Esse "Aristoteles Nikomachose eetika" (0)

Aristotelese Nikomachose eetika
2012
I raamatus mõtiskletakse hüve tähenduse üle. Kõigel on suund hüve poole ja neid hüvesid võib olla ka palju. Kui tegutsemisel on mingi eesmärk ja me selle kaudu saame ka midagi muud ja kui me seda kõike muud ei eelista ning see tuleb niisama kaasa, siis ongi see hüve. Poliitikas on palju seost hüvega. Näiteks poliitikas jälgitakse õiglust ja seadusi, kuid nendes on palju vastuolu ja hajuvust. Just hajuvus on seotud ka hüvega. Hüve alla mõeldakse ka õnne – hea elu. Kuid õnn võib olla igaühel erinev. Näiteks vaesele võib olla õnneks raha, siis haigele inimesele hoopis tervis. Kõige lihtsameelsemad ja labasemad võtavad õnne ja hüve kui naudingut. Selle pärast ongi lihtsamad inimesed elunautijad ja nad ei näe mingit kindlat eesmärki ega ka ürita pingutada eesmärgi täitmise nimel. Samas ütleb Aristoteles , et need, kes millegi saavutamiseks hästi ja üllalt käitudes toob naudingu ja nauding kuulub hinge juurde. Kuid neid ei saa nimetada elunautijateks, kuna mõni näeb suurt vaeva ja on üllas oma eesmärgi saavutamisel.
Hüvedest võib rääkida kahte moodi - need, mis tulevad iseenesest ja need, mis tulevad abivahendiks. Teise variandi alla võib minna nii arusaamine, kui ka selgus. Samas võib sinna alla liigitada ka naudingud ja auavaldused. Kui mingi tegevus toob meile hüve, siis seda paremini ja kiiremini me selle tegevuse eesmärgini viime. Mida rohkem on eesmärke, seda rohkem on ka hüvesid. Mis aga on see ülim hüvi ehk lõplik hüve? Aristoteles seletab, et eesmärke võib olla mitu, kuid see, mis kõige lõplikum on, saabki olema lõplik hüve. Lõplikuks hüveks peetakse seda, mida valitakse alati enda pärast ja mitte kunagi millegi muu jaoks. Õnn samas on ka selline. Õnne saamiseks valima selle, mis on mulle endale kõige parem. Õnne kujutatakse ka enese piirdumisega. Kui inimesel on kõik olemas ja elu on meeldiv, siis ongi see õnn ehk enda lõplik piir. Hüvesid võib jagada ka kolmeks: välised, hingele , kehale. Kõige tähtsamaks peetakse hingega seotud hüvesid. See mis on hingele hea ongi ju hüve inimesele.
Kas õnn on õppimise, mingi muu pingutuse tulemus või hoopis juhus ehk jumalaann? Ülima eesmärgi leidmine on õnn ja samas kuidas inimene selle eesmärgi õpimise ja treenimisega täidab on õnnistus. Nii et see võib olla täiesti Jumala poolt määratud. Arvan, et õnn on kõige kombinatsioon. Selleks on tarvis mingil määral juhust, enda poolt pingutust ja tahet õppida, et jõuda eesmärgini. Väga hea on ütlus, et poole elueajooksul ei erine õnnelikud õnnetutest, kuna hinge headus ilmneb unes olles kõige vähem.
Hingel võib olla nii loogiliselt arutlev kui ka loogiliselt mitte arutlev. Loogiline arutlus on seotud püüdlustega, ergutuste ja etteheitmistega. Hinges aga on olemas midagi sellist, mis ei allu loogikale ja on sellele vastu.
