Jahindus (3)

EESTI MAAÜLIKOOL Metsandus - ja maaehitusinstituut Metsakasvatuse osakond
Marika Kallemaa
JAHIMEESTE STAATUS ÜHISKONNAS JA SEDA MÕJUTAVAD FAKTORID Bakalaureusetöö loodusvarade kasutamise ja kaitse erialal
Juhendaja dotsent Tiit Randveer
Tartu 2009 Olen koostanud töö iseseisvalt. Kõik töös kasutatud teiste autorite tööd ning andmeallikad on viidatud . Käesolevaga kinnitan , et annan lõputöö tulemuste suhtes oma intellektuaalomandi varalised õigused üle Eesti Maaülikoolile.
01.06.2009 / Marika Kallemaa ........................................... kuupäev /nimi / allkiri /
Juhendaja
01.06.2009 / Tiit Randveer ............................................
2 kuupäev /nimi / allkiri
Eesti Maaülikool Bakalaureusetöö lühikokkuvõte Kreutzwaldi 1, Tartu 51014 Autor: Marika Kallemaa Õppekava: Loodusvarade kasutamine ja kaitse Pealkiri: Jahimeeste staatus ühiskonnas ja seda mõjutavad faktorid Lk.: 39 Jooniseid: 6 Tabeleid: 4 Lisasid: 0 Osakond: Metsakasvatuse osakond Uurimisvaldkond: jahindus Juhendaja(d): dots . Tiit Randveer Kaitsmiskoht ja aasta: Tartu, 2009 Jahindusel on pikk ajalugu ja omad traditsioonid. Ürgajal saadi küttimisest enamus eluspüsimiseks vajalik ­ toit, riided ja tarbeesemed . Jaht õpetas koostegutsemist ning arendas füüsilisi võimeid. Sajandeid kuulus jahipidamise õigus meil aadlikele. Tänapäeval ei ole jahindus enam mõne ühiskonnaklassi privileeg, vaid jahimeheks võib saada igaüks, kes seda soovib. Jahimehi on igal pool üle maailma.
Bakalaureusetöös vaadeldakse erinevate riikide jahimeeste staatust, ühiskonna suhtumist jahimeestesse ning mõjutavaid tegureid. Antakse ülevaade jahimeeste osakaalust ning seisundist Euroopa riikides, riikide elanikkonna arvukusest ning metsasusest. Tutvustatakse erinevate riikide jahimeeste staatust ning jahiorganisatsioone ning Eesti jahinduse ajalugu ja tänapäeva. Mõjutavate faktoritena vaadeldakse jahimeeste suhteid maaomanikega ning teiste huvigruppidega (loomaõiguslased).
Töö koostamise metoodikaks on internetiallikate ja erinevate kirjanduslike allikate (jahindusalaste ajakirjade, raamatute, artiklite) uurimine, ning nendest refereeringute ning kokkuvõtete tegemine. Töös käsitletud uuringu andmed pärinevad töö juhendajalt, dotsent Tiit Randveer `ilt.
Töö käigus jõudis autor järeldusteni, et mida järjepidevamad on riikides jahindusalased traditsioonid, seda parem suhtumine on elanikkonnal jahimeestesse. Avalikkuse teadlikkuse tõusuga muutuvad ka inimeste suhtumised jahindusorganisatsioonidesse ja nende liikmetesse. Riikides, kus on ajalooliselt tugevad jahitraditsioonid, on arvamused jahimeestest positiivsemad.
Märksõnad: jahindus, jaht, jahimees , ühiskond, suhtumine
3 Estonian University of Life Sciences Abstract of Bachelor's Thesis Kreutzwaldi 1, Tartu 51014 Author : Marika Kallemaa Speciality: Natural Resources Management Title: Hunters status in society is influenced by factors 39 pages 6 figures 4 tables 0 appendixes Department : Department of Silviculture Field of research: game management Supervisor(s): dots. Tiit Randveer Place and date : Tartu, 2009 Game management has a long history and its own traditions . In primordial times hunting provided most of what was needed for survival ­ food, clothes, and other necessities. Hunting taught people to cooperate and developed their physical abilities. For centuries , the right of hunting was reserved for noblemen. Today , game management is no longer the prerogative of select few ­ anybody can become a hunter . There are hunters all over the world.
This Bachelor's thesis examines the status of and attitude towards hunters in different countries and the factors that contribute to it. An overview is given of the percentage and position of hunters in European countries, as well as the populations and forest density of different countries. The status of hunters in various countries, different hunting organizations , and the history and current situation of game management in Estonia are discussed. Hunters' relationships with landowners and other stakeholders ( animal rights activists) are examined as contributing factors.
The methodology of the research consists in studying internet sources and literature (hunting magazines, books, articles ), and writing their synopses and summaries . The source of data used in the research that has been discussed in the thesis is the supervisor, senior lecturer Tiit Randveer.
It was concluded that the greater the continuity of a country 's hunting traditions, the more favourable the general attitude towards hunters. By raising the awareness, also people's attitudes towards hunting organizations and their members change . In countries with historically strong hunting traditions the general opinion of hunters is more positive .
Keywords: game management, hunting, hunter, society, attitude,
4 SISUKORD Sissejuhatus ............................................................................................................................6 1. Jahindus minevikus ............................................................................................................ 8 1.1 Jahindus Eestis ............................................................................................................. 9 2. Jahindus tänapäeval Euroopas .........................................................................................12 2.1. Euroopa riikide metsasus ja jahimeeste arv............................................................... 15 2.2. Jahindus Eestis tänapäeval.........................................................................................16 3. Jahimehed ja avalik arvamus ........................................................................................... 18 4. Maaomanikud ja jahindusorganisatsioonid ......................................................................24 5. Eestlaste arvamus jahindusest ..........................................................................................28 Kokkuvõte.............................................................................................................................31 Viidatud allikad.....................................................................................................................33
5 Sissejuhatus Ürgajal oli jahipidamine inimestele peamiseks elatusvahendiks. Küttimisest saadi enamus eluspüsimiseks vajalik - toit ja materjal kehakatete valmistamiseks. Jaht õpetas koostegutsemist, kokkuhoidmist ning arendas füüsilisi võimeid.
Traditsioonidel on sügav tähendus ja tohutu jõud. Tõenäoliselt pärineb tänapäeva inimese jahipidamise kirg kaugest minevikust. Nüüdisajal ei sunni jahimeest metsa minema ainult saagi himustamine, sest toidulauda saab rikastada ka teisiti, vaid pigem huvi looduse vastu.
Ühiskonna arenedes aga hakkasid toimuma muudatused. Jahipidamisest sai aadlike privileeg, meelelahutus ja hobi . Alamalt klassilt võeti õigus jahti pidada. Tänapäeval ei ole jahindus enam mõne ühiskonnaklassi privileeg, vaid jahimeheks võib saada igaüks, kes seda soovib ja jahimehi on igal pool üle maailma.
