Mäng ja lapse kognitiivne areng (0)

Lektüür
Aino Saar „Laps ja mäng“
Mäng ja lapse kognitiivne areng
Mängu ja lapse kognitiivse arengu vahelise seose teemal tehtud uurimusi võib jaotada kolme rühma: korrelatiivsed uurimused, eksperimentaalsed uurimused ja treeningu uurimused.

• Korrelatiivsed uurimused püüavad kirjeldamise teel välja selgitada seost mängu ja mitmete vaimsete võimete vahel.
  
• Eksperimentaalse uurimuse eesmärk on selgitada eksperimendi mõju lapse kognitiivsele arengule. Sel juhul uuritakse lapsi nii mängus kui ka muudes tegevuates, seejärel fikseeritakse tulemused. Saadud tulemusi võrreldakse omavahel janende võrdlemise alusel määratakse kindlalks eksperimendi tulemuslikkus.
  
• Treeninguurimused kujutavad endast uurimusi, mille puhul täiskasvanu õpetab lapsi osalema mitmesugustes mängudes. Kui treeningu tulemusena on paranenud nii laste mängu tase kui ka kognitiivsed oskused.
  

Leitakse, et kui laps ei suuda mängida, siis on see tõendiks lapse ebaküpsuse kohta.
Mäng ja kognitiivne areng mõjutavad vastastikku teineteist.
Missuguseid kognitiivseid oskusi õpib laps mängus?

• Mäng aitab oluliselt kaasa lapse kõne arengule, oluline koht on mängul laste sõnavara rikastamisel.
  
• Mäng aitab arendada laste loovust .
  
• Samuti õpivad lapsed oma mängudes tundma mitmesugulaseid probleemide lahendamise strateegiad.
  

Mäng, keel ja metakommunikatsioon
Laste vanuse suurenedes muutub mäng üha fantaasiarikkamaks ja sisaldab järjest vähem tavalist argipäeva. Ka laste verbaalne suhtlemine muutub üsna keerulisemaks. Paljudes uurimuses on leitud, et oma mängudes kasutanad lapsed rohkem kõnet kui teistes sotsiaalsetes integratsioonides.
Griffin eristab mitmeid verbaalseid mängusõnumeid. Sõnumite liigid varieeritud „ Avalikest ettepanekutest“ mida esitatakse tavalise häälega kuni teate edastamiseni rollis hääleliste modifikatsioonidega vastavalt karakterile (isa roll kõneleb mängija madala häälega). Etteületamine või lühike katkestus mängus on seotud kaasmängija tegevuse parandamisega või suunamisega, mida tavaliselt tehakse kas vaikse häälega või sosinal.
Lapse jaoks on praktiliselt kõik keele vahendid ( foneetika , grammatika, semantika ) samuti kõne ilmekus, häälitsused ja helid potentsiaalsed mänguvahendid.
Garvey märkinud, et lapsed mängivad juba varases eas verbaalseid mänge. Eriti oluline oi kolmas eluaasta , mil laps peab mitmesugustes interaktsioonides ja mängudes ennast teistele keele abil mõistetavaks tegema. Mängupartner peab samas aga teadma, kas see, mida talle öeldi nõuab mängulist või mittemängulist reaktsiooni. Seega rõhutab Garvey sotsiaalsete mängude tähtsust laste kõne arengus.
Ta eristab kolme verbaalset mänguliiki ja nendeks on: spontaansed riimid ja sõnamäng ; absurdimäng ja vestlusmäng.
Kaks last võisid omavahel edukalt mängida ja mitmesuguseid sündmisi ette kujutada, kuid kui sinna ilmus võõras lastepaar, siis võis juhtuda, et mäng on muutus katkendlikuks või lõppes hoopis. Mäng on väga soodus tegevus laste omavaheliseks tutvumiseks ja vastastikuseks tundmaõppimiseks.
Pärast uurimuse läbiviimist (Smilansky) selgus, et sotsiaalne rollimäng aitab oluliselt kaasa nii sõnavara kui kõnelise väljenduste rikastumisele ja seda eelkõige mängulise suhtlemise kaudu.
Uuritud ka erinevate mänguasjade mõju laste arengule. Leitud, et kui mänguasjad on realistlikud, siis mõjutavad need mänguteema valikut realistlikumas suunas ja mängus on vähem kujutlusvõimel põhinevaid elemente.
Pärast uurimusest Pillegrini ja teised teevad kokkuvõtte:

• Erinevas eas lapsed mängivad ja kõnelevad erinevalt.
  
