Jõhvi Gümnaasium Lendoravad Referaat Koostaja: Liis Lipp Juhendaja: Tiina Gaskov Jõhvi 2010 Lendoravlaste sugukonda kuuluvad oravlastele lähedased närilised, kes erinevad oravlastest nahavoldi olemasolu poolest ees- ja tagajäsemete vahel. Nahavolt on kaetud karvadega, teda
Venemaal 20. sajandi algusest on selle loomaliigi leiukohtade arv levila lääneosas pidevalt kahanenud. Kõikjal Euroopas, kus lendorav veel elab, on ta kantud regionaalsetesse punastesse raamatutesse ja kaitstavate liikide nimistuisse. LEVIK EESTIS Eestis on säilinud väiksel arvul Kirde- ja Ida-Eestis Praegu on teada umbes 40 kindlat lendorava leiukohta Peamine levila jääb Virumaa keskosa rabasid ümbritsevatesse vanadesse metsadesse. Eestis on pesapuudeks haavad MIKS LENDORAVAD MEIL HARULDASED ON? Lendoravale ei jätku enam sobivaid pesitsus- ja varjetingimusi. Õõnsaid haabasid, kuhu saaks oma pesa rajada, ei ole nooremates metsades, vaid keskealistes ja eelkõige küpsetes või üleküpsetes metsades, mis metsatööde käigus tavaliselt kirve alla lähevad. Peamised lendoravate elupaigad lihtsalt raiutakse maha. Lendorava leviala ahenemise põhjuseks on Eestis põhiliselt inimtegevus, looduslikel vaenlastel on ilmselt teisejärguline tähtsus
Lendoravad elavad okas- ja ÄRA AJA TEDA SEGI segametsas, puuõõnsused on talle ORAVAGA sobivateks pesakohtadeks. Veedab Lendorav sarnaneb kujult enamiku oma elust puude otsas ja oravaga, kuid on natukene maapinnale eriti meelsasti ei lasku. pisem. Tema saba pole nii karvane, samuti pole tal ka * SUURED MUSTAD SILMAD,
sega- ja lehtmetsasid, kus esineb õõnsaid haabu või kaski. Pesa vooderdab sambla, (habe)samblike, puukõdu, männiokste peenestatud niinekiudude ja karvadega. Eestis on pesapuudeks haavad. Elupaikadena eelistavad vanemaid kuuse-segametsi ning haavikud. Seal leiavad nad endale piisavalt toitu ning on head võimalused pesa ehitada. Tavaline pesa asukoht maapinnast jääb 3 kuni 10 meetri kõrgusele, kuid asustatud pesi on leitud ka kahest meetrist paarikümne meetrini. Lendoravad on öise eluviisiga. Suurema osa elueast veedab pesas tukkudes. Lendoravad võivad aga sooritada 30–40–meetriseid hüppeid ja seda tänu lennusele. Tal on hääletu ,,lend“, sest suudab saba liigutades suunda muuta nii horisontaal- kui ka vertikaalsuunal. Vaikseks maandumiseks sirutab käpad ette ja lennus töötab langevarjuna, mis pidurdab hoogu. Nad on väga paigalise eluviisiga. Peamiseks probleemiks on lendoravatele lagedad alad
üleseisnud sega- ja lehtmetsasid, kus esineb õõnsaid haabu või kaski. Pesa vooderdab sambla, (habe)samblike, puukõdu, männiokste peenestatud niinekiudude ja karvadega. Eestis on pesapuudeks haavad. Elupaikadena eelistavad vanemaid kuuse-segametsi ning haavikud. Seal leiavad nad endale piisavalt toitu ning on head võimalused pesa ehitada. Tavaline pesa asukoht maapinnast jääb 3 kuni 10 meetri kõrgusele, kuid asustatud pesi on leitud ka kahest meetrist