Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Nikomachose eetika (4)

5 VÄGA HEA
Punktid
Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Esitatud küsimused

  • Mis lõbustab ega haava kuulajat?

Lõik failist

Aristoteles ´e „Nikomachose eetika ” I ja IV raamat - 13 -
MAINORI KÕRGKOOL
Rakenduspsühholoogia instituut
Personalijuhtimise eriala PS-1-S-E-tal
Liis Peet
ARISTOTELES´E „NIKOMACHOSE
EETIKA”

I JA IV RAAMAT
Referaat
Juhendaja: Peeter Selg
Tallinn 2008


SISUKORD



SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
I RAAMAT 4
IV RAAMAT 8
KOKKUVÕTE 12
KASUTATUD KIRJANDUS 13


SISSEJUHATUS



Nikomachose eetika on Aristotelese eetikaalane peateos,
mis käsitleb kõige inimlikumat küsimust- kuidas elada ja kuidas
olla õnnelik. Aristotelese uurimisobjektiks on tegutsev ja toimiv
inimene, kes teiste keskel elades peab tegema otsustusi õige
tegutsemisviisi ja -vormi kohta. Lihtsustatult öeldes vaatleb
Aristoteles küsimust, kas elada tunnete või mõistuse järgi. Mille
järgi seejuures valik teha, selle kirjeldamisele pühendabki
Aristoteles oma eetikakäsitluse. (Nikom.eetika, 2007:350)
Kuid hüve ja õnn on inimeste jaoks erineva tähendusega.
Aristoteles peabki oma uurimuse eesmärgiks leida, mida tähendab õnn
erinevate inimeste jaoks (Nikom.eetika, 2007:363). Aristotelese
filosoofia järgi on kolm elamisviisi, mis on elus olulisel kohal ja
mis valitakse iseärasustest lähtuvalt:
  • Hedonistlik ehk nautlev eluviis, kus eesmärgiks on meeleliste himude rahuldamine.
  • Poliitiline ehk tegutsev eluviis, kus eesmärgiks on kuulsus.
  • Teoreetiline ehk mõtisklev eluviis, kus eesmärgiks on mõttetöö.
    (Nikom.eetika, 2007:350)
    Et olla õnnelik, peab inimene olema eetiline ja selleks vajab ta
    teisi inimesi. Selle tugevas sotsiaalses mõõtes avaldub
    Aristotelese sõnum ka tänapäeva jaoks.
    (Nikom.eetika, 2007:351).
    Aristotelese filosoofias paikneb moraal ehk eetika psühholoogia ja
    riigiõpetuse vahel.