• Kui lapsed mängivad realistlike mänguasjadega, on nende mänguteema enam seotud mänguasjadega, individuaalsed mänguepisoodid on seevastu pikemad ja keerukamad. Mäng üldistatud mänguvahenditega on mitmekesisem ja lapsed kõnelevad siin tunduvalt rohkem, undividuaalsed mänguepisoodid on aga lühemad.
  
• Selgitades täiskasvanute osa laste mängu arengule, jõuti järeldusele, et kuni 2-aastastele lastele on täiskasvanu osalus mängus vajalik ja see aitab oluliselt kaasa keelelisele arengule, kuid juba 3,5- aastaste laste juures võib täiskasvanu olemasolu pidurdada fantaasiamängu ja keele arengut mängus. Laste kõne jaoks on selles eas hoopis olulisem olemasolu ja keerulisemate keelevormide kasutamine leiab aset just eakaaslastega mängides .
  

Mitmetes uurimustes on selgunud , et lapsed kasutavad mängus 2 liiki suhtlemist:

• Kujuteldav kommunikatsioon (mängulist näilist, lapsed kujuteldavad) toimub mängu raames, mille mängijad on ise loonud.
  
• Metakommunikatsiooni puhul väljuvad mängijad mängu raamidest, tulevad mängusituatsioonist välja ja hakkavad omavahel realistlikult suhtlema (исходящие от детей замечания, оценка действий, запреты, распределения ролей).
  

