Lendorav ja tema elutsemine Eestis (0)

Eesti Maaülikool
Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Kaisa Kamenik
Lendorav
Tartu 2015

Sisukord

Sissejuhatus 2
Lendorav ja tema väärtus 3
Lendorava pesitsus -ja elupaikade hävinemine 7
Väljapakutud eesmärgid lendorava ja tema peistus-ja elupaikade säilitamiseks 10
Lendorava pesitsus – ja elupaikade hävimise probleemile pakutud lahenduste elluviimine 13
Lendorava ja tema elupaikade kaitse eesmärgid ning nendega seotud piirangud ja käsud on sätestatud erinevate õigusaktidega. Domineerivad on piirangu meetmed: on keelatud ja lubatuid tegevusi, kehtestatud nõuded ning piirangualad. 13
2004. aastal vastuvõetud Looduskaitseseadus jagab kaitsealused liigid staatuselt kolmek ategooriasse ning sellele põhineb ka praegune liidikaitse Eestis. Lendorava kuulub I kaitsekategooriasse. 13
Vastavalt Looduskaitseseadusele tuleb kõikide teadaolevate lendorava püsivalt asustatud elupaikade kaitse tagada kaitsealade, hoiualade või püsielupaikade moodustamisega. Lisaks sellele sätestab seadus lendoravate pesapuu avastanud isikule kohustuse sellest informeerida kohalikku keskkonnateenistust ühe ööpäeva jooksul. Kui väljaspool kaitseala asuvas lendorava leiukohas ei ole piiritletud püsielupaik keskkonnaministri määrusega, loetakse sellises leiukohas lendorava püsielupaigaks Looduskaitse seaduse § 50 lõike 2 punkt 1 kohaselt lendorava pesapuu ja seda ümbritsev ala 25 meetri raadiuses ning seal kehtestub 28 ihtkaitsevööndi kaitsekord. Püsivalt asustatud elupaiga suuremas mahus kaitseks kinnitab keskkonnaminister püsielupaiga piirid ja kaitsekorra oma määrusega. 13
Eesti Looduse Infosüsteemi koduleht leiab : Lendorava nägemise või tegevusjälgede leidmise korral tuleks raie koheselt peatada ja leiust  teatada Keskkonnaministeeriumi maakondlikule keskkonnateenistusele või KeM Info-ja Tehnokeskuse loodusbüroole. Seejärel saab leiukoha lendorava elutingimusi tundva spetsialistiga üle vaadata. Metsaraie puhul saab seejärel otsustada kas, kus ja kuidas on võimalik raiet jätkata. Seire andmetele toetudes on selgunud, et lendoravate elupaigas on võimalik teha valikraiet loomade elutingimusikahjustamata. 14
Euroopa Liidu liikmesmaadest leidub lendoravat vaid veel Soomes ning Lätis, mõnes üksikus kohas ka Lätis. Seetõttu on ta kantud kui eksootilise loomana enamus Euroopa jaoks Loodusdirektiivi II ja IV lisasse kui esmatähtsust omav kaitsealune liik. Sellest tulenevalt on Eestil kohustus lendoravate asurkonna soodsa seisundi tagamiseks kindlustada lendoravatele oluliste alade säilimine ning luua nende kaitseks Natura 2000 võrgustikku kuuluvaid loodusalasid. Lisaks sellele, et lendorav on haruldane Eestis ja üleüldse Euroopas, tuleb liiki kaitsta ka mõttega, et ta on loodusliku mitmekesisuse hoidja ja ka rahvusvaheliselt huvipakkuv loodusväärtus. 14
Keskkonnaministri 14. juuli 2006. aasta määrusega nr 52 „Lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse- eeskiri “) võeti Ida- ja Lääne-Virumaal kaitse alla 29 lendorava leiukohta (23 kaitstavat ala kogupindalaga 951 ha). Lendorava püsielupaikadest suurema osa moodustab riigi maa, kuid mitmed püsielupaigad hõlmavad ka eramaid. Looduskaitseseaduse § 21 lõike 3 kohaselt on püsielupaiga valitseja selle asukohajärgne keskkonnateenistus ning kaitset korraldab Looduskaitsekeskus. 14
Kuna peamiseks ohuteguriks lendorava elupaikade säilimisele on metsaraie, on seda võimalik reguleerida ka piiranguvööndi kaitsekorraga. Nii ongi metsaomanike ja riigimetsa majandajatega kompromisslahendina lendoravate püsielupaikades kehtestatud piiranguvööndi kaitsekord. Püsielupaikades on lubatud inimese viibimine , marjade ja seente korjamine ning muude metsa kõrvalsaaduste varumine ja jahipidamine. Peamised piirangud on seotud metsaraietega. Kompromissilahendused, et mõlemad osapooled saavad kasu ega kaota midagi on kõige paremad. Siinkohal ei seata piiranguid neile, kellele teatud maa-ala kuuludb, et lisaks potentsiaalsele rahalisele tulule ilmajäämist, saavad nad siiski nautida metsa pakutavad ande ning seal viibimist, eelduselt muidugi, et lendoravat ei häirita oma tegevusega . Kompromisside leidmine ei pane kumbagi osapoolt vihavaneu pidama . Võib tekkida olukord, kus lendorava kaitsmine seab plaju piirnaguid, et inimesed juha selle vihsatuvad. Näiteks on selline olukord Tudulinnaga: Alla 500 elanikuga Tudulinna vallas Ida-Virumaa metsade vahel on pinnale kerkinud uskumatu probleem. Keskkonnaamet väidab, et siinkandis elavad lendoravad , mistõttu ei ole lageraie mingil juhul lubatud. Kohalikud metsaomanikud on aga ärevil ja hämmingus, sest mitte keegi ei ole neid lendoravaid oma metsas liuglemas märganud. Seal elavad inimesed ja metsaomanikud saavad aru põhimõttest, et lendoravat tuleb kaitsta, aga keeruline on seda inimesel mõista kui ta ise ei ole sellega kokku puutunud ja pigem ilma selle liigita, saaks teostada seal lageraiet ja ka vastavat tulu. Teisisõnu - kui inimesed on investeeringu sellesse maa-alasse teinud - nüüd on see looduskaitseala -, siis riik võiks selle vähemasti osaliselt hüvitada. Kõlab loogiliselt, minu meelest küll jah. Remmi poolt väljapakutud mõte on hea, sest nii, et teki pahameelt ka metsaomanike vahel, kelle on pandud peale keeld lendorava pesitsupaiga pärast metsas teostada lageraiet. 14
Metsaraie on lubatud kaitseala, hoiuala või püsielupaiga valitseja nõusoleku., kuid sellele peab eelnema asustatud lendorava pesapuude väljaselgitamine ning soovituste andmine, kuidas antud kohas oleks võimalik teha raiet ilma lendoravate elutingimusi kahjustamata. Soovitav on koostada iga lendorava leiukoha kohta lendorava elupaiganõudlusi tundva spetsialisti poolt konkreetsed soovitused vähemalt eraldise tasemel. Suurematel eraldistel võimalusel ka detailsemalt. Neid soovitusi saab kohalik metsaspetsialist raieteatise kooskõlastamisel aluseks võtta. Soovituse väljatöötamine lihtsustaks metsaomanike tööd ning aitaks kaasa lendorava pesitsupaikade märkamisele metsas. 15
Peamised reeglid lendorava elupaikades metsa kasutamisel: Kõige olulisem on säilitada lendoravate pesapuud ja nende lähiümbrus. Selle tagamiseks on asustatud pesapuude ümber 25 meetri ulatuses seisvate puude raie keelatud. Kasvama tuleb jätta ka teised vanad ja õõnsustega haavad ning neid vahetult ümbritsevad puud 10 meetri ulatuses. Nii tagatakse ka tulevikus sobivate pesapuude olemasolu antud piirkonnas. Olenevalt kaitseala, hoiuala või püsielupaiga metsade koosseisust ja lendoravate pesapuude paiknemisest on võimalik teha valik- ja häilraiet. Pealegi võib häilude loomine teatud juhtudel osutuda isegi vajalikuks haava järelkasvu soodustamiseks , et tagada pesapuude kujunemine ka 50-60 aasta pärast. See, et kasvama tuleb jätta ka teised vanad puud soodustab ka pesitus, - elu ja varjepaike ka teistele liikidele ning on kaitseks tuule ja vee erosiooni eest mulla ärakandele. 15
Vastavalt looduskaitseseadusele vähendatakse kaitsealadele ja lendorava püsielupaikadesse jääva maa maksu. Kui maa jääb sihtkaitsevööndisse, mille kaitsekord näeb ette metsa arengu vaid loodusliku protsessina, vabastatakse maa maamaksust. Hooldatava sihtkaitsevööndi puhul vähendatakse maamaksu reeglina 75%. Eraomanikel, kes ei nõustu kehtestatavate piirangutega on võimalus lendorava elupaikadesse jäävad maad vahetada riigile kuuluva maa vastu või nõuda nende võõrandamist riigi poolt. 16
Lendoravatele sobivad metsad on reeglina säilinud vaid üksikute väikesepinnaliste metsaeraldistena. Liigi kestvaks säilimiseks antud piirkonnas on vajalik tagada lendoravatele sobivate vanade haabadega metsaosade ja nende vahel loomade liikumiseks vajalike metsade säilitamine. Samuti on oluline praeguste pesapuude väljalangemisel uute potentsiaalsete pesapuudega elupaikade kujundamine ning praeguseks lageraiete tõttu isolatsiooni jäänud lendoravate elupaiku ühendavate liikumisteede loomine. Ühendamaks lähestikku asuvaid lendoravatele sobivaid metsaosi ning tagamaks püsielupaikade piiride jälgitavust looduses, on püsielupaikade koosseisu jäänud ka lendoravatele kodupiirkonnaks ebasobivaid metsaosi. 16
Peamiseks lahenduseks on välja pakutud sobivate pesapuudena kasutatud vanade haabade allesjätmine, samuti lageraiete keelustamine ning isolatsiooni leevendamine sellega, et jäetakse kasvama mõned üksikud puud, mis aitaksid lendoraval endiselt ringi liigelda. Samuti kui jäetaksegi vanad haavadk asvama, siis tuleks ka neid puid aeg-ajalt kontrollida, ega nad ei ole nakatunud mingisse haigusesse või mädanema läinud. Lisaks sellele, et me hoiame vanu haabu alles, tuleks ka neid korras hoida, sest kui me neid alles hoiame, aga laseme hukkuda, ei ole hoidmisel mõtet lendorava jaoks. 16
Kontroll 17
Kokkuvõte ja arutelu 20
Kasutatud kirjandus 22

