ÕENDUSFILOSOOFIA, FILOSOOFIA ÕENDUSES (1)

Anne Ehasalu
ÕENDUSFILOSOOFIA , FILOSOOFIA ÕENDUSES
SISSEJUHATUS
Filosoofia võib tunduda väga veidra valdkonnana õenduses kasutamiseks. Õed hoolitsevad inimese eest, registreerivad patsientide tervisevajadusi ja omavad teadmiste baasi klientide komplekssetest tervisevajadustest, patofüsioloogiast, psühholoogiast, rahvatervisest, juhtimisest, töökorraldusest, poliitikast , taastusravist ja paljudest muudest teadmistest, mis on vajalikud õendusabi efektiivseks osutamiseks.( Rogers 2005:ix).
Kuhu sobib filosoofia sellel maastikul ?
Vastus on - igale poole!
Alustame meeldetuletusega antiik -Kreekast
Sokrates (469/470-399e.m.a) on öelnud : “Filosoof ei pea mitte loodust uurima , vaid peab uurima inimhinge ja lahendama elulisi probleeme. Filosoofia on õpetus sellest, mis on hea ja mis on halb, mis on ilus ja mis on inetu, mis on tõde ja mis on eksimus.”
Temalt on pärit ka ütlus : ”Ma tean, et ma midagi ei tea”
Ta oli mõõdukuse jutlustaja, kirjutatud tekste temalt pole. Platon oli tema õpilane ja sealt üleskirjutused Platoni tekstides
Platoni (427/428 – 347e.m.a) filosoofia tuumaks on ideeõpetus.
Platoni ideeõpetus seisnes selles, et ideed on muutumatud ja tõelised, meeltega tajutavad asjad on vaid nende ebatäiuslikud koopiad . Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust , moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse — ousia, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud , ideed ise aga on paradeigmata — algkujud. Idee on nagu eesmärk mille poole kõik eksisteeriv püüdleb. Kui asjad tekivad ja hävivad, siis ideed on igavesed.
Elu hilisemas perioodis pooldas ta „headust“ pigem kui „mõõdukust“. Oli Aristotelese õpetaja .
Aristoteles (384 – 322e.m.a) defineerib filosoofiat põhitermini/iva/tuuma/olemuse terminitega, öeldes, et filosoofia on “teadus aktuaalsetest universaalsetest “mõistetest. Aristoteles leidis koos varasemate vanakreeka filosoofidega, et miski ei saa sündida mittemillestki (ex nihilo nihil fit). Eelnevalt olemasolev materiaalne substraat ( mateeria ) muutub. Kõik neli muutumise liiki (kvalitatiivne muutumine, kvantitatiivne muutumine (kasvamine ja kahanemine, kohavahetus ning tekkimine ja hävimine ) nõuavad mateeriat, mis jääb muutumatuks.
Aristotelese puhul on filosoofiline meetod rõhutatult teatud konkreetse nähtuse uurimise tulemusena saadud teadmistele .
Edasi on paljud filosoofid kujundanud õendusteoreetikute – ja teadlaste mõtteviisi , aga Kreeka filosoofe on põhjust käsitleda põhjalikumalt just seetõttu, et sealt sai alguse kaasaegne teaduslik mõtlemine kui selline.
Õdede mõtted ja tegutsemine peegeldavad ühiskonnas valdavalt kehtivat filosoofiat ja õendusfilosoofiat. Filosoofia mõjutab olulisi teemasid nagu tõde, teadmised, headus , väärikus ja tervis. Kuna õde oma tegevuses keskendub sobiva õendusabi osutamisele ja juhindub klientide/patsientide olulistest vajadustest , on lihtne kaotada seos filosoofia ja õendusabi vahel - kuidas püstitab õde eesmärgid oma töös, tegutseb patsientide ja nende perekondadega, kujundab kogukonda , mõjutab praktikakeskkonda ja mõjutab tervishoiupoliitikat. Võttes aega ja leides võimalust filosoofia rolli selgitamiseks õenduse kõigi aspektide kujundajana, rikastame oma arusaamist sellest, mis õendus on, kuidas muuta lähenemisi efektiivsemateks ja kuidas toimub mõjutamine tulevikus.
Üks suuremaid oskusi, mida peaks arendama, on võime kriitiliselt analüüsida teiste seisukohti ja ka oma argumente konstrueerida.
Olla lihtsalt võimelised refereerima, mida teised on öelnud või leida vastavad ressursid või materjalid oma seisukohtade kinnituseks ei ole adekvaatne; filosoofiaga seotud õppimine on pisut rohkem kui teiste inimeste mõtete lihtne kogumine. Õendus nagu ka kogu ühiskond vajab inimesi, kes on võimelised ja huvitatud esitama küsimusi selleks, et luua uusi ja paremaid võimalusi maailma mõistmiseks ja asjade paremaks muutmiseks. Filosoofia loob õdedele baasi ja oskused olla aktiivsed tuleviku kujundamisel, mitte jääda ootama, et keegi midagi ära teeks , vaid ise sündmusi ette nähes või uurides juba toimunut.
