja. Seadustele alluvat ja võrdsust austavat inimest peame õiglaseks, seaduserikkujat ja võrdsusest mittehoolivat — ebaõiglaseks.
Kuna aga ebaõiglane inimene on ahnitseja, seostub ta hüvedega — küll mitte kõigiga, vaid nendega, millest sõltub hea või halb õnn, mis üldiselt võetuna on küll alati head, üksikjuhul aga mitte alati. Inimesed ihaldavad neid asju ja ajavad neid taga, aga ei peaks seda tegema, vaid ihaldama, et üldised hüved oleksid ka nende jaoks hüved ja valida just neid hüvesid endale. Ebaõiglane inimene ei vali aga mitte alati rohkemat, vaid ka vähemat, kui asi puutub üldiselt halbadesse asjadesse, sest näib ju, et väiksem pahe on mingil määral hüve, ahnus taotleb aga hüvet ja seetõttu ahnitsejana näidaksegi. Selline ei hooli võrdsusest, ja seda mõlemas suhtes ka ühtmoodi.
Kuna seaduserikkuja oli ebaõiglane ja seadusele alluja õiglane, siis ilmselt ka kõik seaduslik on ühlasi õiglane, sest seadusandlusega määratletud asjad on seaduslikud ja me ütleme, et need kõik on õiglased. Seadused puudutavad igasuguseid valdkondi ja taotlevad ühist kasu kõikidele, või ka parimatele inimestele, valitsejatele — kas loomutäiusest lähtuvalt või mingil muul viisil. Nii võime ühes mõttes nimetada õiglaseks seda, mis loob ja säilitab ühiskonnasuhetes167 õnne ja selle koostisosi. Seadus paneb meid ka vapra inimese toiminguid tegema, näiteks mitte lahkuma lahingurivist, mitte põgenema ega relvi maha viskama ; ja ka tasakaaluka inimese moodi, näiteks mitte liiderdama ega ülbitsema; samuti leebe inimese moodi, näiteks mitte kaklema ega sõimama. Samuti ka igasuguse muu loomutäiuse ja loomuse rikutuse suhtes, käskides teha ühtesid ja keelates teisi. Õigestikoostatud seadus teeb seda õigesti, puudulikult koostatud aga halvemini.
Selline õiglus on küll lõplik loomutäius168, aga mitte eraldivõetuna, vaid suhetes teistega . Seetõttu peetaksegi õiglust sageli kõige tähtsamaks hüveks ja
ei ehatäht ega koidutäht ole temast imetlusväärsemad169.
Ka vanasõna järgi ütleme, et
õigluses koondunud on kõik loomutäiuse liigid170.
Ja kindlasti on see loomutäius lõplik, kuna ta leiab lõplikuna kasutamist. Ta on ka lõplik, kuna see, kellel ta on, võib loomutäiust kasutada mitte ainult enda, vaid ka teiste juures: paljud võivad kasutada loomutäiust küll isiklikes asjades, kuid ei või seda teha teiste puhul. Seetõttu näib kehtivat ka Biase ütlus, et
võim näitab meest171,
sest valitseja on ju vahetult teistega kokkupuutes. Just seepärast näib õiglus ka ainukesena kõigist loomutäiuse liikidest võõrale kuuluva hüvena172, sest ta on suunatud teisele — teeb teoks selle, mis toob teisele kasu, kas valitsejale või kaaslasele. Kõige pahelisem inimene on siis see, kes oma rikutud loomust enda ja lähedaste suhtes kasutab, parim inimene ei kasuta loomutäiust aga mitte enda, vaid teiste suhtes, sest seda on raske teha.
Õiglus on siis sellisena mitte loomutäiuse osa, vaid tervenisti loomutäius ja ka vastupidi, ebaõiglus pole pahelisuse osa, vaid tervenisti pahelisus. Öeldu järgi on selge, mille poolest erinevad loomutäius ja selline õiglus: nad on küll üks ja sama, kuid pole olemuselt ühesugused: see, mis teise suhtes on õiglus, on ju ise seadumus kui selline, loomutäius üldiselt.
2. Me uurime aga õiglust, mis on loomutäiuse osa, sest seda me väidame teda olevat. Sama käib ka ebaõigluse kohta selles, mille osa ta on. Sellest annab tunnistust asjaolu, et kui inimene tegutseb muul moel rikutud loomusest lähtuvalt, on ta küll ebaõiglane, kuid mitte ahnitseja, nagu näiteks see, kes argusest kilbi maha viskab, pahas tujus olles sõimab või ei anna ihnsameelsuse tõttu abistamiseks raha. Ahnitseja puhul aga sageli midagi sellist ei esine, vähemalt mitte kõike seda, kuid teatud alatus (mida me ju laidame) ja ebaõiglus on olemas. Seega on ka teistsugust ebaõiglust — kui osa tervikust, ja miski on siis seadust rikkuva täieliku ebaõigluse suhtes osaliselt ebaõiglane.
Edasi, kui keegi rikub abielu kasusaamise eesmärgil ja saab tulu, teine aga teeb seda iha tõttu, andes raha välja ja kandes kahju, siis näib viimane olevat pigem taltsutamatu kui endaleahnitseja, esimene aga ebaõiglane ja mitte taltsutamatu. See on siis kasu saamise järgi selge. Igasuguse muu ebaõigluse puhul viiakse see alati seosesse teatud rikutusega loomuses : näiteks liiderdamine taltsutamatusega, võitluskaaslase mahajätmine argusega, peksmine vihaga. Kui aga kasu himustatakse, siis ei seostu see mingi muu rikutusega loomuses kui ebaõiglusega. Selge siis, et peale täieliku ebaõigluse on olemas ka teine, osaline ebaõiglus, mis kannab sama nime, kuna määratlus langeb samasse liiki. Mõlemad võivad teisi mõjutada, kuid üks au, vara või turvatunde suhtes, või ka kõige suhtes, kui meil oleks nende hõlmamiseks mingi üks nimetus; see leiab aset naudingu tõttu kasusaamisest. Teine seostub aga kõigega, mis kuulub eeskujuliku inimese juurde.
Selge siis, et on olemas mitut liiki õiglust ja et on üks, mis on midagi muud, kui kõikehõlmav loomutäius. Seega tuleb selgitada, mis see on ja milliste omadustega.
See, mis on ebaõiglane, jaotatakse seaduserikkumiseks ja võrdsusest mittehoolimiseks, õiglane aga seadusele allumiseks ja võrdsuse austamiseks. Seaduserikkumisele vastabki eelpoolnimetatud ebaõiglus. See aga, mis on võrdsusest mittehoolimine ja mis seaduserikkumine, pole üks ja sama, vaid nad erinevad nagu osa terviku suhtes: kõik, mis on võrdsusest mittehoolimine, on seaduserikkumine, kuid seaduserikkumine pole alati võrdsusest mittehoolimine. Ka ebaõiglane ja ebaõiglus pole samasugune , vaid erineb võrdsusest mittehoolimise suhtes, üks on nagu osa ja teine tervik: selline ebaõiglus on ju täieliku ebaõigluse osa, samuti nagu ka üks õiglus teise õigluse suhtes. Seepärast tuleb rääkida ka osalisest õiglusest ja osalisest ebaõiglusest, samuti ka sellest, mis on õiglane ja mis ebaõiglane.