Sissejuhatus

Lendorav (Pteromys volans) on üks vähetuntumaid imetajaid Eestis ning on oma levila piirkonnas suhteliselt madala asustustihedusega ( Timm ; 2008). Antud töö eesmärgiks on välja selgitada, miks on lendorav haruldane nähtus Eestis ning mida saab teha selleks, et lendorav ei kaoks täielikult Eesti metsadest.
Töö on oluline, sest lendoraval on nii ökoloogiline, esteetiline kui ka looduslik väärtus. Igal looma- ja taimeliigil on õigus elada ja olla kaitstud. Lendorava kaitse jaoks on loodud erinevaid õigusakte. Nende loomisel tuleb silmas pidada ka liigi iseärasusi ja vajadusi. Lendorava kohta on siiani vastuseta küsimusi. Näiteks pole piisavalt teavet asurkonna geneetilise struktuuri ja ökoloogia kohta, mis aitaks kaasa arusaamisele populatsiooni kujunemise, hetkeseisundi ja jätkuvõimekusest erinevate metsamajandamisviiside puhul ( Remm ; Timm; 2011). Vähese informatsiooni põhjuseks on lendorava öine eluviis, väikesed kehamõõtmed, hääletu liikumine ja varjumine puuõõntesse (Timm; 2008). Keskkonnaagentuuri eluslooduse seire osakonna juhataja Uudo Timm on lendoravaid uurinud ligi 30 aastat ning tal endal läks seitse aastat aega, et ise esimest korda kohata metsas lendoravat.
1990. aastatel pesitsesid lendoravad 3180 ruutkilomeetri suurusel alal, aastaks 2015 on asustatud vaid 550 ruutkilomeetrit, millest sobivaid pesitsuspaiku on ainult 1-2 ruutkilomeetrit. Tartu Ülikooli zooloog Jaanus Remm leiab, et tuginedes pikaajalistele uuringuandmetele ja vaatlustele, siis praeguse trendi jätkudes surevad lendoravad Eestist aastaks 2020 välja ( Himma ; 2015).
Mida rohkem on informatsiooni selle kohta, milline on lendorava bioloogiline käitumine, liigi iseärasused ja ohud looduses, seda kergem on teha looduskaitsjatel otsuseid lendorava päästmiseks. Lendorav on osa meie loodusest ning tema kaitsmine aitab säilitada looduslikku mitmekesisust.
Antud uurimustöö annab esmalt ülevaate lendoravast: välimuse kirjeldus, leviala , toitumine, paljunemine, elupaiga eelistused ja muud iseärasused. Seejärel antakse ülevaade lendoravast kui avalikust keskkonnahüvest ning tema elupaikade kadumise probleemist. Samuti tuuakse töös välja probleemile lahendusi ning selleks püstitatud eesmärke riiklikul tasandil. Lõpetuseks on kokkuvõtte tööst ning autori enda hinnang sellele, kas ja kui palju on üritatud antud probleemi lahendada

