Lendorav referaat (0)

Võsu Kool
LENDORAV
Referaat
Juhendaja : Ly Ammussaar
Koostaja : Marit Nõmme
6. klass
Võsu 2015

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
1. Lendorava välimus 4
2. Leviala ja arvukus 6
3.Eluviis 7
4.Toitumine 8
5.Pojad ja pesitsemine 9
6.Lendorava kaitse 10
Kokkuvõte 11
Kasutatud allikad 12

Sissejuhatus

Referaat on koostatud selleks, et rohkem lendoravast endast ja tema eluviisist teada saada. Referaadis on käsitletud lendorava välimust, tema leviala, eluviisi, toitumist ja sigimist. Samuti on toodud välja lendorava arvukuse muutused ja selle põhjused.
Ledorav on Eesti üks ohustatuim liik, kes on kantud ka Punasesse Raamatusse. Seetõttu on võimalus lendoravat looduses kohata väga väike.

Lendorava välimus

Lendorav sarnaneb kuju poolest oravaga, kuid on veidi väiksem. Oravast saab teda eristada näiteks saba poolest, mis on küll pikk ja tiheda karvastikuga, kuid samas mitte nii pikkade karvadega kui oraval. Lisaks on lendorava saba horisontaalselt lamendunud. Veel esineb oravatel kõrvade otstes pikem karvatutt, mida aga lendoraval ei ole.
Liigile omaseks tunnuseks on mustad suured silmad ning karvkattega kaetud lennuse esinemine esi- ja tagajäsemete vahel. Kui lennus ehk nahakurd ei ole kasutuses, siis on see märkamatu. Karvastik on tihe, pehme ning siidine, mis on suvekuudel kollakas- kuni mustjashall ning talvel hõbehall. Kõhupiirkond ja jäsemete siseküljed on aastaringselt valged. Aluskarv on tumehall. Suvel on karvkate tumedam ja pruunikam. Lendorav vahetab karva kaks korda aastas.
Lendorava pea on ümmargune, kõrvad lühikesed ja ümardunud. Kolju näo-osa on lühenenud. Looma tüvepikkus jääb vahemikku 13–20 cm, lamendunud saba on 9–14 cm pikkune. Lendorava kehamass jääb 95–175 g vahele (keskmiselt 130 g). Emasloomad kaaluvad umbes 150 grammi, isasloomad on reeglina pisut väiksemad. Nisade arv on 8.
Foto 1. Lendorav lennus.

Leviala ja arvukus

Lendorava  areaal  asub kogu Põhja- Euraasia  sega- ja lehtmetsavööndis. Alates Lääne-Soomest ja Baltimaadest, läbi Siberi ja Vaikse ookeani rannikuni.
Eestis on lendorav oma levila läänepiiril ning peamine levila jääb Virumaa keskosa rabasid ümbritsevatesse vanadesse metsadesse. Veel leidub teda isoleeritud asurkondadena Lõuna- Pärnumaal , Soomaal, Harju- jaRaplamaal.
Kogu levila piires on lendorava arvukus üsna väike ning hajus, kuid täpseid andmeid ei ole teada. Võib küll ütelda seda, et Eestis praegu on teada umbes 40 kindlat lendorava leiukohta. Arvukuse ja elupaikade vähenemine on olnud iseloomulikud ja süvenenud pidevalt terve 20. sajandi vältel. Levila idaosas on arvukus suurem kui lääneosas. Levila lääneosas on lendorav kõige laiemalt levinud Soomes, kuigi ka sealsetes metsades on asustatus üsna laigutine. Euroopas arvukus väheneb, sest liigse metsade majandamise tagajärjel hävivad vanad õõnsate puudega haavikud, mis on liigile olulised elupaigad .
Foto 2. Lendorav saab hakkama ka põhjamaades.