Jätkem nüüd kõrvale kõikehõlmava loomutäiusega vastavusse viidud õigluse ja ebaõigluse — üks on siis kõikehõlmava loomutäiuse rakendamine teiste puhul ja teine pahelisuse rakendamine. Selge on ka, kuidas määratleda neist tulenevalt õiglust ja ebaõiglust, sest suurema osa seaduslike asjade tegemine lähtub kõikehõlmavast loomutäiusest. Seadus käsib elada vastavuses iga loomutäiusega ja keelab toimimast lähtuvalt mistahes rikutud loomusest. Kõikehõlmava loomutäiuse loovad asjad, mida seadus ette kirjutab seoses kasvatusega üldsuse huvides. Üksikisiku kasvatuse puhul tuleb hiljem määratleda, kas see, mis teeb ta üldiselt tubliks meheks, kuulub poliitikateaduse või mingi muu valdkonna alla. Pole ju üks ja sama, olla igas suhtes hea inimene ja kodanik173.
Osalise õiguse üheks avalduseks seal, kus selle järgimine on õiglane, on au, raha või muu osasaamine jagamisest neil, kes ühiselt riigielust osa võtavad: nende puhul võib üks saada teise suhtes ebavõrdse või võrdse osa. Teiseks on see, mis vastastikuseid suhteid korrastab, ja see jaguneb kaheks: osa vastastikustest suhetest toimub vabatahtlikkuse alusel ja teine osa vastu tahtmist174. Vabatahtlikud on näiteks müük, ost, väljalaenamine, pantimine, kasutuseks laenamine, käendusele andmine, üürimine: neid nimetatakse vabatahtlikeks, kuna lähte--alus vastastikuseks suhteks on vabatahtlik. Vastu tahtmist on aga varjatud asjad, näiteks vargus, abielurikkumine , mürgitamine, kupeldamine, orjade ärameelitamine, salamõrv, valetunnistus ; ja ka vägivaldsed asjad, näiteks piinamine , vangistamine, mõrv, röövkallaletung, sandistamine, pealekaebamine , solvamine .
3. On selge, et kui ebaõiglane inimene ei hooli võrdsusest ja see, mis ebaõiglane, pole ka võrdne, siis peab ebavõrdsuse puhul olema ka mingi vahepealne — selleks ongi võrdsus, sest iga tegevuse juures, kus on midagi rohkem ja midagi vähem, on ka see, mis on võrdne. Kõigile on arutlematagi selge, et kui ebaõiglane on ebavõrdne, siis õiglane on võrdne. Kui aga võrdne on vahepealne, siis peaks ka õiglane olema mingi vahepealne. Võrdsus seisneb vähemalt kahes asjas: õiglane on siis paratamatult ka vahepealne ja võrdne, ja seda kellegi suhtes ning mingis asjas. Vahepealsena peabki ta olema millegi vahel — mida on rohkem ja mida vähem, võrdsena sisaldabki ta kaht külge, õiglasena aga käib ta kellegi kohta. Niisiis , mis on õiglane, koosneb vähemalt neljast osast: kaks neid, kellele ta õiglasena esineb, ja kaks, misasjas ta õiglane on. Seesama võrdsus on ka isikute vahel ja asja suhtes, sest nii nagu asjade suhtes on võrdsus, on ka isikute vahel. Kui nad pole võrdsed, siis neil pole ka võrdselt asju: sealt aga tulevadki tülid ja süüdistused, kui võrdsetele ei saa võrdsed osad ja ebavõrdsetele need saavad. Edasi selgub , kuidas nende puhul väärtusele vastavust175 arvestada. Kõik nõustuvad, et see, mis on jagamisel õiglane, peab vastama mingil määral väärtusele, kuigi väärtuse sisu ei pea kõik ühesuguseks: demokraatidel on see vabadus, oligarhidel — rikkus, ühtedel kõrge päritolu, teistel aristokraatlik loomutäius.
Niisiis on õiglane mingi põhimõtteline vastavus, sest vastavus pole omane ainult arvudele eraldivõetuna176, vaid hulgale üldse — põhimõtteline vastavus on ju võrdsus põhimõtete vahel, milles on vähemalt neli osa. Selge, et eraldivõetud võrdsuse177 puhul on neid neli, aga samuti ka pideva võrdsuse puhul, sest ta kasutab kahe asemel üht ja nimetab seda kaks korda: näiteks, nii nagu see, mis on A, suhtub B--sse, nii suhtub see, mis on B — C--sse, siis seda, mis on B, on kaks korda nimetatud. Seega kui B antakse kaks korda, tuleb neljaosaline võrdsus. Ka see, mis on õiglane, koosneb vähemalt neljast osast ja nende vahel on samasugune põhimõte, sest jagunemine on sarnane, olgu isikute või asjade puhul178. Niisiis, kui mõiste A suhtub B--sse, nii nagu C suhtub D--sse, siis ümber paigutades saaks A suhte C--sse samasuguse kui B suhte D--sse, nii on ka ühe terviku suhe teisega . Samamoodi paarikaupa on ka jaotamine: kui see on sellisel viisil omavahel seotud, siis moodustuvad paarid õiglaselt. Niisiis mõiste A ühendamine C--ga ja B ühendamine D--ga on jaotamisel õiglane179 ja see õiglus on vahepealne selle järgi, mis on põhimõtteline vastavus, sest vahepealne ongi põhimõttelises vastavuses, õiglus on aga põhimõtteline vastavus. Matemaatikud kutsuvad sellist vastavust geomeetriliseks, sest geomeetrilise vastavuse puhul tuleb välja, et terviku suhe tervikuga on nagu osa suhe osaga180. Selline vastavus pole aga pidev, kuna seal ei esine arvule ja inimesele ühist vastet.
Õiglus on siis selline põhimõtteline vastavus, ebaõiglus aga on selle vastavusega vastuolus — seega esineb seal üht rohkem ja teist vähem. Sama juhtub ka toimimise juures: ebaõiglane inimene saab rohkem hüvesid, ebaõigluse all kannataja aga vähem. Pahede puhul on vastupidi: väiksem pahe muutub põhimõtteliselt hüveks suurema pahe suhtes, sest suurema asemel tuleb valida pigem väiksem pahe; see, mida peab valima , on aga hüve ja eelistatavamalt suurem.
Selline on siis üks õigluse vorm.
