Lendoravad (0)

Jõhvi Gümnaasium
Lendoravad
Referaat
Koostaja: Liis Lipp
Juhendaja : Tiina Gaškov
Jõhvi 2010
Lendoravlaste sugukonda kuuluvad oravlastele lähedased närilised, kes erinevad oravlastest nahavoldi olemasolu poolest ees- ja tagajäsemete vahel. Nahavolt on kaetud karvadega, teda kasutatakse lennusena õhus planeerimisel. Liuglemisel tõmmatakse lennus sirgu jäsemete väljasirutamisega. Randmelt lähtub väike sirpjas luu või kõhr, mis toetab lennuse eesserva. Saba abil pidurdab loom hoogu puudele laskumisel. Eri liikidel ulatub lennu maksimaalne pikkus 30-60 meetrini. Lennusuunda saavad nad muuta saba ja lennuse asendit muutes. Enne tüvele laskumist pidurdab loom sabaga ja võtab vertikaalasendi, et maanduda kõigile jalgadele korraga. Niipea kui lendorav on puu külge haakunud, jookseb ta sedamaid ümber vaatamata tüve vastaspoolele. Niisugune käitumine päästab looma juhul, kui teda jälitab röövlind.
Hambaid on lendoravatel sama palju kui oravatel . Koon on veidi ümaram, kõrvad lühemad, silmad aga palju suuremad kui oravatel; viimane omadus on seotud aktiivse tegevusega videvikus või öösel. Eeskäppadel on 4, tagakäppadel 5 varvast. Kõigil varvastel on tugevad, teravad küünised, mis võimaldavad loomal osavasti ja kiiresti liikuda puu tüvel ja okstel . Karvastik on kohev, siidjalt pehme, nahk aga väga rabe , mistõttu tal karusnahana väärtus puudub.
Tüüpiliseks elupaigaks on okas- ja segametsad , kus nad veedavad kogu oma elu puudel. Maapinnale laskuvad nad harva, olles seal palju kohmakamad kui puuvõrades. Varjuvad puuõõntes, mahajäetud rähni- ja oravapesades. Pesapuuna meeldivad talle eriti seest mädanenud,
õõnsad haavad. Pesa vooderdab ta mõnusasti haava mädapuidu, sambla , samblike ja
karvadega. Majandatavates metsades kasutab agarasti elamiseks pesakaste, kui
sobivaid looduslikke õõnsusi ei ole. Samasse koguvad nad ka toiduvarusid ebasoodsaks aastaajaks. Toituvad pungadest, lehtedest, pähklitest, lihakatest viljadest, tihti ka väikestest putukatest.
Lendorava jooksuaeg on märtsi lõpus–aprilli alguses. Pojad sünnivad aprilli lõpus või maikuu esimesel poolel. Neil võib olla ka kaks pesakonda aastas, sel juhul sünnib teine pesakond juulis. Poegi on tavaliselt 2-3. Lendoravad elavad 5-6 aastaseks. Kodupiirkonna suurus erineb sooti oluliselt. Keskmine kodupiirkond on isastel 57.8 ± 33.8 ha ja emastel 7.5 ± 6.5 ha. Emaste kodupiirkonnad ei kattu, isaste kodupiirkond hõlmab aga sageli mitme emase oma. Isased võivad sageli okupeerida sama pesa. Askeldavad pesast umbes 50 m raadiuses. Juveniilid disperseeruvad hilissuvel kodust
umbes 2 km kaugusele. Mõned isendid, eriti emased võivad levida ka kuni 8 km kaugusele.
Maailma faunas tuntakse 36 liiki lendoravaid 13 perekonnast. Nad on levinud Põhja-, osalt ka Kesk-Ameerikas, Kirde-Euroopas, Põhja-, Ida- ja Lõuna-Aasias.