Mängus võib ka metakommunikatsioon toimuda ka kõne abita mürimismängudes – jooksmine , maadlemine, põgenemine, ebatäpsed löögid , naer jne.
Laste tunnetussfäär ja mäng
Mängus kujutab laps iseseisvalt ja loovalt ümbritsevat maailma, Täiskasvanute elu ja nendevahelisi suhteid. Selleks et üldse mängida, vajab laps muljeid, teadmisi ja emotsioone, mis ärgitaksid teda mängima.
Lastel on olemas kahte tüüpi teadmisi ümbritsevast maailmast. Ühelt poolt on neil täpsed, selged, konkreetsed teadmised ümbritseva maailma esemetest ja protsessidest, teiselt poolt on lastel ka üldiseid ja ebatäpseid teadmisi. Tunnetussfäär - laste mänguviisides funktsioneerivad teadmised, mis on vajalikud mänguliste ülesannete lahendamiseks kas üksik- või koosmängus.
Tulemused näitavad, et erinevat tüüpi teadmised valdavad erinevat mõju nii laste tunnetussfäärile kui mängule: konkreetsed teadmised annavad laste rollimängule pigem reproduktiivse kui loova iseloomu. Oma mängudes loovad lapsed vähe uusi mänguideid, nad kordavad ja matkivad täpselt nähtut ja kuuldut. Üldised teadmised seevastu tekitavad mängijates mitmeid probleeme, küsimusi ja oletusi, mida lapsed sageli täiskasvanu abita lahendada ei suuda. Selgus ka see, et kui teadmised on lapsele liiga üldised, siis laps ei huvitugi mängimisest.
Kõige edukam teadmiste tüüp oli nn segatüüpi teadmised, mida me uurimuse lõpus ka perspektiivseteks nimetasime. Perspektiivsed teadmised loovad võimalusi laste arenguks ja on seepärast kõige soodsamad.
Iga täiskasvanu, kes puutub kokku laste mänguga, peaks kindlasti hoolitsema ka teadmiste ja muljete rikastamise eest, mis on laste mängu aluseks.
Mäng ja loovus
Mängul ja loovusel on mitmeid ühiseid jooni, nimelt sisaldab mäng sümbolistlikku transformatsiooni , milles esemed ja tegevused omandavad uued jooned ja ebatavalise kasutamisviisi.
Mängurõõm on oluline omadus, mis eristab kreatiivseid lapsi vähem kreatiivsetest. Mängurõõmu seostas Liebermann viie komponendiga: kehaline, sotsiaalne, kognitiivne spontaansus, rõõm (naermine, kõnelised sõprusavaldused) ja huumorimeel. Uurimuse tulemused näitasid, et mängurõõmu ja ideede voolavuse vahel valitses seos.
Wallach ja Kogan uurimuse tulemused näitasid, et kreatiivsus on seotud intelligentsusega ja et rikas ning mitmekesine mängumiljöö soodustab loovuse ilmnemist .
Hurt ja Bhavnan jaotasid lapsed uute mänguasjadega mängimise põhjal kolmeks: uurijateks, leidlikeks uurijateks ja mitteuurijateks. Selgus, et mõlemast soost leidlike uurijate loovus testide tulemused olid paremad kui uurijatel või mitteuurijatel. Ka näitasid tulemused, et üldiselt olid poisid loovus testide täitmisel paremad võrreldes tüdrukutega. Uurimus näitas, et tüdrukutest mitteuurijad olid enam pinges , tagasihoidlikud ja kinnised ning poisid - mitteuurijad samuti väheaktiivsed ja loiud võrreldes teiste mängijatega.
Sutton -Smith leidis, et tüdrukud loovad uusi mänguideid nn naiselike mänguasjadega, näiteks nukkudega mängides, poisid seevastu olid loovamad mehelike mänguasjadega, näiteks autodega mängides. Sutton-Smith põhjendas saadud tulemust väitega , et loovuse lekkimisele aitavad oluliselt kaasa eelnevad mänguasjadega mängimise kogemused.
Singer & Rummo uurimiste tulemused näitasid, et kõrge kreatiivsusega lapsed on sageli tormakad ja püsimatud. Kõrge kreatiivsusega poisid olid avatumad, emotsionaalsemad ja enesekindlamad ning enam oma mängudest hõivatud. Tüdrukutel seevastu olid kõik näitajad tunduvalt tagasihoidlikumad. Sutton- Smithi eksperimentaalne uurimus näitas, et need lapsed, kellele võimaldati mängida paljude esemetega, omistasid nendele esemetele enam ebatavalisi kasutusviise. Dansky ja Silverman näitasid, et mängul on mõju assotsiatsioonide voolavusele mitte ainult mängu piires, vaid ka väljaspool mängu. Samuti leidsid Dansky ja Silverman, et mitte iga mäng ei soodusta assotsiatsioonide voolavust, selleks on mängu liikidest sobivaim sümbolmäng ..
Bishop & Chace selgus, et loovamad olid need lapsed, kelle emad suhtlesid oma lastega paindlikult ja toetasid igati laste mänge. Loovamatel lastel oli kodus ka enam mänguasju. Selles uurimuses ei ilmnenud seost isade kognitiivse stiili, hoiakute ja laste loovuse vahel.
Kokkuvõttes võib väita, et loovuse ja mängu vahelisi uurimusi on küll läbi viidud , kuid eelkõige on nad olnud suunatud esemete või mänguasjadega tegelemisele. On püütud kindlaks määrata mängu, loovuse ja sugupoole erinevusi ning mängurõõmu osa loovuse arengus.
Tähelepanuta on jäänud mängu sisu (kujutlused- fantaasia ) ning rolli ja rollise tegevusega seotud sümbolistlik transformatsioon . Kahtlemata vajavad need küsimused tulevikus enam tähelepanu.
Mäng ja probleemide lahendamine
Birch, Köhler , Schiller jt on põhjalikult vaadelnud mängu mitmesuguste probleemide lahendamisel ahvide ühiskonnas.