4. Ülejäänu on korraldav õiglus, mis esineb vabatahtlikus või vastu tahtmist toimuvas vastastikustes tehingutes . See on eelnevast teist liiki õiglus, sest vastavalt eelöeldule peab ühisvahendeid jaotav õiglus lähtuma alati põhimõttelisest vastavusest (kui leiab aset jaotamine ühise vara alusel, siis sama põhimõtte järgi, mis osanikke vastavalt panustele üksteisega seob, sellisele õiglasele jaotamisele vastupidine on ebaõiglane ja on põhimõttelise vastavusega vastuolus). See, mis vastastikustes tehingutes on õiglane, on ka võrdne ja ebaõiglane on ebavõrdne, aga seda mitte eeltoodud vastavuse järgi, vaid aritmeetiliselt181. Pole ju vahet, kas korralik inimene nööris kõlvatut või kõlvatu korralikku või kas abielu rikkus korralik või kõlvatu inimene. Seadus vaatab ainult põhjustatud kahju eripära ja võtab pooli võrdsetena: üks kui ebaõigluse põhjustaja ja teine selle all kannataja või üks, kes tekitas kahju, ja teine, kellele see on tekitatud. Kuna selline ebaõiglus tähendab ebavõrdsust, püüab kohtunik seda võrdsustada. Nagu ka siis, kui üks on löönud ja teine on peksa saanud või üks tapnud ja teine surma saanud, on kannatus ja tegu ebavõrdselt jaotunud. Kohtunik püüab siis kahju võrdsustada, vähendades kasu poolt182. Nii nimetatakse selliseid juhtumeid üldiselt, kuigi see ka mõne puhul ei ole sobiv nimetus, näiteks "kasu" sellele, kes peksa annab, või "kahju" peksasaanule. Kui aga kannatuse suurust hinnatakse, kutsutakse üht kahjuks ja teist kasuks, siis võrdne on rohkema ja vähema vahepeal . Kasu ja kahju tähendavad aga rohkemat või vähemat teineteise suhtes vastupidiselt: rohkem head ja vähem halba on kasu, vastupidi on aga kahju.
Nende vahepeal on võrdne, mille kohta ütleme, et see on õiglane, seepärast ongi korraldav õiglus kahju ja kasu vahepeal. Seetõttu pöörduvad inimesed ka lahkhelide puhul kohtuniku poole: kohtuniku juurde minek tähendab ka õigluse juurde minekut, sest kohtunikku võib võtta kui elustunud õiglust183. Inimesed otsivad kohtuniku juures vahepealset ja mõned kutsuvadki teda vahendajaks, sest kui neile saab osaks vahepealne, on õiglus jalule seatud. Niisiis on õiglus teatud vahepealne, sest ka kohtunik on selline. Kohtunik taastabki võrdsuse nii, nagu oleks tegu ebavõrdselt poolitatud joonega : ta võtab ära osa, mis suuremal poolel üle on ja lisab väiksemale poolele. Kui tervik on jagatud võrdselt kaheks, siis öeldakse, et neil on oma osa käes, kuna nad on saanud võrdselt. Võrdne vahepealne suurema ja väiksema vahel tuleneb aritmeetilisest vastavuspõhimõttest184, kuna ta on jagatud kaheks võrdseks osaks (dicha), kust tuleb ka õigluse nimetus (dikaion) ja kohtuniku (dikastês) kui võrdsustaja oma (dichastês)185. Sest kui kahe võrdse osa puhul võetaks ühelt ära, teisele aga pandaks juurde, saaks teine kahe osa võrra suuremaks . Kui võetaks ära, aga juurde ei pandaks, jääks teine suuremaks ainult ühe osa võrra: siis ühe osa võrra vahepealsest suurem ja vahepealne ühe osa võrra suurem sellest, kust ära võeti. Niisiis mõistame, mida tuleb ära võtta sealt, kus on rohkem, ja mida lisada sellele, kus on vähem: sinna, kus on vähem, tuleb lisada see osa, mille võrra vahepealne on tast suurem, ja ära võtta suuremalt , mille võrra tollel rohkem on. Olgu lõigud AA', BB' ja CC' omavahel võrdsed, võetagu AA'-lt ära AE ja lisatagu see CC'-le kui lõik CD, nii et kogu lõik DCC' ületab EA võrra lõike CD ja ja CF, seega ka lõiku BB' lõigu CD võrra.
Kahju ja kasu pärinevad selliste nimetustena vabatahtlikust vahetusest186. Viimatinimetatu tähendab omada rohkem, kui kellegi osa on, kahju kannatatakse aga siis, kui jääb algsest väiksem osa, näiteks ostmisel ja müümisel ning ka muu puhul, kus seadus on jätnud tegutsemisvabaduse. Kui aga ei saada ei rohkem ega vähem, vaid seda, mis oma osa, öeldakse, et oma jagu on käes ja pole saadud ei kahju ega kasu. See, mis on õiglane, jääb niiviisi teatud kasu ja kahju vahepeale, selles mis pole vabatahtlik: siis omatakse võrdselt enne ja pärast.
5. Mõnede jaoks näib vastutasumine187 üldise õiglusena, nii nagu pütagoorlased ütlesid — nad määratlesid ju õiglase mõiste üldkujul kui teisele vastutasumise. Vastutasumine ei sobi aga kokku jaotusõigusega ega ka korraldava õigusega, kuigi Rhadamanthyse õiglusele188 tahetakse anda just see tähendus.
Teole vastaku palk — see ongi otsene õiglus.
Mitmel puhul aga vastavust pole, näiteks kui võimukandja lõi kedagi, ei tohi teda vastu lüüa, kui aga võimumeest löödi, siis ei tule mitte vastulöömisega piirduda, vaid ka karistada .
Edasi, on suur erinevus vabatahtlikult ja vastu tahtmist tehtu vahel. Vahetusel põhinevates ühistegevustes on sellel aga siduv jõud: vastutasumine tuleneb siis põhimõttelisest vastavusest ja mitte võrdsusest189, sest riik püsib koos põhimõtteliselt samaga tasumise alusel: halba püütakse tasuda halvaga — kui mitte, siis peetakse seda orjalikkuseks —, või head heaga — kui mitte, siis ei leia aset ka hüvitamine, kuid hüvitamisega püsitakse ju koos. Seetõttu ehitavad nad ka käidavasse kohta kariitide templi190 — kuna see tähendab vastukingitust. Sellele, kes on lahke olnud, tuleb osutada vastuteene ja teine kord ka ise lahkust osutada.