    I RAAMAT


    Kõigel on suundumus hüve poole.Esmärkidel aga on teatud erinevus: ühtede puhul on selleks võimalus toimida, teiste puhul teatud toimingu tulemus. Kui eesmärgiks on midagi muud, peale tegutsemise enda, osutuvad toimingu tulemused väärtuslikumaks kui toiming ise. Eesmärke on palju, nagu ka tegevusalasid, kunste ja teadusi, kuid eelistatuim on juhtiva alaga seotud eesmärk, sest selle tõttu taodeldakse ülejäänut. Pole vahet, kas toimimine on ise tegutsemise eesmärgiks või on lisaks sellele ka midagi muud. (Nikom.eetika, 2007:7)
    Kui tegutsemisel on mingi eesmärk, mida me selle enda tõttu soovime , muu aga tuleb selle kaudu ja kui me ei eelista kõike mingi muu asja pärast siis ilmselt olekski see hüve ja ülim hüve. Kas selle mõistmisel pole siis elus suurt kaalu? Kui nii, siis tuleb üldjoonteski püüda tabada, mis see on, millise teadmise või võime juurde kuulub. Tundub, et see peaks kuuluma mõjukaimate ja kindlasti juhtivamate alade hulka, milline paistab olevat poliitika. Poliitika määrab ära, mis teadused peavad riigis olema, milliseid neist on vaja igaühel teada ja mil määral. Poliitika eesmärk peaks hõlmama ka kõigi teiste alade oma, nii et just see võikski olla inimese hüveks. Isegi kui eesmärgid langevad üksiku inimese ja riigi puhul kokku, paistab riigiga seotu olevat olulisem ja kõrgem saavutada ning alal hoida. Seega on siin uurimuse sihiks midagi, mis kuulub poliitika juurde. (Nikom.eetika, 2007:7,8)
    Kuid üllad ja õiglased asjad, mida poliitikateadus jälgib, on paljuski vastuolulised ja hajuvad. Samasugune hajuvus iseloomustab ka hüve mõistet, sest paljudel juhtudel see võib osutuda kahjulikuks. Mitmeid on varemgi hukutanud rikkus või vaprus . Seega tuleb niisuguste asjade puhul tuua välja tõde jämedalt, üldjoontes. On ju haritud inimesele omane otsida iga tegevusliigi puhul täpsust niivõrd, kuivõrd asja loomus seda võimaldab. (Nikom.eetika, 2007: 8,9)
    Igaüks otsustab õigesti just nendes asjades, milles ta on haridust saanud. Seetõttu pole noor mees poliitikateaduse jaoks sobiv kuulaja , kuna ta on elusündmustes kogenematu. Polegi tähtis, kas ta on aastatelt noor või kommetelt lapsik — puudujääk ei seisne mitte ajas, vaid tunnete järgi elamises ja kõiges nende järgimises; niisugusel puhul osutub tunnetus tarbetuks, justnagu ohjeldamatute isikute juures. Neile, kelle toimingutes ja tegutsemistes on püüdlused allutatud loogilisele arutelule, tulevad teadmised selle teema kohta suureks kasuks. (Nikom.eetika, 2007: 8,9)
    Kuna kogu tunnetus ja iga valik pürgib mingi hüve poole, siis mis see on, mida püüab saavutada poliitika ja mis on see kõige tähtsam kõikidest tegutsemise juurde kuuluvatest hüvedest? Enamik inimesi väidavad, et see on õnn — nad mõistavadki õnnelikkuse all hästi elamist ja hästi toimetulekut. Mis puutub aga õnnesse, siis lähevad arvamused lahku, mis asi see on. On aga ilmselt üsna asjatu uurida kõiki neid arvamusi, tuleb piirduda vaid nendega, mis on rohkem levinud ja millel tundub olevat arukas põhjendus. (Nikom.eetika, 2007: 9,10)
    Me ei tohi aga unustada, et need põhjendused, mis tulenevad lähtealustest, on erinevad nendest , mis viivad lähtealuste juurde. Alustame meie jaoks tunnetatavast, kuna see, kes kavatseb kuulata midagi ülla ja õiglase kohta, aga ka poliitika kohta üldse, peab olema ka kommetelt üllas — mis ongi lähtealuseks. Kui aga see on piisavalt selge, pole selle põhjuse üle rohkem vaja arutada, sest sellisel mehel on lähtealused olemas või ta omandab need kergesti. (Nikom.eetika, 2007:10)
    Hästikasvatatud inimesed ja tegutsejad hindavad kuulsust , sest poliitikaelu jaoks see ongi arvatavasti eesmärgiks, samuti loomutäius. Kuid see paistab olevat taotlemiseks liiga kergekaaluline, sest ta sõltub rohkem neist, kes kuulsust jagavad, kui neist, kellele seda jagatakse. (Nikom.eetika, 2007:11)
