Südame ja vereringe füsioloogia (0)

A.Vahtramäe 2011 
1 
 
 
 
Südame ja  vereringe  füsioloogia 
 
•  Südame  ehitus  -    Süda  on  neljakambriline  ja  on  jaotatud  vaheseinaga  kaheks 
pooleks – paremaks ja vasakuks. Kodasid lahutavad vatsakestest hõlmased  klapid . 
Need  kinnituvad  kõõluskeelikute  abil  vatsakeste  sisekihi  (endokardi)  külge. 
Atrioventrikulaarklapid   avanevad  vaid ühtepidi – kodadelt vatsakeste suunas. Kui 
klapid 
verd 
tagasi 
lasevad, 
on 
tegemist 
patoloogilise 
seisundi 
– 
klapipuudulikkusega.  
-  Vasaku koja ja vatsakese vahel on kahehõlmaline e. bikuspidaal- e. 
mitraalklapp 
-  Parema koja ja vatsakese vahel on kolmehõlmane e. trikuspidaalklapp 
-  Vasaku vatsakese ja  aordi  vahel ning parema vatsakese ja kopsuarteri tüve 
vahel paiknevad poolkuuklapid. Ka need avanevad ühes suunas. 
      Nii tagatakse vere ühesuunaline liikumine. 
      Parema ja vasaku vatsakese muskulatuur on erineva läbimõõduga. Kuna vasak    
      vatsake peab pumpama verd aorti ja tagama suure vereringe, on vasaku vatsakese       
      sein  paksem . Aordis on juba diastolis rõhk vähemalt kolm korda kõrgem kui   
      kopsuarteris 
 
•  Suur  ja  väike  vereringe  –  Suur  vereringe  algab  vasakust  vatsakesest,  suundub 
aorti,  sealt  hargneb   veri   arteritesse,  edasi  arterioolidesse  ja  kapillaaridesse,  kus 
toimub  gaasivahetus .  Kapillaarid  ühinevad peenikesteks veenideks e. veenuliteks, 
need  omakorda  veenideks,  mis  lõpuks  ühinevad  kaheks  suureks  veeniks  – 
alumiseks ja ülemiseks õõnesveeniks – mis mõlemad suubuvad südame paremasse 
kotta.  Siin  lõpeb  suur  vereringe.  Veri  laskub   paremast   kojast  paremasse 
vatsakesse,  sealt  algab  väike  vereringe  e.  kopsuvereringe.  See  kulgeb  paremast 
vatsakesest  läbi  kopsuarteri  tüve  vasakusse  ja  paremasse  kopsuarterisse,  sealt 
arterioolidesse,  edasi  kapillaaridesse,  mis  koonduvad  veenuliteks,  veenideks  ja 
ühinevad  neljaks  kopsuveeniks, mis kulgevad südame vasakusse kotta. NB! Neis 
veenides voolab  arteriaalne  veri! Siin lõpeb väike vereringe.  
 
 
Südame funktsioonid 
 
Veri  suudab  täita  oma  funktsioone  siis,  kui  ta  on  pidevalt  ringluses.  Verd 
liikumapanevaks  organiks  on  süda.  Südame  kui  pumba    tegevus  põhineb    tema 
vatsakeste 
kontraktsiooni 
(süstoli)  ja  lõõgastumise  ( diastoli )  rütmilisel 
vaheldumisel. 
 
Diastoli  ajal  täituvad   vatsakesed   verega,  süstoli  ajal  aga  paisatakse  veri   nendest  
väljuvatesse  suurtesse  veresoontesse  –  kopsuarterisse  ja  aorti.  Vere  tagasivoolamist 
takistavad  südames  olevad  südameklapid.   Kummagi   vatsakese  ees  paikneb  koda, 
kuhu  suubuvad  suured  veenid.  Kodade  süstol  eelneb  vatsakeste  süstolile  ning 
soodustab vatsakeste täitumist verega.  
 