Jahipidamine on üks vaba aja veetmise võimalustest, huvitav ja hariv enesetäiendamine ning sportlik tegevus. Võimalus viibida looduse keskel ja pidada jahti ulukitele. Jaht on ka distsiplineeriv tegevus, kuna tuleb kinni pidada kindlaks määratud reeglitest.
Antud teemat uuurides jõudis autor järelduseni, et järjest enam autostuvas ühiskonnas tuleb rohkem mõelda elanikkonna tervisele, propageerides erinevaid vaba aja veetmise võimalusi, seal hulgas jahipidamist kui aktiivset elustiili.
Käesoleva töö eesmärgiks on uurida erinevate riikide jahimeeste staatust, ühiskonna suhtumist jahimeestesse ning mõjutavaid tegureid. Töö on jagatud kolmeks peatükiks. Esimeses peatükis antakse ülevaade jahinduse ajaloost üldiselt ja eraldi vaadeldakse Eesti jahinduse minevikku. Töö teises osas vaadeldakse jahindust tänapäeval üldiselt ning lisaks
6 Eestis. Lõpuks esitatakse jahindust puudutavaid üldsuse ja erinevate huvigruppide arvamusi ja uuringuid.
Peamiseks meetodiks oli teema uurimine internetist, jahindusalastest ajakirjadest, raamatutest ja artiklitest ning nendest refereeringute ning kokkuvõtete tegemine. Töös käsitletud uuringu andmed eestlaste arvamuse kohta jahindusest, pärinevad töö juhendajalt dotsent Tiit Randveer `ilt. Osa materjalist on tõlgitud inglisekeelsetest artiklitest ning kasutatud saksakeelset jahiteatmikku.
7 1. Jahindus minevikus Jahindusel on pikk ajalugu ja väljakujunenud traditsioonid. Jahipidamine tähendas ürgajal kivikirve, oda ja püügiauguga pigem uluki primitiivset tapmist inimese toitumise ja riietumise eesmärgil, mille aluseks olid puhtalt oma eksistentsi kindlustamise mõtted. Kuid juba tollane jaht toimus kindlate reeglite alusel, millele annavad tunnistust väljakaevamised ja koopamaalingud. Koos inimkonna arenguga on muutunud üha enam ka tavad, kombed ja jahiviisid. ( Stackelberg 2006) Jaht oli esimene teadlik looduse mõjutamine inimese poolt ning esimesi töövorme (Randveer 2004).
Ajalooliselt võib Euroopas eristada mitut ajajärku:
· Esimene ajajärk kestis kuni 7.-8. sajandini. Valitses vaba küttimise õigus ehk fikseeritud seadusi ei olnud. (Randveer 2004) · Teisel ajajärgul lõppes Kesk-Euroopas see vabadus (mis vabadus? sõnasta paremini!!!) juba 8. sajandil. Teadaolevalt oli Karl Suur (742 -814) esimene, kes paremad metsad ainult enesele jahipidamiseks sekvesteeris. Neis metsades võisid küttida vaid kuningas ja tema kõrgest soost külalised. Euroopa äärealadel valitses igamehe küttimisõigus kauem. Näiteks Rootsis on teadaolevalt vanimad ürikud, kus on jahipidamist märgitud, pärit 13. sajandi algusest. Rootsis kehtestati kuninglikud privileegid alles 14. sajandil: 1351. aasta statuut nägi ette karmid karistused neile, kes küttisid kuninga maadel . (Randveer 2004) · Kolmas ajajärk kestis 12.-13. sajandist 19. sajandi keskpaigani. Jahiõigus oli ka kõrgaadlil, kes omakorda osa õigustest alamatele aadlikele edasi andis. Vürstid ei andnud alamale aadlile edasi mitte kogu jahiõigust, vaid ainult võimaluse küttida teatavaid ulukiliike. Lisaks jahiõiguse sätestamisele ilmusid sel ajajärgul ka esimesed küttimispiirangud, mille eesmärk oli ulukeid säästa. (Randveer 2004)
8 Aadlikel ei olnud jahi eesmärgiks toidu hankimine , vaid oluliseks osutus trofeede saamine. · Neljanda ehk viimase ajajärgu ajal murdis aadlike privileegid kodanlik revolutsioon , mis toimus Prantsusmaal 1789.-95. aastal ja Saksamaal 1848. aastal. Muidugi tuli aadlikel loobuda ka jahipidamise eesõigustest. Jahiõigus, mis oli selle ajani seisuslik privileeg olnud, seostati maaomandusega. Sellest sai fundamentaalne põhimõte, mis püsib tänini. Jahiõigus jaotati kaheks: jahiõiguseks kitsamas mõttes, mis oli igal maaomanikul, olenemata sellest, kas ta huvitus jahipidamisest või mitte, ning jahiõiguse kasutamise õiguseks. (Randveer 2004)
Saksamaa kauaaegsete jahindustraditsioonide kohaselt olid enamik kõrgematest riigitegelastest aktiivsed jahimehed. Sealsed keisrid on jäädvustanud ennast ajalukku kirglike jahimeestena. Nende aukartustäratavate kütitud ulukite suur arv pakub huvi ka tänapäeval. Aegade muutudes asus väljapoole suunatud suurelise pidukära saatel toimuva keskaegse jahipidamise asemele üha rohkem meie isade poolt hiljem viljeldav vaikne jahikultuur. (Stackelberg 2006)
1.1 Jahindus Eestis Jahiõigus kuulus alates 15. sajandist sisuliselt aadelkonnale, seaduse jõu sai see küll alles Poola kuninga Zygmunt II Augusti Liivimaale antud privileegiga 1561. aastal ja seda kinnitati hiljem Rootsi valitsuse seadusega. Suurulukijaht jäi aadlike eesõiguseks ka järgmistel sajanditel. Väikeulukijahiski polnud talupoegadel enam palju võimalusi. Jäi vaid õigus küttida röövloomi ­ 1664. aasta jahiseadus kehtestas hundi ja karu tapjale isegi preemia. On palju tõendeid selle kohta, et neil sajandeil levis salaküttimine ja armu ei antud ka ,,õilsatele" ulukitele. Kehtivaid seadusi ignoreerisid nii maarahvas kui ka siniverelised. (Randveer 2004)
20. sajandi algul kehtis 1892. aasta Vene jahiseadus ­ Eesti oli ju tsaaririigi osa. Nii oli näiteks keelatud jahipidamine emasloomadele, vasikatele ja talledele. Ka oli seaduses fikseeritud kohustus hukata kiskjad ja kullid ning oli lisatud, et ,,seda ei tohi teha kihvtiga". (Randveer 2004)
9 Esimeseks jahimeeste organisatsiooniks Eestis peetakse Eestimaa Jahiharrastajate Seltsi (Estländischen Verein von Liebhabern der Jagd), mis asutati Tallinnas 9. septembril 1891 . Eestimaa Jahiharrastajate Selts ühendas peamiselt tolleaegse Eestimaa kubermangu, st Põhja-Eesti jahimehi. Seltsi liikmeskond oli võrdlemisi arvukas ja see suurenes pidevalt. Kui 1891. a. oli seltsi asutajaliikmeid 104, siis 1895. a. oli liikmete arv juba 342 ja 1905. a. üle 500. Seltsi liikmeskonda kuulus ka naisi. (Kasesalu 2006a) Selts kogus populaarsust ning sellele aitas kaasa ka jahindusteemaliste kirjutiste ilmumahakkamine ajalehtedes ja ajakirjades.