II raamat. Loomutäiust on kahte liiki: mõistuslikkus ja kombelisus. Mõistusetäius suureneb õpetamise tulemusena. Kombetäius kujuneb aja peale välja. Kombetäiuse puhul on võimalik jagada tervet kolmeks: suurem - liialdus , väiksem - puudulikkus või võrdne -vahepealsus. Kõige parem jagamine oleks vahepealsus, kuna keegi ei tahaks liiga palju karta asju või tunda vähe rõõmu asjadest. Ikka on hea, kui kõik tunded ja tegutsemised on parajalt vahepealsed. Loomutäiuse saame me endale siis, kui meil on võime toimida. Näiteks muusikas: kui inimene õpib heaks klaverimängijaks, siis saab ta ka heaks pianistiks. Kui ta õpib halvasti viiulit, siis tuleb tast halb viiuldaja . Järelikult seadumused tekivad sarnaselt toimevõimetele ja see peab olema kindla suunaga, sest sellest kujuneb välja, et kas läheb hästi või halvasti. Tegudes me liigume naudingu ja kannatuse järgi. Ning neid peab oskama õigesti kasutada. Omaduse olek on tähtis, kui inimene tahab olla heatahtlik, siis peab ta käituma heatahtlikult. Järelikult, kui inimene tahab halba, siis ta käitub ka halvasti. Samas on võimalik halvast inimesest hea saada, kui ta lihtsalt teeb head. Muidugi on ka käitumist, kus halvast ei saa kunagi head. Näiteks mõrv, liiderlikkus, vargus. Arvan, et inimene teeb vigu ja ta võib kahetseda seda ning pärast pürgida hea poole, kuid sellisel juhul jääb ta alati keskele. Üle vahepealsuse ta pärast enam ei saa. Muidugi on halvale teele sattumine lihtsam, kuna pahe on piiritu. Head teed on jällegist raske hoida, kuna õigesuunaline on üks tegevusviis. Aristoteles seletas seda väga lihtsalt: kerge on märgist mööda lasta, kuid raske on seda tabada. Vahepealsus on kiiduväärt ja seepärast on seda ka lihtne hoida. Samas on ka erinevaid vahepealsusi. Näiteks inimene on koguaeg kartlik. Ta on nii kartlik, et see tundub juba normaalsena ehk vahepealsena, aga kui siis mõni julge inimene kardab midagi, siis on ta selle normaalse kõrval argpüks. Seda võib olla nii ärplemise, kui ka häbelikkusega kui ka teiste käitumistega. Nõustun sellega, et vahepealne seadumus on kõige parem. Liiguse ja puudulikkuse suunast peaks kõrvale kalduma ja püüda olla vahepeal ehk seal kus on hea.
III raamat. Vabatahtlik on see, kui tehakse midagi enda vabast tahtest, kuid on ka sunniviisiline ning seda võib olla kahte liiki. Kas selline situatsioon, kus inimene ise teab, et ta peab midagi tegema või juhtub midagi halvasti ning ta teeb seda ise vastu oma tahtmist. Teine variant on, kus näiteks inimesel jõuga võetakse midagi ära ja ta ei saa midagi öelda. Vabatahtlikus ja vastu tahtmine oleneb tegevushetkest. Arvan, et valik on midagi muud, kui vabatahtlikus. Kui näiteks on võimalik vabatahtlikult valida midagi, kuid valikusse antakse ainult 3 varianti, siis valik on piiratud ja täielikku vabatahtlikust ei ole. Nõustun, et valik oleneb meie võimuses olevate asjadega. Kaalutletakse selle üle, mis inimesele endale on tähtis ja kas see on tema võimuses. Näiteks kaalutlen, kas mul on kõik vahendid olemas, et eesmärki täita. Rikutud loomus on vabatahtlik – täiesti võimalik, kuid on juhuseid, kus vastu tahtmist sunnitakse olema rikutud. Karistatakse ka teadmatuse pärast, mis nüüdses ühiskonnas on väga õige, kuid samas on sellel ka teine pool, et tõesti ei teatud mingit asja.
Vaprus on hirmu ja hulljulguse vahepeal. Vapper inimene võib karta, kuid teeb ikka tarviliku ära ning peab kannatustele vastu. Surra kartuse eest, on lihtsalt argpükslikus ja see näitab inimese nõrka iseloomu.
Taltsutus on pigem vabatahtlik kui arglikus. Kui inimene ei suuda end taltsutada mingi asja suhtes, siis tuleneb see tema tahtest. Taltsutamatu inimenese jaoks on kõik tahted vabatahtlikud, kuna ta ihkab neid ja tahab selleni jõuda.
