Kõnetegevuse psühholoogia 3. seminar (1)

Teema: kõne funktsioonid
Mis on kolme kõne vormi erinevused funktsioonide ja vahendite osas?
Suulise kõne peamiseks funktsiooniks on partnerite vahetu suhtlemine . Kõne on süntaktiliselt vähe hargnenud, oluline on intonatsioon , paralingvistilsed vahendid.Kasutatakse enimkasutatavaid sõnu, esineb sõnakordust ja palju asesõnu. Mõistmist soodustab situatsioon.
Sisekõne peamiseks funktsiooniks on oma tegevuse planeerimine ja reguleerimine ning vaimse tegevuse teenindamine. Sisekõne areneb suulise kõne baasil ja on sellega võrreldes veelgi vähem  hargnenud. Ei vaja täpset artikuleerimist, toetub ainult kujutlestele sõna hälikkoostisest.
Kirjalikku kõnet kasutatakse peamiselt mittevahetuks suhtlemiseks. Mõistmist ei toeta paralingvistilised vahendfid ega situatsioon.Kirjalik kõne on kõige enam hargnenud, kasutatakse keerulisemaid lauseid , kirjavahemärke, sõnavalik on laiem.
Mis on suulisele kõnele iseloomulikud tunnused?
Suuline kõne on süntaktiliselt vähe hargnenud, eriti dialoogi repligid. Olulist rolli mängivad kõnega kaasnevad paralingvistlised vahendid ja sitiuatsioon, milles kõne aset leiab. Samuti intonatsioon. Kasutatakse palju sõnakordusi ja asesõnu.
Millised on peamised kõne funktsioonid? Milleks on see teadmine õpetajale vajalik?
Kõne peamised funktsioonid on suhtlemisfunktsioon ja üldistamisfunktsioon. Need kaks funkstiooni moodustavad ühtsuse, nad ei ole üksteisest lahutatavad. Kuna suhtlemine ja üldistamine on omane kõnele alati ja ei sõltu konkreetsest ütlusest, nimetatakse neid funktsioone ka keele funktsioonideks. Järgmisel tasandil on kõnefunkstioonid järgmised: teabe vahendamine ; tunnetustegevuse teenindamine; oma ja teiste tegevuse reguleerimine-planeerimine.
Õpetaja peab teadma, at: lihtne teave täiskasvanu jaoks võib osutuda intellektuaalseks ülesdandeks või uueks teadmiseks lapsele. Õpetaja jaoks on oluline teada, kui suurel määral lapse tegevus on verbaliseeritud, sh. kui palju ta kasutab praktilisele tegevusele kaasnevat kõnet. samuti peab õpetaja teadma, et lapse arenedes keelevahendite osakaal teadmiste omandamisel järjest kasvab.Kuid arenguhälvete puhul on see piiratud või pole üldse võimalik. Oluline on õpetajal teada, et kui õpilane ei suuda teha kokkuvõtet oma tegevusest, siis ei suuda ta ka samalaadset tegevust hiljem verbaalselt planeerida.
Kuidas kujuneb reguleeriv-planeeriv kõne funktsioon?
Oma tegevuse verbaalse reguleerimise-planeerimise eelduseks on võime tegutseda teise isiku keeleliste intsruktsioonide järgi ning samuti oskus oma tegevust verbaliseerida tegevuse käigus ja tagantjärgi kirjeldada. Tavapärase arengu korral hakkab laps ühendama oma väliskõnet ja tegevust kolme aasta vanuses. Selles vanuses lapsed annavad iseendile korraldusi mingi tegevuse alustamiseks, s.t. see on oma tegevuse verbaalse reguleerimise alguseks. Laps fikseerib egotsentrilise kõnega oma tegevuse, sh üksikoperatsioonid, nende tulemused ning seejärel hakkab nimetama ka järgnevat tegevust. Seda võib pidada ka kõne planeeriva allfunktsiooni kujunemise alguseks. Kuuendal-seitsmendal eluaastal läheb egatsentriline kõne üle sisekõneks, vastavalt muutub ka oma tegevuse reguleerimine-planeerimine järjest rohkem sisekõne funktsiooniks.
Mis on suhtlemine, suhtlemise strateegia ja taktika ?
Suhtlemine on partnerite vastastikune mõjutamine, selle abil püütakse lahendada sotsiaalseid ülesandeid. Suhtlustegevust iseloomustavad spetsiaalsed osaoskused, mida tuleb õppida ja harjutada.
Strateegia kajastab suhtluseesmärgi saavutamise meetodit. Erinevateks strateegiateks on näiteks selgitamine, palumine, meelitamine, ähvardamine, veenmine. Eesmärgi püstitamine ja strateegia valik eelneb ütluse loomele. Strateegia valimise juurde käib ka keelevahendite valik, intonatsioon, toon jne., mis võib toimuda osaliselt ebateadlikult.
Suhtlemistaktika on eesmärgi ja strateegia konkreetne realiseerimine : sõnavalik, ütluse hargnevus, suhtlusruumi dimensiooni valik, emotsinaalsuse aste jne. Taktika kasutamine sõltub  keele valdasmisest ja suhtlemiskogemusest.
Millised on peamised suhtlemisvormid lapse ja täiskasvanu vahel erinevatel arengu etappidel ?
Isikulis - situatiivne suhtlemine: esimese eluaasta esimene pool.  Naeratud, pilgu fikseerimine, häälitsused.Laps ootab täiskasvanult sõbralikku tähelepanu, see võimaldab rahuldada tema esmaseid vajadusi.
