Kujutav geomeetria 4 kodutöö - Hulktahu Lõige - Matrikkli nr: 4 (0)

18. okt. 05
Narratiiv
Benedict  Anderson „Mõttelised  kogukonnad “
Seostab   kirjanduskultuuri   teket   rahvusühiskondade    tekkimisega .   Tekib   ühtne   inforuum   –
inimesed hakkavad lugema ühtesi ja samu uudiseid, samas keeles.  Kaasaaegne  romaan tekkis
ajakirjanduse   pinnal.   Romaanid   olid   seotud   reaalsete   sündmustega.   Nad   on   üles   ehitatud
paljude tegelaste ja (paljude) paralleelsete tegevusliinidega, erinevad sellepoolest luuletustest
ja   lühijuttudest.   Tegevusliinid   ja   tegelased   põimuvad   omavahel   ainult   natukene.   Kõik
(tähtsad)   tegelased   ei   pea   omavahel   tuttavaks   saama,   seega   on   tegemist   nagu   osaga
ühiskonnast. 
Virginia   Wolf  „Mrs.  Dalloway “ näiteks. Kuulevad sama kellalööke ja tunnetavad teineteist.
Kui varasemas ühiskonnas olid tähtsad hierarhiad, siis rahvusühiskonnas ei oma see niivõrd
suurt tähtsust. Rahvuskollektiividel on kõigil kesksed lood enda kohta. 
Lugu: Me oleme siin Eestimaal olnud juba  viimased  10 000 aastat. Vs Me oleme pidevalt
uuenev ja dünaamiline maa.  Progressi  narratiiv. Sealt tuleb ka arengumaade mõiste (nemad
lähevad veel kuskile, kus meie juba oleme). Marksistlik narratiiv. Ohvri narratiiv – me olene
nii erilised, et keegi meid ei mõista, seega me peame  kannatama ; Parim kaitse on rünnak jne.
Ühiste narratiivide loomine nõuab omavahelist kokkulepet, solidaarsust.
Olude muutumisel võib muutuda ka  lugude  tõlgendamine, näiteks Jaan Krossi  teosed.
Keel
Kirjanduslik keelekasutus. 
Proosa puhul rääkisid vene formalistid narratiivi võttest. Luule puhul oli kummastava võtte
allikaks luule spetsiifiline keel, häälikute asetus ja kõnekuju, jaotamine värssideks. 
Poeetika – Aristotelese teos luulekunstist, oligi vana-kreeka keeles Poeetika. Luule oli tema
jaoks matkimiskunst. Uurib kuidas on kirjandusteosed tehtud (lähtub retoorilisest ideest –
võtab efekti aksioomiks ja hakkab  uurima  kuidas see efekt saavutati). Näiteks: Mis muudab
selle  jutustaja  mitteusaldusväärseks? Miks tundub see lause irooniline? St. me aktsepteerimine
selle   iroonilisust   aga   uurima   kuidas.   Missugune   on    gooti    kirjanduse   ruum   jne.   Ei   jaga
hinnanguid, vaid uurib ja kirjeldab.
Retoorika   – ( Aristoteles ) – veenmiskunst. Uurib kuidas kirjandusteosed mõjuvad. Näiteks:
Luule ülendab. 20saj retoorika uurib keelekasutuse  strateegiaid , teda huvitab praktiline efekt.
Uurib kuidas  effekt   saavutatakse .  Diskursus  analüüsib kuidas praktikas toimib ja mida saab
saavutada.   Tihti   analüüsib   lisaks   kirjandusele   ka   ajakirjanduskeelt,   poliitikute   kõnesid,
teaduskeelt,  juriidilist  keelt. Tihti on uusretoorika ideoloogiakriitiline. 90% uusretoorilistest
analüüsidest   võtavad   analüüsiks   endale    tekste    mida   nad   tahavad   kritiseerida   (on   küll
objektiivne   uudis,   kuid   nende    kujundite    abil   on   subjektiivset   sõnumit    edastatud    või   a’la
naispoliitik =  blond )  Retoorika on viis muuta maailma keelekasutuse kaudu, vastandatuna
maailma muuta mingisuguse füüsilise tegevuse kaudu.
Stilistika   – (stylus kirjutuspulk kreeka k) – seega erinev  käekiri. Samas ka stiil mida tuleb
õppida ja korralikult teha (stiilne kirjutamine vs stiilitu kirjutamine) Keeleteaduslik stilistika
uurib käekirja poolega seotud poolt. Uurib konkreetset teksti aspektidest: kas ta on sidus,
kuidas ta loob seesmist sidusust, kuidas mingisuguserid objekte nimetatakse. Esimeses  lauses
on   Mari,   teises  tema  kolmandas  naine  jne.   Kas/kui   palju/missuguseid   omadussõnu   on
kasutatud ja kas nad on tähenduslikult omavahel seotud. Kui me arvame, et iga element on
tähenduslik on vaja vaadata millises tähendusväljas on mingisuguse tegelase iseloomustavaid
sõnu kasutatud. ( Dostojevski  puhul äkki)
Keele kujundlikkus –  piltlik  keel. Ülemus möirgas nagu lõvi (kujundlik keel). Kujund on ka
viis   keelt   ilusaks   muuta.   Troopid   (tähenduskujundid   –    metafoorid    ja   metanüümia)   +
kõlaeffektid   (riim)   –   lõppriim,   algriim,    onomatopoeetiline    (loodushelide    matkimine    a’la
sisisema).   Pahakõla.   Markeeritud   keel,   eristub   üldisest   tekstimassist   ( lauajalg ,   kinganina,
saapajalg )
Troop (kreeka k) pöörak või käänak. Võrdlus. Eseme või nähtuste kõrvutame  mingite  ühiste
asjade kaudu. Turgu on Tartuga ühesuurune linn.  Murtud  võrdlus: Küülik nagu künnivagu.