Õendusalased teadmised
Vastuse otsimine küsimusele „Mida õed teevad?“ on erinevatel tasanditel - klinitsistid, administraatorid, uurijad ja teadlased - selle üle vaielnud, et ühiskond ja teised distsipliinid mõistaksid paremini õenduse olemust ja õenduspraktikat. Enamus tegevustest nagu toimingud jne. on mitte-õdedele arusaadav, osa aga mitte: „olla kohal“ , „olla seal“, „enese terapeutiline kasutamine“, „ empaatiline mõistmine“, „inimese kui terviku eest hoolitsemine“, „hoolitsemine/ hoolimine “, „teadlikkuse laiendamine“.
Sellest vaatenurgast lähtuvalt sisaldab õendusabi oluliselt rohkem komponente, mis nõuavad tähelepanu. Õdede teadmised on need, mis eraldavad neid teistest erialadest ja toetavad nende tegevusi. Kõige olulisem õdede jaoks on mitte see, mida nad teevad vaid mida nad teavad. Sellel veenumusel oli ka õenduse „ema“ Florence Nightingale , kes oma õpilastelt nõudis mitte ainult oskust haigete eest hoolitseda, vaid ka oskust vastata küsimustele, miks nad midagi teevad.
Õppekavaainete üleslugemine ei anna pilti sellest, mida õendus endast kujutab. Ka õendustegevuste üle diskuteerimine ei anna pilti sellest, kuidas õde teeb otsustusi igapäevatöös . Õed peavad oskama oma tööd analüüsida, märgata vigu, neid analüüsida mõista erinevaid mõtteviise erinevates situatsioonides . Õed peavad olema kriitilised ja omama sügavaid erialalisi teadmisi, et pidevalt edendada oma eriala ja leida uusi valdkondi uuringuteks.
Filosoofia põhitraditsioonide mõistmine on selles protsessis loomulik, et õendust edendada ja edasi arendada.
Õendusalaste teadmiste iseloom
Õenduse uurijad ja teadlased on pööranud vähe tähelepanu mõistele õendusalased teadmised. Samal ajal ei ole ka praktikas töötavad õed harjunud diskuteerima oma teadmiste iseloomu üle, selle üle, kuidas ja mida nad teavad; selle asemel nad diskuteerivad et nad teavad midagi ja oskavad selle tulemusena ka tegutseda. Näiteks intensiiravi palati õde toob elustamiseks vajaliku aparatuuri võimalikult lähedale palatile, teades, et tal võib seda vaja minna. Õde võib ka teada, et „kohal olemine“ omab terapeutilist efekti. Seetõttu võib õde patsienti puudutada viisil, millel on energia ülekandmise mõju patsiendile, kelle jõuvarud on ammendatud. Kui õelt küsida, kuidas ta teadis teha selliseid asju, võib vastuseks kujuneda sageli“ Ma lihtsalt tean“.
Õendusalaste teadmiste päritolu ja aluste mõistmine kannab aga teistsugust eesmärki. efektiivsuse kohta.
Et oma rolli kirjeldada, on kliinilistel õdedel näiteks vaja kirjeldada ja põhjendada oma tegevusi oma teadmiste tasemel. See nõuab mitte ainult spetsiaalset haridust ja kogemusi, vaid paneb aluse sellele, et õdede kui asjatundjatega arvestatakse.
Väide „lihtsalt tean“ ei veena kedagi.
Oma erialaliste teadmiste päritolu ja põhja mõistmine omab veel teistki funktsiooni. Palju väärtusi, mida õed hindavad ja ülesandeid, mida nad täidavad tavaliste teadmiste baasil, pole väga arusaadavad ei õdedele endile, teistele tervishoiutöötajatele, kaugeltki aga mitte kõrvalseisjatele – klientidele/patsientidele, nende lähedastele. Näiteks intuitsioon. Õed rõhutavad inimese hinge kui õenduse loomulikku osa, ka intuitsiooni , mis on kliinilise õenduse vältimatu osa, aga seda kõike on raske defineerida. Neid mõisteid ei ole piisavalt uuritud ega ole teaduslikult tõestatud nende efektiivsus õendusabis. Õed teavad ja kasutavad inimese puhul terminit holistlik lähenemine ja väidavad, et inimene on biopsühhosotsiaalne tervik. Kust nad neid asju teavad? Kõik see – toimingud, õpetamine , õppimine, hoolitsemine on õenduse loomulikud osad. Tegutsemine, õpetamine, õppimine ja hoolitsemine - need kõik vajavad teadmisi, et edasi areneda.