K. Sylva koos oma kolleegidega uuris põhjalikult mitmesugust probleemide lahendamist laste poolt. Vandenberg viitab asjaolule, et mida rohkem informatsiooni ülesanne sisaldas, seda enam võis see informatsioon kaasa aidata ülesande edukale lahendamisele.
Pepler ja Ross on põhjalikult käsitlenud mängu mõju nii konvergentsete kui ka divergentsete ülesannete lahendamisele. Varasemad uurimused on analüüsinud kas divergentset mõtlemist (eelkõige esemete ja mängumaterjali alternatiivseid kasutusviise) või konvergentset mõtlemist (nt keppide ühendamisega seotud uurimused).
Pepler ja Ross uurimuse tulemus sarnaneb Sylva jt ning Smith-Duttoni uurimuse tulemustele, mille järgi lapsed, kes mängisid materjaliga divergentsel viisil, olid paindlikumad ja lähenesid leidlikumalt oma ülesannete lahendamisele. Konvergentse ja divergentse mängu võrdlemine näitas ka seda, et konvergentsete mängukogemuste mõju oli spetsiifiline, samal ajal kui divergentsed mängukogemused olid üldisemad, andes võimaluse läheneda probleemile loovalt.
Kokkuvõttes võib Pepleri ja Rossi töö põhjal väita, et laste mängul konvergentse ja divergentse materjaliga oli positiivne, kuid erinev ja sealjuures lühiajaline mõju ülesannete lahendamisele. Autorid märgivad ise vajadust enam uurida laste mängu erinevate materjalidega ja mängu mõju laste õpitegevusele.
Mäng, säilivus ja IQ väärtus
Mõiste „säilivus“ on pärit Piaget teooriast, mille järgi säilivus tähendab objektide omaduste ja seoste püsivust vaatamata taju muutustele.
R. Fink lähtus hüpoteesist, et arvestades sümbolmängus toimuvat transformatsiooni, nõuab mäng lastelt objektide ja isikute identiteedi säilimist. Tulemused kinnitavad, et kujutlusmäng võib teatud tingimustes luua uusi kognitiivseid struktuure, nagu rolli võtmist, keelt, rolli konflikte jne. Fink põhjendas positiivset tulemust treeninguga, millel oli suur tähtsus just sotsiaalsete rollide omandamisel.
Colomb ja Cornelius arvasid, et teadlikkus transformatsioonist aitab kaasa arvsuhete säilimisele mälus. Töö tulemused kinnitasidki hüpoteesi. Sama katset korrati mõni aasta hiljem, kuid nüüd olid katsetulemused tunduvalt tagasihoidlikumad.
Johnson , Ershler ja Lawton, kes uurisid põhjalikult erinevaid mänge ja laste kognitiivseid võimeid, analüüsisid ka säilivussuhete iseärasusi. Tulemused näitasid, et need lapsed, kes mängisid sagedamini kõrvu mängu, andsid säilivusülesannete lahendamisel rohkem ebaõigeid vastuseid ja vähem selgitusi.
Laialt on levinud arvamus, et mäng suurendab IQ taset. Selle arvamuse tõestamiseks on korraldatud arvukalt treening - ja korrelatiivseid uurimusi, mis on aga andnud erinevaid tulemusi.
E. Saltz ja tema kaastöötajad viisid läbi mitmesuguseid mängutreeninguid, rakendades sealjuures ka intelligentsus teste. Tulemused näitasid, et temaatiline fantaasiamäng aitab oluliselt kaasa IQ suurenemisele.
Oluline osa korrelatiivsete uurimuste läbiviimisel on J. Johnsonil. Johnson liigitas vabamängud kolme rühma, mida ta nimetas vastavalt mäng ilma fantaasiata, üksikmänguks või kõrvmänguks ja sotsiaalseks fantaasiamänguks. Johnson teeb uurimusest järelduse, et kujutlusmängu mängimiseks on hädavajalik teatav intelligentsustase. Ainuüksi intelligentsus ei ole veel piisav tingimus mängu jaoks, selleks on vaja ka divergentset mõtlemist. Divergentsete ideede teke võib olla sotsiaalse kujutlusmängu põhjus või ka tulemus.
Mäng ja lapse sotsio-emotsionaalne areng
Lapsed, kes mängivad omaette ja harva suhtlevad eakaaslastega, võivad edaspidi maha jääda nii sotsiaalses kui kognitiivses arengus. Teoreetiline käsitlus : J. Piaget (1965) seisukoht, mille kohaselt kaaslaste vastastikused suhted ja sotsiaalsed kontaktid varajases lapseeas soodustavad moraalse otsustuse, loogilise arutlusvõime ja sotsiaalse kompetentsuse arengut. Empiiriliste uurimuste abil on püütud välja selgitada laste omavahelisi suhteid, laste populaarsust eakaaslaste hulgas, agressiivsust jne.
Laste mäng on täis kõige erinevamaid emotsioone: imestust, erutust, rõõmu, vaimustust jne.
A. Leontjevi järgi (1981) võibki mängu käsitleda kui emotsionaalselt mõjusa maailma omaksvõtmist.
Mängus sõltuvad mitmesugused asendusprotsessid lapse emotsionaalse kogemuse eripärast, mängija suhtumisest mängulisse tinglikku situatsiooni, üksikutesse mängulistesse toimingutesse ja leludesse.
Lapse mängu ja tema emotsionaalse seisundi vaheline vastastikune seos väljendub järgmiselt: mängu tekkimine ja täiustumine avaldab mõju emotsioonide tekkele ja arenemisele, kujunenud emotsioonid omakorda mõjutavad mõnede mängude arengut. Need seaduspärasused ilmnevad erinevalt, sõltudes sealjuures lapse vanusest ja mängulise tegevuse arengutasemest.
Vene psühholoogid A. Košeljova ja L. Strelkova (1989) on põhjalikumalt analüüsinud laste emotsionaalset käitumist mängus ning välja toonud järgmised jooned:

