Erivajadustega laste psühholoogia alused (TÜ baka eksami kordamisküsimused) (0)

BA eksami kordamisküsimused ja vastused ERIVAJADUSTEG A LASTE PSÜHHOLOOGIA ALUSED 1.   ERIVAJADUSTE   PSÜHHOLOOGIA   AINES,   ÜLESANDED   JA UURIMISMEETODID.


Erivajaduste psühholoogia on psühholoogia haru, mis  uurib hälbinud arenguga laste, noorukite ja täiskasvanute   psüühikat.   Hälbima   –  kõrvale   kalduma   keskmisest   eakohasest   arengust,   võib  olla   ka positiivne. Mida väiksemad lapsed, seda suuremad muutused arengus. Teooriast saab üldised teadmised, kuid tuleb olla valmis praktikas ümber häälestuda. Erivajaduste  psühholoogia ülesanded:  Õppida orienteeruma erinevate arenguhälvete olemuses (lapse peas toimuv, peidetud), nende põhjustes ja ilmingutes (väliselt näha)  Õppida   jälgima   erivajadustega   laste   psüühika   arengut  töötamaks   välja   võtteid   selle soodustamiseks, oluline on mõista mis arengu käigus muutub  Õppida nägema muutusi hälbinud arengus seoses vanuse ja (pedagoogilise) sekkumisega. NB! Oluline on mõista eakohast tavaarengut, siis saab otsustada, millised muutused erivajadustega lastel on ootuspärased! Naaberteadused  Tunnetuspsühholoogia  Arengupsühholoogia  Pedagoogiline   psühholoogia   –   kuidas tekivad   muutused   teadmistes,   kuidas lapsed õpivad  Pedagoogika – õpetamise alused, kuidas juhtida õppimisprotsessi  Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia  Neuroloogia ja neuropatoloogia  Psühhopatoloogia  Õigusteadus Arengupsühholoogia  on   erivajadustega   laste   psühholoogia   aluseks.   Arengupsühholoogia   püüab vastuseid leida küsimustele mille poolest erinevad lapsed täiskasvanutest ning mil moel arenevad laste võimed selliseks, nagu täiskasvanul. Kuidas, mida ja millal lastele õpetada? EV psühholoogia püüab vastust leida mille poolest erinevad EV lapsed tavalastest ja milline on EV laste arengupotentsiaal ja millistel tingimustel see realiseerub. Kuidas, mida ja millal EV lastele õpetada? EV psühholoogia toetub arengupsühholoogiale. EV psühholoogia puhul tuleb küsida neid küsimusi iga hälbegrupi puhul eraldi, ei saa üldistada. Sama puudutab spetsialisti, kes peab iga lapse puhul eraldi küsima. Erivajaduse defineerimine – hälbinud areng toob kaasa isiku teistsugused vajadused ehk erivajadused, mille rahuldamiseks tuleb keskkonda ümber korraldada.  Aluseks  Meditsiinisüsteemis rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon RHK-10  Sotsiaalsüsteemis puude raskusastmed – pakub toetusi sõltuvalt puude raskusastmest; 2


 Haridussüsteemis isiku õpivõimelisus konkreetses keskkonnas – mida keskkonnas tuleb muuta, et laps   saaks   õppimisega   hakkama.   Keskkond   kui   tegevus   on   oluline,   mitte   ainult   füüsiline keskkond.  1.1 ERIVAJADUSTE LIIGITUS.   Kognitiivse arengu hälbed  Intellektipuue  Õpiraskused  Üldandekus  Meelepuuded  Kuulmiskahjustus  Nägemiskahjustus  Kõnepuuded  Kehapuuded  Neuromotoorika puuded  Lihaste,   luustiku   ja   liigeste puuded  Emotsionaalsed ja/või käitumishäired  Väljapoole suunatud  Sissepoole suunatud  Pervasiivsed arenguhäired  Kroonilised tervisehäired  Liitpuuded Erivajaduste kujunemise riskiga seisundid: kakskeelsus, mitmekultuurilisus, pikaajaline õppetööst eemal viibimine. 1.2 TUNNETUSPROTSESSIDE ARENG (SH AISTING, TAJU, TÄHELEPANU, MÄLU, MÕTLEMINE). Tunnetusprotsessid 1) Taju  –   meelte   vahendusel   toimuv   füüsikalise   keskkonna   varieeruvuse   muundamine informatsiooniks ehk aktiivne sensoorne info tõlgendamise protsess. Taju paneb erinevate meelte kaudu vastu võetava info kokku. 2) Mälu – organismi võime omandada, säilitada ja kasutada kogetut. Protsess ajus on keeruline. 3) Mõtlemine – oma kogemuse ja tegevuse seesmine organiseerimine. Mõtlemisprotsess võimaldab vastu võtta tegutsemisotsuseid. 4) Tähelepanu  – vaimsete pingutuste kontsentreerumine tajutavatele ja mõttelistele sündmustele ehk töödeldava info valimine. Ei ole eraldi tunnetusprotsess, kuid käsitletakse eraldi seetõttu, et seda on võimalik eraldi suunata ja sellega tegeleda. 5) Kõne  –   psüühiline   aktiivsus   keele   kui   märgisüsteemi   kasutamisel   suhtlemiseks   ja tunnetustegevuseks. Ilma kõneta on raske mõelda, tajuda on võimalik.  Tunnetusprotsessid on meil kõikidel olemas, kuid nende sees eritatakse veel omaette protsesse, mille osas on inimesed üksteisest erinevad. TAJU ARENG 3


 Taju muutub kiiremaks vanusega koos, mõju õppimisel  Diferentseeritus kasvab, märgatakse erinevusi objektide vahel oskuslikumalt, mõju õppimisel  Maht suureneb – mida vanemaks, seda enam suureneb jälgitavate objektide maht  Jaotuvus suureneb – erinevatest meeleorganitest tuleva info vastuvõtmine  Mõtestatus tõuseb – millele tajumisel tähelepanu pöörata, lastel välisele tähelepanu pööramine, edaspidi asjade sobivus, funktsioonid. Areneb läbi tegutsemise.  Taju põimub järjest enam kõnega, suhted ja seosed asjade vahel. NB! Sõltuvalt info tuttavusest toimivad taju omadused eri tasemetel. Ei sõltu vanusest. Tajutakse   alguses  tervikut,   siis   märgatakse   terviku   osi   ja   siis  suudetakse   tajuda   tervikut   koos   osade vahelise suhtega. See sõltub objektidest. Tuttavate objektide puhul jõutakse seosteni kiiremalt. TÄHELEPANU ARENG  Mida väiksem laps, seda enam mõjutab tema tähelepanu keskkond.  Püsivus suureneb – järjest kauem suudab laps tegeleda ühe infoga.  Valivus suureneb – lapsed hakkavad tegema rohkem valikuid, olulisis valikuid.  Maht suureneb.  Lihtsustub tähelepanu jaotamine erinevate kanalite ja keskkonna vahel.  Lihtsustub ümberlülituvus – eelmisest olukorrast lihtsam välja tulla ja uue asjaga tegeleda. Laste tähelepanu on alguses tahtmatu, kuna keskkonnast sõltuvad. Vanemaks saades õpivad tähelepanu tahtlikult   suunama   ja   kontrollima.   Hiljem   saab   rakendada   tahtejärgset   tähelepanu,   st   protsess   on automaatne ja pingutust ei ole. MÄLU ARENG  Lühimälu  maht 2 aastastel 2 ühikut, 5 aastastel 4 ühikut, 7 aastastel 5 ühikut ja 9 aastastel 6 ühikut.  Sõltub valdkonnast!  Tuttav  jääb  paremini  meelde.   Lühimälus  ei   tehta  infoga   midagi, hoitakse.  Töömälu aktiivsena hoitava info hulk arengu jooksul kasvab. Töömälus infoga opereeritakse.  Umbes 5 esimest eluaastat on ülekaalus visuaal-ruumiline info töötlus  fonoloogilise hoidla maht kasvab, sest sõnade kordamise kiirus kasvab (umbes 15 aastane on täiskasvanu tasemel), koolieelses eas kasvab meelde jäetavate ühikute arv, alates 7 eluaastast kasvab maht eelkõige ühikute tihendamise arvelt.  Keskjuhtiv süsteem – areneb tänu pidurdusprotsesside tõhustumisele, vanuse kasvades suureneb püsimälus oleva info hulk ning selgemalt ja täpsemalt püsimällu salvestatud teadmised aktiveeruvad kiiremini. 4