    Hüved on siis jagatud kolme rühma: ühtesid nimetatakse välisteks, teised on seotud hinge ja kehaga . Kõige täielikumateks ja suuremateks hüvedeks nimetame neid, mis on hingega seotud, hingele omast tegutsemist ja toimevõimet me hinge juures eeldamegi. Niiviisi on õige öelda, kuna selline on ju vana seisukoht ja langeb kokku filosoofide vaadetega. Ta kehtib ka seetõttu, et eesmärgiks peetakse teatud tegutsemisi ja toimevõimeid, nõnda muutub ta hingega seostuvate hüvede ja mitte väliste hüvede juurde kuuluvaks ning on kooskõlas loogilise arutlusega, et õnnelik elab hästi ja tegutseb hästi, sest hea elu ja hea tegutsemine peakski ju seda tähendama. Paistab, et see, mida õnne puhul taotletakse, kehtib kõik ka käsitletava mõiste juures. Ühtedele tundub selleks olevat loomutäius, teistele jälle mõistlikkus, mõnedele aga tarkus, kuid mõnede jaoks need kõik või üks nendest ühes naudinguga ja mitte mingil juhul ilma naudinguta. Teised aga võtavad jälle lisaks juurde välise õitsengu. Osadest asjadest räägivad paljud juba vanast ajast peale, osadest aga vähesed kuulsad mehed — pole tõenäoline, et kumbki osapool oleks päriselt eksiteele sattunud, vaid neil on õigus kas ühes või ka rohkemas suhtes. Loogiline arutelu langeb kokku nendega, kes räägivad loomutäiusest või mingist loomutäiuse osast, sest vastav võime toimida sellest just lähtubki. Ilmselt on aga suur erinevus selles, kas me mõistame ülimat hüvet omamise või kasutamisena ehk siis seadumuse või toimevõimena, kuna seadumus võib ju olemas olla ilma mingit hüvet saavutamata, nagu sellel, kes magab või on mingil muul moel tegevusest eemal. (nikom.eetika, 2007:18,19,20)
    Kas õnn tuleb õppimisega, harjutamisega või mingit muud moodi pingutades, või tuleb see juhuse läbi ehk jumaliku ettemääratuse kaudu? Õnn paistab aga olevat ülimalt jumalik isegi siis, kui ta pole jumala saadetud , vaid on saavutatud kas loomutäiuse, teatud õppimise või treenimisega — loomutäiuse tasu ja ülim eesmärk paistab ju olevat midagi jumalikku ja õnnestavat. (Nikom.eetika, 2007:21)
    Kuid hingel näib olevat ka teine loomus — loogiliselt mittearutlev, kuid millel on siiski loogilise arutelu juures mingi osa. Aga kui me kehade juures näeme kõrvalekaldumist, siis hinge puhul ei näe. Tuleb siis arvata, et ka hinges pole ilmselt sugugi vähem olemas midagi lisaks loogilisele arutelule, mis ei allu sellele ja tõrgub vastu. Mille suhtes nad erinevad, pole tähtis. Nagu ütlesime, paistab ka sellel olevat loogilise arutluse juures osa.
    Siiski allub see vähemalt ohjeldatud inimese puhul arutlusele, tasakaaluka ja vapra puhul kuuletub see ilmselt veelgi paremini, sest on kõige suhtes loogilise aruteluga kooskõlas.
    Seega paistab ka mitteloogiline osa kahesugusena. Toitumis--kasvamisosal pole loogilise aruteluga midagi ühist, himude-- ja üldse püüdlusteosa kuulub aga mingil moel selle juurde, kuna kuuletub ja allub sellele — nii nagu me peame loogiliseks isa ja sõprade arutlust, kuid mitte nii nagu matemaatikute oma. Et mitteloogiline osa allub mingil määral loogilisele arutelule, tuleb nähtavale ka veenmise ning igasuguse etteheitmise või ergutamise kaudu. Kui aga peab ka sellele osale loogilise arutelu omistama, siis on ka see loogiline kahesugune: üks valdab seda päriselt ja iseeneses, teine aga kuuletub, justnagu isa puhul. (Nikom.eetika, 2007: 28)
    Vastavalt sellele jagunemisele saab ka loomutäiust piiritleda: üht osa sellest peame me mõistuslikkusega, teist kommetega seotuks. Tarkus, taiplikkus ja mõistlikkus kuuluvad mõistusliku täiuse juurde, lahkemeelsus ja tasakaalukus aga kombetäiuse juurde. Rääkides kommetest ei räägi me, kui tark või taiplik keegi on, vaid et ta on leebe ja tasakaalukas. Tarka meest kiidetakse aga ka seadumuse eest, kiiduväärset osa seadumustest nimetamegi loomutäiuseks. (Nikom.eetika, 2007: 29)

