LENDORAV (0)

LENDORAV
Lendorav on näriliste seltsi, lendoravlaste sugukonda kuuluv pisiimetaja. Ta on Eesti faunas ainuke lendorava perekonna esindaja.] Lendorav on Eestis oma areaali läänepiiril, levilaks on Virumaa metsad . Lendorav on öise eluviisiga ning vajab ellu jäämiseks vanu metsi. Ta on Eestis I kategooria kaitsealune liik.
Levila
Lendorava areaal asub kogu Põhja- Euraasia sega- ja lehtmetsavööndis. Alates Lääne-Soomest ja Baltimaadest, läbi Siberi ja Vaikse ookeani rannikuni.
Eestis on lendorav oma levila läänepiiril ning peamine levila jääb Virumaa keskosa rabasid ümbritsevatesse vanadesse metsadesse. Veel leidub teda isoleeritud asurkondadena Lõuna- Pärnumaal , Soomaal, Harju-- ja Raplamaal.
Arvukus
Kogu levila piires on arvukus üsna väike ning hajus, kuid täpseid andmeid ei ole teada. Arvukuse ja elupaikade vähenemine on olnud iseloomulikud ja süvenenud pidevalt terve 20. sajandi vältel. Levila idaosas on arvukus suurem kui lääneosas. Levila lääneosas on lendorav kõige laiemalt levinud Soomes. Euroopas arvukus väheneb, sest liigse metsade majandamise tagajärjel hävivad vanad õõnsate puudega haavikud, mis on liigile olulised elupaigad .
Välimus
Lendorav sarnaneb kuju poolest oravaga, kuid on veidi väiksem. Oravast saab teda eristada näiteks saba poolest, mis on küll pikk ja tiheda karvastikuga, kuid samas mitte nii pikkade karvadega kui oraval. Lisaks eelpool mainitule on lendorava saba horisontaalselt lamendunud. Veel esineb oravatel kõrvade otstes pikem karvatutt, mida aga lendoraval ei ole. Liigile omaseks tunnuseks on mustad suured silmad ning karvkattega kaetud lennuse esinemine esi- ja tagajäsemete vahel. Kui lennus ehk nahakurd ei ole kasutuses, siis on see märkamatu. Karvastik on tihe, pehme ning siidine, mis on suvekuudel kollakas - kuni mustjashall ning talvel hõbehall. Kõhupiirkond ja jäsemete siseküljed on aastaringselt valged. Aluskarv on tumehall. Suvel on karvkate tumedam ja pruunikam. Lendorav vahetab karva kaks korda aastas.
Lendorava pea on ümmargune, kõrvad lühikesed ja ümardunud. Emasloomad kaaluvad umbes 150 grammi, isasloomad on reeglina pisut väiksemad. Nisade arv on 8.
Eluiga
Täpsed andmed eluea kohta puuduvad. Hinnanguliselt jääb täiskasvanuks saanud lendoravate eluiga enamasti 5–6 aasta vahele ning piirvanus võib olla isenditel 6–8 aastat.
Elupaik ja eluviis
Lendorava pesapaigaks on puuõõnsused, mistõttu on elupaigas oluline õõnterohkete 70–120- aastaste haavapuude esinemine. Kasutab peamiselt looduslikke ja rähnide loodud ning maha jäetud õõnsusi. Lisaks neile võib kasutada ka lindude pesi või ehitab hoopis ise okstest pesa. Pesa vooderdab sambla , (habe)samblike, puukõdu, männiokste peenestatud niinekiudude ja karvadega.
Pesa luuakse alati nii kõrgele puu otsa kui vähegi võimalik, kuid mitte madalamale kui 3 meetrit. Tavaline pesa asukoht maapinnast jääb 3 kuni 10 meetri kõrgusele, kuid asustatud pesi on leitud ka kahest meetrist paarikümne meetrini.
Lendoravad on öise eluviisiga ning päevasel ajal ei tule nad oma pesast välja. Suurema osa elueast veedab pesas tukkudes. Väljuvad pesast alles päikeseloojangu paiku. Paiguti võib näha noorloomi päeval liikumas . Puult puule liikumine eristab teda samuti oravast, kes suudab teha vaid 4–5–meetriseid hüppeid. Lendoravad võivad aga sooritada 30–40–meetriseid hüppeid ja seda tänu lennusele, mis tõmbab lennuhetkeks kummi. Tal on hääletu ,,lend“, sest suudab saba liigutades suunda muuta nii horisontaal- kui ka vertikaalsuunal. Vaikseks maandumiseks sirutab käpad ette ja lennus töötab langevarjuna, mis pidurdab hoogu.
Lendorav liigub maapinnal harva, kuna tema liikumine seal on aeglane ning kohmakas . Talveund lendoravad ei maga, kuid külma ilmaga võivad isendid magada mitu päeva järjest.
Toitumine
Lendoravad eelistavad taimset toitu. Peamiselt toitub pungadest ja urbadest ( lepa , kase, paju ja haava), aga ka samblikest, pähklitest ja marjadest . Vahel sööb ka lindude pesapoegasid ja munasid. Toiduvalik sõltub aastaajast , kuid aastaringselt kuuluvad lendorava toidu hulka männivõrsed.
Sigimine ja areng
Poegivad 1–2 korda aastas. Esimene pesakond sünnib tavaliselt mai alguses, teine juuni lõpus või juuli alguses. Lendoravatel on kandeaja pikkus 5–6 nädalat, mille järel toob emane ilmale 2–3 (5) järglast.
Vastsündinud pojad on juba lennunahaga, kuid karvade ja pigmendita. Nii silmalaud kui ka kõrvaavad on suletud, tagajalgade varbad hargnemata. Pärast teist nädalat avanevad poegadel silmalaud. Kahe kuu vanused pojad on juba täiskasvanud loomad ja lahkuvad pesast.
Ohutegurid
Looduslikeks vaenlasteks on nugised, kanakull, kassi- ja händkakud. Händkaku arvukus on viimasel ajal oluliselt kasvanud ja händkakk asustab tihti lendoravatele sobivaid metsi. Lisaks looduslikele vaenlaste on ohuteguriteks ka haigused, parasiidid ning halvad ilmastikutingimused. Liigniiskus ja kevadised öökülmad võivad põhjustada esimeses pesakonnas suure osa järglaste hukku. Kuigi liigil on üsna palju looduslikke vaenlasi, siis on tõenäoliselt peamine ohutegur üha intensiivistuv inimtegevus. Lendoravale sobivate elupaikade, raieküpsete ja metsamajanduse seisukohalt üleseisnud leht- ja segametsade vähenemine. Lageraielankide ja noorendike tekkimisest isolatsiooni jäämine ohustab väikeseid asurkondi, kus võib seetõttu esineda sugulusristumisest tulenevaid haigusi ja viljakuse langust.
Olukord Eestis
Haruldane liik Eestis. Arvukus on vähenev. Lendoravat on viimase viie aastaga leitud vaid Virumaalt. Liik on kantud Eesti punase raamatu 2. kategooriasse ( ohualdis liik). Samuti on arvatud I kaitsekategooriasse.
Olukord Euroopas
Kogu Euroopas arvukus väheneb. Kuulub kaitsvate liikide hulka.