 Püsimälu  Meelde jätmisel õpitakse kasutama strateegiaid aga kordamine iseseisvalt enamasti alles koolieas. Õppimine on kontekstispetsiifiline e kui ühes kontekstis õpitakse, siis teises keskkonnas ei pruugi see info enam meenuda.  Äratundmises on juba väikesed lapsed üsna tugevad  Meenutamistõhusus tõuseb tänu salvestamistõhususe tõusule – mida väiksem laps, seda enam sõltub meenutamine keskkonnast (välised meenutusajendid). Algselt   on   mälu   vahendatud   praktilis-emotsionaalse   laengu   kaudu.   Mida   vanemaks,   seda   enam omandatakse läbi verbaalse info. MÕTLEMISE ARENG  Ühikute areng  Kujutlused – kasutatakse arengu alguses, nägemissüsteemi kaudu saadud info  Mõisted seoses kõne arenguga – kõne abil omandatakse mõisteid (tavamõisted alates 3a – tajust   lähtuv   mõtlemine,   teadusmõisted   alates   7a   –   mõtlemine   must-valge   ja süsteemmõisted alates 12a – mõistetakse suhtelisust)  Operatsioonid:  Analüüs ja võrdlemine välimuse põhjal algselt, hiljem funktsiooni alusel  Kategoriseerimine keerulisematel ja abstraktsetel aluste  Teadmiste seostamine ja faktide süstematiseerimine  … jm operatsioonid samadel alustel  Probleemilahendus   katse-eksitus-meetodil   areneb   võimeks   ette   kujutada   tagajärgi,   mis   edasi areneb planeerimisoskuseks. Arengu   alguses   on   mõtlemise   liik   kaemuslik  -   praktiline   st   lapsed   mõtlevad  tegutsedes   (taju  baasil, esimesed 5 eluaastat). Edasi arenedes on mõtlemise liik kaemuslik-kujundiline, see võimaldab mõelda mälupiltide alusel (mälu baasil, 5-12/14 aastat). Siis edasi on mõtlemise liik verbaalne st mõtleme sõnade abil asjadest, millest on raske taju baasil mõelda, nt kosmos, molekulid jne. KÕNE ARENG  Mõistab, siis produtseerib  Mõistab konventsionaalsust – õpitakse ära, et sõnal on tähendus. Nihe toimub 4 eluaasta kandis.  Avastab reeglid sõnade ja lausete moodustamiseks, koolieas õpetatakse seda eksplitsiitselt.  Kujuneb sisekõne – iseendaga arutlemine, kujuneb väliskõnele toetudes 5 eluaasta paiku.  Sõnavaras: alguses nimisõnad ja tegusõnad, siis omadussõnad, asesõnad. 5


 Enne suuline, siis kirjalik kõne. Kirjalikku kõne tuleb õpetada. NB! Lapse käitumist reguleerib suuresti kõne. Esmalt täiskasvanu kõne, siis lapsed ise valjult rääkides (seletamine), siis ise läbi sisekõne. 2. KÕNE JA INTELLEKTI SEOSED.  Kõne ja tajuprotsessid  Kõne sõltuvus tajust  Kõneloomes:   situatsioonikeskse   ütluse   sisu   sõltub   otseselt   keskkonna   tajumisest (nägemisprobleemidega lapsed hädas, kuna kui ei taju ja ei saa ka rääkida); kaudselt sõltub ka situatsiooniväliste ütluste sisu keskkonna tajumisest.  Kõne mõistmisel: kõnetaju (kuulmisprobleemidega lapsed hädas); tajust sõltub suurem määral ütluse mõistmine. Lastel on see, et mida pole kogenud, sellest ei saa aru.  Taju sõltuvus kõnest  Kõnel on taju suunav funktsioon  Kõnel   on   rühmitav   funktsioon   –   abiks   rühmadesse   jaotamisel,   üldistamisel,   uute objektide tajumisel  Kõne soodustab analüütilist tajumist – objekti tajumine koos detailidega ja tunnustega  Kõne lihtsustab tajutava mõtestamist Kõne ja mäluprotsessid Keelemälus (üks osa püsimälust) säilitatakse keeleüksused ehk sõnad ning oskus nendega opereerida ehk reeglid. Töömälus (kuulamise ja rääkimise hetkel) säilitatakse tajutav ütlus kuni selle mõistmiseni ning mõte ja ütluse plaan kuni selle realiseerimiseni. Kõne sõltuvus mälust  Kõnelda sellest, mis pole kõne ajal tajutav, võimaldab episoodiline ja semantiline mälu  Kõne mõistmine pole võimalik ilma mälus säilitatavate sõnatähendusteta Mälu sõltuvus kõnest  Kõne võimaldab  Mälu täiendada ja täpsustada  Jätta meelde abstraktset infot ja sellega opereerida (reeglid, mõisted, teooriad)  Materjali rühmitada ja eri viisidel ühendada  Paremini kujutlusi ja teadmisi mõtestada  Luua fantaasiakujutlusi tekstide näol 6


Kõige enam sõltub kõnest semantiline mälu (teadmised, mida pole ise kogenud), vähem episoodiline (isiklikud kogetud sündmused) ja protseduuriline (tegevuste tegemine ja oskused). Kõne ja mõtlemine Kõne   areneb   lapse   mitteverbaalsest   suhtlemisest,   mõtlemine   aga   praktilisest   tegevusest.   Praktilise tegevuse ja suhtlemise põimumine toimub teises elueas. siis toimub ka kõne ja mõtlemise põimumine. Kõne sõltuvus mõtlemisest  Kõneloomes  ütluse aluseks oleva mõtte (kavatsuse) genereerimine  võimalikult sobivate, st mõttele vastavate keelevahendite leidmine  Kõne mõistmisel:  aitab   mõtlemine   mõtteid   seostada,   mõttelünki   tuletada,   järeldada.   Täielik   mõistmine tähendab arusaamist mitte ainult teksti sisust, vaid ka kõneleja kavatsusest ja motiividest. Mõtlemise sõltuvus kõnest  keeleüksused võimaldavad kujunenud üksusi mälus säilitada st kui oleme mingile järeldusele tulnud, siis see säilitatakse kõnevahendite abil  kõne võimaldab luua mõisteid ja abstraktseid kujutlusi  keeles   on  valmis  struktuurid   suhete   fikseerimiseks  (nt   sest,   selleks  et),   mis   soodustab  mõtte hargnemist. Sisekõne kujunemine ja metakeeleline võimekus (järjest paremini, täpsemini ja nüansirohkemalt enese väljendamine). Kõne ja intellekti seosed Psüühikas on kaks tasandit:   intellekti tasand, kus tekitatakse mingi mõte või idee  kõne tasand, kus on keelevahendid (sõnad ja oskus nendega opereerida) Kui tahame kellelegi oma mõtet väljendada, tuleb see kodeerida keelevahenditesse ja kui tahame kellegi teise poolt öeldut mõista, tuleb keelevahendite rida dekodeerida lahti mõtteks. Kõne tasandil toimub pidevalt  kodeerimise  ja  dekodeerimise  protsess.  Need  tasandid  saavad  eraldi   kahjustuda.  Arenguliste hälvete korral:  primaarselt hälve intellekti tasandil – mõtted on naljakad  primaarselt on hälve kõne tasandil – näib, et lapse areng ei ole eakohane 7


NB! Võivad ühtemoodi välja näha. Seega tuleb saada selguse kumb tasand on esmajoones kahjustatud, sest sekkumised on erinevad. 2.1 KÕNEPUUDED. Kõne arengu puuded jaotuvad  Suulise kõne puuded:  kõnepuuded:   probleemid   sõnumi   väljaütlemisega,   teiste   kõne   mõistmine   enamasti kahjustatud ei ole.  keelepuuded   e   süsteemsed   kõnepuuded:   probleemid   on   sõnumi   moodustamisel   – kognitiivse ja lingvistilise programmeerimise raskused e tahaks teisele öelda aga ei oska, kahjustatud võib olla ka teiste kõne mõistmine, probleemid ka kirjalikus kõnes.  Kirjaliku kõne puuded:  Lugemisraskused (düsleksia)  Kirjutamisraskused (düsgraafia) Suulises kõnes väga tõsiseid probleeme ei pruugi olla. Kõnepuuded Kõik on tehnilist laadi. Laps teab, mida tahab ähelda, aga ei õnnestu. Häälduspuuded düslaalia (ühe või enama hääliku vaeghääldus), kõne kahjustus tehnilist laadi rinolaalia  (häälikute   moodustamine   on   häiritud,   kuna   õhk   väljub/ei   välju nina kaudu tavapäraselt), suulaelõhega lapsed, osade häälikute väljaütlemine on häiritud, kõne kahjustus tehnilist laadi düsartria (ei õnnestu välja öelda häälikuid), anartria (ei ole üldse võimalik välja öelda häälikuid) – ajukahjustusest tulenevad kõnelihaste probleemid, kuni selleni välja, et kõneliigutuste tekitamine on võimatu, liiga pingul või lõtv lihas, kõne kahjustus tehnilist laadi Kõne rütmi ja tempo puuded kogelus – häälikute ja silpide või sõnade kordused, kõne takerdumine kiirenenud või aeglustunud kõne Häälepuuded düsfoonia, afoonia (kähe hääl või hääle puudumine) 3.   KOGNITIIVSE   ARENGU   ERIPÄRADEGA   LAPSED:   ANDEKUS, INTELLEKTIPUUE   (VAIMNE   ALAARENG),   ÕPIVILUMUSTE   SPETSIIFILISED HÄIRED. 8