1. nov. 05. a.
Metafoor   – (kreeka k tähenduse ülekanne). Tähenduse ülekanne sarnasuse alusel (varjatud
võrdlus).   Keel   on   täis   kulunud   metafoore   (kulunud   jalg   –   jalg   on   seotud   tegelikult
inimkehaga) Aeg kulub, aeg  jookseb  – metafoorid. Metafoor tõuseb keelest esile (kunstiline
metafoor). Aja  jooksmine  või kulumine on tähendus keeles fikseerunud. Luule on täis uusi ja
värskeid metafoore. Romeos ja Juulias ütleb  Romeo  Juuliale „öö küünlad on lõpuni põlenud“
(tähed hakkavad taevast ära minema, hakkab valgeks minema) „ Julia  on Päike“ on ka avatud
metafoor. Sära, elu, kuumus, ohtlik, soe.
Metafoor .vs. Sümbol
Ühe tähendus on fikseerunud (sümbol) ja teisel muutuv (metafoor)
Laiendatud metafoor, teos on üles ehitatud ühele metafoorile ja teose käigus tuleb juurde uusi
avatud metafoore. Jaan Kross „Taeva kivi“ – uuritakse mitut tähendust, ei kasutata tavalist
väljendit  meteoor ; Luuletuste tõepärasus.
Isikustamine  e. Personifikatsioon – elutust  asjast  räägitakse justkui elusast.
Antropomorfiseerimine – isikustamine, asjadele inimeste omaduse andmine nende paremaks
mõistmiseks.
 Läheme läbi mere
Mis tõuseb me vastu  tige
 Sügise tuul
Raputab puul,
Küürutab kõveral kõrrel
Kui sandike!
 Kord öeldi õnn tuli õuele
Ja õu sai õnne täis
Õnn tuuli  siis ka  kambrisse
Ja kamber sai õnne täis
Viimaks õnn tuli  sahvrisse
Lauta ja aita ka
Rõivad veel mahtusid kohvrisse
Siis pidi minema ( iroonia )
Metonüümia (kreeka k – nimevahetamine ümber nimetamine)
Tähenduse ülekandmine mingi tähendussuhte (ajaline, ruumiline, tähenduslik) alusel. Asjad ei
sarnase omavahel aga on kuidagi seotud.
Näiteks: Seinal rippus Viiralt (mõeldud on ta pilti); Joo ka üks klaas (tähenduse ülekanne
anumalt  sisule ); Tal on osav sulg (inimene on osav, mitte ta kasutatud sulg)
Tuntuim  alaliik  sünekdohh – kvantiteedi  suhe: osa terviku asemel – kroonitud peal kogunesid
pidustusele, või tervik osa asemel  eesti võitis Slovakkia jalgpallis (tegelikult  võitis ainult
meeskond )
Metonüümiat seotakse realistliku kirjandusega.
Iroonia  –  öeldakse üht, ent mõeldakse  vastupidist. Eeldab  ühist teadmist mingist  alusest ,
tegemist väga kontekstuaalse kujundiga. (Aadu  on  kindlasti väga taktitundeline inimene –
who the fck is Aadu?:)); Sügav kui  kaev  või suur nagu kiriku uks (hüperbool) ta ei ole, aga
sellest piisab – ta teeb oma töö ära ( litootes )
Hüperbool – kunstiline liialdus
Litootes – kunstiline vähendus (kuid siiski hüperbool, kuna äärmus)
Sellest   kas    tisleri    talus   suvitamine   on   hea   idee   või   mitte,   sõltub   kas   inimesele   meeldib
läbilaskev katus või mitte.
Luule .vs. Proosa.
Kujundid   mida   seostatakse   luule   ja   proosaga,   aga   kontsertratsioon   on   luules   /    proosas
väiksem.   On  tunnuseid   millega   luulet   proosast   eristada:   rütm,   värss,  riim.  Vanasti   räägiti
luulest    kui   seotud-,   proosast   kui    sidumata    kõnest.   Luule   jaotatud   värsiridadeks,   proosa
peatükkideks.   Küsimus:   Kuidas   luule   erineb   proosast   –   eeldaks,   et   me   peame   proosat
„normaalseks“ ja luulele omistame mingi „nõksu“, ajalooliselt oli see suhe teistsugune (J.
Lotman ), luule on märksa vanem kunstiline vorm kui proosa. Varasema aja kõne (luulelisem).
Luulekeel   erineb   loomulikust   keelest.   Loomuliku   keele   all   mõtleb   Lotman   igapäevast
keelekasutust või laiemalt grammatilisi süsteeme nagu keeled (Vene, Saksa, Prantsuse jne).
Tekivad   sekundaarsed   modelleerivad   süsteemid.   Luule,   proosa,   kujutav    kunst    on
sekundaarsed modelleeringud.  Värsskõne on esmane   kunstiliik ,  mis tekib  loomuliku  kõne
baasil. Foto- ja  filmikunst . Fotot ei mõeldud  esialgu kunstiks, see oli nö.  Tarbeese . Uute
võimaluste tekkimisel (filmikunst, montaaž) andsid uusi võimalusi seda modifitseerida. Luule
oli esimene aktsepteeritud  kunstivorm . 19saj lõpul ei olnud proosa veel kunst. Luule muutus
eriliseks  kirjanduseks.