Väljaspool  südant  voolab  veri  veresoontes.  Veresoonte  jaotamisel  arteriteks  ja 
veenideks  lähtutakse  vere  voolamise   suunast   aga  mitte  nendes  voolava  vere 
omadustest. Veenid toovad verd südamesse, arterid aga viivad vere südamest eemale. 
 
 
A.Vahtramäe 2011 
2 
Südame tööd iseloomustavad olulisemad mõisted: 
1. südame minutimaht – vere maht, mille parem või vasak vatsake paiskab välja ühe 
minuti  jooksul.  Vajadusel  võib  see  maht  tõusta  kuni  5  korda  võrreldes 
rahuolekuväärtusega      Tavaliselt  on  südame  minutimaht  umbes  5  liitrit,  tugeval 
pingutusel   võib  aga  tõusta  kuni  25  liitrini   minutis .  Mõlema  vatsakese  minutimahud 
peavad olema võrdsed, et kuskil vereringes ei tekiks verepaisu. 
Erinevate 
koormustega 
kohanemisel 
mõjutavad 
südant 
tema 
enda 
regulatsioonimehhanism 
(intrakardiaalne 
e. 
südamesisene 
regulatsioon ) 
ja 
ekstrakardiaalsed tegurid (vegetatiivne närvisüsteem ja  humoraalne  regulatsioon). 
2. löögimaht  - normaalselt 70 ml -  väljendab vere hulka, mis ühe kontraktsiooni ajal 
südame  vatsakesest  välja  pumbatakse.  See  näitaja  võib  üsna  suures  ulatuses  (~20%) 
kõikuda,  kuna  südame  löögisagedus  pole  ühesugune,  süda  võib  olla  erinevatel 
inimestel erineva suurusega, koormus ja  treenitus  võivad olla erinevad. 
3.  löögisagedus  (frekvents)  –  normaalselt  60-80  korda  minutis  –  võib  ka  olenevalt 
olukordadest 
varieeruda 
üsna 
suures 
ulatuses. 
Nii 
tõuseb 
löögisagedus 
kehatemperatuuri  tõustes,  füüsilisel  või  psüühilisel  pingutusel  jne.   Treenitud   süda 
töötab madalama löögisagedusega  
 
 
Erutuse teke ja levik südames 
Südame  tööd  teostavateks  elementideks  on  südamelihaskiud.  Ehituslikult  ja 
funktsionaalselt võime eristada kahte tüüpi südamelihaskude 
A kodade ja vatsakeste töömuskulatuur – moodustab südame massist peamise osa ja 
teostab  mehhaanilise pumba tööd.  
B. spetsiifilised erutustekke ja juhtesüsteemi kiud, mis kannavad edasi südames endas 
tekkinud erutust.  Erutus , mis tekib kusagil kodades või vatsakestes, levib edasi kogu 
müokardile. Südame eritudes kehtib kõik või mitte midagi – seadus. See tähendab, et 
erutusele  vastavad  kas  kõik  südamelihasrakud  kontraktsiooniga  või  kui  tegemist  on 
liiga nõrga erutusega, ei reageeri sellele ükski  rakk .  
 
Südame automatism. 
Südame rütmiliste kokkutõmmete vallandajaks on südames endas  tekkivad  erutused. 
Seda nimetatakse autorütmiaks.  
 
 
Erutuse levik südames 
Normaalselt  lähtub  südamekokkutõmmet  põhjustav   impulss   sinuatriaalsõlmest 
(siinussõlm), mis paikneb paremas  kojas  v.cava  superior ´i suudmeala läheduses. Kui 
organism  on  puhkeolekus,  käivitab  siinussõlmest  lähtuv  erutus  südame  sagedusega 
60-80  korda  minutis.  Sinuatriaalsõlmest  levib  erutus  kõigepealt  mõlema  koja 
töömuskulatuurile. Erutus saab  levida  kodadelt vatsakestele vaid ühte  juhteteed  
pidi.  Muus  osas  on  kodade  ja  vatsakeste  vaheline  ala  moodustatud  mitteerutuvast 
sidekoest.  Erutuse  levik  aeglustub  atrioventrikulaarsõlmes  (AV-sõlmes),  kuid 
järgnevates  osades  –  His´i  kimbus,  selle  säärtes  ja  lõppharudes  –  Purkyné 
kiududes  -  on  erutuse  levik  jälle  kiire,  nii  et  erutus  haarab  vatsakeste  erinevaid 
piirkondi  kiiresti  üksteise  järel.  Purkyné  kiudude  lõppharudelt,  mis  paiknevad 
endokardi all, levib erutus vatsakeste muskulatuurile kiirusega ~1m/s. 
 