Tegevuslik-situatiivne: 0.6-3 a. Suhtlemine läbi praktilise koostöö ja selle huvides. laps tegutseb täiskasvanu kõrval. Täiskasvanu rolliks on olla lapsele heatahtlik abiline ja hindaja ja lapse tegevust reguleerida. Last huvitab oma tegevuse tulemus, peamiseks suhtlusviisiks on praktilised operatsioonid esemetag, millele lisandub kõnekate. Isikulise kontakti osakaal suureneb, kuid veelgi kiiremini areneb tegevuslik suhtlemine, mis nõuab lausete kasutamist.
Situatsiooniväline-tunnetuslik: 3 - 4,5-5,5 a. Laps ootab suhtlemisest täiskasvanuga tunnustust, tähelepanu ja koostööd. On hinnangute suhtes väga tundlikud. Täiskasvanu on teadmiste allikas ning peavad vastama küsimustele: Mis see on? Kuidas teha? Miks see on niisugune?. Peamine suhtlemisviis on kõne, hakkavad kujunema sidusa kõne alged .
Situatsiooniväline-isikuline: hakkab arenema kuuendal eluaastal. lapse huviorbiiti satuvad sotsiaalsed suhted, tähtsad on isikulised suhtlemismotiivid. laps kõneleb iseendast ja tunneb huvi täiskasvanu elu-olu vastu. laps otsib vastastikust mõistmist ja tunnetele kaasaelamist. Laps hakkab arutlema eetiliste probleemide üle. Kasutab pikemaid lauseid, kõnes on rohkem inimest ja tema tegevust iseloomustavaid sõnu. See suhtlemisvorm on oluline kooliküpsuse tunnus: laps on valmis olema õpilase rollis.
Millised on peamised suhtlemisvormid kahe lapse vahel erinevatel arengu etappidel?
Praktilis-emotsionaalne: kuni 4 a. Isikulis-tegevuslikest motiividest kantud. verbaalsete kontaktide osakaal kasvab kuni 75% etapi lõpuks.
Tegevuslik-situatiivne: 4-6 a. kujuneb koostöö, mängudes eelistatakse eakaaslalst täiskasvanule. Motivid tegevuslikud, isikulised, vähesel määral tunnetuslikud. situatiivne kõne kuni 85%.
Situatsiooniväline- tegevuslik: alates 7a. Juhtiv tegevus on mäng reeglite järgi. Motiivid isikulised, tegevuslikud ja tunnetuslikud. Peamine suhtlemisviis kõne, kujuneb normatiivne suhtlemine ja käitumine.
Situatsiooniväline- tunnetuslik: areneb algklassides. Peamine motiiv tunnetuslik.
Situatsiooniväline-isikuline: kujuneb kooli keskastmes. Sellest sõltub laste isiksuse areng. Suhtlemine eakaaslastega ületab 3 korda suhtlemise täiskasvanutega.
Mille poolest erineb erivajadustega laste suhtlemine eakohase arenguga laste suhtlemisest?
Arenguhälvetega lastel kujunevad suhtlemisvormid hilinemisega ja vajavad sihipärast kujundamist. AEV lapsed valdavad keelevahendeid puudulikult, see valdub nii kõne mõistmisel kui ka lapse enda kõnes. Suhtlemisstrateegiate ja suhtlemistakstikate vähese tundmise tõttu ei osata valida suhtlusstiili. Ei osata arvestada partneriga, s.t. kujutada ette partneri rolli.Suhtlemismotiivide arenematusest tulenevad negatiivsed hoiakud, vähene vajadus luua kontakte ja jätkata dialoogi. Oskamatus töötada kirjalike tekstidega , kust võiks hankida teavet suhtlemisest ja käitumisnormidest.
Teema: Kõne ja psüühilised protsessid
Millises vanuses on millised tunnetusprotsessid juhtivad? Milleks on see teadmine õpetajale vajalik?
Taju - kuni 5 a. Laps uurib keskonda ja tutvub sellega. Tajude põhjal tekivad konkreetsed, seejärel üldistatud mälukujutlused, mälu peamine funktsioon on tuttavate objektide äratundmine.Algub räägib laps ainult sellest, mida tajub - kõne on situatiivne ja sõltub lapse tegevusest. Kasutatavad sõnad kuuluvad baassõnavarasse. Ka kõne mõistmine sõltub situatsioonist. Kui laps hakkab kasutama verbi minevikuvorme, annab se tunnistust sellest, et lapse kõne hakkab toetuma ka mälule.
Mälu - umbes 5 a vanuses on mälu kiire areng muutnud selle juhtivaks tunnetusprotsessiks. iseloomulik on taju põimumine mälukujutlustega. Kaemuslik-praktilisele mõtlemisele lisandub kaemuslik-kujundiline. Lapsel on tajukujutlused ülesannete praktilisest lahendamisest, kujuneb võimalus kasutada pilte ülesannete täitmiseks. Paralleelselt areneb verbaalne mõtlemine. Kõnele taju alusel lisandub kõne kujutluste põhjal, samal ajal võimaldab teiste isikute kõne täiendada oma mälukujutlusi. Hakkab arenema sisekõne, mis võimaldab opereerida mälukujutlustega ja reguleerida oma tegevust.
Mõtlemine - on juhtivaks psüühiliseks protsessiks 12-14 a vanuses. Iseloomulik on taju, mälu ja mõtlemise tihe põimumine. Ühelt poolt annavad taju ja mälu materjali mõtlemisele, teiselt poolt inimene tajub, jätab meelde ja meenutab mõteldes. Need protsessid pole üksteisest praktiliselt eraldatud. Peamine mõtlemise liik on verbaalne(verbaal-loogiline ja arutlev), kus üksutsena rakendatatkse valdavalt üldistatud kujutlusi ja mõisteid.