P
  roosa (realistlik romaan)           rütmiline vabaluuletus, proosa, värss                 Luule (sonett)
Ju toome helbed jätnud jumalaga
Ja sirelite õitseaeg on käes
Rütmiline   proosa  –  Atlandi   laine   käib    vaikselt ,   loodest   ta   tuleb.   Roheka    turja    küünitab
kummina kõrgele, valkavaks pääks selle veeretab,  tüünelt ja laisalt. Õhk ei haiguta   tuult ;
üksikuid kaadraid ja kakjaid kannab ta soolane  avarus . Ookean ringutab rammetuid liikmeid.
Laia ja tugevat vett läbistab mõtlikult laev, pisike  putukas  ulguvee mõõtmatul pinnal.
Vabavärss – 
Meie ei taha olla, ei ole
Vaikiv, ununev lehekülg
Aegade raamatus:
Meie otsaette on kirjutatud
Elusõna!
Luuletusel   on   õigus   eksida   tavalise   grammatika   vastu.   Saab   ka   sõnadejärjekorda   muuta.
Proosa   puhul   tundub   see   eksperimentaalne.   Luulel   on   õigus   eksida   tavapärase    semantika
(tähenduse loomise reeglite) vastu.
Rohelised (värvitud?) ideed  magavad  raevukalt. Kui seda võtta luuletusena,  unenäolise ja
alateadlikkuse vahel, pannaksegi tähendused teisiti kokku. Avardab meie arusaama tähistatava
ja tähistaja kokkukäimisest.
Tähistaja ja tähistatava seos on arbitraarne, see ei ole sisemine seos, vaid on välja kujunenud,
et mingit mõistet väljendatakse mingi häälikukombinatsiooni kaudu. (auh, vs  bark , vs vaf)
Visnapuu onomatopoeetilised väljendid.
See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu ja teisiti ja hoopis teisiti.
Nii palju naeru, londe, lolli’t hoi!
Ja päikest, meeletumat päikest.
Ih-ah-ah-haa! Ah-haa! Ih-ah!
Oh-oi!
Paar prahvangut veel rõõska äikest
Mürr-Mürr! Mürr-mürr!  Trahh -trahh!
8. nov. 05. a.
Luule jaotub värsiridadeks. Värsiridade lõpus olevatel sõnadel on suur tähenduslik rõhk.
Siire  – kui lõhutakse loomuliku lausetakti ja viiakse mingi sõna üle (J. Kaplinski ME PEAME
JU VÄGA TASA KÄIMA)
Mu juurde tuli vihmavarju käevangus hoidev välismaa teatraal (Jüri Üdi)
Kuidas erinevad luule- ja proosa informatiivsused.  Umberto  Ecco ja J. Lotman on uurinud
luulet informatsiooniteooria kaudu, mille kaudu sisaldab ta rohkem informatsiooni ja vähem
üleliigset   materjali   kui   ajalehetekst.   Informatsiooniteoorias   informatsioon   on   miski   mis
lisandub   olemasolevatele    teadmistele    (...)   uudsuse   mõõtmiseks   kasutatakse   tõenäolisuse
võimalusi. Kui info on väga üllatav, keeruline, kompleksne e. uudne, siis võib olla adressaadil
raskusi selle vastuvõtmisega. 
          Kontekst
Kanal
Saatja           Tekst
Adressaat
Kood
Saatja   ja   adressaadi   koodimõistmine   ei   kattu   kunagi   100%   ja   osa   infost   läheb   kaduma.
Igasuguse info vastuvõtmise puhul on alati mingeid takistusi – kuuldavus, nähtavus. Et sõnum
jõuaks   kohale,   tuleb   arvesse   võtta   paratamatu   infokadu.   Osa   liiasusest   on   sisse
programmeeritud   ka   keelde   endasse.   Kui   kõigil   adressaatidel   ei   ole   infot   „vaja“   siis
informatiivsus   väheneb.   On   ka   kokkuleppelisi   koode,   nt.   lühendid.   Hääliku   tasandil
vaadatakse, millist osa sõnast suudab vastuvõtja tajuda/ära arvata.  Luuleteksti  puhul võiks
arvata,   et   äraarvamine   kergem   –   häälikuharmoonia,   riim   (mida   me    ootame ),   kuid   Ivan
Fonangy katse näitas vastupidist, kus ühe luuletaja pealkirjadest oli välja lugeda 40, kuid
ajalehtede pealkirjadest 60%+. Paari luulerida võib lahti seletada pikalt, võttes sealt uut ja uut
infot.
Mis küsib elulahkmel heitlik  maru !
Kuid sina enesele annad endast aru.
Ja olgu öö kuitahes pikalt pime
Sa otsaeest ei pühi oma nime.
Puulehtki vaatab valgust, vajub vette
Koos teistega. Ja siiski  omaette .
(Betti  Alver )
Luuletused on lühemad ja tihedamad, sellest ka infohulga suurus. Luuletuse  teeb heaks pinged
ja  uudsus . Luuletuse info ei aegu (hetkesündmus:  tramm  ei peatu täna selles peatuses, vs
sümbolid nt. Visnapuu luules).
Tekst, kontekst, intertekstuaalsus . 
Lad. k (põiming texere?)- võib omistada talle  struktuurilise  ühtsuse. Raamat võib olla tekst,
osa tema ühtsusest moodustab juba see, et ta on ühtede kaante vahel. Sammuti  jutlus  või
retsept. Tekstide uurimisest võib rääkida keeleajaloo kontekstis.