Tuumaks   on   uudse   info   mõistmise   ja   omandamise   iseärasused,   mis   tulenevad   eelkõige tunnetusprotsesside   funktsioneerimise   kõrvalekalded.   Lisanduda   võivad   emotsionaalse   ja   sotsiaalse arengu probleemid. ANDEKUS Andekus kui erivajadus Andekuse puhul on tegemist arengut soodustava kombinatsiooniga: soodsad pärilikud eeldused arenevad edasi,   põimudes   arengut   stimuleeriva   keskkonnaga.   Ka   andekas   laps   vajab   oma   arengupotentsiaali realiseerimiseks kasvukeskkonna kohandamist. Andekate laste võimete tase, erivõimed, iseloomujooned ja probleemid on väga erinevad. Seetõttu on vajalik individuaalne lähenemine. Andekus ja erivõimed Andekas on laps, kes oma väljapaistvate võimete tõttu suudab saavutada silmapaistvaid tulemusi.   Intellektuaalne ehk üldandekus eeldab IQ väärtust 120-130 ja enam.  Eriandekus ehk spetsiifiline andekus  saab avalduda sobivate keskkonnategurite kokkupuutel (muusika, kunst, kehaline jm).  Emotsionaalne intelligentsus kui sotsiaalne andekus. NB! See kirjeldub isiksusejoontega ja pole sisuliselt intelligentsus. Üldandekuse tunnused Eakaaslaste keskmise tasemega võrreldes:  Vaimne   võimekus   kõrgem,   info   töötlemise   kiirus   kõrgem,   varem   kujunevad   metavõimed. Teadmisi on rohkem ja need on hästi struktureeritud.  Loovus on kõrgem, ilmneb suur paindlikkus probleemide lahendamisel, iseloomulik on uudsete ja efektiivsete lahenduste leidmine.  Sisemine kõrge motiveeritus, iseloomulik on tugev vajadus maailmast aru saada, ennast kokku võtta ja oma oskusi ja andeid mõistlikult ära kasutada.  Eneseregulatsiooni oskused kujunevad varem. Õppides taluvad nad hästi ebaselgust, kulutavad enim aega planeerimise etapile.  Kaasneda võivad emotsionaalsed ja sotsiaalsed probleemid. Lapsed tajuvad väga teravalt enda erinevusi   teistest   inimestest,   kalduval   introvertsusele.   Võivad   olla   oma   soorituse   suhtes ülinõudlikud,   protestida   teiste   „rumaluste“   vastu.   Sellest   tulenevalt   võivad   tekkida   ka käitumisprobleemid. Arengudünaamika Andekuse ealine avaldumine on väga individuaalne. 9


 Koolieelne iga  Imikuna vajavad vähem uneaega, hakkavad varem kõnelema.  Otsivad pidevalt uusi kogemusi, ilmneb hea kujutlusvõime ja loogika. Eelistavad endast vanemate laste seltskonda.  Huvipakkuvas olukorras on väga püsivad.  Varakult tunnevad huvi sümbolite, tähtede, numbrite ja abstraktsete mõistete vastu.  Kooliiga  Akadeemiline edukus on reeglina väga hea, kui õpitegevus pakub sobivat väljakutset. Õpiedukus hakkab langema, kui neil on igav.  Õpivad valdavalt  kuulmistajule  toetudes.  Infotöötlus on järjestikune,  see  eeldab  suurt tööd vaimsel tasandil, eelmiste sõnade meeles pidamine. Pildiline materjal ei ole oluline.  Oskused teistega arvestada ja koos tegutseda võivad olla nõrgad, kuna teised lapsed on igavad.  Kohati jääb mulje et tegemist on tähelepanu probleemidega, sest laps õpib kiiremini ning kipub jääma tundides „unistama“.  Oht, et laps ei õpi oma võimetele kohaselt, sest õpetajale ja lapsevanemale piisab headest hinnetest. Andekus või ATH? INTELLEKTUAALNE ANDEKUS ATH (aktiivsus- ja tähelepanuhäire) Halb tähelepanu, igavlemine või unistamine spetsiifilistes situatsioonides, mis huvi ei paku. Halb tähelepanu enamikus situatsioonides. Püsimatu temale sobimatutes ülesannetes. Suudab ise ülesande juurde naasta. Püsimatu igasugustes ülesannetes.  Tegevuse katkestamisel ei suuda ülesande juurde naasta. Otsused tehakse arukalt.  Planeerimise etapp. Impulsiivsus,   võimetus   tasu   edasilükkamiseks. Soorituse etapp. „Lahing“   autoriteetidega   mõttetute   asjade tegemisel. Suutmatus   korraldusi   lõpuni   kuulata,   järgida, täita. Kõrge   aktiivsus   kokkupuutel   uuega,   hea keskendumine huvipakkuva tegevuse juures. Liigne   aktiivsus   ja   impulsiivsus,   mis   uues olukorras ei pruugi ilmneda. Reeglite vaidlustamine, kuna reeglid ei sobi Raskused reeglite täitmisega Andekus või õpiraskused?  Mõlemal juhul on keskseks iseärasused tunnetustegevuses ja õpioskustes, esineb perekonniti.  Mulje, et laps on õpisituatsioonis tähelepanematu 10


 Lahknevus võimete ja tulemuste vahel  Lisanduda   võivad   emotsionaalsed   ja   käitumisprobleemid,   juhul   kui   õpetamine   ei   vasta   lapse vajadusele  Lahendus on sarnane: individuaalse eripära alusel õppetegevuse jõukohaseks muutmine. Andekuse põhjused  Aju tasandil  Aju   ainevahetus   on   väga   vilgas,   korraga   on   aktiivsed   rohkemad   piirkonnad.   Samas paistab, et enam pidurdatakse ebavajalikke radasid.  Geenid/keskkond tasandil  Geneetiline taust  Rikas kasvukeskkond INTELLEKTIPUUE Läbivaks jooneks on olulised piirangud uute oskuste omandamises ehk õppimises. Probleemid ilmnevad juba varases eas ja on jälgitavad kõigis arenguvaldkondades.  Vaimne  Vähene huvi ümbritseva vastu – ei ole nii uudishimulikud kui teised lapsed  Kõne arengu puudujäägid – esimese eluaasta lõpus esimesed sõnad, kõige hilisem teise eluaasta lõpus peaks olema kõne. Ainult kõne arengu probleem ei näita intellektipuuet.  Mõtlemise konkreetsus – peegeldab selgelt intellektiprobleemi  Metavõimed välja ei kujune – laps ei hakka kunagi oskama oma psüühilist tegevust ise suunata, õppimise protsessis on oluline täiskasvanute poolne suunamine.  Sotsiaalne  Mitteverbaalne suhtlemine hilineb – lapsel emotsionaalne side täiskasvanuga hilineb   Sotsiaalselt raskesti loetav – sotsiaalne suhtlemine on ebatavaline, teistel on  raske neid mõista, suhe ei ole vastastikune  Ei oska arvestada kontekstiga – nt mis vanuses inimestega kuidas suhelda  Füüsiline  Motoorne areng hilineb – pea hoidmine beebil hilineb jms, sõltuvalt puude sügavusest võib olla et ei hakkagi iseseisvalt nt seisma või istuma  Eneseteenindusoskused vähesed See kõik raskendab märgatavalt või teeb võimatuks isiku iseseisva elu. Vajavad tuge raskematel juhtudel ka läbi elu. 11


Intellektipuude raskusastmed Esmase hinnangu aluseks on IQ väärtus, lisandub hinnang iseseisvale toimetulekule.  Meditsiinisüsteemis   (RHK-10):  vaimne   alaareng  kui   IQ   on   alla   70,  kerge  VAA   IQ   50-69, mõõdukas VAA IQ 35-49, raske VAA IQ 20-34, sügav VAA IQ alla 20. Kerget VAA on kerge mõõta, kasutatakse IQ testi. Oluliselt rohkem on kerge vaimse alaarenguga inimesi.  Haridussüsteemis:   aluseks   isiku   potentsiaal   omandada   akadeemilist   haridust   ja   iseseisva toimetuleku oskusi. Tavakooli haridusega intellektipuudega lapsed hakkama ei saa, õpivad eri õppekavade alusel. Arengu dünaamika lapseeas Lasteaed  Kerge intellektipuue – tasandusrühmas  Mõõdukas intellektipuue  – arendusrühmas, raske ja sügav intellektipuue - arendusrühmas või liitpuudega laste rühmas. Kool  Kerge   intellektipuude  –   lihtsustatud   õpe   (I   kooliaste   juhtiv   on   taju,   valdav   on   praktiline mõtlemine; II kooliaste juhtiv on mälu, arenemas on kujundiline mõtlemine; III kooliaste juhtiv on mälu, valdav on kujundiline mõtlemine)  Mõõdukas intellektipuude – toimetulekuõpe (I kooliaste juhtiv on taju, arenemas on praktiline mõtlemine; II kooliaste juhtiv on taju, valdav on praktiline mõtlemine, III kooliaste juhtiv on taju, arenemas on kujundiline mõtlemine)   Raske   ja   sügav  intellektipuude  –   hooldusõpe   (I   kooliaste   orienteerumine   iseendas   ja ümbritsevas aistingute tasandil; II kooliaste tervikutajule toetudes ümbritsevaga kohanemine, III kooliaste juhtiv on analüütiline taju, praktiline mõtlemine). Intellektipuudega lapsed ei arene teisiti, etapid on samad, kuid nad on arengus maas. Mida sügavam puue, seda   väiksema   lapse   tasemele   areng   vastab.   Soovitus   vaadata   õppekavasid,   seal   on   oskused   lahti kirjutatud. Intellektipuude põhjused  Anatoomia/ füsioloogia tasandil  Difuusne   (laiaulatuslik,   üle   kogu   aju)   ajukahjustus,   mistõttu   on   psüühika   kui   terviku toimimine häiritud. Sümptomid haaravad kõiki oskusi.  Geenid/keskkond tasandil 12