Pedagoog peab laste arendamisel arvestama nende juhtuiva tunnetusprotsessiga. Taju perioodil on vaja õpetada last vaatlema, analüüsima, võrdlema esialgu tegelikkust , hiljem ka kujutisi/pilte. Laste mäluga on õpetajatel vaja arvestada oma kõneloomes ja lugemistekstide valikul või kohandamisel. Algajale lugejale tekitavad pikad laused raskusi, kuna tema operatiivmälu on koormatud sõnade kokkulugemisega, s.t. lugemistehniliste operatsioonidega ja vastavate üksustega. Mõtlemise seiukohalt on õpetaja roll teadvustada lastele ebateadlikult kontrollitavad operatsioonid, muuta keelekasutus teadlikuks ja tahtlikuks. Selleks tuleb omandada metakeelelised operatsioonid: häälimine, häälikupikkuse muutmine, käänamine, pööramine jne. Sejures rakendatatkse mõtelmisoperatsioone nagu analüüs, süntees, võrdlemine, üldistamine jne.
Kuidas on seotud kõne ja tajuprotsessid ?
Keskkonna tajumisest sõltub iga situatiivse ütluse sisu, kaudselt ka situatsiooniväliste ütluste sisu. Tajudest ja tajukujutlustest sõltub suurel määral ka ütluse mõistmine. Situatsioon avaldab ütluse mõistmisele otsest mõju kuni 10-1 aasta vanuseni: laps elistab situatsiooniloogikat ütluse grammatilisele tähendusele. Taju täpsusest sõltub kõnes väljendatavate tunnuste hulk, mahust ja kiirusest kujutluste hulk. Taju analüütilisus kajastub ütluse hargnevuses, taju mõtestatusest sõltub loogilis-grammatiliste suhete väljendamine kõnes. Mida laps pole tajunud, sellest pole tal ka võimalik kõnelda. Kõnel on lapse taju suhtes järgnevad funktsioonid: suunav-osutav- sõna asendab suunavat žesti; rühmitav - sõna annab raamid ühte liiki objektide või tunnuste rühmitamiseks. Kõne soodustab analüütilist tajumist- terviku osad ja tunnused. Kõne kergendab tajutava mõtestamist- suunab tähele panema objektide suhteid ja funktsioone.
Kuidas on seotud kõne ja mäluprotsessid?
Kõnelda sellest, mis pole kõne ajal tajutav, võimaldab episoodiline ja semantiline püsimälu, s.t. kõneleja varasemad kogemused ja teadmised maailmast. Mida noorem laps või mida madalam intellekt , seda suurel roll on episoodilisel mälul. Keelemälus säilitatakse keeleüksused ja ka oskused nendega opereerida, sellest ammutatakse keelematerjal kõnelemiseks. Keeleüksused on mälus omavahel seostatud , olulisemad on semantilised seosed. Need seovad protseduurilist keelemälu semantilise(teadmised maailmast) ja episoodilise(teadmised oma minevikust) mäluga.Iga ütluse loomes ja tajumisel osaleb operatiivmälu. Kõne mõistmiseks tuleb tajutav keelend hoida mälus selle mõistmiseni. Kõneloome protsessis hoitakse mälus mõte ja ütluse plaan kuni selle realiseerimiseni. Operatiivmälu mahuks on 7 +/-mingit üksust.
Mälule toetuva ütluse loome sõltub mälu süsteemsusest, täpsusest, valikulisusest, mahust, mõtestatusest. puuduliku süsteemsuse korral kannatab mõtete järjestatus, vähene täpsus ei võimalda kirjeldada detaile, mälulünkadest tulenevad mõttelüngad tekstis jne.
Verbaalne mälu pole kõneta võimalik. Semantiline mälu sõltub kõnest enam kui episoodiline mälu. Arenenud verbaalse kõne mehhanismiks on sisekõne. Kõne mõju mälule: võimaldab mälu täiendada ja täpsustada, meelde jätta abstraktseid objekte ja nendega opereerida(reeglid, mõisted jne), materjali rühmitada, teadmisi mõtestada, luua fantaasiakujutlusi.
Kuidas on seotud kõne ja mõtlemisprotsessid?
Kõne areneb lapse mitteverbaalsest suhtlemisest, mõtlemine aga praktilisest tegevusest. Teisel eluaastal nad põimuvad, siis kui lapse sõnad ei ole enam pärisnime rollis, vaid nimetavad mingit objektide või tunnuste rühma, kui sõna tähisdtab mingit üldistatud kujutlust. Kõnel on mõtlemise arengus samalaadne roll kui taju arengus: kõne suunab seoste leidmist , annab lapse käsutusse vastavate kategooriate raamid. Mõtlemine jaguneb kolmeks etapiks: kaemuslik-praktiline, kaemuslik- kujundiline ja verbaalne. esimesel etapil kasutab kõne mõtlemise tulemusi, kolmandal etapil aga on kõne mõtlemise mehhanismiks nii ülesannete lahendamisel kui ka uute üldistuste tegemisel.
Mõtlemine võimaldab omandada ja kasutada abstrakste tähendusega keeleüksusi, mille aluseks ei ole tajukujutlused. Konkreetses kõneaktis on mõtlemisel kaks ülesannet: mõtte genereerimine ja mõttele vastavate keelevahendite leidmine. Mõtlemine osaleb kõne mõistmisel: Mõtete seostamine, mõttelünkade täitmine, järeldamine.
Kõne osalus mõtlemises lapse arenedes järjest suureneb. kõne võimaldab lapsel luua abstrakseid kujutlusi ja mõisteid, keel annab mõtlemise käsutusse valmis struktuuird suhete fikseerimiseks ja soodustab mõtte hargnemist. Keeleüksused on üheaegselt verbaalse mõtlemise  ja kõnelise suhtlemise vahendiks . Kõne ja mõtlemine on omavahel seotud ka metakeeleliste vahendite omandamisel.