Põhimõtteline vastavus vastuandmisel teostub vastaspoolte diagonaalse ühendusseviimise kaudu191. Olgu A näiteks ehitaja, B — kingsepp , C — maja, D — jalanõu. Nüüd peab ehitaja saama kingsepalt tema töö ja talle ise enda oma vastu andma. Kui siis, esiteks, lähtuda vastavalt põhimõttelisest võrdsusest, siis leiab aset vastutasumine ja juhtub see, millest kõneleme. Kui nii pole, võrdsus puudub ja asi ei püsi koos — miski ei takista ju ühe tööd teise omast parem olemast ja see tuleb nüüd vastavusse viia. Nii on ka muude oskuste puhul: nad hääbuksid, kui mitte ühe tegutsemine teise suhtes teatud määral ja viisil ei mõjutaks samal määral ja viisil seda, kellele tegevus on suunatud. Kokkupuude vahetuseks ei leia aset ju kahe arsti vahel, vaid arsti ja põllumehe vahel ning üldse erinevate inimeste vahel, kes pole võrdsed192 — seda tuleb aga vastavusse viia. Seetõttu peavad kõik vahetamiseks määratud asjad olema mingil määral võrreldavad — sellest ka rahatähtede kasutuseletulek, mis muutub nagu vahepealseks. Need mõõdavad kõike, seega ka, mida on liigselt või puudu, kui suur hulk jalanõusid võrdub maja või toiduga. Ehitaja suhe kingsepaga peab siis olema sama, mis kingade arvu suhe majaga (või toiduga), sest ilma selleta pole vahetust ega ühistegevust, mis ei toimu ilma, et oleks teatud võrdsus olemas.
Niisiis, kõiki asju tuleb mõõta mingi ühise aluse suhtes, nagu eelpool öeldud, seega on niisuguse asja järele tõepoolest vajadus — see seob kõike. Kui inimestel poleks mingeid vajadusi ja need ei lähe kokku, siis poleks ka vahetust, vähemalt mitte sellisel moel. Vajaduse rahuldamiseks ilmusid kokkuleppe alusel rahatähed ja nimetus rahatähed tuleb sellest, et ta aluseks pole olemus, vaid seadusetäht193 — me ise saame seda muuta või kasutuks kuulutada.
Vastutasumine leiab seega aset, kui asjad on võrdseks tehtud: nii nagu põllumees on kingsepa suhtes, nii on ka kingsepa töö põllumehe suhtes. Põhimõttelise vastavuse pilti ei saa aga siis luua, kui neil vahetus on toimunud, sest sellisel juhul saaks üks äärmus mõlemad loovutatavad osad194, vaid siis, kui neil enda oma käes on — sellisena on nad võrdsed ja teevad ühistööd, kuna just see võrdsus võib nende juures esineda. Olgu põllumees — A, toit — C, kingsepp — B, tema töötulemus — D, mis on võrdsustatud C--ga. Kui vastutasumine poleks sellisel viisil võimalik, poleks ka ühistegevust olnud. Tarve hoiab asju koos teatud ühtse tervikuna , mis nähtub sellest, et vastastikuse tarbe puudumisel, kas mõlemalt või ühelt poolt, vahetust ei toimu — kasvõi sellist, et keegi vajaks seda, mis kellelgi teisel on, näiteks veini, andes selle vastu teravilja. Niisiis peab asi olema vastavusse viidud.
Mis puutub tulevikus toimuvasse vahetusse — kui asja praegu pole vaja, kuid et seda võiks edaspidi vajaduse korral saada —, siis on rahatähed meile nagu tagatiseks: selle andmisel peab ju saama asja kätte. Siis toimub aga ka rahaga seesama, sest ta väärtus pole alati võrdne, kuigi enamasti võib seda eeldada. Seetõttu peab andma kõigele hinna, sest niiviisi toimub alati vahetus, sellisel juhul ka ühistegevus. Rahatäht on nagu mõõt, mis annab asjadele ühtse mõõdu ja viib vastavusse. Ühistegevust poleks ju ilma vahetuseta olemas, vahetust poleks aga ilma võrdsuseta ja võrdsust ilma ühtse mõõduta. On aga tõesti võimatu, et suuresti erinevad asjad saaksid ühtse mõõdu, kuid tarbe järgi on see täiesti võimalik. Peab olema seega ühik, mis rajaneb kokkuleppel ja mida seepärast kutsutakse rahatäheks. See annab kõigele ühtse mõõdu, kuna kõike mõõdetakse rahaga. Olgu A — maja, B — kümme miinat195, C — voodi. A on pool B--d, kui maja väärtus on viis miinat või võrdub sellega, voodi C on aga kümnendik osa B--d. Nii ongi selge, kui mitu voodit on võrdne majaga — siis viis. On ka selge, et selline vahetus toimus enne raha olemasolu: pole ju vahet, kas maja vastu saab viis voodit või viiele voodile vastava summa.
Nüüd on räägitud, mis on ebaõiglane ja mis õiglane. Nendest määratlusest on selge, et õiglane tegutsemine on ebaõiglase toimimise ja ebaõigluse all kannatamise vahepeal, sest esimene tähendab saada liiga palju ja teine liiga vähe196. Õiglus on aga teatud vahepealne, kuigi mitte samal viisil, kui teised loomutäiuse liigid: et ta kuulub vahepealse juurde, kuulub ebaõiglus äärmuste juurde. Õiglus on see, millele vastavalt öeldakse õiglast inimest tegutsevat, lähtudes õiglasest valikust, kes ei jaota enda ja teiste vahel või ainult teiste vahel mitte nii, et saab ise kaasosalisest rohkem soovitavaid asju, kahjulikke asju aga vähem, vaid võrdselt, põhimõttelisest vastavusest lähtuvalt; samuti ka kahe teise vahel jagades . Ebaõiglus seevastu lähtub ebaõiglasest valikust, see tähendab aga kasulike või kahjulike asjade liigsust või puudulikkust põhimõttelist vastavust arvestamata. Seetõttu on ebaõiglus kas liigsus või puudulikkus, sest ta tuleneb liigsusest või puudulikkusest, iseenda suhtes just selle liigsus, mis on üldiselt kasulik, puudulikkus aga selle suhtes, mis on kahjulik. Ka teiste puhul on tervikuna võttes samamoodi — põhimõtteline vastavus võib jääda arvestamata mõlema puhul. Ebaõigluse puhul tähendab vähem saamine ebaõiglast kohtlemist, rohkem saamine aga ebaõiglast toimimist.
Olgu siis selliselt käsitletud õigluse ja ebaõiglusega seostuvat, milline on kummagi olemus, samuti ka seda, mis on üldiselt õiglane ja ebaõiglane.
6. Kuna ebaõiglaselt toimija ei pea tingimata olema ebaõiglane, siis millised ebaõiglased teod teiste hulgast teevad tegijast tõesti ebaõiglase inimese erinevat liiki ebaõigluse suhtes, näiteks varga, abielurikkuja või röövli? Või ei saa nii üldse eristadagi? Mõni võib ju naisega suhtesse astuda, teades, kes ta on, aga lähtuda mitte valikust, vaid tundest. Ta toimib ebaõiglaselt, kuid ise ebaõiglane pole, ega pole ka näiteks varas või abielurikkuja see, kes on varastanud või abielu rikkunud197; ja samuti on ka muude asjadega.