 Prenataalsed:   geneetilised   (nt   Downi   sündroom,   fragiilne   X,   ainevahetushäired); keskkondlikud (nakkused, traumad, teratogeenid)  Perinataalsed: traumad (hapnikuvaegus); nakkused  Postnataalsed: nakkused, traumad (raputatud lapse sündroom); mürgistused (narkootiliste ainete varane tarbimine); äärmiselt vaene kasvukeskkond (ei ole tüüpiline põhjus) ÕPIVILUMUSTE SPETSIIFILISED HÄIRED Õpiraskused Probleemid on omavahel sarnased intellektipuudega, aga leebemad. Õpiraskuste üldised tunnused Esmane   hinnang   IQ   väärtuste   alusel:   alla   70   intellektipuue.   Piirid   on   ebaselged,   sõltub   eelkõige potentsiaalist   omandada   akadeemilist   haridust.   Õpiraskused   väljenduvad   akadeemilise   hariduse omandamisel.  Tuumaks   on   tunnetusprotsesside   arengu   probleemid   ning   oskamatus   kasutada   oma tunnetusprotsesse õppimisel.  Raskustega seotud valdkondades tekib motivatsioonipuudus.  Lisanduda võivad emotsionaalse ja sotsiaalse sfääri probleemid, kuid need ei ole esmased. Samas paistavad need väga eredalt välja. Tekivad siis kui laps ei saa hakkama ja ei oska toime tulla.  Iseloomulik on heterogeensus ehk eri laste probleemid võivad olla erinevad, kuid nad peavad olema seotud akadeemilise hariduse omandamisega. Õpiraskuste jagunemine  Üldised – probleemid õppimisprotsessis kui tervikus, raskused enamuses ainetes  Kerge astme õpiraskus – tavaõppimise tingimustes õpetaja abi vajavad lapsed  Keskmise   astme   õpiraskus   –   ei   saa   ainult   tunnis   hakkama,   vajavad   tunnivälist   abi, tavaline õppekava mida võidakse individualiseerida  Väljakujunenud astme õpiraskus – intellekt alla normi, probleemid õppimisel, tavaelus nii väga ei ole. NB! Kasutatakse kerge vaimse alaarengu puhul ka terminit õpiraskus.  Spetsiifilised  –   raskused   vaid   teatud   õpivilumuste   (lugemise,   kirjutamise   või   arvutamise) omandamises. Selline eristus ei ole päris ühene. Praktikas võivad spetsiifilised õpiraskused välja näha nagu üldised õpiraskused, nt lugemisoskus kuna seda on vaja kõikides ainetes. Kui laps on hädas lugemisega, jääb hätta ka teistes ainetes kus vaja lugeda. ÜLDISED ÕPIRASKUSED 13


Probleemsed on…  …tunnetusprotsessid,   eriti   metavõimed   (taju,   mälu,   mõtlemine,   tähelepanu).   Jääb   hätta infotöötluses ja sellele baseerub akadeemiline haridus.  …motivatsioon – sõltub keskkonnast ja õpetamisest. Jõukohasel tegevusel motivatsioon ei kao. Kaob kui lapselt oodatakse enamat, milleks ta võimeline on.  …emotsioonid – kui õppimine käib üle jõu tekivad emotsioonide probleemid Häiritud on õppimisprotsess tervikuna. Probleemid ilmnevad eelkõige kokkupuutes uuega. Lapsed saavad hakkama õppides eritingimustes. Õppimise protsess ja ÜÕR (üldised õpiraskused) 1) I etapp. Uut teadmist ei mõisteta ega seostata olemasolevaga. Teadmine omandatakse sageli verbaalsel kujul. Infot töödeldud ei ole ja aru ei saada. 2) II   etapp.   Uued   teadmised   integreeritakse   olemasolevasse   süsteemi,   mida   vajadusel   ka muudetakse. Teadmisi kasutatakse probleemide lahendamise. Õpiraskustega lapsed jäävad sageli pidama esimesse etappi, omandavad justkui juhuslikult. Õpitegevuste käigus esinevad probleemid  Ülesandele häälestumine – raskused, vajavad abi  Orienteerumine ülesandes – raskused, vajavad abi  Planeerimine   –   kuidas   ülesannet   täita,   õpiraskustega   lapsed   kipuvad   kasutama   malle,   mis   ei pruugi sobida  Sooritamine – seda tehakse  Enesekontroll – vaata üle tehtu ja mõtle, kas eesmärk on saavutatud, vajavad abi SPETSIIFILISED ÕPIRASKUSED Lõhe võimete ja tegeliku soorituse vahel. Teatud valdkondades probleemid.  Spetsiifiline lugemishäire ehk düsleksia  Spetsiifiline õigekirjahäire ehk düsgraafia  Spetsiifiline arvutamisvilumusehäire ehk düskalkuulia Need on ka kõik diagnoosid.  IQ on keskmine või kõrgem. Ei ole vaimselt mahajäämust.  Probleemid peavad tekkima lugema, kirjutama või arvutama õppimise alguses.  Kognitiivsete   protsesside   (nii   taju,   mälu,   mõtlemise   kui   tähelepanu)   funktsioneerimise probleemid ilmnevad eelkõige seoses kirjaliku, kõne või arvutamise ja muu matemaatikaga. 14


Spetsiifiliste õpiraskuste dünaamika  Eelkoolieas  Kõne arengu probleemid düsleksia ja düsgraafia korral, suulise kõne arengu probleemid ei ole väga tõsised, ei pruugi välja paista, jäävad sageli märkamata  Ei tunne huvi tähtede, jutukeste kuulamise või arvude ja hulkade vastu  Lugemise, kirjutamise või arvutamise eeloskuste omandamatus  Nooremas koolieas (Enne kooli reeglina düsleksia, düsgraafia ega düskalkuulia diagnoose välja ei panda)  Probleemid õppimises (lisanduvad emotsionaalsed probleemid)  Keskmises koolieas  Madal   õppeedukus   ja   emotsionaalsed   ning   käitumisprobleemid.   Eriti   paistavad   välja käitumisprobleemid, põhjused õpiraskustes. Kui laps ei ole eelnevalt abi saanud ja ei saa abi, tekivad emotsionaalsed ja käitumisprobleemid. Erinevuses õpiraskuste puhul  Erinevus   kvantitatiivne  –   lapsed   arenevad   aeglasemalt   (vaimse   arengu   peetus   VAP), neuroloogilises mõttes ajus vähem seoseid  Erinevus kvalitatiivne – lapsed töötlevad infot teisiti, neuroloogilises mõttes seoseid ajus vähem ning need on teistsugused, teiste rakkude vahel, infot töödeldakse teistmoodi, kuna igal rakul oma ülesanne. Tänapäeval nähakse, et erinevus on kvalitatiivne. Siit ka väljund õpiraskustega laste õpetamismeetodites, neid õpetatakse teisiti. Õpiraskuste identifitseerimine Eristada tuleb…  …puudulikku koolivalmidust – „Laps on peagi koolilaps“, sisaldab eri valdkondade oskusi, mis on vajalikud kooli minekuks  …madalat õpimotivatsiooni – ei ole üldiselt omane väikestele lastele, algklassides, võib olla siis kui peres ei väärtustada haridust ja kooli. Võib tekkida hilisemas vanuses.  …sotsiaal-majanduslikke   probleeme  –   kooli   jõuavad   lapsed,   kellel   puuduvad   sotsiaal- majanduslikud olud, et saaks õppimisele keskenduda, kõrvalised mured segavad  …emotsionaalseid ja/või käitumishälbeid – need on põhjus, mitte tagajärg  …vaimupuuet  –   üleminek   segane,   piir   hägune.   Õpiraskustega   lapsed   tulevad   toime tavaõppekava alusel. Vaimupuudega ei tule.  …meelepuudeid  – kergemad meelepuuded nt prillide puudumine, kergem kuulmislangus võib jääda tähelepanuta 15


