D. Orem'i enesehoolduseteooria (3)

Dorothy Orem'i
enesehoolduseteooria
Dorothea Orem'i eluloost:
· D. Orem sündis USAs Baltimore'is Marylandis
1914 aastal.
· Orem'i õenduskarjäär algas Providence Haigla
Õenduse Koolis, Washingtonis, kus ta sai diplomi
õenduses 1930ndate aastate alguses. Veel on
Orem õppinud Ameerika katolikus Ülikoolis,
mille ta lõpetas 1939. aastal ja täiendas oma
diplomit samas koolis 1945. aastal.
· Orem sai oma esimesed õe töö kogemused
aastast 1940, töötades operatsioonitoa õena.
Edasi ka eraõena kodudes, haiglaõena
täiskasvanute ja laste osakondades. Samuti on
ta töötanud erakorralise meditsiini osakonnas
ning olnud ka bioloogiateaduste õpetaja.
· Aastatel 19401949 oli Orem Providence
Haigla Õenduskooli direktor ja ka Providence
Haigla Õenduse osakonna juht.peale sealt
lahkumist töötas ta 7 aastat Indiana Haiglas.
· Orem'i eesmärk oli parandada õenduse
kvaliteeti terve riigi üldhaiglates.
· 1957 aastal kolis Orem Washingtoni, kus ta tegi
koostööd USA Haridus ja Tervishoiuametiga.
· 1959 aastal sai Oremist õendusala professori assistent
Ameerika Katolikus Ülikoolis. Samal ajal oli ta ka
Õenduse Kooli dekaan.
· 1971 aastal ilmus Orem'i esimene raamat "Nursing
Concept of Practise".
· 1979 aastal sai Orem Georgtown'i Ülikooli Teaduste
doktori aukraadi ning ka paljud teised ülikoolid
austasid teda erinevate aukraadide ja auhindadega.
· Dorothy Orem on kirjutanud palju õendusega ja
õenduse teooriatega seotud raamatuid.
Dorothy Orem'i
enesehooldusteooria
põhineb F. Nightingale'i
ja V. Henderson'i
nägemusel
õendustööst.
· Nightingale rõhutab indiviidi oma parandavate
jõudude tähendust ja arvestamist õendutöös.
Õendustöö peamiseks ülesandeks on luua
soodsad olmesuhted patsiendi enese
parandavate jõudude aktiveerimiseks.
(Nightingale, 1869)
· Henderson'i seisukohalt on õendus kõik need
toimingud, mida patsient teeks ise, kui tal oleks
selleks jõudu, tahet ja oskusi. Patsient tuleks
võimalikult kiiresti muuta abistajast
sõltumatuks. (Henderson, 1966)
Orem on arendanud enesehoolduse ideed
õendustöös kaugemale kui Henderson ja
teised õendusteoreetikud.
Ta jaotab enesehoolduse teooria kolmeks
osaks:
· Enesehoolduse defitsiidi osateooria
· Enesehoolduse osateooria
· Õendussüsteemide osateooria
Enesehoolduse defitsiidi
osateooria
Indiviidi tervislik seisund võib seada
piiranguid enesehooldusele. Sellisel juhul saab
õde osutada vajalikku hooldust või suurendada
patsiendi enesehooldusvõimet.
Enesehoolduse osateooria
põhimõisted
· Enesehooldus
· Enesehoolduse vajadus
· Enesehoolduse vajadusest lähtuvad
abistamisnõuded
Orem määratleb enesehooldust kui toimingute
sooritamist, mida indiviid algatab selleks, et
säilitada elu, tervist ja heaolu.
Enesehoolduse määratluse kaks
viisi
1. Enesehoolduse käsitlus puudutab indiviidi rolli
enesehoolduses. Selles rõhutatakse vabataht
likkust, iseseisvust, vastutust oma tervise hoid
misel või haige olles enesepõetamisel.
2. Orem rõhutab, et indiviid ise on enesehoolduse
peamiseks liikumapanevaks jõuks. Õendustööd
nähakse indiviidi enesehoolduse abinõuna,
vahendina.
Enesehoolduse põhimõtted:
· Enesehooldus põhineb vabatahtlikul tegevusel, mis
eeldab individuaalsete terviseeesmärkide
teadvustamist.
· Enesehooldus põhineb eesmärgipärastel ja kaalutletud
otsustel; need omakorda suunavad toiminguid.