Eesti Vabariigi algaastail oli jahipidamine Eestis võrdlemisi vaba. Kohalikult maakonnavalitsuselt oli vajalik võtta aastane jahiluba ja metsaülemalt jahipilet 1-2 päevaks. Peatselt hakati Eestis moodustama ka kütisalkasid, mis esialgu toimus peamiselt Kaitseliidu aktivistide eestvõtmisel. Seepärast nimetati neid kaitseliidu kütisalkadeks. Kütisalgad asusid nii linnades kui ka maal valdades ja olid mõnikord liikmete arvult üsna väikesed. Kütisalkade tegevuses püstitati kaks peamist eesmärki ­ jahiasjanduse korraldamine ja oma liikmetest tublide küttide kasvatamine. (Kasesalu 2006b)
Kütisalgad rentisid endale jahipiirkondi riigimetsadest, kusjuures rendi suuruseks oli ligikaudu 15 eesti marka ühe tiinu eest aastas (1 tiin = 1,09 ha). Rendileping sõlmiti kütisalga ja maakonna metsaülema vahel. Kohati ühendasid talumehed oma krundid jahipiirkondadeks ja rentisid siis jahipidamiseks välja. (Kasesalu 2006b)
1934. aastal võeti vastu uus jahiseadus. Uues seaduses olid ajastu märgina ulukid veel nn. kasulikeks ja kahjulikeks jaotatud. Samas aga võeti osa nn. kahjulikke ulukeid kaitse alla ja neid ei tohtinud küttida. Keelatud oli ka emaste metskitsede, tetrede ja metsiste küttimine. (Randveer 2004)
Üheks suuremaks ja paremini organiseeritud jahiorganisatsiooniks Eestis oli Tallinna Jahimeeste Selts, mida 1938. a. oktoobrikuuni nimetati lihtsalt Jahimeeste Seltsiks. See kasvas välja tsaariaegse Keiserliku Jahiseltsi Tallinna osakonnast. (Kasesalu 2006b)
10 Jahimeeste Selts rentis endale jahimaid nii riigimetskondadest kui ka talunikelt, kokku üle 10 000 hektari. Seltsile oli jahipidamiseks renditud ka suur osa Matsalu lahest. Alates 1935. a. kuulus seltsile jahipidamise ainuõigus kogu lahel . (Kasesalu 2006b)
Peale 1924. a. hakkas Jahimeeste Seltsi liikmete arv vähenema. Põhjusena võib tuua uute jahiseltside tekkimise. Lisaks jahipidamisele, hakkasid seltsid võitlema salaküttimise vastu ning hävitama röövulukeid.
15. detsembril 1941 kehtestati Eestis Saksa Riigi jahiseadus (Kasesalu 2006b). Eesti NSV Ministrite Nõukogu korraldusega nr. 1961-k, 15. detsembrist 1958. aastast oli jahipidamise suunamine ja kontroll Eesti NSV territooriumil pandud Eesti NSV Põllumajanduse Ministeeriumi Jahimajanduse Inspektsioonile. Jahimajanduse Inspektsioon pidas arvestust ulukifondi kohta ja määras iga jahihooaja eel kindlaks küttimise normid. Jahipidamise õigus Eesti NSV territooriumil oli kõigil 18-aastaseks saanud kodanikel, kes olid jahindusorganisatsiooni liikmed, omasid ühtses vormis jahipiletit, mille eest oli tasutud riigilõiv jooksva aasta kohta. (Mäting 1961)
1961 oli vabariigis üle 15 000 jahimehe , kes kuulusid viieteistkümnesse jahindusorganisatsiooni. Vabariigi suurim, VSÜ ,,Kalev" jahindusorganisatsioon ühendas kuus jahindusklubi (Tallinna, Tartu, Pärnu, Viljandi, põlevkivibasseini ja saarte klubisid) umbkaudu 7500 liikmega . VS ,,Jõud" jahindusklubides oli veidi üle 2000 liikme. Vabariigi umbkaudu 4 miljoni hektari suurune jahimaa -ala oli kogu ulatuses kinnistatud jahindusorganisatsioonidele jahipidamiseks ja majandamiseks. 1967. aastal loodi Eesti NSV Jahimeeste Selts.
Peamisteks jahiobjektideks olid jänes, vee-, soo- ja metsalinnud. Lindudest kütiti rohkem tetri, neppe ja parte , vähesel määral hanesid, erilubade alusel lubati lasta kevadel mängult isametsist. Suurimetajatest kütiti erilubade alusel põtru, metskitsi ja metssigu, harvemini karusid . Jahti peeti ka metsnugistele, mäkradele, saarmastele ja teistele karusloomadele ning kiskjatele ­ huntidele, rebastele ja kährikkoertele. (Mäting 1961) Eesti NSV-s oli lubatud ainult sportlik jahipidamine. Jahisaaduste müümine ja ostmine oli keelatud. (Mäting 1961)
11 2. Jahindus tänapäeval Euroopas Euroopa jahimehed kuuluvad suurimasse ülemaailmsesse kõiki jahimehi ühendavasse organisatsiooni, milleks on CIC (Conseil International de la Chasse et de la Conservation du Giber , vabas tõlkes Ülemaailmne Jahinduse (ulukite) ja Loodus (metsa)elu kaitse Organisatsioon ). 1992. aastast kuulub ka Eesti CIC liikmeskonda.
Tänapäeva linnastuvas ühiskonnas on jahimees see, kes võtab vastutuse peremehetu vara -vabalt elavate ulukite hooldetöödes. Tundes metsloomi, abistab bioloogilise mitmekesisuse kaitsmisel ja säilitamisel. Tegevus ulukipopulatsiooni tasakaalu säilitamisel on kasulik ka üldsusele.
Alljärgnev tabel 1. annab ülevaate riikide pindala, elanikkonna ja jahimeeste andmete kohta Euroopas.
Tabel 1. Jahimeeste andmed ja jahindus Euroopas.