NB! Terminit õpiraskused kasutatakse sageli ka laiemas tähenduses – lapsel on õppimises probleemid ükskõik mis põhjusel. Tuleb vahet teha, millest räägitakse, kuna sekkumine ja õpetamine on erinev, tuleb põhjus välja selgitada. Õpiraskuste põhjused Üldised õpiraskused Spetsiifilised õpiraskused AJU Mõlemale   iseloomulik,   et   kahjustus   ei   ole   väga   tõsine   ja   võib   olla   ajukuvamis meetoditega raskesti tuvastatav.
Difuusne, üle kogu aju Koldeline,   nii   morfoloogia   kui füsioloogia   tasandil   (rakkude   kogus   ja seosed). Teatud piirkonnad töötavad teisiti. GEENID Geenid määravad vaimse võimekuse lae.  ÜÕR   laste   vanemad   sageli   keskmisest madalama IQ-ga. SÕR esinevad sageli perekonniti. Tuvastatud   mitmed   geenid,   mille kahjustust seostatakse düsleksiaga. KESKKOND Kehvast keskkonnast üksinda need probleemid reeglina ei teki. Samas on õpetamise mõju olulisem kui tavaarenguga laste puhul.
Sünnieelsed mõjud seoses teratogeenide, ema   haiguste   või   traumadega. Sünniaegsed   traumad   või   infektsioonid. Varase lapseea traumad või haigused. Häire   avaldumine   ja   raskus   sõltub kogemustest   ja   õpetamisest.   Varaste märkide   märkamine   ja   nendega tegelemine oluline. 4. EMOTSIONAALNE JA SOTSIAALNE ARENG.  EMOTSIONAALNE ARENG Emotsionaalselt arengut saab vaadelda kahest aspektist:  Enese väljendamine  Emotsioonide diferentseerumine – sünniajal ei ole laialdast tunnete diapasooni, nt ei ole uhked,   vihased.   Vastsündinutel   on   positiivne   ja   negatiivne   emotsioon   (rahulolu   ja rahulolematus).   Arengus   hakkavad   emotsioonid   diferentseeruma.   Inimesel   on   6 põhiemotsiooni.  Emotsioonide väljendamise reguleerimine – lapsed õpivad end väljendama sotsiaalselt kohasel viisil. Lapsed, kes oskavad seda koolimineku eaks paremini, tulevad paremini toime ka täiskasvanuna.  Emotsioonide ja nende põhjuste mõistmine – lihtsam toime tulla, kui aru saame.  Teiste tajumine  Emotsioonide äratundmine – oluline on teise inimese kurbuse äratundmine. 16


 Teiste emotsioonidele reageerimine – empaatiline suhtumine, lohutamine, rõõmustamine.  Teiste emotsioonide tagapõhja mõistmine – saan aru mida ja MIKS räägitakse  Enda käitumise mõju mõistmine teiste tunnetele Emotsionaalsus  –   tunnete   tekkimise   kiirus,   intensiivsus   ja   taastumiseks   kuluv   aeg   on   väga individuaalsed. Emotsionaalse arengu häired (RHK-10)  Meeleolu ehk tundeelu häired  Ärevushäired  Depressioon  Suhtlemishäired  Valikuline mutism  Kiindumushäired – klammerdumine kõikidesse inimestesse Väikelaste   tundeelu   häired   on   sageli   seotud   lähedase   inimsuhte   probleemidega.   Lisaks   on   ka kõrvalekalded aju arengus. Tundeeluhäired lapseeas on ka kui normaalse arengu liialdus. ÄREVUSHÄIRED Probleemid,   mis   on   seotud   hirmudega.   Lastel   on   rohkem   hirmusid,   kuna   neli   puuduvad   kogemused asjadest. Ärevushäire on nn internalisatsioonihäire, agressioon on suunatud iseenda vastu. Kahjustab last ennast, kardab midagi ja see segab tema psühholoogilist heaolutunnet.  Lapse lahutamiskartus – vanem võib ära minna ja hirm et ei tule tagasi, elab enda sees läbi  Foobiad – nt loomade kartus, sotsiaalsete olukordade kartus  Lapse rivaalsushäire – laps armukade õdede-vendade suhtes  Koolihirm DEPRESSIOON Depressioon  on   meeleolu   püsiv   langus,   keskendumisvõime   langus,   häiritud   uni   ja/või   söögiisu, enesehinnangu   langus,   kehatalitluse   aeglustumine,   võimetus   tunda   rõõmu   ja   huvi   eakohase   tegevuse suhtes.  Väikelapse   depressioon   –   psühhofüüsilise   arengu   peatumine   või   taandareng,   söömis-   ja uneprobleemid, rõõmutu suhe emaga.  Koolieeliku   depressioon   –   ärrituvus,   motoorne   rahutus,   agressiivsus,   kõhuvalud, enesehävituslikud jooned, liigne klammerdumine vanemate külge. 17


 Kooliealise lapse depressioon – masendunud meeleolu, surma ja enesetapu teemade käsitlemine, narri rolli võtmine, õppeedukuse halvenemine (passiivsus, tähelepanuhäired). VALIKULINE MUTISM  Emotsionaalsetest   teguritest   mõjutatud   selektiivsus   kõne   kasutamisel.   See   ei   ole   see,   et   laps otsustab, et ei räägi, vaid ta ei saa rääkida. Nt kodus räägib, lasteaias ei räägi. Enamasti puudutab lasteaia ealisi lapsi. Enamasti lasteaias ei räägi.  Häire kujuneb tavaliselt aeglaselt ja kaasneb kindlate olukordadega.  Kestus vähemalt 1 kuu. Eristatakse ajutist ja traumaatilist mutismi.  Lapsed on samaaegselt väga tundlikud ja ujedad, kuid kangekaelsed.  Kahjustab õppimist, sotsiaalseid suhteid ja suhtlemise arengut. SOTSIAALNE ARENG Emotsionaalne isolatsioon mis ei tulene kasvatusest vaid lapsest endast, enesestimulatsioon (liigutused, millest kasu ei ole, teeb neid kaua aega) ja rituaalid, piiratud sotsiaalsed oskused. Raevuhood. 4.1 EMOTSIONAALSETE JA KÄITUMISHÄIRETEGA LAPSED. Käitumine ja selle areng Käitumine on väliselt jälgitav tegevuste kogum (viis kuidas inimene tegutseb ja reageerib keskkonnale), kitsamas mõttes piiritletud sotsiaalse aspektiga.  Käitumisel   on   teadvustatud   või   teadvustamata   eesmärk.   Käitumine   sõltub   ja   on   mõjutatud meeleolust, kontekstist, tagasisidest.  Käitumise kaudu väljenduvad lapse sotsiaalsed oskused ehk oskus käituda teistega viisil, mis on kohane ja tõhus. Käitumine on õpitav, see vajab suunamist ja harjutamist. Tahtlik kontroll oma käitumise üle kujuneb järk- järgult väljast sissepoole. Käitumishäired  Kõik lapsed käituvad mõnikord halvasti, nad alles õpivad, kuidas käituda erinevates olukordades, kuidas ennast kehtestada ja kuidas oma emotsioone väljendada. See ei ole käitumishäire.  Vastusena mingitele stressi tekitavatele oludele võivad ilmneda käitumisprobleemid.  Käitumishäirega on tegemist juhul, kui lapse käitumine erineb eakohasest oodatavast oluliselt (vaenulikkus ja agressiivsus) ja kui see kestab vähemalt 6 kuud. Häire aluseks on bioloogilised faktorid, mitte vaid keskkondlikud olud. 18


Käitumishäirete ilmingud (RHK-10, F91)  Tõrges-trotslik käitumine  – iseloomulik tõrksus ja väljakutsuv käitumine, laps ei kuula sõna, enamasti ei ole agressiivsed  Perekonnas avalduvad käitumishäired – probleemid avalduvad lähis ühetes  Sotsialiseerumata   käitumishäire  –   laps   tekitab   teistele   kahjusid,   käitub   agressiivselt, probleemid suhtlemises eakaaslastega  Sotsialiseerunud   käitumishäire  -   laps   tekitab   teistele   kahjusid,   käitub   agressiivselt, eakaaslastega suhetes probleeme ei ole  Ülemäärane kaklemine, kiusamine  Julmus inimeste või loomade vastu  Valetamine ja varastamine  Sagedased vihapursked ja sõnakuulmatus  Negativism, koostööst keeldumine Kas   on   tegemist   kehva   kasvatusega?   Probleemid   võivad   tekkida   ka   siis,   kui   last   ei   ole   õpetatud sotsiaalselt käituma. Tuleb analüüsida lisaks lapsele ka lapse kasvukeskkonda. 5. AUTISMISPEKTRI HÄIREGA (PERVASIIVSETE ARENGUHÄIRETEGA) LAPSED. Pervasiivsed arenguhäired Suhteliselt uus ja üks raskemini käsitletavaid erivajaduste liike. Raske mõista häire olemust ja põhjusi. Iseloomulik on kontakti häiritus ümbritseva maailmaga (eriti sotsiaalsest aspektist) ja maailmas toimuva mõtestamise raskused. Sümptomid ilmnevad varases lapseeas. Diagnostilised tunnused, RHK-10  Vastastikuse   sotsiaalse   mõjutamise   hälve  –   sotsiaalne   suhe   teiste   inimestega,   soov   olla kontaktis, ei huvita mida teised tunnevad ja mõtlevad ja ei tunne vajadust teistega jagada oma tundeid ja mõtteid  Suhtlemise kvalitatiivne kahjustus – lapsel ei olegi soovi suhtlemiseks, kõne võib olla aga ei pruugi olla  Korduv   ühetaoline   stereotüüpne   käitumine  –   loomingulisi   tegevusi   ja   mängulisi   tegevusi omandavad raskesti, jäävad kinni stereotüüpiatesse (nt klotside ladumine). Häiritud sellest, kui rutiini püütakse muuta. Diagnoositakse käitumise iseärasuste alusel. Põhiliselt pannakse lapse autismi ja Aspergeri sündroomi diagnoose. 19


