K�netegevuse ps�hholoogia (0)

Pedagoogiline psühholoogia
KONTROLLTÖÖ

Psühholingvistika aines.

¤ Psühholingvistika (edaspidi PSL) aines. PSL kujunemise eeldused: sotsiaalne tellimus(keeleõpe,arvutid,kõnevõime korrigeerimine/taastamine kõnekaotuse korral. Vajaduspõhisus tekkis ka seetõttu et II MS oli kaasa toonud traumasid,kus inimesel oli tekkinud afaasia(kõnevõime kadu/piiratud kõnevõime). PSL on piirteadus, mis kasutab mitmete teaduste teadmisi.

¤ Biheivioristlik PSL (Osgood, Skinner) põhiseisukohad: kõnelema õpitakse imiteerimise teel; keelenormile vastavad sõnad ja grammatilised vormid leiavad täiskasvanutelt positiivse või negatiivse kinnituse , mis määrab nende omandamise; omandatavad operatsioonid on assotsiatiivset laadi ; peamised keeleüksused on sõnad. Rõhutatakse selliste operatsioonide nagu vaatlus ,modelleerimine ja jäljendamine osatähtsust keele omandamisel. Keskendusid käitumisele, vaatasid kõnet kui käitumist. Probleem seisnes selles et koolkond ei selgitanud kuidas tekib spontaanne kõne, nad käsitlesid kõnet kui reaktsiooni millelegi(inimesel aga tekib ka ise reaktsioon /stiimul midagi öelda ilma et keegi peaks teda n.ö pudeliga viskama

Ratsionalistlik PSL See koolkond ei nõustunud et kõne tekib assotsisoonidena(üks sõna kutsub esile teise). Järgisid lühimälu(7 pluss 2) lastel. Muuteoperatsioonid on vajalikud selle jaoks et laps oskaks oma mõttest või nt pildi järgi moodustada lause.

Baaslause ehk tuumlause. Lause mis koosneb vaid kohustuslikest lauseliikmetest(mari istub: sajab: too vett) ehk sealt lausest ei saa enam midagi ära võtta.

Tuletatud lause. Baaslausele lisatakse liikmed lause täienduseks.( too klaas külma vett: mari istub kollasel toolil).

Kognitiivse PSL käsitlus kõneloome ja –taju protsessist. põhiseisukohad: keele omandamine sõltub lapse kognitiivsest arengust, intellektuaalsete protsesside areng ennetab väikelapse kõne arengut. Kõne areng sõltub lapse tegevusest. Kujuneb seos praktilised toimingud - nende kujutlused- kujutluste väljendamine teiste jaoks mingite vahenditega, sh keelevahenditega. Oluline on koostegevus lapse ja täiskasvanu vahel.Lapse esimesed keeleüksused vajavad kujutlusi, millele toetuda, hiljem vajavad üldistatud kujutlused ja nende sõltumatus situatsioonist keelt. Peamine üksus on ütlus, kõneloome on heuristline(avastuslik).

¤ PSL uurimismeetodid : assotsiatiivne eksperiment - katses osalejale esitatakse stiimulsõna,tal tuleb sellle vastata esimese meeldetulnud sõnaga(vabad assotsiatsioonid). Saadud andmete põhjal koostavad lingvistid assotsiatsioonide sõnastikke, mida on hea kasutada näiteks keele õpetamisel. PSL huvitab esmajoones assotsiatsioonide laad ja selle sõltuvus kasutatud sõnadest. Verifitseerimine -

¤ PSL rakendusvõimalused eripedagoogikas/logopeedias. assotsiatiivne eksperiment pakub suurt huvi ka eripedagoogidele, sest selle läbi on võimalik välja selgitada ebakõlad lapse sõnaseostes. PSL rakendus -pedagoogiline suhtlemine (lastega suhtlemine,selgitamine), kõnearengu toetamine ja korrigeerimine, õppekirjandus(ülesannete/tekstide jõukohastamine lastele)