Eelpool oli juttu , millises suhtes on vastutasumine õiglusega. Ei tohi aga unustada, et uurimisaine hõlmab nii õiglust üldiselt kui ka riiklikku õiglust198. See kuulub iseseisvate inimeste ühiselu juurde endastlähtuvate vajaduste rahuldamiseks199 — nad on vabad ja võrdsed, kas aritmeetilisest või põhimõttelisest vastavusest lähtuvalt. Kui seda pole, siis nende vahel ei kehti ka üksteise suhtes poliitiline õiglus, vaid mingi muu õiglus sarnasuse alusel. Õiglus on ju nende vahel, kelle kohta käib ka seadus, seadus aga on neile, keda ebaõiglus puudutab, kuna õigusemõistmine teeb vahet õiglase ja ebaõiglase vahel. Ja keda ebaõiglus puudutab, neid puudutab ka ebaõiglane tegevus, neist aga, keda puudutab ebaõiglane tegevus, ei puuduta ebaõiglus mitte kõiki. See ongi, kui endale võetakse üldisi hüvesid rohkem, üldiselt halba aga vähem. Seetõttu ei peaks me laskma valitseda mitte inimesel, vaid loogilisel arutelul, kuna iseenda huvides tegutsedes muutubki inimene türanniks. Võimukandja on ju õigluse valvur, ja kui õigluse, siis ka võrdsuse oma. Olles õiglane, ei näi ta endale rohkemat taotlevat, sest ta ei võta endale üldisest hüvest suuremat osa sellest, mis tema seisundiga põhimõttelises vastavuses on — nii pingutab ta teiste heaks. Seetõttu öeldaksegi, et õiguslikkus on teistele suunatud hüve, nagu ka eelpool juttu oli. Nii peab ta saama mingi tasu, milleks on austus ja eelisõigus. Kellele pole aga sellest küllalt, need muutuvad türannideks.
Piiramatu peremeheõigus200 ja isaõigus pole sama, mis eelnev, kuid sarnane. Endale kuuluva, seega omandi ja laste suhtes ei kehti ebaõiglus üldises mõttes enne, kui nad jõuavad teatud ikka ja iseseisvuvad. Nad on nagu osa iseendast, aga iseennast ei kavatse keegi kahjustada — seetõttu pole iseenda kohta käivat ebaõiglust. Siin pole ka riiklikku õiglust või ebaõiglust, sest selle aluseks on ju seadus ja see puudutab neid, kelle kohta seadus loomu poolest käib. Need on aga inimesed, kelle puhul kehtib võrdsus valitsemises ja valitsemisele allumises. Seetõttu seostub õiglus rohkem naise kui laste ja omandiga. See kuulub aga majapidamisõiguse alla ja on midagi muud kui riiklik õigus.
7. Riikliku õiguse puhul on osa loomulik õigus, osa seadustatud201. Loomulik on see, mis on kõikjal ühtmoodi jõus ja ei sõltu ühest või teisest arvamusest. Seaduslik aga ei erine alguses ühes või teises suhtes, kui aga on kehtima pandud, siis erineb, näiteks ühe miina maksmine lunarahaks202 või kitse , aga mitte kahe lamba ohverdamine. Edasi, need seadused kehtivad igal üksikjuhul, näiteks Brasidase auks ohverdamine203 ja rahvakoosoleku otsuseid puudutav. Mõnedele näib, et kogu õiglus ongi selline204, kuna loomulikuna ta ei muutu ja on kõikjal ühtmoodi jõus, nagu ka tuli kõrvetab nii siin kui pärslaste juures, õiglusse puutuva puhul näevad nad aga muutusi. See pole aga alati niiviisi, vaid ainult teatud määral, ja jumalate keskel ilmselt üldse mitte. Meie keskel on küll midagi ka loomuliku õigluse järgi, ometi muutub kõik: nii ongi osa loomuliku õiguse järgi ja osa mitte. Samuti on selge, millised asjad saavad olla loomult teistmoodi ja millised ei või muidu, kui ainult seaduse ja kokkuleppe alusel, juhul kui mõlemad võivad muutuda. Sama määratlus sobib ka kõigi teiste asjade puhul. Parem käsi on küll tugevam, kuid ometi võivad kõigil mõlemad käed selliseks saada. Need asjad, mis on õiglased kokkuleppe ja kasulikkuse järgi, on nagu üldisteks mõõtudeks. Veini ja viljamõõdud pole ju igal pool võrdsed, vaid on suuremad hulgi ostes ja väiksemad jaemüügil. Samuti pole igal pool ühtmoodi ka asjad, mida ei peeta loomulikuks, vaid inimlikuks õigluseks, kuna ka riigikorraldused on erinevad, kuigi igal pool on ainult üks, mis on loomult parim.
Õiglastest ja seaduslikest asjadest kujutab iga üksikjuhtum endast osa suhet tervikusse. Tehtavaid asju on ju palju, nendest iga üksik seisab eraldi kui terviku osa205.
Kokku ei lange ebaõiglane tegu ja ebaõiglus ja ka õiglane tegu ja õiglus. Ebaõiglane on selline kas loomu või asjade seisu poolest. See aga, mida tehti, on ebaõiglane tegu, kuid enne tegemist seda veel pole, küll on lihtsalt ebaõiglus. Samuti on ka õiglase teoga, üldiselt kutsutakse seda pigem õigesti tehtud teoks, õiglane tegu on kui ebaõiglase teo parandatud kuju. Hiljem tuleb neid ükshaaval vaadelda: millisel kujul nad esinevad, kui palju neid on ja mille kohta käivad.
8. Kui õiglane ja ebaõiglane on siis selline, nagu öeldud, siis toimib keegi ebaõiglaselt või teeb õiglase teo, juhul kui see on vabatahtlik. Vastu tahtmist pole aga ebaõiglaselt või õiglaselt tehtud tegu, vaid need lihtsalt juhtuvad olema õiglased või ebaõiglased, kui tegutsetakse juhusest lähtuvalt. Ebaõiglase või õiglaselt tehtud teo määrab ära see, kas ta on vabatahtlik või vastu tahtmist. Kui tegu on vabatahtlik ja on laiduväärt, siis on ta ühtlasi ka ebaõiglane tegu, nii et kui miski on ebaõiglane, pole ta veel tehtud teona ebaõiglane, kui ei lisandu vabatahtlikkust. Vabatahtlikkuse all mõistan ma, nii nagu ka eelpool öeldud, seda, kui inimesel on asjade üle voli ja ta tegutseb teadlikult, mitte teadmatusest selles, keda tegu puudutab, millised on vahendid ja eesmärk, näiteks keda ta lööb, millega ja mispärast: see kõik ei tohi olla juhuslik206 ega pealesunnitud, nii nagu pole vabatahtlik siis, kui mõni võtab teise käe ja lööb sellega kedagi, sest puudub oma voli. Löödu võib olla aga ta isa, kelles tuntakse ära küll inimene või juuresolija, kuid ei teata, et see on isa. Samuti võib määratleda sedasama eesmärgi juures ja teo puhul tervikuna. Seega, teadmatusest tehtu — või kui mitte teadmatusest, siis pealesunnitult, ilma et endal voli oleks —, on vastu tahtmist tegu. Me teeme ja talume ju teadlikuna paljusid looduslikke nähtusi, millest ükski pole vabatahtlik ega ka vastu tahtmist: sellised on näiteks vananemine ja suremine.