Mis on sisekõne funktsioonideks; milline on egotsentrilise kõne roll sisekõne kujunemisel; milline on sisekõne struktuur ja miks kujunevad erivajadustega lapsel egotsentriline kõne ja sisekõne hiljem/puudustega?
Sisekõne on üks kõnetegevuse vomidest. Tema funkstiooniks on teenendada verbaalset tunnetustegevust ning planeerida-reguleerida oma tegevust. Sisekõne tervikuna on intellektuaalse tegevuse verbaalne mehhanism , mõtestatud suhtlemine iseendaga. Sisekõne eelduseks on egotsentriline kõne, s.t. väliskõne, mis saadab lapse tegevust. Egotsentrilise kõne roll sisekõne kujunemisel on järgmine: täidab intellektuaalseid ülesandeid nagu hiljem sisekõne.; struktuurilt läheneb egotsentriline kõne sisekõnele: väheneb süntaktiline hargnevus, sõnad redutseeruvad, sõnakasutuses on individuaalne tähendus esikohal; egotsentriline kõne hääbub seoses üleminekuga sisekõnele ja kaob peaaegu täielikult ajaks, kui lapsel muutub juhtivaks verbaalne mõtlemine. Sisekõne on veelgi vähem hargnenud ja enam redutseeritud kui egotsentriline kõne. Sisekõne kasutusvorme saab hargnevuse alusel jaotada: hääletu väliskõne, suhteliselt hargnenudsisekõne, redutseeritud sisekõne, opereerimine kõnekujutlustega. Need etapid kajastavad inimese vaimse tegevuse arenguastet üldse, aga samuti iga toimingu automatiseerituse astet.
Erivajadustega laste egotsentrilise kõne ja sisekõne puuduliku arengu põhjused on kompleksesd. negatiivselt mõjub sotsiaalse väliskõne keeleline puudulikkus, sest egotsentrilised ütlused ei saa olla väliskõne ütlustest arenenumad. Veel on põhjuseks väliskõne funkstionaalne arenematus - egotsentriliste ütluste kasutamine kajastab teise isiku kõne reguleeriva rolli üleminekut lapsele. Neil lastel on vajadus väliste algoritmide ja materialiseerimisvahendite järele. Kuna lapsed ei suuda tegutseda verbaalsete instrukatsioonide järgi, ei suuda nad ka oma tegevust planeerida-reguleerida. Samuti on üheks põhjuseks lapse tegevuse arenematus, sest egotsentrilised repliigid ei kajasta muud kui oma tegevuse osatoinguid ja operatsioone.
Kuidas mõjutab intellektuaalne puue kõne arengut ning kõnepuue intellektuaalse tegevuse arengut?
Kõnepuue intellektuaalse alaarenguga isiku puhul tuleb vaadelda kui teisest puuet, mille korral intellekt ei suuda ja / või ei taha normatiivset keelesüsteemi täielikult omandada. raskused tekivad lapsel teise isiku kõne tajumisel, sest tal pole teadmisi ega kujutlusi, mida aktualiseerida, ta ei erita tajuväljas objekte, millest räägitakse. Keeleüksusi ei suudeta kokku viia tegelikkusega. Igal juhul avaldab kõne arendamine intellektile positiivset mõju: suunab taju, süstematiseerib kujutlusi, soodustab abstraheerimisvõimet.
Juhul kui esmaseks puudeks on kõnepuue, on olukord teine. Esialgu arenevad neil lastel intelelktuaalsed protsessid võrdväärselt eakaaslastega. Kuna lasp ei omanda keelevahendeid, otsib ta alternatiivseid suhtlemisvahendeid nagu žestid, osutamine. Just suhtlemisaktiivsus eritab primaarse kõnepuudega laspi primaarse intellektipuudega lstest, viimaseid rahuldab nende kõne seisund. Kuid ohtlik on lapsele olukord, kus intellekti käsutuses ei ole keelesüsteemi, sest siis pidurdub vasrti ka intellektuaalsetre protsesside areng. Väljapääsuks on kõne arendamine või alternatiivsete suhtlusvahendite kasutuselevõtt. Kui  lapse arengut mitte korrigeerida, kujuneb välja olukord, kus alakõne ja intelelktuaalsete protsesside arenematus pidurdavad teineteist vastastikku. Alati kannatavad antud protsesside kõrgemad vormid.
Teema: Laste kõne areng
Kuidas selgitavad kõne arengut kolm psühholingvistika koolkonda?
Biheivioristide põhiseisukohad: kõnelema õpitakse imiteerimise teel; keelenormilevastavad sõnad ja grammatilised vormid leiavad täiskasvanutelt positiivse või negatiivse kinnituse , mis määrab nende omandamise; omandatavad operatsioonid on assotsiatiivset laadi ; peamised keeleüksused on sõnad. Rõhutatakse selliste operatsioonide nagu vaatlus ,modelleerimine ja jäljendamine osatähtsust keele omandamisel.
Nativistide põhiseisukohad: Kõne baas on bioloogilist päristolu ja ei ole lapse kogemusest sõltuv. Kõigi laste kõneareng on sarnane, sõltumata keelest, ligkaudu ühes ja samas vanuses võetakse kasutusele ühesõnalause ja kahesõnalised struktuurid. Laps peab omandama emakeele muutereegilid, et moodustada pindstruktuuri lauseid, kuid see on seostud aju küpsemisega. Kui saabub õige aeg, teeb laps vajalikud üldistused ja omandab lausete koostamise oskused. Nende teooria järgi semantikat õppida pole vaja, sest semantiline baas on bioloogiliselt juba olemas, samuti sooritatakse alati ühes ja samad muuteoperatsioonid,nagu teeb arvuti. Keskse üksusena vaadeldakse lauset ning muuteoperatsioonide omandamist käsitsetakse lapse aktiivse ja konstruktiivse tegevusena , mitte lihtsalt maatkimisena.
