Kes avastas Ameerika?

Varul, Mattias

Kes avastas Ameerika? (0)

5 VÄGA HEA

KOLGA KESKKOOL
10. klass
Mattias Varul
KES AVASTAS AMEERIKA?
Uurimistöö
Juhendaja: õp. Sulev Valdmaa
Kolga 2008
SISUKORD
SISSEJUHATUS....................................................................................................3

TAUST...................................................................................................5
1.1 Viikingid .....................................................................................5
 1.2 Hiinlased ....................................................................................8
1.3 Christoph Kolumbus..................................................................9
2. AMEERIKA AVASTAMINE..................................................................11
2.1 Ameerika avastamine viikingite poolt.......................................11
2.2 Ameerika avastamine hiinlaste poolt.......................................15
2.3 Ameerika avastamine Kolumbuse poolt..................................18
KOKKUVÕTE.........................................................................................................24
KASUTATUD ALLIKAD..........................................................................................26
LISAD
Lisa 1. Küsitlus........................................................................................................28
Lisa 2. Kaardid........................................................................................................30
Lisa 3. Küsitlusleht..................................................................................................33
SISSEJUHATUS
Sügis on Ameerika avastamise hooaeg . Viikingid tegid seda 9. oktoobril, Kolumbus 12. oktoobril ja hiinlased oktoobri lõpus, kui pidada silmas Gevin Menzies´i. Kuid neid sündmusi ei lahuta siiski mitte mõni päev või nädal, vaid sajandid. ( Vahtre 2005:18)
Ameerika avastamine on inimesi huvitanud juba ammusest ajast. Kõik tahavad olla esimesed ning hoida oma esikohast kümne küünega kinni. Kõige enam on tunda seda itaallaste juures, nemad ei taha kuidagi loobuda Kolumbusest. Esiteks ei ole kindel, kas ta ültse oli itaallane (ta küll sündis Itaalias, kuid ei ole teada, kas ta vanemad olid itaallased ), teiseks ei ole põrmugi kindel, kas tema oli esimene, kes avastas Uue Maa.
Teema valik osutus juba enne uurimistöö alustamist põnevaks. Ühes olin ma juba alguses kindel, nimelt peaks see olema seotud ajalooga , kuna ajalugu on alati olnud põnev, sündmusterohke ja kirju. Enne oma praeguse teema juurde jõudmist olin ma peast läbi lasknud mitmed huvitavad sündmused, mis oleksid olnud kindlasti väärilised Ameerika avastamisele, Näiteks olin ma mõelnud võtta: “Kes ja miks ehitas Stonehenge ’i?”, “Kas Marco Polo oli suur maadeuurija või suur valetaja?”, “Kas Eldorado on üksnes müüt?”, “Miks “Hindenburg” plahvatas ?”, “Kas Lee Harvey Oswald tulistas president Kennedyt?” ja valikus oli ka midagi seonduvat James Bondiga. Põhjus, miks valisin praeguse teema, seisnes selles, et ma olin vahetult enne teema väljaütlemist lugenud raamatust “Ajaloo saladused ” peatükki “Kas hiinlased jõudsid Uude Maailma enne Christoph Kolumbust?”. See peatükk tundus väga huvitav, kuna ma polnudki kuulnud siis hiinlaste kui mereavastajate kohta midagi ja lisaks oli selle teema kohta palju materjali, mitte just seoses hiinlastega, vaid Ameerika avastamisega. Sealt pealkirja edasi korrekeerides jõudsin ma lõpuks oma praeguse teema juurde.
Oma töös püüan ma endale võimalikult selgeks teha kes, kunas ja kuidas avastas Ameerika. Lisaks tegin koolis ka kirjaliku küsitluse, kus soovisin teada, kes on nende arvates Ameerika avastaja ja kunas ta selle mandri avastas. Mind huvitas väga see, kas õpilastel on tekkinud Kolumbuse suhtes stereotüüpe. See oli ka üks põhjus, miks ma küsitluse tegin.
Ei saa mainimata jätta, et Ameerika oli avastatud juba tuhandeid aastaid enne uustulnukaid, nimelt elasid avastamise ajal Ameerikas juba põlisasukad. Kust nad tulid? Põlisameeriklastel on imelisi maailmaloomismüüte, mis räägivad sellest, kust nad on pärit. Mõned arvavad , et koiott on nad mudast kokku mätsinud; teised jälle usuvad, et nad olid merekarbis ja kaaren kutsus nad sealt välja, sest tal oli igav. Arheoloogid aga oletavad, et rahvad saabusid mitme lainena vähemalt 15 000 aastat tagasi ja võib ka olla, et hoopiski varem. Esimesed ameeriklased tulid Aasiast loomakarjade jälgedes jääajal, kui suured liustikud olid tühjaks ammutanud madalamad mered ja jätnud nende asemele kuiva maasilla. Hiljem, kui ilm maakeral soojenes, tekkis silla kohale Beringi väin, millest sai maasild rändavatele loomadele ja neid jälitavatele küttidele. Seega ei sa öelda, et Ameerika avastaja oli kas Kolumbus, viikingid või hiinlased, avastajateks võib pidada hoopis Aasia põlisasukaid. (Joonis 6.) (Põlisameeriklased 1997:6-7).
Oma töö ehitan üles väga lihtsal skeemil, nimelt jagan sisuteksti kahte ossa : taustaks ja Ameerika avastamiseks, need jagunevad omakord Ameerika avastamise osalisteks: viikingid, hiinlased ja Kolumbus. Peale sisulise teksti toon tööse ka lisad, millest üks on pildi- ja kaardimaterjal raamatustes ja Internetist, ja teine on küsitlus ning sellega seondatud arutlus. On ka kolmas lisa, kuid seal on ära toodud ainult küsitlusleht. Muidugi ei puudu tööst ka käesolev sissejuhatus, kokkuvõtte ja allikad..

1. TAUST

1.1. VIIKINGID
Mõiste “ viiking “ oli esialgu mitte inimrühma, vaid elukutse nimetus. Nad olid pärit Põhjamaadest, mis saavad kunagi tuntuks Taani, Norra ja Rootsi nime all. Kuid endid ei pidanud nad ei taanlasteks, norralasteks ega rootslasteks. Rahvuse mõiste tekkis hiljem, olleski tegelikult üks viikingiajastu saavutusi. ( Allan 2004:10).
Kuigi Põhjala inimesed sõdisid tihtipeale üksteisega, oli neil sellegipoolest nii mõndagi ühist. Nad kõnelesid üht ja sama keelt (vanapõhja keelt) ja nende usk oli ühine- nad austasid Odinit, Tori ja teisi põhjamaiseid jumalaid. Nad jagunesid laias laastus kolme klassi, milleks olid sõdalaste ülikud, avar vabade inimeste kategooria, kuhu kuulusid kaupmehed , käsitöölised ja eriti bondid ehk maaomanikest talupojad ning lõpuks träälide ehk orjade klass. Eelkõige võeti viikingeid bondide ja ülikute rahutust alamklassist, kuhu kuulusid nooremad pojad, kellel ei olnud lootust maad pärida. (Allan 2004:10).
Aastal 793 pKr levis üle kogu kristliku Euroopa sõnum ühest kujuteldamatust jõledusest. Laevadega üle Põhjamere tulnud röövlid ründasid Inglismaa põhjaosa lähedal asuvat Holy Islandi (Lindisfarne`i) saart. Saare kuulsa kloostri hinnaline vara riisuti, mungad surmati või viidi orjadeks . (Allan 2004:8).
Holy Islandit vapustanud katastroof oli üks esimesi viikingite rünnakuid. Järgmistel aastatel laastasid samasugused rüüsteretked kirikukogukondi mitte üksnes Inglismaa, vaid ka Šoti- ja Iirimaa rannikutel. Sihikule võeti ka linnad ja 60 aastat pärast esimesi kallaletunge ähvardasid laevadel saabuvad vallutajad juba terveid kuningriike. (Allan 2004:8).
Need röövretked algasid just nimelt siis, kui pärast Rooma keisririigi kokkuvarisemisele järgnenud rahutuid sajandeid oli sääraste valitsejate nagu Inglise Mercia kuninga Offa (surnud 796. aastal) ja Karl Suure (742-814) kindlakäelise juhtimise all hakanud taastuma kord. (Allan 2004:8).
Viimasel ajal on see negatiivse ilmega portreemaaling saanud siiski uue nägemuse osaliseks. Terve rida rabavaid arheoloogilisi leide on rõhutanud viikingite positiivset laadi saavutusi kaubitsejate, rändurite, käsitööliste, uute maade avastajatega ja asustajate ning lõpuks ka valitsejatena. Viikingid olid kahtlemata julmad, kuid nende vankumatu meelekindlus ja heitmatu vaprus tagasid neile, nende edukad mereretked. (Allan 2004:8-9).
Nad alustasid küll röövlite ja rüüstajatena, kuid pikapeale said neist maadeavastajad ja –vallutajad ning ka seaduseandjad ja riikide asutajad . Islandil lõid nad esimese vabariigi Põhja-Euroopas. Ligikaudu 3200 km Islandist kagu pool panid nad paika Vene riigi alusmüüri. Iirimaal rajasid Norrast tulnud uusasukad esimesed linnad ning kauges Konstantinoopolis aga teenisid Rootsi aladelt olnud normannid Bütsantsi keisri ihukaitsjatena. (Allan 2004:7).
Eelkõige olid viikingid meresõitjad. Nad seilasid põhja ja lääne suunas kaugemale kui ükski Euroopa rahvas enne neid. Sealjuures asutasid nad oma koloonia Gröönimaa läänerannikul ja jõudsid peaaegu 500 aastat enne Christoph Kolumbust Ameerikasse. (Allan 2004:7).
“Viikingite” otsesteks esiisadeks võib pidada 2.sajandist pKr rahvaste rändamise ajastul mööda Euroopat laiali valgunud germaani rahvaid, sealhulgas ka nn barbareid, kes 5. sajandil olid aidanud purustada Rooma keisririiki. (Allan 2004:10).
Ajaloolased vaidlevad senimaani nende põhjuste üle, mis sundis nii paljusid põhjamaalasi oma kodurannast nii kaugele suunduma. See võis olla tingitud tänu tehnoloogilistele edusammudele laevaehituses, kuid ajendit kui sellist ei saanud need ju endast kujutada. Kahtlemata võis olla üheks teguriks demograafiline surve, aga see ei võinud olla oluliselt tugevam kui varem. Pigem tundub, et sealsed elutingimused muudkui paranesid ja need võisid tulla kliima märgatavast soojenemisest. Soojenemine pani aluse liustike sulamisele, seega muutusid talved talutavamaks ja see vähendas omakorda väikelaste suremust, mille tulemusena tekkis arvukamalt nooremaid maaomandita poegi, kes olid valmis seiklema minema. (Allan 2004:12).
Esimesteks rändajateks võib nimetada praegusel Rootsi alal elavaid viikingeid, kes suundusid oma hea geograafilise asendi tõttu itta . Peamiselt tungisid nad Läänemerd ületades ja edasi mööda suuri jõgikondi Venemaale. Võtnud üheksanda sajandi lõpupoole enda valdusse juba olemasoleva slaavlaste asunduse Novgorodis, muutsid nad selle tähtsaks kaubapunktiks, mis kontrollis kaht suuremat lõuna poole viivat marsruuti. Üks tee kulges piki Dneprit Kiievisse, kuhu asutati veel üks keskus ja sealt Mustale merele , avades seega ligipääsu Bütsantsi pealinnale Konstantinoopolile. Teine marsruut viis rootslased ligikaudu 4000 km mööda Volgat allavoolu Kaspia merele, kust algasid Bagdadi viivad karavaniteed. (Allan 2004:12-13).
Kui rootsi aladel elanud normannid vaatasid itta, siis Taani omad pöörasid pilgud lõuna poole. Nende mõju oli kõige tugevamini tunda Inglismaal ja Karl Suure Frangi riigis, kuhu tollal kuulusid lisaks Prantsusmaale ka Madalmaad ja Saksamaa. Esialgu pakkus impeeriumi võimsus taanlaste rünnete eest kaitset, aga kui riik 840. aastal kolme rivaalitseva pärija käes üksikuteks osadeks lagunes , siis kasutasid normannid juhust. 845. aasta ülestõusmispühal ründasid 160 km mööda Seine `i jõge ülespoole tunginud viikingid Pariisi. (Allan 2004:14).
Kui taanlased vallutasid kuningriike, siis Norra viikingid tegelesid maakera vähetuntud piirkondade hõivamisega. Nende retkede sihtkohaks olid enamjaolt Šotimaa ja Iirimaa, kus nad rajasid rannikuasundusi, millest said selle saare esimesed linnad- nii Dublin , Waterford, Limerick kui ka Wexford on norralaste asutatud. Ühtlasi seadsid nad ennast sisse rannikulähedastel saartel, mille hulka kuulusid näiteks Man ning Orkney ja Shetlandi saared. Need varustasid ka esimeste alaliste elanikega Norrast peaaegu 700 km lääne pool paiknevaid Fääri saari , mis olid selle ajani täitnud üksnes Iiri munkade suvise pelgupaiga ülesannet.
Sealjuures asutasid nad oma koloonia Gröönimaa läänerannikul ja jõudsid peaaegu 500 aastat enne Christoph Kolumbust Ameerikasse. (Allan 2004:15-16).
1.2. HIINLASED
Ameerika eelavastamise lugu hiinlaste poolt algab Hiina keisritroonile tõusnud Zhu Di-st 1402 . aastal. Zhu Di oli Mingi dünastia esimese keisri neljas poeg. Võimuvõitluses oli teda ustavalt teeninud ametnik nimega Zheng He, kellest nüüd sai ülemeunuhh. Aasta hiljem nimetati ta Hiina mereväe ülemjuhatajaks. ( Stewart , Twist & Horton 2004:86).
Juba Tangi dünastia ajal (618-907) oli Hiinas hakatud ehitama ookenireisideks kõlbulikke laevu. Mingi dünastia algusaastatel oli Hiina laevastik maailma suurim (suuruselt järgmine Venezia laevastik koosnes umbes 300 väikesest galeerist, mis sobisid üksnes Vahemerel sõitmiseks). Kuid auahnele Zhu Dile sellest ei piisanud , esimene samm oli tellida 1681 uut laeva, nende seas hulk aardelaevu. Need olid hiiglasuured kandilise taglastuse ja tohutute lastiruumidega üheksamastilised džonkid. Juba selle laeva tüür oli 11 meetri pikkune- peaaegu niisama pikk nagu Santa Clara, üks Kolumbuse karavellidest. Nüüd koosnes Zhu Di laevastik 3500 alusest , millest umbes 250 olid suured aardelaevad. Hiina džonkid võisid ulgmerele jääda kuni kolmeks kuuks ja läbida kuni 7200 kilomeetrit, enne kui olid sunnitud maale minema. Laevade suured mõõtmed ja geniaalne ehitus- nad olid jagatud veekindlate vaheseintega sektsioonideks- vähendasid ohtu, mida endast kujutasid taifuunid, jääväljad ja korallrahud . Aardelaevu saatsid vilja- ja veelaevad. Skorbuudi vältimiseks võeti kaasa tsitrusvilju ning vitamiinipuuduse leevendamiseks pruuni riisi. (Stewart jt 2004:86, 90).
Keisri soov oli saata oma laevastik maailma avastama ja ka kaardistama, et leida uusi maid, kust andamit saada. Tribuudinõudmisele allutatud valitsejad saatsid Hiina keisrile andamina oma maade loomi või toodangut. Vastutasuks tagas Hiina neil oma kaitse vaenlaste ja võõrste eest ning samas ka eelisõiguse kaubavahetuses . Kuid Zhu Di ettevõtmised ei olnud ainult ärilist laadi. Kuna Euroopa majandus oli alles sõdadest taastumas ja Hiina oli neist riikidest juba ammu tehnikas ja teaduses ette jõudnud, siis soovis keiser seda vahet veelgi suurendada. Peking oli maailma rikkaim linn. Zhu Di palkas üle 2000 õpetlase koostama 4000- köitelist entsüklopeediat. (Samal ajal koosnes Inglise kuninga Henry V raaamatukogu ainult kuuest käsitsi kirjutatud raamatust.) Sellepärast olid ka merereisid väga tähtsad, sest neist rännakutest saadi väga palju andmeid ja infot võõraste maade ja rahvaste, geograafia, ajaloo, kommete ja äritavade kohta. (Stewart jt 2004:86-88).
Aastal 1404 kolis Zhu Di pealinna Nankingist Pekingisse. Sinna ehitas ta Keelatud Linna. Linn sai oma nime seetõttu, et lihtrahval oli sinna sisenemine keelatud. Keelatud Linna ehitati 14 aastat ja ehitajaid oli umbkaudu 200 000. Keelatud Linna avamise puhul korraldatud tseremooniate hiilgus andis tunnistust Hiina võrreldamatust rikkusest ja keisri soovist seda kogu maailmale näidata. 1421 . aasta 2. veebruaril, Hiina uue aasta algul, kogunes Keelatud Linna 28 välismaist valitsejat ja saadikut. Võimukandjaid võõrustati terve kuu ning ühe-aegselt nende lahkumisega algas keisri viimane ja suurim ookeaniekspeditsioon. (Stewart jt 2004:88).
1.3. CHRISTOPH KOLUMBUS
Kolumbuse sünnikuupäev on siiani veel täpsustamata, aga on teada, et ta sündis umbes 25. augusti ja 31. oktoobri vahel 1451. aastal Genovas. (Christopher...1992:206).
Mis puutub aga Kolumbuse päritolusse, siis ka see on mõneti ebaselge. On teada, et ta sündis Genovos, kuid ei ole põrmugi kindel, kas tema vanemad olid itaallased. Tema isa oli Domenico Columbo ja ema Susanna Fontanarossa, kes mõlemad töötasid villakudujatena. Peale selle oli Kolumbus viiest lapsest kõige vanem. Tema vennad , Bartholomew ja Diogo, töötasid koos oma vennaga Kolumbusega tema ettevõtmistes. Kolumbuse ja tema vendade haridus tuli kas eraõpetajalt või siis kloostrikoolist, kus nad õppisid ladina keelt ja metemaatikat. Kolumbuse ametlik õppimine lõppes umbes 14-aastaselt. Tema esimene meile teadaolev seiklus oli osavõtt merelahingust St. Vincenti neeme juures Portugali poolel Genova vastu, mil ta oli just õppimise lõpetanud. Ise kutsus ta end alati hispaaniapäraselt Cristóbal Colón, mitte kunagi itaaliapärasel kujul Cristoforo Colombo. Ja kõigi tema ülestähenduste hulgas ei leidu ühtki rida itaalia keeles- isegi kirjad vendadele ja Genova ametiasutustele on hispaania keeles ning tema vennadki kutsuvad end ise hispaania nimedega Bartolome ja Diego. On olemas isegi üks, kuigi nõrgalt põhjendatud teooria, mille kohaselt ta olevat olnud pärit hispaania juutide perekonnast, kes tol korral kogu Hispaanias märatsenud kohtuotsuse eest olid põgenenud Itaaliasse. Seega ei saa kindlalt öelda, kas ta oli itaallane või ei. (Ceram 1978:20-21).
Kolumbuse auahne isa surus poja ärimaailma ja sealtmaalt hakkas Kolumbus purjetama kaubareisidel. Kolumbus elas 1476-1484 Lissabonis, Madeiral ja Porto Santol. Püüdis portugallaste ja aastast 1484 hispaanlaste abiga teostada kavatsust läände purjetades lühimat teed mööda Indiasse jõuda. Kokku tegi Kolumbus neli reisi, esimese reisiga (1492- 1493 ) saavutas ta endale maailmamere suuradmirali staatuse. Peale kolmandat reisi ( 1498 -1500) saadeti ta salakaubanduses süüdistatuna Haitist Hispaaniasse, seal ta aga vabastati. Oma neljandal reisil ( 1502 -1504) ei saavutanud Kolumbus midagi ja peale seda ta unustati ning 20. mail 1506 Valladolis ta suri. (Christopher...1992:206), (Kolumbus...1989:665).

2. AMEERIKA AVASTAMINE

2.1. AMEERIKA AVASTAMINE VIIKINGITE POOLT*
Kolumbuse päev on paraadide ja rõõmu päev. Ükski neist pole kaasa toonud nii võimsaid demostratsioone kui 1965. aastal. Need olid itaalia päritolu ameeriklaste demostratsioonid teooria vastu, mis oli juba ammu tuntud, kuid sai äkki uut toetust, mida tuli võtta tõsiselt. Nimelt oli just kaks päeva enne Kolumbuse päeva ilmunud ajalehes “New York Times” artikkel, mis pani kihama itaallatest ameeriklaste meeled, kes ei tahtnud endalt lasta ära võtta oma Genova Kolumbust. See artikkel, mis oli kirjutatud New Havenis 10. oktoobril, algas kinnitusega: “Yale´i Ülikool tegi täna teatavaks “sajandi üllatavaima kartograafilise avastuse” - see on ainus teada- olev Kolumbuse- eelne maakaart neist Uue Maailma maadest, millised avastas Leifr Eiriksson 11. sajandil.” (Ceran 1978:19).
Selle kaardi leidmine oli puhas juhus. Nii teatab Thomas Marston Yale’i Ülikoolist: “1957. aasta oktoobris näitas antikvaar Laurence Witten New Havenist minu kolleegile Alexander O. Vietorile ja mulle õhukest, uuesti vasikanahaga köidetud raamatut, mis sisaldas nii maailmakaarti koos Islandi, Gröönimaa ja Vinlandiga kui ka seni tundmatu aruande Johann de Plano Carpini misjonireisist mongolite juurde aastail 1245 – 1247. Witten olevat selle raamatukese omandanud ühest Euroopa erakogust. Kaardiga tegelesid teadlased ümmarguselt kaheksa aastat. Siis jõudsid nad selle dramaatilise avaldamiseni vahetult Kolumbuse päeva eel, kusjuures tähelepanu sai kõige rohkem ülal vasakul leiduv tekst: “Pärast pikka reisi Gröönimaalt lõunasse Lääneookeani kaugemaisse tundmatutesse osadesse avastasid teekaaslased Bjarni ja Leifr Eiriksson läbi jää lõunasse purjetades jumala tahtel uue, väga viljaka maa, kus leidus isegi viinapuid , mispärast nad andsid saarele nimeks Vinland...” (Ceram 1978:22).
* Lisa 2. (Joonis 1, 2 ja 3)
1965. aastal järgnenud publikatsioonile “The Vinland Map” kirjutab Vietor : “Vinlandi kaart on mõlema Ameerika kõigi osade vanim tuntud ja kindlaks tehtud kartograafiline kujutus ja sisaldab nii üllatavalt täpse Gröönimaa kontuuri, et ta väga hästi võiks olla praktiliste kogemuste alusel tehtud. Kui see osa kaardist on valminud põhjas, tõenäoliselt Islandil, nagu mr. Skelton oletab, siis kujutab see endast muistse Põhjamaade kartograafia ainsat säilinud näidist. Juhul kui neid lõppjäreldusi aktsepteeritakse, tulenevad sellest kaugeleulatuvad järeldused nii kartograafia ajaloo kui ka viikingite laevasõitude ajaloo kohta.” (Ceram 1978:22).
Kui kaart on ehtne, siis on see vanim teadaolev Ameerika kaart ning tähistab viikingist maadeavastaja Leif Eirikssoni 11. sajandi algul tehtud reisi. Pärgament, millele kaart on joonistatud, on kaheldamatult keskaegne ja – nagu 2002. aastal sooritatud radiosüsiniku meetodil tehtud dateering näitab – pärineb ajast enne Kolumbuse 1492. aasta mereretke. (Stewart jt 2004:86, 93).
Kuid tõsised vaidlused on puhkenud tindi ümber, millega Vinlandi kaart on joonistatud. Mõnede asjatundjate sõnul näitavad uusimad keemilised analüüsid, et tint sisaldab keemilist ühendit, mida ei tuntud enne 1920. aastaid. Nende väitel tõestab see lõplikult, et kaart on osav võltsing. Californias elav Norra päritolu ajaloolane Kirsten Seaver on isegi välja pakkunud võimaliku võltsija nime – Josef Fischer, Saksa jesuiidipreester ja keskaja uurija. Seaveri arvates tahtis Fischer oma 1930. aastatel valmistatud võltsinguga protesteerida selle vastu, kuidas natsid Vana-Norra ajalugu fašistlikus propagandas ära kasutasid. Teisest küljest on osutatud asjaolule, et sama keemilise ühendi jälgi on leitud ka teistel, kindlalt keskajast pärit dokumentidel ning pealegi on tegemist nii väikeste kogustega, et nende esinemine võib olla juhuslik. Radiosüsiniku meetodi kasutamine võiks kindlama vastuse anda, kuid tindi kogus kaardil on nii väike, et nüüdisaegne tehnoloogia ei võimalda seda analüüsida. (Stewart jt 2004:86, 93).
Seega ei saa võtta kindlalt kumbagi seisukohta, kuigi mõlemapoolsed argumendid on usutavad, jääb ikkagi vaidlus selle üle, kas see on võltsing või mitte.
Viikingid avastasid Ameerika hoopis teisiti kui Kolumbus, nii-öelda hüppeliselt. Lähtekohaks oli Norra, hüpped toimusid üle Fääri saarte, Islandi ja Gröönimaa. Esimese viikingina nägi Gröönimaad arvatavasti mees nimega Gunnbjörn, kes halva ilma tõttu oli kandunud lääne suunas. Kuid esimene, kes asus Gröönimaale Eirikifjordiks nimetatud lahe äärde Brattalidi nimelisse palkmajja, oli Eirikr Punane. Tänapäeval on täpselt tuntud kaks peamist normannide asukohta , mida nad kutsusid Idaasulaks ja Lääneasulaks – viimase suhtes ebaõnnestunud nimetus, sest see paikneb Lääneasulast küll veidi ida pool, kuid ikkagi Gröönimaa lääneküljel. (Ceram 1978:25).
Pärimus väidab, et 860. aasta paiku viis tuule kursist kõrvale kaks laeva – üks oli teel Hebriididele ja teine Fääri saartele – ja need avastasid senitundmatu saare, Islandi. Uudis saare kohta levis ja järgmise kümne aasta jooksul hakkasid saabuma uusasukad, kes tahtsid ära kasutada saare inimtühje maid. Järgmise sajandi jooksul kujunes Island sõltumatuks riigiks, mille Põhja-Euroopas seninägematu valitsemissüsteemi eesotsas ei seisnud mitte ainuvalitseja, vaid 36 kohalikku vanemat, kes esindasid igaüks oma kodukohta ja kogunesid kord aastas kokku Thingi lagendikule, et võtta vastu uusi seadusi, langetada otsuseid riigi juhtimises. Kümnenda sajandi lõpupoolel elas sellel saarel 60 000 inimest ehk peaaegu veerand tollase Norra elanikkonnast. (Allan 2004:16).
Kui kõik Islandi head karjamaad olid juba kasutusele võetud, siis pidid seiklushimulised hinged pilgu vabade maa-alade otsinguil veelgi kaugemale suunama. Nii Norras kui ka Islandil tapmises süüdi mõistetud lindprii Eirikr Punane purjetas kümnenda sajandi teisel poolel 725 km lääne suunas, et leida uus maa, mille olemasolust oli juba mõningaid aastaid kõneldud. Viimaks avastaski ta ühe kõleda maalahmaka, aga et uusasukaid ligi meelitada, andis ta sellele ahvatleva nime - Gröönimaa (st Roheline maa). Selle nime andis ta peaaegu täielikult jääga kaetud maale, et seda tulevastele asukatele külgetõmbavamaks teha – trikk, mida kinnisvaramaaklerid veel praegugi tihti praktiseerivad. Tema kavalusest oli abi – sellesama sajandi kaheksakümnendatel aastal seadis ennast saarele sisse mitmesajast sisserändajast koosnenud koloonia, mis elatus põllumajandusest ning vaalade ja morskade küttimisest. (Allan 2004:16).
Üks ümberasuja - Bjarni Herjólfripoeg - jäi saarele sõites teistest maha, eksis oma laevaga ära ja märkas silmapiiril madalate küngastega kaetud rannikut, mis asus liiga kaugel lõunas, et olla tema reisisiht. Kui ta lõppuks Gröönimaale jõudis (aastal 986.), õhutas tema jutustus Eirikr Punase poega Leifr Eirikripoega salapärase maa otsinguil veelgi enam lääne poole seilama. (Allan 2004:16-17).
Leifr veetis õpiaastad Norras ja tuli Gröönimaale tagasi kuninga käsuga ristiusustada sealsed asukad ; eeskujulikult õnnestus see Leifril oma ema juures (viimane ehitas läänepoolkeral esimese kiriku), halvasti aga isa juures, kes kutsus preestreid päevavarasteks. (Ceram 1978:25).
Selle kohta on olemas juba arheoloogilised faktid, sest selle esimese kiriku jäänused kaevasid välja Knud Krogh ja teised taani arheoloogid ning 1967. aastal ilmusid maailma ajakirjanduses fotod seal leitud luustikest. Luustikud kuulusid kahtlemata viikingeile, kes olid seal elanud, sealt teele asunud ja Ameerika avastanud. (Ceram 1978:25).
Saagade järgi oli Leifr see, kes esimesena avastas uue maa. 1001 . aastal ostis Leifr Bjarni laeva ära ja purjetas koos 35 mehega (nende seas ka üks “lõunamaalane”, tõenäoliselt sakslane, vähemasti saksa keelt rääkinud mees nimega Tyrkir) maakuulamisretkele läände ja sattus kivisele rannikule , mille järgi andis ta maale nime Helluland (Lamedate kividega maa). See on praegune Baffini maa. Ta purjetas lõuna poole ja avastas metsaga kaetud ranniku, mille nimetas Marklandiks ( Metsamaa ) – praegune Labrador . 9. oktoobril jõudsid nad maani , mis sai endale nimeks Vinland – tõenäoliselt tuleneb see vanapõhja sõnast vin, mis tähendab põldu või aasa . (Ceram 1978:25).
Kuid Vinlandi nimega on tekkinud ka müüt: kui nad olid saabunud oma kolmandale maale, paistis see neile nii kaunina ja viljakana, et nad kohale jäid, majad ehitasid ja varsti edasisele maakuulamisretkedele läksid. Siis aga juhtus, et ühel päeval leiti puuduvat “sakslane”, mees nimega Tyrkir. Leifr läks teda otsima ja peagi tuli Tyrkir talle vastu. Otsitav käitus imelikult ja moonutas nägu, lühidalt öeldes jättis ta joobunu mulje. Kui temalt küsiti, mida tema käitumine tähendab, tuli ta lagedale hämmastava uudisega: ta leidnus viinamarju! Kui öeldus kaheldi, vihastas ta: lõpuks olevat ta sündinud lõunapoolsel maal, kus kasvasid viinapuud ja viinamarjad . Pärast seda andis Leifr maale nimeks Vinland. (Ceram 1978:25-26).
Kuid see nime saamislugu võib olla ka üksnes müüt, kuna ka Taani ja Norra viljakais piirkondades on arvukalt kohanimesid eesliitega vin, ilma et seal kunagi viinamarju oleks kasvanud. (Ceram 1978:27).
Gröönimaale naasnud Leifri innustunud aruanne õhutas Thorfinnr Karlsefnit tegema järgmisel aastal katset täieulatusliku koloniseerimisega, kuid põlisrahvaste – võib-olla inuittide, kuid tõenäolisemalt algonkini indiaanlaste – vaenulikkus sundis 250 uusasukat vähem kui kolme aasta pärast Gröönimaale tagasi pöörduma. Seejärel külastasid gröönimaalased Vinlandi ainult puhuti , et tuua sealt puitu, mida nende maal nappis. Viimane teadaolev reis leidis aset 1347. aastal. (Allan 2004:91).
2.2. AMEERIKA AVASTAMINE HIINLASTE POOLT*
Hiinlastel oli rohkelt meresõidukogemusi. 5. märtsil 1421 asus neljast laevastikust koosnev hiigelarmaada- igas laevastikus oli umbes 30 alust, mis teeb kokku umbes 120 laeva- teele üle Kollase mere. See oli hiinlaste kuues pikk mereretk 1405 . aastast. Hiina astronoomid olid tegelenud öötaeva kaardistamisega juba 2000 aastat ning meresõitjad oskasid Põhjanaela järgi ja magentkompassi abil oma asukohta kindlaks määrata. Varasemad Zhu Di (Hiina keiser) ekspeditsioonid olid
* Lisa 2. (Joonis 3)
jõudnud kuni Aafrika idaranniku ja Pärsia laheni. (Stewart jt 2004:88-90).
Märtsikuul alanud reis viis hiinlased tuhandete kilomeetrite kaugusele. Kuus nädalat hiljem jõuti Malasia sadamalinna Malakasse, mis oli samahästi kui Hiina koloonia. Tänu oma asukohale- poolel teel India ja Hiina vahel oli Malaka Kagu-Aasias ning India ookeanil peetava kaubavahetuse keskus. Pärast seda pöördus Zheng He (Hiina mereväe ülemjuhataja) koju, aga laevastikud purjetasid edasi Lõuna-Indiasse Calcuttasse ja sealt Sofalasse (tänapäeva Mosambiigis), toimetades ühtlasi välismaiseid aukandjaid kodumaale . (Stewart jt 2004:90).
Siiamaani on ajaloolised andmed olemas, kuid edasi need ei ulatu, sest sealtmaalt lõpeb tolleaegse Hiina ajaloolase Ma Huani päevikus ekspeditsiooni kirjeldus. Kuid tema tänapäeva kolleeg Gavin Menzies väidab, et Hiina laevad jätkasid teekonda. Samas on tal selle reisi kohta hulgaliselt tõestusmaterjale: kaardid, raidkirjad, esemeleiud, taimestik , loomastik, laevade vrakid ja DNA- analüüsid. Näiteks Ryukoku kaart, mille originaal on valmistatud 1403. aastal Koreas ja mis pärast 1420. aastat muudatustega ümber joonistati, kaardistab Aafrika läänerannikut nii täpselt, et selle koostaja pidi kindlasti olema purjetanud ümber Hoorni neeme. Ainus fragment pärast hiinlaste reisi koostatud Mao Kuni kaardist kujutab Hiina laevastikku Aafrika lõunatipul. (Stewart jt 2004:90-92).
Nimelt olevat teed jätkatud Kantuna Aghulase hoovusest, mis suundub piki Aafrika idarannikut lõunasse, nad purjetasid kolm nädalat pärast Sofalast lahkumist augusti algul ümber Hoorni neeme. Kaks kuud hljem olid passaattuuled tõuganud nad Lääne-Aafrikasse, kus jäädi seisma paigas, mis märgiti kaardile Garbini nime all. Edasi kandis lõunapassaathoovus nad Rohuneemesaarteni. Kuu aega hiljem nägid nad juba Brasiilia rannikut, kust edasi suundusid laevastikud lõuna poole ning purjetasid ümber Lõuna-Ameerika lõunatipu väina kaudu, tänapäeval tunneme seda Magalãesi väinana. (Stewart jt 2004:90-91).
Menziesi teooria järgi suundus üks laevastik Lõuna-Ameerika lõunatipust Falkani saarteni, sealt Lõuna-Shetlandi saartele ja edasi Antarktikasse, otsides Põhjanaela lõunapoolset vastet, mis aitaks lõunapoolkeral laiuskraade määrata. Nad leidsid selle- Alfa Crux`i, Lõunaristi juhttähe. 1433.aastal koostatud meremeeste käsiraamatust “Wu Pei Chi” võib lugeda, et selleks ajaks olid hiinlased õppinud lõunapoolseid laiuskraade määrama. (Stewart jt 2004:91).
Antarktikast edasi mööda Lõuna-Ameerika läänerannikut ülespoole liikudes jõuti lõpuks Californiani. Teised laevad pöördusid tagasi Hiinasse ida poolt, mööda sõites Austraaliast ja Kagu-Aasia saarestikest. Vahepeal oli üks laevastik purjetanud Rohuneemesaartelt Kariibi merele, sealt praeguste Ameerika Ühendriikide ka Kanada idarannikule ning külastanud viimaks Gröönimaad ja Islandit, et siis Põhja-Jäämere kaudu tagasi koju pöörduda. Pärast kahe ja poole aasta pikkust reisi jõudsid viimased laevad 1423. aasta sügisel koju. Sellega olid hiinlased sooritanud ümbermaailmareisi sajand enne Magalhãesi. (Stewart jt 2004:91).
Kui eespool mainitud teooria vastuvõetavaks tunnistada, siis tuleb vastata küsimusele, kustkaudu Hiina teadmised Euroopasse jõudsid. Keegi pidi tooma Hiinast tooma kaarte, kuhu olid märgitud hiinlaste avastused oma reisidest. On tõenäoline, et vahendajateks olid Araabia kaupmehed, kes sageli oma kaubalaevadega Araabiamaade ja Lõuna-Hiina vahet liikusid, enamasti selleks, et varustada Veneziat vürtsidega ja Aasiat Aafrika ja Euroopa kaupadega. Ning on ka võimalik, et kaupmehed kasutasid hiinlaste kogutud teadmisi ja vahendeid ka Euroopas. (Stewart jt 2004:92).
Oma reisist ei saanud Zhu Di mingit kasu, kuna Keelatud Linna ehitamine ja laevastiku suurendamise kulud olid Hiina majandusele tohutu koorem. Tekkis teraviljanappus, mille tagajärjel puhkenud vastuhakud levisid üle kogu keisririigi. Kui Zhu Di 1424 . aastal suri, otsustasid uus keiser ja tema nõunikud, et aeg oleks hoog maha võtta. Anti välja hulk määrusi, mis keelasid merereisid ja kaubavahetuse meretaguste maadega. Laevade ehitamine lakkas ja Zheng He reiside kohta tehtud kirjapanekud hävitati. Hiina tõmbus endasse. (Stewart jt 2004:92).
2.3. AMEERIKA AVASTAMINE KOLUMBUSE POOLT*
12. oktoober on Ameerika Ühendriikide rahvuspüha. Päev, mil Kolumbus 1492. aastal Uut Maailma nägi. Kuna oma arvamuse kohaselt oli ta jõudnud Indiasse, nimetas ta sealsed põlisasukad indiaanlasteks- indios . Nimi “Ameerika “ anti uuele maale alles hiljem maailmarändur Amerigo Vespucci järgi. (Ceram 1978:19).
Kuid arvatavasti avastasid viikingid Põhja-Ameerika juba 500 aastat enne Kolumbust, siis ei saa seda avastamisrõõmu anda Kolumbusele juba kahel põhjusel. Esiteks oli see viikingite poolt avastatud ja teiseks ei näinud Kolumbus Põhja-Ameerikat isegi kaugelt, rääkimata selle asutamisest. Ta avastas ainult saared Kesk-Ameerika ees. Jaa, isegi Lõuna-Ameerika mandrit nägi ta alles oma kolmandal reisil 1498. aastal, kuid aasta varem, 24. juunil 1497 , oli Põhja-Ameerika tõeliselt uusavastanud John Cabot , kes tuli Inglismaalt. Ta randus Bauldi neeme juures Newfoundlandis, purjetades ümber Race´i neeme, kuid ei suutnud siiski uurida Põhja-Ameerika rannikut Hatterase neemeni, vaid pidi ajapuudusel tagasi pöörduma. (Ceram 1978:19-20).
Kui kedagi austada Põhja-Ameerika avastajana (jättes kõrvale viikingid, hiinlased ja tundmatud hilisemad meresõitjad), siis peaks selleks olema Cabot, mitte Kolumbus. Ajaloo iroonia tahtel võiksid kõik itaallased olla uhked eriti Cabot´ üle ja palju õigustamatult, sest tema õige nimi oli tegelikult Giovanni Gaboto ja ta oli kaheldamatult itaallane, ainult Inglismaa teenistuses. (Ceram 1978:20).
* Lisa 2. (Joonis 3, 4 ja 5)
Olgu kuidas on: ikkagi ei tasu Ameerika Itaalia Ajalooseltsilt ära võtta nende Kolumbust. Sellegipoolest jääb ta maadeavastus ajastu peakujuks, kuigi ta ei näinud kordagi Põhja-Ameerika mandrit ning samas ta uskus elu lõpuni, et on avastanud India. Kolumbus oli- selles pole kahjuks kahtlust- esimene orjakütt Ameerika mandri ees olevatel saartel. Kõige negatiivsem ütlus tema kohta: ta tõi orjuse Ameerikasse ja süüfilise Euroopasse (süüfilis oli Kesk-Ameerika suhteliselt
süütu haigus, mis alles siis, kui Kolumbuse madrused selle kaasa tõid, muutus
Euroopas kohutavaks taudiks). Samaaegselt oli ta aga ka esimene, kes laskis korraldada õige täpseid uurimisi maa ja inimeste kohta, koguni nii põhjalikult, et Ameerika antropoloog Edward Gaylord Bourne nimetas teda 1906. aastal ühes ettekandes, võib-olla veidi ülepingutatud entusiasmiga, kuid ikkagi “ameerika antropoloogia rajajaks”. Peale selle said eurooplased endale tomati, paprika , tubaka, kalkuni , maisi, kartuli ja palju muud. Kolumbus tegi Ameerikasse neli reisi, millest kolm esimest olid edukad, ning sellega saavutas ta endale suure tunnustuse .
Esimene reis: 11.oktoober 1492. aasta. Kuskil Bahama saarte (loomulikult siis neid saari veel nii ei nimetatud ja Euroopas üldse ei tuntud) läheduses oli kolm väikest purjelaeva . Laevad olid lahkunud veidi enam kui kaks kuud tagasi (lahkuti 3. augustil 1492 kolme karavelliga: Santa María, Pinta , Niña) Kastiilia ja Aragoni Ühendatud Kuningriigist. Meresõit Kanaari saarteni oli kestnud kuus päeva. 6. septembril oli uuesti teele asutud. Kiired purjekad tegid 60 league ’i¹, seega 150 miili päevas, ja kui kümne päeva pärast ilmus merepinnale hulk rohututte ja rohi paistis värskena, siis arvasid meremehed, et varsti on maa. (Varšavski 1982:9).
Paraku maad ei olnud. Ja kust see võiski saada Sargasso merre. Selles ookeani kummalises vees tema ujuvate veekasvudega, mis rändavad lainete ja tuulte tahtel, ei olnud mingit kindlat pinnast – ei saari, veel vähem mannert. 30. septembril sööstsid üle laevade sõbraliku parvena neli troopikalindu. Maad aga ei
¹ League (ingl. k.) kolmikmiil = 5565 m.
olnud. 5. oktoobril kadus ka rohi: laevad väljusid Sargasso merest. (Varšavski 1982:9).
Kes teab, kuidas ekspeditsioon siis oleks kujunenud, kui Christoph Kolumbus poleks otsustanud kursist läände kõrvale kalduda ja võtta suunda edelasse. Juba meie ajal on uurijad täiesti veenvalt välja arvutanud , et nad ei oleks pääsenud mööda Golfi hoovusest, ja pole välistatud, et laevad oleksid rannast eemale kandunud või mis veelgi halvem, hoovus oleks nad Atlandile viinud. (Varšavski 1982:10).
“Põhjast edelasse lendas mööda suur hulk linde,” kirjutab Kolumbus oma
päevikus, “kõige järgi otsustades võis arvata, et nad lendavad kas kuivale maale ööbima või siis pagevad talve eest, mis neil maadel, kust nad tulid, pidi olema juba saabunud.” Linnud lendasid tõepoolest mandrile ja ei ole kahtlust, et nende valitud suund oli kõige otsem. Ainult et seda ei teadnud veel keegi. (Varšavski 1982:10).
10. oktoober ei olnud Kolumbusele kerge päev. Temalt nõuti, et laevad pöörduksid tagasi Teda, mere ja ookeani admirali, julgeti ähvardada. Tavaliselt äge ja võimukas Kolumbus säilitas rahu. See mõjus. Võeti vastu kompromissettepanek: oodata veel kolm päeva. (Varšavski 1982:10).
Juba varahommikust peale puhus pärituul. Kuid meri oli tormine ja lained muutusid aina järsemaks. Ees sõitsid “Pinta” ja “Niña”, tagapool lipulaev “Santa María”. Kõrgusse sööstev laine tõi rohelise pilliroovarre. Seejärel kepi . “Niña” meremeestel õnnestus välja õngitseda teine kepp , mille ots oli raudeseme abil teritatud – nii neile vähemalt näis. Meremehed eksisid: keppi oli teritatud kivist riistaga. Kuid seda ei suutnud keegi Kolumbuse meeskonnast ette kujutada – Euroopas ei olnud juba ammu kivist tööriistu. (Varšavski 1982:10).
Kell kümme õhtul nägi Kolumbus kauguses midagi vilkuvat. Valgus oli ebamäärane ja veendumaks, kas see on maa, kutsus admiral kuningliku voodiülema Piero Gutiérrezi ning ütles talle, et ta olevat näinud valgust ja palus teda kaugusse vaadata. Piero täitis palve ja nägi samuti valgust. Admiral teatas sellest kuninga täievolilisele inspektorile Rodrigo Sanches de Segoviale ning nad hakkasid vaatlema ja kord või kaks nägid nad midagi vahaküünla valguse sarnast, mis kord tõusis, kord langes allapoole (Kolumbuse laevad asusid tol hetkel vähemalt 35 miili kaldast eemal). Kui kell kaks öösel “Pinta” madrus Rodrigo de Triana, kes seisis laeva ninas, hüüdis: “Maa! Maa!”, siis polnud enam mingit kahtlust. Otse laeva ees paistis lähedane rannariba. Kolumbus käskis purjed kokku panna ning alustada triivimist. Kiirustamata lähenevad laevad saarele, kiirustamata sõidavad nad ümber massiivse kaldanuki. Saarel on palju rohelust – seda on kohe näha. Peale selle on saar ka asustatud. (Varšavski 1982:10-11).
“Santa Marialt” lastakse alla paadid . Neis asuvad oma kohtadel hästi relvastatud madrused.
Esimesena randub Admirali paat. Peale Kolumbuse on veel paadis “Pinta” kapten Martin Alonso Pinzón, peaaegu kõige kogenum meremees kogu eskaadris, ja “Niña” kapten Vicente Yáñes Pinzón. Kolumbusel on käes kuninglik lipp. Kaptenitel on kaks lippu roheliste ristidega ja Hispaanias valitseva kuningapaari initsiaalidega “F” ja “I” – Fernando ja Isabel . Üleval initsiaalide kohal on vapi kujutis. (Varšavski 1982:11).
On reede, 12. oktoober 1492. aasta. Christoph Kolumbus astub kaldale esime -sena. Oodanud, kuni kõik teised on maabunud, kutsub ta mõlemad kaptenid ja teised, sealhulgas laevastiku notari Rodrigo Escovedu ja Rodrigo Sanches de Segovia ning palub neil olla tunnistajateks, et tema, admiral, astus esimesena oma valitsejate kuninga ja kuninganna nimel seda saart valdama , sealhulgast teostades kõik nõutavad punktid. Sealsamas kaldal koostatakse vastavad aktid ning kinnitatakse allkirjadega. Kõik laskuvad põlvili, annavad maapinnale suud ja peavad palve ning tänavad issandat tema armulikkuse eest. (Varšavski 1982:11-12).
Kolumbus nimetab avastatud maa San Salvadoriks, Püha Päästja saareks . Praegu nimetatakse seda Watlingi saareks. (Varšavski 1982:12).
Ümberringi, natuke maad eemal seisid troppis saabunute kummalist tegevust jälgivad paljad , hea kehaehituse ja värvitud nägudega saare asukad. Meremeestesse suhtusid nad sõbralikult. “Ma andsin mõnele neist punase mütsi ja klaashelmeid, mida kaela riputatakse,” kirjutab Kolumbus, “ja hulga teisi tühiseid esemeid. Kõik see valmistas neile suurt heameelt. Nad suhtusid meisse väga hästi.” Saareelanikud ujusid hispaanlaste paatide juurde, kinkisid meremeestele papagoisid, puuvillakedruse puntraid ja palju muud ning võtsid heameelega vahetuseks kellukesi, kõristeid ja klaasasju. (Varšavski 1982:12).
“Mulle näis,” tunnistab Kolumbus, “et nad on väga vaesed inimesed... Juuksed kammivad nad allapoole kulmude peale ja ainult väikese osa, kõige pikemad juuksed, mida nad kunagi ei lõika, heidavad nad seljataha . Mõned värvivad ennast musta värviga, kuid nahk on neil nagu Kanaari saarte asukatel – ei must ega valge; teised maalivad ennast punase värviga, mõned valgega ja osa nagu juhtub; ühed joonistavad täis kogu näo, teised kogu keha, aga mõnedel on maalitud ainult nina või silmade ümbrus.” (Varšavski 1982:12).
Saareelanikud ei tundnud rauda. Neil olid puust viskeodad. Teravikuna kasutati sageli kalahammast. Kuid leidus ka teistest materjalidest teravikke.
Kui Kolumbus kahe päeva pärast teekonda jätkas (saar oli üldiselt vaene, ei kulda, ei kaneeli ega teisi maitseaineid, ja ta otsis kannatamatult rikkamaid maid), võttis ta kaasa seitse vangi. Järgmisel päeval kaks neist põgenesid ujudes. Neli surid peagi vangistust talumata ja vaid üks, kes ristiti Diegoks, sai tõlgiks ja oli üks kümnest, kes sattus hiljem Kolumbusega Hispaaniasse. (Varšavski 1982:12).
Kolumbus jättis oma päevikusse tunnistuse teda piinavatest kahtlustest. Ta ei suutnud otsustada, kuidas tulevikus San Salvadori elanikega ümber käia: kas saata nad orjadeks Kastiiliasse või muuta orjadeks saarel enesel või kas “ piisab viiekümnest inimesest, et hoida neid kõiki sõnakuulelikena ja sundida neid tegema ükskõik mida”. (Varšavski 1982:13).
Oma esimesel reisil oli Kolumbus avastanud San Salvadori, Kuuba ja Haiti (nimetas Española’ks). Ta alustas tagasiteed kahe laevaga, kuna 24. detsembri õhtul sõitis Santa Maria vastu karisid ning 25. detsembril juba uppus. Kolumbus ja meeskond küll pääsesid, kuid hiljem jäeti 40 meremeest maha, et sealsetelt saartelt kulda otsida. Kolumbus alustas tagasiteed (seekord Niña kaptenina) Hispaniola kõige põhjapoolsemast küljest 16. jaanuaril 1493. Hispaaniasse naaseti 15. märtsil 1493, kus Kolumbus nimetati maailmamere suuradmiraliks. (Christopher...1992:208-209).
Oma teisele reisile (1493-1496) läks Kolumbus 17 laeva ja 1500 mehega, sellel reisil avastas ta Dominica, Guadelope jt. Väikeste Atillide saari, Puerto Rico ning Jamaica. Kolmandal reisil (1498-1500) jõudis ta Trinidadini ja Orinoco deltasse ning pani aluse ka Lõuna-Ameerika avastamisele, peale seda saadeti ta salakaubanduse põhjal süüdistatuna Haitist Hispaaniasse, kus ta aga kohe vabastati. Neljandal reisil (1502-1504) avastas Martinique’i ja sõitis piki Kesk-Ameerika rannikut (Hondurase juures), kuid ei maabunud. Et avastatud alade rikkus ei täitnud Hispaania valitsejate lootust, Kolumbuse teenetest loobuti. Kolumbus veetis oma viimased päevad enda tagasihoidlikus kodus Valladoildis, Hispaanias. 20. mail, 1506. Christopher Kolumbus suri 54 aastasena. (Christopher...1992:208-212).

KOKKUVÕTE

Ajamasinat on võimatu leiutada: kui sa selle leiutad ja ajas tagasi lähed, siis minevikus ei ole ajamasinat leiutatud ning sa ei saa tagasi olevikku. Seega ei saa me kunagi täpselt teada, kes avastas Ameerika. Me võime öelda, et selleks olid viikingid, kuna nende kohta on tõendusmaterjali ja nad on neist kolmest ka kõige varajasemad, kuid me ei saa kunagi teadma seda, kas keegi oli juba enne neid uuel madril käinud. Peale selle ei saa me öelda, mis on üleüldse avastamine, kas see on pelgalt maaleastumine või on see ka seotud kirjaliku ülesmärkimisega.
Kuid sellegipoolest usun, et neist kolmest olid siiski kõige varajasemad viikingid, seda võib-olla juba võitmisinstinkti pärast, sest viikingid on eestlastele palju rohkem sugulased kui Kolumbus või hiinlased, aga ka sellepärast, et viikingid olid palju metsikumad ja tugevamad kui mõni teine meresõitja. Neis oli karm valitseja ning tugeval riigil ongi vaja tugevat juhti. Samuti oli viikingite kultuur mulle huvipakkuvam ja peale selle on ka minu arvates tõestuslikud materjalid üpriski usutavad.
Kui inimesed arvavad, et Kolumbus uskus kuni surmani, et oli avastanud otsetee Indasse, siis võivad nad eksida, kuna Kolumbus oli astunud 1498. aastal Orinoco suudme lähedal mandrile ja viibinud viie aasta pärast Honduurase rannikul ja Panama maakitsusel, aimas ta võib-olla oma hinges , et kõik need maad ei asu paraku mitte Aasias. Kuid ainult üks kord, kirjas Hispaania valitsejaile Fernandole ja Isabelile on ta kirjutanud: “Aga Teie, Kõrgeausused, olete omandanud niisugused maad ja neid on nii palju, et see on teine maailm...” (Varšavski 1982:13).
Muide, teise maailma all mõtleb Kolumbus antud juhul kõige tõenäolisemalt teist maailma, kui oli varem tuntud Aasia maailm.
Ka üks kuulus teadlane- humanist Pietro Martire d’Anghiera, kes oli kõigest aasta enne seda poolküsivalt kirjutanud, et “keegi Colón on jõudnud, nagu ta ise oletab, India rannikule”, märgib juba 1494. aastal: “Kolumbuse kaasatoodud inimesed ei kuulu ühtegi tuntud rahvusse. Nad ei ole India elanikud, ei neegrid ega maurid , nad ei ole ka Suure Khaani alamate sarnased. Need on mingisugused uued inimesed. Ja see on mingisugune uus maailm.” (Varšavski 1982:13).
Seega on kõige ebausutavamal kohal hiinlaste Ameerika avastamise seiklus, sest see on põhimõtteliselt ühe tänapäeva ajaloolase Gavin Menziesi teooria. Kuid ka sellel reisil on paljusid tõendusmaterjale.
Me ei saa kunagi lõplikult öelda, kes selle uue mandri avastas, kuid me saame uskuda seda, mida me ise tahame. Mina usun, et nendeks olid viikingid. Kindlustunnet sain juurde väga palju seda uurimistööd tehes, kuna mul tuli väga palju materjali läbi töötada. Nii kinnistub alati ka endal mingi seisukoht, muidu mind see teema ei huvitaks.
Et saada Ameerika avastamisest täit pilti, siis tuleb alata täielikult algusest, sest kõik siin maa peal on omamoodi ühendatud. Samamoodi on näiteks legoga, kui võtta oma legoehitisest ära üks jupp, siis ei ole enam pilt täiuslik ja kui ajaloost kustutada ükskõik milline pisidetail, siis ei oleks enam ajalugu tervik. Kõik on ühendatud.
Peale nende eelnevate argumentide saame veel öelda, et Ameerikate ei ole avastanud ükski neist kolmest, sest nagu ütlevad põlisameeriklase, siis neid ei ole keegi avastanud, nemad on seal elanud juba enne uute tulekut tuhandeid aastaid ja elavad seal veel. Tõesti enne viikingeid, hiinlasi ja Kolumbust elasid seal juba mingisugused inimesed, kes arvatavasti olid tulnud Ameerikasse mõõda Siberi ja Alaska vahelist maasilda, saakloomi jahtides. (Põlisameeriklased 1997:6-7).
Maailm on avastatud juba enne selle kaardile kandmist.
ALLIKATE LOETELU
TEKSTI ALLIKAD
Allan, T. (2004). Viikingid. Tallinn: AS Kirjastus Ilo.
Ceram, C.W. (1978). Esimene ameeriklane. Tallinn: Valgus.
Columbus , Christopher. (1994). The world book encyclopedia. 4. kd. United States of America. 206-213.
Gurevitš, A. (1975). Viikingite retked. Tallinn: Valgus.
Kolumbus. (1989). Eesti Nõukogude Entsüklopeedia. 4. kd. Tallinn. 665.
Prause, G. (1999). Keegi pole Kolumbust välja naernud. Tallinn: Olion.
Stewart, R., Twist, C., Horton, E. (2004). Ajaloo saladused. Hiina: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Thomas, D.H., Pendleton, L. (1997). Põlisameeriklased. Hiina: Varrak .
Vahtre, L. (2005, oktoober 11). Leif Erikupoeg ja avastamata maailmajagu. Postimees ., 18.
Varšavski, A. (1982). Kiviaja Kolumbused. Tallinn: Valgus.
KAARTIDE ALLIKAD
Allan, T. (2004). Viikingid. Tallinn: AS Kirjastus Ilo.
Columbus, Christopher. (1994). The world book encyclopedia. 4. kd. United States of America. 206-213.
Stewart, R., Twist, C., Horton, E. (2004). Ajaloo saladused. Hiina: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Thomas, D.H., Pendleton, L. (1997). Põlisameeriklased. Hiina: Varrak.
LISA
Lisa 1. Küsitlus
Viisin koolis läbi kirjaliku küsitluse, kus soovisin teada saada, kes ja kunas avastati Ameerika. Peale selle küsisin, mida üldse tähendab väljend Ameerikat avastama. Oma küsitluse illustreerimiseks tegin ka kaks diagrammi . Joonistel jagasin poisid ja tüdrukud eraldi ning samamoodi jagasin kummagi kahte alagruppi, esimene vanuseaste on 13-15 aastat ja teine 16-19 aastat. Diagrammidel lähtusin ma ainult ühest küsimusest: kes avastas Ameerika? Ülejäänud kaks küsimust toon välja tekstis. Joonistel ei ole toodud välja hiinlasi, kuna neid ei olnud keegi vastanud.
Kokku tegin 44 küsitlust, millest 28 on tüdrukud ja 16 poisid.
Õpilaste arvamine Ameerika avastajast.
Nende diagrammide põhjal võib üpriski julgelt öelda, et enamus noortest ütleks sellise küsimuse peale Christoph Kolumbus. Kuid on ka näha viikingite konkurentsi Kolumbusele, seda eriti 16-19 aastaste poiste seas, kus mõlemal on võrdselt 4 vastanut. Nooremate hulgas on lihtne märgata seda, et ei teata eriti midagi viikingitest, ainult üks tüdruk oli vastuseks toonud viikingid, kuid aastaarvu kohta kirjutab ta “ammu”, mida tähendab ammu?
Aastaarvude juures on huvitav see , et õpilased kirjutavad numbrite asemel, kas “ammu” või siis mitte midagi, kuid on ka vastanuid, kes kirjutavad “keskajal”? Üle poole vastanutest, täpsemalt 25, on kirjutanud sinna kas: ”ammu”, “ei mäleta”, “ei elanud siis”, “ei tea” või siis pole midagi kirjutanud. Kuid ainult 9 õpilast, ülejäänud 19-st on vastanud vastavalt oma esimese küsimuse vastusele teise küsimuse vastuse õigesti. Järelejäänud 10 on pakkunud aastaarve seinast seina. Üks 16- aastane tüdruk oli pannud Ameerika avastajaks viikingid, kuid aastaarv, mis seisis teise küsimuse taga, oli 1800. Kas 200 aastat tagasi elasid Skandinaaviamaades “hirmsad merevallutajad”?
Nüüd siis kolmanda küsimuse juurde. Sealt leidis väga põnevaid ja huvitavaid vastuseid, kuid oli ka üksluiseid ja sarnaseid. Kõige rohkem oli vastatud, et seda see tähendabki või siis midagi uut avastama, neid oli kokku 30. Veel kuus vastanut olid jätnud lahtri tühjaks või olid sinna kirjutanud “ei tea”. Kuid oli ka põnevaid vastuseid. Loetleksin mõned otse maha kirjutades üles: “vale asju leidma”, “nagu jalgratast leiutama”, “lolli mängima/tarka mängima”, “Ameerikasse kolima ja seda uurima”, “ tutvuma ”, “pea ees vette hüppama”, “kellelegi jõuab midagi hiljem kohale”, “kui keegi alustab elu Ameerikast ”.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kõige levinum vastus on siiski Kolumbus, mis tundus mulle endalegi alguses juba üpriski usutav . Peale selle ei oska noored öelda, kunas Ameerika avastati (seda kuni 800 aastase vahega). Kuid mida suuremaks vastanute vanus läheb, seda rohkem tuleb täpsemaid aastaarve, ka kolmanda küsimuse vastus on vanematel noortel “ hallist massist” erinev.
Lisa 2. Kaardid
Joonis 1. Viikingite reisid.
Joonis 2. Vinlandi kaart.
Joonis 3. Hiina, Viikingite ja Kolumbuse mereteed.
Joonis 4. Kolumbuse esimene merereis.
Joonis 5. Kolumbuse kõik neli reisi.
Joonis 6. Siberi ja Alaska vaheline maasild.
Lisa 3.
POISS/TÜDRUK VANUS……...