Nii ebaõigluse kui õigluse puhul võib juhtunu olla ühtmoodi juhuslik. Mõni võib ju hoiule antud vara tagastada vastu tahtmist ja hirmu tõttu — seda ei saa nimetada õiglaseks tegutsemiseks ega õiglase teo tegemiseks, vaid ainult juhuslikkuseks. Samuti on juhuslik ka see, kui keegi sunni all ja vastu tahtmist ei tagasta hoiule antud vara — seda ei saa nimetada ebaõigluse ilminguks ega ebaõiglaseks tegutsemiseks.
Me teeme osa vabatahtlikke tegusid eelneva valiku alusel, teise osa ilma eelneva valikuta. Valiku alusel teeme seda, mida eelnevalt kaalutleme, valikut tegemata aga seda, mis on eelnevalt kaalutlemata. Seega on ühistegevuses kolme liiki kahjutoomist207. Need, mis teadmatusest tulenevad, on eksimused — siis, kui tegutsemisel ei mõisteta, kellele on tegu suunatud, mis ta on, millised on vahendid ja eesmärgid, näiteks kui viskaja ei kavatsenudki tabada, või siis mitte selle relvaga, või mitte seda isikut, või mitte sel eesmärgil, aga juhtus teisiti, kui ta arvas , näiteks polnud sihiks mitte haavamine, vaid riivamine, või et isik ja vahend polnud see. Kui nüüd kahju tekitati loogilist arutelu kõrvale jättes, siis on see õnnetus; kui see ei jäta küll loogilist arutelu kõrvale, kuid ei sisalda siiski pahelisust, siis on see eksitus , sest inimene eksib, kui selle põhjus lähtub temast endast, õnnetuse puhul tuleb see väljastpoolt. Ebaõiglane on aga tegu teadliku ja ettekavatsetud toimimise korral, nagu näiteks viha208 ja teiste tunnete mõjul, mis võivad inimestel paratamatult ja loomulikult esineda. Selliselt kahju tuues ja eksides toimitakse ebaõiglaselt ja teod on ebaõiglased, kuid ometi pole inimesed seetõttu kuidagi ebaõiglased ega alatud, kuna kahju ei tulenenud rikutud loomusest. Kui aga tegu tuleneb eelnevast valikust, on inimene ebaõiglane ja rikutud loomuga. Seetõttu on õige, et viha mõjul tehtut ei peeta etteplaanitsetuks, kuna algatajaks polnud viha mõjul tegutseja , vaid viha põhjustaja. Edasi ei tule vaielda selle üle, mis aset leidis, vaid kas see oli õiglane, sest viha tekib ebaõigluse avaldumisel. Ja kui just mitte unustamise tõttu, siis ei vaidlegi ju inimesed lepingute puhul asetleidnud teo üle — seal paratamatult on ühe poole tegevus paheline. Ühel meelel toimunu suhtes, vaidlevad nad, kummal on õigus, kes on enne kaalutlenud, peab seda kindlasti teadma: üks arvab , et teda on ebaõiglaselt koheldud, teine mitte. Kui aga üks tekitab eelneva valiku järel kahju, toimib ta ebaõiglaselt. Ja sellest tulenevalt on ka teod ebaõiglased ja ka ebaõiglaselt toiminud inimene on ebaõiglane, kui ei arvestata vastavuse põhimõtet ja võrdsust. Samuti ka on inimene õiglane, kui ta eelneva valiku järel teeb õiglase teo, ta teeb õiglase teo aga ainult siis, kui ta tegutseb vabatahtlikult.
Osa vastu tahtmist tehtud tegudest väärib kaastunnet ja osa ei vääri. Need ekslikud teod, mis tehakse mitte ainult ebateadlikult, vaid ka ebateadlikkuse tõttu, väärivad kaastunnet. Kui aga ei tegutseta küll mitte ebateadlikkuse tõttu, kuid siiski tunde mõjul ebateadlikult, mis pole loomulik ega inimlik, siis see kaastunnet ei vääri.
9. Juhul, kui on küllaldaselt määratletud see, mis käib ebaõiglase toimimise ja ebaõigluse all kannatamise kohta, võib mõni aga kohe küsida, kas on nii, nagu Euripides ütles209, lausudes imelikult :
Ema tapnud ma, siin jutt on napp . Kas tahtsin nii?
Kas tahtis ta? Või vastu tahtmist kummalgi ?
Kas on tõepoolest võimalik vabatahtlikult ebaõiglase kohtlemise osaliseks saada või vastupidi, on see kõik vastu tahtmist, nii nagu kogu ebaõiglane toimimine on vabatahtlik? On siis kogu ebaõiglasest kohtlemisest osasaamisega samamoodi, nagu on ka ebaõiglase toimimisega — et kõik on vabatahtlik; või on see kord vabatahtlik ja kord vastu tahtmist? Samuti on ka õiglasest kohtlemisest osasaamisel, sest õiglaste tegude tegemine on kõik vabatahtlik: seega on tõenäoline, et mõlemal juhul kehtib samasugune vastavus: saada ebaõiglase või õiglase kohtlemise osaliseks on kas vabatahtlik või vastu tahtmist. Siiski näib imelikuna isegi see, et õiglasest kohtlemisest osasaamine on kõik vabatahtlik, sest mõnedel pole see vabatahtlik, kui õiglaselt koheldakse. Võib aga ka sellise küsimuse tõstatada, kas igale ebaõigluse all kannatajale saab osaks ebaõiglane kohtlemine või on kannatamise puhul samamoodi kui tegutsemise puhul. Mõlemal juhul võib ju juhuslikult õigluse osaliseks saada, samuti on selge, et ka ebaõigluse osaliseks. Ebaõiglase teo tegemine pole ju sama, mis ebaõiglane olemine ning ka ebaõigluse all kannatamine pole veel ebaõiglasest kohtlemisest osasaamine. Samuti on ka õiglase teo tegemise ja õiglusest osasaamisega. Ebaõiglasest kohtlemisest osasaamine pole võimalik ilma ebaõiglase tegutsemiseta ja õiglasest teost osasaamine ilma õiglase teo tegemiseta.