Riik Pindala Jahimeeste Jahimeeste Rahvaarv Jahimeeste Elanikke Jahimeeste km² x 10³ arv arv * x 106 % / km² suhe rahvaarvu Prantsusmaa 643 1 313 000 1 850 000 63,7 2,1 99 1 : 49 Saksamaa 357 348 000 306 000 82,4 0,4 230 1 : 237 Itaalia 301 750 000 1 450 000 58,1 1,2 193 1 : 77 Hispaania 505 980 000 1 050 000 40,4 2.3 80 1 : 41 Suurbritannia 245 800 000 650 000 60,8 1,3 248 1 : 74 Taani 43 165 000 170 000 5,5 3,3 128 1 : 33 Soome 338 290 000 285 000 5,2 5,6 15 1 : 18 Norra 324 190 000 200 000 4,6 4,8 14 1 : 21 Rootsi 450 290 000 320 000 9 3,2 20 1 : 31 Eesti 45 15 000 1,3 1,2 29 1 : 87 Läti 65 25 000 2,3 1,2 35 1 : 80 Leedu 65 32 000 3,6 0,9 55 1 : 113 Poola 313 106 000 90 000 38,5 0,3 123 1 : 363 Belgia 31 20 000 28 000 10 0,2 323 1 : 500 Iirimaa 70 350 000 117 000 4,1 8,5 59 1 : 12
12 Luksemburg 3 2 000 2 500 0,4 0,5 133 1 : 200 Holland 42 26 500 33 000 16,6 0,2 395 1 : 626 Austria 84 115 000 105 000 8,2 1,4 98 1 : 71 Tsehhi VR 79 110 000 118 000 10,2 1,1 129 1 : 93 Ungari 93 54 000 33 000 10 0,5 108 1 : 183 Slovakkia 49 55 000 5,4 1,1 110 1 : 100 Sloveenia 20 22 000 2 1 100 1 : 91 Sveits 41 30 000 32 500 7,6 0,4 185 1 : 233 Küpros 9 45 000 0,8 6,4 89 1 : 15 Kreeka 132 270 000 350 000 10,7 2,7 81 1 : 37 Malta 0,3 15 000 0,4 3,7 1333 1 : 27 Portugal 92 230 000 250 000 10,6 2,3 115 1 : 43 Albaania 29 17 000 3,6 0,6 124 1 : 176 Bosnia - 51 50 000 4,6 1,2 90 1 : 80 Hertsegoviina Bulgaaria 111 110 000 83 000 7,3 1,6 66 1 : 66 Horvaatia 57 55 000 4,5 1,37 79 1 : 73 Moldaavia 34 - 4,3 - 126 - Montenegro 14 - 0,7 - 50 - Rumeenia 238 60 000 50 000 22,3 0,27 94 1 : 372 Serbia 88 80 000 10,1 0,7 91 1 : 137 Türgi 781 300 000 71,2 0,42 91 1 : 237
* Jahimeeste arv 1986. a. Wiese andmetel.
Allikas: FACE aastaaruanne 2006-2007: 4. Allikas: Wiese 1991: 89.
Toetudes tabelis 1 toodud andmetele, on näha, et Skandinaaviamaades on jahimeeste protsent võrreldes elanikkonnaga üsna kõrge. Kuna jahimehi on nendes regioonides palju, on ka elanikkonna teadlikkus jahindusest kõrge. Aastate lõikes ei ole Skandinaaviamaade jahimeeste arv oluliselt muutunud.
Euroopas on riigiti erinevad jahitraditsioonid. Saksamaa, Hollandi ja neid ümbritsevaid piirkondi on mõjutanud pikaajalised aristokraatlikud traditsioonid ja tugevasti linnastunud territoorium. Jahimeheks saamine nõuab rahalisi ressursse ja teadmisi, et sooritada katsed. Saksamaa panus jahinduse arengusse on olnud oluline.
Ladina piirkond koos Iirimaaga moodustab suurima jahimeeste poole Liidus (vt tabel 1). Jahti peetakse regulaarselt, eriti maainimeste seas ja keskmise kuni madalama sissetulekuga ühiskonnaklassi seas. Nad on peamiselt huvitatud väiksemate ulukite küttimisest. (Pinet 1995)
13 Anglo-Saksi aladel on suur hulk jahimehi. Jahipidamise traditsioonid ja kord on arvatavasti rohkem seotud maaomandiga ning seal on rohkem spordile keskendunud lähenemine: hea, stiilne laskmine on eriti hinnatud. Kõige enam nõutud ulukid on faasanid ja põldpüüd. (Pinet 1995)
Rootsi on maaühiskond võrreldes enamuse Euroopaga. Ainult 39 % rahvastikust on kontsentreerunud kolme suuremasse linna Stockholmi, Göteborgi ja Malmösse. Stockholm on ainus üle miljoni elanikuga suurlinn . Rahvastik on laotunud üle maa väikestesse küladesse ja maakohtadesse. Linnastumine on Rootsis hiljutine fenomen : 1930 elas veel pool elanikkonnast maapiirkondades ja paljud linnainimesed on farmidest ja metsadest tulnud ära alles põlvkond või kaks tagasi. Linnainimesed on säilitanud sidemed maaga: paljud omavad suvekodusid, lahkudes linnast juba juulis. USA-s tehtud uuringud kinnitavad, et maal elamine ja sidemed maaga on peamised tegurid, mis aitavad kogemuste kaudu suhtuda jahindusse lugupidavalt. (Heberlein ja Willebrand 1998)
Paljud inimesed tegelevad Rootsis jahipidamisega. 1981 aastal tehtud uuring Rootsis näitas, et 15 -75 aastastest 7,5 % ütles, et ta käib jahil mõnikord või sageli. 1991 aastal tehtud sama uuring leidis, et 7,9 % ütles, et nad käivad jahil (avaldamata andmed). (Heberlein ja Willebrand 1998)
Rootsis mängib jahipidamine olulist rolli nii maa ­ kui linnakultuuris. Põder on väga nähtav sümbol, mida tõstetakse esile reklaaminduses, piltidel, turisti nipsasjadel ja maantee märkidel. Ajalehed kajastavad põdrajahti kui esikülje uudist. Prominentsed inimesed, kaasa arvatud kuningas käivad jahil. Mõned ärid pannakse kinni põdrajahi hooaja alguses. On olemas 5 rootsikeelset jahinduse ajakirja. Jahindusalased teemad läbivad kõikide parteide platvorme ja ükski partei pole võtnud jahinduse vastast seisukohta. (Heberlein ja Willebrand 1998) Eeldatakse, et jahipidamine annab Euroopas üle 120 000 töökoha (Brainerd 2007).
Sõltumata jahimeeste päritoluriigist, ühendab kõiki jahimehi tegutsemine ühiste eesmärkide ja looduse hoidmise ja kaitsmise nimel. Enamus jahimeestele on küttimine hobi ja sportlik ajaviide . Jahis käiakse sageli ka halva ilmaga. Oskus toime tulla ja reageerida erinevates
14 olukordades on jahimeestele omane. Adrenaliin , mis kaasneb jahilkäiguga on huvipakkuv ka noorematele liikmetele. Jahipidamine on kollektiivne tegevus, millega kaasnevad rühmad, sõpruskonnad, rituaalid.