Kujuneb   välja   enne   5a   saamist   ja   mõjutab   oluliselt   lapse   käitumist:   vastuseis   rutiini   muutustele, ebatavalised reaktsioonid sensoorsetele stiimulitele. Lapse autism  puudulik võime end inimeste ja situatsioonidega seostada  kõnevõime   omandatud,   kuid   ei   kasutata   seda   kui   vahendit   teistega   suhtlemiseks.   Kasutavad kajakõne, ka varasemast ajast.  kinni oma harjumustes, ei talu rutiini muutmist. Seisund avaldub enne 3 eluaastat. Esineb poistel sagedamini kui tüdrukutel (3-4 korda). ¾ lastest kaasneb intellektipuue. Samas on intellekti mõõta keeruline. Atüüpiline autism  Erineb autismist algusaja poolest: eripärad avalduvad pärast 3a saamist.  Või ei kehti kõik kolm diagnostilist kriteeriumit (puudu või ei saa diagnoosida).  Sagedamini diagnoositakse raske intellektipuudega ja kõnetutel isikutel Diagnoos pannakse sageli siis kui on raske intellektipuue, kõnetus ja avaldub arengus hiljem. Retti sündroom  Varajane areng normilähedane, 7-24 kuu vanuses kustuvad käelised ja kõne oskused, pea kasv pidurdub.  Ilmnevad   väänlevad   käeliigutused,   oskamatus   toitu   närida,   põie-   ja   pärasoole   tegevust kontrollida.  Kontakteerumise raskused, mänguoskuste arenematus.  Motoorse   arengu   pidurdumine,   skolioos,   lihaste   hüpotoonilisus   ja   koordinatsiooniraskused. Epilepsia.  Alati tekib raske intellektipuue.  On kirjeldatud üksnes tüdrukutel. Harv esinemissagedus. Aspergeri sündroom  Erineb  lapse   autismist   selle   poolest,   et   ei   kaasne   kõne-   ja   kognitiivse   tegevuse   valdkondade mahajäämust.  Vaimne võimekus on keskmine või üle keskmise.  Poistel esineb 8 korda sagedamini.  Omapärased indiviidid, kes võivad olla kitsas valdkonnas väga võimekad, kuid kohmakad ja saamatud iseseisvaks toimetulekuks. Saadud teadmisi loovalt kasutada on raske. 20


Levinumad probleemid Kognitiivne areng Sensoorse   integratsiooni   raskused   (kuidas   panna   kokku   erinevatest meeleorganitest   tulev   info);   tajumise   probleemid:   näevad   perifeerias   olevaid asju, mitte seda asja mida nad vaatavad, seega ei saa aru mida autistlik laps keskkonnas tajub, kuulmisel võib neid häirida mingi nõrk heli aga ei pruugi tajuda   valju   neile   suunatud   heli,   puutetundlikkuse   osas   võivad   reageerida ärritusega soojale füüsilisele kontaktile, tajuvad puudutusi ebaadekvaatselt, võib ka olla et ei taju valu nt põletusi, tundlikkus pinnaomaduste suhtes; „mõistuse teooria“ puudulikkus (e vaimuteooria, areneb välja 3-4 eluaastal, oskus mõista et teistel inimestel on ka oma tunded, mõtted ja nad tegutsevad vastavalt sellele); vähene üldistamisvõime, mistõttu on reeglid raske mõista. Võimekus varieerub intellektipuudest kuni andekuseni. Sotsiaalne areng Emotsionaalne   isolatsioon   mis   ei   tulene   kasvatusest   vaid   lapsest   endast, enesestimulatsioon   (liigutused,   millest   kasu   ei   ole,   teeb   neid   kaua   aega)   ja rituaalid, piiratud sotsiaalsed oskused. Raevuhood. Kommunikatsioon Pilkkontakti   ja   mitteverbaalse   suhtlemise   puudulikkus,   kõne   arenematus   või kadu, kajakõne ja kohatu kõne (tihti Aspergeri puhul). Motoorika Omapärane kõnd, rasked hüpped ja jooksmine, haldjaslik olek ja stereotüüpsed liigutused. Eneseteenindus Magamise, söömise (söövad teatud kindlaid asju) ja enesehoolduse probleemid sensoorse arengu eripärade tõttu. Autismi puhul on areng häiritud, mistõttu on autistidel raske mõista sotsiaalseid olukordi. 6. MEELEPUUETEGA LAPSED: KUULMISPUUE JA NÄGEMISPUUE.  Meelepuuded   piiravad   teatud   liiki   info   vastuvõtmist   ning   tekitavad   probleemi   maailma   tajumisel, töötlemisel ja mõtestamisel. KUULMISPUUE HEV mõttes on kuulmislangus, mille puhul vajatakse kas spetsiaalset õpetust või kuulmist korrigeerivaid vahendeid (IDEA). Raskusastmed  Kurtus – kuulmislangus ulatuses, mis ei võimalda kasutada kuulmist kõne mõistmiseks 21


 Vaegkuulmine  – kuulmislangus ulatuses, mis võimaldab spetsiaalseid abivahendeid kasutades suulist kõnet mõista ja ka ise seda rääkima õppida. NB! Aluseks ei ole mingi kindel arvuline väärtus!  Normaalne kuulmine 0-20dB  Kerge kuulmislangus 20-40dB – inimesel võib olla raske kõnest aru saada, kui taustalt kostab palju helisid. Tõenäoliselt vajab ta kuuldeaparaati.   Mõõdukas   kuulmislangus  40-70dB   -   inimene   vajab   kuuldeaparaati.   Tal   on   raske   aru  saada rühmavestlusest.  Raske kuulmislangus  70-95dB – inimene vajab kuuldeaparaati või sisekõrva implantaati ning kõneteraapiat.  Sügav kuulmislangus (kurtus) 95dB – inimene vajab sisekõrva implantaati ja kõneteraapiat, et tema kõne areneks. Kurdi lapse areng Kõne areng Ka kurdid lapsed koogavad, kisavad ja lalisevad aga lalin lakkab, kuna nad ei saa tagasisidet.   Ta   ei   kuule   mida   räägitakse   ja   mis   helisid   ta   ise   teeb.   Suhtlemiseks püüavad   kasutada   visuaal-ruumilisi   vahendeid,   arenevad   viiped.   Sünnitusmajas tehakse kurtuse kontroll ja avastatakse seetõttu varakult. Lapse ei saa kuulmise vahendusel osa kultuurile omastest teadmistest. Täiskasvanu kõne ei täida eeskuju andvat, abistavat ja üldistavat rolli. Sotsiaal- emotsionaalne areng Sõltub   lapse   arengukeskkonnas   valitsevatest   hoiakutest,   suhtlemisviisi   leidmisest eakaaslastega. Motoorika areng Tavaliselt   (70%)   kaasneb   vestibulaaraparaadi   kahjustus   st   häiritud   on   liigtuste koordineeritus ja tasakaal. Sõrmede peenliigutused on raskendatud. Pidurdub   ja   võib   taandareneda   artikulatsiooniaparaadi   motoorika   st   kui artikulatsiooniaparaati ei kasutata (valitakse viipekeel), siis lihased taandarenevad. Kui   tahta   et   kurt   laps   räägiks,   tuleb   sellega   tegeleda   varakult,   enne   kui   lihased taandarenevad. Mänguoskuste areng Huvi mänguasjade vastu kuid püsivus vähene (eristab intellektipuudega lapsest) Kasutavad kauem lokomotoorseid liigutusi st nad kopsivad kauem neid kuskile vastu 22