Kõnetegevus.
¤ Kõnetegevus on üks inimtegevuse liike. Selle vahendiks on keel, viisiks kõne seda teenindab (juhib/reguleerib) psühhofüsioloogiline mehhanism - kõne funktsionaalsüsteem.
¤ Mõiste ja põhikategooriad: Kõne on keelekasutus suhtluseks ja tunnetustegevuseks, ilmneb tavaliselt mingi teise tunnetustegevuse koosseisu lülitatuna. Suulise kõne areng on aluseks sisekõne tekkele, sisekõne on oluline kirjualiku kõne(lugemine, kirjutamine) arengus. Keel on vahend, mida kasutatakse kõnelemisel ja verbaalses tunnetustegevuses ja kõnevõime on ainult inimesele omane psüühika omadus, selle talituslik alus on psühhofüsioloogiline süsteem, mis korraldab keelevahendite kasutamist.
¤ Kõnevõime kujunemise eeldused, Bioloogiliste eelduste sotsiaalne realiseerimine (bioloogiliselt ei ole inimese kõnevõime päritav, küll on aga inimesel bioloogilised eeldused kõnelema õppida). Need eeldused on järgmised: normaalselt arenenud kesknärvisüsteem, kahjustamata meeleorganid ja perifeersed kõneorganid. Puudulik areng või ükskõik missuguse nim lüli kahjustus põhjustab kõnepuude(arengupuude või omandatud). Kõnevõime tasandid : 1.retseptiivne tasand-kõnet tajutakse osaliselt, ilmseb lapsel esimese eluaasta lõpul. Kõnevõime retseptiivset tasandit rakendatakse verifitseerimisülesannetes- õige või vale keelend tuleb kuulmise järgi üles leida. 2.reproduktiivne tasand- võime kõnet tajuda ja korrata . Korrata on võimalik ka ütlust mõistmata, sh. tähenduseta keelekonstruktsioone. Viimast kasutatakse laste lugema ja kirjutama õpetamisel: häälikupikkust muutes saame ka tähenduseta sõnu, korrektuurharjutustes tegeldakse moonutatud sõnadega. 3. produktiivne tasand- võime mõista, korrata ja genereerida ütlusi.
¤ Keel on akustilis artikulatoorsete märkide süsteem(hääldatav), see on vahend mida kasutatakse kõnelemisel ja verbaalses tunnetustegevuses. Keeleüksususi reaalselt ilma kõneta ei esine, keeleüksusi iseloomustab alati 2 tunnust- vorm(akustilis-artikulatoorne; kirjapilt ) ja tähendus või tähenduse eristumine. Morfeemid on väikseimad keeleüksused, millest genereeritakse tekstid. Semantilised seosed sõnade vahel: Süntagmaatilised seosed on sõnade kokkusobitamine kõneloomes. Süntagmaatiline seos vastab tavaliselt küsimusele missugune/mida teeb(koer- haugub( karvane ); punane-kleit. Koolieelikutel on süntag seosed tavaliselt ülekaalus. Paradigmaatilised seosed moodustavad semantilisi(tähenduslikke) välju, semantilised seosed ühiste tunnustega sama liiki keeleüksuste vahel(nt koer- kass ). Tuletusseosed on seosed ühiste tuletusaluste või liidete alusel.nt JOOKS –ja/-utama/ -mine. Tuletamine võib kombineeruda ka sõnade liitmisega nt JOOKSU-JALU; KERGE-JALGNE.
¤ Kõne on kõnevõime realiseerimine, keele kui vahendi realiseerimine. Kõne avaldusb kolmes vormis: suuline kõne, sisekõne, kirjalik kõne. Suuline ja kirjalik kõne jaotatakse omakorda: kõnelemine, kuulamine, lugemine, kirjutamine.Kõne on keele kui vahendi kasutamise vorm. Kõneakt- mõtte kujunemine, arenemine ja sõnastamine. ¤ ¤ Kõnesegmendid on reaalselt tajutavad, keeleüksused on afa teadusliku abstraktsiooni tulemus. Kõnesegmentide piirid ei ole kindlad ja fikseeritud, see sõltub ka inimese kõne kiirusest. Ütluse mõte, ütlusega saab väljendada terviklik mõtet.
