Keel ja kõne (0)

KEEL JA KÕNE
1. Mis on keel ja mis on kõne?
Keel on elav ja arenev nähtus, mille inimpõlv edastab teisele, vahend, mida kasutatakse kõnelemisel ja verbaalses tunnetustegevuses(K. Karlep ). Mati Hint määratleb keelt kui kui keelevõimet ja keeleoskust- keel on selle võime igakordne kasutamine.
Kõne on keele kui vahendi kasutamine, mõtte kujundamine ja sõnastamine keele abil. 2 põhifunktsiooni- suhtlemine ja üldistamine.
2. Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava §18 valdkond .
Eesmärk:
1) tuleb toime igapäevases suhtlemises;
2) kasutab kõnes õiget hääldust; sobivaid grammatilisi vorme ja mitmekesist lauseehitust;
3) tunneb huvi lugemise, kirjutamise ja lastekirjanduse vastu, on omandanud lugemise ja kirjutamise esmased oskused.
Sisu:
1) keelekasutus: hääldamine, sõnavara, grammatika;
2) suhtlemine, jutustamine, kuulamine ;
3) lugemine, kirjutamine, lastekirjandus ;
Õppe- ja kasvatustegevuse kavandamisel ja korraldamisel:
1) Lähtutakse pöhimõttest, et kõnearendus on lapse kõne ja suhtlemise sihipärane arendamine, kus last õpetatakse keelevahendeid (uusi sõnu, sõnavorme ja lausemalle) kasutama suhtlemisel, teadmiste omandamisel, oma tegevuse kavandamisel;
2) Peetakse oluliseks, et lapse köne arengut toetatakse kõikides tegevustes (mängimine, käelised tegevused, liikumis - ja muusikategevused ning igapäevatoimingud); lapsele luuakse kõnekeskkond, kus ta kuuleb teiste kõnet ning tal on vaja ja ta saab ise kõneleda; laps opib rääkima reaalsetes suhtlussituatsioonides, tegutsedes koos täiskasvanuga;
3) Suunatakse lapsi ettelugemise, dramatiseerimise, ümberjutustamise, joonistamise, oma raamatute koostamise jm tegevuste kaudu kirjandust möistma ja hindama ; ettelugemiseks valitakse z^ anriliselt mitmekesiseid raamatuid, et toetada lugemsihuvi, lugemis- ja kirjutamisvalmiduse kujunemist;
4) Õpetatakse lugemise ja kirjutamise esmaseid oskusi(häälikupikkuse eristamine, sönade häälimine jmt) mänguliselt ja igapäevategevusega seostatult;
5) Mitmekesistatakse kirjutamise harjutusi, kasutades erinevaid vahendeid, värvusi jmt.
Õppe- ja kasvatustegevuse tulemusel 6-7aastane laps:
1) tuleb toime nii eakaaslaste kui täiskasvanutega suhtlemisel; arvestab kaassuhtleja ja suhtlemise paigaga;
2) saab aru kuuldu sisust ja oskab sellele sobivalt reageerida;
3) suudab oma mõtteid suulises kõnes edasi anda;
4) jutustab pildi, kuuldud teksti või oma kogemuse alusel, annab edasi pöhisisu ja olulised detailid, vahendab ka oma tundeid;
5) kasutab kõnes aktiivselt liitlauseid
6) kasutab kõnes kõiki käände- ja pöördevorme ainsuses ja mitmuses ;
7) valdab suhtlemiseks piisavat sõnavara ja suudab vajadusel ise sõnu moodustada;
8) hääldab oma kõnes ja etteöeldud sönade kordamisel õigesti köiki emakeele häälikuid.
9) tunneb tähti ja veerib kokku 1-2 silbilisi sõnu, tunneb kirjapildis ära mõned sönad;
10) kirjutab joonistähtedega 1-2 silbilisi sõnu õigesti järjestatud ühekordsete tähtedega;
11) teab peast emakeelseid luuletusi ja laule.
3. Kõnekeskkond, selle mõju lapse keele ja kõne arengule.
Keskkonna kujundavad last ümbritsevad inimesed. Köne eakohaseks arenguks peab laps saama vöimalusi nii kuulata teiste inimeste könet kui ka ise kasutada keelt eirnevatel eesmärkidel mitmekülgsetes suhtlussituatsioonides.
Teiste inimeste kõnet kuulates saab laps oma kõne kujundamiseks vajalikud näidised ning kui on loodud turvaline ja toetav keskkond, siis on laps aldis ka ise keelt kasutama.
Kõnekeskkond on koht, kus laps kuuleb teiste inimeste kõnet ning kus saab ka ise kõnelda.
4. Lapse kõne areng ja selle toetamine .
1-3aastased
Vanuses 1-3 aastat arenevad lastel kõnelise uhtlemise vahendid köige kiiremini: üksikute sönade kasutamisest jõuab laps algelise jutustamisoskuseni. Kõnearendus söimerühmas algab täiskasvanu ja lapse vahelise emotsionaalse kontakti loomisega . Laps peab alateadlikult tunnetama täiskasvanu positiivset suhtumist temasse ja ühistesse tegevustesse. Füüsiline kontakst (patsutamine, kallistamine) aitab kaasa suhtlemiseks vajaliku eelduse loomisele. Samuti soodustab suhtlemist reageerimine lapse igale suhtlusalgatusele. Nimetatu loob lapse jaoks tunde, et temast on aru saadud. Kõnearendus sõimerühmas algab täiskasvanu ja lapse vahelise emotsionaalse kontakti loomisega.
Kõnearenduses esmased ülesanded:
1) arendada kõne mõistmist suhtlussituatsioonis: lihtsate korralduste mõistmine koostegevuses tuttava täiskasvanuga tutttavas situatsioonis;
2) kujundada aktiivset kahesõnaliste ütluste kasutamist erinevates funktsioonides/eesmärkidel;
3) laiendada esmast sõnavara.
3-5aastased
Selles vanuses oskab laps edukalt osaleda vestluses, rääkida lühidalt oma kogemustest, kasutada kõnet erinevatel eesmärkidel ja erineval viisil. Viimane avaldub oskuses kasutada näiteks mängus vöi dramatiseeringus rollile vastavat intonatsiooni ja stiili. Laps hakkab kasutama ja mõistab nalja , fantaasiat, narritamist. Karengut saab toetada järgmistes suundades:
1. Tekstiloome esmaste oskuste ja rollisuhtluse arendamine (arendada oskust rääkida dialoogis olnust ja möödunust, st asjadest ja sündmustest, mis ei toimu siin ja praegu.(dekontekstualiseeritud kõne), arendada oskust rääkida mängus vastavalt erinevatele rollidele, arendada oskust jutustada piltide ja täiskasvanute toel, jutustades ümber korduvalt kuulatud juttu .