või   viskavad   esemeid,   kohati   prõmmivad   asju   üksteise   vastu   kuna   see   tekitab vibratsiooni ja see annab neile infot, et nad nagu kuulevad midagi ja midagi juhtub. Vajavad   abi   asjade   funktsiooni   avastamisel   ja   mängude   süzhee   järgimisel.   Üksi mängides kaotavad huvi, koos täiskasvanuga mängivad hea meelega. Kognitiivne areng Mitteverbaalse intellekti tase vastab normaaljaotusele Et psüühika on üles ehitatud erinevate meelte koostööle, siis ühe infokanali probleem häirib kokkuvõttes ümbritsevast keskkonnast saadava info seostamist ja mõtestamist.  See seab löögi alla intellekti ja kognitiivse arengu. Siin saab täiskasvanu toetada ja aidata. Kognitiivsele arengule on oma mõju ka kõne iseärasustel. Viipekeel erineb suulisest keelest kuna kasutatakse terviksõnu viidetena, mitte häälikute kaupa ja see ei ole nii nüansirohke. Samuti on erinevus lauseehituses, kus on viipekeeles vähem võimalusi. Kuna kõne on mõtlemise vahendiks, siis viipekeele vahendid on kehvemas seisus ja ei   ole   samal   tasandil   kui   suulise   kõne   kasutajal   ning  tekib  vajakajäämine   kõnes. Sellest tulenevalt mõjutavad kõne iseärasused ka mõtlemist. Seega kurtidel on raske mõista abstraktseid asju ja mõisteid (mida defineeritakse keele vahendusel). Akadeemilised   saavutused   jäävad   keskmiselt   madalamaks   kui   eakohase   arenguga lastel. Taju Enamasti   olemas   teatud   kuulmisjääk,   mis   on   aga   kõne   omandamiseks   ebapiisav. Oluline koht nägemistajul, kompimisel, liigutustajul. Ruumitaju probleemid. Mälu Kuna   puuduvad   kuulmisaistingud,   ei   saa   tekkida   ka   üldistatud   kujutlusi   mälus. Mälukahjustused   vähe   diferentseeritud,   fragmentidest   ei   teki   tervikut.   Helisid sisaldavad   kujutlused   mälust   puuduvad.   Lihtsate   igapäevaste   objektide   meelde jätmisega ei ole probleeme, probleemid on tahtliku meelde jätmisega st strateegiate kasutamisel mällu jätmisega vajavad abi ja tuge. Mõtlemine Kurdid mõtlevad valdavalt kujutluste (visuaalsete piltide) baasil. Analüüsioskused on paremad kui sünteesioskused. Lahti osatakse võtta aga kokku ei osata panna. Sõnad on objekti juurde käivad tunnused, ei ole üldistavat funktsiooni. Tähelepanu Kõrgenenud tähelepanu perifeersele nägemisinfole. Info, mis jääb fookusest välja. Metatunnetus Eakaaslastest madalamal tasemel, kuid kohasel õpetamisel on arendatav. 23


Vaegkuuljatest laste areng  Motoorne areng võib mõnevõrra hilistuda.  Osa lapsi õpivad oma kuulmisjääki ise kasutama, kuid enamikku tuleb selleks õpetada.  Kuulmisaistingute ebatäpsus häirib tajude arengut. Alla 3a lapses tekitavad helid pigem segadust (laps on rahutu, kergesti ärrituv), sest ei seostu nägemise ja kuulmise teel saadud info.  Lalina järgselt kujunevad sõnad, mis kipuvad olema algvormis, kõnet võib olla palju, kuid see on ebaselge ja mitte grammatiline.  Alates 4a (sobiva abi korral) on areng selgelt erinev kurdi lapse arengust, sarnanedes tavalapsele.  Kognitiivne   areng   sõltub   sellest,   kuivõrd   kasutab   kuulmisjääki   ja   teisi   meeli.   See   omakorda sõltub vaimsest potentsiaalist ja õpetamisest. Põhjused  Anatoomia/füsioloogia  Kesk- ja sisekõrva struktuuride vaegareng  Kuulmisnärvi või oimusagara kuulmiskeskuse kahjustus  Geenid/keskkond tasandil  Kõne-eelne kuulmiskahjustus – geneetilised põhjused (enam kui 50%, nt Usheri tõbi), enamik kurte lapse sünnib kuuljate laste peresse; ema nakkused raseduse ajal (punetised, toksoplasmoos, süüfilis, herpes); teratogeenid (kiniin, talidomiid); enneaegsus ja madal sünnikaal, reesuskonflikt (enne 7 kuud); hapnikuvaegus kas sünbnitusel või enne  Kõnejärgne kuulmiskahjustus – nakkused (meningiit, mumps, läkaköha, tuulerõuged); keskkõrvapõletik; koljutraumad; mürgistused (ototoksilised ravimid); müra – keskkonna müra, lähimüra nt kõrvaklapid NÄGEMISPUUE Mitte kõik inimesed on täiesti pimedad. Suuremal osal neist on teatud nägemisvõime säilinud. Neid kutsutakse   osalise   nägemispuudega   inimesteks.   Paljud   meie   seast   on   kas   lõhi-   või   kaugelenägijad. Suurem osa pimeduse vormidest esineb vanematel inimestel, aga haigused ja/või traumad võivad silmi kahjustada igas vanuses. On ka juhtumeid, kus laps sünnib pimedana või tugeva nägemispuudega.  Miks inimesed pimedaks jäävad?  Üks kõige levinumaid pimeduse põhjustajaid on kae. Enamasti esineb see täiskasvanutel, aga mõnikord tekib see ka lastel. Kae katab ära silmaläätse ja inimesel tekib tunne nagu kõnniks ta udus. Ka võrkkest võib osaliselt kahjustada saada ja sellisel juhul ei saa inimene eristada detaile. Ka glaukoom võib silmi tõsiselt kahjustada.  24


Kuidas silm töötab?  Silm on just nagu fotoaparaat. Ta “pildistab“ väliskeskkonda läbi silmaläätse. Silmapõhi on nagi film, millele pilt jäädvustatakse. Närv saadab pildi ajju.   Kuna   kõik   silma   osad   võivad   kahjustada   saada,   siis   peaksime   meeles   pidama,   et   nägemispuude   all võidakse mõelda erinevaid haigusi.  Ohtlikud haigused Paljud haigused (näiteks AIDS ja suhkruhaigus) võivad lisaks muudele organitele ka silmi kahjustada. Vaesemates riikides kaotavad inimesed nägemiste  haiuste  tõttu.  Näiteks Aafrikas esinev jõupimedus, mida levitavad jõgede ligiduses elavad kärbsed, võib korraga jätta kogu küla elanikud nägemisest ilma. Paljud vaeste riikide elanikud ei jõua maksta operatsiooni eest, mis annaks neile nägemise tagasi.  Teiste meelte kasutamine Enamasti ei kaota inimene nägemist järsku ja täielikult. Nägemine halveneb järk-järgult ja võimaldab inimestel oma silmi võimalikult efektiivselt kasutama õppida. Need, kes on täielikult pimedad, saavad keskkonna kohta infot läbi puudutuse, kuulamise, nuusutamise ja maitsmise kaudu. Pimedad tulevad toime palju paremini, kui arvatakse, sest nad õpivad kõike uutmoodi tegema. 7. KEHAPUUETEGA LAPSED. Kehaline/motoorne areng  Üldmotoorika  Põhiasendid ja – liikumised, tasakaal, liigutuste tunnetus, juhtimine ja koordinatsioon  Peenmotoorika  Käte   ja   sõrmede   liigutused   (haaramine,   kinni   hoidmine   ja   lahti   laskmine,   objektide raskuse,   kuju,   pinnaomaduste   tajumine,   vahendite   hoid   ja   käsitsemine;   juhtiva   käe eristumine; kahe käe koostöö)  Artikulatsiooniaparaadi motoorika   Kõneliigutused Motoorika arengu häired  Neuroloogilise   häire   puhul   on  esmajoones   kahjustatud   liigutusi   koordineerivad   närvisüsteemi osad (KNS) – häiritud on kehaasendi hoidmine, kontroll tahtlike liigutuste üle ning sageli ka puutetundlikkus.  Ortopeediline häire hõlmab luid, liigeseid ja lihaseid. Neuroloogilised häired 25


 Peaaju kahjustused  Tserebraalparalüüs  Traumaatilised ajukahjustused  Seljaaju kahjustused  Spina bifida  Traumaatilised   seljaaju kahjustused Peaaju traumad  Näiteks raputatud lapse sündroom (raputamise käigus aju põrkab kolju sees vastu koljut, õrnad närvirakud   saavad   kahjustada),   avarii,   kukkumine,   hapnikupuudus,   verejooks,   kasvajad, põletikud.  Mõjud   arengule:   kognitiivsed   ja   kõneprobleemid;   liigutusfunktsiooni   ja   sensoorsed   häired; emotsionaalsed ja käitumise kontrolli raskused; väsimus. Seljaaju traumad  venitus – tekib sageli liiklusõnnetuste puhul, kaelapiirkond vähim kaitstud  kokku surumine – kukkumised  läbistavad kahjustused – torke-, lõike- ja kuulihaavad Sümptomid   sõltuvad   kahjustuse   kõrgusest   seljaajus.   Mida   kõrgemal,   seda   suuremas   osas   keha funktsioone puudutavad. Mõjud   arengule:   seostuvad   eelkõige   liikumispiirangutega   ja   sõltuvad   keskkonna   kohandamise võimalustest,  liikumisabivahenditest  ning  ümbritsevate  inimeste  hoiakutest.  Kognitiivsed funktsioonid kahjustatud   ei   saa. Ortopeedilised puuded  Kahjustatud on luud, liigesed ja lihased.  Kaasasündinud jäsemete puudumine ja/või väärarengud (o ja x jalad, lampjalgsus, komppöid, käte või näo deformatsioonid, kõverselgsus jmt)  Liigeste kahjustus: reumatoidartriit, juveniilne idiopaatiline artriit.  Ebatäiuslik luuteke (luude moondumine ja murrud), luude hõrenemine.  Lihashaigused.   Lihasdüstroofiad   on  grupp   pärilikke   haigusi,   mis  põhjustavad   progresseeruvat lihasnõrkust   (nt   Duchenne   lihasdüstroofia   -   laps   jääb   ratastooli,   lõpeb   surmaga   enne täiskasvanuks saamist kuna haigus puudutab ka hingamis ja südamelihaseid). Kehapuuetega laste areng  Eneseteenindus – sobivate abivahendite valik ja kasutamine, ülehoolduse vältimine. 26