¤ Suulise ja kirjaliku kõne erinevused. Suuline kõne toimub sisekõne baasil. Suulise kõne peamiseks funktsiooniks on vahetu suhtlemine.Mõistmist toetab situatsioon ning olulised on intonatsioon ja paralingvistilised vahendid. Kirjalikku kõnet kasutatakse mittevahetuks suhtlemiseks, mõistmist ei toeta paralingvistilised vahendid ega situatsioon.
¤ Sisekõne kujunemine erivajadustega lastel. Sisekõne areneb suulise kõne baasil, selle peamiseks funktsiooniks on oma tegevuse planeerimine -reguleerimine ning oma vaimse tegevuse teenindamine. See on dialoog iseendaga. Erivajadustega laste egotsentrilise kõne ja sisekõne puuduliku arengu põhjused on komplekssed:mõjuks on sotsiaalse väliskõne keeleline puudulikkus, sest egotsentrilised ütlused ei saa olla väliskõne ütlustest arenenumad. Veel on põhjuseks väliskõne funkstionaalne arenematus - egotsentriliste ütluste kasutamine kajastab teise isiku kõne reguleeriva rolli üleminekut lapsele. Kuna lapsed ei suuda tegutseda verbaalsete instrukatsioonide järgi, ei suuda nad ka oma tegevust planeerida-reguleerida. Samuti on üheks põhjuseks lapse tegevuse arenematus, sest egotsentrilised repliigid ei kajasta muud kui oma tegevuse osatoiminguid ja operatsioone.
¤ Kõnesegmentide ja keeleüksuste võrdlus opereerimine kahe süsteemi vahel lugema ja kirjutama õppimisel/õpetamisel. Lugema õpetamisel alustatakse alati 1-silbiliste sõnadega (silp on väikseim kõnesegment, silbist väiksemaid ühikuid kõnes ei artikuleerita). Lugemaõppimisel toimub keeleüksustelt üleminek kõnesegmentidele, kirjutamisel kõnesegmentidelt keeleüksustele.
Kõne funktsionaalsüsteem (edaspidi kõne FS).
¤ Kõne FS on organismi psühhofüsioloogiline blokk , mis võimaldab mõtete keele abil väljendada või loetud- kuuldud keelendit mõista; koosneb tsentraalsest ja perifeersest osast ning neid ühendavatest närvidest. Tunnused: aferentsete ja eferentsete süsteemide koostöö( huulte asetus), realiseerimisele eelneb programmeerimine , operatsioonide järgnevus ajas, kõne FS iseeneset ei lagune.
¤ Kõneliigutuste neuroloogilise juhtimise tasandid: nende funktsioonid ja nende kahjustusel ilmnev kõnepatoloogia.
1. Ajutüve tasand (A)-lihastoonuse, tasakaalu reguleerimine(nt düsartia; liikumishäired)
2. Koorealune ehk ekstrapüramidaalne tasand (B): liigutuste koordineerimine : rütm, ajaline järgnevus.(nt ekstrapüramidaalne düsartria- sundliigutused või teatud liigutuse tegemisel tekib kaasliigutus- tikid )
3. Ruumitasand (C): liigutuste sihipärasuse reguleerimine.( ruumitaju , tähtede- numbrite õppimine on ka selle tasandiga seotud, see tasand vastutab koos- ja järelkõne eest)
4. Toimingute tasand (D): eesmärgistatud liigutuskompleksi juhtimine (operatsioonide valik ja järjestamine).(seotud nimetamisega
5. Sümboolsete koordinatsioonide tasand (E): intellektuaalsete toimingute planeerimine, kontroll, reguleerimine.( selle tasandi kahjustusel jääb maha üldine areng- intellektipuuded)