Kui ebaõiglaselt toimimine on lihtsalt kellelegi vabatahtlikult kahjutoomine, vabatahtlikkus aga tähendab teadmist, kellele on tegu suunatud, mille abil ja kuidas see toimub, aga ohjeldamatu inimene toob ju endale ise vabatahtlikult kahju — siis saaks talle osaks ebaõiglus vabatahtlikult ja tal oleks võimalik ise ennast ebaõiglaselt kohelda —, see on aga üks küsitavusi, kas võib ennast ise ebaõiglaselt kohelda. Edasi, ohjeldamatuse tõttu võib mõni vabatahtlikult lasta end teisel kahjustada — seega, kes seda vabatahtlikult teeb, saab vabatahtlikult ebaõiglusest osa. Või pole määratlus täpne ja lisaks sellele, et kahju põhjustatakse teadlikuna (kellele see on suunatud, mille abil ja kuidas see toimub), tuleb lisada — vastu teise tahtmist? Siis võib mõni vabatahtlikult kahjustatud saada ja ebaõigluse all kannatada, kuid ebaõiglasest kohtlemisest osasaamine pole kellelgi vabatahtlik: keegi, isegi mitte ohjeldamatu inimene, ei taha ju seda, kuigi ta tegutseb soovile vastupidiselt, sest keegi ei soovi midagi, mis poleks eeskujulik, ohjeldamatu inimene teeb aga seda, mida enda arvates ei peaks tegema.
Andes aga ära endale kuuluva, nagu Homerose sõnade järgi Glaukos Diomedesele andis:
kuldasjad vasksete eest, sada härga üheksa vastu210,
ei saada ebaõiglase kohtlemise osaliseks, sest andmine on oma teha, olla koheldud ebaõiglaselt pole aga oma teha, vaid eeldab ka ebaõiglaselt toimijat. Ebaõiglasest kohtlemisest osasaamisega seoses on siis selge, et see pole vabatahtlik.
Edasi, tuleb veel kõnelda kahest asjast, mida enne puudutasime: kas on ebaõiglane see, kes jagab välja suurema osa, kui teine väärt on, või see, kes saab, ja kas on võimalik iseenda suhtes ebaõiglaselt toimida. Kui on võimalik esimesena öeldu ja ebaõiglaselt toimib väljajagaja, mitte see, kes saab — kui keegi teadlikult ja vabatahtlikult annab teisele rohkem kui endale, siis toimib ta iseenda suhtes ebaõiglaselt. Nii näivad tegevat tagasihoidlikud inimesed, sest korralik inimene on vähenõudlik. Kas pole see aga liiga üldine? Võib olla, et ta on enda kasuks taotlenud mingeid muid hüvesid, näiteks kuulsust või üldse midagi head. Lahenduse leiab ebaõiglast toimimist käsitleva määratluse alusel. Selline inimene ei kannata ju midagi vastu oma tahtmist, seetõttu ei kohelda teda sel põhjusel ebaõiglaselt — ainult et ta võib küll kahju saada.
On selge, et ebaõiglaselt toimib väljajagaja ja mitte see, kes rohkem saab. Ebaõiglaselt ei toimi ju see, kelle puhul ebaõiglus maksma pannakse, vaid see, kelle puhul on selle tegemine vabatahtlik — kelles on tegevuse lähte--alus. See on aga väljajagajas ja mitte vastuvõtjas. Edasi, kuna tegemine tähendab erinevaid asju ja juhtub, et tapab kas elutu asi, käsi või majateenija, käsule kuuletudes211: ta ei toimi ebaõiglaselt, kuigi teeb ebaõiglase teo.
Edasi, kui inimene teeb otsuse ebateadlikult, ei toimi ta seadustatud õiguse suhtes ebaõiglaselt ja ka ta otsus ei ole ebaõiglane — kuigi teatud mõttes on see küll ebaõiglane, sest seadustatud õigus ja algne õigus212 on erinevad asjad. Kui ta aga teadlikult otsustas ebaõiglaselt, taotleb ta ise kasu kas tänuootuses või kättemaksust. Siis muutuks ta otsekui ebaõiglase teo osaliseks ja, teinud ebaõiglase otsuse, saab selle läbi liiga palju213: ka siis, kui ta määrab otsusega teisele põllu, saab ta küll mitte põllu, vaid raha.
Inimesed arvavad , et ebaõiglaselt toimimine on enda teha ja seepärast on kerge olla õiglane. Siiski pole see nii. On küll kerge ja enda teha, kas võrgutada ära naabri naine, lüüa tuttavat inimest või anda raha altkäemaksuks. Aga olles teatud liiki inimene, pole see kerge ega ka enda teha214. Samuti ei peeta eriliseks tarkuseks ära tunda, mis on õiglane ja mis ebaõiglane, sest pole raske taibata, millest räägivad seadused — see võib aga ainult juhuslikult olla sama, mis õiglane. Aga milline peab olema tegevus ja jagamine, et see oleks õiglane, seda teada saada on suurem töö, kui seda, mis tervislik on. Kuigi ka siin on kerge teada, mis on mesi , vein, upsujuur, kuumutamine ja lõikamine, aga kuidas neid tuleb tervise saavutamiseks rakendada, kelle puhul ja millal — selle töö jaoks peab kindlasti arst olema. Just selsamal põhjusel arvatakse215, et ka õiglase inimese toimingud võivad täiesti vabalt olla ebaõiglased, kuna õiglane inimene võib pigem rohkem ja sugugi mitte vähem seda kõike teha: võrgutada naabri naise, lüüa teisi; ka vapper mees võib visata kilbi maha ja pista kuhu tahes põgenema. Kuid selline tegevus ei tähenda veel muidu, kui ainult juhuslikult, et ollakse argpüks ja toimitakse ebaõiglaselt — nii toimimine on teatud liiki inimese tunnus, nii nagu ka arstimine ja terveksravimine ei tähenda lõikamist või mitte lõikamist, rohu andmist või mitteandmist, vaid seda, mis liiki need tegevused on.
Õiglased teod esinevad nende puhul, kes osalevad üldiste hüvede juures ja kellel võib neid olla liiga palju või liiga vähe. Mõnede, nagu näiteks jumalate jaoks, pole neid küll liiga palju, teiste, parandamatult halbade puhul pole abi ka väikesest osast, vaid kõik toob kahju, mõnedel on kasu teatud piirini . Seetõttu on õiglus inimesest sõltuv asi.
10. On jäänud rääkida veel korralikkusest216 ja sellest, mis on korralik, millises suhtes on korralikkus õiglusega ja korralik õiglasega. Vaatlemisel selgub, et nad pole üldiselt võttes üks ja sama, ja on ka soomõistelt erinevad. Mõnikord kiidame korralikku asja ja ka sellist inimest, nii et kanname nimetuse kiitmisel üle ka teistele hüvedele, väljendades väga korraliku abil seda, mis on parem. Kui aga seda loogilises arutelus jälgida, näib kohatu , et korraliku puhul oleks midagi kiiduväärset, kui ta läheb lahku õiglasest — ei õiglane ega korralik pole tõeliselt head, kui nad on erinevad, kui aga nad mõlemad on head, siis on nad üks ja sama.