20saj. Algusel hakati teksti tarvitama samas kontekstis mis Teos. Formalistid ja uuskriitikud
ütlesid, et uurivad „sõnu  paberil “, mis  viitavad  rohkem autorile. Seda kuidas teksti  seesmine
ühtsus töötab hakkas lahti  seletama  keeleteadus 60-ndatel. Tekkis tekstilingvistika (saksa ja
hollandi autorid), mis sai keeleteaduses väga oluliseks. Varem uuriti keelt sõnade ja lausete
tasandil, muid üksusi väga ei  tunnistatud . Saussure ütles, et tuleb teada keele üldist süsteemi
ja struktuuri, selle teadmisel saab moodustada lõputu hulga õigeid  lauseid . Tekstilingvistika ja
semiootika    hakkasid   nägema   probleemi,   et   lausete   õigsus   ja   vastuvõetavus   ei   sõltu   vaid
lausest   vaid   kontekstist   (kotekstist).   Elliptilised    laused    tunduvad   valed,   kuid   olles   osa
dialoogist normaalsed. („Kas soovid kohvi?“ „Ei, teed“) Vastus „Ei teed“ kõlaks dialoogist
väljaspool veidralt. Ka tekstilingvistika arenemisel oldi ideel, et lause on see mida on vaja
analüüsida. Arvati et lausete vahel on seos, mis moodustavad teksti. Teksti moodustamine
sõltub kasutusolukorrast ja funktsioonist, mitte keele üldisest struktuurist. Tekst on koht kus
keele tähendus realiseerub. Püüti koostada  tekstigrammatikaid  sarnaselt keelegrammatikale,
millega   saaks   eristada   normaalseid   tekste   ebatavalistest.   Teksti   moodustamine   sõltub
kommunikatsiooniolukorrast. 
Kasutatakse tagasiviiteid, struktuurilist sidusust – asesõnu ja sünonüüme. 
Mari on minu õde, ta töötab siin. Struktuuriline sidusus (grammatiline & lingvistiline) erineb
semantilistest sidususest. 
Tekst ei pea olema tingimata ainult sõnaline, töötab ka mõnes muus süsteemis.
Linnasemiootika   –   uuritakse   milliste   tähenduste   abil   loob   linn   tähendusi   (tegelikult
linnaelanikud). Monumendid, linnaosad,  haljasalad , tänava nimed. Biosemiootika.
R. Bart
Kirjutas moe-keelest artikleid ja selles keeles loodavatest tekstidest. Mitte ainult mood kui
kõrgmood.   Märgiline    riietumine .   Väiksemad   eesmärgid   on   külmakartus   etc,   peamised
eesmärgid   on   mingite   sõnumite   saatmine   (vormid   –   koolis,   ametnike   [politsei]),
ettekirjutamata vorm (paljud õpilased käivad siiski samamoodi riides), kirjutamata reeglid
(õppejõud ei tule tihti teksastega tundi).
15. nov. 05. a.
R. Bart uuris ühtlasi toidu-valdkonda. Toidul ei ole ainult „me peame sööma selleks, et elada“
funktsioon vaid vahel sööme ka siis kui kõht ei ole tühi. Mingeid toite süüakse kindlal ajal
(jõuludel piparkoogid laual isegi kui keegi neid ei söö). Haigetele viiakse  puuvilju , isegi kui
nad   on   nende   suhtes   allergilised  .   Tegelikult   jälgitakse   mingit   kollektiivset   identiteeti
(rahvuslik toidukultuur).  Hamburger  on seotud  tihedamalt  poliitilise diskursusega, söömine-
mittesöömine kuni hamburgeri  restoranide  lõhkumiseni välja.
Kaasaaegne   tervisliku   toitumise   diskursus   (rasvase   söömine   on   patt,   šokolaadi   söömisest
loobumine   annab   vooruslikkuse   tunde).   Söögipattude   kahetsemise   aeg,   peale   jõule.   Toit
mängib rituaalides suurt rolli – paastud, juutide kombestik. Protestandi ja puritaani  usuvoolud
seisavad   toidule   tähelepanu   osutamise   vastu,   kuna   tegemist   on   siiski   materiaalse   asjaga.
Religioon ja usk on seotud vaimu ja hingega. 
Tegelikult   järgitakse   reegleid   lähtudes   kõrgemale   autoriteedile   –   meditsiinile.   Tervisliku
toitumise diskursus on Itaalias ja Prantsusmaal suhteliselt puudulik.
Semiootika   uurib   märgisüsteeme   üldiselt,    lingvistika    keelega   seotud   märgisüsteeme.
Klassikaline   lingvistika   rõhutab   tekstide   seotust   teatud   kontekstis,   semiootilised   vaatlused
märkavad kuidas ühes tekstis võivad olla erinevad tekstid on omavahel interaktsioonis, ei saa
vaadata   tekste   täielikult   üksteisest   eraldi.   Nt    reklaam    ühendab   kuuldava   ja   nähtava
(pesupulber ja Mozarti  muusika ). 
Semiootika avastas, et iga tekst peab olema vähemalt kahekordselt kodeeritud, et teda mõista.
1. loomulik keel 2. läbivam või vähem läbiv kodeeritus (nt juriidiline keel), seega me peame
oskama eesti keelt + mõistma muid elemente, sõnu millel ei ole  tavalises  eesti keeles kuigi
suurt   tähendust   või   on   erinev   tähendus.  Teovõime   juriidilises   keeles   ei   tähenda   mitte,   et
inimene ei ole võimeline tegudeks vaid ei vastuta nende eest. Iga inimkultuuris suhtleja peab
seega olema semiootiline polüglott. Mingites valdkondades on teisesed kodeeringud laiemalt
levinud nn. köögikeele kodeering, kuid võib raskusi valmistada inimesele, kes ei ole sellega
varem kokku puutunud.
