Normaalne ja patoloogiline füsioloogia ja anatoomia (0)

b>Normaalne ja patoloogiline füsioloogia ja anatoomia (11.10.2013)
Tagumiste seljaaju juurte funktsioon – juhtida tundlikkust seljaajju
Eesmiste seljaaju juurte funktsioon – juhtida motoorsust seljaajju
EEG rütmide iseloomustus – rütmi sagedust ka vaja mainida. Millistes seisundites? Ajukasvaja ja epilepsia.
Peaaju närvid – funktsioon, iseloomustus 11. (innerveerib kaelalihaseid, paneb pea liikuma), 12. närv kõige lihtsamad.
Peaaju koore kaks rühma keskusi: sensoorsed (tundlikkust vastuvõtvad), motoorsed (juhivad motoorikat : somatomotoorne, kõnekeskus (Vernicke keskus, broca , sekundaarne motoorne keskus..)
------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Südamelihase refraktaarsus
Refraktaarsus – südamelihase omadus mitte vastata ärritusele enne, kui eelmine erutus ei ole kustunud; erutus käib alati kontraktsiooni ees
Ekstrasüstol ? Teine kiire löök, siis paus.
Südametsükkel ja vere liikumine südames tsükli jooksul, südametoonid
Südametsükkel koosneb kahest osast ehk faasist:
1) süstolist ehk kokkutõmbest
2) diastolist ehk lõõgastumisest
Diastoli ajal täitub süda verega, aga süstolis tühjeneb verest, sest kokkutõmbe tõttu paisatakse veri südamest välja. Süda ei tühjene täielikult, südamesse jääb alati teatud kogus verd – jääkmahk. Väljaviidav osa on löögimaht (süstoli ajal viiakse välja).
Süstol on lühem ja puhkeolukorras võtab kogu tsüklist umbes 1/3 ajast. Kogu tsükkel kestab olenevalt südame töötamise sagedusest. Kui löögisagedus on 60, siis 60/60 on 1 sekund.
Süstol on suhteliselt stabiilne, vaatamata löögisagedusele (ajaliselt stabiilne st).
Diastoli pikkus muutub. Kui süda töötab kiiremini, siis diastol lüheneb. Kui süda väga kiiresti lööb, siis diastol jääb nii lühikeseks, et süda ei jõua korralikult verega täituda. (Suurte pingutuste korral piiriks, millest edasi hakkab täitumine kannatama , koed ei saa hapnikku kätte ja tekivad anaeroobsed tingimused – tekib väsimus )
Haige südamega inimestel võib olla nii, et südamesse jääb alati rohkem verd kui normaalselt peaks – jääkmaht suurem.
Vere liikumine südames endas
(Vasakust vatsakesest läheb aort, paremast südamearter)
1) Kodade süstol – kojad tõmbavad kokku üheaegselt (nii vasak kui parem). Kodade kokkutõmbe tõttu surutakse kodadest kogu veri vatsakesse. (Suurem osa verd on vatsakestesse läinud juba varem – siis, kui kojad kui vatsakesed on diastolis – hjiljem selgitus). Kodade süstol väga lühike – 0,1 sekundit. Selle ajaga ei jõuaks kojad koguv erd vatsakestesse lükata.
2) Vatsakeste süstol – selle ajal vatsakeste lihased tõmbuvad kokku ja rõhk vatsakestes tõuseb. Veri otsib vatsakestest väljapääsu. Kaks võimalust: kas läheks tagasi kodadesse või vatsakestest välja. Tagasi ei saa minna, sest atrioventikulaarklapid sulguvad. Rõhu edasise tõusu korral vatsakestesse avanevad poolkuuklapid – see saab toimuda siis, kui rõhk vatsakestes ületab rõhu suurtes veresoontes ( aordis ja kopsuarteris). Rõhk peab olema vasakus ja paremas vatsakestes ei pea olema rõhud ühesugused, sest aordis ja kopsuarteris erinevad. Parema vatsakese rõhk peab ületama kopsuarteri rõhu 2,5Hg (elavhõbedasammas something ???) , vasaku vatsakese rõhk peab ületama diastoonse rõhu 70. Kui poolkuuklapid on süstolis avanenud, paisatakse veri suurtesse veresoontesse – aorti ja kopsuarterisse.