Umbes sellised raskused võivad siis ilmuda nähtuse juures, mis seostub korralikkusega. Kõik on siin mingil moel õige ja ei räägi teineteisele vastu: korralikkus on ju mõnest õigluse liigist parem, olles siiski õiglane, ja õiglasest parem olles ei kuulu ta mingisse muusse liiki. Niisiis on sama asi õiglane ja korralik ja kuigi mõlemad on tõeliselt head, on korralikkus kõrgemal astmel. Raskust tekitab see, et korralik on küll õiglane, aga mitte seaduse järgi, vaid parandades seadustatud õigust. Põhjus on see, et igasugune seadus on üldkehtiv, üksikute asjade puhul aga ei pruugi kehtida see, mida öeldakse üldise seisukoha järgi217. Juhul, kui nüüd peab paratamatult rääkima üldise seisukohalt, aga see pole kõige juures kehtiv, lähtub seadus enamuse aluselt, mitte unustades eksimise võimalust — ja pole sugugi vähem õige. Eksimus pole ju seaduses ega seadusandjas, vaid asja loomuses, sest tegutsemisaines on otseselt selline. Kui siis seadus räägib üldise seisukohalt, üksikjuhtum aga ei lähe üldisega kokku, siis on õige parandada see puudujääk, mis on seadusandjal üldise käsitluse tõttu jäänud puudulikuks ja ekslikuks — mida ka seadusandja ise oleks kohal viibides öelnud ja seadusesse pannud , kui oleks teadnud. Seetõttu on korralikkus, olles küll õiglus, parem teatud liiki õiglusest — mitte küll üldiselt, vaid seal, kus üldine põhjustab eksituse. Selline ongi korralikkuse olemus: seaduse parandamine seal, kus see on üldistuse tõttu puudulik. See on ka põhjus, miks kõik pole seadusega määratud, sest mõnda asja ei saa seadusega sätestada, nii et on vajalikud eriotsused, sest ebamäärase asja puhul on ka mõõtmisviis ebamäärane, näiteks Lesbose ehituskunstis järgib tinast mõõtkuju kivi väliskuju ja mõõtkuju ei jää ühesuguseks218. Samuti toimivad üksikasjade puhul ka eriotsused.
Nüüd on selge, mis on korralik: et see on õiglane ja teatud liiki õiglusest parem. Sellest nähtub ka, kes on korralik inimene: ta valib ja saadab korda just selliseid tegusid, ta pole halvas mõttes oma õiguste tagaajaja, vaid lepib vähemaga, kuigi seadus teda toetab. Ta on korralik ja selline seadumus on korralikkus, mis on teatud liiki õiglus ja mis polegi muud, kui teatud seadumus.
11. Öeldu põhjal on selge, kas iseenda suhtes võib ebaõiglaselt toimida või mitte. Osa õiglastest tegudest moodustavad igasugusest loomutäiusest lähtuvad, seadusega ettenähtud teod. Näiteks ei käsi seadus ennast tappa, mida ta aga ei käsi, seda ta keelab. Edasi, kui keegi seadusevastaselt toob teisele vabatahtlikult kahju (mitte kahju eest kätte tasudes), toimib ta ebaõiglaselt, vabatahtlikkus aga tähendab teadmist, kellele on tegu suunatud ja mille abil see toimub. Kes viha pärast enda vastu tõstab vabatahtlikult käe, teeb seda vastuolus õiguspõhimõttega, mida seadus ei luba — niisiis toimib ta ebaõiglaselt. Aga kelle suhtes? Ilmselt riigi, mitte enda suhtes. Ta kannatab ju vabatahtlikult, aga ebaõigluse osaliseks ei saa keegi vabatahtlikult. Seepärast ka riik karistab enesehukutajat ja riigi suhtes ebaõiglaselt toiminuna tabab teda teatud suhtes kuulsusetus219.
Edasi, ei saa iseenda suhtes ebaõiglaselt toimida ka sel põhjusel, et ebaõiglaselt toimija on ainult ebaõiglane ja mitte tervenisti kõlvatu. See on küll eelväidetust erinev, sest ebaõiglane inimene on alatu samamoodi nagu argpükski — alatus ei avaldu tal igas suhtes, nii et ta ei toimi ebaõiglaselt üldises mõttes, sest sellega ju ühel ja samal asjal võetaks ära ja pandaks juurde sama asi, mis on aga võimatu: see, mis on õiglane ja mis ebaõiglane, seostub alati paratamatult rohkem kui ühe inimesega.
Edasi, ebaõiglane tegu on vabatahtlik, eeldab valikut ja omaalgatust: ebaõiglaselt ei toimita, kui tehakse sedasama vastu, mille pärast ta on kannatanud. Iseendale suunatult on aga ebaõigluse all kannataja ja selle tegija üheaegselt üks ja sama. Edasi, siis saaks talle vabatahtlikult ebaõiglus osaks. Lisaks kõigele ei toimi keegi ebaõiglaselt, ilma et teeks kindlas suhtes ebaõiglase teo: keegi ei saa ju rikkuda abielu oma naisega, murda sisse oma majja ega varastada, mis kuulub talle endale.
Üldiselt laheneb küsimus iseenda ebaõiglasest kohtlemisest lähtuvalt määratlusest, mis käis vabatahtlikult ebaõigluse osaliseks saamise kohta.
On ju selge, et mõlemad on halvad: nii see, kui ollakse ebaõiglaselt koheldud, kui ka ebaõiglaselt toimimine. Esimene tähendab vähema ja teine rohkema saamist, kui vahepealne on — see on aga sama, mis tervis arstimise juures ja tugev keha sportimise juures. Ebaõiglaselt toimimine on aga siiski halvem , sest see seostub pahega ja on laiduväärt — pahega, mis on eesmärgiks, olles üldine või sellele lähedane, sest mitte iga vabatahtlikult toimepandud ebaõiglus ei seostu pahega. Pahe ja ebaõiglus puudub selle juures, keda koheldakse ebaõiglaselt. Iseenesest on siis ebaõiglase kohtlemise osaliseks saamine vähem kõlvatu, kuid miski ei takista seda olemast juhuslikult suurem pahe. Praktilises käsitluses pole sellel aga tähtsust. Kopsupõletikku peetakse raskemaks haiguseks kui kokkupõrkes viga saamist, ometi võib ka viimane juhuse tõttu selline olla, kui juhtub viga saades kukkuma, võetakse vastase poolt kinni või tapetakse .
Kuigi ei saa olla õiglast käitumist oma isiku suhtes, siis ülekantud tähenduses ja sarnasuse tõttu on see talle kuuluvate osade suhtes — aga mitte õiglus kogu ulatuses, vaid selline, mis kuulub peremehele ja perekonnapeale: sellele põhimõttele rajaneb ju hinge loogiliselt arutleva osa suhe loogiliselt mittearutlevaga. Näib, et ebaõiglust iseenda suhtes vaadeldakse just sellest lähtudes220, kuna nende osade juures võib kannatamine olla iseenda püüdlustega vastuolus. Nende vahel oleks siis mingi vastastikune õiglus nagu valitseja ja alluva puhul.
Olgu siis sellisel viisil määratletud see, mis puudutab õiglust ja teisi loomutavaga seostuvaid loomutäiuse liike.
12