Meil leidub sellest sugukonnast ainult üht liiki oravaid – harilik lendorav. See on oravast pisut väiksem näriline. Tema tüvepikkus on 14-21 cm, kahara saba pikkus kuni 14 cm. Selja pealt helehall pruunika varjundiga, kõhu alt valkjas . Puhashall talvekarv on eriti kohev ja siidjas.
Talveunne ta ei lange, kuid käreda pakasega päevad veedab pesas, kasutades suvel kogutud toiduvarusid.
Eestis kuulub lendorav I kategooria kaitsealuste liikide hulka Eesti Punase Raamatu 2 kategooriasse.
Lendorva levila läänepoolse populatsiooni väiksel arvukusel on mitmeid põhjuseid. Kõigepealt see, et lendorav on siin oma levila läänepiiril ja areaali piirialadel ongi liigi arvukus madalam. Peamiseks populatsiooni arvukust kahandavaks teguriks loetakse sobivate elupaikade kadumist ja muutusi puistute struktuuris, nagu puuliikide koosseis ja pesapuude kadumine. Peamiseks ohuks looduslikele populatsioonidele peetakse elupaiga fragmentatsiooni, kuna selle tulemusena kaob originaalne elupaik, väheneb sobivate elupaigalaikude suurus ja tõuseb elupaigalaikude vaheline isolatsioon. Valus probleem on see, et lendoravale ei jätku enam sobivaid pesitsus - ja varjetingimusi. Selliseid õõnsaid haabasid, kuhu ta saaks oma pesa rajada, ei ole nooremates metsades, vaid keskealistes ja eelkõige küpsetes või üleküpsetes metsades, mis metsatööde käigus tavaliselt kirve alla lähevad. Peamised lendoravate elupaigad lihtsalt raiutakse maha. Ja kui vaadata praegust olukorda, siis on näha, et viimastel aastatel on metsaraie kõvasti hoogu juurde saanud, toimub selge üleraiumine ning metsa keskmine vanus kahaneb iga aastaga. Lendoravale sobilikud vanad metsad paiknevad mosaiikselt ning kui saarekesena säilinud lendoravale sobiv koht läheb raiesse, siis on tal üsna raske ellu jääda. Kui lendorav ka raie käigus ellu jääb, siis uut kohta endale leida on üsna keeruline. Pesapaigaks sobiva vana haava leidmiseks tuleb tal mitu kilomeetrit ekselda. Ja kui ta niimoodi ringi liigub, võib ta kergesti mõne kiskja toidulauale sattuda. Võimsad 60–70 aasta vanused vanad haavad (“metsahuntid”), mis on lendorava seisukohalt olulised, raiutakse lihtsalt maha, kuna metsameeste silmis on haab metsaumbrohi, mis ei lase oma laia võraga metsamajanduslikus mõttes väärtuslikul puul kasvada. Pealtnäha sobilikud vanad metsad võivad siiski olla lendorava poolt okupeerimata,
kui nad on ümbritsetud avatud maastikuga (järved, märgalad, lageraie alad või põllud). Seega on oluline, et lendoravale sobilikud alad oleksid vähemasti hajumiskoridoridega ühenduses.
Lendoravad asustavad meil vanemaid segametsi, haavikuid ja parke, kus leidub pesitsemiseks ja varjumiseks sobivaid õõnsusi. Pesapuuna eelistavad nad haaba, harva kaske või okaspuud. Soomes kasutavad lendoravad ka pesakaste ja vanu oravapesi. Kuna lendorav on videviku ja ööloom ning vaid jooksuajal (märtsis) ja poegade kasvatamise ajal (juunis-juulis) liigub vahel ka päeval, kohatakse teda väga harva. Lihtsam on lendoravat leida tegevusjälgede järgi.
Kindlaimaks tõendiks lendoravate esinemise kohta on ekskremendid. Ekskremente on kõige lihtsam leida kevadtalvel ja kevadel, mil pikemat aega on püsinud sademeteta ilmad . Lendoravate ekskremendid on kevadperioodil erksa (rohekas) kollase värvusega ning suuremate kogumikena nii lumel kui ka taimestikuta maapinnal ja puutüvedel hästi nähtavad. Ekskrementide kogumeid on leida peamiselt pesapuude alt ja tüvedelt. (slaid). Suvel ja sügisel on alustaimestiku tõttu ekskrementide leidmine tunduvalt raskem.