Muidugi ei ole õendus ainus distsipliin , mis peaks keskenduma oma teadmiste baasi arendamisele ja laiendamisele. Kõik distsipliinid – loodusteadulikud, arstiteaduslikud, ühiskonnateaduslikud - jne. vajavad arenguks uuringuid . Samuti tuleb tunda ühiskonnas toimuvaid protsesse. Hea on siinkohal tuua näiteks Eesti õenduses veel 20 – 15 aastat tagasi tundmatute teemade nagu eaka tervishoid ja esmatasandi tervishoid käsitlemine õppekavas olulises mahus nii teoorias kui ka praktikas. Kaasajal ei kujuta keegi enam tervishoidu ette ilma perearsti süsteemita, kus järjest suuremad õigused võimalused iseseisvaks tegutsemiseks saavad pereõed, aga eakate järjest suurenev osakaal ühiskonnas paneb ka tervishoiusüsteemile enam kohustusi selle vanusegrupi probleemidega tegelemiseks.
Et teada, millised on probleemid ja leida viisid nende lahendamiseks, vajavad distsipliinid adekvaatset informatsiooni.
Selleks tuleb tunda uurimistöö erialalisi üksikasju. Uurimistöö- alaste eriteadmisteta võidakse kasutada mittesobivaid metodoloogiaid või kasutatakse metodoloogiaid sobimatult, mistõttu resultaat on kõlbmatu nii õendusteaduslikust vaatevinklist kui ka ebausaldusväärne teaduses üldse. Õenduse ajaloost võib tuua arvukalt näiteid selle kohta, kuidas põhiliste filosoofiliste tõdede mittetundmine on olnud takistuseks probleemidele lahenduse otsimisel ja kasutatud metodoloogiad ei täienda õenduse teadmiste baasi.
Õendusalaste teadmiste kujunemise ajalugu
Võib tekkida küsimus, et mis siis on need teadmised, mis on kujundanud õendusalaste teadmiste baasi?
Õendus ei saaks eksisteerida, kui poleks erialalisi teadmisi. Varasemad autorid ja uurijad (20.saj. algus) on aga olnud seda meelt , et enamus õendusalastest teadmistest ei ole erialased , ehk „õendusalased teadmised“. On arutletud ka selle üle, et õendusalased teadmised on „laenatud teadmised“.
Milliseid teadmisi võib nimetada „laenatud teadmisteks“?
Õendus kasutab teiste teadusalade teadmisi väga mitmel viisil. Näiteks annab psühholoogia teadus õdedele aluse paremini mõista inimeste käitumist nii stressisituatsioonis kui ka stressiga toimetulemisel. Õed ei loo uut teadmist ega arenda selliseid teadusi nagu füsioloogia , arstiteadus, farmakoloogia ja infektsiooni kontroll, mis ometi on õendusabiga väga tihedalt seotud teadused ja sisalduvad õdede praktilises tegevuses.
Õenduse ajalooline areng annab seletuse teadmiste baasi kujunemisele ja „laenatud „ teadmiste kasutamisele. Kaasaegne organiseeritud õendus ei ole kuigi pika ajalooga. Hoolitsemine kui selline mis oli suunatud juba inimeksistentsi algusest vastsündinutele, imikutele, haigetele, eakatele on inimühiskonna ajaloos eksisteerinud aastatuhandeid Perekondades hooldasid ja põetasid perekondade naissoost liikmed lapsi ja haigestunud pereliikmeid, olles saanud teadmised valdavalt oma vanaemadelt, emadelt, tädidelt. Esimesed organiseeritud hooldusasutused olid seotud ristiusu tekkimise ja levimisega. Kloostrites, mis tekkisid Euroopas ca 3.saj. m.a.j. osutati abi põhimõtteliselt ainult oma konfessiooni (confession ingl.k. – usutunnistus ) liikmetele . Suurejooneliste organisatsioonidena (õitseajal ulatusid kloostrite elanikkonna arvud 5000-6000), olid need tähtsad keskused mitte ainult tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande asutustena, vaid ka haridusasutustena. Eestis loodi esimene kool all-linnas Dominiiklaste kloostris 13. saj., kus õppisid lisaks saksa soost noormeestele ka eesti soost noormehed , kellest paari kohta on teada, et neist said hiljem Pariisi ülikooli professorid. Hilisemas perioodis (15.-16.saj.), seoses eriti reformatsiooniliikumisega Euroopas ja Ameerikas, kadus kloostrite osatähtsus nii hooldus -kui ka hoolekandeasutusena, aga veel ei olnud haiglaid. 17. ja 18. sajandil olid haiglad kohutavate tingimustega kohad haigete eest hoolitsemiseks. Arste praktiliselt ei olnud ja ühiskonna kõige madalamast klassist naised olid need, kes tegid tööd, mida me praegu nimetame õenduseks/põetuseks/hoolduseks. Inimesed igat sorti kriminogeensest ja vägivaldsest keskkonnast olid need, kes asendasid nunnad ja mungad haigete ja puuetega inimeste eest hoolitsemisel.