• 1-3 nö tehnilised tasandid- kõnes realiseerimispuuded ehk kõnepuuded
  
• 4-5 kõne mõtestatust ja semantikat reguleerivad tasandid-keelepuuded
  

¤ Aju juhtiv roll kõnetegevuses: 3 funktsionaalset ajuplokki, kuue piirkonna funktsioonid ja kahjustusel ilmnev patoloogia .
Dünaamiline piirkond(otsmikusagara I käärus)-ütluse planeerimine; ütluse/teksti mõistmine. (PAT-raskused ütluse moodustamisel/mõistmisel)
Broca piirkond(otsmikusagar)-ütluste grammatiline ja motoorne /häälduslik(kõneliigutuste järjestamine)plaan. (PAT-agrammatism, häälduspuuded/kordused/silbid. kirjutamis -lugemispuue)
Posttsentraalne pk(kiirusagara eesmine osa)-hääldamine(kõneliigutuste valik), (PAT-häälikute moonutamine ja asendamine,kirjutamis-lugemispuue)
Wernice piirkond(oimusagara eesmises käärus)- foneemide eristamine ja äratundmine; (PAT-ei tunta ära häälikuid, ei eristata kõlalt lähedasi sõnu.
Oimusagara keskmise kääru piirkond-tajutava ütluse plaani mälus hoidmine,sõnade valik ütlusesse; (PAT-ei suudeta ütlust mälus säilitada,mõistmisraskused,oma kõnes ei tule sõnad meelde)
Kattetsoon( kukla -,kiiru-ja oimusagara piiril )-ütluse mõistmine/grammatiliste konstruktsioonide mõismine;(PAT-kõnes agammatism,grammatiliste konstruktsioonide mõistmisraskused).
¤ Perifeerse kõne FS-i osad (energia-, generaator-, resonaatorsüsteem), nende funktsioonid ja kahjustusel ilmnev patoloogia.
Kõnehingamise süsteem(energiasüsteem)-helide/mürade tekitamiseks vajaliku õhuvoolu tagamine,õhuvoolu kestuse+kiiruse+rõhu reguleerimine /PAT- kuulmispuue , hingamislihaste kahjustus(düsartia),alakõne.
helide tekitamise süsteem(generaatorsüsteem) –helid tekitakse häälekurdudega kõris, mürad kõnatrahti ahtuste ja sulgudega resonaatorsüsteemis.Helida ja mürade osakaal kõneldes sõltub häälikurühmast ja konkreetsest häälikust(täishäälikud-ainult helid;helitud kaashäälikud-ainult mürad; helilised kaashäälikud-helid ja mürad vahelduvad). PAT-häälepuuded võivad olla perifeersed ja tsentraalsed(halvatused), alakõnega lastel on hääl primitiivne:vähe alatoone,tämber vaene.
häälikute moodustamisejahääletämbri/resonantsisüsteem (resonaatorsüsteem/ artikulatoorne)-kõnehäälikute moodustamine. Kõnehäälik on liitheli, selle moodustavad kindlas vahekorras,erineva kõrgusega toonid ja/või mürad,mis moodustavad hääliku äratundmiseks vajalikud tunnused-formandid. PAT-artikulatsiooniaparaadi anatoomised puuded või funktsionaalsed hälbed mõjutavad häälikute moodustamist valikuliselt. See sõltub huulte liikuvusest,suletud/lahtisest ninaõõnest,hambumus, keeletipu liikuvus.
Perifeerse kõne funktsionaalsüsteem algab ninaõõnest ja lõpeb diafragmaga.
Kõneloome.
Muuteoperatsioonid: semantiliste elementide asendamine keele reaalsete üksustega. Laps omandab alateadlikult kõnearengu käigus. Õpetaja peab teadma, et vajadusel tekste kohandada, lastele õpetada
¤ Ütluse intentsi kujunemine: motiiv, situatsiooni taju ja mõtestamine. Intents on ainult soov( kavatsus ) ja lõplikult kujunemata mõte, mis võib jääda ka realiseerimata. Ütlus, mis hiljem realiseeritakse, sõltub juba selle programmeerimisest. Intents sõltub tegevuse motiividest ja piirab võimalikke valikuid , sest motiivist sõltub ütluse eesmärk. Teiseks sõltub kõnesoov situatsiooni mõtestamisest: tajudest ja mälukogemustest. Motiivist ja situatsiooni mõtestamisest tuleneb mõte-gestalt, mis hiljem argneb ütluseks, selleks peab vastu võtma otsuse kõnelemiseks.