paarikümne meetrini. Lendoravad on öise eluviisiga. Suurema osa elueast veedab pesas tukkudes. Lendoravad võivad aga sooritada 30–40–meetriseid hüppeid ja seda tänu lennusele. Tal on hääletu ,,lend“, sest suudab saba liigutades suunda muuta nii horisontaal- kui ka vertikaalsuunal. Vaikseks maandumiseks sirutab käpad ette ja lennus töötab langevarjuna, mis pidurdab hoogu. Nad on väga paigalise eluviisiga. Peamiseks probleemiks on lendoravatele lagedad alad
jäetud õõnsusi. Lisaks neile võib kasutada ka lindude pesi või ehitab hoopis ise okstest pesa. Pesa vooderdab sambla, (habe)samblike, puukõdu, männiokste peenestatud niinekiudude ja karvadega. Pesa luuakse alati nii kõrgele puu otsa kui vähegi võimalik, kuid mitte madalamale kui 3 meetrit. Tavaline pesa asukoht maapinnast jääb 3 kuni 10 meetri kõrgusele, kuid asustatud pesi on leitud ka kahest meetrist paarikümne meetrini. Lendoravad on öise eluviisiga ning päevasel ajal ei tule nad oma pesast välja. Suurema osa elueast veedab pesas tukkudes. Väljuvad pesast alles päikeseloojangu paiku. Paiguti võib näha noorloomi päeval liikumas. Puult puule liikumine eristab teda samuti oravast, kes suudab teha vaid 4–5–meetriseid hüppeid. Lendoravad võivad aga sooritada 30–40–meetriseid hüppeid ja seda tänu lennusele, mis tõmbab lennuhetkeks kummi. Tal on
millesse oma pesa teha. Lendorav sööb puude pungi, noori oksi, seemneid jne. Talveks kogub ta endale ka toiduvarusid külmade päevadeüleelamiseks. Lendorav on Eestis oma leviku piiril ja seetõttu on ta meie aladel kogu aeg haruldane olnud. Eriti haruldaseks on ta aga jäänud selle sajandi teisel poolel, seda peamiselt vanade metsade kadumise tõttu. Lendorav on looduskaitse all ja Eesti Looduse Fondi vapiloom. Raadiosaatjad lendoravatele Isased lendoravad liiguvad ringi arvatust laiemal alal ning vahetavad üsna sageli oma päevast varjepaika napi ajaga on raadiosaatjatega varustatud lendoravad nende uurijatele olulist teavet lisanud. Märtsikuus lubas lendoravaekspert Uudo Timm KIKist saadud toetuse toel viiele lendoravale raadiosaatja selga panna, et nende esimese kategooria kaitsealuste loomade eluviisist raadiotelemeetrilise uuringuga rohkem teada saada. Tänaseks on kaks Oonurme metsadest püütud lendoravat juba mõnda aega uurijate
ande ning seal viibimist, eelduselt muidugi, et lendoravat ei häirita oma tegevusega. Kompromisside leidmine ei pane kumbagi osapoolt vihavaneu pidama. Võib tekkida olukord, kus lendorava kaitsmine seab plaju piirnaguid, et inimesed juha selle vihsatuvad. Näiteks on selline olukord Tudulinnaga: Alla 500 elanikuga Tudulinna vallas Ida-Virumaa metsade vahel on pinnale kerkinud uskumatu probleem. Keskkonnaamet väidab, et siinkandis elavad lendoravad, mistõttu ei ole lageraie mingil juhul lubatud. Kohalikud metsaomanikud on aga ärevil ja hämmingus, sest mitte keegi ei ole neid lendoravaid oma metsas liuglemas märganud. Seal elavad inimesed ja metsaomanikud saavad aru põhimõttest, et lendoravat tuleb kaitsta, aga keeruline on seda inimesel mõista kui ta ise ei ole sellega kokku puutunud ja pigem ilma selle liigita, saaks teostada seal lageraiet ja ka vastavat tulu. Teisisõnu - kui