VI raamat. Loomutäiuse liik jaguneb kaheks: loomutavad ja mõtlemisvõime. Püüdluses peab olema mõistuslik arutelu tõega vastavuses ning muidugi peab püüdlus olema õige. Mõtlemistoiming oleneb heas ja halvas ehk õiges ja vales. Valikuid ei ole võimalik teha ilma mõtlemisvõimeta. Tegevust ei pane liikuma ainult mõtlemisvõime, selleks on tarvis ka praktikat ja tegutsemist , kuid algne platvorm on mõtlemisvõimega tehtud.
Loomutäiusel on viis seadumust: oskus, teadmine, mõistlikkus, tarkus ja mõistus. Teadmise puhul peab täpselt arutlema ja inimene peab uskuma sellesse, mida ta teab ning mitte vaatama järeldusi. Oskus peab tekkima millestki ning on seotud ka vaimutööga ning loov mõistupärasus. Mõistlikus on seotud kaalutlemisega, mis on inimesele endale hea. Mõistupärasus tuleneb sellest, kas inimene suudab mõelda enda kui ka teiste hüvedele. Tarkus on neil, kellel on kõige suuremad ja täpsemad oskused. Teadmiste paneb just tarkus kõigele põhja. Kui inimene on tark, siis iga loomutäiuse seadumusega on see tarkus kuidagi seatud. Milleks on tarvis mõistlikust? Eeskujulikel inimestel on mõistlikus olemas, kuid osadel ei ole eeskujulikkust ja neile on mõistlikus oluline. Ilma mõistlikuseta ei ole saavutusvõimet olemas. Õiget otsust ei saa teha ilma mõistlikkuse ega ilma loovutäiusega – üks annab eesmärgi ja teine tegevuse mida tuleb teha eesmärgi täitmiseks.
VII raamat. Ohjeldatus on hea iseloom ja ka eeskujulik omadus. Ohjeldamatus on vastupidi. Inimene võib olla nii ühte kui teist. Kuidas seostada ohjeldamatud ja ohjeldatud inimest? Nauding ja kannatused mõjutavad mõlemaid, kuigi need pole ühte moodi, on nad ühel võimalus valida ja teisel mitte. Taltsutamatu on vähese himuga. Ohjeldamatuks ei kutsuta neid, kellel on looduslik põhjus või kes käituvad haiglaslikult.
Ohjeldamatus võib olla seotud nii vihaga kui himudega. Himuga seotud ohjeldamatuse järgi minnakse kohe nautlemise juurde. Need, kes on vihaga seoses mingi määral loogiliselt arutlevad, allutavad himudega seotud ohjeldamatust. Äkkvihane inimene ei ole salakaval. Seda on näga tema käitumises, sest viha on kõigile näha.
Lõbutsemishimu peetakse taltsutamatuseks, kuid see on hoopis nõrkus. Inimene, kes ei suuda lõbutsemisest loobuda ja olla mingi aeg asjalik , on lihtsalt nõrk. Ta võib kahetseda ja samas on ta ikka ohjeldamatu himu suhtes. Pahel ja otsustamatusel on vahe. Otsustamatus on mingi osa pahest, ta on vastuolus valikuga. Pahe aga lähtub valikutest.
Nauding pole hüve. Selle järgi on nauding mõistlikkusele takistuseks, ning mida rohkem me mõnu tunneme , seda rohkem takistame me mõistlikkust, kuna me harjume sellega.
Teise mõtlemise järgi võib samas nauding olla hüve, kuna inimene naudib elu ja tal on nauding, mis on samas ka hüve. Loomus on muutuv ja inimene muutub väga kergesti, seepärast polegi need ühtlased ja korrapärased.
Aristotelese Nikomachose eetikas on väga hästi välja toodud kõiksugused head ja vead ning ütleksin nii, et siiamaani on need käitumisviisid ja mõisted meie endi sees olemas. Sellel on seos nii inimeste vahelise käitumisega ning ka inimese ja Jumala vahelise suhtumisega.