Eluviis

Lendorava pesapaigaks on puuõõnsused, mistõttu on elupaigas oluline õõnterohkete 70–120- aastaste haavapuude esinemine. Kasutab peamiselt looduslikke ja rähnide loodud ning maha jäetud õõnsusi.  Metsadest eelistab elutsemiseks küpseid ja metsamajanduse seisukohalt vaadates üleseisnud sega- ja lehtmetsasid, kus esineb õõnsaid haabu või kaski. Pesa vooderdab sambla, (habe)samblike, puukõdu, männiokste peenestatud niinekiudude ja karvadega.
Eestis on pesapuudeks haavad. Elupaikadena eelistavad vanemaid kuuse-segametsi ning haavikud. Seal leiavad nad endale piisavalt toitu ning on head võimalused pesa ehitada. Tavaline pesa asukoht maapinnast jääb 3 kuni 10 meetri kõrgusele, kuid asustatud pesi on leitud ka kahest meetrist paarikümne meetrini.
Lendoravad on öise eluviisiga . Suurema osa elueast veedab pesas tukkudes. Lendoravad võivad aga sooritada 30–40–meetriseid hüppeid ja seda tänu lennusele. Tal on hääletu ,,lend“, sest suudab saba liigutades suunda muuta nii horisontaal- kui ka vertikaalsuunal. Vaikseks maandumiseks sirutab käpad ette ja lennus töötab langevarjuna, mis pidurdab hoogu.
Nad on väga paigalise eluviisiga. Peamiseks probleemiks on lendoravatele lagedad alad – noorendikud ja lageraielangid, mille ületamine on loomadele ebamugav ning eluohtlik. Lendorav liigub maapinnal harva, kuna tema liikumine seal on aeglane ning kohmakas . Sooritavad 20–25 cm hüppeid edasi liikumiseks.Talveund lendoravad ei maga, kuid külma ilmaga võivad isendid magada mitu päeva järjest.
Foto 3. Lendorav pesaõõnes.

Toitumine

Lendoravad eelistavad taimset toitu. Peamiselt toitub pungadest ja urbadest (lepa, kase , paju ja haava), aga ka samblikest, pähklitest ja marjadest . Vahel sööb ka lindude pesapoegasid ja munasid. Toiduvalik sõltub aastaajast , kuid aastaringselt kuuluvad lendorava toidu hulka männivõrsed.
Suvel ning sügisel moodustavad peamise osa toidust puulehed ja männiokkad. Novembrist alates muutuvad olulisemaks mustika pungad ja varred. Detsembris on mustikas lisaks haavapungadele ja -koorele ning männiokastele lendorava põhitoit. Kevadel on aga olulisemad vaigurikkad männi- ja kuusepungad, aga ka lehtpuude urvad ja paisunud pungad. Lisaks kõigele eelnevale sööb ka õunu, jõhvikaid, seeni, pohli ja putukaid.
Foto 4. Urvad on lendoraval oluline kevadine toit.

Pojad ja pesitsemine

Pojad sünnivad aprilli lõpus või mai esimesel poolel. Lendoravatel võib aastas kaks pesakonda olla, teine pesakond näeb siis ilmavalgust juuli alguses. Lendoravatel on kandeaja pikkus 5–6 nädalat.
Pesas on tavaliselt 2-3 poega. Ühes pesakonnas võib olla isegi kuni kuus poega. Erakorras võib juhtuda, et kaks emast poegivad ühte pessa.
Lendorava pesa on reeglina seest mädanenud haavapuu õõnsuses. Pesa on vooderdatud haava mädapuiduga ning sinna on tassitud veel samblaid, samblikke ja loomakarvu. Kui pojad sünnivad, siis kitkub ema ka enda küljest karvu , et poegade olemist õdusamaks teha.
Pojad on paljad ja pimedad, kuid neil on juba olemas lennukurd. Nägema hakkavad pojad kahe nädala vanuselt. Imetamine kestab kuu aega. Pojad iseseisvuvad kahe kuu vanuselt. Sigima hakkavad järgmisel kevadel. Tavaliselt elavad lendoravad 5…6 aasta vanuseks.
Foto 5. Lendorava pojad.

Lendorava kaitse

Liigi säilitamise eesmärgil moodustati juba 1937. aastal Tartumaal lendoravate kaitseala , mis sai eksisteerida vaid mõne aasta. Uuesti jõuti niikaugele alles 1975. aastal, mil asutati lendorava kohaliku tähtsusega kaitseala Oonurmes. Kuigi lendorav on kogu aeg olnud looduskaitse all, pole passiivne kaitse tema hävimist peatanud.
Joonis 1. Lendorava plakat .

Kokkuvõte

Lendorav on väga armas ja kodumaine loom, kes kahjuks on kadumas. Tema kaitsmine pole andnud küll tulemust, kuid siiski loodan, et see huvitav lendlev loom jääb meile ikka alles.

Kasutatud allikad

http://miksike.ee/docs/referaadid2005/lendorav_mariaremmelkoor.ht m

http://et.wikipedia.org/wiki/Lendorav

http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/PTEVOL2.ht m

http://www.envir.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/lendorav_tegevuskava.pdf