    IV RAAMAT


    Seadumus seostub lahkemeelsusega. See näib olevat vahepealne selles suhtes, mis varandusse puutub. Varadeks nimetame kõike, mille väärtust saab mõõta rahaga. Raiskamine ja ihnsameelsus näitavad, et varadega seostub liialdamine ja puudulikkus. Omandi laostamine näib olevat nagu iseenda hukutamine: elamine sellest ju sõltubki. (Nikom.eetika, 2007:73,79 )
    Lahkemeelseteks nimetatakse neid inimesi, kes annavad. Neid, kes ei võta, ei kiideta mitte lahkemeelsuse eest, vaid hoopis rohkem õigluse eest; neid, kes võtavad, ei kiideta aga üldse. Loomutäiuse poolest armastatakse vist küll kõige rohkem neid, kes on lahkemeelsed, sest nendest on kasu ja nimelt andmise suhtes.
    Loomutäiusest lähtuvad teod on üllad ja tehtud ülluse pärast. Ka lahkemeelne inimene annab seega ülluse pärast ja õigesti. Lahkemeelsele on vägagi omane andmisega ka liialdada, nii et jätab endale ainult vähe järele, sest lahkemeelne ei pea ennast silmas.
    Raiskaja aga ei tunne naudingut ega ka kannata selle üle, mida ja kuidas peab midagi tegema. Oleme öelnud, et raiskamine ja ihnsameelsus tähendavad liialdamist ja puudulikkust kahes asjas, andmises ja võtmises, ja kulutamist peame me andmiseks . Raiskamine on siis liialdus andmise ja mitte võtmise suhtes, võtmisest jääb aga puudu. Ihnsameelsel on puudu just andmises, võtmises aga liialdab , kuid siiski väikeste asjadega.
    Tundub, et järgmisena tuleks käsitleda ka suurejoonelisust, sest ka see paistab olevat teatud loomutäius, mis on varaga seotud. Erinevalt lahkemeelsusest ei hõlma ta kõiki varandusega seotud tegevusi, vaid ainult kulutamisega seostuvat: selles ta ületab suuruselt lahkemeelsust. Nagu ka nimi juba osutab, on see ulatuselt suur kulutamine.
    Suurejooneline inimene paistab asjatundjana. Ta suudab ära näha piisavad vajadused ja kulutada suuri summasid olukorrale vastavalt, sest nagu me alguses ütlesime, seadumust määratletakse toimingutega ja nende iseloomuga. Suurejoonelise inimese kulutused on suured ja küllaldased. Samasugused on ka tehtavad asjad, niiviisi sobivad suured kulutused ka tehtavaga. Selline on siis suurejooneline inimene. Liialdaja on aga labane — nagu öeldud, liialdab ta kulutamisega üle vajaliku määra. Väikest kulutust nõudvatele asjadele läheb tal palju raha ja ta uhkeldab sobimatult.
    Pisinokitsejal jääb aga iga asja puhul puudu: kui ta ka kulutas suuri summasid, rikuks ta väikluses ära, mis üllas on. Ta kõhkleb kõiges, mida teeb, vaadates, kuidas võimalikult vähe raha välja anda ja viriseda sellegi üle, arvates, et ta teeb kõike suuremal määral, kui peab.
    Need seadumused on küll halvad, kuid nad ei too siiski endaga häbi kaasa, kuna ei kahjusta lähedalseisjaid ega pole liiga eemaletõukavad. (Nikom.eetika, 2007: 79)
    Suur eneseväärikus seostub suurusega. Pole mingit vahet, kas vaadata seadumust või inimest vastavalt antud seadumusele. Näib, et eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline. Suure eneseväärikusega inimene on siis äärmuslik suurushinnangu järgi, aga selles suhtes, kuidas õige, on ta vahepeal , sest ta hindab ennast väärtusele vastavalt. Teised kas liialdavad või teevad seda puudulikult. Kui inimene hindab oma väärtust suureks ja ka on selline, eriti just suurte asjade suhtes, käib see ühe kohta kõige rohkem. Väärtusest räägitakse kui väljastpoolt tulevast asjast . Just ausse ja autusesse suhtub kõrge eneseväärikusega inimene nii, nagu peab. Paistab ilma loogilise arutelutagi, et suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohkem, ja seda õigustatult. Enesealandaja jääb puudulikuks nii enda kui ka eneseväärika inimese väärtuse suhtes. Kergats liialdab aga iseenda, mitte eneseväärika suhtes. Eneseväärikad näivad üleolevatena. Eneseväärikal inimesel näivad liigutused aeglastena, hääl sügavana ja kõne kindlana, sest see ei kiirusta, kes muretseb väheste asjade pärast, ja see ei erutu, kes ei pea midagi suureks — kõrgenenud hääl ja rabelemine tuleb just sellest. (Nikom.eetika, 2007: 82-87)
