Mäng ja lapse areng (4)

Mäng ja lapse areng
Tallinna Ülikool
Kasvatusteaduste Instituut
Triin Kevade
Mäng ja lapse areng
Referaat
Tallinn 2010

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Mis on mäng? 4
Mängulise käitumise tunnused 4
Mäng ja lapse areng 5
Mänguteooriad 8
Kokkuvõte 9
Kasutatud kirjandus 10

Sissejuhatus

Laps ja mäng on tihedalt seotud. Laps õpib läbi mängu elama ja suhtlema täiskasvanuga. Mäng on oluline lapse sotsiaalsele arengule. Mäng ei ole ainult lastele iseloomulik tunnus vaid ka täiskasvanud mängivad. Täiskasvanud mäng on laste mängust erinev. Täiskasvanud mängivad tööl, kodus ja kollektiivis . Mäng aitab maailma kergemini tajuda ning õpitavat on kergem omastada. Läbi mängu on laps kergemini mõjutatav ning seetõttu on mäng asendamatu õppimisviis. Mäng on eelkooliealiste laste põhitegevus.
Valisin oma referaadi teemaks „ Mäng ja lapse areng“ kuna meie peres kasvab väike tüdruk siis mind huvitas kuidas ja miks arendab mäng last. Miks peab väikelapsega mängima ja kuidas suunata lapse mängu? Millised on erineva mängu liigid, tunnused.
Oma referaadis tutvusin seitsme erineva raamatuga , kus räägiti mängust ja sellest kuidas see arendab last. Raamatutest valisin teemad mis mind huvitasid ja kirjutasin need ka oma referaati. Püüdsin jääda etteantud mahu piiridesse ja teha lühidalt ja kokkuvõtlikult ülevaate mängu tähtsusest lapse arengus.

Mis on mäng?

Johan Huizinga leiab oma teoses „Mängiv inimene“, et kultuur sünnib ja areneb koos mänguga. Tema arvates on kultuurile omane mängulisus, mida teostatakse mängu vormides ja meeleolus. Samuti arvab Huizinga, et kultuuri ja mängu seost tuleb otsida sotsiaalse mängu kaugemates vormides – rühma või siis kollektiivi korrastatud tegevuses. Johan Huizinga teeb üsna loogilise järelduse, et mäng on kultuurist vanem, kuna kultuur eeldab inimkooslust ja loomad mängisid juba enne inimkultuuri tekkimist.
Mängul on tohutu tähtsus käitumistüübi õpetamisel, sest see võimaldab modelleerida olukordi .
Vajadus mängu järele tuleneb mängu pakutud lõbust. Mängu võib igal ajal katkestada või üldse ära jätta. Mäng pole ülesanne või kohustus. Mäng pole ka tavaline või tegelik elu. Mäng on tegelikust elust välja astumine ning võib ükskõik mis ajal mängija täiesti enda võimsusesse võtta. Ja sel hetkel muutub mäng tõsiseks ja vastupidi.
[1]

Mängulise käitumise tunnused

On tehtud arvukalt katseid mängu iseloomustada või defineerida, kuid see on osutunud keeruliseks ülesandeks. Fagan (1974) eristas kaht liiki definitsioone: funktsionaalne käsitlusviis ja strukturaalne käsitlusviis.
Funktsionaalse käsitlusviisi kohaselt ei ole mängul selget lõppu või välist eesmärki. Seega, kui eksisteerib väline eesmärk (näiteks vajadus süüa, saada lohutust või teisest jagu), siis ei ole käitumisviis mäng. See viis definitsioonini, et mängul ei ole vahetult kasu või ilmset eesmärki.
Struktuuriline käsitlusviis proovib kirjeldada käitumisviise, mis esinevad vaid mängus, või viisi, kuidas käitumisviise mänguliselt esitatakse. Ainult mängu ajal aset leidvate käitumisviiside peamised näited on mängu signaalid . Tavaliselt tähistavad ka lastel naer ja sellega kaasnev „avatud suuga mängunägu“ sarnaselt mängu. Sellised mängu signaalid on eriti kasulikud müramismängus, kus nad võivad näidata, et tagaajamise või maadlemisega ei kaasne mingit agressiooni kavatsust. Sageli koosneb mäng täielikult käitumisviisidest, mis on tuttavad teistes kontekstides – näiteks jooksmine , esemete käsitsemine. Strukturaalse käsitlusviisi järgi peame neid käitumisviise mänguliselt tehtuks, kuid nad on „korduvad“, „fragmenteeritud“, „liialdatud“ või „muudetud“. Näiteks lihtsalt mööda nõlva üles jooksev laps ei pruugi mängida, ent kui ta jookseb üles ja laseb alla mitu korda (kordus), jookseb poole maani (fragmenteerimine), võtab ebatavaliselt suuri või väikeseid samme ( liialdus ) või ronib üles ja siis jookseb alla (muutmine), siis võime nõustuda, et see oli mänguline. Need käsitlusviisid on loogiliselt siiski eristatavad.
Veel üks käsitlusviis, mis võib kaht eelmist hõlmata, on see, et vaatlejad määratlevad mängu või mängulisust erinevate mängu kriteeriumide järgi. Mängu peamised kriteeriumid on mõnu, paindlikkus ja kujutlus.[2]