Kognitivistide põhiseisukohad: keele omandamine sõltub lapse kognitiivsest arengust, intellektuaalsete protsesside areng ennetab väikelapse kõne arengut. Kõne areng sõltub lapse tegevusest, tegevusstruktuuride(kujutluste) omandamisest. Kujuneb seos praktilised toimingud - nende kujutlused- kujutluste väljendamine teiste jaoks mingite vahenditega, sh keelevahenditega. Oluline on koostegevus lapse ja täiskasvanu vahel.Lapse esimesed keeleüksused vajavad kujutlusi, millele toetuda, hiljem vajavad üldistatud kujutlused ja nende sõltumatus situatsioonist keelt. Peamine üksus on ütlus, kõneloome on heuristline. Operatsioonid: valik, sobitamine, järjestamine, sisestamine ; simultaanne ja suktsessiivne analüüs jne
Kuidas on seotud juhtiv tegevus, juhtiv psüühiline protsess ja kõne lapse arengus?
Iga arenguperioodi iseloomustab mingi juhtiv tegevus,mis kõige enam mõjutab lapse arengut. Juhtivaid tegevusi on kahte tüüpi: laps ja teised inimesed, laps ja esemed. Iga uus kõnefunkstioon vajab vahendeid, mis on tingimuseks uute keelevahendite omandamiseks. Kõnefunktsiooni kutsuvad esile lapse juhtiv tegevus vastaval arenguperioodil. Juhtivast tegevusest sõltub kõige enam nii psüühiliste protsesside kui ka kõne areng. Tegevusest tuleneb vajadus kasutada kõnet mingis funktsioonis, funktsioonist tuleneb kõne sisu, sisu vajab vastavaid väljendusvahendeid.
Imikuiga: 0-1,0 a. Juhtiv tegevus on emotsionaalne suhtlemine täiskasvanuga, temaga kontakti loomine. Suhtlemine on sellel perioodil väga vähesel määral verbaalne.
Väikelapseiga: 1,0-3,0 a. Juhtivaks tegevuseks sel perioodil on tegutsemine esemetega, mille käigus laps omandab nende kasutamisviisid. Kujuneb ja areneb tegevuslik-situatiivse suhtlemise vorm. Kujuneb üldistamine ja seoses sellega areneb aktiivselt ka sõnavara, kõne hakkab muutuma mõtestatumaks ja mõtlemine verbaliseeruma. lapsotsib koostöövõimalusi täiskavanuga(osutav funktsioon, abi otsimine). Koostöö nõuab dialoogi, see omakorda nõuab ütluse grammatilist vormistamist. Seega, esemeline tegevus ja sellega seotud tegevuslik-situatiivne suhtlemine põhjustavad selles vanuses lapse kõne semantilise ja formaalse külje äärmiselt aktiivse arengu. Etapi lõpuks on tavaarenguga laps omandanud keele baasüksused.
Eelkooliiga: 3,0-7,0 a. Juhtivaks tegevuseks mäng- esemeline mäng, rollimäng, reeglimäng. Uued suhtlemisvormid täiskasvanuga on situatsiooniväline-tunnetuslik ja situatsiooniväline-isikuline. Teiste lastega suhtlemisel praktilis-emotsionaalne ja tegevuslik-situatiivne, etapi lõpus ka situatsiooniväline-tegevuslik. Keskne on kõne reguleeriva-planeeriva funktsiooni areng. Etapi lõpul algab sisekõne kujunemine. peamine näitaja sel etapil on sidusa kontekstikõne kujunemine. Sidusa teksti loomet toetavad mälu areng ja sisekõne kujunemine. lapse kõne ei sõltu enam otseselt tajuväljast, on võimalus fantaseerida ja valetada. Samuti hakkab laps valima keelevahendeid sõltuvalt suhtluspartnerist. Enamasti omandatakse selperioodil täielikult hääldamine, valdav osa süntaksist ja morfoloogiast, aktiivselt areneb sõmamoodustus.
Kooliiga: 7.0-18.0 a. Algklassides juhtivaks õpitegevus, keskastmes suhtlemine eakaaslastega, vanemates klassides ja edaspidi õpitegevus elukutse omandamiseks. Õpitegevuses on suhtlemine kõige enam organiseeritud-reglementeeritud.Toimub teadmiste omandamine, üldistamine ja süstematiseerimine. Keskastmes ja hiljem muutub kõne teadmiste omandamise viisist lisaks nende ümbertöötamise ja uute teadmiste loomise viisiks. Selleks peab kõne muutuma teadlikuks ja tahtlikuks, keelevahendite kasutamine võimalikult täpseks: areneb kõne metakeeleline funktsioon, kõnevormidest aktiivselt kirjalik kõne. Arenevad suhtlemmise tegevuslik ja isikuline vorm, mis on oluline noorukite omavahelises suhtlemises. Omandatakse suhtlemise strateegia ja taktika. Areneb argumenteeriv kõne ja individuaalne stiil
Täiskasvanu: Kõne sõltub inimese elukeskkoonast ja tööalast. Omandatakse uusi sõnu, täiustuvad suhtlemisoskused .
Mis on iseloomulik lapse kõnele kõne-eelsel, grammatika-eelsel ja grammatika omandamise perioodil?