Talvel ja eriti jooksuajal võib vahel lumelt leida ka lendoravate jälgi. Erinevalt orava nelikjäljest, kus eespool asetsevad suuremad tagajalgade jäljed, on lendoraval eespool esijalgade väiksemad jäljed. Pehmemas lumes on sageli nähtav ka keha (nahavoldi) jälg.
Sügistalvisel perioodil võib leida lendoravate õõnsustesse kogutud toiduvarusid. Need sisaldavad peamiselt lehtpuude urbi ja pungi . Lendoravate elupaigas on sageli mahakukkunud kooritud või okastest puhtaks pügatud oksakesi ja näritud lehti. Vaid viimati toodud tegevusjälgede järgi on lendorava esinemise üle otsuse langetamine siiski väga riskantne.
Lendorav on meil üks kõige rangemat kaitset vajavatest loomaliikidest. Tema asurkond on väike, seega tuleb sugulusristamisest tulenevate negatiivsete tagajärgede ärahoidmiseks kaitsta lausa iga indiviidi. Kuna lendorava probleemiks on vanade metsade kadumine metsaraiete tagajärjel, siis on lahenduseks vastavate kaitsealade loomine, mida nõuab ka Euroopa Liidu loodusdirektiiv.
Esimene märge Eestis elavast lendoravast pärineb Pärnumaalt 1777. aastast. Alates eelmise sajandi keskpaigast on tema arvukus meil järjest kahanenud. Praegu on teada umbes 40 kindlat lendorava leiukohta. Ühes leiukohas asub minimaalselt üks teadaolev pesapuu. Ühes parimas paigas Sirtsi soo ääres Angusel elab aga tervelt 10 lendorava pesakonda. Täpset lendorava arvukust pole teada, kuna seda pole sugugi kerge hinnata. Kõige rohkem lendorava leiukohtade teateid on Sirtsi ja Muraka looduskaitsealade ümbrusest, aga ka Tudu ümbrusest. Alutaguse süda ongi kõige lendoravarikkam.
Praegu on veel teada lendorava esinemiskohti Soomaa rahvuspargis ja Nigula looduskaitsealal . Üks leiukoht peaks olema Vändra kandis ja samuti Harjumaal Kämbla looduskaitsealal ja Jõgevamaal. Samuti võib lendoravat tõenäoliselt olla ka Raplamaal, kus ta on varem elanud ja Pärnumaal, mida peeti möödunud sajandi esimesel poolel Eesti kõige paremaks lendorava alaks ja kust viimastel aastatel on taas uusi teateid tulnud. Lendorav on pikka aega Eestis olnud kaitse all, kuid see kaitse ei olnud kuigi aktiivne, seetõttu käivitas Eesti Looduse Fond 1991. aastal projekti “Lendorav”. Lendorava projekti põhieesmärgiks on olnud ja jääb ka tulevikus aktuaalse info kogumine lendorava leiukohtade kohta. Selleks inventeeritakse lendoravatele sobivaid metsi eelkõige praegu teadaolevate ja lendoravate varasemate esinemiskohtade ümbruses. Lisaks lendoravate leiukohtade tuvastamisele kogutakse leiukohtades teavet lendoravate arvukuse, seisundi, potentsiaalsete elupaikade, bioloogia jne kohta. Projekti käigus kogutud andmete alusel tehakse ettepanekuid lendorava kaitse tõhustamiseks. 