3) Vatsakeste diastol – (kojad juba varem diastolis) vatsakeste seinad lõtvuvad, rõhk langeb neis nulli. Suurtes veresoontes on aga rõhk kõrgem. Aordis süstoli ajal tõuseb rõhk 120-130-ni (süstoonne rõhk). Veri püüab tagasi vatsakestesse voolata, aga ei saa – poolkuuklapid sulguvad tagasi voolata üritava vere tõttu. Poolkuuklappide sulgumine tekitab heli. Seda heli kutsutakse südame teiseks ehk diastoolseks tooniks. Teine toon tekib diastoli algul. (Esimene toon tekib vastakeste süstoli algul atrioventikulaarklappide sulgumisest!!! Esimest tooni kutsutakse süstoonseks tooniks) Diastoli ajal liigub veri aga südamesse tagasi, sest südames on diastoli ajal rõhk madalam kui suurtes veresoontes. Kodadesse hakkab voolama kohe pärast seda, kui kodade süstol läbi saab. Kojad täituvad järk-järgult verega. Rõhk nendes muutub kõrgemaks rõhust vatsakestes. Ühel hetkel avanevad atrioventikulaarklapid. Veri hakkab voolama vatsakestesse. See toimub kõik ainult diastoli ajal.
Kogu vere liikumine südames toimub rõhkude erinevuse tõttu, mis toimub diastolis kodade ja kopsuveenide vahel ja kodade ning vetsakeste vahel. Rõhkude vahe sõltub sellest, kas südamelihas tõmbub kokku või mitte. Sealt, kus kõrgem rõhk, otsib teed sinna, kus on rõhk madalam.
Elektrokardiograafia ehk EKG – südamelihase biovoolude registreerimiseks. Aparaati , mille abil registreeritakse, kutsustakse elektrokardiograafiks, üleskirjutist elektokardiogrammiks. Tavaliselt kirjutatakse üle liikuvale paberile, aga võib ka lihtsalt ekraanile kirjutada (püsivaks jälgimiseks). Registreerimiseks asetatakse kehale elektroodid. Nende paigutus on tavaliselt kummagile käele ja jalale. Üks neist maanduselektroot. On võimalik asetada ka rindkerele (6tk ritta ). Võib ka nii kätele, jalgadele kui ka rindkerele. Lülitusi, mida selle juures saadakse, nim kas standardlülitusteks (tähistatakse numbritega I, II ja III) või rinnalülitus(V1-V6). Vajaliku informatsiooni saab juba standartlülitustest kätte.
EKG üleskirjutis näitab erutuse teket ja levikut südames (südamelihases ja erutustekke juhtesüsteemis). Erutuse korral tekivad biovoolud, mis elektrokardiogrammil on näha sakkidena (üles- või allapoole). Kui biovoolu pole, siis liigub mööda 0-joont. Väljalööke tähistatakse sakkidega. Tähistused on P Q R (kõige suurem) S T (vaata jooniselt). Need näitavad biovoolu olemasolu. Mida suurem amplituud ( saki kõrgus), seda suurem biovool. Sakiga tähistatakse ka ajalõike – ajalised muutused. Ajalõike tähistatakse kui intervalle (ajavahemikke). Osa lühemaid ajalõike tähistatakse segmentidena – kõike lühem ajavahe , mida elektrokardiogrammil tähistada saab. Intervall on mitu segmenti kokku. P-saki intervall – P-saki lõpus Q-saki alguseni . P- sakk näitab erutuse teket ja levikut korrates.
PQ segment – aeg P-saki lõpust Q-saki alguseni – selle aja sees erutus levib mööda erutustekke juhtesüsteemis mööda Hissi kimpu ja.. (???) PQ-intervall = P-sakk ja PQ-segement kokku; aeg P-saki algusest Q-saki alguseni; selle aja sees erutuse levik kodadelt vatsakesteni.