Kõne- eelne periood: 0,2-0,11 a. Alguses kisa ,  0,2-0,5 a vanuses koogamine ja  0,5-0,11- 0,12 a  vanuses lalin. Koogamise alla peetakse silmas vokaliseerimist, häälikuid moodustatakse juhuslikult, otsest seost hilisema kõne arenguga koogamisel ei ole, kuid laps harjub kuulama oma häälitsusi ja tunnetama keele asendit. Llaps kasutab koogamist kontaksti saavutamiseks täiskasvanuga ja väljendab sellega oma emotsionaalset heaoluseisundit. Ka lalinat kasutab laps kontakti loomiseks. Lalina perioodil hakkab laps häälikuid ühendama silpideks. Lalina funktsiooniks on silbimoodustusmehhanimi kujunemine. laps õpib moodustama väiksemaid segmente , millest koosneb suuline kõne. Lalinat iseloomustab muutuv intonatsioon: laps muudab tämbrit, tooni kõrgust. lalin on geneetiliselt programmeeitud, ka kurdid lapsed hakkavad lalisema, kuid nende lain hiljem hääbub. Lalin puudub või on vaene motoorse alaalia diagnoosiga lastel. Vaimse alaarenguga lastel lalin hilineb.  Paralleelselt lalisemisega areneb kiiresti lapse kõne tajumine, ta hakkab ära tundma esimesi sõnu.
Grammatika-eelne periood: 0,11 kuni teise eluaasta lõpuni. Kujuneb seos sõna-objet sõltumata taustast . Esialgu reageerib laps paremini üksiksõnale kui sama sõna sisaldavale fraasile.Perioodi lõpul arvestab laps fraasi kuuluva mitme sõna leksikaalset tähendust, kuid mitte veel grammatilist tähendust. Mõistetakse neid sõnu, millele vastavad objektid ja tunnused on situatsionis tajutavad . Perioodi alguses omandab laps uusi sõnu aeglaselt ja kasutab neid ühesõnaluses, sõna kajastab seda, millele laps situatsioonis tähelepanu pöörab. Sõnade häälikoostison moonutatud: redutseeruvad ühesilbilisteks või sõna silbistruktuur küll säilub, kuid häälikkoostis võib olla oluliselt moonutatud. Perioodi algust( kuni 1,6 a) nimetatakse süntagmaatilise foneetika etapiks. Sel perioodil pole tähtsust üksikhäälikutel tähtsust, oluline on mingi häälikujärg sõna silbistruktuuri realiseerimiseks. Sõna hääldamine on meelevaldne ja muutlik. Ülekaalus on nominatiivne sõnavara. Eesti laps omandab sel perioodil kõnetakstide mudelid. Teise eluaasta keksel jõuab laps paradigmaatilise foneetika etapile, mida iseloomustab ssõnade vastandamine üksteisele häälikkoostise poolest ja aktiivne sõnavara omandamine. Oluline on vähemalt osaliselt õigete häälikute kasutamine sõnas. Eakohase arengu korral ennetab foneemikuulmise areng artikuleerimise arengut. Etapi lõpul on lapse sõnavara paarkümmend kuni paarsada sõna.
Grammatika omandamise periood: teise eluaasta lõpust 9-10 a. Grammatika omandamine algab kahesõnalausete kasutamisega teise eluaasta lõpul. Juhtivaks on lapse kõne süntaktiline areng. Morfoloogilised vormid tulevad kasutusele ainult süntaktilistes konstruktsioonides,mis neid vajavad. Kahesõnalause kujutab endast esialgu süntagmaatilist grammatikat e. lekseemigrammatikat. Lauses paigutatakse esikohale emotsionaalselt kõige tähtsam sõna. Sõna esineb kas ühes vormis või 2-3 vormis. Grammatiline vorm juhuslik, mittefunkstionaalne. paradigmaatilise grammatika etapile jõuavad lapsed ligikaudu kahe aasta vanuses. Selle etapi tunnuseks on sõnavormide kasutuselevõtt. Sõnalõpud ja teised gramatilised morfeemid omandatakse varem kui astmevahelduslik tüvemuutus. Lapsnagu otsiks grammatiliste vormide piire ja katsetaks nende kasutamist: omandatakse mingi grammatilise kategooria variant ja kasutatakse ainukese võiamlusena( mängin-> mängida, loeda, jooda), omandatakse paralleelsed variandid,mida aga omavahel segistatake. Grammatilised baasoskused omandab eakohase arenguga laps umb. 3 aastaselt, valdab harilikult kõiki käändevorme, tegusõna käskivat kõneviisi ja kindla kõneviisi oleviku - ning minevikuvorme, tegevusnimesid. Kasutattakse baaslauseid, laiendatud lihtalauseid, ilmuvad esimesed liit- ja koondlaused. Areneb aktiivselt sõnavara. Järgmisel paaril aastal omandatakse uued liitlausete tõõbid ja harvem kasutusel olevad sõnavormid, aktiivselt areneb sõnaloome, täpsustub hääldamine ja astmevahelduslike sõnatüvede kasutamine. Viieaastase lapse väliskõne on niivõrd arenenud, et hakkab arenema sisekõne ning lapsed on võimelised omandama metakeelelisi oskusi, s.t. õppima lugema ja kirjutama. Järgnevatel aastatel omandatakse oskus kasutada kontekstisidusaid lauseid, erandeid ja sõnavorme harva esinevates funktsioonides,areneb sõnaloomeoskus.
Mis on iseloomulik lapse kõnele mõtte-, semantilise ja pindstruktuuri süntaksi tasemel?
Mõttesüntaksi tasemel on iseloomulik, et teemaks on tähelepanuväljas olev situatsioon, reemaks tähelepanu fookuses olev situatsioonikomponent. Mõttespntaks jõuab vahepealseid etappe(muuteoperatsioone) läbimata pindstruktuurini. Kuna laps ei oska veel kuulajaga aarvestada, piirdub suhtlemisakt reemaga ehk psühholoogilise öeldisega. Kui lapselon sõnaa olemas, siis ta kasutab seda,kui sõnu veel pole, väljendatakse end žestiga. Ühesõnalausega väljendab laps üsnagi mitmeid semantilisi suhteid, nagu tegija , tegevuse objekt,valdaja, koht jm. Väliselt üks ja sama sõna väljendab sõltuvalt situatsioonist erinevaid suhteid. lapse jaoks on selperioodil oluline, mida sõnaga tähistada, mitte pindstruktuuri grammatika.