Florence Nightingale viis Suurbritannias läbi suurejoonelised reformid hoolitsuse alal, aga seda alles 19. saj. teisel poolel. Tema lõi esimesed koolid õdedele, kus õpetus sisaldas mõningaid põhilisi oskusi haigete eest hoolitsemiseks, aga oli ometi oluliselt lühem ja ei kannata välja mingit võrdlust kaasaegse õendusharidusega. Põhiline rõhuasetus oli isikute valikul , eelistati lihtsaid, tagasihoidlikke naisi. Isikuomadusi peeti õeks saamisel kõige olulisemateks. Õenduskoolitus toimus töö käigus õppimisena - „treenimisena“. Pikapeale hakati mõistma, et õdedele oli vaja ka mingit põhiharidust, teadmisi anatoomiast ja bioloogiast. Näiteks tegelesid Ameerikas arstid õdedele nende teadmiste õpetamisega. Euroopas on teada, et Theodor Fliedneri diakonissikoolis Kaiserswerthis Saksamaal õpetas diakonissidele loodusteadusi ja haigusi ka arst.
Õdede koolid hakkasid arenema pisitasa Euroopas kui ka Ameerikas 19. saj. teisest poolest, kui suurenes vajadus õdede järgi ja „treenimine“ laienes, täites ühtlasi ka haiglate vajaduse koolitatud tööjõu järele. Õdede põhiteadmised tulid meditsiinist ja loodusteadustest, samas kui põhitegevus koosnes „tegemisest“. Koolides ei laiendatud õendusalaste teadmiste hulka, õendust nimetati pigem „kutsumuseks“. 1908 a. kirjutas Ameerika arst Thompson, et õe amet ei ole professioon, kuivõrd amet ei vasta professioonile püstitatud nõudmistele. Naiste kohta oldi arvamusel, et nad on suutelised kergesti täitma arstide korraldusi. Enne 20.saj. olid õdede koolid kogu maailmas ameti õppimise asutused ja alles 20. saj. sai võimalikuks, eelkõige Ameerika Ühendriikides, õdede hariduse muutumine kutse tasemelt akadeemilisele tasemele . Magistritaseme programmid loodi USA-s 1930-ndatel, doktoriõppe õppekavadeni jõuti USA-s 1960-ndatel ja sedagi eelkõige haridusega seotud distsipliinide raames. Teaduskraade omandati USA-s ka teistel erialadel nagu näiteks biomeditsiin, psühholoogia jne. Ameerika Ühendriikide Tervishoiuteenistuse patronaaži all Õenduse Teaduse Programmi raames selleks, et arendada õenduskoolitust doktoriõppe tasemel. Alles 1970-ndate lõpust ja 1980-ndate algusest võib õendusharidust lugeda õpetatuks „õenduse perspektiivist“.
Jagatud teadmised
Kuidas on õendusalased teadmised tekkinud?
Õed on oma erialalisi teadmisi edasi andnud läbi kogu ameti eksisteerimise ajaloo seda nii kolleegide kui mentoritena. „Töös õppimine“ mõjutas loomulikult õppijaid, olenedes õpetaja isikust ja kogemustest. Tegevust ei dokumenteeritud ega uuritud, ometi säilis õenduse tuum põlvest põlve õendustegvuste või õendussekkumiste näol.
See õppevorm on ometi kahtlase väärtusega õenduse arengu kaasaegsest seisukohast . Ettekirjutuste kasutamine, praktikas õppimine ja muud kogemusliku õppimise meetodid annavad õppijatele mitte ainult võimaluse praktiseerida tegevusi, mida nad on klassiruumis õppinud , aga annavad ka võimaluse õppida läbi juhendamise ja kogemuse mudeli. Selline õpe loob õendusele „suulise traditsiooni“, mis on oluline professionaalsele sotsialiseerumisele ja eeltingimuseks patsientidele optimaalse hoolduse kujundamiseks. Selline õpetamine on aga ilma struktuurita ja seda ei saa lugeda seaduslikuks ja vajalikuks kui kõne alla tuleb „teaduslik“ õendusemudel. Teaduslikkus on maamärk kaasaegses õenduses, mis seab nõudmised õenduse kui distsipliini ja professiooni arengule.
Rogers (2005) on arvamusel, et õed võivad kasutada ka teiste teaduste teadmiste baasi, aga peavad seejuures silmas pidama , et see ei domineeriks õendusalaste teadmiste üle ja lähenemine toimuks õenduse eriala silmas pidades.
Kui keegi hindab õdede poolt tehtud uuringute ulatust, on kõik kindlasti õendusele oluline, aga teadmised, mida esindavad uurimisprobleemid ja metodoloogiad nende uurimiseks on universaalsed. Definitsiooni järgi ei ole teadused globaalsed, neid iseloomustavad unikaalsed perspektiivid, erinev viis kirjeldada kogu nähtust, mis lõpptulemusena määratleb uuringu piirid ja iseloomu.