Lendorav ja tema väärtus

Lendorav on orava sarnane, kuid veidi väiksem halli värvi öise eluviisiga näriline, kes kuulub looduskaitse I kaitsekategooria ja Eesti punase raamatu 2008 ohualdiste kategooria liikide hulka (EE 2011).
Lendoraval on omapärane välimus. Talle on tunnuslik kohev lapik saba, mille abil juhib ta oma lendu. Tegelikult ei lenda ta sõna otseses mõttes, vaid liugleb õhus. Saba kasutab ta pidurdamiseks, painutades seda alla. Lendoravale on omased suured, öist nägemist soosivad silmad. Esi-ja tagajäsemete vahel paikneb nahakurd , mida ta enne õhku hüpates tõmbab pingule õhus liuglemiseks (EE 2011).
Lendorava looduslikeks vaenlasteks on nugised ja kakud (Tamm; 2008).
Lendorav on levinud Euroopa põhjaosas, Siberi metsa – ja metsastepi vööndis. Eestis on säilinud väikesel arvul peamiselt Kirde – ja Edela – Eestis. Siin asustab lendorav raieküpseid ja vanu kuusesegametsi. Pesapuudena kasutatakse vanu haabu. Viimastel aastatel leitud pesapuud on olnud ainult haavad. Kuid oluline on ka kuuskede esimene vähemalt teises rindes, sest need tagavad isendile vaenlaste eest varjatuma liikumise. Lendorav vooderdab oma pesa sambla, samblike, puukõdu, männiokste, peenestatud niinekiudude ja karvadega. Tähtis on, et õõnsuste seinad oleksid paksud. Pesa tehakse puuõõnde maapinnast nii kõrgele kui võimalik, tavaliselt 3-10 m kõrgusele. Lendorav kasutab nii looduslikke puuõõnsusi kui ka rähni tehtud või oravate risupesi. Ümbritsevas metsas peab esinema ka muid õõnsaid puid, neid kasutatakse varjumiseks või asendus pesana. Viimastel aastatel on tehtud tähelepanekuid, et 90% lendorava leiukohtades metsades on seal, kus alustaimestikus on mustikat (Timm; 2008). Lendoravad on paigatruud loomad, nad kasutavad mitmeid aastaid ühte või lähestikku asuvaid pesapuid (EELIS). Lendorav elab pea kogu oma elu puu otsas, maapinnale laskub ta ainult äärmise vajaduse korral. Ta tegutseb väikesel ala – kodupiirkond ulatub pesapuust ainult umbes 50-100 m kaugusele. Pärast puult puule maandumist jookseb ta kohe teisele poole puud, et võimalike jälitajate eest ära pääseda. Lendoravat ohustab eelkõige elupaikade hävimine. Teda kahjustavad metsas tehtavad lausraied, sest ta ei suuda ilma puult puule liueldes ületada suuri lagedaid alasid (EE 2011).
Suvel toitub lendorav kase, paju, haava ja lepa lehtedest, urvadest, võrsetest. Lisaks ka marjadest, seemnetest, okaspuude võrsetest, harvem seentest, samblikest, roheliste käbide soomustest. Talve jaoks kogub lendorav väikesi toiduvarusid, kuid toitub ka pungadest, viljadest ja noorte võrsete koorest (Timm; 2008).
Lendorava poegib 1-2 korda aastas, poegi on pesakonnas 2-4. Suguküpseteks saavad nad järgmisel kevadel. Lendorava eluea kohta pole täpsed andmeid, oletatakse, et nad elavad looduses kuni 6 aastani (Timm; 2008).
Lendorava koduks võivad olla ka vääriselupaigad, kuid suur osa Eesti vääriselupaikadest on kahjustatud. Lendoravate pesitsuspaikade alles jäämiseks on oluline, et ei toimuks metsaraieid. Eesti metsades elutseb üle 20 000 liigi elusorganisme, kusjuures ligi kolmandik neist on ohustatud. Kaitstes lendorava elupaiku, paraneb ka teiste haruldaste liikide olukord, kes lendoravaga samas metsas elavad. Ühe kindla liigi kaitsmine, aitab kaasa ka teiste liikide kaitsele, kes temaga samal alal elavad. Seega, kaitsdes lendoravat, aitame me säilitada nii lendorava kui ka samal alal elavate liikide kaitsega looduslikku mitmekesisust. Kaitstavale alale on seatud kindlad piirangud ja määrused, mida tuleb järgida, et tagada seal olevate liikide võimalus pesa-ja elukohtade olemasoluks.
Eesti bioloog Margus Pensa toob välja, et lendorava puhul on tegemist ökosüsteemi teenuste rühmaga, mida võib nimetada ka kultuuriliseks väärtuseks ja mille üheks väljundiks on loodusturism . Lendorava, keda ennast saab näha haruharva, toob turiste uudistama loodust nii Eestis kui Soomes. Just taoline turism on üks näide, kuidas liigirikkusest on samuti võimalik kestlikku ja keskkonnasäästlikku tulu saada. Lisaks sellele, et lendoraval on looduslik väärtus mitmekesisuse säilitamisel, omab loom ka majanduslikku väärtust. Lendorava esinemine levila piires on väike.  Euroopas esineb lendoravat vaid Soomes, Eestis, Põhja-Lätis ning Venemaal. Ta on haruldane nähtus metsades ning vähesed inimesed Eestis on teda näinud ja temaga kokku puutunud. Seega on uudistajaid ja loodushuvilisi üle kogu Euroopa, kes oleksid nõus lendorava nägemiseks sõitma Eestisse. Turistid omakorda tooksid siia raha sisse: areneks nii majandus kui ka loodusturism. Samuti on kohalikud inimesed huvitatud antud isendi nägemisest ning selle kaudu elavdaks lisaks välisturismile ka siseturism .
Tartu Ülikoolis valmis 2015. aastal uuring lendorava elupaigakasutusest ja maastiku sidususest Virumaal. Tulemus kinnitas tõsiasja, et liigi levila on kahanenud. Uuringu läbiviijad terioloogia teadur Jaanus Remm ning loomastiku ekspert Martin Absalon leiavad, et: Lendorav on ilmekas näide avalikkuse poolt hinnatud ja tähtsaks peetud loodusväärtusest.
Liigi areaal ulatub Läänemerest läbi Siberi Jaapanini. Sestap ei määra Eesti eraldiseisva populatsiooni kadumine liigi globaalset käekäiku. Oluline on lendorava tähtsus lipuliigina. Viimasteks on looduskaitseliselt tähtsustatud, kes pälvivad tähelepanu ja rahva poolehoiu tänu oma atraktiivsele välimusele või mõnele teisele erilisele omadusele. Lendorav ei paku oma harulduse ja välimusega huvi ainult looduskaitsjatele, vaid ka tavainimestele. Just tema salapära (näiteks öine eluviis, varjumine puuõõnsustesse) ja iseloomulikud välimuse tunnused (suured silmad, õhus liuglemine ) on huvipakkuvad. Pikemajalisema loodusväärtuse (lendorava) püsimise tagab pigem rahva suhtumine ja kultuur. Võib-olla on veel Eestis inimesi, kes ei teagi, mis loom see lendorav õieti on ega sedagi , et tegemist on väga haruldase isendiga. Mida rohkem teha teavitustööd, seda rohkem hakkavad inimesed endale teadvustama seda looma ja mõistma, miks on vaja koostada õigusakte selle looma kaitseks. Kui lendorav suudab paljudele inimestele isendida meelde jääda, pakkuda huvi ja kultuurimällu tungida , seda kergem võib olla tema elupaikade päästmine – on näiteks rohkem inimesi, kes on valmis kaasa aitama nende uurimisele ja säilitamisele.
Remm ning Absalon arvavad, et majandus ja kaitse saavad käia käsikäes. Majandustegevust ja liigikaitset tuleks koos planeerida , hoidmaks ära lendorava elupaikade eraldamist lageraietega. Kuna lendoravad ei satu peaaegu kunagi maapinnale: (ainult äärmuslikes tingimustes ohu korral) nad liuglevad puult puule ja ka nende pesapaigad on puudeõõnsustes, siis on tähtis, et neil oleksid ka pesapaiga ümber puud. Lageraied esiteks hävitavad nende pesitsuspaigad ja võivad ka lendorava jätta täiesti eemale teistes puudest, nendel liikumine on piiratud ning pole võimalik kohtuda teiste isenditega, et paljuneda või leida piisavas koguses süüa. Samas kui majandada metsade lagaraied viisil, et hoida elupaiku lendoravale, jätab see alles ka elupaigad teistele organismidele, samuti ei teki lagedat ala, kus on võimalik näiteks tuule või vee mõjul mulla ärakanne, mis kahjustab pinnast, sest nii kantakse toitainerikas muld ära. Samuti lageraied vähendavad metsloomadel võimalust puude taha/alla varjuda. Ka Margus Pensa usub, et metsa on võimalik majandada viisil, et on tagatud üheaegselt nii mõõdukas majandusliku tulu kui ka liigirikkus . Lisaks lendoravale puudutab see ka merikotkaid, musti toonekurgi, kakke ja valgeselg-kirjurähne, kes vajavad samuti pesitsuspaikadeks suuri ja vanu puid. Seega lageraiete teostamine ning vanade puude maha võtmine ei kaota ainult lendorava pesitsupaigad, vaid leidub veel liike, kes vajavad pesitsemiseks ning elamiseks vanu puid ning kellele pakub mets toitu ja varju.
Pealtnäha ehk kauge , kuid võrreldav paralleel oleks Pensa sõnul näiteks arhitektuurimälestiste või muinsuskaitse alla kuuluvate objektide kaitse. Nende kui Eesti pärandi säilitamise vajalikkuses ei kahtle keegi. Lendorava puhul võiks mõelda sarnastes kategooriates. Ka lendorava puhul võib mõelda kui pärandist Eesti looduses, sest liik on haruldane ning iga inimene ei saa öelda, et on looma oma elus näinud. Muidugi on lihtsam kaitsta objekti, mis on kindlal maa-ala, ei liigu ringi ega poe peitu inimese eest – sellist objekti on kergem kontrolli all hoida kui lendoravat, kes pole paikne, vaid liigub pidevalt ringi nii, et üldse tihti inimsilma ettegi ei satu.
Juhul, kui siinne asurkond välja sureks, leiduks lendoravaid veel vaid Soomes ja Siberis . Soomes on teadaolevalt suhteliselt tugev, kuid samuti langev lendoravapopulatsioon. Venemaal on samuti lendoravaid, kuid ka seal on teadlased murelikud. Lätis oli kümmekond aastat tagasi teateid ühest asustatud kohast, kuid praeguseks seal lendoravaid enam ei ela, märgib Remm. Veel 100 aastat tagasi võis lendoravaid leida Leedust ja Valgevenest. Tegu on taigametsa liigiga ja enamik Euroopast pole seda liiki näinud. Siinkohal saab taas toonitada seda, et tegemist on haruldase liigiga juba Euroopas ning lendorav on põnev liik paljudele (loodus)huvilistele. See, et 100 aastat tagasi võis lendoravaid Baltimaades kohata ka Lätis ja Leedus, peaks veel enam meid mõtlema panema sellel, kuidas me saame Eestis neid kaitsta ning mida teha, et liik jääks siia püsima.