· Enesehooldus on vajalik ja vältimatu, et rahuldada
põhitarbeid, soodustada arengut ja kõrvaldada
haiguslikest muutustest tekkinud häireid.
4. Igal indiviidil on õigus ja kohustus säiltada oma elu,
tervis ja heaolu. Inimene on vastutav ka oma
lähedaste eest, kui need ei ole võimelised end ise
hooldama.
5. Enesehooldus on käitumine, mis kujuneb
sotsiaalsetest ja teadvustunud kogemsutest.
Enesehooldust õpitakse vastastikuse mõjutuse kaudu
ümbritseva keskkonna kultuurist.
6. Enesehoolduslikku käitumist mõjutavad inimesest
endast johtuvad seesmised ja ka välised tegurid.
Enesehooldusmudeli kesksed
mõisted:
· Enesehooldusvalmidus
· Enesehooldusvajadus
Nende omavaheline suhe määrab patsiendi
enesehoolduskäitumise. Kui see suhe ei ole tasakaalus,
tekib vajadus korvava hoolduse järele. Selle
hooldusliigi andjaks võib olla perekond, lähedased,
sõbrad, töökaaslased või ametlik tervishoiusüsteem.
Enesehooldusvalmidust
mõjutavad tegurid
· Seesmised tegurid: vanus, sugu, aistingute
teravus, füüsiline ja emotsionaalne seisund
· Välimised tegurid: koolitus, traditsioonid,
kultuur, ühiskonna võimalused enesehoolduse
ellluviimiseks.
Seesmiste ja välimiste tegurite koosmõjuna
sünnib üldine tegutsemisvalmidus, milles Orem
peab oluliseks teadmisi, oskusi, hoiakuid.
Enesehooldusvajaduse liigid:
1. Universaalsed enesehooldusvajadused
2. Arengulised enesehooldusvajadused
3. Tervisehäiretega seotud
enesehooldusvajadused
1. Enesehoolduse universaalsed
vajadused
· Õhuhapniku küllaldase saamise säilitamine
· Küllaldase vedelikuhulga saamine
· Küllaldase toidukoguse saamine
· Eliminatsiooni ja jääkainetega seotud hooldus
· Tegevuse ja puhkuse tasakaalu säilitamine
· Üksioleku ja teiste inimestega suhtlemise vaheline
tasakaalu säilitamine
· Ohtude vältimine, mis võiksid ohustada inimese elu, tema
organismi talitlust
· Inimese talitluse ja arengu stimuleerimine sotsiaalsetes
gruppides vastavuses indiviidi võimetega, teadaolevate
piirandutega ja inimese enda soovidega olla normaalne
inimene.
2. Enesehoolduse arengulised
vajadused
tuginevad eeldusel, et inimene areneb
viljastumisest surmani ja et teatud tingimused
on vajalikud selle arengu edendamiseks.
Enesehoolduse arengulised vajadused on
seotud ka universaalsete vajadustega (olenevalt
etappidest, mida indiviid oma arengus läbib).
3. Tervisehäiretega seotud
enesehoolduse vajadused
väljenduvad sellistes enesehoolduse tarvetes, mis on suunatud
indiviididele, kes on haiged, taluvad või kannatavad patoloogis
teatud liikide all ja kellel on meditsiiniline diagnoos ja/või ravi.
Orem viitab kuuele kategooriale:
1. Adekvaatse meditsiiniabi taotlemine või kindlustamine seoses
haiguse, kannatuse ja patoloogiaga.
2. Teadlikkus ja reageerimine patoloogiliste tegurite toimele ja
tulemustele.
3. Arsti diagnoos, arvi ja taastusravi puudutavate
korralduste täpne täitmine.
4. Teadlikkus meditsiinilise ravi ebameeldivast või
kahjulikust toimest, sellele reageerimine ja sellle
reguleerimine.
5. Nimese minapildi modifitseerimine, selle
aktsepteerinime, et inimene on teatud
tervisestaadiumis või vajab teatud laadi tervisega
seotud hooldust.
6. Patoloogiliste tegurite toime ja ka meditsiiniliste,
diagnostiliste, ravikorralguste mõju aktseoteerima
õppimine inimese elustiilile, mis edendab pidevat
isiklikku arengut.
Enesehoolduse vajaduste
kindlaksmääramine
· Enesehooldusvajaduste olemasolu ja
rahuldamine
· Suhe enesehoolduse erinevate vajaduste vahel
· Faktorid, mis võivad mõjutada seda, kuidas
tarbeid rahuldada(vanus, sugu, arengutase,
elutingimused jne.)