 Sotsiaalne areng – kaasinimeste suhtumisega toimetulek, mõju enesehinnangule  Kognitiivne areng  – kahjustus on tõenäoline neil juhtudel, mis haaravad aju kahjustust. Siiski esinevad ruumitaju probleemid, käefunktsiooni kahjustuse korral kirjutamisraskused.  Sagedasemad haigusseisundid – lapsed jäävad tihti haigeks, kuna ollakse liikumatud või vähem liikuvad. Seetõttu võivad jääda õppimisest kõrvale ja maha jääda. Tekitavad olukorra kus laps jääb eemale arendavatest tegevustest.  Oht õpitud abituse tekkeks 8. PEDAGOOGILISE SEKKUMISE KAVANDAMINE. Erivajadused 1) Kognitiivse arengu hälbed – probleem infotöötlusprotsessides 2) Meelepuuded – vastuvõetava info kättesaadavus 3) Kõnepuuded – üks osa infotöötluskompleksist häiritud 4) Kehapuuded – mõjutavad infotöötlust sedasi, mis tüüpi infole juurdepääs puudub 5) Emotsionaalsed   ja   käitumishäired  –   õppimine   häiritud   emotsionaalse   toetuse   osas infotöötlusele, ATH puhul häiritud ka tunnetustegevus – tähelepanu. 6) Pervasiivsed   arenguhäired  –   kahjustatud   kõik   arenguvaldkonnad,   õppimist   segab   kontakti probleem 7) Kroonilised   tervisehäired  –   laps   võib   jääda   haigeks,   enesetunne   häiritud,   tekivad   lüngad õppimises 8) Liitpuuded – probleemid rohkem kui ühes valdkonnas, kõigi osas tuleb õppimist kohandada Arengu iseärasused Vaimne areng Tunnetusprotsessid Akadeemiline võimekus Kommunikatiivne areng Suhtlemisvahendi olemasolu  (mõistmine ja kasutamine) Sotsiaal-emotsionaalne areng Enesekohased oskused Koostöö oskused Füüsiline areng Peenmotoorika Üldmotoorika Iga lapse puhul tuleb eraldi analüüsida, kus valdkonnas probleemid esinevad. 27


Sekkumise olemus Lapse erivajaduse märkamine Lapsevanemad Meditsiinisüsteem: naistearstid, sünnitusmaja personal, perearst Sotsiaalhoolekanne: lapsehoidja, valla/linna sotsiaaltöötaja Haridussüsteem: lasteaia ja kooli õpetajad, huviringide õpetajad Et arengus hälbeid märgata, on vajalik ettekujutus sellest, mis on normaalne!  Lapse   arengutaseme   ja   tema kasvukeskkonna hindamine Probleemi täpsustamine. Hindamise eesmärgiks on hälvete olemuse ja   ulatuse   välja   selgitamine,   et   põhjendada   sekkumise   vajadust. Põhjuseks   teada   saada,   mida   on   vaja   arendamises   ja   õpetamises teisiti teha. Hindaja   võib   olla   haridustöötaja   (lasteaia   ja   kooli   õpetajad, logopeed,   eripedagoog,   koolipsühholoog,   sotsiaalpedagoog, huviringide õpetajad), meditsiinisüsteemi töötaja (eriarst, kliiniline lapsepsühholoog,   kliiniline   logopeed),   sotsiaalhoolekande   töötaja (valla/linna   sotsiaaltöötaja   kes   hindab   keskkonda, rehabilitatsioonimeeskond). Lapsevanemate   ja   õpetajate nõustamine   erivajadusega lapse arengu toetamiseks Nõustamist   vajavad   eelkõige   lapsevanemad,   kes   kannavad   lapse eest   vastutust.   Seda   nii   õppimisvõimaluste   kui   probleemi   osas. Hindamise käigus saadav info tuleb lapsevanemale lahti rääkida. Otsused lapse arengu kohta teeb lapsevanem, spetsialistid peavad lapsevanema varustama infoga otsuste tegemiseks.  Nõustamine   on   vajalik   ka   õpetajale,   kui   laps   käib   lasteaias   või koolis.   Õpetajal   on   kohustus   kõikide   laste   arengut   järjepidevalt hinnata.   Ta   saab   analüüsida   probleemi   oma   pädevuse   piires   st õppimisvõimalused. Nõustajaks   võib   olla   iga   spetsialist,   kes   lapse   arengutaset   ja kasvukeskkonda eelnevalt hindas. Nõustamise   tulemus   on,   et   lapsevanemad   on   kompetentsed   ja suudavad   teadlikult   valida   oma   lapsele   sobiva   haridusasutuse   ja tugiteenused (valik piiratud). Erivajadusega   lapse   arengu toetamine,   sh   sihipärane Meditsiin: diagnoosile vastav ravi (ravimid, operatsioon, kliiniline psühholoog), selle ravi eest õpetaja ei vastuta, õpetaja saab jälgida 28


õpetamine ravi mõju lapsele Sotsiaalhoolekanne:   isiklik   rehabilitatsiooniplaan(   võib   haarata meditsiinilist,   hariduslikku   kui   sotsiaalset   sekkumist),   tugiisiku teenus Haridus:   kodukoha   lasteaed/kool,   individuaalne   arendus-   või õppekava, erirühm/eriklass tavalasteaias või -koolis või erilasteaias või - koolis, koduõpe Tavakeskkonda kohandatakse võimalikult lapse vajaduste järgi, kui sellest ei piisa, siis järgneb eriõpe. Eriõpetus varajases eas – selleks et laps sobituks hiljem eakaaslaste hulka. Õppimine saab toimuda tänu psüühilistele protsessidele. Jõukohane õpetamine – veidi pingutamist ja uue omandamine, peab olema lapsele jõukohane. Tavalapse puhul saab lähtuda õppekavast. Õpetaja peab teadma hälbe psühholoogilist kirjeldust, et teada milliseid erisusi õppekavas laps vajab.  Õpetaja reguleerib, suunab, juhendab õppimist ja peab tegema igale lapsele õppimise jõukohaseks.  Aitab teda psühholoog, kes peab hindamise tulemusel jõudma tulemuseni, mis lapse psüühikas on teisiti. Õpetaja ja psühholoog peavad tegema lapse toetamise jaoks koostööd.  Eripedagoog  on   spetsialist,   kes   ühendab   endas   veidi   psühholoogi   ja   rohkem   pedagoogi.   See   annab nõustamise võimaluse. Eripedagoog teab kuidas jagada õpetatav materjal osaoksusteks ja õpetada neid eraldi, iga erivajaduse puhul on see erinev ja eripedagoog suudab leida üles, kus laps on raskustes ja sealt edasi minna. Ta saab anda seda infot edasi ka õpetajale. Õpetaja roll Õpetaja saab märgata, hinnata, nõustada ja õpetada. Vajalik on…  …tunda lapse psüühika arengu seaduspärasusi, kuidas kulgeb normaalne areng  …omada ettekujutust erinevatest arenguhälvetest ja nende mõjust õpitegevusele  …osata analüüsida lapse poolt tehtavate vigade seost psüühiliste protsessidega  …osata jagada ülesandeid alaetappideks, korraldada õpetust osaoskuste kaupa  …osata analüüsida õpetamise mõju tunnetustegevusele. Lapsest lähtumine  Õpetuse diferentseerimine 29


 õpetaja peab oma lapsi tundma ja vastavalt laste arengutasemele tegevuste raskusastet muutma. Töö allrühmades.  Õpetuse individualiseerimine  Iga lapse väärtustamine indiviidina ja vajaduse korral töö planeerimine ühe lapse kaupa. IAK, IÕK. Mõlemal juhul tuleb lähtuda laste lähima arengu tsoonist. Lähima arengu tsoon Lev Võgotski sotsiokultuuriline teooria: täiskasvanud vahendavad lapsele kultuurilist teadmist/kogemust. Lähima arengu tsoon kui vahemaa 1. ja 3. variandi vahel: 1) laps ei suuda ülesannet täita 2) laps suudab ülesande täita osaliselt ja/või täiskasvanu abiga 3) laps sooritab ülesande iseseisvalt Õpetamisel   tuleb valida   ülesanded,   mis asuvad lapse   lähima   arengu tsoonis  ning  suunata  last   nende täitmisel. Kõik erivajadustega lapsed on arenemisvõimelised, kuid vajavad oskuslikku ja spetsiifilist suunamist Erivajadustega   laste   arengusuund   on   sama,   mis   tavaarengus,   kuid   iga   erivajaduse   puhul   on   teatud kõrvalekalded sõltuvalt sellest, kuidas hälve puudutab psüühikat Õpetaja peab olema kursis sellega milles hälbed seisnevad; kuidas need puudutavad ja häirivad psüühika arengut ning millised võimalused on erinevate erivajaduste puhul laste arengu toetamisel 30