Mäng ja lapse areng

Keel ja kõne on omavahel seotud. Ühelt poolt kõne areneb ja aktiviseerub mängus. Teiselt poolt areneb mäng ise kõne mõjul. Laps tähistab sõna abil mängutoiminguid, täiendab puuduvaid esemeid ja kujutletavat olukorda. Vanemas koolieelses eas mängitaksegi mitmeid mänge ainult kõne abil. On leitud, et mängudes kasutavad lapse rohkem kõnet kui muudes tegevustes. Rollimängud on lapse kõnearenduse seisukohalt head. Järk-järgult muutuvad mängulise toimingud lühemaks ja üldistatumaks ja lõpuks mängitaksegi vaid vaimses plaanis. Seega, mäng soodustab mõtlemise üldist arengut.
Loovuse arengu sisukohalt on mäng erakordse tähtsusega, kuna lapsed mängivad paljude erinevate mänguasjade ja esemetega. Samuti õpivadki lapsed mängudes tundma mitmesuguseid probleemilahenduse strateegiaid. Loovuse seisukohalt on tähtis ka, et lapsed mängiksid innustatult ja rõõmuga. Mängu loov iseloom väljendub selles, et laps, kujutades mängudes oma ümbritsevat elu, ei kopeeri seda mehaaniliselt, vaid kombineerib oma teadmised, mõtted ja muljed ning annab edasi oma suhtumise mängitavasse. Loovus on omane paljudele erinevatele mänguliikidele. Loovuse arendamise seisukohalt on oluline erinevad mänguasjad ja esemed, nende tinglikus ja reaalsuse määr.[3]
Mängimisprotsess on lapse jaoks õppimise kui eesmärgipärase ja sihikindlategevuse jaoks vajalike alusoskuste omandamine ja harjutamine . Eelkooliealine laps üheskoos täiskasvanuga omandab mängulise harjutamise käigus järk-järgult õppimiseks vajalikke oskusi. Täiskasvanu korraldab lapse mängud nii, et lapsele meeldiva ja huvitava tegevuse kaudu arenevad lapse taju, kujutlused, mälu ja mõtlemine ning hakkavad moodustuma eluaegseks õppimiseks vajalikud alusoskused.
[4]
On leitud, et igas mängus õpitakse ja mängukogemus on ühtlasi õpikogemus. Seega on lapsel igapäevaelus pidavalt ja juhuslikult omandada mitmesuguseid uusi kogemusi oma mängudeks.
Mäng on elukestva õppe alus ja võimalus luua side iseenda, teiste inimeste ja kogu maailmaga . Mäng on tegevus, milles lapse ühendavad varasemate kogemuste ja teadmiste kaudu õppimisoskused ja mõistmise.[5]
Lapsed rakendavad mängus oma identiteeti ja otsivad vastust küsimustele: kes ja missugune mina olen? Just nimelt mängukogemus ja rikas kujutlusvõime on väga oluliseks edasiseks õppimiseks. Arendav mängukeskkond on oluline ka õppimisekeskkonna seisukohalt.
[3]
Üks olulisemaid punkte lapse kui isiksuse arengus on see, et laps saavutab mängides teatud sotsiaalse kompetentsuse. Mängus asuvad lapsed omal algatusel mängukaaslasega mitmesugustesse suhetesse. Mängus kujunevad lastevahelised suhted ühelt poolt laste huvi põhjal mängu teema ja sisu vastu, teiselt poolt kujunevad suhted mängus laste igapäevasuhete alusel. Igasugune koostöö eeldab, et partnerid üksteist mõistaksid, koordineeriksid tegevust ja muudaksid oma käitumist vastavalt mängu süžeele. Samuti tuleb omavahel kokku leppida milliseid mänguasju-esemeid mängus kasutama hakatakse. Just see laste endi poolt mängu organiseerimine loobki omapärase laste ühiskonna.