• lapse emotsionaalne suhtumine mängu tervikuna , erinevalt suhtumisest teistesse mittemängulistesse tegevustesse;
  
• emotsioonide areng, mis on seotud rolli- ja nukumängude mängimisega;
  
• emotsionaalsed suhtumised, mis tekivad mängukaaslastega koos mängides.
  

Lapse emotsionaalse suhtumise järgi mängu võib eristada emotsionaalselt aktiivseid ja passiivseid lapsi.
Emotsionaalselt aktiivsed lapsed sisenevad rõõmuga mängusituatsioonide maailma ja neil on eredalt väljendunud huvi mängu ja mänguasjade vastu. Tavaliselt mängivad niisugused lapsed oma mänge pikema aja jooksul. Mängudes sooritavad nad palju erinevaid mängulisi toiminguid ja nende mängu saadab naer, vaimustus , imestus ning sageli ka kõne. Niisuguste mänguliste toimingute foonil tekivad mängijatel tõelised mänguepisoodid, mida saadavad eredad emotsionaalsed väljendused ja kõne.
Emotsionaalselt passiivsete laste mäng kujutab endast põgusat ja pealiskaudset tutvumist mänguasjadega. Mängud on lühiajalised ja mängutoimingute arv väike, kusjuures üksikute mängutoimingute edukus või ebaedu ei avalda mõju mängu käigule. Mängijaid iseloomustab emotsionaalsete ilmingute vaesus , neil ei esine eredalt väljendunud rõõmu ega imestust. Ka kõne osatähtsus on selliste laste mängudes väike. Sageli katkestavad mängijad tegevuse, vaatavad ringi, lasevad end segada kõrvalistel asjaoludel. Suheldes täiskasvanuga puudub emotsionaalselt passiivsetel lastel algatusvõime: nad nõustuvad korduvalt mängu alustama, et nad aga ei oska iseseisvalt mängu edasi arendada, siis katkestavad mängu peagi.
Lapse emotsionaalne orienteeritus eakaaslasele, tema emotsionaalne osavõtlikkus on tihedalt seotud mängu arengutasemega. Negatiivsed emotsioonid pääsevad mõjule kõige sagedamini siis, kui lapsed ei oska mängida.
Sotsiaalsed oskused mängus
Üks varasematest ja tähtsamatest uurimustest laste sotsiaalsete oskuste kohta mängus on kindlasti M. Parteni töö. Parten tegi järgmised järeldused:

• eelkooliealised lapsed mängivad kõige sagedamini kahekesi
  
• mängugrupi suurus kasvab koos laste vanusega
  
• enamus mängukaaslastest on ühest ja samast soost
  
• IQ mõjutas vähe laste omavahelisi suhteid
  
• laste vanus ja kodune keskkond avaldab mõju laste sõprussuhetele
  
• kodumäng on lasteaialaste kõige tavalisem mäng
  
• mäng liivaga ja meisterdamine paberist, savist, pärlitest ning värvimine on tüüpilised kõrvmängu tegevused.
  

Parteni kuus astmeliselt tõusvat sotsiaalse mängu kategooriat on järgmised:

tegevusetus – see on ruumis ringijalutamine, passiivne vaatlemine , oma kehaga mängimine .