Lendorava pesitsus-ja elupaikade hävinemine

Analüüsimaks lendorava seisundi halvenemist Eestis, tuleb põhiliselt keskenduda inimtegevusele, sest looduslikud vaenlased on teisejärgulise tähtsusega (Timm; 2008).
Peamiseks lendorava elupaikade hävimise teguriks on talle sobivate pestsuspaikadeks raieküpsete ja metsamajanduse seisukohaslt üleseisnud sega ja lehtpuude maharaiumine , kus esineb õõnsaid puid, mis neile just sobivateks pesapaikadeks. Ka sanitaarraie korras võetakse maha just vanad õõnsad puud, mis võivad olla lendoravale pontentsiaalsed puud, kuhu pesa ehitada (Timm; 2008).
Vanad puud ja neist õõnte „eluea” jagu vanemad haavikud on kõige soodsam elupaik lendoravale. Paraku ei soosi Eestis levinud metsamajandusvõtted selliste metsade püsimist ega taasteket. Puistud raiutakse juba palju noorematena. Kui langile jääbki säilikpuudena suuri haabasid, siis selleks ajaks, kui uus metsapõlvkond lendorava jaoks piisavalt vanaks saab, on alles jäetud puud tõenäoliselt leidnud kas loomuliku lõpu või liiga suured ja tüvemädanik neis liiga kaugele arenenud, et kanda endas lendoravale sobiva suurusega õõnsusi. Metsamajandamine on aastatega muutunud järjest intensiivsemaks ning selle käigus raiutakse maha puud vanuses, kuhu ei ole veel kujunenud lendoravale vajalikke õõnsusi elamiseks. Pikka aega ei tuntud haavapuidu vastu nii suurt huvi: seda ei olnud hinnatud niivõrd väärtuslikuks. 2006. aastal alustas tööd Kunda haava puitmassi tehas, mis kasutab suures koguses just haavapuitu. Haava metsamajaduslikuks raievanuseks on määratud 40 aastat, see on aga umbes 20 aastat noorem kui lendoravale sobiva pesapuu vanus. Siinkohal on ohuks, et ainult mõned vähesed metsad saavad kasvada kuuekümne aastaseks või vanemaks, mis sobiksid lendoravale elupaikadeks (Timm; 2008).
20. sajandi 2. pooles on metsamassiivi hulk Eestis kasvanud, kui aga vaadata eraldi metsa vanuselist koosseisu, on vana metsa osakaal selles järk- järgult väiksemaks jäänud. „Viimase 30-40 aastaga on näha, et raiete intensiivsus suurenenud. Kui maaameti kaarti vaadata, on väga raske majandusmetsas tõmmata kilomeetri pikkust joont, ilma et puutuks kokku mõne raiesmiku või noorendikuga,“ nendib Tallinna Ülikooli ökoloogia instituudi vaneteadur Margus Pensa. Lendorav veedab kogu oma elu õhus, puult-puule liikudes, maapinnale laskub ta harva ning äärmuslikes tingimustes. Pesituspaigad on meeleldi just vanades metsades ning on tähtis, et säiliksid nö koridorid erinevate metsaosadevahel, et nad saaksid liigelda ega jääks mingile maaalale lõksu. On teada fakt, et inimese loomuses on teenida kasu, metsa majandamisega on see võimalik ning üha enam on see intensiivistunud, sest ka tarbijad nõuavad üha enam kvaliteetseid puittooteid.
Teine oluline probleemide allikas on veel säilinud elupaigalaikude üha hoogustuv isoleerumine. On selge, et kui niigi väike ja nõrk populatsioon jagada paljudeks üksteisest eraldatud osadeks, siis võivad kergesti riburada pidi välja surra üksikud asurkonnad, mille tulemusel kaob lõpuks kogu liik. Kvaliteetse pesapuistu ümbruses liigub lendorav üpris meelsasti igasugustes metsabiotoopides, kuid mitmesugused avatud alad on läbimatud (sh. lageraielangid ning laiad elektriliinide trassid ja maanteed ). Selle tõttu toimub elupaikade killustumine . Lendoravad on suhteliselt paigalise eluviisiga, emasloomad kasutavad kodupiirkonnana 50m kuni 100m ala, isasloomad on liikuvamad. Suurimaks levikutõkkeks on lagedad alad, sealhulgas lageraielangid ja noorendikud. Iga aasta raiutakse vanemaid metsi maha ning alles jäänud osad jäävad väiksemaks ja eraldatuks teineteisest. Just vanade haabadega metsad sobivad lendoravale pesapaikadeks ning nende maharaiumisel suureneb isoleeritust veelgi. Isendid, kes jäävad isolatsiooni ohustavad haigused ning viljakuse langus sugulusristumisest tulevnevalt (Timm; 2008).
Kui seni oli peamine hool lendoravate elupaiku lagereietest säästa, siis uued teadmised sunnivad muretsema ka nende liikumisvõimaluste pärast.  Elupaigamets võib ju alles olla, aga kui isane emaslooma elupaika ei pääse, siis jäävad pojad tulemata. Kui elupaikade vahelisel alal on tehtud lageraie või on seal noorendik kasvamas, siis niisugustele aladele lendoravad ei lähe. Tuleb minna suure ringiga ja paljude haakidega ning tõenäosus sel teel hukka saada on ülimalt suur. Ühenduskoridoride puudumine põhjustab ka mõne elupaiga tühjaksjäämise, juhul kui sealsed asukad on mingil põhjusel hukka saanud – uusi elanikke juurde ei tule, sest nad lihtsalt ei pääse sinna. Ka on osa varasemate teadmiste põhjal määratud kaitsealused püsielupaigad liiga väiksed ja hõlmavad vaid osa lendorava tegelikust kodupiirkonnast. Lendoravad liuglevad puult- puule, seega on vaja, et neil oleks võimalik liigelda ka oma pesapaiga läheduses, et koguda materjali selle ehitamiseks ning toitu. Samuti on kõige tähtsamaks muidugi see, et isendid saaksid omavahel kokku ja paarituksid, et anda järglasi. Lisaks sellele, et mõelda lageraiete vähendamisele, tuleb mõelda ka nii, et säiliksid võimalikud teed (puud) lendoravatele liikumiseks.
Nii Margus Pensa kui Jaanus Remm on seda meelt, et metsade majandamise käigus jäetaks raiumisel alles ka vanemaid ja kõrgemaid puid. Üksikuid kõrgeid seemnepuid jäetakse praegugi raielankidele taastumiseks, kuid tarvilik oleks silmas pidada ka seda, et raielangid ja noorendikud ei isoleeriks vanu metsatukkasid. Lendorava puhul peaks metsatukkasid ühendama seega kõrgete puudega n-ö rohekoridorid. Rohekoridoride idee on kindlasti kasulik ja üks võimalus, kuidas tagada lendoravatele liikumine erinevate asupaikade vahel, aga tuleb ka mõelda sellele, et puu kasvamiseks kulud mitukümmend aastat.
Jaanus Remm märgib siiski, et metsamajandamine ei pruugi olla ainus põhjus, miks lendoravate asurkond on vähenenud, oma roll võib olla ka kiskjate arvukusel või toidul . „Väga-väga tõenäoline on siiski see, et metsade majandamine on väga tugevat mõju avaldanud. Aga samal ajal võib olla neid faktoreid veel, mille abil võib metsamajanduse mõju võimenduda.“ Tuleb ka alati vaadata ja mõelda teistele mõjuallikatele ning sellele kas on võimalik, et need on ka omavahel kuidagi seoses. Probleemseid allikad ei pruugi alati ainult üks olla, kui me näiteks kaitseme hoolikalt lendoravate pesituspaiku, aga ei pööra sellele tähelepanu, et kiskjad looduses neid arvukalt hävitavad ja nad saagiks langevad, ei ole esimesel tegevusel mõtet, sest neid hävitatakse looduses niikuinii. Siinkohal tulekski võtta abimeetmeid käsitlusele ka kiskjate osas.
Lendorava looduslikeks vaenlasteks on nugised ja kakud. Mõned neist võivad lendoravates toituda. Kakulistes on händkakk lendorvale kõige reaalsemaks vaenlaseks, elades temaga tavliselt ühes metsas. Selline oht on siiski väiksemõõtmeline ja lokaalne, ohustades ainulet neid iseneid, kes nugise või kaku kodupiirkonda jäävad (Timm; 2008).
Lendoravate ohuks on ka mitmesugused haigused ning parasiidid. Parasiitidest vabanemiseks lendoravad vahetavad varje ja pesapaiku, aga kui pole piisavalt sobivad kohti metsas, siis puudub võimalus parasiitidest vabaneda (Timm; 2008).
Kuna lendorav on ööloom ning inimene üldjuhul öösel metsa ei tiku, siis inimese metsas liikumine looma ei häiri. Häiring tuleb kõne alla juhul kui häiriv tegevs toimub pesapuu juures või on seotud selle langetamisega. Oht lendoravat häirida on seoses pesapuuga, kui aga tegevus ei ole seoses sellega, siis võib häirmist kui ohtu lugeda lendorava jaoks vähetähtsaks (Timm; 2008).

