Kõnetegevuse psühholoogia (1)

Kõnetegevus
Tähendus ja mõte
I SEMINAR
Seminari eesmärk: täpsustada teadmisi ja ettekujutust kõnetegevusest kui ühest inimtegevuse liigist ning selle struktuurist
Vaimsete toimingute omandamise etapid

• Kujutluste loomine ülesandest
  
• Toimingu sooritamine materiaalsel tasemel
  
• Toimingu sooritamine pertseptiivsel tasandil (tegelikkuse terviklik esitamine= taju)
  
• Toimingu sooritamine väliskõnele toetudes
  
• Toimingu sooritamine vaimsel tasandil (sisekõne)
  
• Toimingu automatiseerumine
  

Igasuguse õppimise ja harjutamise seisukohalt on tegevuse struktuuris kõige olulisemaks ühikuks toiming. Õppides tuleb lapsel omandada järjest uusi toiminguid. Seetõttu on pedagoogil otstarbekas teada toimingu omandamise etappe.
Mis on lähima arengu vald ja milleks õpetaja seda teadma peab?
Abiga sooritatud ülesanded moodustavad lapse potentsiaalse arengu valla ehk lähima arengu valla. Selles ulatuses toimub õppimine ja areng.
Õpetajal on oluline seda teada, sest ta saab ja peab seda ka ise tunnis lapse arendamiseks kasutama. Selleks, et laps areneks ja suudaks läbida mingit uut vaimset toimingut, vajab ta esialgu välist realiseerimist ja väliseid orientiire. Need võivad olla kas esemed või inimene, kes suunaks ja toetaks toimingu juures last. Täiskasvanu, kaasaarvatud õpetaja on väliseks abistajaks ja lapse sisekõne kujundajaks. Lapse sisekõne areneb välisest egotsentrilisest kõnest ning täiskasvanul on heaks võimaluseks ülesannete ja toimingute juures kommenteerida ja panna ka laps arutlema.
Mis on kõnetegevus ja selle kategooriad?
Kõnetegevus on üks inimtegevuse liike. Selle vahendiks on keel, viisiks kõne, seda teenindab psühhofüsioloogiline mehhanism . Kõnetegevus on verbaalne suhtlemine ja verbaalsete tunnetusprotsesside kulgemine , st need suhtlemisaktid ja psüühilised operatsioonid , mille vahendiks on keel.
Kategooriad: Keel, kõne ja kõnevõime.
Mille poolest erinevad keel ja kõne?
KEEL
KÕNE
Sotsiaalne
Individuaalne
Psüühiline
Psühhofüsioloogiline
Omab tähendust
Väljendab mõtet
Suhtlemisvahend
Suhtlemisviis
Kood
Kodeerimine ja dekodeerimine
Teaduslik abstraktsioon
Reaalne toiming
Koosneb hierarhilistest üksustest
Liigendub segmentideks
Kõnesegmendid ja keeleüksused?
Kõnesegmendid on reaalselt tajutavad, keeleüksused on aga teadusliku abstraktsiooni tulemus.
Milleks on vaja nimetatud kahte kõnetegevuse kategooriat üldse eristada?
Lugema ja kirjutama õpetamisel ilmneb selgelt erinevus kahe üksuste süsteemi vahel. Kirjutamisel tuleb kõnesegmentidelt üle minna keeleüksustele, lugemisel aga vastupidi.
Milline kõnesegment ja miks on eriti oluline eesti keeles kõnearenduslikus töös? Kõnesegmentide eristamine on eriti vajalik lugema ja kirjutama õppimisel (loeme segmentide kaupa, kirjutame keeleüksuste kaupa). Laps omandab kõnesegmendid etapiti, alati väiksematest. Silpide ja silbirühmade hääldamine omandatakse lalinaperioodil. Hakates lauseid ja sõnu teadlikult analüüsima, eraldab laps esialgu keeleüksuste asemel kõnesegmente. Silbitasandi silbid ja silbiread on n-ö ehitusmaterjaliks, et hiljem sõnu moodustada. Hääldamist harjutades on peamiseks hääldusüksuseks kõnetakt (see on esmaseks sünteesiüksuseks). Eesti keeles on 6 peamist kõnetakti tüüpi, mille omandamine on aluseks eesti keele häälikute hääldamise omandamisele.
Kuidas on omavahel seotud keeleüksus(t)e tähendus ja inimese poolt kõnetegevuses väljendatav mõte?
Keelevahendeid kasutab inimene oma mõtete väljendamiseks või teiste inimeste mõtete mõistmiseks. Tähendus on keelemärgiga tähistatud tegelikkuse kajastamine teadvuses. Seega ei saa tähendus eksisteerida väljaspool psüühikat. Tähendus on psüühika seisukohalt teadmised objektist, mida keeleüksusega tähistatakse.
Millest sõltub tähenduste süsteemi areng lapsel?
Kas lapsel tekib seos kuuldud sõna ning nende reaalselt esinevate esemete, tunnuste, tegevuste jne vahel, mida see sõna tähistab. Seega tuleb leida esemete-nähtuste tunnused, mis määravad objekti kuuluvuse just sõnaga tähistatud rühma. Kui laps on oma kognitiivses arengus mingil kindlal sõnatähenduse arengu etapil, siis ühegi sõna tähendused ei saa olla sellest kõrgemal, küll aga võib üksikute sõnade tähendus vastata madalama etapi tunnustele. Sõna saab väljendada vaid selliseid kujutlusi või mõisteid, mille omandamiseks laps on võimeline. Lapse sõnakasutus laieneb märgatavalt, kui ta ta hakkab rakendama sõna muutevorme, kasutab ülekantud tähendusi ning liidab ja tuleb sõnu. Lapse sõnatähendus sõltub tema rühmitamisoskusest-sellest, millised ja kui teadlikud on sõnatähenduse aluseks olevad kujutlused ja hiljem mõisted.
Mis on baassõnavara?
Baassõnavara on esmane sõnavara, mis omandatakse. Kõige kiiremini areneb baassõnavara – laps omandab eelkõige sageli esinevaid sõnu, mille aluseks on meeleorganitega tajutavad tunnused, objektid, tegevused (nt. kass , koer, lind, pall, auto, ema, isa).
Millised on kolm sõnadevaheliste semantiliste seoste liiki? Milleks on vaja õpetajal neid seoseid teada?
Paradigmaatiline – seda on õpetajal vaja teada selleks, et mõista, miks õpilased üht või teist sõna oma kõnes kasutavad ja miks nad just selle sõna kasuks otsustasid. Paradigmaatilised seosed on aluseks sõnavalikule kõneloomes ning sõnade tähenduse äratundmisele tajus. (Paradigmasse mööbel kuuluvate mööbliesemete nimetused)
Süntagmaatiline – seda on õpetajal vaja teada selleks, et õpetada lastele millega üks või teine keeleüksus kõnes võib kombineeruda või peab kombineeruma. Süntagma piiri tähistab suulises kõnes alati märgatav paus .
Derivatsiooniseosed (tuletusseosed) – Sõnavara arengu seisukohalt on tuletusmudelite omandamine eriti tähtis, sest lapsel kujuneb võimalus sõnu ise teha. Praktiliste üldistuste kujundamiseks on otstarbekas moodustada sõnaperesid (valida või moodustada samatüvelisi sõnu) ning rühmitada tuletisi tuletusliidete järgi (Raamatust lk. 87-90).
Pedagoogi ülesanne on pöörata laste tähelepanu ühele või mitmele sõnu eristavale tunnusele.