A.Vahtramäe 2011 
3 
 
Erutustekke  hierarhia  
Ka  teistel  erutusjuhtesüsteemi  osadel  on  võime  erutuse  automaatseks  tekitamiseks. 
Erutusimpulsside  tekkimise  sagedus  on  aga  seda  väiksem,  mida  kaugemal  asub 
erutust  tekitav  piirkond  sinuatriaalsõlmest.  Normaalsetes  tingimustes  jäävad  need 
piirkonnad  seega  alati  alla  suurema  sagedusega  funktsioneerivale  kõrgemale 
eritustekkekeskusele,  st  –  sealt  saabuv  impulss  viib  nad  erutusse  enne,  kui  nad  ise 
jõuavad erutuse vallandada. Kõige suurem erutustekke sagedus on sinuatriaalsõlmel. 
 
Nagu  kõik  teised  keharakud,  nii  omavad  ka 
südamelihase 
rakkude 
membraanid 
rahuolekus  
elektrilist  laengut.  Juhul,  kui  mingi  tegur  ei   aktiveeri  
platoo 
rakku,  omab   rakumembraan   laengut  –80  millivolti 
(mV),  mida  nimetatakse   puhke -potentsiaaliks.  Näiteks 
 
silelihase  puhkepotentsiaal on –30mV. Alati on see näit 
 
n
n
o
negatiivne!  Kui  närvi-  ja   lihasrakud   on  aktiivsed, 
o
toimub  neis  membraanipotentsiaali  lühiajaline  muutus 
positiivses 
suunas 
– 
tekib 
aktsioonipotentsiaal 
larisatsio
larisatsio
o
(tegevuspotentsiaal).  Nii  südamelihases  kui,  närvirakus 
o
rep
ep
kui  ka  skeletilihases  on  aktsioonipotentsiaal  +30mV. 
d
Seejärel  muutub  see  taas  negatiivseks,  kuid  erineva 
kiirusega.  Närvirakus  on  selleks  kuluv  aeg  1  msek, 
refraktaal- 
skeletilihases  10  msek,  südamelihases  aga  koguni  200 
periood 
msek.  Aktsioonipotensiaali  ajal  liigub  Na+  rakku  ja  K+ 
rakust  välja.  Perioodil,  mil  rakk  on  erutunud  ja  ka 
erutuse  vaibumise  ajal  ei  võta  rakk  vastu  uut  erutust 
tekitavat 
impulssi . 
Seda 
aega 
nimetatakse 
refraktaalperioodiks.   
 
Erutuse  levimisel  ja  vaibumisel  südames  tekib  elektriväli,  mis  ulatub  kuni 
keha välispinnani. Selle välja suuruses ja suunas toimuvaid uutusi on võimalik mõõta 
erinevate  kehapiirkondade  vaheliste  potentsiaalierinevuste  mõõtmise  teel.  Selleks 
kasutatakse EKG-d. 
 