1996. aastal koostati juhend lendorava, kui I kategooria kaitsealuse liigi, elupaikades kaitsealade loomiseks ning seal rakendatava kaitsekorra kavandamiseks. Kaitsealade loomise tingis üha hoogustuv metsaraie. Lendoravatele sobivaid vanu haavikuid jääb aasta-aastalt üha vähemaks. Lendorava projekti tulemusi on kasutatud mitmete kaitsealade kaitse-eeskirjade ettevalmistamisel (Kämbla, Muraka, Paadenurme, Suigu looduskaitsealad ja Tudusoo maastikukaitseala ). 2001. aasta lõpus kinnitati lendorava seisukohalt kõige olulisema kaitseala - Sirtsi looduskaitseala kaitse-eeskiri. Praeguseks hetkeks on ligi pooled teadaolevad lendorava püsielupaigad võetud kaitse alla, kõik nad asuvad juba olemasolevatel kaitsealadel. Aastatel 2000.-2001. tehti ettepanek ka kolme uue
lendorava looduskaitseala (Võtikvere, Lepassaare ja Tagajõe looduskaitseala) moodustamiseks ja valmistati ette nende kaitse-eeskirjade eelnõud. Kaks viimast kaitseala asuvad, kusjuures eramaadel.
2006.a. andis keskkonnaminister välja määruse „Lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse –eeskiri“ (muudetud 21.01. 2009)
Kuigi lendorav on meil oma levila läänepiiril, on teda sellele vaatamata vaja kaitsta. Oleme ju võtnud endale kohustuse kaitsta looduslikku mitmekesisust ja lendorav on jupikene sellest. Teisalt on lendorav käsitletav lipuliigina, kes oma tavatu väljanägemise ja suurte mustade silmadega aitab tõmmata ühiskonna tähelepanu looduskaitselistele probleemidele. Samas on ta ka indikaatorliik, tema kohalolekut peetakse märgiks eriti väärtuslike vanade metsade olemasolust. Nii et kaitstes lendoravat, kaitseme me vanu metsi ja kaitstes vanu metsi kaitseme me paljusid teisigi taime- ja loomaliike .
Selleks, et saada infot lendoravate elust ja harjumustest on Eestimaa Looduse Fond, annetuste abiga, varustanud lendoravad raadiosaatjatega. Raadiosaatjate abil on võimalik teada saada, kui palju ja millise taimestikuga liikumisteid pidi lendoravad ringi liiguvad. Väikeste saatjate patareid peavad vastu kuni kümme kuud ning saatjate signaali saab vastuvõtjatega jälgida kilomeetri raadiuses. Praeguseks on välja tulnud, et nad kasutavad liikumiskoridorina ka kuusenoorendikke, mis neile alaliseks elupaigaks ei sobi. On ka selgunud , et meie isased lendoravad vahetavad päris sageli pesaõõnsusi ega ütle ära ka oravate risupesade kasutamisest.
Terve öö kestnud lendorava jälgimise tulemusena on selgunud, et nad tulevad välja täielikus pimeduses ja selle varjus nad ka oma kuni kilomeetri pikkuse öise rännaku lõpetavad, pugedes teinekord esialgsest mitmesaja meetri kaugusel asuvasse teise pesapuusse. Kui sageli ja miks nad pesaõõnsusi vahetavad, pole veel teada. Lendoravatele raadiosaatja kaela panemise ja kinnipüüdmise puhul on kõige keerulisem leida üles asustatud pesaõõnsusega haavapuu.
Praegu planeeritakse minu kodukohta, Maidla valda, Uus-Kiviõli kaevanduse rajamist . Kohalikud elanikud tunned muret, et lisaks nende elukvaliteedi muutustele, saab kahjustatud ka Sirtsi soo ökoloogiline keskkond. Teatavasti on aga Sirtsi soo üks lendoravate levikualasid.
Kasutatud kirjandus:
Loomade elu, 7.kd. lk. 151-152
EE, 5.kd. lk. 484
http://loodus.keskkonnainfo.ee/w5/index.php?option=loadarticle&task=view&contid=-551892899
http://www.epl.ee/artikkel/385409
http://www.ut.ee/BGZH/looduskaitse/2003/Lendorav.pdf
http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13133801