Kultuurisemiootika  on algusest peale tähtsaks pidanud kunstilist teksti, mis täidab erinevaid
funktsioone   (laul,   tants)   ja   sisaldab   elemente   ka   ajaloost   +   pakub   esteetilist   naudingut.
Kunstilistes tekstides ei üritada  sekundaarset  tähendust liiga lihtsaks muuta. 
.   Romaanid   mis   ei   püüa   end   keeruliseks   teha,   sisaldavad   tegelikult   siiski
väiksemaid  tekste  (tegelaste  vahelised  kirjad, juriidilised  tekstid,  noodistikud, muidugi  ka
luuletused). 
Kunsti   tekstis   on   ühest   küljest   olemas   endast   väljumine,    paljusus    ja    mitmekesisus ,   kuid
traditsiooniline kunstitekst rõhutab oma  piire , sellega et rikuvad piiristamise reegleid. Lõpp ja
algus on tähenduse mõistmisel väga olulised osad teosest. Tihti kasutatakse alguseks  kindlaid
vormeleid –  muinasjutt : ennemuistsel aal... Lõpp on veel eriti oluline,  kuna teksti käigus
muutuvad   tähendused.    Kirjandusteos    elab   omaette   ajas   ja   kangelane    sureb    või   abiellub
(igaveseks)   just   siis   kui   meie   raamatu   lõpetame,   seega   kasutatakse   kirjanduslikke
konventsioone. Palju on nende teoste rikkumisi, teiste osade kirjutamisega, ent seda tajutakse
juba kui teist lugu. Konventsiooniks on saanud ka rõhutatud  lõputa  lõpetamine, kus peale
põnevat sündmustekäiku ei juhtu eriti midagi. Variant on ka mitme lõpu pakkumine.
Teose piiritlemine on omaette kunstiteos. 
Teatrietenduse    puhul   on   enamasti   tegemist    verbaalse    tekstiga,   millel   on   ühtlasi   omad
konventsioonid, kuid sarnaneb visuaalse kunstiga. Justkui neljas sein teatritegijate ja vaatajate
vahel.  Eesriie  alustamiseks ja lõpetamiseks. Piirid muudavad teksti omaette maailmaks, kuid
ei vähenda teksti seesmist semiootilist paljusust, kuna seal võivad olla erinevad keeled ja
koodid.
Kommunikatsioon kultuuritraditsiooni ja  publiku  vahel. Klassikalise ja paljutõlgendatud teksti
on salvestatud paljud tähendused ja assotsiatsioonid. 
Tekstikriitika muudab lugeja enda suhet teiste lugejatega.  Erineval  ajal lugemine annab uut
kogemust,   muutunud   on   elukogemus   ja  kultuuriline   kogemus.   Kirjandusteos  ei   ole   seega
passiivne, ent vajab  lugejat  aktualiseerumiseks. Sub kultuurid võivad teksti erinevalt vastu
võtta, tõlgendada. Kariibidel asuvad inimesed  loevad  Jane Airi teistmoodi kui  Inglased .
R. Bart alustab oma arutelu  Balzac  „Sarasine“ analüüsiga, ei tea mida Balzac oma arutelus
mõtleb. Autor on surnud, tekstis räägivad igasugused muud  hääled , koodid ja märgisüsteemid.
R. Bart „S/Z“ uurimus.
Saussure:   „keeles   ei   ole   positiivseid   elemente,   keeles   on   ainult   erinevused“.   Sõnade
tähendused  sõltuvad  nende  suhtestumisest  kontekstiga  keelesüsteemis.  Pole  ühte  stabiilset
märki,   vaid   tuleb   sukelduda   keelesüsteemi   rägastikku   uurimaks   kuidas   need   süsteemid
omavahel  toimivad . 
Bahtin  vaatab ka keeleelemente suhtelisena ja üksteisest mõjutatuna, kuid tema jaoks ei teki
tähendus   kui   üldises   struktuuris   vaid   sotsiaalsetes    kontekstides .   „Sõna   saab   tähenduse
erinevates   kõnemomentidel,   stiilides   ja   allkeeltes,   hetkedel   ja   kohtadel   kus   inimesed
üksteisega suhtlevad või dialoogi peavad, seotud keelekultuuridega“ Keelekasutus on alati
kommunikatiivne.   Inimene   suhtestub   loetud   tekstiga,   lugemist   seostab   oma   varajasemate
arusaamadega (nt tõeline naine |Balzac|). „Igas sõnas on kaks häält, minu oma ja teise oma.“
Bahtin rõhutab tähenduste paljususe teket – keel on miski mida ei saa suruda kindlatesse
raamidesse,   isegi   etteantud   teksti   võime   sisse   panna   mõttelise   iroonia.   Juriidiline,
matemaatiline   keel   püüab   võimalikult   vähe   ruumi   jätta   mänglevaks   kasutuseks   ja
vaidlustuseks,   kuna   need   jõud   on   alati   vastastikkuses   seoses,   ei   saa   neid   siiski   päris   ära
kaotada. Nt seadustel on alati „suurem“ sisu kui pealtnäha, seega täielik monologiseerimine ei
ole võimalik.
Kristeva   lähenemine   Bahtinile   on   mõnevõrra   erinev.   Tekstid   ühilduvad   ühtsesse
kultuuritekstide võrgustikku, kõik maailmatekstid on omavahel ühendatud. Väidab, et ongi
ainult intertekstuaalsus ja  omavahelised  seosed. Tema jaoks on tekst pigem stiihia, maailma
muutev jõud mida ei ole võimalik ära tarbida. Kuid Kristeva jaoks kaovad ära kultuurilised
momendid kuidas teksti kasutatakse.