 
Elektrokardiogramm  (EKG) 
EKG on südame erutuse ja kontraktsiooni väljendus. EKG-ga registreeritakse vastava 
aparatuuriga  ja  kujutab  endast  potentsiaalidiferentside  kõverat.  Normaalsel  EKG-l 
esinevad positiivse ja negatiivse suunaga väljalöögid ( sakid , lained), mida tähistatakse 
tähtedega  P  kuni  T.  Kokkuleppeliselt  tähistatakse  QRS  kompleksi  piirides  esinevad 
positiivseid  (ülespoole  isoelektrilist  e.  nulljoont)  väljalööke  alati  R-ga,  negatiivseid 
väljalööke  (allapoole  isoelektrilist  e.  nulljoont)   eespool   R-sakki  Q-ga  ja  R-sakist 
tagapool S-ga. P- ja T-sakid seevastu võivad olla nii positiivsed kui negatiivsed. 
 
Kahe  saki  vahemaad nimetatakse lõiguks e. segmendiks (näiteks PQ- segment  algab P-
saki  lõpust  ja  lõpeb  Q-saki  algusega).  Intervalliks  nimetatakse  sakki  koos  sellele 
järgneva  sakiga.    R-R  intervall  kahe  teineteisele  järgneva  R-saki  tipu  vahel  vastab 
südameperioodi  kestusele  ja  kujutab  endast  südame  löögisageduse  pöördväärtust 
(60/RR-intervall (s) = lööki/min). 
 
 
 
A.Vahtramäe 2011 
4 
P- sakk  – 
väljendab erutuse levikut üle mõlema koja 
PQ-lõik –  
mõlemad  kojad  on haaratud  tervikuna   
erutusest 
QRS- kompleks  - väljendab erutuse levikut üle mõlema  
vatsakese. Q-saki alguses kojad lõõgastuvad. 
T-laine –  
vatsakestes  tekkib  lõõgastus 
ST-segment – näitab, et erutuses on kogu vatsakeste müokard 
 
 
Südamelihas  on  võimeline  kestvaks  kokkutõmbeks  e.  süstoliks  vastusena  üheainsale 
impulsile.  Selline  kokkutõmme  annab  verele  sellise  rõhu,  et  veri  voolab  väikeste 
veresoonteni  välja.  Müokard  on  võimeline  kohanduma  organismi  vajadustele, 
muutma löögisagedust, kokkutõmbe jõudu ja diastolis lõõgastumise kiirust, astet. 
 
Südame tegevus on organiseeritud nii, et diastoli ajal veri läheb nii kodadesse 
kui  vatsakestesse . Kodade süstol lisab verd vatsakestesse ja vatsakeste süstol järgneb 
alles siis kui veri on täielikult vatsakestes. 
 
Südame  töö  sagedusel  70  l/min  annab  ühe  süstoli  kestvuseks  0,28  s,  ühe 
diastoli  kestvuseks  0,58  s  –  seega  1  minutis  on  otsest  tööaega  kokku  70x0,28  = 
19,6s. 
 
Vereringe  seisukohast  saab vatsakese töös eristada erinevaid faase: 
Süstolis –  
1. pinguldusfaas 
 
 
2. väljutusfaas 
Diastolis -  
3. lõõgastusfaas 
 
 
4. täitumisfaas 
 
1.  Pinguldusfaas –  
Vatsakeste  süstoli  alguses  põhjustab  vatsakeste  sisene  rõhu  tõus  otsekohe  AV-
klappide   sulgumise.  Kuna  esialgu  on  suletud  veel  poolkuuklapid,  pingutub 
vatsakeste  muskulatuur  ja  tekitab  järsu  rõhutõusu.  Vatsakesed  muutuvad 
kerakujuliseks  ja  sellega  seoses  muutub  vatsakestelihaskiudude  pikkus. 
Pinguldusfaas südame vasakus vatsakeses kestab 60 msek. 
 
 
2.  Väljutusfaas –  
Kui  rõhk  vasakus  vatsakeses  ületab   diastoolse   aordirõhu  (80  mmHg),   avaneb  
aordiklapp ning algab vere väljutamine südamest. Rõhk vatsakestes tõuseb veelgi 
kuni  jõuab  maksimumini  –  130  mmHg  ning  hakkab  siis  enne  süstoli  lõppemist 
langema .  Väljutusfaasi  vältel  paiskab  vatsake  aorti  ~70  ml  verd  (löögimaht!), 
umbes  60  ml  jääb  aga  vatsakesse  jääkmahuna.  Aordiklapi  sulgus  tähendab 
vatsakese süstoli lõppu. 
 