ande ning seal viibimist, eelduselt muidugi, et lendoravat ei häirita oma tegevusega. Kompromisside leidmine ei pane kumbagi osapoolt vihavaneu pidama. Võib tekkida olukord, kus lendorava kaitsmine seab plaju piirnaguid, et inimesed juha selle vihsatuvad. Näiteks on selline olukord Tudulinnaga: Alla 500 elanikuga Tudulinna vallas Ida-Virumaa metsade vahel on pinnale kerkinud uskumatu probleem. Keskkonnaamet väidab, et siinkandis elavad lendoravad, mistõttu ei ole lageraie mingil juhul lubatud. Kohalikud metsaomanikud on aga ärevil ja hämmingus, sest mitte keegi ei ole neid lendoravaid oma metsas liuglemas märganud. Seal elavad inimesed ja metsaomanikud saavad aru põhimõttest, et lendoravat tuleb kaitsta, aga keeruline on seda inimesel mõista kui ta ise ei ole sellega kokku puutunud ja pigem ilma selle liigita, saaks teostada seal lageraiet ja ka vastavat tulu. Teisisõnu - kui
Parasvöötme metsas elab ning toitub palju loomi. Neil kõigil on oma territoorium, mida nad kaitsevad võistlejate ehk rivaalide eest, kes konkureerivad sama toidu, pesapaiga või paarilise pärast. Peaaegu kogu aasta lendavad metsas toiduotsinguil ringi sabatihaste salgad. Need püsivad koos tänu sellele, et linnud peavad häälitsedes omavahel sidet. Rähnid söövad tõuke, kes puude sisse käike uuristavad. Lendoravad elavad Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Kõdukihis elab palju tillukesi loomi, näiteks tuhatjalgseid ja nälkjaid. Nad toituvad kõdunenud lehtedest ja puuokstest. Nälkjad ja teod kraabivad endale toitu suus oleva kareda hõõrlaga. Tavaliselt tulevad nad öösiti välja toitu otsima. Paljud putukad toituvad surnud orgaanilisest ainest. Metsa all võib kohata väga erineva suurusega röövloomi. Palju väiksemad nende
Neil kõigil on oma territoorium, mida nad kaitsevad võistlejate ehk rivaalide eest, kes konkureerivad sama toidu, pesapaiga või paarilise pärast. Peaaegu kogu aasta lendavad metsas toiduotsinguil ringi sabatihaste salgad. Need püsivad koos tänu sellele, et linnud peavad häälitsedes omavahel sidet. Rähnid söövad tõuke, kes puude sisse käike uuristavad. Rähni jalal on kaks ette- ja kaks tahapoole suunatud varvast. See aitab tal mööda puutüvesid ronida. Lendoravad elavad Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Neil on keha külgedel nahavoldid, mis võimaldavad liuelda puult puule. METSAALUNE Igal sügisel langeb lehtmetsas maapinnale hulgaliselt vanu lehti ja oksatükke. Neist moodustub kõdukiht. Kevadeks on see kiht peaaegu täielikult kõdunenud. Puud kasvatavad endale uued lehed. Puude vahel kasvab palju väikemaid taimi, mis pakuvad toitu ja varjupaika nii väikestele ja ka suurtele loomadele.