    Leebus on vahepealne ägeduse suhtes. Kuna vahepealsel nime pole ja peaaegu samuti on ka äärmustega, siis samastame vahepealse leebusega, kuigi ta kaldub puudulikkuse poole, millel pole nime. Liialdamist nimetatagu teatud liigägeduseks, sest tunne on ju ägedus ning selle tekitajaid on palju ja mitmesuguseid.
    Suhtlemises ja seltskondlikus elus, ühistes vestlustes ja tegutsemises paistavad mõned inimesed meelitajatena: et meeldida, kiidavad nad kõike ega seisa millelegi vastu, vaid arvavad , et ei tohi ühelegi ettejuhtujale kannatusi valmistada. Sellele vastanduvad need, keda kutsutakse pahurateks ja tülinorijateks, kes kõigile vastu seisavad ja kellele ei loe midagi kannatusi valmistada. (Nikom.eetika, 2007: 90-91)
    Vahepealset seadumust iseloomustab ka viisakus. Viisakale inimesele on omane rääkida ja kuulata seda, mis kuulub korraliku ja kasvatatud inimese juurde. Lõbutsemise juures on ju selliseid asju, mis sobivad sellisel inimesel ütelda ja kuulata ning kasvatatud inimese lõbu erineb alamate inimeste omast, samuti ka õpetatud inimesel õpetamata inimese omast. Seda võib näha ka vana ja uue komöödia põhjal: esimeste puhul tehti nalja sõimamisega, teiste puhul pigem peenema väljenduslaadiga: sündsuse poolest pole erinevus nende vahel sugugi väike. Kas siis tuleks määratleda head pilkamist kui sellist kõnet, mis ei lähe lahku kasvatatud inimese omast või sellist, mis lõbustab ega haava kuulajat? Või ei saagi seda määratleda? Erinevatele inimestele on ju erinevad asjad kas eemaletõukavad või nauditavad. Sama käib ka kuulamise kohta, sest näib, et see, mis kuulates talutakse, seda ka tehakse. Seega ei hakka inimene kõike tegema, sest teravmeelitsemine on nagu sõimamine ja seadusandjad keelavad teatud sõimu ära. Samuti pidanuks tegema ka pilkamisega. Haritud ja kasvatatud inimene on oma seadumuselt selline, nagu oleks seadus ta enda jaoks.
    Selline on siis vahepealne, nimetatagu teda kas viisakaks või teravmeelseks. Veiderdaja naerutab aga iga hinna eest: naljategemisel ei säästa ta ennast ega teisi, rääkides asju, mida haritud inimene ei ütleks ja kohati ka ei kuulaks. Mühaklik inimene ei sobi sellise suhtlemise jaoks: ise ta nalja ei viska ja on kõigega tõrges. Puhkust ja lõbutsemist peab aga elus paratamatult olema.
    Kõne all on siis olnud kolm vahepealset, mis kõik seostuvad kokkupuutega teatud sõnade või tegude pinnal. Erinevus seisneb neil selles, et üks on seotud tõega, teised nauditavusega: mis naudinguga seostub, puudutab ühelt poolt lõbutsemist, teiselt poolt muust lähtuvat suhtlemist elus. (Nikom.eetika, 2007: 94-95)
    Häbitundest ei peaks rääkima kui mingist loomutäiusest, sest see näib pigem tundena kui seadumusena — igal juhul määratletakse seda kui mingit hirmu halva kuulsuse ees. See avaldub samal viisil, kui hirm häda--ohu ees. Häbenevad inimesed punastavad, surmahirmus aga muutuvad kaameks. Mõlemad tunduvad olevat nagu kehalised nähtused, seetõttu näivad kuuluvat pigem tunnete kui seadumuste hulka.
    Tundena võttes ei sobi see kokku mitte iga elueaga, vaid ainult noorusega. Me arvame, et sellises eas peabki häbenema, kuna tunnete järgi elades eksitakse palju, häbitunne aga
    hoiab neid tagasi. Kiidame küll noori häbelikkuse eest, vanematest inimestest ei saa aga keegi häbelikkuse eest kiita, sest me arvame, et nad ei tohi seda teha, mille pärast häbenema peab. Ja korralikul inimesel polegi vaja häbeneda, kuna see leiab ju aset kõlvatute tegude pärast (selliseid asju ei tulegi teha ja pole vahet, kas need on tõeliselt inetud või ainult näivad sellisena — mitte kumbagi ei tule teha, et mitte häbi tunda). Kõlvatule inimesele on iseloomulik olla selline, kes inetuid tegusid teeb. On täiesti kohatu leida, et kui midagi teed ja selle üle häbi tunned, siis võid seetõttu end pidada korralikuks inimeseks . Häbi seostub vabatahtlike tegudega, korralik inimene aga ei tee vabatahtlikult kunagi midagi kõlvatut. Häbitunne võiks ka tingimisi korralikkust tähendada: kui midagi teeks, siis tuleks häbeneda. See ei käi aga loomutäiuste kohta. Kui häbitus on halb ja ka see, et ei häbeneta inetuid tegusid, siis ka häbenemine selliste tegude pärast ei tee midagi paremaks. (Nikom.eetika, 2007: 95-96)