. Sõnavara ja sönaloomeoskuse arendamine (dekontekstualiseeritud köne arendamiseks tuleb last suunata rääkima, sündmustest mis toimusid eile ja mis voiks juhtuda homme /möne aja pärast)
5-7aastased
Õpetaja peab pöörama tähelepanu:
1) erinevat tüüpi (väljendavad aega, põhjust, eesmärki, tingimust) keeruliste liitlausete moodustamine;
2) Sõnavormide kasutamine harvem esinevates funktsioonides (poiss vaatab ema naerul näoga)
3) Sõnaloome aktiviseerimine: sõnade liitmine ja tuletamine ;
4) Sõnatüvede õige kasutamine;
5) Kujundliku keele (metafooride, kõnekäändude) mõistmine;
6) Suhtlemisoskuse arendamine.
Kõige olulisem muudatus on üleminek lausesiseselt lausetevahelisele tasandile s.o. jutustamisoskuse areng. Selles eas tuleks lapsi motiveerida kuuldud lugu edasi rääkima. Arenenud jutustus (struktuur, terviklikkus ).

Täiskasvanu roll ütluste stimuleerijana.
1) Täiskasvanu annab asju (mänguasja), mille kasutamisega laps ise hakkama ei saa (nt karp, millel kaas on kõvasti peal)
2) Täiskasvanu paneb asja sellisesse kohta, kust lapse seda abita kätte ei saa.
3) Täiskasvanu annab lapsele puudulikud vahendid või materjalid
4) Täiskasvanu rikub tahtlikult tavapärast rutiini, teeb midagi valsti, et ergutada last re
8. Sõnavara arendamine (sõnatähenduse etapiviisiline omandamine – 3 etappi)

• Esialgu on sõna otseselt seotud objekti tegevusega ja tähistab mingit kindlat eset.
  