¤ Mõttesüntaks: mõttegeštaldi hargnemine, teema ja reema; sisemised sõnad ja kujutlused. Mõttesüntaksil algab mõtte-gestaldi hargnemine, Inimene otsustab mis on tema ütluse teemaks (TEEMA ehk TOPIC) ja mida ta kavatseb selle teema kohta öelda (REEMA ehk COMMENT ). Mõttesüntaksist hakkab pihta mõtte täpsustumine,see on osa millest paljudel lastel hakkavad raskused.Sõltub kognitiivsest arengust:ei saa öelda rohkem kui on mälus või suheldes märkab. Mõttesüntaksi(mõtteprogrammis opereeritakse sisemiste sõnadega(keeleüksus iseenda jaoks), skeemide ja kujutlustega.
¤Semantiline süntaks: semantiline kirje, süvakäänded. Semantiline süntaks ehk lausete semantiline struktuur, ütluse sisuline täpsustamine:semantiliste tunnuste liigendamine ja järjestamine. Süvakäänete puhul pole tegemist grammatiliste käänetega, vaid tegemist on tähenduslike suhetega.Seosed maailma nähtuste ja keele vahel(puudutab teadmisi ja tähendusi-kui paljuga on laps oma keskkonnas kokku puutunud.
Pindstruktuuri süntaks: lausemalli valik ja täitmine sõnavormidega, sõnakasutus, muuteoperatsioonid.
¤ Ütluse motoorne plaan: intonatsiooniprogramm ja silbiprogramm. Ütluse realiseerimine. Kõneliigutusprogramm ehk ütluse monotoorne plaan. Hääldusliigutuste planeerimine 2 tasandil:Lause intonatsiooniprogramm(lauselõpu intonatsioon/rõhuline sõna/ütluse toon) ja Silbiprogramm süntagmade kaupa:silbijärg/silpide koostis/rõhulised-rõhuta silbid/häälikute kestussuhted kõnetaktis. Programmeeritud ütlus realiseeritakse kas väliskõnes suuliselt või kirjalikult või ka sisekõnes+toimub kontroll(sisuline/kuulmis ja kinesteetiline kontroll).
¤ Erivajadustega laste kõneloome probleemid erinevatel tasanditel. Pedagoogilised soovitused kõneloome tasandite kujundamiseks. Keelepuuded ja kõnepuuded ehk realiseerimispuuded. Keelepuuded mille puhul kannatab keelesüsteem:alakõne ning afaasiavormid.Realiseerimispuuded,mille puhul keelesüsteem otseselt ei kannata,kuid kõne produtseeritakse moonutatult(siin on põhiliseks sühmaks düsartia vormis ja düslaalia).
- kõneloomet (inimene kõneleb või kirjutab) ja kõnetaju (inimene kuulab/loeb ja mõistab)
- sisu ja vormi (nt kõneloome puhul on kõnesisu mõte ja tähendused, mille kaudu mõtet väljendada ning vorm on mõtte väljendamiseks valitud keeleüksused: laused , sõnad, sõnavormid...; teksti puhul on sisu see, millest tekst räägib ja vorm see, milliseid lauseid ja sõnu on teksti koostamisel kasutatud)
- kõnet kui mõtete väljendamise viisi ning keelt kui vahendit, mida kasutatakse kõnetegevuses
- spontaanset kõnet, sh suhtluses esinevat ja teadlikku keelega tegelemist (nt metakeelelised toimingud/operatsioonid ning muuteoperatsioonid nt teksti kohandamisel)
- loomulikku kõne arengut ja keele õppimist formaalses keskkonnas
- häälimist kui suuliselt esitatud sõna sujuvat häälikute kaupa ütlemist ja veerimist kui kirjutatud sõna lugemist tähtede haaval
- sõna ja seda, mida see sõna tähistab (nt pole õige öelda, et baassõnavara sõnad on ise meeleorganitega tajutavad (seda on kõik kuuldud ja loetud sõnad), vaid baassõnavarasse kuuluvad need sõnad, mis väljendavad/tähistavad midagi, mida laps on meeleorganitega tajunud.
NB! Kolmas eluaasta algab siis, kui laps saab 2-aastaseks. Seega pole baassõnavara välja kujunenud kolmandaks eluaastaks, vaid kolme aasta vanuseks ehk 4.eluaastaks! Kui teie olete nt 22-aastane, siis teil käib/jookseb juba 23.eluaasta!