üksikmäng – kujutab endast lapse individuaalset mängu mitmesuguse materjaliga, kusjuures teiste lastega ei toimu mingit suhtlemist.

pealtvaataja – teiste mängijate vaatlemine; võib toimuda ka suhtlemine teiste mängijatega, kuid mitte seoses mängu teemaga.

kõrvumäng – iseseisev mäng leludega teiste mängijate läheduses, kuid püüdlusi koosmänguks ei esine.

assotsiatiivne mäng – laps mängib teistega , kuid ei määratle veel oma rolli ega organiseeri tegevust.

koosmäng – mäng toimub kooskõlastatult ja organiseeritult mängugrupis.
Barnesi uurimus näitas, et laste mäng on oluliselt muutunud. Suurim erinevus seisnes selles, et eelkooliealised lapsed ei olnud enam nii seltsivad kui varem. Laste mängud olid kaldunud koosmängult üksikmängu suunas. Howesi sotsiaalmängu skaala (1980) on teisiti struktureeritud ja enam levinud. Howes jaotab nimelt mängu viide arenguetappi, alustades kõrvmängust ja lõpetades vastastikuse sotsiaalse mänguga. Need tasemed on järgmised:

paralleelne ehk kõrvumäng. Kaks last mängivad sarnast mängu, kuid nende vahel ei ole sotsiaalset käitumist ega silmsidet (sama on ka Parteni klassikaline paralleelse mängu definitsioon). Näiteks lapsed mängivad nukunurgas külg külje kõrval, nad riietavad nukud riidest lahti ja panevad nad magama, kuid mõlemad mängijad on haaratud vaid oma mängust.

kõrvumäng koos vastastikuse vaatlemisega. Lapsed on haaratud kas sarnasesse või samasse mängu nagu esimesel juhul, kuid nüüd on neil silmside ja nad on üksteisest teadlikud. Näiteks kaks last on nukunurgas ja mängivad nukkudega, samas nad vaatlevad ja jälgivad teineteist. Kui üks mängijatest midagi ütleb, siis teine pöördub-vaatab ta poole.

lihtne sotsiaalmäng. Iga mängija on seotud teiste mängijatega kõne, objektide, esemete pakkumise kaudu või naeratuse, mänguasjade vastuvõtmise, positiivsete kokkupuudete kaudu. Näiteks mängivad kaks last nukunurgas. Ühel on vaja kohvitassi ja teine mängija ulatab talle tassi.

täiendav sotsiaalmäng. Seda iseloomustab mängijate vastastikune teadlikkus. Näiteks üks mängija peidab ja teine otsib, üks mängija ehitab laeva ja teine toob talle autoga klotse kohale.

Viimane mängutase on vastastikune sotsiaalmäng. See mängutase sisaldab endas nii sotsiaalset käitumist kui ka täiendavat tegevust, seega nii kolmandat kui ka neljandat mängutaset.
Lähiaastatel on uuritud üksikmängu arengut koosmänguks. Uurimuse tulemusena toodi välja järgmised sotsiaalmängu arengu tasemed:

• kõrvumäng ilma vastastikuse vaatluseta
  
• kõrvumäng koos vastastikuse pilgukontaktigalihtne sotsiaalmäng (näiteks lapsed võtavad endale rollid, eest ärajooksmine ja tagaajamine)
  
• sotsiaalmäng (näiteks rollimängu mängimine)
  
• kompleksne rollimäng – lapsed mängivad sotsiaalseid rolle ja kasutavad seejuures metakommunikatsioone.
  

Niisugune jaotus näitab, et ka vanemas eelkoolieas esineb kõrvumäng. Üks kõrvumängu positiivsetest omadustest on kahtlemata see, et ta võimaldab lapsel omandada uusi mängukogemusi, jälgides kaasmängija mängu mänguasjadega. Seega teise mängija mängu jälgimine annab mängijale ka väärtuslikke mängukogemusi.
Connolly ja Doyle ning Rubini ja Hayverni tööd näitavad, et need lapsed, kes sageli mängivad sotsiaalset rollimängu, on nii eakaaslaste kui ka õpetajate poolt kõrgelt hinnatud. Rubini uurimus kattub teatud määral mitme varasema uurimusega, mis tuvastasid, et lapsed, kes on pigem orienteeritud asjadele kui inimestele, veedavad suurema osa oma mänguajast mitmesuguste konstrueerimistegevustega. Johnseni ja Christie töö näitas, et eelkooliealiste laste sotsiaalses arengus pole oluline niivõrd lollimäng, kuivõrd ehitusmäng. Samuti juhivad Johnsen ja Christie õpetajate jalastevanemate tähelepanu sellele, et ei tohi lihtsustatult läheneda laste mängu sotsiaalsetele aspektidele. Samuti peaksid Johnsen-Christie järeldused panema mõtlema keskkonna mõju ja täiskasvanu osa üle laste sotsiaalsete oskuste kujunemisel.
Sotsiaalne kompetentsus mängus
Sotsiaalse kompetentsuse moodustavad oskused, mis omandatakse sotsialiseerumis protsessis. Saksa psühholoogiaprofessor R. Oerteri pikaajalised uurimused on näidanud, et lapsed tahavad väga omaealiste või vanemate lastega mängida. Ergutusi mängu arenguks teiste laste poolt võib ainult siis saada, kui juhtival lapsel on edumaa sotsiaalses kompetentsuses.
Õppimine toimub kolmes järgus : vea sisseviimine (näiteks teesklemine, et minnakse maksmata ära); vea kindlakstegemine (näiteks metakommunikatsioonis); vea parandamine ning õigete toimingute kättenäitamine.
Prosotsiaalne käitumine ja mäng
Sotsiaalset käitumist võib mõista interaktsioonina suhtluspartnerite vahel üldiselt aktsepteeritud põhimõtete (näiteks õiglus , ausus) alusel. Prosotsiaalse käitumise all mõeldakse käitumist, mis seisneb valmisolekus teiste abistamiseks, omakasupüüdmatus hoolitsemises, isegi eneseohverduses ilma vastutasu ootamata või saamata.
Kaasaja mängupedagoogika üheks olulisemaks eesmärgiks on saanud kooperatsiooni ja abivalmiduse kujundamine ning seepärast kõneldakse isegi "prosotsiaalsest liikumisest mängupedagoogikas".
Mängus areneb mängijate vahel vestlus, mis on oluline mängijate sotsiaalses interaktsioonis. Tähtis on kahtlemata ka see, et mängus puudub individuaalse kaotuse võimalus. Mängijad ei püüa üksteist vastastikku mängust eemaldada ega ise esimesena finišisse jõuda.
Üks kooperatiivsete mängude liike on koalitsioonimäng. Siin mängivad mitu mängijat ühe mängija vastu, kusjuures mängijad lepivad omavahel kokku mängu sisu suhtes.
üksteise abistamisega seotud mänge, vähenes sotsiaalne isoleeritus ja kasvas vajadus üksteist toetada.
Koostöömängude pooldajad toovad oma ideede kaitseks välja järgmised argumendid:

• konkurentsi tõttu mängudes võib mängijail tekkida arusaam, et võistlus , rivaalitsemine ja teiste kahjustamine on loomulik nähtus. Seevastu koostöömängud soodustavad prosotsiaalset käitumist ja võidu ühist planeerimist ning ühist orienteerumist mängus;
  
• koostöömängudes leiab pidevalt aset mängijate vaheline mõttevahetus ehk teisisõnu avatud kommunikatsioon. Seevastu võistlusmängudes toimub suhtlemine egoistlikel motiividel ja varjatud viisil;
  
• koostöömängus on põhiliseks mõisteks "üheskoos", seevastu võistlusmängus domineerib mõiste "üksteise vastu";
  
• koostöömängus on võimalik säilitada põnevus juhuse abil (näiteks mängides täringute või kaartidega).
  

Vastased toovad oma seisukohtade kaitseks järgmised väited :

• koostöömängudes puudub dünaamilisus. Konkurents ja individuaalne võidutahe tagavad mängus põnevuse;
  
• võistlust konkurentsimängudes ei tohiks üle hinnata, sest mängijaile on teada, et olukord ei ole tõeline, vaid näiline ja et kõik toimuv on mängult;
  
• kooperatsiooniidee võib enam sobida noorematele lastele;
  
• koostöömängud peavad silmas eeskätt kasvatusteaduslikke eesmärke ja seepärast tuleb neid hinnata ennekõike kui õppematerjali .
  

Müramismäng ja laste sotsiaalsed suhted
Müramismänguks peetakse mängu, milles leiab aset võitlus, maadlemine, löömine, tagaajamine jne, kuid mitte reaalselt, vaid mängulisel viisil. Müramismängud sarnanevad füüsilisi oskusi nõudvate tegevustega, nagu ronimine, jooksmine, lükkamine, tõmbamine . Huvi müramismängu kui ühe omapärase ja teistest mängudest erineva mängu vastu tekkis ligikaudu viisteist aastat tagasi.
Fageni töö näitas, et loomade mängulisel müramisel on sotsiaalne funktsioon ja mänguline võitlus on üks põhilisi sotsiaalse interaktsiooni võimalusi. A. Humphreys ja P. Smith märkisid, et inimeste müramismängu peamiseks arendavaks funktsiooniks on praktiliste oskuste (näiteks küttimine , võitlemine ) harjutamine .
Laste müramismängu uurinud teadlased väidavad, et müramismängul on lapse normaalses arengus oluline koht ja need lapsed, kes seda mängivad, on teiste lastega võrreldes tunduvalt seltsivamad ja vähem agressiivsed. Laste omavaheliste suhete iseloom müramismängus oleneb lapse varajastest suhetest oma vanemate, eriti emaga.
Pellegrini toob välja müramismängu kolm aspekti: liigutusliku – s.o löömine, tagaajamine, haaramine , kallale kargamine, mänguline võitlus; emotsionaalse – mängijail on iseloomulik "mängija" nägu ja lai naeratus ning kolmandaks rollilise külje – mängijad lülituvad oma mängudes mitmesugustesse rollidesse.
Müramismäng on tavaliselt poiste mäng ja vaid väga väike osa tüdrukutest mängib seda mängu. Põhjalikult on analüüsitud ka erinevas eas poiste mänge. Tulemused näitasid, et tavaliselt valivad poisid oma partneriteks müramismängus endaga võrdse füüsilise jõuga klassikaaslased, kellega neil on sõbralikud suhted. Müramismäng võimaldas õppida sotsiaalseid oskusi ja sealjuures mängijad ei jäänud mängukaaslastest sõltuvaiks ega muutunud teiste poolt ekspluateeritavateks. Pellegrini märgib kokkuvõtvalt, et müramismängul on erinevas eas inimeste juures kanda erinev funktsioon. Laste juures on müramismängul lapsi liitev ja ühendav toime, täiskasvanute juures võimaldab see näidata oma füüsilist üleolekut teistest mängijatest.
Mäng ja agressioon
Agressiivne mäng sisaldab kujuteldavat võitlust, müramismängu, sõjaga seotud mänguasjade kasutamist, ka vägivallaga seotud videofilme, milles esineb võitlust, sõda või laskmist.
Wegener-Spöhringi järgi mänguline agressioon esineb kolmel kujul:

• verbaalne, nagu karjumine, sõimamine , ähvardamine, pilkamine, halvustamine, mõnitamine jne.
  
• füüsiline agressiivsus kujutab endast lükkamist, tõukamist, löömist, näpistamist, agressiivseid žeste jne.
  
• objektile suunatud agressiivsus on eelkõige seotud teisele kuuluvate esemete kahjustamise, lõhkumise, äravõtmisega jne.
  

Goldstein ja Smith on uurinud põhjalikult sõjamänge ja – mänguasju ja leiavad, et sõjamängudega alustatakse umbes kaheaastaselt. Keskmiselt mängivad lapsed sõjamängu kord nädalas. Sõjamäng on enamasti sotsiaalne ja seda mängitakse koos sõpradega. Põhjalikumalt käsitletakse ka täiskasvanute suhtumist sõjamänguasjadesse. Smith jaotab täiskasvanud kahte rühma: esimene rühm väidab, et mäng on laste loomulik tegevus ja sõjamäng on üks mängu liik. Uurides 3-6-aastaste laste emade suhtumist sõjamängudesse selgus, et mõjutusi oma mängudeks said lapsed nii televisioonist , eakaaslastelt kui ka suurematelt lastelt.
P.Smith on pakkunud lastevanematele järgmise lahenduse: juhul kui laps mängib pidevalt sõjamänge või näitab mängudes üles agressiivsust, tuleb lapsevanemal selle asjaolu suhtes kindlasti muret tunda. Niisuguse käitumise põhjust tuleb otsida väljaspool manguja mänguasju, sest põhjus on seotud mänguväliste teguritega. Ka ei tohiks lapsed lasteaeda ega kooli sõjamänguasju kaasa tuua. Lastega tuleb kindlasti rääkida sõjamängudest ja nende mängude mõjust ning selgitada, miks need mängud ja mänguasjad on kahjulikud.