3.  Lõõgastusfaas –  
Nii nagu süstol, nii algab ka  diastol  lühikese 50 msek faasiga, kus kõik klapid on 
veel suletud. Peale seda langeb rõhk vatsakestes 0 mmHg-ni. Kui rõhk vatsakestes 
langeb  madalamale  kodades  valitsevast  rõhust  (~10  mmHg),  avanevad 
atrioventrikulaarklapid ja algab vatsakeste täitumine süstoli jaoks. 
 
 
 
A.Vahtramäe 2011 
5 
4.  Täitumisfaas –  
Selles  faasis  tõuseb  vatsakestesisene  rõhk  vaid  vähesel  määral.  Normaalse 
südamefrekventsi  korral  on  vatsakeste  täitumine  kodade  kontraksiooni  alguseks 
peaaegu  lõppenud,  nii  et  kodade  süstol  annab  vaid  8%-list  mahulisa.  Suuremate 
südame löögisageduste korral aga lüheneb diastol märgatavalt ja siis aitab kodade 
kontraktsioon   vatsakeste  täitumisele  oluliselt  kaasa.  (Nii  näiteks  lüheneb  süstol 
südame löögisagedusel 150 x/min kuni 0,25 sekundini ja diastol 0,15 sekundini – 
nii  tuleb  töötsükli   pikkuseks   37,5  s.)  Seega:  südametöö  kiirenedes  lüheneb 
diastol! 
 
 
Südametoonid 
 
Südame  töötamisel  kanduvad  rindkerele  ka  kuulatlemisel  kindlakstehtavad 
võnkumised    (sagedusega15-400Hz).  Neid  on  võimalik  kuulata  vastu  rindkeret 
asetatud  kõrvaga  või  stetoskoobi/fonendoskoobiga.  Kuulatlemisel  e.  auskultatsioonil 
võime eristada: 
 I  tooni  süstoli  alguses,  mis  tekib  peamiselt  AV-klappide  sulgumisest  ja  müokardi 
võnkumisest.  Esimene  toon  on  tumedakõlalisem  ja  teie  tooniga  võrreldes  kestvam. 
Kuulatluskoht  on  otse  vatsakeste  kohal  umbes  5.roidevahemikus  vasakul 
medioklavikulaarjoonel ja sternumi paremal  serval . 
II toon tekib diastoli alguses ja on tingitud aordi ja pulmonaalarteri poolkuuklappide 
sulgumisest.  See  võnkumine  kandub  ka  verele  vatsakestest  väljuvates  veresoontes. 
Seetõttu  on  selle  tooni  kuulatlemiseks  parim  koht  mitte  südame  peal  vaid  verevoolu 
suunas  –  aordiklapi  kuulatluspunkt  vasakul  sternumi  serval  teises  roidevahemikus  ja 
sternumist vasakul samal kõrgusel pulmonaalklapi jaoks. 
Mõnikord eristatakse ka  III ja IV tooni –  III  on   kuuldav  üksnes lastel ja  tekib vere 
tõukumisest  vastu  vatsakeste  seina  varases  täitumisfaasis  ja  IV  toon  tekib  kodade 
kokkutõmbest. 
Südametegevusega 
kaasnevate 
toonide 
registreerimist 
nimetatakse 
fonokardiograafiaks.  
 
Südamelihast iseloomustavad: 
1.   erutuvus  – s.o. südamelihase võime erutuda 
2.  automaatsus  –  s.o.  südamelihase  võime  perioodiliselt  erutuda  temas  endas 
tekkivate impulsside mõjul 
3.  kontraktsioonivõime  –  s.o.  südamelihas  on  võimeline  pidevalt  maksimaalselt 
töötama (“kõik või mittemidagi” – printsiip). 
4.  refraktaalsus  –  s.o.  vastuvõtmatus  ärritusele,  kui   eelmine   erutus  veel  püsib.  See 
hoiab ära südamelihase kestva kokkutõmbe tekkimise võimaluse.  
 