Hiina loomastik on väga rikas ning mitmekesine. Selgroogseid loomi on umbes 3500 liiki, sealhulgas on u 400 liiki imetajaid ja rohkem kui 1000 liiki linde. Kõige suurem liikiderohkus on enamasti Lõuna- ja Edela-Hiinas. Sealsed loomad on toopilise fauna esindajad nagu ahvid, leemurid, ninasarvikud, tiigrid jne. Ida-Hiinat iseoomustavad rohkem edeemilised ja autohtoonsed ehk aborigeensed liigd (Mandzuuria jänes, kährik jne.) Samuti on ka toopilisi loomaliike nagu lendoravad, leopardid. Kirde-Hiinas ja Lõunas on kombineeritud esindajad Siberi taiga faunast (punahirv, muskus hirved, orav, ilves, soobel) Loode-Hiinas on loomaliike tunduvalt vähem, kuid ilmnevad ka märkimisväärseid loomaliike. Kõrvefauna kompleksis võib kohata metsikuid hobuseid, eesleid, gaselle, hüpiklasi jne. Steppidel elutsevad antiloop-gasellid, uruhiired, mongoolia liivahiired jne. Tiibeti platoos on spetsiifilisteks loomaliikieks orongo antiloop, mägilambad, näriliste
Kuna mäger ei jäta oma jälgi lumele kuigi tihti, kiputakse seesuguseid jälgi vahel pidama ahmi omadeks. Kõige pinnapealsema uinakuga on meil kährik. Ta jääb magama vaid püsivate miinuskraadide korral, sulailmadega aga liigub neid ringi kogu talve vältel. Nii on kährikud ühed sagedasemad loomad, keda nähakse söödaplatsikaamerate salvestistel. Eriti raskete ilmastikuolude, näiteks käreda pakase ja tuisu korral, võivad mõnepäevaseid uinakuid teha ka nugised, oravad ja lendoravad. Nad põõnavad oma soojustatud pesades ja ootavad olude paranemist. Sama moodi kui taliuinakusse jääb osa loomi ootamatult saabunud näguripäevade ajal lühemaajalisse uinakusse ka teistel aastaaegadel. Kõige lihtsam on meie oludes märgata seost jahedate ja vihmaste ilmadega. Sellistes oludes lendab ringi vähe putukaid ja neist toituvatel lindudel kuluks liiga palju energiat, et kõht täis saada. Nõnda
maandumisel pidurina Suled on siledad, katavad keha tihedalt, vähendavad õhutakistust Õhk ja imetajad Eestis võime kohata kahte imetajaliiki, kes kasutavad õhku edasiliikumiseks. Need on nahkhiir ja lendorav. Imetajate lennuorgan on lennus. Nahkhiir püüab lennates toitu. Lendorav liigub lennates ühelt puult teisele. Kiil. Kaks paari kilejaid tiibu. Õhus liiguvad niidi abil ämblikud. Troopilistes meredes elavad lendkalad. jäta meelde! Putukad, linnud ja nahkhiired lendavad. Lendoravad, lendkalad, lenddraakonid, lendkonnad liuglevad läbi õhu. Putukatel on kilejad tiivad. Nahkhiirel ja lendoraval on lendamiseks lennus. Tuule abil tolmlevad taimed on tuultolmlejad. Seemned levivad õhus emataimest kaugemale, et leida uusi kasvukohti (valgust, toitaineid). Kas me teame kõik, millistele parameetritele peab vastama inimese elukeskkonna õhk, mida selle juures üldse määratleda ja milliste mõõteriistadega? Ning mida peavad