• Umbes kolme kuni kolme ja poole aasta vanuses seostab laps omavahel söna ja üldistatud kujutlust esemest. See võimaldab sõna kasutada väljaspool tegevussituatsiooni, mil laps teotub juba mälukujutlustele.
  
• Kolmandal etapil sõna esemeline vastavus jääb küll püsima, kuid juhtivaks psüühiliseks protsessiks kujuneb sõnaline mõtlemine. Sellega kaasneb objektide ja sõnade vaheliste loogiliste seoste märkamine. Seepärast suunatakse nüüd tähelepanu sõna tähendusele ja sõna kasutamisele.
  

Töövõtted sõnatähenduse rühmade moodustamiseks
Arendamiseks sobivad järgmised töövõtted:
• Rühmitamisülesanded. Anna mulle kõik sõidukid! Anna kõik veesõidukid! Anna kõik paadid ! (valikuks mootorpaat, purjepaat, laev, auto, lennuk, rong); rühmitusaluste iseseisev leidmine (Vaata mis/kes ei sobi teiste hulka!) ja põhjendamine (Miks sa nii arvad ?).
Oluline on rühmitada samu objekte eri viisil (nnt loomad, kes elavad metsas; loomad, kes oskavad ronida)
• Mõistatus ülesanded: täiskasvanu kirjeldab objekti või nähtust, kasutades/lisades omadussõnu, olulisi ja ebaolulisi tunnuseid väljendavaid sõnu järk-järgult (nt Arva ära kellest ma räägin! Tal on neli jalga, saba, ta on karvane, elab kodus, püüab hiiri ). Näidise alusel koostab laps ise selliseid “mõistatusi”. Koostada võib otsimiskuulutusi kadunud loomade leidmiseks ja kuulutuste alusel sobivaid loomi otsida.
Kui 3-4aastase lapse puhul on sõnatähendamise arendamise puhul oluline tajukujutluse loomine praktilises tegevuses või näitvahendite abil, siis 5aastaste lastega võimaldab mälu parem areng
rohkem kasutada ka verbaalseid selgitusi ja arutlusi. Arendada tuleks ka antonüüme (lühike-pikk), sünonüüme ja samakõlaliste sõnade ehk homonüümide mõistmise ja kasutamise oskust.

Sõnaloome, mis see on ja selle etapid (3). Liitsõnade kasutamine liigi ja üldnimetuse moodustamisel.
Sõnaloome on sõnade loomine (sõnade liitmine ja tuletamine).
Moodustatud rühmade tähistamiseks on vaja liigi- või üldnimetust, milleks eesti keeles saab edukalt kasutada liitsõna moodustamist (nt riided, mida kanname toas – toariided; õues – õueriided).
1) Sõnamoodustusoskuse arendamiseks võib mängida uute sõnade leiutamise mängu (nt Vaata, millise puu ma joonistasin. Puu otsas kasvavad pliiatsid . See on pliiatsipuu!)
2) Mõistatamismängudes juhitakse lapse tähelepanu sõna tähendusele sõltuvalt selle koostisest (nt Kas sa tead, mida teeb laulumees?Tantsumees?)
3) Paralleelselt sõnade tähenduse mõistmisega tuleks kujunada sõnade moodustamist analoogia alusel (nt Käe peal on käekell!)
4) Oluliselt raskem on kahe sõna moodustusviisi, s.o liitmise ja tuletamise ühendamine (nt Mees korjab kive. Ta on kivikorjaja.)