    KOKKUVÕTE


    Aristotelese Nikomachose eetika-alane peateos võtab kokku nendes raamatutes ehk I ja IV raamatus hüved, poliitikateaduse, teadmisest ja mitmesugustest loomutäiustest. See, mis inimesi õnnelikuks teeb, sõltub inimese vaatenurgast ja selle, millise elustiili ta on omale valinud.

    KASUTATUD KIRJANDUS


    1. Aristoteles. 2007. Nikomachose eetika. Tartu. Ilmamaa
  • Vasakule Paremale
    Nikomachose eetika #1 Nikomachose eetika #2 Nikomachose eetika #3 Nikomachose eetika #4 Nikomachose eetika #5 Nikomachose eetika #6 Nikomachose eetika #7 Nikomachose eetika #8 Nikomachose eetika #9 Nikomachose eetika #10 Nikomachose eetika #11 Nikomachose eetika #12 Nikomachose eetika #13
    Punktid 10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
    Leheküljed ~ 13 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2009-05-23 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 171 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 4 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor liisbethi Õppematerjali autor
    Referaat Aristotelese "Nikomachose eetika" I ja IV raamatu põhjal.
    Aristotelese Nikomachose eetika-alane peateos võtab kokku nendes raamatutes ehk I ja IV raamatus hüved, poliitikateaduse, teadmisest ja mitmesugustest loomutäiustest. See, mis inimesi õnnelikuks teeb, sõltub inimese vaatenurgast ja selle, millise elustiili ta on omale valinud

    Sarnased õppematerjalid

    thumbnail
    52
    docx

    Õigus ja eetika: Aristoteles. Nikomachose eetika

    Õigus ja eetika  „ Eetika universaalne ja individuaalne mõõde“  „Juristi ameti koht ühiskonnas“  „Õiguse, eetika ja poliitika seostest“ Essee hindamiskriteeriumid, mis peavad arvestuse saamiseks olema täidetud: 1. kriteerium – essee maht 4- 6 lk. 2. kriteerium – essees on esiplaanil üliõpilase iseseisev analüüs ja põhjendatud hinnangud. 3. kriteerium – üliõpilane on essees sidunud tervikuks erinevad kohustusliku kirjanduse allikad, kirjandust ei ole refereeritud, vaid analüüsitud ja seostatud erinevaid vaateid. Kohustuslik kirjandus:  Aristoteles. Nikomachose eetika