Need teemad soovitavad süstemaatilise uuringu ja teooria arendamiseks piirata uuringut, eemärgiga muuta õenduse distsipliin enam konkreetseks kui see on praegu. (Donaldson & Crowley 1978)
Aga ainult filosoofiline mõistete nagu “teadus” ja “teadmised” uurimine annab õendusteadusele vajaliku tausta arendada ja analüüsida oma teadmiste baasi ja arendada õendusteadust. Teiste teaduste kasutamine annab võimaluse liita “teaduslikkuse” mõiste õendusteadusele. Siin aga tuleb silmas pidada, et kogu teadmisest ei ole õendusele kui professioonile kasu. Tükikeste kasutamine ilma põhjaliku süvenemiseta võib viia tõsiste vigadeni.
Sellesse peab täie teadlikkusega suhtuma. Selleks, et hallata oma praktika jaoks parimat, tuleb õendusel kasutada kogu saadaolevat informatsiooni. Kui õdedel on põhiline ja vajalik informatsioon või teadmised olemas, ei ole teistel teadusaladel adekvaatset informatsiooni või praktilisi teadmisi, millest õdedel võiks kasu olla oma teadusalal.
Niisiis on selge, et õed kasutavad teiste teadusalade teadmisi, aga teevad seda, lähtudes oma professiooni praktikast ja distsipliini eripärast. Õed peavad olema kindlad, oskama tõestada ja oskama kaitsta seda, mida nad teavad ja kuidas nad selles saavad kindlad olla. Kaasajal on õendusel kindel teadmiste baas selgete paradigmadega ja õendusteadus on jõudnud kaugele embrüonaalsest staadiumist ja õigustanud oma eksistentsi kui ” kunst ” ja ”teadus”olles võimeline neid kahte mõistet ka selgitama.
Õendus kui distsipliin
Varased õendusteadlased (1930-50) on püüdnud õendust kui distsipliini kirjeldada, et õenduse arengule suunda anda, kuna varases perioodis oli probleem sellega, et õenduse uuring oleks ikka õenduse uuring. Seetõttu oli distsipliinile sisu andmine pigem ”vaikiv kui sõnaselge”. Oli vaja selgust, mida varajased uurijad ka teha püüdsid, aga distsipliini selguse toomine võttis aastaid aega. Nii jäi see perioodi, kus kõrgharidusega õed Ameerikas (Schwab 1964, Donaldsoni & Crowley 1978), olid seisukohtadel, et ka õenduse distsipliini iseloomustab sisemine struktuur ja ehitus.
Allpool on toodud Donaldsoni & Crowley (1978) klassifikatsioon seisukohtadele, mis juhivad õendusteaduslikke uuringuid
1. Proleemid/mure/küsimused põhimõtete ja seadustega, mis juhivad eluprotsesse, heaolu ja inimese – terve või haige- optimaalset funktsioneerimist. Näiteks, probleemid seadustega, mis tagavad tervist, teadmised reparatiivsest (parandavast) protsessist ja preventsioonist (ennetamisest) oli manifest 19.saj. lõpus ja 20.saj. alguses Nightingale kirjutistes ja Rogersi tõstatatud probleemid eluseaduste kohta kahel viimasel dekaadil 20.saj.
2. Probleemid/küsimused, mis on seotud rõhuasetustega inimese käitumisele ja kesk-konna vahelistele suhetele kriitilistes elusituatsioonides. Seda teemat käsitlevad Rogersi tööd, mis kirjeldavad probleeme elu rütmidega ja nende seoseid keskkonna rütmidega. Sarnaselt kirjeldavad Johnsoni tööd 1960-ndatel keskendumist käitumissüsteemidele, rollide hoidmisele ja rollide muutumisele. Kontseptuaalsed raamid enamuses õenduse õppekavades sisaldavad käesoleval ajal kopingu (toimetuleku) protsessi, adaptatsiooni ja toetavaid või mittetoetavaid keskkonnategureid.
3. Probleemid protsessidega, millega soovitakse esile kutsuda positiivseid muutusi terviseseisundis .
Peplau käsitleb õendust kui inimestevahelist protsessi, harivat ja toetavat jõudu, kuigi Kreuter nagu ka Leininger ja teised rõhutavad konkreetset toetussüsteemi protsessi, kui õenduse unikaalset panust.
Need teemad pakuvad piire positiivsete muutuste kujundamiseks terviseseisundis. Peplau kirjeldab ennast oenduses kui inimestevahelistes protsessides osalejat, koolitavat ja toetavat jõudu, Kreuter nagu ka Leininger ning teised rõhutavad konkreetse toetava protsessi tüüpi kui õenduse unikaalset panust.
Need teemad soovitavad süstemaatilise uuringu ja teooria arendamiseks piirata uuringut, eemärgiga muuta õenduse distsipliin enam konkreetseks kui see on praegu. (Donaldson & Crowley 1978)
Carperil (1975) oli pisut teistsugune lähenemine õendusalaste teadmiste identifit-seerimiseks. Ta püüdis läbi õenduskirjanduse süstemaatilise analüüsi identifitseerida õenduses kasutatud teadmisi ja tuli järeldusele, et neid on neli: empiirilised, esteetilised, personaalsed ja eetilised . Neid teadmiste valdkondi on hakatud pidama distsipliini oluliseks struktuuriks ja Carperi tööd (1978) on jätnud olulise märgi diskussiooni õenduse kui distsipliini teooriast. Rõhuasetus teadmiste tüübile on paljastanud ka ebasobivuse kategoriseerida õendust kui baseeruvat meditsiiniteadusele või haigustele. Carper pani ette , et ”õendusprotsess” oli ”põhiline meetod õendusuuringute tegemiseks”, olles õenduse kui distsipliini süntaksi oluline komponent.
Teised autorid keskenduvad õenduse kui distsipliini olemuse määratlusele õenduse unikaalsuse seisukohalt. Teoreetikutevaheliste diskussioonide põhiteema keskendus õenduse põhi-ja lisateadmistele ( Johnson 1959 , Donaldson & Crowley 1978) ja autorid rõhutasid sagedasti, et õendus on „praktiline“ või „professionaalne“ distsipliin ja sellisena erineb traditsioonilistest ( põhi-) teadustest nagu füüsika ja keemia. Dickoffi ja Jamesi (1968) diskussioon teooria tüüpide üle viis selleni, et nad identifitseerisid teooria arendamise erinevad tasemed , mis vastasid teoorias sisalduvate teadmiste tasemete erinevusele. Neljas ja kõige kõrgem aste nimetati ”situatsioonloovaks”(situation-producing ingl.k.) ja määratleti autorite poolt kõige paremini sobivat õenduse arendamiseks. (Dickoff & James 1968)
Õenduse distsipliin
Õendusteadus Õenduse professioon
Õendusuuringud Õenduspraktika
Fawcett (2000) ”Analyses and Evaluation Contemporary Nursing Knowledge ”: Nursing Models and Theories p.692
Teooria arendamine
1960-ndate lõpupoole hakkasid õendusjuhid ja koolitajad selleks, et arendada õendusalaseid teadmisi ja selgitada õenduse kui teaduse asukohta teiste teaduste hulgas tegelema keskendunult õenduse sisulise struktuuriga. Paljud neist olid seisukohal, et teooria arendamine oli põhiline ja et põhilise sisu distsipliinile pidid moodustama distsip-liinikesksed mõisted ja struktuurid . Paljud teadusfilosoofid on rõhutanud , et teooria on teaduse tulemus, väidab Rogers (2005:9) viidates Ayerile (1959), Hempelile (1952), Kuhnile (1962), Popperile (1972), väidab Rogers (2005:11)
Selleks, et õendus oleks teadus, peavad õendusteadlased arendama selged teooriad, mis vastavad praktikale ja on kooskõlas õenduse kui distsipliini eesmärkide ja perspektiividega. (Õendusteooriate Konverentsi Grupp 1980).
Alanud 1960-ndatel ja kestnud 1980-ndateni, oli õendusteooriate areng kõige prominentsem teema 20 aasta jooksul õenduse kui distsipliini arengus.
Paljud faktorid olid selle intensiivse arengu taustal. Üks oluline tegija oli veendumus õenduse unikaalsusest ja veendumus, et teooriate arendamine kindlustab õenduse poitsiooni tervishoiuteenuste arendamises. Et kindlustada eriala elujõulisust otsisid/nõudsid õed kõrgemat staatust ka professionaalidena. Varasemad sotsioloogia- alased uuringud olid kujundanud veendumuse, et unikaalne teadmiste baas oli professiooni hädavajalik osa. Sellelt seisukohalt lähtudes olid paljud juhtivad õed sellel seisukohal, et ilma rõhutamata oma teadmisi ja unikaalset panust ei suuda õed saavutada soovitud professionaalide taset ja neid nähakse kui tööjõudu tervishoiuasutustes.
Ülikoolide lõpetanute arvu suurenemisega õdede hulgas liikus õendus järjest enam akadeemilisuse suunas. Selle perioodi valitsev akadeemiliste distsipliinide filosoofilistel suundumustel põhinev ideoloogia suunas õendusteadmiste rõhuasetuse kahte erinevasse suunda. Esiteks pidid õed arendama mittte ainult oma teadmisi, aga ka ”teadust”. Teadust on aegade jooksul peetud kõrgeimaks, kõige toekamaks/kindlamaks teadmiste vormiks. Et võistelda teiste teadustega, eriti meditsiiniteadustega ja teiste tunnustatud teadusvaldkondadega, oli õendusel vaja tõestada oma teadmiste usutavat ja kindlat põhja. Selleks pöördusid õendusteadlased teadusfilosoofia poole, et panna alus eriala teaduslikele meetoditele ja metodoloogiatele. Siit tuleb siis teine suund õenduse arendamiseks Tollel perioodil oli kõige olulisem omada teaduse jaoks hästidefineeritud teooriat. Juhindudes 20 saj juhtivate filosoofide töödest selgus, et kõigi erinevate teaduste jaoks oli teooria teaduse kõige olulisem väljund, hoolimata erinevatest seisukohtadest. Selle tõestuseks on Reynoldsi ( 1971 ) väga populaarne ja palju tsiteeritud raamat õendusteooria ajaloolisest kujundamisest.