Kuidas tutvustada lastele sõna?
Sõna tuleb avastada . Sõna kohta tuleks esitada probleemküsimusi.
Mida saaks sõnaga teha? (Sõnu saab kuulata)
Mis on lause? (Lause on välja öeldud mõte)
Millest lause räägib? (Lause räägib mingist tegemisest v olemisest)
Kuidas leida lausest üles kõik sõnad? (Lauset saab öelda iga sõna rõhutades)
Kas ka sõnal võiksid olla osad? (Sõna saab teha silpideks)
Mida saab teha silpide ja häälikutega? (Neid saab kuulata)
Mida on meie kõnes rohkem: sõnu või silpe; häälikuid või silpe?
Kuidas reastada nende rohkuse järgi kõnes: sõnad, laused , silbid, häälikud?
Millisel viisil saab sõnaga kohtuda? (sõna kuuleme, ütleme, märgime üles)
Miks kõlab sõna mõne teise sõnaga sarnaselt või sellest täiesti erinevalt? (Et häälikuid on palju vähem kui sõnu, siis peavad häälikud sõnas korduma)
Miks kõlavad ainult mõned häälikud selgelt ja kostavad kaugele?
12. Kuulamine, mis see on ja selle arendamine erinevas vanuses.
Kuulamine on protsess, mille käigus suuline kõne muutub tähenduseks. Kuulamisoskus on keelekasutuse esimene oskus. On oluline, et kuulamisoskus kujundataks enne seda, kui laps jõuab lugemise ja kirjutamiseni. Kuulamise kolm liiki:
1) nautiv kuulamine
2) tähelepanelik kuulamine
3) kriitiline kuulamine
Teisel elukuul hakkab laps pöörama pead hääle suunas. Kolmekuuselt kuulab ta oma häälitsusi. 6-7kuusetel on helitundlikkuse aeg, siis on ta tähelepanelik kõikide häälte suhtes. Ta hakkab oma lalina abil vestlema täiskasvanuga. 1aastasel esimesed tähendusega sõnad. 3aastased tajuvad rütmi ja riimi . 4aastaste puhul võiks esitada jutu kohta küsimusi , kus lapsed peavad otsima seoseid ja põhjendusi tegelaste käitumisele
13. Grammatika sisu koolieelses eas
14. Grammatika omandamise võtted
15. Tekstiloome (seotud kõne) esmaste oskuste ja rollisuhete arendamine. Sõnavara ja sõnaloome oskuse arendamine.
16. Ümberjutustamine
Ümberjutustamine on üheks jutustamise vormiks, mille abil laps õpib edastama kuuldud teksti vabas väljenduses. 4aastased suudavad seda teha, kui õpetaja neid juhendab ja suunab. Ümberjutustamiseks sobivat juttu valides võiks arvestada:

• Lastepärasus ja mõistetavus, mis eeldab sisu tundmist ja sisust arusaamist ;
  
• Kasutada vähese tegelaste arvuga jutte ;
  
• Jutus peaks olema vähe otsest kõnet.
  

Jutustuse struktuurielemendid ja tunnused.
Arenenud jutustusele on iseloomulik teatud struktuur. Jutustus algab sissejuhatusega, kus tutvustatakse tegelasi, tegevuse/sündmuse aega, kohta. Sissejuhatus loob orjentatsiooni. Järgneb tegevus, sündmus, mis loob/tekitab pprobleemi või käivatb järgneva sündmuste ahela. Lugu lõpeb aga mõne või kõikide tegelaste reaktsiooniga tulemusele. Jutustuse oluline tunnus on terviklikkus: kas kõik olulised osad on jutus olemas (loogilises järjekorras) ning seeläbi jutustus kuulajatele mõistetav.
18. Võtted sidusa teksti loomiseks.
1) Täiskasvanu esitab jutu esimese lause, lapsed jätkavad jutustust (aheljutustus). Täiskasvanu suunab oma lausetega laste jutustust.
2) Täiskasvanu lindistab diktofonile laste jutud. Üheskoos kuulatakse ja analüüsitakse.
3) Täiskasvanu esitab jutu esimese lause, lapsed jätkavad juttu erinaval viisil.
4) Täiskasvanu esitab ühte tüüpi siduvate vahenditega seostatud lausetega jutu (Väike poiss läks koeraga parki jalutama ja siis koerake märkas lille ja siis läks lille nuusutama ja siis mesilane nõelas koera ). Täiskasvanu püüab lastega koos leida erinevaid siduvaid sõnu, et muuta lauset nii, et siduvad sõnad ei korduks.
5) Täiskasvanu esitab lastele kuulamiseks kaks juttu: üks jutt on ilusa jutu näide, teises korduvad ühte tüüpi sidesõnad või on liialdatud asesõnadega. Kellele jutt meeldis? Mis kordus? Mis oli teises jutus teisiti?