· Meetodid/toimingud/vehendid, mis on vajalikud
vajaduste rahuldamiseks
Õendussüsteemide teooria
põhimõisted
· Õendusmaht
· Abistamismeetodid
· Õendussüsteemid
· Õendusmaht teadmised, hoiakud ja võimed,
mis isikul peavad olema et osutada õendust.
Oremi järgi on see kompleksne omandatud
võime, mis nõuab eriharidust.
· Üldiseid abistamismeetodid:
1. Tegutsemine või toimingute sooritamine
kellegi jaoks/eest.
2. Kellegi juhendamine
3. Kellegi toetamine (füüsiliselt, hineliselt).
4. Ümbritseva paremustamise korraldamine.
5. Kellegi õpetamine.
· Õendussüsteeme määratletakse kui
süsteeme, mis on konstrueeritud õdede ja
patsientide tegevuste ja vastastikuse
mõjutuse tulemusena põetussituatsioonis.
Eritatakse kolem liiki õendussüsteeme:
1. Täielikult kompenseeritud süsteemid.
2. Osaliselt kompenseeritud süsteemid.
3. Toetavad/õoetavad süsteemid.
1. Täielikult kompenseeritud süsteemidest kõneldakse
seoses patsientidega, kes ei suuda sooritada või
algatada enesehoolduse toiminguid või kes ei ole
võimelised iseseisvalt ja kontrollitult sooritama
liigutusi. Selles kategoorias on kolm rühma patsiente:
· patsiendid, kes on koomas
· teadvusel ja kompetentsed isikud, kes võivad teha
otsustusi enesehoolduse kohta, kuid kes ei suuda või
ei tohiks teha motoorseid liigutusi.
· patsiendid, kei ei ole võimelised ostustama
enesehoolduse üle, kuid kes võibolla peaksid end ise
hooldama, kuid neid juhendatakse.
2. Oselisele kompenseeritud õendussüsteemide on seotud
põetussituatsioonidega, kus nii õde kui patsient
sooritavad õendustoiminguid. Siis võib kasutada kõiki
viite abistamismeetodit.
3. Toetavad/õpetavad süsteemid on asjakohased, kui
patsient peab õppima sooritama vajalikke toiminguid,
et rahuldada oma enesehoolduse terapeutilisi nõudeid.
Selles kontektis põhjendatud abistamismeetoid on
toetamine, juhendamine, ümbruse paremustamise
korraldamine ja õpetamine.
Orem'i enesehoolduse ja õenduse
metaparadigma 4 mõistet.
· Inimene. Integreeritud tervik, mis funktsioneerib
bioloogiliselt ja sotsiaalselt. Inimesel on võime
iseennast tund aj toimida sihipäraselt.
· Keskkond. Arengukeskkond on rida psühholoogilisi
ja/või füüsilisi tingimusi, mis soodustavad sobivate
eesmärkide seadmist ja saavutamist; soodustavad
loovust ja minamõiste kujunemist, formeerivad
hoiakuid ja väärtushinnanguid ja edendavad füüsilist
kasvamist.
· Tervis. Indiviidi tervislikkuse või ühtsuse
seisund. Struktuurilt ja funktsioonilt terviklik
või terve. Tervise füüsilist, psühholoogilist,
kommunikatiivset ja sotsiaalset aspekti ei saa
üksteist lahutada.
· Õendus. Õendus on abistav teenus, kunst ja
tehnika. Õenduse ainulaadne valdkond on
inimese vajaduste ja enesehooldusvõime
määratlemine nind tema abistamine, et tal
säiluks saavutatud enesehoolduse tase.
Orem'i enesehoolduseteooria kuulub
kirjeldavate teooriate hulka. Teooria
toob esile need aspektid, mida õed
peavad õendussituatsioonis uurima,
organiseerima, mõtestama.
Kasutatud kirjandus:
· Tomey, A.M., Alligood, M.R. 2002 Nursing Theorists and
Their Work. USA: Mosby.
Lk. 189211.
· Vertedal, A. 1998. Tervis ja õendushooldus. Tartu, lk 122
124
· http://personal.uncc.edu/lmoore/NURS3200/theorists.pdf
· http://www.123helpme.com/preview.asp?id=80579
· http://www.dtcc.edu/owens/nursing/philos.html
· http://www.sacn.edu/catalog_hdbk_objectives.html
· http://members.aol.com/annmrn/nursing_portfolio_I_index.
html