Südame rütmimuutused 
 
Osa  südame  rütmimuutusi  on  füsioloogilised      ja  seotud  emotsionaalse, 
füüsilise pingega, eaga, kehatemperatuuriga, hormoonide sisaldusega organismis jne.  
1.   Respiratoorne  arütmia – väljahingamisel muutub südametegevus aeglasemaks. 
2.  Tahhükardia – südamefrekvents üle 100 korra minutis 
3.  Bradükardia – südamefrekvents alla 60 korra minutis. 
Lisaks  füsioloogilistele  rütmimuutustele  võib  südamerütm  muutuda  rea  haiguste 
korral.  
 
 
A.Vahtramäe 2011 
6 
Hemodünaamika 
 
Vere  voolamine  tekib  rõhuerinevuste  tõttu  vereringe  erinevates  piirkondades. 
Veri  voolab  kõrgema  rõhu   piirkonnast   madalama  rõhu  piirkonda.  Vere  voolamisel 
mängib  erilist  rolli  vere   viskoossus ,  veresoonte  arv,  läbimõõt  ja  pikkus. Veri  voolab 
veresoontes laminaarselt – seega ei teki turbulentsi e. keerisvoolu. 
Arterid  on  kõige  paksema  seinaga   veresooned .  Nende  sein  sisaldab  elastseid  kiude. 
Siin toimub vere vool pideva joana,  ehkki  süda paiskab verd välja portsjonitena. Seda 
tänu  elastsetele  kiududele  arterite  seinas.  Süstoli  ajal   venib   sein  välja  ja  diastolis 
omandab jälle endise kuju ning  surub  vere voolama ka diastoli ajal. 
Vere voolamisel eristatakse: 
1.  Joonkiirust – s.o. osakeste liikumiskiirus piki veresoont (mõõdetakse cm/s; m/s). 
Joonkiirus on suurem veresoone keskel. 
 
 
 
Kõige  aeglasemalt  liigub  veri   kapillaarides   (mõni  mm/s),  kõige  kiiremini  aordis 
(~0,5 m/s). See võimaldab kapillaarides toimuda gaasi -  ja ainevahetusel. Viimast 
soodustab ka õhuke kapillaarisein. Läbi veresoone seina ei saa normaalselt minna 
suuremolekulilised  valgud  ( albumiin , globuliin, erütrotsüüdid) 
2.  Mahtkiirust – s.o. vere hulk, mis läbib  elundit , kudet ajaühikus (mõõdetakse ml/s, 
ml/min.). See näitaja iseloomustab elundi funktsionaalset  seisundit . Nii on lihastes 
mahtkiirus töö ajal suurem kui rahuolekus.  
 
Veenide  seinad on õhukesed, elastseid kiude ei sisalda. Veenide  sisepinnal  on klapid, 
mis aitavad verel ühes suunas voolata. Vere liikumine veenides tagavad: 
1.  Veene ümbritsevate lihaste kokkutõmme. 
2.  Klappide olemasolu veeni sisepinnal 
3.  Negatiivne rõhk südameõõntes diastoli ajal  
4.  Negatiivne rõhk rindkereõõnes  sissehingamise  faasis 
 
Pikka  aega  passiivses  asendis  jäsemes  võib  tekkida   venoosne   seisak  –  (käsi  v.  jalg 
“ sureb  ära”) 
 