Pildi järgi jutustamine erinevas vanuses.
3.a- nimetab pildilt esemeid ja tegelasi
4.a- seostab tegelasi tegevusega
5.a- suudab näha tegelaste ja tegevuste vahelisi seoseid.

Vestlus eelkoolieas , õpetaja ettevalmistus
Vestlus on lapsele sobiv kõnelemise vorm oma mõtete, muljete, tähelepanekute väljendamiseks. Alguse saab see nii lapse esitatud küsimustest ja neile vastamisest. Vestluse üheks osapooleks on õpetaja või lapsed. Õpetaja on vestluse algatajaks , juhtijaks, suunajaks. Teema tuleks seostada lapse igapäeva eluga, kuna selles vallas omab ta vajalikkeigapäevaseid praktilisi kogemusi. Vestluse käigus laieneb silmaring . Vestluse liigid: arutlev vestlus, vestlus pildi järgi, situatsioonimäng, rääkimine oma kogemusest, täiskasvanute jutustatud juttude kuulamine. Vestluse käigus saab laps harujutada- kuulata kaasvestleja küsimusi ja õppida oma mõtteid sõnaliselt väljendama.
Õpetaja mõtleb läbi küsimused, mida esitab. Pöörab tähelepanu nende struktuurile, nn. avatud küsimustele pole kindlat vastust.
21. Luuletuse õpetamine

Hääldamisharjutused erinevas vanuses lastega.
1. eluaasta - keele- ja huultemängud ( koogamine , lalisemine)
2. eluaasta- Eelharjutused häälikute täpsustamiseks. Laps teeb ise keele- ja huulteharjutusi, silbimänge. Puhumismängud.
3. eluaasta- L, S, K. Täishäälikute diferentseerimine (a-ä, o-ö, a-e), häälemängud.

eluaasta- Kõigi häälikute eristamine, täpsustamine, hääldamismängud (loomahääled)
5. eluaasta- Kõlalt lähedaste sõnade eristamine (tass, kass ), häälikute kuulamine sõnas.
6. eluaasta- R, Õ. Täishäälikuühendite hääldamine. Sõnade hääldamine õiges vältes, diktsioon.
7. eluaasta- Võõrsõnade hääldamine (krokodill, rabarber ). Diktsioon: vanasõnad,
liisusalmid . Teistest pikema hääliku eristamine sõnas.

eluaasta- Hääldab kõiki emakeele häälikuid. Sõnad, laused kõlavad arusaadavalt, selgelt. Häälikuanalüüsioskus. Hääliku ja tähe ühendamine. Häälikute arv, olemasolu, asukoht ja järjekord sõnas.

Mis on häälimine? (hääldamine)
Häälimine on iga hääliku venitatud hääldamine (nii et iga häälik kõlaks ülipikana, oleks nagu omaette silp). Sõnade häälimine annab võimaluse tajuda, et sõna koostisesse kuuluvad just need häälikud ja nad on just sellises järjekorras. Kõiki häälikuid tuleks hääldada sõnas sujuvalt , et häälikute vahel poleks pause- hääl ei katke!

Õppimine kahes tähenduses. Üöekandmisvõime. Õppimine koolieelses eas
Õppimine laiemas tähenduses haarab tegevust, mille tulemuseks on uute keerukamate seoste loomine, uue kvaliteedi tekkimine. Sellest tulenevalt peamegi silmas õppimisest rääkides tihti vaid omandamist, mis kooliga seonduvas käsituses kaasneb küll õppimisega, kuid esineb ka väljapool seda.
Seoses koolitööga käsitame õppimist kui eesmärgipärast sihikindlat omandamist.
Ülekandmisvõime on iseloomulik 5-9aastastele. Laps kasutab oma mängus “kõike kõigeks”. Ta annab lihtsalt ühele esemele teise rolli ning usub seda ise.
Imikud õpivad taju kaudu (eristamine). Eelkooliealistel lastel on suured raskused nii täiskasvanute kõne mõistmisel kui enda mõistetavaks tegemisel. Nad sünteesivad oma teadmisi maailmast meeleorganite, keele, olemasolevate teadmiste ehk kahe allika- maailma vaatluste ja täiskasvanute seletuste- vahendusel.
Lapsed ei saa võtta täiskasvanute seletusi üle otseselt, teadmisi ei saa “pähe valada”, vaid lapsed peavad kuuldud seletusi oma olemasolevate teadmiste ja mõttestruktuuri integreerima.
Kõik tegevused, mis aitavad lapsel märgata, mõista, kuulda, vaadelda, võrrelda, rühmitada- see tähendab mõtelda- toetavad vaimsete tegevuse oskuste (seega ka lugemisoskuse) omandamist.

Sõna häälikute ja nende järjekorra eristamine.
Sõna häälikuid ja nende järjekorda aitab eristada häälimine.

Kuidas jaotatakse häälikuid; miks on see oluline; kuidas seda teha?
Häälikud jagunevad täishäälikutesks ja kaashäälikuteks. Kaashäälikud jagunevad omakorda sulghäälikuteks. Lk 252 L ja L

Mis on lihthäälik ja häälikuühend?
Lihthäälik on häälik, mis ei kuulu häälikuühendisse, üksik häälik.
Häälikuühend on kas kahe erineva kaashääliku või kahe erineva täishääliku kõrvuti asetsemine sõnas .
28. Lihthäälikute pikkuse määramise järjekord (4 etappi)
Määrata sõnas häälikud ja nende järjekord. Abistav tegevus – häälimine
Eristada lihthäälikuid. Abistav tegevus – häälikuühendi määratlemine
Määrata lihthäälikute pikkus. Abistav tegevus – hääldamine (ütlemine)
Märkida lihthääliku pikkus tähtedega.

Lugemisvalmiduse kujunemise sammud

• häälega veeritakse sõna
  
• veerimine muutub hääletuteks suuliigutusteks
  
• sõna öeldakse väikese pausi järel
  
• lühemad sõnad suudetakse öelda nii, et nende vahel pausi ei teki
  
• loetud sõnade tähendusest ja lühema lause mõttest saadakse aru
  

Laps on valmis lugemiseks

• kui ta tunneb mõtlemata ära kõik tähed
  
• tajub sõnasse kuuluvaid häälikuid õiges järjekorras
  
• suudab kokku öelda nelja-kuni viietähelise sõna ja saab aru sõnahaaval loetud nelja-kuni viiesõnalisest lausest
  
• Teab, et kaks ühesugust tähte kõrvuti on ühe pikemalt kõlava hääliku märk.
  

30. Lapse käe ettevalmistamine kirjutamiseks
Sõrmede peenlihaste, silma ja käe koostöö areneb siis, kui laps saab mängida erinevate väikeste esemetega: kivikeste, okste, käbide, tõrude ja muu sellisega, voolida savist , maalida sõrme ja pintsliga , lõigata ja liimida , joonistada puuoksaga mullapinnale, rasvakriidiga paberile, meisterdada ja punuda ning seejärel proovida ka tähti ja sõnu kirja panna ka slihtsalt valgel paberil või mõnes selleks koostatud vihikus.

Lugemisvalmiduse kujunemise kaks osa.
Kõigepealt peavad olema tähed selged. Teiseks- laps peab aru saama sellest, millised häälikud sõnas kõlavad ja milline on seal nende järjekord.

Võgotski ja Piaget kõnearengu teooriad
Piaget järgi mõtlemise areng eelneb kõne arengule ning varajane kõne on egotsentriline . Võgotskil eelneb mõtte arengule kõne areng, kus kõne on sotsiaalne – sotsialiseerumisel kõne internaliseerumise läbi areneb ka mõtlemine.
Piaget ( kognitiivne teooria) väidab, et keele areng on seotud kognitiivse arenguga. Ta rõhutab lapse loovust ja aktiivsust keelereeglite avastamisel. Ta arvab , et kognitiivne areng seab piirid lingvistilisele arengule.
Teatud keelestruktuuride kasutamine eeldab vastavate kognitiivsete võimete olemasolu.
Võgotski (sotsiaalse interaktsiooni teooria) rõhutab seda, et keelt omandatakse teiste inimestega suheldes ja selleks, et teistega suhelda. Olulised on vanemad.

Mis on treening ja mis on harjutamine ?
Treening on toimingute lihtne kordamine.
Harjutamine sisaldab endas treeningut, st kordamist. Harjutamist määratletakse kui tegevuse tulemust teadvustavat kordamist. Lapsele muutub jõukohaseks nn tagasivaatav mõtestamine.