Väljapakutud eesmärgid lendorava ja tema peistus-ja elupaikade säilitamiseks

Eestis on lendoravat kaitstud juba 20. sajandi algusest alates ning paljud tema leiukohad on võetud erinevatel aegadel kaitse alla. Eesti oludes tuleb lendorava populatsiooni kaitsel juhinduda sellest, et hoida teadaolevaid leiukohti ning nende omavahelist ühenduskoridore (Timm;2008). Lendorava elupaikade kaitsmist ja hoidmist soodustavad mitmed arengukavad ning strateegiad. Järgnevalt on väljatoodud tekstilõigud arengukavadest, kus on kirjas eesmärgid ja meetodid lendorava aitamiseks.
Eesti metsanduse arengukava aastani 2020, lk 18.
Loodusreservaatides ja sihtkaitsevööndites on majandustegevus keelatud looduslike koosluste säilitamise eesmärgil. Majandustegevus on osaliselt piiratud kaitstavate alade ja kaitsealuste liikide püsielupaikade piiranguvööndites. Hoiuala on elupaikade ja kasvukohtade kaitseks määratud ala, mille säilimise tagamiseks jätkatakse traditsioonilist tegevust või keelatakse ala soodsat seisundit kahjustav tegevus.
Looduskaitse arengukava aastani 2020, lk 15.
Halvas või ebapiisavas seisundis olevate liikide (näiteks lendorav, ebapärlikarp, lõhe, juttselgkärnkonn,harivesilik, nõtke näkirohi, harilik kobarpea , rukkirääk, põldtsiitsitaja, niidurüdi,must-toonekurg) elutingimuste parandamine läbi elupaikade taastamise ja hoidmise on esmane prioriteet . Ohustatud liikide kaitse hõlmab nende ohustatuse, ohutegurite ja kaitsemeetmete määratlemist ning rakendamist. Lisaks isendikaitsele kaitstakse liike nende asurkondade elupaikade säilitamise ja taastamise ning inimmõju piiramisega, pärandkooslustega seotud liikide puhul aga traditsioonilise maakasutuse jätkumisega.
Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030, lk 35.
Eesmärk: Elustiku liikide elujõuliste populatsioonide säilimiseks vajalike elupaikade ja koosluste olemasolu tagamine.
Meetmed (tegevussuunad):
• Meetmete arendamine võõrliikide väljatõrjumiseks ning potentsiaalselt levida võivate uute
võõrliikide laialdase leviku vältimiseks.
• Seiresüsteemide arendamine ja tõhustamine teadmistepõhiste otsuste tegemise
võimaldamiseks.
Olemasoleva kaitstavate alade võrgustiku säilitamine, täiendamine ning edasiarendamine.
RMK arengukava 2015-2020, lk 15.
Taastame 10 000 ha ohustatud või ebasoodas seisundis olevaid elupaiku.
Looduskaitselises tegevuses toetutakse parimale olemasolevale teadmisele. Selleks tehakse tihedalt koostööd teadlastega ja rahastatakse RMK teadusfondist ka konkreetsete liikide (nt metsis ja lendorav) elupaikade seisundi parandamise uuringuid .
RMK arengukava 2011.-2014. aasta eesmärgiks oli liigi spetsiifiliselt lendorava elupaikade sidususe säilitamine. Eesmärgiks seati ühenduskoridoride kaardistamine ning 2013. aastal kaardistamine läbi ka viidi.
Kaitsekorralduse eesmärk Eestis aastail 2006-2015.
Põhieesmärk: Lendorava elujõulise asurkonna säilitamine Eesti looduses.
Selle perioodi peamiseks eesmägiks on peatada lendorava asurkonna seisundi halvenemine.
Selleks tuleb lähiajal tegevused suunata eelkõige sobivate elupaikader kadumise riski vähendamisele.
Täpsemaid eesmärke ei võimalda praegused teadmised kahjuks siiski sõnastada.
Edasised tegevussuunad Eestis:

• täpsete eesmärkide selgitamisele
  
• Seadusest tulenevate kaitsemeetmete täitmisele
  
• Populatsiooni seisundi jälgimisele
  
• Praktiliste kaitsemeetmete väljaselgitamisele (uuringud) ja nende rakendamisele
  
• Avalikkuse teavitamisele
  
• Lendorava leviku täpsustamisele teistes ajaloolistes teadaolevates piirkondades
  

Eestimaa Looduse Fond on välja töötanud projekti, mille eesmärgiks on kaitsta lendoravate elukohti. Inimesed saavad teha annetusi (Tartus on annetuskast ostukeskuses Lõunakeskus olemas ning muidugi saab annetada ka internetipanga kaudu), et oleks võimalus osata vajalikku tehnikat (raadiovastuvõtjad, öövaatlusseadmed) looma tegevuse jälgimiseks öösel. Ka üritatakse tagada sidus võrgustik lendoravate elupaikade vahel. Siinkohal tehakse koostööd ka RMK-ga.
Eestimaa Looduse Fondi seatud eesmärgid 2014. aastal lendorava olukora parandamiseks:
1. Jätkata lendoravale sobilike metsade inventuure ning raadiotelemeetrilisi uuringuid.
2. Jätkata lendoravate elupaikade sidusa võrgustiku loomist. Selleks on vajalik inventeerida ja kaardistada teadaolevate leiukohtade vahelisi võimalikke liikumiskoridore. Juba praegu käib koostöö RMK-ga, et kehtestada lendorava liikumiskoridorides nende sidusust tagav metsamajandamine. Samalaadsed kokkulepped on vaja saavutada ka erametsa omanikega.
3. Anda soovitusi raiete kavandajatele ja raieteatiste kooskõlastajatele lendorava metsades tööde läbiviimiseks või tingimuste esitamiseks .
4. Alustada töid lendorava tehistingimustes paljundamise ja tühjaks jäänud, kuid jätkuvalt perspektiivsetesse elupaikadesse taasasustamiseks.
5. Leida võimalusi lendoravatele oluliste erametsade võõrandamiseks.
Ka kaudselt on võimalik kaasaaidata lendoravate elupaikade kaitsele: ostes FSC sertifitseeritud tooteid, mis pärinevad keskkonnahoidlikult, sotsiaalselt õiglaselt ja majanduslikult elujõuliselt majandatavatest metsadest. Lendoravat saad toetada ka riputades enda kodulehel lendorava bänneri!
Lendoravate hävimine Eestis on üleriigiline probleem, millega ei peaks tegelema ainult keskkonnakaitsjad, loodushuvilised ja keskkonnaalased organisatsioonid. Et tagada lendoravate säilimine Eestis metsades, on vaja soetada esiteks nende uurimiseks ja jälgimiseks vajalikke tehnilisi aparaate, kuid need on väga kallid. Samuti uuringute ja seirete läbiviimine on kulukas . Riigieelarves ei ole eraldi spetsiaalset lendorava kaitseks eraldatud mingit teatud rahasummat, aga kindlasti tuleks kasuks kui lülitada lendorava kaitseks vajalikud ressursid riigieelravesse. Eestimaa Looduse Fondi kogutud annetused eraisikute ja ka ettevõtete poolt on olnud suureks abiks probleemi lahendamisele ja uurimisele. On näha, et lendorava probleem kajastub erinevates arengukavades. RMK arengukavas 2013. aastal oli püstitatud kindel eesmärk ning see sai ka täidetud. Sellel aastal on RMK juba uus eesmärk püstitatud ning saadakse rahalist toetust spetsiaalsete liikide abistamiseks .

Lendorava pesitsus – ja elupaikade hävimise probleemile pakutud lahenduste elluviimine

Lendorava ja tema elupaikade kaitse eesmärgid ning nendega seotud piirangud ja käsud on sätestatud erinevate õigusaktidega. Domineerivad on piirangu meetmed: on keelatud ja lubatuid tegevusi, kehtestatud nõuded ning piirangualad.