* QRS- kompleks – Q-saki algusest S-saki lõpuni – tingitud erutuse tekkest ja levikust vatsakestes.
ST-segment – aeg S-i lõpust T-saki alguseni. See näitab aega, mis vatsakesed on erutuselt ühtlaselt laetud. Järgneb T-sakk – näitab erutuse kadumist vatsakeste muskulatuurist (wat???)
* TP-intervall – sõdame elektriline paus. Sel ajal südames biovoolu pole. T-sakk, TQ-intervall – erutuse ülekandmine ajas.
Elektrokardiogramm võimaldab:
1) kindlaks teha rütmihäireid – kas neid on, nende põhjus, kust pärit
2) kindlaks teha südameverevarustuse häiretest tulenevaid ainevahetushäireid, mis muudavad erutuse teket – iseloomulik südamelihase infarktil
3) südamelihaste püsivad kahjustused, nt südamelihase reumaatiline kahjustus. Müokardiit
Vererõhk ja selle muutumine
Vererõhk – rõhk veresoontes ja süüdames
Erinevates veresoontes pole rõhk ühel ajal ühesugune. Rõhk sõltub sellest, millises südame tsükli faasis vereringe on – kas süstolis või diastolis.
Küllaltki suured muutused arterites , aga suhteliselt väikesed muutused veenides ja kapillaarides .
Vererõhk veresoontes on tingitud:
* Südame tööst – kas süda tõmbub kokku – rõhk tõuseb – kokkutõmbe ajal paiskub verd välja
* Veresoonte seinte vastupanust verele – veresoonte seinad pole lõdvad, vaid seinte lihased on teatud kindlast pingest toonuses. Kõige paksemad on arterite seinad elastsete kiududega. Veenide seinad märksa lõdvemad. Rõhk veenides ka kõige madalam.
Kõige suuremad on vererõhu muutused arterites.
Arterites Eristatakse kahesugust rõhku:
* Maksimaalne ehk süstoolne rõhk – süstoli ajal
* Minimaalne ehk süstoolne rõhk – rõhk diastoli ajal
Nende kahe suuruse vahet kutsutakse pulsirõhuks
Sama suured aordi algusosas.
Arteritele järgnevad arterioolid, kus rõhk märgatavalt langeb. Nendes on keskmine rõhk. Langus rõhus on 80-lt kuni 40 mmHg-ni.
Arterioolide seinte summaarne pindala on kõige suurem (suurem kui arteritel, kapillaaridel, veenidel). Sellepärast veri arteriooli läbides puutub seinte vastu kõige rohkem. Hõõrdumisjõud kõige suurem, peab ületama kõige suuremat takistust.
Arterioolide järel tulevad kapillaarid, kus rõhk langeb veelgi. Kapillaaride algusest 40-lt 15-ni.
Viimasena liigub veri veenides ja veenulites, kus rõhk langeb umbes 15-lt nullini. Õõnesveenide suubumiskohas südamesse on rõhk koguni negatiivne.
(vt hüpertensiooni klassifikatsiooni – paberil olemas)

Vererõhu mõõtmine
Vererõhu mõõtmiseks kaks võimalust:
* Vererõhu otsene mõõtmine – vahetult veresoonest, kuhu viiakse kanüül, mis on ühendatud manomeetriga (näitab rõhku. Nii toimitakse nt operatsioonide ajal.
* Kaudne vererõhu mõõtmine – väljaspoolt veresoont – kas õlavarrelt või sõrmeotsalt.