Sel perioodil loodi arvukalt õenduteooriaid ja anti välja kirjandust, mis käsitlesid õendus- teooria kujunemist (Fawcett 1984,1988, Fitzpatrick 1987, Fredrickson1993, jt). See oli teadmiste baasi kujunemise, teooria rolli rõhutamise ja tähtsustamise tõttu oluline periood distsipliini kujunemises (Rogers 2005)
Selle märkimisväärse perioodi jooksul rõhutasid õenduse liidrid eriala sisulise arendamise olulisust läbi teooriate arendamise. ”Õendusteooria” oli see, mis mitmel kombel oleks vastanud õenduse kui distsipliini nõudmistele unikaalsest teooriast, täites selle teadmiste baasi nõudeid, mida teaduses silmas peetakse. Sellest siis ka tuli, et osades õenduskoolides võeti teatud teooriad aluseks õppekava koostamisel, näit. Roy 1970. Sellel perioodil arendati ja laiendati teooriaid mitmekülgselt. Teooriate sellise lokkamise puhul aga oli tõenäoline, et neile olid õenduskogukonna poolt esitatud liiga suured nõudmised ja pandud liiga suured lootused, kuigi ka käesoleval ajal mõned neist on ajale vastu pidanud ja neid kasutatakse praegugi. Need teooriad said kriitika osaliseks ,kuna peeti praktikakaugeteks ja mitte otseselt õendusele suunatuteks, osa neist sisaldas esoteerilisi teooriaid ja teisi lähenemisi, millel ei olnud õenduspraktikaga mingit seost. Enamus oli kujundatud loogika ja deduktsiooni teel, selle asemel, et neid praktikas testida. Ka oli puudulik nende usaldusväärsus ja nad olid vasturääkivuses domineerivate filosoofiatega. Nendele teooriate põhjal ei olnud võimalik saada vastust küsimusele :”Mis on õendus?”
Ehk sisaldub kõige olulisem teooriate arendamisest Fawceti uuringus aastast 2000, kus ta kirjeldab ohtu õendusteooriate tulevikule, olles analüüsinud oma artiklis ” Where is the nursing in the science ?” 1999 aastal ajakirjades Nursing Research, Research in
Nursing and Health ja Western Journal of Nursing Research ilmunud 116 artiklit , tõdeb, et ainult 4% nendest toetus eksisteerivatele õenduse mõistelistele mudelitele . 24% testisid eksisteervaid õendusteooriaid. Ükski avaldatud artiklitest ei olnud disainitud , et luua uut õenduse mõistelist mudelit. 39% põhinesid teiste teaduste teooriatel ja mõistelistel mudelitel. Ülejäänud 33% ei põhinenud ühelgi teoorial või mõistelisel mudelil . Kahel kolmandikul polnud mingit seost õendusteadusliku mõtteviisiga. (Barrett 2002)
Kasutusel on niisiis mõisted nagu “ teoreetilised raamid”, “mõistelised raamid” pigem kui “teooria”.
Ka viimased aastakümned on olnud tormilised ja rahutud õenduse teoreetilise arengu seisukohalt. Haritud õdede hulk on hüppeliselt suurenenud teistel erialdel doktorantuuris õppinud õdede arvel. See on laiendanud õendusala perspektiive, selle asemel, et õenduse distsipliini siirata teistesse distsipliinidesse. Õed on kaasa läinud ka filosoofilistes suundumustes toimunud muutustega ja see on andnud laiema vaatenurga teistest distipliinidest, teadusest ja teadmistest üldiselt.
Selle aja jooksul on muutunud ka filosoofia ja ideed, mis kujundavad teaduse mõistet on samuti muutunud. Kuhn (1962) tutvustas mõistet paradigma kui teaduse iseloomulikku tunnust. Ta väitis, et teadus paistab silma faktiga, et teatud distsipliini teadlased töötasid raamis, mis oli juhitud valitsevast ”paradigmast”. Teooria olemasolu ei paistnud teaduses eriti oluline olevat. Kuhni järgi paradigma funktsioneeris kui ”distsipliini maatriks e. raamistik ” ja sisaldas kontsepte ja reegleid, mis tulenesid distsipliini liikmete intellektuaalsel tööpanusel. Kuna teooriat nähti kui teadusliku protsessi produkti , esitas Kuhn seisukoha, et õenduse paradigmade selgitamine kujundab õendusest unikaalse distsipliini ja tugevdab õenduse tausta teadustes . Laiaultuslikud ideed ja teooriad, mis olid varem iseloomustanud õendust, vaadati paradigmade valguses üle. Selgus, et eksisteerivate teooriate puhul oli sageli tegemist sarnaste põhimõtetega.