Vereringet veresoontes mõjustavad mitmed ained, mis  toimivad  veresoonte lihaskoele 
ja  sidekoe  kiududele  ning   kutsuvad   nii  esile  veresoonte  ahenemise  või  laienemise. 
Neid aineid nimetatakse vasoaktiivseteks  aineteks .  
•  Vasopressiin  e.  ADH  –  see  on   hormoon ,  mis  põhjustab  eriti  kapillaaride  ja 
arterioolide ahenemist ning tõstab seega vererõhku. 
•   Histamiin   –  laiendab  kapillaare,  tekib  järsk  vererõhu  langus,  mis  võib  viia 
eluohtliku seisundini 
•  Serotoniin  
•  Angotensiin – on normaalselt organismis inaktiivsena, kuid reniini toimel muutub 
aktiivseks ning ahendab tugevalt veresooni. 
•  Noradrenaliin 
•   Adrenaliin  
 
Vererõhk  –  arteriaalne  rõhk  kujutab  endast  jõudu  pinnaühiku  kohta,  mida  veri 
avaldab  arterite  seinale.  Arteriaalset  vererõhku  mõõdetakse  mmHg-tes  ja 
A.Vahtramäe 2011 
7 
väljendatakse  kahe  arvuga.  Kõige  suurem  on  rõhk  süstoli  ajal  vasakus  vatsakeses, 
aordis   arterites .  Suurem  e.  süstoolne  rõhk  näitab  rõhku  südame  kokkutõmbe  ajal 
(110-120 mmHg), väiksem - diastoolne vererõhk aga on rõhk, mis on  arteris  südame 
puhkefaasi  ajal  (60-80  mmHg).  Selle  tagavad  arterite  lihaselised  elastsed  seinad. 
Arteriaalne  vererõhk  oleneb  südame  jõudlusest  aga  ka   perifeersete   veresoonte 
vastupanust.  Tervel  inimesel  on  vererõhk  üsna   konstantne   suurus.  Vananemisega 
kaasnevad  muutused  (veresoonte  elastsuse  vähenemine,  perifeerse  takistuse 
suurenemine)  toovad  kaasa  kalduvuse  vererõhu  tõusule.  Inimese  normaalne 
vererõhuväärtus  on    120/80  mmHg.  See  on  mõõdetav  õlavarre  arteril.  Süstoolse  ja 
diastoolse vererõhu vahe on pulsirõhk (normaalselt 40-50 mmHg). Kui pulsirõhk on 
alla 30 mmHg, hakkab elundite verevarustus  kannatama .  
Teistes veresoontes hakkab rõhk  tasapisi  võrdustuma ja pole enam vahet süstoolse ja 
diastoolse rõhu vahel. . kapillaarides on rõhk ~15 mmHg ja langeb edasi veelgi, kuni 
õõnesveeni  suubumiskohal  on  rõhk  isegi  negatiivne.  Rõhu  langus  on  tingitud  vere 
hõõrdumisest vastu veresoone seina.  
Vererõhu   normaalsest   madalamaid  väärtusi  nimetatakse  hüpotooniaks,  kõrgemat 
vererõhku aga hüpertooniaks.  
Vererõhku saab mõõta otseselt ( andur  paikneb otse veresoones) ja  kaudselt  (õlavarre 
arteril) 
 
Pulsisagedus  e.   pulss   –  on  arterite  rütmiline  laienemine,  mis  on  tingitud  südame 
tööst.  Süstoli  ajal  tekkiv  aordi  seina  võnkumine  kandub  edasi  arteritele.  Seda  on 
võimalik  palpeerida  (käega   katsuda )  kohtades,  kus   arter   paikneb  pindmiselt  ja  kus 
tema alla jääb mingi tihedam kude: 
Randmel – a.  radialis  
Kaelal – a. carotis 
Kubeme  piirkonnas – a. femoralis 
Jne. 
 
Pulssi   saab  registreerida  ka  anduritega,  mis   fikseerivad   võnkes  graafiliselt  –  s.o. 
sfügmograafia. 
Sfügmogramm on kahe küüruga kõver: 
 
  Veri paiskub vastu aorti 
 
Uus tõus tekib uuest vere 
 
põrkumisest vastu aorti 
Veri tõuget ei anna 
 
 
 
 
Poolkuuklapid 
 
sulguvad 
 
 
Pulsitugevus sõltub veresoone täitumisest verega ja südame kokkutõmbe tugevusest.