elupaigad, mis asuvad ühes piirkonnad, jaotatud mitmeks väikseks kaitsealaks vaid üheks suureks. Igal kaitsealal on servaala, kus kaitse ei ole nii efektiivne, kui kaitseala sees. Mida väiksem on kaitseala, seda suurem on servaala negatiivne mõju. Lendoravate kaitse näiteks ei ole hästi planeeritud, kuna kaitstud on vaid üksikud elupaigad, mitte terve elupaikade ala. See tähendab, et kaitsealade vahelt võib näiteks maha võtta kõik puud, mis aga tähendab, et lendoravad ei saa liikuda teisele kaitsealale ning seetõttu ei pruugi leida paarilist ja suureneb suremus. Kui ei ole võimalik luua ühte suurt kaitseala, oleks tarvis teha näiteks kaitsekoridori, mis ühendaksid kahte väiksemat kaitseala. 31. Vanimad looduskaitse alla olevad alad Eestis Eesti vanim kaitseala on Vilsandi rahvuspark. Lahemaa rahvuspark on Eesti vanim rahvuspark ning ka esimene rahvuspark Nõukogude Liidus. 32. Eesti kaitsealade tüübid tänapäeval, nende tsoneering
Puutüvedelt võib leida mitmeid eri samblikke. [] Joonis 5 Vasakult: Harilik huulhein, sookail, harilik tarn, jõhvikas, küüvits ( www.tlu.ee/~emeier/IVA/Sood.ppt ) Loomastik Sealne maastik pakub elupaika paljudele eri loomadele. Sõralistest võib Murakal kohata põtra, metskitse, metssiga. Kiskjatest on esindatud karu hunt ja ilves (nad kõik eelistavad sooservade mitmekesist maastikku ja päris rabasse satuvad nad harva). Lisaks levib seal ka lendoravad, kuid nende leviku eelduseks on Alutaguse metsad. Soostikus leidub neile sobivaid elupaiku ürgmetsalistel ja valdavalt lehtpuudega kaetud rabasaartel. Rabasaartel on omale sobivad pesitsus ja elupaigad leidnud ka mäger, rebane, orav, metsnugis, kärp ja nirk. Pisiimetajatest võib soistest metsadest leida peamiselt uruhiiri. [], [] Joonis 6 Põder ( http://www.postimees.ee/foto/2/8/33782444712d8879e8_3.jpg ) Joonis 7 Lendorav ( http://bio.edu
Eesti suurim liik on suurvidevlane. Närilised Sugukond Oravlased – harilik orav, lendorav Sugukond Unilased – lagrits, pähklinäpp, kunel Sugukond kobralased – kobras, nutria Sugukond hüpiklased – kasetriibik Sugukond hiirlaed – rändrott, kodurott, koduhiir, juttselg- hiir, harilik metshiir, kaelushiir, pisihiir Sugukond uruhiirlased/hampsterlased – leethiir, põld- uruhiir, kuhja- uruhiir, niidu- uruhiir, soo- uruhiir, võsa- uruhiir, mügri, ondatra Lendoravad söövad lehti ja okaspuude okkaid, sest nad ei suuda hammustada nii kõvasti kui harilik orav. Unilased on nad selle pärast, et nad magavad päeval ja ka talvel. Praeguseks on lagrits kadunud, mitte ainult Eestist vaid ka lähipiirkondades. Pähklinäpi kohta pole materjali, et nad oleksid Eestis levivad. Leedus on neid umbes 1miljon. Toituvad viljadest-marjadest. Kunel on kõige suurem unilane ning arvatavasti Eestis seda liiki pole. Rotisuurune loom. Lõuna- Euroopas on tavaline liik.
liaanide abil. Lehed ,on enamasti suured, suurus varieerub vastavalt asukohale võras. Kasvukuhikud on kaetud karvade, lima või alglehtedega; pungasoomused puuduvad. Võsude kasv on kiire ja hootine; juurdekasvanud osad on algul värvitud või punased ning tugikoe puudumise tõttu lõdvad. Sage on kauliflooria (tüveõiesus) ja vastavalt kaulikarpia (tüveviljasus), mis on seoses nahkhiirtolmlemise ja suurte viljade levitamisega imetajate (lendoravad, ahvid, poolahvid) poolt. Suurte viljade suured seemned võimaldavad idandite kiiret kasvu ja tagavad seega paremini pääsu valguse kätte. Õitsemine ja viljumine toimub aasta ringi, ühe ja sellesama liigi eri puudel ja isegi eri okstel eri ajal, mistõttu pole aspektide erinevusi. Ainult mõnel liigil esineb üheaegset õitsemist, mille kutsub ,esile erakordne vihmajärgne jahtumine või lühike kuivaperiood.
annaabi.ee 