ÕENDUSALASED TEADMISED KUI PÕHI ÕENDUSPRAKTIKALE JA UURINGUTELE
Õed on iseloomustanud oma valdkonda nii kunstina kui teadusena (Rogers 1991, Rogers 1988, Smith 1997, Watson 1994). Selline iseloomustus täidab mitut otstarvet. Esiteks annab see võimaluse kirjeldada õenduse põhiteadmiste kujunemist, sisaldades olulisi komponente erialast , mis ei mahu mõiste teadus alla. Aga tõstatab küsimuse, mis on siis kunst. Kas kunst ei sisalda teadmisi? Kuidas seda uurida? Kuidas seda õpetada? Võimekus demonstreerida selle kunsti tulemusi ja tõestada õenduse panuse olulisust tervishoius on eriti tähtis majanduslikust aspektist ja õenduse eriala arengu ja kasvu seisukohalt.
Filosoofia roll :õendusalaste teadmiste mõistmine
Filosoofiat on õdedele vaja selleks, et mõista teadmiste kujunemist, arenemist ja seda, mis on aluseks õendusala teadmistele teadusala arendamiseks. Tähtis, et see mõistmine lubab õdedel seada oma suunad, mis järgivad akadeemilist distsipliini.
Teadmiste iseloom on aluseks teatud filosoofia harule, mida nimetatakse epistemoloogiaks (õpetuseks teadmistest). Teadmisi võib defineerida kui kontrollitud, kindlat veendumust. Teadmised hõlmavad hulgaliselt tahke, näiteks:
Millistel tingimustel võime me otsustada, et miski on ”teadmine”?
Millal me võime öelda: ”Ma tean….”?
Mida me ütleme, kui me kasutame väljendit ”Ma tean”?
Kuidas on teadmine/sed diferentseeritud harjumusest, kommetest, intuitsioonist, arvamusest või uskumusest?
Kas esineb erinevaid teadmiste ja vorme?
Millised on teadmiste kontrollimise ja kinnitamise võimalused?
Mis on tõde?
Et teadmised oleksid tõesed, tuleb neid tõestada, kasutades filosoofiliselt kaitstavaid mõisteid: see peab olema ”tõene” ja selles peab olema teatud hulk kindlust . Kogutud informatsioon peab olema reliaabel situatsiooni kajastamine.
Teadmistebaasi kujundamiseks peab kasutama väljendeid nagu põhjendatus, kaitstav, tõene, kindel – need on eeldused teadmiste baasi kujundamiseks.
Teadmine ja teadus
Filosoofia mõistmine on sellest vaatenurgast oluline. Teadus ei lase õdedel öelda: ”Ma tean” paljude õdesid huvitavate asjade kohta.
Filosoofia on muutunud peale seda, kui õendus on üle võtnud paljud varem dominee-rinud põhimõtted teadmiste ja teaduse kohta. See protsess jätkub, aga kindel on, et pole ühte eatut ”õiget” vastust õendusteadmiste päritolu ja olemuse kohta. Õendusteadus koosneb argumentidest, mida on võimalik kaitsta ja mõnedest, mis ei ole kaugeltki veenvad, võivad olla seotud õenduse erinevate aladega nii praktikas kui uurimistöös .
See ei ole kerge, aga filosoofia tundmine annab meile õdedele võimaluse laiemalt mõista erialal toimuvat. ”Tõe” väljaselgitamiseks annab filosoofia põhja, et näha neid paljusid teid, kuidas laiendada teadmisi ja arendada eriala.
Küsimused diskussiooniks
Millised on õendusalased teadmised?
Kuidas erineb õendus teistest erialadest?
Millised elemendid teevad õendusest unikaalse distsipliini?
Mida õed teavad?
Kasutatud kirjandus
Barrett, E. A. (2002) What Is Nursing Science? Nursing Science Quarterly, Vol.15 No.1, January , 51-60
Goetzsche, I. (1992) Terveydenhuollon historia . Gummerus Kirjapaino OY Jyväskylä
Fawcett, J.(2000)”Analyses and Evaluation Contemporary Nursing Knowledge”: Nursing Models and Theories p.692
Rogers, B. L. (2005) Developing Nursing Knowledge: Philosophical Traditions and Influences Lippincott Williams &Wilkins (lk. 1-16)
Tourville, C., Ingalls, K. (2003). The Living Tree of Nursing Theories. Nursing Forum, 38 (3):21-36.