2.1. Euroopa riikide metsasus ja jahimeeste arv Järgnevalt kirjeldatakse seoseid jahimeeste arvukuse ja metsamaa rohkuse vahel.
Alljärgnev tabel 2. annab ülevaate riikide metsamaa, metsasuse ja jahimeeste andmete kohta Euroopas.
Tabel 2. Euroopa riikide metsasus ja andmed jahimeeste kohta.
Riik Metsamaa Metsasuse % Jahimeeste Jahimeeste (1 000 ha) maa-alast (%) arv % Prantsusmaa 15 554 28,3 1 313 000 2,1 Saksamaa 11 076 31,7 348 000 0,4 Itaalia 9 979 33.9 750 000 1,2 Hispaania 17 915 35,9 980 000 2.3 Suurbritannia 2 845 11,8 800 000 1,3 Taani 500 11,8 165 000 3,3 Soome 22 500 73,9 290 000 5,6 Norra 9 387 30,7 190 000 4,8 Rootsi 27 528 66,9 290 000 3,2 Eesti 2 284 53,9 15 000 1,2 Läti 2 941 47,4 25 000 1,2 Leedu 2 099 33,5 32 000 0,9 Poola 0 192 30 106 000 0,3 Belgia 667 22 20 000 0,2 Iirimaa 669 9,7 350 000 8,5 Luksemburg 87 33,5 2 000 0,5 Holland 365 10,8 26 500 0,2 Austria 3 862 46,7 115 000 1,4 Tsehhi VR 2 648 34,3 110 000 1,1 Ungari 1 976 21,5 54 000 0,5 Slovakkia 1 929 40,1 55 000 1,1 Sloveenia 1 264 62,8 22 000 1 Sveits 1 221 30,9 30 000 0,4 Küpros 174 18,9 45 000 6,4 Kreeka 3 752 29,1 270 000 2,7 Portugal 3 783 41,3 230 000 2,3 Albaania 794 29 17 000 0,6 Bosnia- 2 185 43,1 50 000 1,2 Hertsegoviina Bulgaaria 3 625 32,8 110 000 1,6 Horvaatia 2 135 38,2 55 000 1,37
15 Moldaavia 329 10 - - Serbia ja 2 694 26,4 80 000 0,7 Montenegro Rumeenia 6 370 27,7 60 000 0,27 Türgi 10 175 13,2 300 000 0,42
Allikas: State of the World's Forests 2007. Allikas: FACE aastaaruanne 2006-2007: 4.
Toetudes tabelis 2 toodud andmetele selgub , et suurema metsamaa pindalaga riikide esikümnesse mahuvad Rootsi, Soome, Hispaania, Prantsusmaa, Saksamaa, Türgi, Itaalia, Norra, Poola ja Rumeenia. Metsasuse näitajate poolest on esimesed Soome, Rootsi, Sloveenia, Eesti, Läti, Austria, Bosnia-Hertsegoviina, Portugal, Slovakkia, Horvaatia. Jahimehi on kõige enam Prantsusmaal, Hispaanias, Suurbritannias, Itaalias, Iirimaal, Saksamaal, Türgis, Rootsis, Soomes ja Kreekas.
Seitsme riigi nimed korduvad nii metsamaa poolest rikkamate riikide nimistus kui ka jahimeeste arvukuse loendis . Sellest võib järeldada, et metsarohkus toob kaasa ulukiarvukuse, mis omakorda tekitab huvi jahinduse vastu.
2.2. Jahindus Eestis tänapäeval Eestis on jahimehi 15 000, mis näitab, et ligikaudu 1,2 % Eesti elanikkonnast on huvitatud jahipidamisest või jahindusest (vt tabel 1). Jahimeheks saamiseks tuleb kõigepealt hankida jahitunnistus. Selleks on vaja läbida koolitus, ning seejärel sooritada eksamid . Kursustel õpitakse tundma erinevate ulukiliikide bioloogiat, seadusi, mida jahimees peab järgima, organisatsiooni, mille raames saab tegutseda, jahipidamise viise ja vahendeid jne. Kasulik oleks üht-teist teada ka ulukipopulatsioonide suunamise teaduslikest alustest, s.o. tutvuda populatsiooniökoloogia põhitõdedega. Jahimehe katse sooritaja peab olema vähemalt 16 aastat vana. Jahimehel peab olema registreeritud jahirelv ning ta peab oskama seda käsitseda ja hooldada. Kui eksamid õnnestuvad, antakse taotlejale jahitunnistus. (Randveer 2004) Värske jahitunnistuse omanikul tuleb valida, mida edasi teha. Kõige tõenäolisem on astuda mõnda jahindusorganisatsiooni, kellel on jahipiirkonna kasutusõiguse luba. Jahipiirkond on jahimaa, mille pindala ühes ringpiiris on vähemalt 5000 hektarit. Kui jahitunnistuse on
16 saanud maaomanik , kellele kuuluva kinnisasja pindala ühes ringpiiris ületab 20 ha, võib ta endale kuuluval maatükil küttida jahiulukeid, välja arvatud suurulukid. (Randveer 2004)
Teadlikku ning jahieetikast lugu pidavat õiget jahimeest iseloomustab see, et ta omandab jahindusalal teadmisi nii teoreetiliselt kui praktiliselt, hoiab oma jahimaal ulukeid, kannab nende eest hoolt ja säilitab paraja arvu elujõulisi ulukeid. Jahil olles ei lase esimest ettejuhtuvat ulukit, vaid valib (eriti sõralisi) ja hindab nende laskekõlbulikkust. Ta hoidub huupi laskmisest, juhuslikust lasust. Ta väldib uluki haavamist, et mitte piinu tekitada ning tabab ulukit surmavalt. Ta hoiab au sees vanast ajast juurdunud jahimehekombeid ja ­ tavasid ning annab neid edasi noortele. Jahieetika Eestis on suurepärane. (Stackelberg 2006)
Eesti jahindus on muutuste teel. 2008. aasta sügisest on olemas Jahinduse Arengukava aastateks 2008 ­ 2013. See on Eesti Vabariigi esimene dokument, mis annab suunad jahindusele tervikuna ja alustala EJS-i loodavale arengukavale edasiminekuks ( Lump 2009). Muutuvas ajas on ka EJS (kirjuta I kord pikale välja ja pane lühend sulgdesse, alles siis kasuta tekstis lühendit) arenemas, on oma praeguste ja tulevaste liikmete eest seisja. Tehtud on ettepanekud uue jahiseaduse kujundamiseks, koolituste sisukamaks ja vajalikumaks muutmisel. Ülesanded, mis ei vaja riigi tasemel korraldamist, delegeeritakse EJS-le. Need toovad kaasa kohustusi, mille täitmiseks on ettevalmistustega ka algust tehtud. (Lump 2009) 2009. aasta veebruarist annab jahipidamisõigust tõendavaid dokumente välja Keskkonnaamet .