    Õigus ja eetika
    thumbnail
    5
    docx

    ARISTOTELES:Nicomachose eetika I ja V

    ESSEE: ARISTOTELES:NICOMACHOSE EETIKA I JA V ÕIGUSFILOSOOFIA AJALUGU Aristoteles on üks tähtsamaid Antiik- Kreeka filosoofe ( s: 384- 322 a.e.Kr). Temale omistatavaid töid on umbes 400, nii on jutustanud kirjanik Diogenes Laertios. Aristoteles on tegelnud oma teostes suuremalt jaolt inimestega seotud filosoofilistest probleemidest, mis moodustavad läänemaailma mõtteloo ja filosoofia aluse. Ka Nikomachose eetika, mis on üks kolmest Aristotelese eetikaalasest teosest, käsitleb kõige inimlikumat küsimust -- kuidas elada ja kuidas olla õnnelik. Järgnevalt uurin lähemalt Aristotelese. Nikomachose eetika I ja V raamatut. Aluseks võttes professor Anne Lille tõlgitud ja kommenteeritud väljaannet. Omaltpoolt sisu kommenteerides annan kokkuvõtliku ülevaate antud raamatute põhilisest sisust, käsitletavatest probleemidest ja mõistetest

    Õigusfilosoofia
    thumbnail
    5
    doc

    ARISTOTELES: Nikomachose eetika

    ARISTOTELES: Nikomachose eetika Lühiessee Liisi Pajuste Esimene kursus 2009-02-19 Sissejuhatus: Nikomachose eetikast lugesin 1 ja 5ndat raamatut. Aristoteles arutleb nendes osades elu eesmärkide üle. Ta vaatleb inimesi peamiselt kolme klassi kaupa omistades neile erinevaid tunnuseid. Peamise käsitluse all on erinevad hüved kuhu inimesed tahavad jõuda või mis neid liikuma panevad. Erinevaid määratlusi saavad loomutäius, õnn, ebaõiglus ja õiglus. Käsitlemist saavad ka hinge ja tegude seosed. Sisukokkuvõte ja probleemid: Kõik (kunst, uurimustöö, tegutsemine ja valik) suunduvad mingi hüve poole. Osad hindavad tegevust ennast, teised jälle tegevuse eesmärki. Eesmärke on palju, osad kuuluvad veel omakorda üketeise alla, seega eelistatakse pigem juhtiva alaga seotud eesmärke. Ühe juhtiva ja mõjuvõimsa alana võiks nimetada poliitikat. Poliitikud, kasut

    Filosoofia
    thumbnail
    7
    docx

    Aristoteles Nikomachose eetika

    SISUKORD SISSEJUHATUS 1. ARISTOTELESE I RAAMAT 2. ARISTOTELESE V RAAMAT ­ ÕIGLUS JA SELLE OLEMUS. KOKKUVÕTE KASUTATUD KIRJANDUS SISSEJUHATUS Aristoteles ( 383-322 eKr) on üks olulisemaid Antiik- Kreeka filosoofe, kes õppis alates 18- ndast eluaastast Platoni akadeemias ning lahkus sealt 37- aastasena, pärast Platoni surma ( u. 347 eKr). Aristoteles tugineb oma teostes peamiselt inimestega seotud filosoofiliste probleemidega, mis suures osas moodustavad filosoofia aluse. Nikomachose eetika on Aristotelese üks kolmest eetikaalasest teosest, mis käsitleb kõige inimlikumat küsimust- kuidas elada ja kuidas olla õnnelik. Aristoteles vaatleb küsimust, kas elada tunnete või mõistuse järgi. Uurimisobjektiks on toimiv ja tegutsev inimene, kes peab teiste keskel elades tegema otsuseid õige tegutsemisviisi kohta. Mina uurin lähemalt Aristotelese Nikomachose eetika I ja V raamatut, võttes aluseks professor Anne Lille kommenteeritud nind tõlgitud väljaande.