( Elkonin 1999)
Seega mängus võivad lapsed realiseerida omaalgatust, iseseisvust ja aktiivsust. Mängides ei õpi lapsed elama, vaid juba elavad oma tõelist elu. Üheskoos mängides õpivad lapsed arvestama kaaslase soove ja huve, jätma tagaplaanil oma huvid, püstitama ühiseid eesmärke ning koos tegutsema. Näiteks lapsed peavad kodumängus kokku leppima, kes on kodumängus ema, kes laps ja kes isa. Seejärel arutletakse, mida ema hakkab tegema (näiteks läheb lapsega arsti juurde ja see järel poodi). Lapsed õpivad mängudes täitma erinevaid sotsiaalseid rolle ja vastavalt käituma.
Laps samastab ennast mängitava rolliga emotsionaalselt ja esikohale tuleb „emotsionaalne mina“ [6] Mängides tegutsevad lapsed pidevalt reaalse ja mängulise maailma vahel. Lapse isikliku kogemus alusel kujunevad mängutoimingud on tema jaoks emotsionaalsed , neid on n-ö isiksuslik mõte. Isiksuslik mõte omandab mängutoimingutes motiveeriva rolli. Seepärast on tõeline mäng alati emotsionaalselt küllastatud ning sisaldab afekti ja intellekti [7]Mängides mitmeid rolle, õpivad lapsed tundma vastavate isikute tundeid ja vaatlevad maailma nende seisukohalt.
Tabel 2. Lapse võimalikud tegevused grupimängus
Lapse tegevus
Tegevuse kirjeldus
Tegevusetus
Laps demonstreerib ilmselgelt fookuse või kasvatuse puudumist. Näidatud on kahte tüüpi tegevusetust: a) laps võib tühja pilguga tühjusesse vahtida või b) laps kõnnib eesmärgitult ringi, mängib oma kehaga või seisab ühel kohal. Tegevusetuse sagaedus lapse kasvades väheneb.
Pealtvaataja
Laps vaatab teiste tegevust pealt, küsib küsimusi, vestleb teisega , kuid ei liitu mänguga. Lapse arenedes pealtvaatajaks olemise aeg väheneb.
Üksikmäng
Laps mängib teistest lastest eraldi, ta on teistest kaugemal kui 1m või on seljaga teiste laste poole. Laps mängib mänguasjadega, mis erinevad teiste laste mänguasjadest, ta on keskendunud omaenda tegevusele, pöörates vähe või üldse tähelepanu samas piirkonnas mängivatele teistele lastele. Üksikmänge esineb sageli kuni 3-aastastel lastel.
Paralleelmäng
Laps mängib teiste laste kõrval või seltskonnas, aga ei mängi oma kaaslasega koos, st ei osale ühistegevuses. Paralleelmäng esineb 2-3 aastast väikelaste kõige sagedasemat mänguvormi. Samas esineb seda koolieelses vanuses lastel ka hiljem
Assotsiatiivne mäng
Laps mängib koos teistega , kuid ei määratle veel oma rolli ega organiseeri tegevust. See mänguliik saab lastele kättesaadavaks kolmandal eluaastal, on valdav 3-4aastastel lastel, taandub hilisemas vanuses.
Koosmäng
Laps mängib koos teiste ja neil on ühine eemärk või kavatsus selle sotsiaalse tegevuse juures ning tegevuse eesmärk on kindlasti grupikeskne. Koosmänguks on võimelised lapsed alates 4. eluaastast.
Lapse arengut silmas pidades on oluline toetada ja juhendada väikelapse mängu, samuti aga luua tingimused, et nad saaksid mängida omaette ja koos kaaslastega. [7]

Mänguteooriad

Mitmesugused arenguteooriad käsitlevad mängu mõnevõrra erinevalt, aja jooksul on rõhuasetsus muutunud. Mängu käsitlused võib tinglikult jagada kahte kategooriasse. Klassikalised käsitlused keskenduvad mängu põhjustele ja tagajärgedele (Seefeld & Barbour, 1998) läbi bioloogilise vaatevinkli, pidades füüsilist arengut tähtsamaks resultaadiks ( Sluss, 2005). Kaasaegsed teooriad kujunesid pärast 1920ndaid ning käsitlevad mängu kui lapse sotsiaalse, emotsionaalse ning kognitiivse arengu osa.
Teooria
Kokkuvõte teooriast
Klassikalised
(bioloogilised )mänguteooriad
Energia ülejäägi teooria (Spencer, 1878)
Mäng tekib üleliigse energia mõjul
Lõõgastus või puhkus teooria (Lazarus, 1883)
Mäng on lastele vajalik energia taastamiseks või puhkuseks.
Harjutamise teooria (Pre-excercise) ( Gross, 1985)
Mäng on bioloogiline protsess, mis ilmneb instinktides ja harjutamises. Mäng leiab aset kohandumise eesmärgil, kuna mängu kaudu konstrueerib laps oskusi, mida ta vajab tulevikus.
Rekapitulatsiooni teooria (Hall, 1920)
Mäng on bioloogilise evolutsiooni produkt ja selle areng ja selle areng järgib inimkonna arengut.
Kaasaegsed ( kognitiivsed ja sotsiaalsed) mänguteooriad
Erutuse vaheldumise mänguteooria ( Arousal Modulation) ( Berlyne, 1960; Ellis , 1973, Hutt, 1985)
Mäng on seotud uurimisega. Asjade uurimine muudab erutuvuse taset, kui kohutakse uudsete situatsioonidega. Kui organism on tüdinenud , siis erutus suureneb läbi uurimistegevuse. Mängu vaadeldi kui stiimulit otsivale käitumisele. Lõpuks viisid need teooriad uurimise ja mängu eristamisele. Uurimine toimus uudsete situatsioonides , kui laps küsis, mida see objekt teeb. Mäng ilmnes tuttavates olukordades , mil laps küsis, mida ta saab selle objektiga teha.
Psühhodünaamiline mänguteooria ( Freud , 1961; Erikson, 1985)
Need teooriad selgitavad mängu osatähtsust lapse emotsionaalses arengus. Mängu abil saab laps mängida läbi kõik soovunelmad ning traumaatilised kogemused oma elus.
Kognitiivsed mänguteooriad (Piaget, 1962; Võgotsky, 1966)
Mäng on kognitiivne protsess, mis on vabatahtlik tegevus. Mäng toetab kognitiivset arengut, probleemide lahendamise oskust ning arendab mõtlemist. Mäng aitab suurendada innovatiivsust, paindlikkust, probleemide lahendamise oskust ning kohandumist.
Mäng kui sotsialiseerumine (Mead, 1934)
Koos teiste lastega mängides õpivad lapsed sotsiaalseid reegleid ja norme, mida mängu kaudu arendatakse
Metakommunikatsiooni teooria( Bateson, 1955)
Mäng ise on oskus, mida on tarvis, tulemaks toime igapäevaelu tööde ja tegemistega. Lapsed kujundavad ja lõhuvad rolle. Mäng on õppimise õppimine. Mäng on mõjutanud mängu kontekstist. Lapsed annavad märku, et nad mängivad ning mäng pole vahendaja, mis arendaks täiskasvanuelu oskusi.
Tabelis on näha, et klassikalised ja kaasaegsed kasvatus teooriad on erinevad. Teooriad kirjeldavad erinevaid tegevusi ning toovad välja mitmesugused aspektid. Teooriatest väljatoodud aspekte saab lasteaia õpetaja oma igapäeva töös kasutad.
[7]

Kokkuvõte

Lapse arengu seisukohalt on väga oluline, et laps mängiks ja täiskasvanud peab lapsega mängima. Täiskasvanud peab õpetama last mängima. Jälgides laste mängu saab täiskasvanud tead mis gruppides ja kui hästi on laps arenenud sotsiaalselt. Mängu kaaslaste omamine on lapse arengu seisukohalt väga oluline. Laps õpib teiste lastega suhtlema tänu mängle ja mäng õpetab lastele suhtlemist. Lapse arengut jälgides on oluline see, mis mänguasju ta kasutab. Mänguasjad peavad olema arendavad mitte lihtsalt mänguasjad. Lapsevanem peab jälgima kuidas ja mis gruppides mängivad lapsed ning vajadusel neid suunama. Lapse ja täiskasvanud koostöö aitab lapsel mõista maailma ja õpetab last maailmas hakkama saama.

Kasutatud kirjandus

1. Johan Huizinga “Mängiv inimene” Kultuuri mänguelemendi määratlemise katse, Varrak 2003
2. Peter K. Smith, Helen Cowie , Mark Blades,”Laste arengu mõistmine”TLÜ kirjastus 2008
3. Aino Ugaste (2005). Laps ja mäng. Laps ja lasteaed . Lasteaiaõpetaja käsiraamat. Tartu: Atlex
4. Kivi.L(2000). Kodust kui arengukeskkonnast lapse õpivalmiduse kujunemisel. Kodu eesti ühiskonnas ja kultuuris. Toimet. I.Kraav. Tartu: Perekasvatuse Instituut TÜ pedagoogika osakond , 11-16
5. Siren-Tiusanen, H(2003) Leikki ja oppiminen. Lastentarhanopettajaliiton julkaisu. Helsinki , 14-17.
6. Hakkarainen, P. (2000). Kehittävä esiopetus ja oppimine. Jyväskylä: PS-kustannus.
7 Vygotsky, L.S (1976). Play and its role in the menatal developmant og the child . In: Bruner, J.; Jolly, A. ; Sylva, K. (Eds), Play: Its role in develoment and evolution . New York : Basic Books , 537-554)
8. Airi Niilo, Eve Kikas (2008) Mäng. Õppimine ja õpetamine koolieelses eas. Toimetanud: Eve Kikas. Tartu Ülikooli Kirjastus
11