Korotkovi meetod (?) -kinnitatakse õlavarrele mansett , mis on ühenduses manomeetriga. Teine vajalik töövahend on stetofonendoskoop (kuulamistoru). Kõigepealt patsient kas istub või lamab – rõhk olenevalt asendist erinev. Ambulatoorselt istudes , haiglates ka alamades. Enne määramist peaks 5-10 min laskma patsiendil rahulikult istuda või lamada. Mansett peaks olema südame kõrgusel. Stotofonenfoskoobi mikrofon asetatakse küünararterile (kui asukohta ei tea, siis tunneta pulssi ). Edasi tõstetakse mansetis rõhku oletatavast süstoolsest rõhust kõrgemale. Edasi avatakse manomeetri ballooni klapp ja rõhk mansetis hakkab aegamööda langema . Ühel momendil hakatakse stetofonendoskoobis kuulma toone – korotkovi toone. Toone hakatakse kuulma siis, kui veri hakkab osaliselt kokkusurutud arterist väja pääsema. See juhtub siis, kui rõhk mansetis muutub maksimaalsest ehk süstoolsest rõhust õige pisut madalamaks. See moment, millal toone kuulma hakatakse, vastab maksimaalsele ehk süstoonsele rõhule (ülemine rõhk). Edasi hakatakse rõhku veelgi langetama , kuni ühel momendil toonid kaovad. See juhtub siis, kui rühk mansetis vastab minimaalsele ehk diastoonsele toonile (alumine rõhk). Veresoon pole enam kokkusurutud ja veri jookseb vabalt läbi – heli ei tekita. (Toonid tekivad ainult siis, kui veresoon on osaliselt kokkusurutud/komplimeeritud.)
Pulsi järgi saab vererõhku mõõta ainult süstoonselt. Diastoonset rõhku ei saa pulsi järgi muuta, sest pulssi pole tunda.
PS! ( programmis pole) Vere liikumine veenides
Vere liikumine veenides toimub mõnevõrra teistel põhjustel kui arterites. Arteri sein on tänu seal sisalduvatele elastsetele kiududele ka ise elastne ja süstoli ajal, kui veri välja paisatakse, venib see sein välja. Diastoli ajal elastsuse tõttu väljavenitatud sein läheb endisesse asendisse tagasi ja lükkab selle tagasiminekuga verd edasi. Kineetiline energia muudetatakse potentsiaalseks energiaks ja vastupidid. Süstoli ja diastoli vahel ei teki seisakut. Veenide veresoontes pole selliseid elastseid kidusid ja vere liikumine diastolis võib aeglustuda. Kuna veri on vedelik, mis allub ka oma raskuse tõttu hüdrostaatilisele rõhule, siis on seistes hädaoht, et veri jääb jalgadesse seisma. Ometi ei juhtu seda. Miks? Neli põhjust, mis veri jookseb ka altpoolt ülespoole:
1) veeni ümbritsevate lihaste kokkutõmme (liikumisel tugeam) – suruvad veenide peale, panevad sellega vere liikuma.
2) klappide olemasolu veenide sisepinnal (vt jalaveresoonte pilti, kapid näha)
3) negatiivse rõhu olemasolu õõnesveenide suubumiskohas südamesse – toimib imeva pumbana
4) negatiivse rõhu teke rindkere õõnes sissehingamise ajal.
Liikumatuse korral kuhjub piimhape lihastesse ja lihased „surevad ära.“ Aeglane lonkimine väsitab rohkem kui kiire käik, kuna veri jääb lihastesse pidama .
Pulss ja selle mõõtmine
Pulss on arterite seinte rütmiline võnkumine südame tööst tingituna. Süstoli ajal süda paiskab järjekordse portsjoni verd aorti – see annab tõuke vastu aordi seina ja paneb selle võnkuma. See võnkumine kandub lainena piki aordi seina edasi arteritele ja ka teistele veresoontele (arterioonidele, kapillaaridele, veenidele).
Laine levikut on võimalik kombelda käe abil või ka registreerida. Pulsi palpeerimine.
Pulsi sagedus vastab üldiselt südame kokkutõmmete sagedusele. Kui süda lööb väga kiirelt, siis ei tarvitse kõik lained nii tugevad olla, et neid oleks võimalik palpeerida – pulsi defitsiit.
Pulsi palpeerimiskohad on need, kus suuremad arterid on keha pinnale lähemal. Nendeks on kodararter (arteria radialis ehk radialispulss), oimuarter (eriti lastel) ja unearter (eriti täiskasvanutel). Randmearterilt mõõtes võib kergemini eksida. Reiearter kubemepiirkonnas, hästi tunda ka kõhuaordil. Väikestel lastel võidakse pulssi leida ka põlveliigese tagapinnalt, hüppeliigese sisepinnalt.