MÕISTED(eripedagoogidele):
Kõnetegevus- on üks inimtegevuse like. Selle vahendiks on keel, viisiks kõne, seda teenindab(juhib/reguleerib) psühhofüsioloogiline mehhanism(kõne funktsionaalsüsteem).
Keel- on vahend mida kasutatakse kõnelemisel ja verbaalses tunnetustegevuses. Tänapäeval määratletakse keelt kui akustilist-artikulatoorsete märkide süsteemi(produtseeritakse artikulatoorselt,tajutakse akustiliselt).
Häälikanalüüs- kirjutamistoimingu osatoiming eermärgiga eristada/ära tunda sõnas häälikuid ja määrata nende järjekord.
Kõne- on kõnevõime realiseerimine,keele kui vahendi kasutamine. Kõne eelduseks on kõneleja ja kuulaja (lugeja ja kirjutaja) kõnevõime ja mingi keele süsteem. Võgotski järgi on kõne mõtte formeerimine ja formuleerimine, s.t. juhundamine ja sõnastamine keele abil.
Kõnetakt- keeledidaktika seisukohalt on kõnetakti tähtsus keeles järgmine: hääldamist harjutades on peamiseks hääldusüksuseks kõnetakt. Kõnetakt on näiteks ühesilbiline sõna, mida rohkemateks silpideks sõna jaguneb(mida pikem on), seda rohkem kõnetakte on sõnas. Kõnetakt on keele väikseim rütmiüksus,algab rõhulise silbiaga ja võib koosneda 1-3 silbist.
Ütlus- on väikseim suhtlemisüksus,teda iseloomustab mõtte terviklikkus . Keeleliselt koosneb ütlus lausetest või lauserühmast. Kõne seisukohalt liigendub ütlus fraasideks.
Verifitseerimine kui meetod- on õige-vale-võimaliku keelendi määratlemine isiku keelepädevuse alusel. Võte annab infot nii keele süsteemist kui ka keelekasutaja keelepädevusest.
Metakeelelised operatsioonid- (lk 26)
Lähima/potentsiaalse arengu vald ehk lähima arengu tsoon- abiga sooritatud ülesanded moodustavad potensiaalse arenguvalla,selles ulatuses toimub õppimine ja areng. Arenguhälbega lapsel on potentsiaalne arenguvald alati kitsam kui eakohase arenguga eakaaslastel,seetõttu tuleb neile väga täpselt abi doseerida .
Baassõnavara- lapse sõnavara ja kõne sisu piirdub mitme aasta jooksul vaid sellega, mida ta meeleorganitega tajub . Kõige kiiremini areneb baassõnavara – laps omandab eelkõige sageli esinevaid sõnu, mille aluseks on meeleorganitega tajutavad tunnused, objektid, tegevused (nt. kass, koer, lind, pall, auto, ema, isa).
Baaslause ehk tuumlause- Baaslause koosneb vaid kohustuslikest lauseliikmetest(Poiss sööb õuna. Õun on punane)Süvastruktuur võib koosneda mitmest baaslausest, mis muuteoperatsioonide abil ühendatakse grammatiliselt korrektseteks pindstruktuuri lauseks..2-3 aastase lapse kõne koosnebki peamiselt sellistest lausetest, mille puhul on muuteoperatsiooni vajadus väga väike.
Süntagmaatilised ja paradigmaatilised seosed sõnade vahel- (vt ka lk 32-33)
Kõne FS- on psühhofüsioloogiline mehhanism, mis korraldab keele kasutamist. FS koosneb kolmest osast: tsentraalsest, perifeersest ja neid ühendavatest aferentsetest ja eferentsetest närviteedest.
Keelepuuded ja kõnepuuded ehk realiseerimispuuded- (vt lk 99)
Muuteoperatsioonid: obligatoorsed, fakultatiivsed- (lk 19-22)
Sidus tekst; selle tunnused: sidusus ja terviklikkus- (137-143)
Ahel- ja paralleelseos kui mõtete seostamise viisid- (lk 141, 148)
Foneemikuulmine - (lk 157)
Tekstibaas - (lk 166)
Situatsioonimudel- (lk 167)
Propositsioonistrateegia, lokaalse sidususe strateegia, makrostrateegia, produktsiooni-strateegia- (lk 170)