17 3. Jahimehed ja avalik arvamus Avalik arvamus on jahindust halvustanud ja kujundanud jahimeestest inimesed, kes lähevad metsa loomi küttima oma lõbuks. Avaliku arvamuse kujundamisele aitab suures osas kaasa meedia, kuid ka mitmed jahivastased rühmitused ning organisatsioonid , mis võitlevad loomade õiguste eest. Nii on olemas loomaõiguslased ja loomakaitsjad. Sarnaste terminite taga on aga erinevad vaated.
Loomaõiguslased edastavad oma sõnumi tavaliselt piketeerides konkreetsete ettevõtete vastu, mis oma tegevusega põhjustavad loomadele vaeva. Samuti jagavad infot Internetis või kampaaniate teel. Loomaõiguslase jaoks on välistatud loomset päritolu toidu tarbimine. See ei tähenda mitte ainult loobumist lihast, vaid ka kanamunadest, võist, piimast jms. Samuti jälgivad loomaõiguslased hoolega kodukeemiapakendite etikette , mis peavad kinnitama, et toote valmistamiseks pole tehtud loomkatseid. (Sarv 2007)
Suurim loomaõiguslaste organisatsioon maailmas on Inimesed Loomade Eetilise Kohtlemise Eest (People for the Ethical Treatment of Animals , PETA ), kuhu kuulub üle 2 miljoni liikme ja toetaja (PETA`s Mission ... 2009).
Ühing Inimesed Loomade Eetilise Kohtlemise Eest (PETA) on aastaid kutsunud Briti kuningannat ja kaitseministeeriumi üles lõpetama mustade karude nahkade kasutamine sümboolsete peakatete valmistamiseks. Loomakaitsjate teatel võib ühe mütsi tegemiseks kuluda terve karunahk ning paljusid karusid püütakse lõksudega, mis põhjustab neile päevadepikkuseid kannatusi. (Loomakaitsjad korraldavad ... 2008)
Eesti loomaõiguslaste liikumine Loomade Nimel usub, et kõik loomad väärivad tähelepanu ja hoolitsust ning et loomade ärakasutamine on vale. Loomade Nimel peamisteks
18 eesmärkideks on inimeste harimine, loomavastase julmuse paljastamine, vabatahtliku töö propageerimine ja koostöö teiste organisatsioonidega, mis võitlevad keskkonna ja sotsiaalse õigluse eest. ( Liikumisest . Loomade Nimel 2009) Samasugused organisatsioonid on Soomes Oikeutta Eläimille ning Austrias Verein gegen Tierfabriken. (Viited. Loomade Nimel 2009)
WSPA (World Society for the Protection of Animals) on ülemaailmne loomakaitse organisatsioon, kes on võidelnud koomade heaolu eest rohkem kui 25 aastat. WSPA koordineerib rohkem kui 900 liikmesorganisatsiooni üle 150 riigis. (Who we ... 2009)
WSPA võitleb Üleüldise loomaheaolu deklaratsiooni kehtestamise eest. Deklaratsioon määraks kodu- ja metsloomade kaitse ning ühtlustaks edaspidiseid eesmärke ja suundi paljudes riikides. ( Universal Declaration ... 2007)
Eesti Loomakaitse Seltsi eesmärkideks on loomakaitse- ja halastuse põhimõtete propageerimine, arendamine ja levitamine elanikkonna hulgas ning loomasõprade ühtekoondamine. Lisaks sellele võitleb Selts loomade julma ja väära kohtlemise vastu ning püüab tagada ja edendada loomade heaolu loomade otsese abistamise ja avalikkuse teadlikkuse tõstmise teel. (Eesmärgid ja ... 2009)
ELS lähtub oma tegevuses iga üksiku looma heaolu tagamisest. ELS leiab, et iga looma elu tuleb austada ja kaitsta. ELSi filosoofiliseks lähtepunktiks on veendumus , et looma heaolu peab tagama sõltumata sellest, kas loom või tema heaolu on inimesele mingil viisil kasulik. (Eesmärgid ja ... 2009)
Ajakirjanduse vahendusel ilmneb erinevaid arvamusi. Kuna Eestis elab hulgaliselt metsloomi, siis näiteks piiratakse nende arvukust väga jõhkralt. Lohakas maaomanik, kes ei suuda ehitada oma kartulipõllu ümber aeda, näeb ainsa võimalusena loa taotlemist, mis võimaldaks hävitada kõik lähiümbruse metssead, kes käivad tema saagi kallal. Leidub omavalitsusi, kus möödunud aastal lubati küttida peaaegu kõik sead. Nimetatud paikkond kuulutati seavabaks! Mõnigi metsakasvataja tapaks meelsasti kõik kitsed , kuna need söövad ära puuistikud. Haned hävitavad orase. Hülged rebivad katki kalavõrgud ja kalurid neid
19 kassinäolisi loomi teatavasti salaja ka notivad. Loomad ei saa aru majandustegevusest, süües sealt, kus on mugav ja maitsev. (Pilvre 2007)
Loomad on Eesti inimesele sageli vaenlased, kellest vabanemiseks kasutatakse tugevama õigust ja luba tappa. Loomadeta loodus oleks mugav ja rahulik, mõnus keskkond majandustegevuseks. Elust kaugenenud linlane ehk kontorirott tõrgub mõistmast loomade tapmist ka loodusliku tasakaalu reguleerimiseks. (Pilvre 2007)
Jahinduse mainet kahjustavad ka salakütid. Salakütt on jahieetika suurim vaenlane. Ta on isik, kes loata jälitab, püüab, surmab või omandab ulukeid; kes loata võõral jahialal heitsarvi ja jahilindude mune omandab või kaitse alla kuuluvate röövlindude munakurni hävitab. (Stackelberg 2006) Salaküttimiseks loetakse ka seda, kui võõral jahialal ulukeid varitsetakse, kui faasanite meelitamiseks jahiala piiri lähedale või isegi üle piiri jahialale viljateri raputatakse, kui naabri jahialale oma jahikoeri või mõnd abilist saadetakse , et ulukeid oma jahiala piiri veerde , näoga naabri jahiala poole ja seal olevat sokku pillitatakse. (Stackelberg 2006)
Stephen Kellert viis USA-s läbi mitmeid uuringuid hoiakute kohta jahindusest aastatel 1973-1978. Ta küsis inimeste käest, mida nad arvavad traditsioonilisest sünnipärasest (elatus) jahindusest; liha ja rekreatsiooni jahindusest; ja rekreatsiooni ja spordi (küttimine) jahindusest. Need küsimused räägivad rohkem jahinduse motiividest, kui lihtsalt küsida üldiselt, mis on jahindus. (Heberlein ja Willebrand 1998) Selleks, et kindlaks teha, kas hoiakud jahipidamise suhtes on USA-s muutunud, lisati kolm küsimust Wisconsini Ülikooli uuringute keskuse ,,pidevasse riiklikku telefoni uuringusse", mis viidi läbi ajavahemikus 19 september 1995 ­ 4 jaanuar 1996. Uuring sisaldas kolme küsimust, mis püüdsid dubleerida Kellerti poolt 1978 aastal kasutatud küsimusi. (Heberlein ja Willebrand 1998)
Kolm küsimust ning vastusevariandid tõlgiti rootsi keelde. Need küsimused edastati Statistics Swedenile, valitsusasutusele, mis vastutab statistika kogumise eest Rootsis, lisamiseks kirja teel saadetavasse kvantitatiivsesse (omnibuss) uuringusse, mis viidi läbi 1997 aasta kevadel. Küsimustik postitati 1200le kõigi 18 ­ 74 aastaste hulgast juhuslikult valitud inimesele. Lõplik vastus tuli 69,3 %lt, peale seda kui tehti telefoniga meeldetuletus
20 osadele mittevastanutele. Need protseduurid tõid sisse 820 täidetud uuringut. (Heberlein ja Willebrand 1998)
Rootsi Statistikaameti töötajad muutsid nii küsimuste järjestust kui ka ,,puhkuse ja liha" küsimuse sõnastust. Algselt esitatu küsis arvamust põtrade, hirvede ja metskitsede puhkuse ja liha eesmärgil jahipidamise kohta. Rootsi Statistikaamet võttis välja küsimusest sõnad ,,puhkuse eesmärgil" ja andis ,,toidu varumise" ainsaks jahipidamise põhjuseks. See küsimus polnud enam võrreldav küsimusega, mida kasutati USA uuringutes. Testimaks võimalikku sõnastuse mõju, anti 110 küsimustikku Umea Ülikooli metsanduse ja sotsioloogia tudengitele Rootsis oktoobris 1997. Pooltes uuringutes oli Rootsi Statistikaameti küsimus ja pooltes algne küsimus. See andis mõningat infot sõnastuse muutmise mõjude kohta. (Heberlein ja Willebrand 1998)
Alljärgnev tabel 3. annab ülevaate USAs ja Rootsis läbiviidud uuringu tulemustest.
Tabel 3. Üldise rahvastiku hoiakud kolme jahipidamise tüübi vastu USAs 1978, 1995 ja Rootsis 1997. Hoiak Uuring Poolt Vastu Traditsiooniline USA 1978 * 85 % (2016) 15 % (363) USA 1995 91 % (673) 9 % (66) rahvuslik ellujäämise Rootsi 1997 92 % (739) 8 % (63) jahindus Jahindus puhkuse ja USA 1978 * 67 % (1579) 33 % ( 778) USA 1995 73 % (552) 27 % (209) lihasaamise eesmärgil Rootsi 1997** 81 % (652) 19 % (155) Jahindus puhkuse ja USA 1978 * 37 % (898) 63 % (1519) USA 1995 40 % (303) 60 % (460) spordi eesmärgil Rootsi 1997 33 % (266) 67 % (551)
*Kellerti andmed
**Selle küsimuse Rootsi versioon ei hõlmanud sõna ,,puhkus".
Allikas: Heberlein ja Willebrand 1998.
Tabeli 3 analüüs näitab, et jahindusalased hoiakud USAs aastal 1995 ei ole oluliselt erinevad võrreldes aastaga 1978. Hoiakud on isegi positiivsemad. 1978 aastal toetas 85 % Ameerika elanikest traditsioonilist jahindust, 91 % toetas seda tegevust 1995 aastal. 1978
21 aastal 2/3 elanikest toetas jahipidamist lihasaamise ja puhkuse eesmärgil. 1995 aasta uurimuses tõusis see toetus 73 % le. 1978 leidis Kellert, et 37 % toetas jahipidamist puhkuse ja spordi eesmärgil. 1995. a. oli toetus 40 %. Need erinevused näitavad, et nii 1978ndal kui 1995ndal mängivad rahva jahipidamise heakskiidus tugevat rolli jahipidamise motiivid. 1978 leidis Kellert, et 4,5 % oli kõigi jahipidamise vormide vastu. 1995 aasta uuring näitab, et 4,4 % (34 769st) oli kõigi 3 jahipidamise tüübi vastu. (Heberlein ja Willebrand 1998)
Rootsi andmed järgivad sama mustrit mis USA andmed. Rootslased on samamoodi traditsioonilise jahipidamise poolt ning toetavad vähem kui USA elanikud jahipidamist puhkuse ja spordi eesmärgil. Jahipidamist toidu eesmärgil, mainimata puhkust, toetab 81 % Rootsi elanikest. Rootslaste suhtumine ei erine oluliselt USA suhtumisest 1995 aastal. Rootsi andmed näitavad samuti, et 3,9 % (32 820st) oli jahipidamise vastu kõigi kolme küsimuse puhul. (Heberlein ja Willebrand 1998)
Tudengite hulgast 95 % (53 56st) pooldas toidu eesmärgil jahipidamist, mida küsiti Rootsi uuringus. Kui see asendati jahindusega puhkuse ja lihasaamise eesmärgil, oli toetus samuti 95 % (51 54st). Oma põhjapoolse asukoha pärast võivad Umea tudengid rohkem pärineda maapiirkondadest ning omada rohkem kogemusi jahindusest kui üldine valim. Nad on ka nooremad kui rahvuslik valim. Nooremate inimeste hulgas, kellel on kõrge toetuse tase jahinduse suhtes, ei näinud Rootsi Statistikaameti poolt tehtud sõnastuse muutus mõju omavat. (Heberlein ja Willebrand 1998)
Üldised arvamused, mis näitavad, et avalikkus on jahipidamise vastu, ei ole korrektsed. Kuid see ei tähenda, et rahvas toetab ükskõik millist jahipidamist. Toetus oleneb sellest, keda kütitakse ja miks inimesed jahil käivad. Igas proovis varieerus oluliselt vastanute proportsioon , kes toetasid iga erinevat jahipidamise vormi. Üle 90 % ameeriklastest ja rootslastest toetab sünnipärast jahindust, kuid see toetus kukub, kui jahipidamise eesmärgiks on lihasaamine ja puhkus. Üle 70 % USA rahvastikust toetab jahipidamist lihasaamise ja puhkuse eesmärgil. Samas kui jahipidamise motiiviks on ainult sport ja puhkus, siis see saab palju väiksema toetuse osaliseks . Umbes 40 % USAs ja 1/3
22 rootslastest toetab jahindust, kui põhjusteks on antud sport ja puhkus. (Heberlein ja Willebrand 1998)
Avalik arvamus jahimeestest kujuneb suures ulatuses inimeste teadlikkuse põhjal. Riikides, kus on ajalooliselt tugevad jahitraditsioonid, on arvamused jahimeestest positiivsemad. Kui meedia kajastab aeg-ajalt negatiivseid lugusid jahimeeste kohta, muutub ka üldsuse arvamus ning jahimeeste ja jahinduse maine langeb.