Südametegevuse ja talitluse regulatsioon
Regulatsioon toimub kahe süsteemi kaudu: närvisüsteemi ja humoraalse süsteemi kaudu. NS-i osas reguleerib vegetatiivne NS. Süda saab nii sümpaatilist kui parasümpaatilist innervatsiooni. Parasümpaatilist uitnärvi kaudu, mis lähtub piklikust ajust . Sümpaatilist innervatsiooni saab seljaaju rinnasegmentidelt rinnapiirkonnas ja edasi kaelaganglionist. Sümpaatilise NS-i mõju südamele stimuleeriv, südame tegevus kiireneb, kokkutõmbed tugevnevad, erutuse juhtivus paraneb . Parasümpaatilise NS-i mõju uitnärvi kaudu on vastupidine – südametegevus aeglustub, kokkutõmmete ulatus väheneb. Veresooned saavad ainult sümpaatilist innervatsiooni. Veresooned omakorda on piklikus ajus paikneva vasomotoorse keskuse kontrolli all (vaso- veresoon). Seinte pidevat pinget kontrollitakse seeda pikliku aju kaudu. Piklikust ajust omakorda lähevad närviimpulsid sümpaatilistesse NS-idesse rinnasegmentidesse.
Sümpaatilise NS-i mõju stimuleeriv, mis tähendab, et siseelundite veresooned ja nahaveresooned ahenevad . Skeletilihaste ja ajuveresooned saavad sümpaatikuse erutusel rohkem verd, need laienevad . Skeletilihased saavad laienevat mõju beeta-adenoretseptorite kaudu.
Humoraalne regulatsioon
Toimub veres ringlevate ainete kaudu. Nendeks suuremalt jaolt hormoonid, aga vähemal määral ka mineraalainete ioonid (nt Ca, K). Ca ioonid stimuleerivad südame tööd, K ioonid aeglustavad südame tööd. Normaalselt peaksid need ioonid olema tasakaalus.
Märksa konkreetse toimega on teatud hormoonid – adrenaliin ( neerupealise säsihormoon) – südamele toimib stimuleerivalt, veresoontele: südampärgarteline beeta-adenoretseptorite kaudu, laiendavalt, nahaveresoontele ahendavalt. Histamiin toimib veresoontele – ta laiendab arterioole ja kapillaare. Histamiin vabaneb ka mitmesuguste patoloogiliste reaktsioonide põhjal (nt ülitundlikkusega seotud reaktsioonid – põhjustatud nt putukahammustusest, taimedega kokkupuutest – avalduvad nahas või limaskestadel tugeva veresoonte laienemisena – paistetus – langetab kogu vererõhku. Ülitundlikkuse vorm – anafülaktiline šokk – vale veregrupi ülekandmisel või nt antibiootikumi ülitundlikkus – järsk vererõhu langus sekundite, minutite küsimus. Aitavad adrenaliin ja neerupealise hormoonid.)
Angiotensiin II – aine, mida tavaliselt vereringes aktiivsena pole, vaid esineb mitteaktiivse eelvormina – angiotensikogeenina, mis muutub aktiivseks vererõhu, veremahu langusel (vt neerupealised). RAAS – reniin angiotensiin aldosteroon..
Antidiureetiline hormoon ehk ADH – hüpofüüsi tagasagara hormoon , mis tekib hüpotalamuses. Tema mõjul veresooned ahenevad, suureneb uriini tagasiimendumine neerutorukestest verre.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
HINGAMINE
Hingamiselundkonna moodustavad:
* ninaõõs
* neel
* hingetoru – selle algusossa jäävad kõri ja häälepaelad
Hingetoru jaguneb kaheks bronhiks – vasakuks ja paremaks. Need omakorda peenemateks
harudeks, mida kutsutakse bronhioolideks. Bronhioolid lõpevad kopsu alveoolides (???). Kopsu
koesse jäävad bronhioolid, alveoolid ja nende seintes paiknevad veresooned.