2004. aastal vastuvõetud Looduskaitseseadus jagab kaitsealused liigid staatuselt kolmek ategooriasse ning sellele põhineb ka praegune liidikaitse Eestis. Lendorava kuulub I kaitsekategooriasse.

Vastavalt Looduskaitseseadusele tuleb kõikide teadaolevate lendorava püsivalt asustatud elupaikade kaitse tagada kaitsealade, hoiualade või püsielupaikade moodustamisega. Lisaks sellele sätestab seadus lendoravate pesapuu avastanud isikule kohustuse sellest informeerida kohalikku keskkonnateenistust ühe ööpäeva jooksul. Kui väljaspool kaitseala asuvas lendorava leiukohas ei ole piiritletud püsielupaik keskkonnaministri määrusega, loetakse sellises leiukohas lendorava püsielupaigaks Looduskaitse seaduse § 50 lõike 2 punkt 1 kohaselt lendorava pesapuu ja seda ümbritsev ala 25 meetri raadiuses ning seal kehtestub 28 ihtkaitsevööndi kaitsekord. Püsivalt asustatud elupaiga suuremas mahus kaitseks kinnitab keskkonnaminister püsielupaiga piirid ja kaitsekorra oma määrusega.

Eesti Looduse Infosüsteemi koduleht leiab : Lendorava nägemise või tegevusjälgede leidmise korral tuleks raie koheselt peatada ja leiust teatada Keskkonnaministeeriumi maakondlikule keskkonnateenistusele või KeM Info-ja Tehnokeskuse loodusbüroole. Seejärel saab leiukoha lendorava elutingimusi tundva spetsialistiga üle vaadata. Metsaraie puhul saab seejärel otsustada kas, kus ja kuidas on võimalik raiet jätkata. Seire andmetele toetudes on selgunud, et lendoravate elupaigas on võimalik teha valikraiet loomade elutingimusikahjustamata.

Euroopa Liidu liikmesmaadest leidub lendoravat vaid veel Soomes ning Lätis, mõnes üksikus kohas ka Lätis. Seetõttu on ta kantud kui eksootilise loomana enamus Euroopa jaoks Loodusdirektiivi II ja IV lisasse kui esmatähtsust omav kaitsealune liik. Sellest tulenevalt on Eestil kohustus lendoravate asurkonna soodsa seisundi tagamiseks kindlustada lendoravatele oluliste alade säilimine ning luua nende kaitseks Natura 2000 võrgustikku kuuluvaid loodusalasid. Lisaks sellele, et lendorav on haruldane Eestis ja üleüldse Euroopas, tuleb liiki kaitsta ka mõttega, et ta on loodusliku mitmekesisuse hoidja ja ka rahvusvaheliselt huvipakkuv loodusväärtus.

Keskkonnaministri 14. juuli 2006. aasta määrusega nr 52 „Lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“) võeti Ida- ja Lääne-Virumaal kaitse alla 29 lendorava leiukohta (23 kaitstavat ala kogupindalaga 951 ha). Lendorava püsielupaikadest suurema osa moodustab riigi maa, kuid mitmed püsielupaigad hõlmavad ka eramaid. Looduskaitseseaduse § 21 lõike 3 kohaselt on püsielupaiga valitseja selle asukohajärgne keskkonnateenistus ning kaitset korraldab Looduskaitsekeskus.

Kuna peamiseks ohuteguriks lendorava elupaikade säilimisele on metsaraie, on seda võimalik reguleerida ka piiranguvööndi kaitsekorraga. Nii ongi metsaomanike ja riigimetsa majandajatega kompromisslahendina lendoravate püsielupaikades kehtestatud piiranguvööndi kaitsekord. Püsielupaikades on lubatud inimese viibimine, marjade ja seente korjamine ning muude metsa kõrvalsaaduste varumine ja jahipidamine. Peamised piirangud on seotud metsaraietega. Kompromissilahendused, et mõlemad osapooled saavad kasu ega kaota midagi on kõige paremad. Siinkohal ei seata piiranguid neile, kellele teatud maa-ala kuuludb, et lisaks potentsiaalsele rahalisele tulule ilmajäämist, saavad nad siiski nautida metsa pakutavad ande ning seal viibimist, eelduselt muidugi, et lendoravat ei häirita oma tegevusega. Kompromisside leidmine ei pane kumbagi osapoolt vihavaneu pidama. Võib tekkida olukord, kus lendorava kaitsmine seab plaju piirnaguid, et inimesed juha selle vihsatuvad. Näiteks on selline olukord Tudulinnaga: Alla 500 elanikuga Tudulinna vallas Ida-Virumaa metsade vahel on pinnale kerkinud uskumatu probleem. Keskkonnaamet väidab, et siinkandis elavad lendoravad, mistõttu ei ole lageraie mingil juhul lubatud. Kohalikud metsaomanikud on aga ärevil ja hämmingus, sest mitte keegi ei ole neid lendoravaid oma metsas liuglemas märganud. Seal elavad inimesed ja metsaomanikud saavad aru põhimõttest, et lendoravat tuleb kaitsta, aga keeruline on seda inimesel mõista kui ta ise ei ole sellega kokku puutunud ja pigem ilma selle liigita, saaks teostada seal lageraiet ja ka vastavat tulu. Teisisõnu - kui inimesed on investeeringu sellesse maa-alasse teinud - nüüd on see looduskaitseala -, siis riik võiks selle vähemasti osaliselt hüvitada. Kõlab loogiliselt, minu meelest küll jah. Remmi poolt väljapakutud mõte on hea, sest nii, et teki pahameelt ka metsaomanike vahel, kelle on pandud peale keeld lendorava pesitsupaiga pärast metsas teostada lageraiet.

Metsaraie on lubatud kaitseala, hoiuala või püsielupaiga valitseja nõusoleku., kuid sellele peab eelnema asustatud lendorava pesapuude väljaselgitamine ning soovituste andmine, kuidas antud kohas oleks võimalik teha raiet ilma lendoravate elutingimusi kahjustamata. Soovitav on koostada iga lendorava leiukoha kohta lendorava elupaiganõudlusi tundva spetsialisti poolt konkreetsed soovitused vähemalt eraldise tasemel. Suurematel eraldistel võimalusel ka detailsemalt. Neid soovitusi saab kohalik metsaspetsialist raieteatise kooskõlastamisel aluseks võtta. Soovituse väljatöötamine lihtsustaks metsaomanike tööd ning aitaks kaasa lendorava pesitsupaikade märkamisele metsas.

Peamised reeglid lendorava elupaikades metsa kasutamisel: Kõige olulisem on säilitada lendoravate pesapuud ja nende lähiümbrus. Selle tagamiseks on asustatud pesapuude ümber 25 meetri ulatuses seisvate puude raie keelatud. Kasvama tuleb jätta ka teised vanad ja õõnsustega haavad ning neid vahetult ümbritsevad puud 10 meetri ulatuses. Nii tagatakse ka tulevikus sobivate pesapuude olemasolu antud piirkonnas. Olenevalt kaitseala, hoiuala või püsielupaiga metsade koosseisust ja lendoravate pesapuude paiknemisest on võimalik teha valik- ja häilraiet. Pealegi võib häilude loomine teatud juhtudel osutuda isegi vajalikuks haava järelkasvu soodustamiseks, et tagada pesapuude kujunemine ka 50-60 aasta pärast. See, et kasvama tuleb jätta ka teised vanad puud soodustab ka pesitus, - elu ja varjepaike ka teistele liikidele ning on kaitseks tuule ja vee erosiooni eest mulla ärakandele.

Vastavalt looduskaitseseadusele vähendatakse kaitsealadele ja lendorava püsielupaikadesse jääva maa maksu. Kui maa jääb sihtkaitsevööndisse, mille kaitsekord näeb ette metsa arengu vaid loodusliku protsessina, vabastatakse maa maamaksust. Hooldatava sihtkaitsevööndi puhul vähendatakse maamaksu reeglina 75%. Eraomanikel, kes ei nõustu kehtestatavate piirangutega on võimalus lendorava elupaikadesse jäävad maad vahetada riigile kuuluva maa vastu või nõuda nende võõrandamist riigi poolt.

Lendoravatele sobivad metsad on reeglina säilinud vaid üksikute väikesepinnaliste metsaeraldistena. Liigi kestvaks säilimiseks antud piirkonnas on vajalik tagada lendoravatele sobivate vanade haabadega metsaosade ja nende vahel loomade liikumiseks vajalike metsade säilitamine. Samuti on oluline praeguste pesapuude väljalangemisel uute potentsiaalsete pesapuudega elupaikade kujundamine ning praeguseks lageraiete tõttu isolatsiooni jäänud lendoravate elupaiku ühendavate liikumisteede loomine. Ühendamaks lähestikku asuvaid lendoravatele sobivaid metsaosi ning tagamaks püsielupaikade piiride jälgitavust looduses, on püsielupaikade koosseisu jäänud ka lendoravatele kodupiirkonnaks ebasobivaid metsaosi.

Peamiseks lahenduseks on välja pakutud sobivate pesapuudena kasutatud vanade haabade allesjätmine, samuti lageraiete keelustamine ning isolatsiooni leevendamine sellega, et jäetakse kasvama mõned üksikud puud, mis aitaksid lendoraval endiselt ringi liigelda. Samuti kui jäetaksegi vanad haavadk asvama, siis tuleks ka neid puid aeg-ajalt kontrollida, ega nad ei ole nakatunud mingisse haigusesse või mädanema läinud. Lisaks sellele, et me hoiame vanu haabu alles, tuleks ka neid korras hoida, sest kui me neid alles hoiame, aga laseme hukkuda, ei ole hoidmisel mõtet lendorava jaoks.

Kontroll

Lendorava seiret viib läbi Eesti Loodusuurijate Selts. Seire käigus hinnatakse populatsiooni olukorda, neile sobivate asustusalade olemas olu ning lendorava arvukust püsivaatlusaladel.
Lendorava populatsiooni hetkeseisundi hindamiseks Eestis registreeritakse liigi esinemine või puurudmine varasemates aladel, kus neid leitud, sagedusega vähemalt üks kord viie aasta jooksul. Elupaikade asustatuse hindamiseks võrreldakse lendoravate arvukust neile elupaigaks sobivate biotoopide pindalaga. Lendoravate arvukuse hindamiseks pindalaühiku kohta kindlates paikades määratakse emasloomade kodupiirkonna ligikaudne arv püsivaatlusaladel asustatud pesapuude järgi igal aastal ajavahemikul 1. märtsist 20. maini . Lendorava esinemist kontrolliti tegevusjälgede järgi. Seirekohtade valikul lähtutakse lendorava varasematest leiukohtadest, varasematest riikliku seire tulemustest, loodusvaatlejatelt saadud vihjetest lendoravate võimalike leidude kohta, lendoravale sobivate elupaikade varasemate leiukohtade piirkonnas metskondade puistuplaanidest ja metsakorralduse andmetest. Sobivate biotoopide asustuse hindamiseks valitakse lendoravate teadaolevate leiukohtade lähiümbruses asuvad metsaosad. Lisaks sellele valitakse seirealasid ka raiekavadesse planeeritud metsaeraldistel.
2014. aastal läbi viidud seire tulemused:
Eesti lendorava populatsiooni seisund on kiirelt halvenev. Seireandmed ja uuringud näitavad asustatud leiukohtade arvu langust. Alutaguse piirkond on jäänud Eesti asurkonna viimaseks levikualaks. Viimastel aastatel on püsivaatlusaladest lendoravate arvukus olnud enam-vähem stabiilne vaid Tudulinna vaatlusaladel. Teistel püsivaatlusaladel on arvukus viimastel aastatel olnud madalseisus või need on olnud lendoravate poolt sootuks asustamata. Keskkonnastrateegias on püstitatud eesmärk, et Eestis peaks olema vähemalt 60 lendorava asustatud leiukohta. 2014. aastal kontrollitud 81-st keskkonnaregistrisse kantud leiukohast oli asustatud vaid 29, mis moodustab vaid 36% kontrollitud leiukohtadest. Kuna pole alust arvata, et ülejäänud leiukohtades oleks asustatuse protsent kõrgem, siis ei ületaks asustatud leiukohtade arv tänavu 41. Seega jääb püstitatud eesmärgist puudu 19 asustatud leiukohta ehk üks kolmandik. Lendorava asurkonna seisundi halvenemise peatamiseks tuleb raiete kavandamisel ja kooskõlastamisel rakendada raiete-eelset lendoravate asustatuse kontrolli, arvestama lendoravate leiukohtade vaheliste ühenduste säilitamise nõudeid ja vajadust kujundada noorematest metsadest uusi sobivaid elupaiku.
Keskkonnainfo kodulehelt leiab infot lendorava kohta läbi viidud seirete kohta alates 1997. aastast.
1999. aastal teostati lendorava seiret lendorava asurkondade olukorra hindamiseks Eestis tervikuna ; lendoravale sobivate biotoopide asustatuse hindamiseks; lendorava arvukuse hindamiseks kindlates paikades (püsivaatlusaladel).
2003. aastal toimus lendorava seire raames: lendorava asurkondade olukorra hindamine Eestis tervikuna (tähelepanuga Virumaale); lendoravale sobivate biotoopide asustatuse hindamine; lendorava arvukuse hindamine kindlates paikades (püsivaatlusaladel).
Lendorava asurkondade kogu Eestit hõlmava leviku olukorra hindamiseks kontrolliti 2004. aastal lendoravate varasemate leiukohtade ümbruse metsi suuremas mahus Viru- ja Jõgevamaal Avinurme , Lohusuu ja Võtikvere piirkonnas ning Pärnumaal Nigula looduskaitsealal. Kokku kontrolliti 162 lendoravatele sobivat metsaosa (eraldist).
2005. aastal teostati lendorava seiret vastavalt seire programmile kolmes järgus:
1) lendorava asurkondade olukorra hindamine Eestis tervikuna;
2) lendoravale sobivate biotoopide asustatuse hindamine Virumaal;
3) lendorava arvukuse hindamine püsivaatlusaladel.
2006. aastal kontrolliti lendoravate varasemate leiukohtade ümbruse metsi suuremas mahus Virumaal järgmistes piirkondades: Piilsi – Kodassaare (Lohusuu vald), Pikati – Kellassaare (Tudulinna vald), Oonurme (Tudulinna vald), Tagajõe (Tudulinna vald), Peressaare (Tudulinna vald), Koolma – Piilse ( Maidla vald) ning Jalastu – Nüri ( Sonda vald).
2007. ja 2008. aastal teostati lendorava seiret vastavalt lendorava seire programmile kolmes järgus: a)lendorava asurkondade olukorra hindamine Eestis tervikuna, kusjuures pöörati rohkem tähelepanu Virumaa piirkonnale
b) lendoravale sobivate biotoopide asustatuse hindamine Virumaal;
c) lendorava arvukuse hindamine kindlates paikades (püsivaatlusaladel).
2009. aastal läbi viidud seire käigus selgus, et Eesti lendorava populatsiooni seisund on jätkuvalt halb. Metsaraie tagajärjel on paljud leiukohad üksteisest isoleeritud. Alutaguse piirkonnas on lendoravatele sobivaid metsi vähe järele jäänud ning nende asustatuse protsent on liialt kõrge (21,4%). Kõrge asustatuse taseme puhul on praeguse elupaiga hävimise korral lendoravatel väga raske leida uut vaba sobivat elukohta. Samuti on noortel lendoravatel, kes peavad levima oma sünnipaigast kaugemale, väga raske leida turvalist elukohta. Viimaste aastate katsed on näidanud, et lendoravatele sobivate metsade raiete eelne kontrollimine on oluliseks meetmeks lendorava kaitse korraldamisel ning seda tuleb edaspidi oluliselt suuremas mahus teha.
2010. ja 2011. aasta seireandmed ja uuringud näitavad asustatud leiukohtade arvu langust. Lendoravale sobivate metsaeraldiste asustatuse protsent oli 2011. aastal 15,1%. See on küll veidi madalam kui paljude aastate keskmine, kuid seotud eelkõige asustatud leiukohtade arvu langusest viimasel kahel aastal. Metsaraie ja sellega seotud tormikahjustuste tagajärjel on paljud leiukohad üksteisest isoleeritud. Väikeste gruppidena isolatsioonis elavad lendoravad on kaotanud võimaluse levida teistesse sobivatesse elupaikaesse.
2012. ja 2013. Aasta seireandme jälle fakit, et Eesti lendorava populatsiooni seisund on kiirelt halvenev. Viimaste aasta seireandmed ja uuringud näitavad asustatud leiukohtade arvu langust. Alutaguse piirkonnas, mis on lendorava Eesti asurkonna peamine leviala, on viimase viie aasta jooksul vähenenud üle 50 aasta vanuste haabadega metsaeraldiste arv keskmiselt 1000 eraldist aastas.
Lendorava seireid ja uuringu viiakse läbi aktiivselt, kuid seired ei kajasta positiivseid tulemusi. Iga aastaga saab selgeks, et lendorava populatsioon on endiselt langemas. Seirete ja uuringute läbi viimine on aeganõudev ja nõuab nii inim kui ka rahalisi resursse. Uuringute läbiviimisi lihtsustaks kindlasti vajalike tehniliste seadmete olemasolud, mis aitaksid lendoravaid uurida just öösiti, millal nad on aktiivsed tegutsema.

Kokkuvõte ja arutelu

Lendorav on harudlane liik Eesti metsades, kelle pesitsuspaikade hävimise põhjuseks on inimtegevus: intensiivse metsamajandamise käigus raiutakse maha neile sobivad puud pesade ehitamiseks ning lagaraieied teostades jäetakse loomad isolatsiooni.
Lendorava probleem seoses elupaikade hävimisega ja ohuga, et liik sureb üldse välja, on püstitatud asjakohaselt ning selle lahendamiseks on kasutusele võetud seadusi ja ka õigusaktides kajastuvad erinevad eesmärgid kuidas olukorda muuta paremuse poole. Kindlate ja täpsete eesmärkide püstitamisega võib olla raskusi, sest endiselt on vastamata küsimusi lendorava käitumusliku poole pealt ning pole täielikku informatsiooni tema bioloogilise käitmuse kohta. Lendorav tegutseb peamiselt öösel ning on varjatud eluviisi ja liikumisega. Seega on eesmärke keeruline sõnastada, kuid üldisemad eesmärgid: tuleb pesitsuspaiku kaitsa, populatsioonid seisundit jälgida, elutingimuste parandamine ning elujõulise populatsiooni säilitamine on kirjas erinevate sõnastusega kõigis töös ülalpool välja toodud arengukavades ja keskkonnastrateegiates. Kuid Kaitsekorralduse eesmärk Eestis aastail 2006-2015 leidus lause, et täpsemaid eesmärke on raske sõnastada, sest praegused teadmised on selleks ebapiisavad. See on jällegi näiteks, et riigis teadvustatakse küll lendorava hävimise probleemi, aga ei uurita piisavalt tasutinfot, et leida probleemi lahendamiseks lihtsamaid eesmärke, mida ellu viia. Samuti kajastub siin kaitsekorralduse kavas ainukesena eesmärk avalikkuse teadvustamine, mis minu jaoks tundub üks tähtsamaiad eesmärke, mida võiks kindlasti ellu viia ja millega aktiivselt tegeledam sest kui rahvas ei teadvusta endale, et lendorava on hävimas ning tema elupaikade kadumises on süüdi metsamajandamine ja inimene ise, siis nad ei näegi seost enda ja lendorava probleemi lahendamise vahel. Kui inimestel puudub ka otsene informatsioon teatud asjast, siis neid ei tihtipeale ei huvita see probleem. Aga kui tuua probleem inimesele lähedale, teda sellest informeerida ja anda teada kui lähedalt see tegelikult talle konkreetselt asub, võib tema suhtumine asjasse muutuda ning hakata tegutsema eesmärgi nimel lendoravat kaitsta.
Positiivse poole pealt lendorava probleemi lahendamises on kindlasti pea iga kolme aasta tagant toimuvad seired ning uutringud, mida viib läbi Eesti Looduskaitsjate Selts. Nii koguneb iga aastaga info ka interneti leheküljele üles ja see on võimalus, kuidas avalikkus saab ennast kursis hoida lendorava olukorraga. Samuti annab see teaduslikku informatsioon lendorava populatsioonide kohta ja näitab, kas püstitatud eesmärgid või seaduse piirangud on kaasa aidanud probleemi leevendamisele või tuleb midagi muuta. Hetkel on viimased aastakümned olukord halvenenud, seire tulemused on näidanud ,et lendoravate arvukus aina väheneb ning nende pesitsupaigad raiutakse maha. Samuti on üha suurema probleemina ka hakatud käsitlema elupaikade killustumist lageraiete tõttu ning hakatu pakkuma välja lahendusi rohekoridore loomise näol. Lahendus iseenesest on hea ning teostatav, aga tuleb arvestada, et kui istutada puu metsa, siis tema välja kujunemiseks ja kasvamiuseksk ulud mitkümmend aastata ning lendorava lemmi pesapaiga puu haava sboivaks tingimuseks alles 60. aastasena.
Ühe lahendusena tõi Tartu Ülikooli zooloog Jaanus Remm välja tehisasurkonna loomine, muidugi on see riskante ja ei pruugi üldse õnnestuda, sest loomad ei pruugi uut elukohta, mis tehislikult neile loodud üldsegi omaks võtta. Aga Remm siinkoha toonitas, et peamiseks eesmärgiks ongi aega võita, et looduslikud pesapiagad saaksid taastuda. Nii kaua kuni me loome lendoravale sobilikke ja soodustame pesitus . ja elupaikud, on veel lootust liigi arvukust tõsta.
Eestima Looduse Fond on üks peamine organisatsioon , mis aitab kaasa lendorava pesapaikade päästmisele. Nad on ka eraldi fondi selleks loonud, kuhu inimesed saavad annetusi teha. Juba see, et on loodud eraldi annetuskast selle jaoks, suudab pöörata inimestele tähelepanud antud probleemile. Samuti on lendorav Eestima Looduse Fondi vapiloomaks, mis samuti aitab pöörata tähelepanu probleemidele seoses lendorava ja tema avukusele.
Riigieelraves ei ole eraldatud eraldi raha spetsiaalselt ainult lendorava tarbeks. Muidugi on arusaadav, et lisaks lendoravale, on Eesti veel liike, kes vajaksid kaitset ja hoidmist, kuid lendoravaga on asi juba vägagi kriitiline, teadlane lausa usub, et aastaks 2020 on lendorav Eestis täielikult kadunud. Kui selline väljaütlemine inimest ja riiki ei ehmata, siis on midagi valesti. Lendorav kaitsmine aitab säilitada looduslikku mitmekesisust ning kui loodus on pannud liigi siinsetesse metsadesse elama, siis järelikult ta koht on siin, kellelgil ei ole õigust seda kohta hävitada ja neid välja tõrjuda siit. Samuti on võimalik ka lendoravag abiga tõsta Eestis (loodus)turismi, sest isend pakub huvi väga paljudele inimestele, kes lootuses teda looduses tegutsemasn äha, on valmis kulutama ressursse, et Eestisse sõita.
Ma leian, et kõige suurem valdkond, kus riik ja ka looduskaitsjad saaksid teha tööd veel, ongi inimeste teadvustamine antud probleemist, panemad neid mõtlema, millist väärtust lendorav enast peidab. Korraldad näiteks infopäevi või jagada infovoldikuid, samuti miks mitte avalikud seminarid ja kõned või lausa arutelusi probleemile lahenduste väljapakkumiseks.
Lendorav on väärtus meie ühiskonnas, keda tuleb kaitsta, hoida ning kelle probleemiga seoses pesitsuspaikade kadumisega tegeleda ja proovida haarata selles rohkem inimesi ühiskonnast

Kasutatud kirjandus

Välja on tööttatud tegevuskava, kuidas paranda olukorda. Lendorava seire. http://seire.keskkonnainfo.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=2029&Itemid=342
Ifoleht http://loodus.keskkonnainfo.ee/eelis/default.aspx?id=-551892899&state=3;815686588;est;eelisand ;;
http://www.elfond.ee/lendoravale
Töö aitab arusaada, kus elab, miks on elupaigad hävinud, mida saab selle heaks teha, kuidas teada, kus ta elab jne.
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel3729_3697.html
http://pr.pohjarannik.ee/?p=6236
https://www.riigiteataja.ee/akt/13133801
http://maaleht.delfi.ee/news/lehelood/koik/metsade-vaartus-haabub-kuid-ka-elurikkus-on-rikkus?id=70877409
1. Lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri (Vastu võetud 14.07.2006 nr 52; jõustumine 29.07.2006).
2. Tegevuskava lendorava (Pteromys volans) kaitse korraldamiseks. Koostaja : Uudo Timm. Tellija Keskkonnaministeerium. 2008.
3. Looduskaitseseadus (vastu võetud 21.04.2004; jõustumine 10.05.2004).
23