Intertekstuaalsus   –  kirjandusteoses   viitamine   teistele   kirjandusteostele,   ühe   teksti(osa)
sisaldumine   teises;   märgiliste   elementide   ühest   märgisüsteemist   teise   kandmine,   millega
kaasneb nende tähenduse muutmine
 Kogu keele ja keelekasutuse, märgisüsteemide eksisteerimise viis. Kõik tekstid on
dialoogis  teiste  tekstidega  ja ka ise dialoogilised.
 Uuritakse    allikaid ,   mõjutusi,   vihjeid   ja    viiteid .   Nt   Dostojevski   on   Tammsaaret
mõjutanud – kuidas?
22. nov. 05. a.
Intertekstuaalsus uurib kuidas tekstid on üksteise sees  vastuolus . Kristeva väidab, et kõik
tekstid on intertekstuaalsed. Erinevad tekstiosad on intertekstuaalsed erineval viisil. 
Vastuolu:  kirjandustekst markeerib  oma  piire  vs. tekst on midagi  lõputut  ja piiritut.  Tava
intuitsioon  ütleks pigem, et tekstid on eraldi – me süveneme korraga ühte teksti, raske on ette
kujutada ilma lõpu ja alguseta hiiglaslikku tekstiruumi. See mida Kristeva ja Bart kasutavad
metafoorina ja abstraktselt, on tänapäeval tõelisuseks saanud, kasvõi interneti kaudu (vihjed ja
viited).
Georg   G.   Landow   „hypertext“   –   varieeruva   teksti   põhimõte.   Lugemisprotsess   muutub
vastavalt linkidele mida me vajutame. Kirjeldab James Joyice „Mysses“ interneti tekstina –
viiteid  varasematele  tekstidele  – üks tekst  viib antiikmüütide  juurde, teine  raamatu  kohta
kirjutatud massiliste kommentaaride poole. Selle tagajärjel kaotab kirjandusteos oma keskse
positsiooni. Me võime sinna lisada ka oma kommentaare, seega võib teksti mõiste meie jaoks
muutuda. Kõik ideed mida Kristeva  propageeris , tekst on lõpuni tarbimatu – on teoks saanud.
Samuti, et lugeja võib aktiivselt osaleda mingis teksti loomise protsessis.
Neid   uusi   võimalusi   on   ka   kirjandusteoste   loomisel   ära   kasutatud.   Michael   Joyice   „The
Afternoon“ – koosneb 500 tekstilõigust ja umb. 1000 lingist, jutt isast kes otsib oma kadunud
poega. Lugejal on võimalik koostada see lugu nagu ta ise tahab, koostada erinevaid lugusid ja
ka erinevalt lõpetada. Palju viiteid on ka James Joyice tekstidele, viitab postmodernistlikele
tekstidele. Viib tagasi küsimusele: tõlgendamine, tähendus, lugeja ja autori roll. Iga kord, kui
me otsustame kuidas mingit konteksti mõista, lisame me selle automaatselt  tekstile .
Saussure: tähistaja, tähistatav mis on omavahel konventsiooniga seotud.
Jacques  Derrida : „tähendus on lõputus libisemises“ ...tekst ja kontekst jätkuvad koguaeg (1
loll    jõuab  rohkem   küsida   kui   100   tarka   vastata).   Kuidas   on  võimalik   üldse  mingisugune
tähendusest aru saamine? Meil on peas mingisugune tava-stsenaarium.  Pange  aken kinni – 1.
tahab, et panna aken kinni 2. näitelause, et inimesed mõtleksid lause üle, mitte ei sööstaks
teda kinni  panema . Lõputus kontekstis võib lausele anda ka täiesti metafoorseid tähendusi.
Aken   võib   olla   ka   „aken   euroopasse“.   Kooperatsiooni   põhimõte   –   harilikult
suhtlussituatsioonis teevad inimesed omavahel koostööd, vastavalt stsenaariumile valitakse
kõige  sobivam  tegevus – võidakse küll üle küsida, kuid kui keegi ei taha meelega jonnakas
olla, siis püütakse aru saada mida teine inimene tegelikult tahtis öelda. Kõik see on palju
lihtsam   on   kui   on   ühtlane   kultuurikontekst,   sellele   tuleb   tähelepanu   pöörata,   mida
pragmaatikud väga ei tee.
Kirjandusteadus
Kirjandus teooria
Kirjandus kriitika
Kirjanduse ajalugu
Viimasel ajal on  kirjandusajaloo  küsimus (taaskord) aktuaalseks muutunud. Ajaloo  uurimine
ise muutus aktuaalsemaks, vaadates mida kirjanduse ajalugu on kirjatunud. Vaadati ajalugu ka
„loona“,   mis    toetub    mingitele   retoorilistele   raamidele.   Kirjandusajalugu   peab   tegelema
kirjandustekstidega, mitte ainult sündmustega mis toimuvad kirjanduselus ( Nobel  prizes vms)
Küsimused, mida hakati kirjandusajaloo kohta kirjutama, käisid enamasti 19saj kohta, mis on
siiani   kõige   levinumad.   Mitte   kirjandusajaloo   kirjutamine   sai   kindlad   põhimõtted   19saj
(objektiivne). Toetuvad suures osas Hegelile, võtavad aksioomina, et ajalugu on järjepidev ja
sidus ning toimub mingisugune areng ja jõutakse eesmärgini – et toimus pro- või  regress .