Semantilisele süntaksile peetakse kolmeosalist struktuuri: subjekt- objekt- tegevus(seisund). Kahesõnalause perioodil on iseloomulik,et laps väljendab kolmest komponendist ütluses ainult kahte. Semantilise süntaksi eelduseks on verbaliseeritava situatsiooni liigendamine.Mõtte väljendamise peamiseks vahendiks on sõnajärg, grammatiline vormistus on piiratud. Sõnajärje valikul avaldub mõttesüntaksi mõju, kõneleja jaoks olulisem info paigutatakse harilikult ütluse algusesse. Ütluses avaldub nii teema kui reema , mis tähendab, et laps hakkab arvestama kuulajat , kellele on vaja öelda, millest jutt käib. Semantiline süntaks on eelduseks keelesüntaksi omandamisele.
Pindstruktuuri süntaksi omandamine algab kolmandal eluaastal,eriti aktiivne periood on lapse kolmas-neljas eluaasta. lapsel tuleb omandada keelevahendid (sõnad ja nende vormid ning lausemallid) ning muuteoperatsioonid, mis võimaldavad semantilise süntaksi tasandilt jõuda pindstruktuurini. Muuteoperatsioonide omandamise alletapid: Baaslausete kasutamine.Mõningad sõnaasendused või -lisamised osutuvad muuteoperatsioone sooritades vajalikuks ja tulenevad keeleüksuste omavahelistest seostest, seega baaslaused arenevad; Baaslausete ühendamine-laiendamine, mis seisneb kahe või enama süntaktilise baasstruktuuri ühendamises. laps suudab mingeid semantilisi rolle küll väljendada, aga seda eraldi lausetes ; Sidusa teksti loome, kontekstisidusad laused nõuavad uusi muuteoperatsioone; sidusa kirjaliku teksti loome. Suurem hargnevus, suulisest kõnest erinev lausestruktuur ja täpsem sõnavalik eeldavad uute muuteoperatsioonide kasutuselevõttu.
Laps loob esialgu ise oma keelesüsteemi,mis järk-järgult läheneb keelekeskkonnas kasutatavale süsteemile.
Kõnetaju arenegus kehtivad seaduspärasused: sõltuvus kontekstist või situatsioonist; sõltuvus operatiivmälu mahust ja keeleüksuste valdamisest.
Millised on õige hääldamise kujunemise seaduspärasuses?
Hääldamise areng kestab kaua ja sõltub omandatavast keelest.Eesti laps omandab artikuleerimise põhiliselt teisel ja kolmandal eluaastal, ¾ lastest on selle lõplikult omandanud 5.-6. eluaastal, kõnehingamise areng jätkub algklassides,arenenud hääl kujuneb välja 18-21 aastaks.
Artikuleerimise ettevalmistus toimub kisa,koogamise ja lalina perioodil: kujuneb artikulatsiooniaparaat, laps kuuleb oma häälitsusi, lalisedes omandatakse silbimoodustamise oskus mis on artikuleerimise peamiseks eelduseks. Et omandada emakeele häälikusüsteem, peab füüsikalise kuulmise pinnal kujunema kõigepealt foneemikuulmine, võime ära tunda ja eristada emakeele sõnu ja häälikuid. Selle psühhofüsioloogiliseks mehhanismisk on sensoorne abstraktsioon. Igas keeles kujunevad just selle keele foneemide tunnustele iseloomulikud foneemikuulmise mehhanismid ehk mälupesad. lapse aju hakkab ära tundma korduvaid signaale. Laps püüab oma hääldamist järjest enam lähendada keelekeskkonnas kasutusel olevale hääldusele. Lapse foneemikuulmise arengul on kaks paraleelset funktsiooni: fonoloogiline funkstioon tähendab keelesüsteemi foneemide, st. tähendust eristavate üksuste äratundmist; foneetilise funktsiooni ülesandekson võrdlemise teel reguleerida lapse enda hääldamist. Väljendusvahendistest omandab laps kõigepealt intonatsiooni. Sõnade hääldamist tuleb vaadelda paralleelselt kahes plaanis: rõhulis-rütmiliste struktuuride kui hääldusraamide omandamine(silp, kõnetakt, välde); õnade häälikkoostise omandamine.
Häälikute omandamisel omandatakse kõigepealt häälduslikult kontrastsed(erinevad) häälikud. Esmane jaotus alati täishäälik-kaashäälik.sagedasemad paarid: a-i, i-u, p-m,p-t. Lihtsamalt artikuleeritavad häälikud omandatakse varem, keerulisemad hiljem. Eesti keeles üks raskemaid häälikuid r, vähem s, l, k, õ.
Füsioloogilises puuded ehk eakohased vead: häälikute puudumine, häälikute asendamine, häälikute vastastikune asendamine, häälikute moonutamine. lapse artikulatsiooniaparaadi arengut silmas pidades on substituutide kasutamine ja nende dünaamika keele häälikusüsteemi suunas seaduspärane nähtus. Normaalse arengu korral on substituudid ja normikohased häälikud akustiliselt küllaltki erinevad, häälduskoha poolest aga lähedased. Hälbelise arengu korral on aga substituudid kõlalt õigele häälikule lähedased,motoorselt aga oluliselt erinevad, nt uvulaarne r, lateraalne s.