Kopsud paiknevad rindkereõõnes ja on ümbritsetud roiete ja roietevaheliste lihastega. Kopsukude on vahetult ümbritsetud kopsukelme ehk pleuraga (???). Pleural on kaks lestet (???): sisemine ja välimine – nende vahele jääb pleura õõs . Kopsukelme on liikuv ja vastavalt sisse- või väljahingamisele muutub pleura õõne ruumala ja rõhk. Pleura õõs on hermeetiliselt suletud, välisõhk sinna ei pääse.
Hingamiselundite hulka kuuluvad ka hingamislihased . Hingamise põhilihasteks on roietevahelised lihased: sisemised ja välised. Põhihingamislihasteks on ka diafragma . Hingamisel on elunditel ka abilihased – nende abil saab hingamist muuta sügavamaks. Abilihasteks on õlavöötme- ja kõhulihased .
Hingamiselundite iseärasused lastel
* Ninaõõs kitsas ja limaskest õrn, veresoonterikas . Imik ei oska läbi suu veel hingata ja tema puhul on nohu esialgu tõsiseks probleemiks – takistab hingamist. Pisaranäärmete ja ninaõõne vahel on avar kanal – infektsioon kandub ninaõõnest silma. Ninaõõne kõrvalkoopad on puudulikult arenenud – põskkoopad ja koopad otsmikupiirkonnas. Nende kõrvalkoobaste põletikke on väikelastel/ imikutel harva. Esimestel elukuudel ei ole lastel veel neelumandlid nähtavad, nad muutuvad nähtavaks alles 9.-10. elukuul. Angiini diagnoos ei ole tavaliselt õigustatud esimesel kahel-kolmel eluaastal . Ninaõõnt ühendab keskkõrvaga õks käik/kanal, mida kutsutakse Eustachi tõriks – funktsiooniga võrdsustada atmosfääri rõhku rõhuga keskkõrvas. Väikelastel on ta lühike ja lai, mistõttu nohu korral võib infektsioon kergesti keskkõrva levida ja põhjustada keskkõrvapõletikku. Kõri ava on kitsas ja seetõttu võib turse korral tekkida kergesti lämbumine. Trahhia ja bronhid on samuti kitsad – neil on elastseid kiude vähe, aga limaskestal on veresooni rohkesti. Põletike, tursete, köha-nohu korral on kergem oht ahenemiseks. Röga väljaköhimine on raskendatud. Parempoolne bronh läheb trahhiast eemale väiksema nurga all kui vasak. ... hingamisteedesse sattunud võõrkeha võib minna trahhiast läbi... (???) parempoolsesse bronhi jäävad võõrkehad kergemini.
Kopsud on hea verevarustusega ja seetõttu on lastel kopsudes rohkem verd ja vähem õhku. Kopsupõletik võtab õhuruumi veelgi rohkem. Kopsupõletik kipub kergemini tekkima teiste haiguste komplikatsioonidega – kui haige on palju pikali . Päeva jooksul peaks hingamisele pöörama tähelepanu – sügav hingamine, istuli asendiga ventilatsioon parem.
Lastel on rindkere liikuvus väiksem ja seega hingamine pindmisem – seetõttu tekibki kopsupõletik kergemini. Kopsupõletiku tekitajaks hingamisteedes elav bakter , mis tehitab haiguse alles siis, kui miski muu on organismi kaitsevõimet vähendanud.
Hingamisakti üldiseloomustus
Hingamisaktil kolm osa:
1) väline ehk kopsuhingamine – õhu liikumine atmosfäärist läbi hingamisteede kuni alveoolideni ja vastupidi – väljahingamise ajal alveoolidest atmosfääri
2) gaaside transport – toimub veres. Kopsu alveoolide seintes olevatest veresoontest liigub hapnik arteriaalse verega vasakusse kotta ja vasakusse vatsakesse piki veresooni kuni kudedeni. Vastupidi - venoosseid veresooni mööda süsihappegaasirikas vesi alveoolideni.
3) sisemine ehk koehingamine – hingamisakti see osa, kus kudedeni jõudnud hapnik läheb veresoontest kudedesse ja rakkudesse; asemele tuleb süsihappegaas