Kirjandust   on   raske   võrrelda,   st   öelda   kas   asi   läks   „paremaks“   või   „halvemaks“.
Kirjandusajaloos on justkui tegelane, kellega midagi juhtub. Rahvuskirjanduse ajaloo puhul
on selleks  tegelaseks  Eesti  rahvuskirjandus . Kirjanduse ajalugu peegeldab ka ajastuvaimu.
Kirjanduse jaotus: Euroopas alustatakse antiik-kirjandusest, siis tulevad keskaeg,  renessanss ,
modernism , post-modernism jne. 19saj. on tekkinud ka vähemusgruppide kirjandusajalood nt.
Naiskirjandus 19saj, Briti geide kirjutuste ajalugu jne. Seal on teemaks pigem identiteedi
teema – oma loo ja narratiivi kujundamine. Viimasel ajal on kirjandusteoreetikud uurinud
kirjandusajalugusid nagu White uurib ajalugusid.. (?) David Perkins „Kas kirjandusajalugu on
võimalik?“ Kirjeldab erilisi retoorilisi malle millega kirjandusajalugu on kirjeldatud. 
Asi lõppeb õnnelikult – modernism. Kuhu teha algus ja lõpp-punkt? Sündmus tuleb võtta
elust.   Miks   on   kuskilt   alustatud   ja   lõpetatud?   Võimalik,   et   see   on   määratud   ka
konventsioonina – on alustatud mingit perioodi kuskilt lugema, kõik teised loevad ka. Saksa
romantism    18saj.   lõpp,   kõik   mõnisada   a   varajasemad   eelkäijad   loetakse   romantismi
eelkäijateks.  Kirjanduskaanon , kanooniline kirjandus on ametlikult piibli osa – ühe enamasti
rahvuskirjanduse   traditsiooniliselt   tähtsaks   peetavate   kirjanduse   kogum,   mida   lapsed   jne
õppima peavad. Selle protsessi mõju inimeste lugemismaitsele on suur. Küsimus lugemise
kohta on kultuuripoliitiline – missugused raamatud peavad olema selles kaanonis? – enamasti
kohustusliku kirjanduse  programmis  olevad. Kirjandusajalugu võib olla ajaloona halb, ta ei
pruugi öelda midagi, mida mingi teine kirjandusteos ei võiks öelda. Kirjanduse ajalugu võib
anda   ka   pidevalt   mingeid   kanoonilisi   lahendusi   –   otsitakse   võimalusi,   kuidas   kirjutada
teistmoodi kirjanduse ajalugu.
Perkins: Kontseptuaalne ajalugu – ei püüa pealiskaudselt  katta  suurt arvamuste hulka vaid on
teooriad/lähenemine mingile probleemile. 
Eystensson „Modernismi mõiste“ – ei kirjenda lugematult autoreid ja teoseid, vaid analüüsib
mis modernism on ja mida ta teeb. Sealsed teose analüüsid aitavad modernismi mõistet avada
+ annavad uut pilti teosesse. Räägib mõiste arengust ajalooliselt.
Sandra  Gilbert ? „Hull naine pööningul“  naiskirjanik  19saj kirjanduses,  fantaasia  (???), raamat
on korraga nii kirjandusteooria kui ajalugu – kirjeldab neid omal viisil ja teoretiseerib nende
üle + annab 19saj ajalugu. 
Burkins? Postmodernistlik entsüklopeedia. Ajalugu ei ole narratiiv, vaid artiklite kogumikud,
kus   on   erinevate    autorite     esseed    ühe   kindla   teema   kohta.   Teosed   mida   analüüsitakse   on
erinevad, samuti ka meetodid – ent nimi võib olla Saksamaa romantism.
9. ja 16 jaanuar – eksamid
6. dets. 05. a.
Ei maksa võtta ainsa võimaliku võimalusena ühte kirjandusajalugu. Kirjandusajaloo autorid
peaksid teadma, miks nad kirjutavad nagu nad kirjutavad ja seletama lugejale oma  printsiipe . 
Kirjanduskoolkonnad, žanrid (nt Siuru). Pilt mis neist hiljem  luuakse  võib olla avaram ja neile
omistatakse  rohkem tähendusi kui ajal, mil rühmitus eksisteeris.
Modernism – ei ole ainult kirjanduslik mõiste (kunst, filosoofia). Seda on lihtsam vaadelda
teatud   koolkonnana   kindla   aja   perioodil   (1890-1930).   Modernistlike   teoste   omaduste,
printsiipide järgi defineerides, leidub neid ka hiljem ja varem. Realistlik viis seda vaadata,
oleks modernismi kaanoni kaudu. 
James  Joyce , Virginia Wolf, T.S  Eliot ,  Thomas  Mann. Ühtse vooluna hakati temast rääkima
60-ndatel.   Enne   kasutati   teda   nimedes    ekspressionism ,   futurism,    formalism .   Erinevates
käsitlustes erineb milliseid autoreid sinna alla liigitatakse.
Sõna ise  haakub  ennekõike uus, kaasaaegne, ebatraditsiooniline. Enese vastandamine vanale
oli   kirjanduses   suhteliselt    innovaatiline    nähtus.   Modernism   leidis,   et   ongi   vaja   „uut“   ja
„teistsugust“   kunsti.   Teosed   on   keerulised,   suurt   tähelepanu   pööratakse   vormile.   Lugejat
tahetakse šokeerida ja raputada, panna tööd tegema. Tundub, et maailm oleks nagu  kriisis .
Reaktsioon  tehnikale, mis on midagi inimvaenulikku (enne arvati, et on osa progressist mis
teenib inimkonna huve). Autoreid ühendabki suures osas seos  tehnikaga .
Modernsus – maailm, kus  feodaalkord  laguneb ja tekib „uus“ aeg, ka informatsiooni levik.
Modernism = reaktsioon modernsusele. Inimesed näevad, et tohutu kiirusega toimub teaduse
ja tehnika areng, muutunud on tarbimine, perekondlikud suhted ja ühiskondlikud suhted, ning
kõik see ei ole nii positiivne kui varem arvati (muidugi jääb autoreid, kes leiavad, et see kõik
on   positiivne).   M   tahab   panna   inimesi   tundma,   et   tegemist   on   kriisi   mitte   arenguga.
Modernismi   kriitiline   tahk   on   olnud    esiplaanil ,   kuna   enamus   kirjandusest   on   tulnud   nt
inglismaalt. Sellega kontseptualiseeritakse nähtust vastavalt sellele, kes sellest kirjutavad.
T.S. Eliot („Raisk maa“) – kirjanduskriitikuna propageeris seisukohta, et kunst ei pea mitte
ainult inimesi hirmutama vaid andma neile ka uusi lahendusi, võimalusi selles olukorras edasi
elada ja maailma uuesti mõtestada. Kritiseerib essees Joyce’i „ Ulysses  Kord ja Müüt“. Kaose
all on vanad antiik, inimteadvust korrastavad müüdid.  Ühelt  poolt öeldakse, et ajalugu on
justkui   unenägu  millest  tahaks üles ärgata,  kuid  antakse ka   kaudselt  mingid  korrastamise
printsiibid . Viis kuidas reguleerida ja korrastada seda mõttetut anarhiat, mida kujutab endast
kaasaaeg ja ajalugu. Too essee väljendab pigem siiski Elioti enda ideid, mitte Joyce’i omi. 
Oli ka kriitikuid, kes arvasid, et modernism ei ütle midagi maailma kohta ja juhib inimeste
mõtted eemale tõelistelt probleemidelt (Marxistlikud kriitikud)
Realismi ja Modernismi erinevus.
Realism  sarnaneb rohkem romantilise kirjandusega – müütiliste tegelaste jne. Realism püüab
kirjeldada maailma igapäeva elu võimalikult detailselt (maju, tube, maastike). Efekt on teose
maailma nägemises, nagu maailma meie ümber. Tekib tunne, et me oleme enesele tuttavas
kohas, isegi kui see maailm on umb. 2saj vanem. Välised kirjeldused. Õpime tunda tegelasi,
nagu tunneks neid päriselt. Klassikaline realism kirjeldab tegelaste mõtteid väga pikalt, annab
seega äratundmisrõõmu. K ka ühiskondliku tausta, harjumusi, elulugu. Balzac, O. Luts, E.
Vilde . Asjad peavad olema nagu elus, tegelane muutub osaks olustikust. Sündmused püüavad
olla samuti nagu elus (A.  Karenina  sobrab enne rongi alla hüppamist oma  kotis , see on lihtsalt
loomulik sundtegevus). Jutustajal on tugev autoriteet, me ei kahtle tema ütluses, mis tekitab
läbipaistvuse efekti, turvalisuse tunde – meil on võimalik asju analüüsida ja lahendada. 
Modernismi   loodud   maailm   on   märksa   kaootilisem,   raskem   jälgida   mis   toimub   –   ajas
liigutakse edasi ja tagasi. Püütakse sisse tuua maailmakäsitluse subjektiivsust, kui realism
püüab objektiivselt ( illusoorne , st müüakse teatavate võtetega) luuakse. Modernism tahab, et
me  loobuksime  illusioonist,  tegelikult  ei liigu  me  punktist  punkti  sujuvalt .  Võte:  Näidata
maailma   läbi   tegelaste   mõtte.   Nimetatakse   teadvuse   võtteks.   Me   ei   näegi   maailma
paikapandud narratiivina, vaid see ongi õigem viis näidata maailma  tegelikku  olemust. 
Georg Lukacs: Realistlik romaan peab näitama inimestele nende eesmärki siin elus, samas kui
modernism räägib naise tunnetest kui ta poodi läheb.
Palju on modernismi kaasatud naisi.
Modernism Postmodernismi silmade läbi
Modernism tõstis teema üles, et realismi ei pea kujutame ühel viisil. M pakkus välja uue
variandi    kuidas   reaalsust   kirjeldada.   PM   rõhutab,   kuivõrd    tehislikud    on   Kõik   maailma
kujutamise võtted. Luuakse illusiooni, kuid näidatakse ka kuidas see on tehtud. „Prantsuse
leitnandi tütar“ – lugeja saab valida ise lõppu. Mängiks muuhulgas ideega, et muidu autor
teaks mis ideega ta lõpetab, kuid too raamat paneb mõtlema just sellepeale, et autoril oli mitu
võimalust seda raamatut lõpetada, seega paneb meid mõtlema ka Kuidas on võimalik sellest
kirjutada. PM dekonstrueerib jutustaja kuju- annab talle autoriteeti, kuid võtab selle jälle ära.
Me jutustame, öeldes et see on jutustus – soovitades järele mõelda enne kui midagi omaks
võetakse.   PM   teosed   on   tihti   seotud   mingisuguse   varajasema    teosega    („Roosi   nimi“   Vs
„Sherlock  Holmes “). Modernism tahtis öelda, me oleme uued – PM konstateerib fakti, et siin
maailmas ei olegi enam midagi uut.