Eesti laste hääldamist iseloomustab: Häälik ei tule kasutusele sõna kõikides positsioonides. reeglina on hääliku hääldamine kergem lihthäälikuna, raskem häälikuõhendeis, kus ta võib esialgu puududa . Esineb kõla, moodustuskoha ja -viisi poolest sarnaste häälikute asendamist ja segistamist., häälikute järjekorra muutmist , ärajätmist. Väikelaste kõnele on iseloomulik palatalisatsioon ja üldine ebaselgus. sageli esineb ka interdentaalset hääldamist. Sünade lühenemisel jätavad lapsed harilikult ära rõhutuid silpe: eesti oma sõnades säilib sõna algus, võõrsõnades võib rõhutu algussilp ära kaduda(pala pro palavik , raas pro garaaž). Häälikute ärajätmine ehk elisioon on väga levinud, enim jäetakse ära konsonante(aktor pro traktor ). Sageli asendatakse häälikuid, mis tihti avaldub koos häälikute ärajätmisega(anku pro jänku). Asehäälikuid ehk substituute jagatakse üldlevinuteks ja indivduaalseteks(laamat pro raamat).
Millised etapid läbib laps sõnatähenduse omandamisel?
•Üldistuse nullaste: sõna tähistab ühte konkreetset eset; ka pärisnimed.
•Esimene üldistusaste: sõna tähistab sarnaste esemete rühma. Baassõnavara (G. Lakoff ).
•Teine üldistusaste: sõna tähistab mitmeid esemete, tegevuste rühmi, millel on ühine nimetus. Toimub ka rühmade konkretiseerumine ning terviku ja selle osade eristamine.
•Kolmas üldistusaste: teise astme kujutluste ja sõnade ühendamine veelgi üldisemateks rühmadeks.
•Neljas üldistusaste: sõnavara kajastab teaduslikke mõisteid.
Sõnatähenduse kujunemiseks peab lapsel tekkima seos kuuldud sõna ning nende reaalselt esinevate esemete, tunnuste, tegevuste jne. vahel, mida see sõna tähistab.
Millised on grammatika omadamise seaduspärasused?
Süntaks on tasand, mille kaudu omandatakse sõnad, nende vormid( morfoloogia ) ja hääldamine.
Lapsel on grammatika omandamiseks vaja teadvustada need nähtused, millest saab keele abil infot edasi andaja osata säilitada ja kasutada keelelist infot. laps omandab keelevormid vastavalt väljendatava sisu keerukusele. Objekti- ja ruumisuhteid väljendatakse ajasuhetest varem, tingimust hiljem kui jaatust , sõnavormid ainsuses varem kui mitmuses . Keeleüksus järelpositsioonis omandatakse avrem ja kergemini kui eespositsioonis, lõppude omandamine on kergem, kui õigete tüvevariantide kasutamine(laadivaheldus), tagasõnad omandatakse kergemini kui eessõnad või eesliited . Lapsed pööravad enam tähelepanu keeleüksuste järjestusele ütluses kui nende üksuste vormidele , eelistavad lauses standardset sõnajärge.Grammatilise kategooria omandamiseks-valdamiseks on vaja aru saada vastavast suhtest , omandamise aeg jakiirus sõltuvad vastava kategooria formaalsest keerukusest keeles ning esinemissagedusest.
Kui hakatakse baaslauseid grammatiliselt õigesti vormistama ning neid ühendama, algab muuteoperatsioonide aktiivne omandamine.
Tavaarenguga lastel kestab kestab grammatika omandamine 8.-10. eluaastani,arenguhälvetega lastelkauem.
Millsed on sõnatuletusoperatsioonide omandamise etapid?
1.etapp- 2,6-4,0 a. Seda iseloomustab piiratud hulga valmis tuletiste omandamine ja kasutaminening sõnade juhuslik tuletamine analoogia alusel. Omandatakse need tuletised , mille aluseks on otseselt tajutavad esemed, nähtused, tunnsed ja tegevused. Iseloomulik on morfeemide või nende variantide vale valik(lillakas-triibukas).Etapi peamiseks tulemuseks on valmis tuletiste kogumine ja seoste “ tuletis - reaalsed suhted”esielagne kujunemine. Eraldades sõnast tuttava tähendusega sõnaosa, selgitab laps selle abil  tuletise tähendust. Sel perioodil on ülekaalus analoogiatuletus, kujunemas on korreleeruv sõnatuletus. Keelelise analoogia aluseks on enamasti üksiksõna või sõnad, mille alusel tehtav üldistus on üleregureelitud ega vasta alati keelenormile.
2.etapp - 4,0- 5,6-6,0 a. Aktiivne sõnaloomepeariood, mil areneb edasi tuletamine analoogia alusel ja omandatakse süntaktiline sõnatuletus. Sõnatuletus aktiviseerub, muutub regulaarseks. Arengu aluseks on situatsiooni täpsem analüüs, mis sisaldab ka mittetajutavaid seoseid või funktsiooni kirjeldust. Neologismide puhul on valdavalt tegemist eksimustega keelenormi vastu. Eesti lapsed moodustavad sel etapil hulgaliselt liitsõnu. Tuletise tähendust selgitades nimetab laps situatsiooni olulisis tunnuseid ja vastava objekti.
3.etapp - 5,6-7,6 a. ja osaliselt edaspidi. Aktiivne sõnaloomeperiood jõuab lõpule. Tuletiste moodustamine läheneb normile , eksimuste arv väheneb. Üksikuid uudissõnu ja sõnatuletisi kasutatakse harva, kas vajaliku sõna puudumisel või võõrsõna puhul.
Koolieelses eas on uudissõnade esinemine loomulik ja positiivne nähtus. Hälviklapsed selles eas enamsti uudissõnu ei moodusta. Uudissõnade ilmnemine vanemas eekoolieas või koolis viitab kõne arengu maahajäämusele.