    Õiguse filosoofia
    thumbnail
    4
    pdf

    Aristoteles. Nikomachose eetika I ja V raamatu järgi essee

    ja midagi osata. Kogu inimese teadlik elutegevus põhineb soovil olla õnnelik. Kindlasti peab iga inimene piisavalt õppima, et olla õnnelik. Üks pääsuke, ega ka mitte üks päev, ei too veel kevadet. Samuti ei tähenda üks päev ega lühike aeg õndsust ega õnne. Peab tõdema, et enamus, mis Aristoteles nendes raamatutes kirjutab, vastab tõele ka tänapäeval - lihtsalt on mugandunud ajaga. Peame olema tänulikud Aristotesele, kes on andnud meile hulgaliselt teadmisi eetika aluste mõistmiseks. KASUTATUD KIRJANDUS Aristoteles. Nikomachose eetika ­ I ja V raamat. Tõlkinud Anne Lill. Tartu: Ilmamaa, lk 1 ­ 25. http://et.wikipedia.org/wiki/Aristoteles (26.03.2013)

    Eetika
    thumbnail
    3
    doc

    NIKOMACHOSE EETIKA

    TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND VÕRDLEVA ÕIGUSTEADUSE ÕPPETOOL xxxxxx NIKOMACHOSE EETIKA I ja V raamat Lühiessee 2012 Kaks aastatuhat, mis lahutavad meid Aristotelese ajast, on väga vähe muutnud arusaamu ja hoiakuid, käsitlusi hüvedest, inimloomusest ja õiglusest. Nimetatud teemad on aktuaalsed ka tänasel päeval. Kohe peale Nikomachose eetika lugema hakkamist, tabas mind selline äratundmise tunne ja selge arusaamine ­ läbi nende peaaegu kahe aastatuhande, mis lahutavad meid ja Aristotelese poolt elatud aega, ei olegi väga palju muutunud. Inimesed ja nende juures hinnatavad põhiväärtused on endised, käitumisharjumused on sarnased, soovid oma tegevusega saavutada ülim eesmärk ­ olla õnnelik ­ on ka endine. Aeg on muutunud, kui inimeste olemus ja soovid mitte. Edasine raamatu lugemine tekitas minus

    Õigus
    thumbnail
    2
    doc

    Aristoteles “Nikomachose eetika”

    Aristoteles “Nikomachose eetika” Hüvest, loomutäiusest, naudingust, eneseväärikusest, õnnest.  Mõned samastavad õnneliku juhuse õnnega  Õnn paistab aga olevat jumalik isegi siis, kui ta pole jumala saadetud, vaid on saavutatud kas loomutäiuse, teatud õpimise või treenimisega.  Inimese toimingutes ei esine mitte millegi juures nii suurt sihipärasust, kui seda on loomatäiusele vastava toimevõime juures  On selge, et loomutäiusega seotut tuleb vaadelda inimesega seosesm sest me uurime ju inimese hüve ja inimese õnne. Inimese loomutäiusest ei räägi me aga mitte seoses keha, vaid hingega ja nimetame ka õnne hinge toimimisvõimeks.  On kaht liiki loomutäiust: üks mõistuslikkuse ja teine eetose juurde kuuluv.  See, mille kaudu ja mille abil igasugune loomutäius tekib ja hävib, on üks ja see sama nagu ka kunsti puhul: kaarat mängides võib sündida ju nii hea kui halb kitaaramän

    Filosoofia
    thumbnail
    2
    doc

    Aristoteles Nikomachose eetika

    Aristoteles. Nikomachose eetika. Aristoteles oli vanakreeka filosoof, kes pani aluse eetikale. Teoses ,,Nikomachose eetika" arutleb Aristoteles selle üle, mis on hüve ja ülim hüve ning õiglus ja ebaõiglus, kuidas inimesed nendesse suhtuvad ning kuidas need on seotud õnne ja inimese loomutäiusega. Oma seisukohti seletab filosoof enamasti riigi ja poliitika vaatenurgast, kuid esindatud on ka üldine arvamus. Hüve kirjeldab Aristoteles kui eesmärki, mille poole püüeldakse mingi tegevusega.

    Õiguse filosoofia




    Kommentaarid (4)

    Merkaya profiilipilt
    Merkaya: Lihtne ülevaade.
    15:28 06-09-2010
    ronaldinho1050 profiilipilt
    Chris Sommer: Täitsa huvitav.
    21:11 05-01-2011
    summerbeauty profiilipilt
    summerbeauty: oli abiks

    14:47 23-09-2011



    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun