3 maailmaavastajat (0)

Fernao de Magalhaes
Kolumbus avastas küll uue maailmajao, kuid tee Indiasse jäi leidmata.
Sõnakehv ja sihikindel portugali meremees Fernaro de Magalhaes oli kindel, et on võimalik purjetada ümber maakera ning leida sel viisil otsitavad Vürtsisaared.
Magelhaes pakkus oma teeneid Portugali kuningale , kuid asjatult .
Lõpuks oli Hispaania valitseja nõus tema ettevõtmist toetama . Nii asusidki laevad Hispaania lippude all teele tundmatusse. Viis laeva lahkusid Hispaania rannikult 20. septembril 1519. aastal, ületasid Atlandi ookeani ja jõudsid 13. detsembril Rio de Janiero lahte. Sealt suundusid laevad lõunasse, purjetades piki tollal veel tundmatut Lõuna - Ameerika rannikut. Magalhaes lootis leida väina, mille kaudu võiks jõuda teisele poole Ameerikat. Läbipääsu otsides purjetasid laevad üha lõuna poole. Alles teisel aastal leidsid nad otsitava väina.
Rohkem kui kuu aega ekslesid nad Ameerika ja Tulemaa vahelises väinas (kannab praegu Magalhaesi nime), kuni viimaks avanes ees peegelsile ookean.
Magalhaes nimetas selle Vaikseks ookeaniks. Tegelikult on see kõige tormisem ookean maal.
Vahepeal oli üks laev hukkunud , teine aga põgenenud kodumaale ühes rikkalike toiduvarudega. Sellele vaatamata otsustas Magalhaes teekonda jätkata.
Reis üle ookeani kujunes oodatust palju pikemaks. Vee- ja toiduvarud lõppesid. Nõrkenud meeskonnaliikmed sõid saepuru , rotte ja isegi pargitud nahka.
Kolm kuud ja kakskümmend päeva purjetasid nad mööda rahulikku ookeani, nägemata kordagi maad.
Viimaks paistis ookeanis siiski roheline saar - 6. märtsil 1521 jõuti Mariaani saartele. Edasi suunduti Filipiinidele , kus Magalhaes kokkupõrkes pärismaalastega hukkus.
Pärast India ookeani ületamist ja peatusteta teekonda ümber Aafrika jõudis kodusadamasse vaid üks laev - "Victoria", mida juhtis S. de El Cano . See juhtus 8. septembril 1522.a. Teele asunud ekspeditsiooni 265-st liikmest jõudis koju vaid 18 . kurnatud meremeest. Esimene ümbermaailmareis oli läbi.

Magalhaes´i reis
20. septembril, 1519, väljus Hispaaniast viiest laevast koosnev laevastik. Selle juht oli Fernao de Magalhaes. Eesmärgiks oli sooritada esimene ümbermaailmareis. Ületati Atlandi ookean ja jõuti Brasiilia idarannikule. Mööda seda liiguti lõuna poole, otsides väljapääsu Vaiksesse ookenisse (Lõunamerre, kuidas seda veel nimetati). Siis läbiti väin Tulemaa ja Lõuna-Ameerika lõunatipu vahel. Selle väina nimeks sai Magalhaes´i väin. Lõpuks jõuti Vaiksesse ookeanisse. Nad olid esimesed eurooplased , kes sõudsid üle Vaikse ookeani. See oli palju suurem kui seda oli arvatud. 98 päeva liiguti lääne poole, ilma maismaad nägemata. Siis jõuti Guam ´i saarele , kus taastati toiduvarad osaliselt ning jätkati liikumist juba Filipiinide poole. 27. aprillil , 1521, Magalhaes sai surma võitluses filipiinlastega. Ekspeditsioon jätkus Elcano juhtimisel. Tagasi Hispaaniasse jõudis ainult Elcano ja 17 meest ühe laeva peal.
Christoph Kolumbus
Cristoph Kolumbus sündis keasaegse kaubanduskeskuse Genova lähedal arvatavasti 1451.aastal. Juba noorukieas alustas ta mertemeheelu. 1476. aastal sõitis ta Lissaboni, kus hakkas kaartide koostamisega ülalpidamist teenima . Kolumbus abiellus ja asus elama väikesele Porto Santo saarele Madeira saarestikus, kus tema äi oli kuberneriks olnud . Arvatakse, et just sel ajal tekkis tulevasel maadeavastajal mõte otsida teed Indiasse lääne poole sõites. Kolumbus esitas India ekspeditsiooni plaani Portugali kuningale, kuid see leiti rumal ja mõttetu olevat ja plaan lükati tagasi. Nüüd pakkus Kolumbus oma teeneid Hispaaniale. Kuningas Ferdinand ( Fernando II) ja kuninganna Isabella olid Kolumbuse projektist huvitatud. Aga nagu õukondlased meremehele selgitasid, oli tarvis osata kuninga lubaduste täitmist oodata. Kolumbus ootas seitse aastat. Kokkuvõttes aga läks suure idee sünnist hetkeni, mil Kolumbus võis lõpuks lepingule alla kirjutada, seitseteist aastat. Leping andis Kolumbusele õiguse avastada ja alistada maid kauges Aasias. Genova meremees lubas Hispaania laevad lääne suunas Indiasse viia. Kolumbuse lipu all meretagustesse maadesse sõitma määrati kolm karavelli: " Santa Maria", " Pinta ", "Nina". Sellise ohtliku sõidu tarvis vabatahtlikke aga värvata ei õnnestunud. Meeskonnad komplekteeriti enamasti seiklejatest. Koos admiraliga, nagu Kolumbust nüüd nimetati, läks Palose sadamast teele ligi 90 meest. Reis algas 3. augustil 1492. Tee, mille Kolumbus valis, asus pidevate idatuulte - passaatide tsoonis. Vee- ja toidupuudust ei jõutud veel tunda, kuid hirm teadmatuse ees oli tugev. Seepärast tuli Kolumbusel mehi ühtelugu kas keelitada või karistada . Mässuni siiski ei läinud. Septembri keskel hakkasid ookeanil ilmnema lähedase maa tundemärgid. Eskaadrile ujusid vastu mageveevetikate puhmad. Raadele istus linde. Ootavalt vaatasid meremehed vines silmapiiri. Mitu korda teatas kahurilask ees sõitvalt laevalt ekslikult reisi lõppu. Rannaks oli peetud madalat pilvesagarat. Lõpuks, 12. oktoobril, kostis "Pintalt" madruse hüüd: "Maa! Maa!"
Taas kõmatas kahur . Uue Maailma rannik paistis vaevu märgatavalt hommikuvines. Hispaanlased olid Bahama arhipelaagi ühe saare läheduses. Avastanud Kuuba ja Haiiti saare, ehitanud Haiitile kindluse ja jätnud sinna garnisoni, pöördus Kolumbus tagasi Hispaaniasse. "Me avastasime saared, mis asuvad Jaapani lähedal, ja jõudsime Aasia mandrini," kinnitas Kolumbus. Tore ja pidulik vastuvõtt, mis õukonnas maadeavastajale korraldati, ei köitnud Kolumbust kuigi kauaks . Meremees tegi kuningale ja kuningannale ettepaneku lubada tal aega kaotamata asuda teisele ekspeditsioonile Lääne-Indiasse. Seekord koguti Kolumbuse lippude alla terve eskaader. Kolm suurt galiooni ja neliteist kerget karavelli võtsid pardale üle poolteise tuhande inimese. Sõdurid, mungad ja orjapidajad läksid Uude Maailma maid vallutama.Ületanud ookeani, jõudsid laevad Haiitile. Kuid kaldal võtsid neid vastu vaid aasta tagasi rajatud kindluse söestunud varemed. Indiaanlased jutustasid, et ahned hispaanlased läinud tülli ja omavahelises võitluses tapetud kõik maha. Rajanud Haiitil uued asulad, läks Kolumbus jälle merele . Ta põles soovist jõuda võimalikult kiiresti Hiinasse. Tema laevade tee kulges piki Kuuba ja Jamaika rannikut. Tõenäoliselt siin võisidki Kolumbusel vilksatada esimesed kahtlused - kas ta ikka asub Aasia ranniku lähedal? Ent seda tunnistada tähendanuks kuningapaari petmist. Kolumbus laskis kõigil retkest osavõtjail vanduda, et nad peavad Kuubat mandriks, mitte saareks , ja kohustuvad teda mandriks nimetama. Kurb oli ka teine saabumine Haiitile. "Kogu maa oli käärimas ja segaduses, seal valitses hirm ja vihkamine," kirjutas kroonik . "Indiaanlased relvastusid kristlaste vastu, olles selleks sunnitud rõhumise, vägivalla ja röövimiste tõttu hispaanlaste poolt." Vibude ja odadega astusid indiaanlased vastu raudrüüs, muskettide ja bombardidega relvastatud valgetele. Asunikele appi saabunud Kolumbus surus vastuhaku julmalt maha. Seejuures saavutasid kristlased kergesti oma eesmärgi, sest nad tungisid hobustega indiaanlastele peale, pistsid neid odadega läbi, raiusid inimesi mõõkadega pooleks, ässitasid neile kallale koeri , neid põletati elusalt ja piinati mitmesugusel muul viisil halastamatult ja jumalakartmatult." Kadestajad ja kõik, keda ta oli solvanud, saatsid Kolumbuse peale Uuest Maailmast ühe kaebuse teise järel. Admiral pöördus tagasi Hispaaniasse. Eneseõigustamise alandav protseduur kestis kaua. Kolmandaks reisiks sai Kolumbus ainult kuus laeva. Kuuldused ülestõusudest, veristest kokkupõrgetest pärismaalastega ja lakkamatutest haigustest olid jõudnud juba Hispaaniasse. Ekspeditsiooniks ei õnnestunud vabatahtlikke värvata. Kolumbus tegi ettepaneku asustada uued maad kriminaalkurjategijatega. Võtnud neile lisaks pardale veel mõnisada sõdurit, alustas Kolumbus uuesti sõitu ookeani taha.
Samal ajal kasvas õukonnas rahulolematus Kolumbusega. Kuningas ja kuninganna leidsid, et kolooniad annavad liiga vähe tulu. Ookeani tagant tulevad kaebused süüdistasid visalt Kolumbust soovis Lääne-Indiat Hispaaniast lahutada. Kuningas Ferdinand jäi seda uskuma. 1500. asta augustis saabus Hispaaniast Haiitile aadlik ebatavalise ametinimega - kohtunik - haldur . Kirjas, mille ta kaasa tõi, käskisid kuningas ja kuninganna Kolumbusel pidada end temale alluvaks. Meretaguste maade viitsekuninga nime, mis Kolumbusele hiljuti oli antud, kirjas enam ei tarvitatud. See oli ebasoosing. Veelgi enam - põlu alla sattumine . Kohtunik-haldur käskis Kolumbuse ahelatesse panna. Koos temaga pandi trellide taha ta kaks venda. Kõik kolm otsustati viia Hispaaniasse ning anda kohtu alla. Laimatud admiral ei nõudnud kättemaksu. Õigeks mõistetuna palus ta end uuesti ookeanile lubada. Ta otsustas selles hulljulges ürituses veel kord õnne katsuda - leida Lääne-India maade vahel läbipääs, mis viiks tõelisesse Aasiasse . Selle leidnud ja läbinud, tahtis ta Hispaaniasse tagasi tulla idast, olles sooritanud ümbermaailmareisi. Meresõitja käis kuuekümne kuuendat eluaastat . Kõigest, mis Kolumbusele tema elu jooksul osaks langes, oli see neljas ekspeditsioon kõige rängem. 9. mail 1502 läks Kolumbus nelja laevaga ookeanile. Tema kajutis lauasahtlis oli kuninga instruktsioon. See piiras Kolumbuse kui admirali õigusi ja keelas tal Haiitil maale minna. 29. juunil, pärast rahulikku ja õnnestunud purjetamist jõudsid laevad Lääne-Indiasse. Soovides meestele puhkust anda ja ühte karavelli parandada, jäi admiral Haiiti pealinna lähedal ankrusse. Saatus aga on kapriisne . Oli sügis, tormide aeg. Peaaegu kolm kuud ründasid orkaanid laevu. Karavellide purjed muutusid räbalaiks. Kolumbus oli sunnitud kaks kõige viletsamat laeva maha jätma. Kui oli jõutud Jamaikani, nägid hispaanlased, et edasi sõita on võimatu. Abipalvega saatis ta ustava ohvitseri Haiitile. Indiaanlastest sõudjatega pärismaalaste piroogis läbis ta nelja päevaga 200 kilomeetrit ja viis Kolumbuse kirja kubernerile. Kuberner ei sallinud Kolumbust. Tal kulus terve aasta, et maadeuurijatele kaks laeva appi saata. 12. septembril 1504 väljus Haiitil olevast sadamast karavell . Christoph Kolumbus pöördus sellel Hispaaniasse tagasi. Ka see, Kolumbuse viimne reis osutus raskeks. Mitu nädalat möllas ookeanil torm . Kitsas ja madalas kajutis, mis sai ainult illuminaatorist tuhmi valgust, lamas kois rauk . Kolumbus peaaegu ei tõusnudki enam, ta nägemine oli vilets ja teda piinas reuma . 7. novembril läks kuulus meresõitja Hispaanias maale. Ta viimased eluaastad möödusid viletsuses. Kolumbus suri 20. mail 1506 Valladolidi linnas. Isegi Kolumbuse põrmul seisid ees reisid üle ookeani. Algul viidi Kolumbuse surnukeha Haiitile, 350 aastat hiljem aga reisis ta tagasi. Genovalase põrm on nüüd Sevillas.
AMEERIKA AVASTAMINE
Sel suvel lendas kaaren Kaarel Ameerikasse. Loomulikult lennukompanii “Estair” abiga. Kaarel võttis seal osa ülemaailmsest eesti kaarnate päevadest. Samal ajal tähistasid ameerika kaarnad jälle Ameerika avastamise 500-ndat aastapäeva. Tegelikult polnud Ameerika enne seda ka kusagil peidus. Lihtsalt Euroopa elanikel polnud ta olemasolust aimu . Sestap Kaarel nii põhjalikult uuriski, kuidas see Ameerika avastamine käis.
Selgus, et vaene Christoph Kolumbus eksis 500 aastat tagasi rängalt. Tema otsis hoopis lühemat laevateed Euroopast Indiasse. Kuni oma elu lõpuni oligi ta veendunud, et Ameerika on India. Sellepärast nimetati ka Ameerika elanikke indiaanlasteks. Üldse purjetas Kolumbus Euroopa ja Ameerika vahet neli korda. Kahel esimesel retkel jõudis ta vaid saartele Ameerika rannikul.
Kolumbuse esimene merereis Ameerikasse kestis peaaegu 5 kuud. Täpselt 12. oktoobril 1492 randusid kolm purjekat väikese saare rannikul. Tollele anti nimeks San Salvador , mis meie keeli oleks Püha Päästja. Eks saar tõepoolest päästiski vaesed mehed kuudepikkusest ookeanil loksumisest. Tollel reisil avastas Kolumbus veel Kuuba ja Haiiti saared.
San Salvadori elanikud tainod võtsid Kolumbust ja ta meeskonda vastu kui parimaid sõpru. Hispaanlased olid vaimustuses nende headest kommetest, kuid otsustasid ikkagi indiaanlasi harida euroopa kombe kohaselt. Nad nabisid kümme sõbralikku võõrustajat kinni ning tõid endaga kaasa Hispaaniasse.
Kolumbuse lipulaev “Santa Maria” (“Püha Maria”) uppus samal esimesel Ameerika-reisil Haiiti saare juures. Keegi ei tea täpselt, milline see välja nägi. Oletuste järgi on hiljem ehitatud neli “Santa Maria” sarnast laeva. Esimene neist valmis 100 aastat tagasi Ameerika avastamise 400-ndaks aastapäevaks. Too laev purjetas samuti Euroopast üle Atlandi ookeani Ameerikasse Kolumbuse kuulsa reisi mälestuseks.
Teine “Santa Maria” ehitati 1929. aastal hispaanlaste ja ameeriklaste poolt ühiselt korraldatud näituse tarvis. Kolmas aga nelikümmend aastat tagasi ühe filmi jaoks. Neljas laev tehti Hispaanias 1992. aastal ja sellega purjetasid merekooli kasvandikud Ameerikasse Kolumbuse päevikus märgitud kursi järgi.
Tegelikult olid esimesed eurooplased, kes Ameerikas käisid, hoopis viikingid Norrast ja Islandilt. Nemad võiksid tähistada juba Ameerika avastamise 1000-ndat aastapäeva. Ainult et selleks ajaks, kui Kolumbus saabus, hakkasid nende 500 aasta vanused asundused Gröönimaal juba tühjaks jääma.
Selle põhjal, mida kaaren Ameerikas nägi, võis ta aga öelda, et tänu valgete inimeste karjale, kes seal endale maapealse paradiisi on loonud, muutus Ameerika indiaanlaste “surnuaiaks”.
Kolumbuse unistus
Kui portugali meresõitjad purjetasid Indiasse ida suunas, siis tahtis portugali maadeavastaja C. Kolumbus jõuda Indiasse purjetades ümber maakera.
Kolumbus oli veendunud, et maakera on ümmargune, kuid ta arvas , et maakera ümbermõõt on tegelikust poole väiksem. Sellepärast pidi India asuma tema arvestuste kohaselt üsna lähedal Euroopale .
Kolumbus otsis toetust nii Hispaania kui Portugali kuningakodadest. Oma kodumaal jäi tema plaan toetuseta, sest Portugalil oli juba meretee ümber Aafrika. Portugali rivaal Hispaania oli aga nõus tema retke toetama.
Ometi kulus 10 aastat, et plaanitud mereretk teoks saaks.
Kes avastas Ameerika tegelikult?
Kolumbus oli elu lõpuni veendunud, et ta jõudis Indiasse. Ta nimetas isegi leitud maa inimesi indiaanlasteks. Sellest, et avastatud maa on hoopis uus manner , sai aru Amerigo Vespucci . Tema järgi kannab avatatud maa Ameerika nime.
Kolumbuse tuli mõttele lahendada probleemi teistmoodi, kui tavaliselt oli harjutud mõtlema.Selline mõtteviis on uurijatele ja avastajatele väga omane. Niisuguseid, esmapilgul lahendamatuna näivaid probleeme nimetatakse tänapäeval kolumbuse munadeks
Ameerika avastuslugu
Euroopat valdas 15. saj. ettekujutus , et Indiasse on võimalik ka lääne purjetades minna. 1492.a. organiseeriti ekspeditsioon, mis koosnes kolmest laevast, kokku 100 mehega. Seda ekspeditsiooni juhtis Christoph Kolumbus(1451-1506).
Kaks kuud pärast teeleasumist jõuti saarteni, mis ristiti Lääne-India saarestikuks (Bahama saared).
Kohalikke elanikke hakkas Kolumbus kutsuma indialasteks, sealt ka hilisem nimi indiaanlased.
Samal reisil avastati veel Kuuba ja Tahiti, nägemata veel Ameerika mandriosa. Algul pidas C. Kolumbus Kuubat Hiinale kuuluvaks vaeseks saareks ja tema imestus oli suur, kui ta ei leidnud kusagilt kaupmehi ja linnu. Haiitile rajati tugipunkt . Pärast ühe laeva hukku ei mahtunud kõik kahte laeva ära. Kolumbus naasis juba viie kuu pärast tagasi Hispaaniasse. Ta nimetati maailmamere suuradmiraliks.
Edust tiivustatuna asus Kolumbus 1493 .a. uue ekspeditsiooni etteotsa . Seekord otsiti kulda. Oma teekonnal avastas Dominica, Guadalupe, Jamaica ja teisi saari Antillide saarestikus. Kui ta kohale jõudis, oli ta pettunud - rikkusi nad ei leidnud ja tugipunkt oli laastatud.
Kolmanda reisi tegi Kolumbus aastatel 1498 -1500. Nendel aastatel avastas ta Trinidadi ja Venezuela .
Neljandal merereisil 1502-1504 avastati Martinique, Panama ja Nicaragua .
Oma nime sai Ameerika Amerigo Vespucci järgi. 1497 -1504 aastatel jõudis ta mitmel korral üle Atlandi ookeani. Vespucci mõistis, et tegemist on uue maailmajaoga, mida Kolumbus ei taibanud.
JAMES COOK
James Cook sündis 27. oktoobril 1728 Martoni külas, Yorkshire 's põllutöölise pojana. Lapsepõlves vahetas tema prekond tihti elukohta ja Cook pidi õppima erinevates koolides . 18 aastaselt osales ta oma esimesel merereisil, olles õpipoiss laeval Freelove, mis tegeles söe vedamisega, juba seal näitas ta erilist andekust laevadega navigeerimisel. 1755. aastal astus ta andeka meremehena Kuninglikku Mereväkke. Ta saadeti 60-kahurilise laevaga Eagle Ameerika rannikule. Sõites piki Newfoundlandi rannikut omandas ta navigeerimis oskused, mis talle tulevases elus kuulsust tõid.
1767. aastal valis Inglismaa valitsus James Cooki kapteniks ekspeditsioonile, mis sõidaks Tahitile, et jälgida ja dokumenteerida Veenuse liikumist Maa ja Päikese vahel. Need vaatlused aitaksid teadlastel välja arvutada Maa ja Päikese vahelise kauguse. Ta sai laeva nimega Endeavour ja asus 25. augustil 1768 Plymouthi sadamast teele, pardal 94 meeskonnaliiget ja teadlast. Nii algas tema esimene merereis.
Cook oli oma meeskonna suhtes väga nõudlik. Meeskonnaliikmed pidid sööma tervislikku toitu ja iga päev ennast pesema. Ta teadis, et nii saab vältida ohtlikke haigusi, nagu näiteks skorbuut .
Nad sõitsid ümber Horni neeme ja saabusid 11. aprillil 1769 Tahitile, kus nad vaatlesid Veenust ja tutvusid kohaliku elanikkonnaga. Seal saabus Cookile teade, et ta peab üles leidma muinasjutulise lõunamandri ja selle Inglismaale anastama. Ta lahkus Tahitilt 13. juulil. Järgmisena avastas ta Seltsisaared ja purjetas Uus- Meremaale , mille ta avastas koosnevat kahest suurest saarest . Seal tekkis Cooki meeskonnal konflikt kohalike elanikega, mille käigus pidid nad koha- likke elanikke tulistama. Endeavour veetis Uus- Meremaal mõne kuu, mille ajal tõestati, et see ei ole suure lõunamandri osa.
9. aprillil 1770 jõudis Cook Austraaliasse. Sõites ümber Austraalia juhtus neil õnnetus, mis oleks ekspeditsiooni katastroofiga lõpetanud. Endeavour sõitis otsa Suurele Vallrahule.Meeskonnal oli tükk tööd, et laev korallriffi pealt ära saada ja lekkiv laev ära parandada. Peale kuudepikkust purjetamist Austraalia rannikul jõudis Cook otsusele, et tegemist ei ole suure lõunamandriga.
Siis sõitsid nad Jaavale, läbi Austraaliat ja Uus - Guinead ühendava väina tõestades, et need on kaks erinevat maad. Siis äkki puhkesid meeskonnas
malaaria ja düsenteeria. Hoolimata Cooki jõupingutustest ei saanud neist haigustest hoiduda. Suri 30 meest. Järelejäänud meeskond jõudis Inglismaale tagasi 13. juulil 1771
Üks asi jäi Cooki siiski piinama . Ta tahtis teada kas lõunapoolkera veel avastamata osa koosneb ainult määratust hulgast veest või on seal siiski mõni manner. Inglise mereministeerium otsustas, et ta peab minema ja sellele küsimusele vastuse leidma. Talle tehti kohustuseks see maa, kui see eksisteerib, kuninga nimel üle võtta. Cook ei uskunud, et eksisteerib 7. Maailmajagu, kuid Mereministeeriumi survel võttis ta pakkumise vastu. Talle anti kaks uut laeva Resolution ja Adventure . 1772 aasta 13 juulil asus Cook kahe laevaga Plymouthi sadamast teele. Sajakonna päeva pärast oli Cook Aafrika lõunatipus ja nad sõitsid edasi lõuna poole, kuid kuna läks liiga külmaks pidid nad tagasi põhja poole suunduma. Märtsis jõuti Uus-Meremaale, seal pani ta maha inglise koduloomi ja istutas juurvilju, et saared muutuksid asustamiseks kõlbulikumaks. Uus-Meremaalt suunduti uuesti niikaugele lõunasse kuni meeskond enam külmale vastu ei pidanud. Cook pöördus õnnetult Tahitile. Uuesti lõunasse sõites sattusid nad suure tormi kätte. Vaatamata sellele jätkas Cook sõitu lõuna poole kuni jõudis jääni. Ta arvas, et see jää ümbritseb põhjanaba või on mingi eurooplastele tundmatu saare osa. Igatahes edasi enam minna ei saanud. Ta sõitis Lihavõttesaartele ja sealt edasi lääne suunas uurides Tuamotu saari, Tongat, Fidžit ja lõpuks jõudes Vanuatule, sealt sõitis ta edasi Uus-Kaledooniasse ning lõpuks sõitis läbi Drake 'i väina Atlandi ookeanisse. Cook oli sõitnud ümber Antarktika , kuid seda teadmata otsustas ta, et vanadel kaartidel kujutatud Lõunamandrit ei ole olemas ja sõitis tagasi Inglismaale. James Cook jõudis Plymouthi tagasi 1775. aasta juulis. Tema kolmas reis kestis kolm aastat ja 18 päeva. Sellel retkel kaotas Cook ainult neli meest.
Cook ei suutnud kaua tegevusetult istuda ja ta hakkas planeerima uut ekspeditsiooni. Selle mõte oli otsida teed Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani (Loodeväil). Juba 1776 aasta suvel läks Cook jälle merela. Seekord olid laevadeks Resolution ja uus laev Discovery. Ta sõitis Vaiksesse ookeani, tegi peatuse Uus-Meremaal. Edasi purjetas Tahitile ja sealt edasi põhja poole, avastades Cooki saared ja Jõulusaare. Ameerikat nägi ta 1778. aasta märtsis ning avastas Hawaii saared. Kogu suve uuris Cook, Ameerika rannikut, sõitis siis ümber Alaska Poolsaare ja läbi Beringi väina Põhja-Jäämerre. Seal ei näinud ta midagi muud peale jää ja otsustas lõuna poole tagasi minna, et järgmine Resolution
kevad uuesti Loodeväila otsima tulla. Otsides kohta kus maabuda, sattus Cook Hawaiile. Seal kuulutati ta kohaliku rahva poolt jumalaks ja teda võeti vastu suure külalislahkusega. Kuu aja pärast mõistis Cook, et ekspedit -siooni peab jätkama ja 1779. aasta 4. veebruaril lahkus Cook oma laevadega Hawaiilt. Kuid laevad sattusid tormi kätte ja Cook oli nädala aja pärast sunnitud Hawaiile tagasi minema. Jälle koheldi teda kui saagikusjumal Lonoikamakahiki't. Kuid siis suri üks Cooki meeskonnaliige, kes oleks pidanud surematu olema, kuna ta oli jumala kaaskonnast ja kohalikud hakkasid aru saama, et Cook ei ole mingi jumal. Cook saarel olemise aeg varastati ühelt tema laevalt paat . Cook otsustas pealiku pantvangiks võtta, et siis annavad vargad paadi tagasi. Tema plaan ei läinud täide ja tekkis rüselus, mille käigus James Cook surmati. James Cook suri 14. novembril 1779, 51 aastaselt. Meeskonnal õnnestus põgeneda ja nad jõudsid tagasi koju 1780. aasta augustis.
Tema reisidest on palju materjali, sest on säilinud tema reisipäevikud, mis praegu asuvad Inglismaa Rahvuslikus Meremuuseumis .
James Cook oli väga oluline inimene maadeavastamise seisukohast . Tänu tema reisidele avardusid inimeste teadmised Vaikse ookeani kohta ja märgatavalt suurenesid Inglismaa koloniaalvaldused.