Kes avastas Ameerika?-

Millal avastati?-

Mida tähendab väljend Ameerikat avastama?-
AITÄH!
33

.DOC Laadi alla originaalfail 33 lk · .doc · 29 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 33 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-09-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti

29 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Mattias Varul Õppematerjali autor

Oma uurimistöös püüdsin välja selgitada selle, kes jõudis/avastas Ameerika. Olid selleks siis hiinlased, viikingid või hoopis Kolumbus. Töö hinnati viiega (5) ning see läks ajaloo õppeaine alla.
Uurimistöö sisaldab ka küsitlust Ameerika avastamise kohta, küsitluse viisin läbi 13-19 aastaste noorte seas. Toodud on ka ära mõningad kaardid.

ameerika avastamine maadeavastus viikingid kolumbus hiina meresõitjad christoph kolumbus uurimistöö

Sarnased õppematerjalid

docx

Christoph Kolumbus

Ameerika avastaja ning temast ja tema reisidest on palju informatsiooni ja raamatuid. Kui mina olin alles väike, siis mina vaatasin juba sellist multikat mis rääkis ka tema reisist Ameerikasse. Kõik ka ju teavad, et näiteks osad maitseained on lausa saanud nime selle laeva järgi kus seilas Christoph Kolumbus. Minu tööeesmärk on teieni tuua teave Christoph Kolumbusest enesest ning mõnedest tema reisidest. Ta oli siis maadeavastaja ja kaupmees. Ta polnud küll ka esimene, kes avastas Ameerika, kuid pärast tema avastusretke tekkis Euroopal püsiv kontakt tolle Uue Maailmaga. Materjali selle töö kohta on küll palju, kuid näiteks internetis on seda rohkesti inglisekeeles. Nii, et kõige suurem osaga töömaht oli ilmselt tõlkimine. Christoph Kolumbuse elulugu Christoph Kolumbus (arvatavasti 1451 arvatavasti Genova Itaalia 20. mai 1506 Valladolid, Hispaania) oli maadeavastaja ja kaupmees, kes 1492. aastal

Geograafia

rtf

3 maailmaavastajat

Fernao de Magalhaes Kolumbus avastas küll uue maailmajao, kuid tee Indiasse jäi leidmata. Sõnakehv ja sihikindel portugali meremees Fernaro de Magalhaes oli kindel, et on võimalik purjetada ümber maakera ning leida sel viisil otsitavad Vürtsisaared. Magelhaes pakkus oma teeneid Portugali kuningale, kuid asjatult. Lõpuks oli Hispaania valitseja nõus tema ettevõtmist toetama. Nii asusidki laevad Hispaania lippude all teele tundmatusse. Viis laeva lahkusid Hispaania rannikult 20. septembril 1519. aastal,

Ajalugu

txt

Cristoph Kolumbus

Sinna jid mlemad kuni 1795. aastani, mil Hispaania loovutas Haiti saare prantslastele ja Kolumbuse jnused kaevati taas les ja veeti seekord Havannasse, kuhu need jid kuni Hispaania-USA sjani. Siis toodi need 1898 uuesti Sevillasse. htekokku maeti Kolumbuse luid videtavalt mber heksal korral Arvatakse, et juba enne Kolumbust olid Kariibi mere saari ja Luna-Ameerika rannikut klastanud eurooplased. Kuid kigil neil oletustel puuduvad kllaldased tendid, seeprast kuulub Christoph Kolumbusele Ameerika esmaavastamise au. Kolumbus sndis Itaalia linnas Genovas ja temast sai juba noorukina meremees. 15. sajandi teisel poolel tundsid meresitjad suurt huvi idamaade vastu, kus mned eurooplased olid juba viibinud. Nagu mitmed teisedki tolle aja eesrindlikud inimesed, uskus ka Kolumbus, et Maa on kerakujuline. Kui see on aga nii, siis on vimalik juda Indiasse ka lnesuunas, otse le ookeani purjetades. Kuid Kolumbusel ei olnud iget ettekujutust Maa suurusest. Ta arvas, et India

Kirjandus

doc

Keskaja Suured Maadeavastajad

Piinav kuumus ja haigused lõid inimesi rivist välja. Kui laevad Malindisse jõudsid, oli kummalgi neist üksnes kümmekond tervet madrust. Edasisõit polnud kergem. Pidulikku vastuvõttu Lissabonis nägi vähem kui pool meeskonda. Sellal kui Portugali pealinnas kõlas muusika ja taevasse lendasid raketid, kaaluti juba palees, mitu laeva veel Indiasse saata. Avatud kaubanduse sissetulek tegi Vasco da Gama Portugali rikkamaks aadliks. Da gama tegi veel reisi Indiasse, teel avastas Cochini ja Cananori kaubajaami. Elades Indias kolm kuud, jäi haigeks ja suri. Aastal 1558 toodi da Gama maised jäänused laevaga Indiast Lissaboni ja maeti Santa Maria de Belémi kirikusse. 7 Christoph Kolumbus Christoph Kolumbus sündis 1451 aastal Genovas ja suri 20. mail 1506 a. Valladolidi, Hispaanias. Ta oli maadeavastaja ja kaupmees, kes 1492. jõudis Ameerikasse. Arvatakse, et

Ajalugu

doc

Ajaloo referaat

Lõpuks lubati Kolumbuse pojal transportida koos mehe põrmuga ümbermatmiseks Santo Domingo katedraali, kuhu säilmed jõudsid 1541. aastaks. Sinna jäid mõlemad kuni 1795. aastani, mil Hispaania loovutas Haiti saare prantslastele ja Kolumbuse jäänused kaevati taas üles ja veeti seekord Havannasse, kuhu need jäid kuni Hispaania-USA sõjani. Siis toodi need 1898 uuesti Sevillasse. Ühtekokku maeti Kolumbuse luid väidetavalt ümber üheksal korral. Ameerika avastamine Tänapäeval on vürtsid täiesti tavaline asi ja neid on igas kodus. Vanasti olid aga vürtsid sama kallid kui kuld ja isegi kallimad. Kui poes kaaluti vürtse, pandi kõik aknad kinni, et tuul kalli toote ära ei viiks. Ka paljud reisid ja avastused olid seotud vürtsidega. Inimesed tahtsid rikkamaks saada ja otsisid aina uusi paike, kust neid kalleid asju saab. Arvati, et Indias oli palju vürtse ja seepärast otsiti sinna teed.

Ajalugu

doc

Christoph Kolumbus

ühele ausast kristlasesetmeremehele viimaseks jääda. Juba kuu aega pärast merereisi algust jäid Kolumbuse teele väikesed saared.Ta uskus , et on jõudnud India lähedusse saarestikku ja pöördus võidukalt hispaaniasse tagasi. Teisel reisil 1493-96 kuulusid tema meeskonda 17 laeva ja 1500 osavõtja.Sellise ohtliku sõidu tarvis vabatahtlikke aga värvata ei õnnestunud. Meeskonnad komplekteeriti enamasti seiklejatest.Teisel reisil avastas ta Domica jt. väikeseid Antillide saari,Puerto Rico ning Jamaica. Koos admiraliga, nagu Kolumbust nüüd nimetati, läks Palose sadamast teele ligi 90 meest. Reis algas 3. augustil 1492. Tee, mille Kolumbus valis, asus pidevate idatuulte - passaatide tsoonis. Vee- ja toidupuudust ei jõutud veel tunda, kuid hirm teadmatuse ees oli tugev. Seepärast tuli Kolumbusel mehi ühtelugu kas keelitada või karistada. Mässuni siiski ei läinud. Septembri keskel hakkasid ookeanil ilmnema

Geograafia

odt

Rereraat Cristoph Kolumbus: maadeavastaja

5b Andree-Vilmar Reinvelt Christoph Kolumbus Maadeavastaja. Referaat 26.01.2014 Sisukord 1.Kolumbuse elulugu. 2.Kolumbuse pärand. 3.Kolumbuse retked. 4. kasutatud allikad ja leheküljed. Christoph Kolumbus teadmata päritolu Hispaania meresõitja, maadeavastaja ja kaupmees, kes 1492 aastal ületas Kastiilia (Hispaania) lipu all Atlandi- ookeani ja jõudis Ameerikasse., Ameerika taasavastaja (Genova-murdes Christoffa Corombo; itaalia keeles Cristoforo Colombo, hispaania keeles Cristóbal Colón portugali keeles Cristóvão Colombo sündis arvatavasti 1415 Genova, Itaalia ja suri 20. mai 1506 VAlladolid, Hispaanias On teada, et tal oli kolm venda Diego, Bartolomeo ja Giovanni ning õde Bianchinetta ja kaks poega Hernando (ka Fernando) ja Diego. Hakkas merd sõitma varakult ning 20-aastaselt juhtis Tunise piraatide vastasel retkel Genova galeri

Ajalugu

odt

Keskaja suured maadeavastajad

ette. Taasavastati ka Maa kerakujulisus. Uusi maadeavastusi toetasid Portugali prints Henrique Meresõitja ja Hispaania kuningakoda. Henrique Meresõitja sai oma hüüdnime selle järgi, et organiseeris väsimatult piki Aafrika läänerannikut lõunasse suunduvaid mereretki. Ta ei käinud ise küll ühelgi reisil, kuid rahastas neid, koolitas meremehi ja kogus maakaarte. Hispaania kuningakoda aitas Christoph Kolumbusel avastada Ameerika. Kunigakoja toetusel varustati Kolumbuse kolm väikest, kuid kiiret laeva. Nii algasidki uued maadeavastused. Keskaja tuntumad maadeavastajad on: Marco Polo, Vasco da Gama, Christoph Kolumbus, Amerigo Vespucci ja Fernao de Magalhaes. Järgnevalt ma neist räägingi. Marco Polo (15. september 1254 8. jaanuar 1324) Marco Polo oli Itaalia maadeuurija, kes sündis Veneetsia kaupmehe perekonnas. Aastatel 1271

Ajalugu

Rohkem sarnaseid