23 4. Maaomanikud ja jahindusorganisatsioonid 19. sajandi keskpaiku oli maaomanikul võõrandamata õigus otsustada jahipidamise üle talle kuuluval maal. Sisuliselt tähendas see õigust pidada ise jahti, rentida jahipidamise võimalust (jahiõiguse kasutamise õigust) teistele, saades selle eest raha, või keelata igasugune paugutamine maavaldusel sootuks. Niisugune kord on üldjoontes kehtinud tänini ­ mõnes riigis katkematult, siinmail pool sajandit kestnud sotsialismi põhjustatud pausiga. (Randveer 2004)
Kui sotsialismiaeg üldse millekski hea oli, siis ilmselt jahiulukitele ja looduskaitsele. Eeskätt sellepärast, et ei olnud omandiprobleemi. (Randveer 2004) Eesti Vabariigi taastamisega tekkis korraks seadustes vaakum. Vanad seadused enam ei sobinud, uusi aga veel polnud. Nii juhtus ka jahinduses. Uute maaomanike taotlused neile kuuluvat maad jahinduslikult kasutada vajasid kiiresti õiguslikku alust. (Randveer 2004)
1994. aasta aprillis võeti vastu ,,Jahikorralduse seadus". Selle seaduse juures oli olulisim see, et seoses maaeraomanduse taaskehtestamisega sätestati võimalus omal maal jahipidamiseks ja erajahipiirkondade rajamiseks (Randveer 2004).
Enamikus Euroopa riikides kuulub jahiõigus maaomanikule, kes võib soovi korral oma jahiõiguse edasi rentida temale sobivale jahirentnikule. Suurulukeid tohib ka sel juhul küttida vaid suurematelt territooriumidelt, mistõttu maaomanikel tuleb oma maad ühes ringpiiris ühendada. Sisuliselt tähendab see maaomanikele, et jahimaa kasutamise lepingutes sätestatakse mõlema poole või kõigi osaliste õigused ja kohustused ning ulukiliha või jahirent ongi reaalne kompensatsioon tekitatud kahjude eest. Seega, kui leidub
24 sobiv alternatiiv (nt rahaline kompensatsioon, õigus jahti pidada jne), võib ulukikahjustuste taluvuse piir olla väga kõrge. (Lump 2008)
Jahimehest maaomanikud (ka maaomaniku vanemad, abikaasa ja lapsed) võivad oma kinnistul jahti pidada juhul, kui kinnistu suurus on vähemalt 20 hektarit (v.a suurulukijaht). On väidetud, et kinnistu suurusest tulenev piirang takistab põhjendamatult maaomanikest jahimeeste jahiõiguse realiseerimist ja on sellisena otstarbekas, arvestades püsivat vajadust mõnede jahiulukite arvukust ohjata. Samuti on osa maaomanikest kindlad, et konfliktsituatsioone jääks vähemaks, kui neil oleks võimalus ise ka jahipidamisega tegeleda. (Lump 2008)
2008 läbiviidud uuringust konfliktide esinemise sageduse kohta jahindusorganisatsiooni liikmete ja maaomanike vahel selgus, et konfliktseid situatsioone esineb väga harva, 60%-l vastanutest ja kolmandikul (31 %) vastajatest vahetevahel . Konfliktsituatsioone ei esine 7%-l ning vaid 2%-l esineb konfliktsituatsioone sageli (joonis 1). (Lump 2008)
Joonis 1. Konfliktide esinemise sagedus jahindusorganisatsiooni liikmete ja maaomanike vahel. Allikas: Lump, H. 2008.
Maaomanike seisukohad ulukite küttimise kohalt jagunevad kaheks: ühed ei luba oma maal üldse küttida ja teised nõuavad, et küttida tuleks rohkem, kuna ulukid põhjustavad neile majanduslikku kahju. Jahihooaeg põhjustab lahkarvamusi maaomanikega, kuna elumajade
25 läheduses küttivad jahimehed rikuvad elanike rahu. Eesti jahieeskirjad ei määratle, kui kaugel elamutest võib jahti pidada, on ainult öeldud, et ei tohi tulistada nähtavate hoonete suunas (Mahoni 2008).
Soomlastel ei luba jahieeskirjad ilma maaomaniku loata pidada jahti lähemal kui 150 meetrit asustatud elamust. See tähendab seda, et kui maaomandil on suvila ja seal parajasti kedagi ei viibi, võib jahti pidada ka lähemal. Selles tuleb aga enne veenduda. Samas on maaomanikke, kes lubavad jahti pidada lausa oma õuemaal, sest pahatihti teevad jänesed kahju õunapuudele. Kõik on seotud vastastikuste kokkulepetega. (Mahoni 2008)
Jahiseadus ütleb, et eraõigusliku isiku piiramata või tähistamata kinnisasjal, kus omanik ei ole keelanud jahipidamist, tohib jahti pidada päikesetõusust päikeseloojanguni, kui jahipiirkonna kasutaja ja kinnisasja omanik ei ole kokku leppinud teisiti ning eraõigusliku isiku piiratud või tähistatud kinnisasjal või selle osal tohib jahti pidada selle kinnisasja omaniku loal, kui jahti ei peeta loomade kaudu levivate haiguste tõkestamiseks. (Jahiseadus 2009)
Metsaomanikele on suurimaks probleemiks ulukikahjustused. Ettepanek nende vähendamiseks on sõraliste küttimise suurendamine . Hirvlased söövad suuremal või vähemal määral pea kõiki meie metsade puid-põõsaid. Kui nad kärbivad paju või kadakat, ei tekita see metsakasvatajas pahameelt. Hirvlaste teguviisi nimetatakse kahjustuseks siis, kui nad puutuvad majanduslikult huvipakkuvaid puuliike ja puistuid. (Randveer 2004) Eestis saavad ulukite läbi kannatada eelkõige männinoorendikud.
Alljärgnev tabel 4 annab ülevaate ulukite tekitatud mehaaniliste kahjustuste suuruse kohta Eestis aastatel 2004 kuni 2008.
Tabel 4. Ulukite tekitatud mehaanilised kahjustused Eestis aastatel 2004 ­ 2008 (hektarit). Kogu Eesti Ulukite tekitatud mehaanilised kahjustused 2004 2299,5 2005 1653,5 2006 1701,8 2007 2114,6
26 2008 1785 ,8
Allikas: Eesti Statistika ... 2009.
Tabelis 4 toodud andmed näitavad aastate kaupa kogu Eestis tekitatud kahjustusi, mis tähendab, et arvesse on võetud nii riigi- kui erametsades tekitatud kahjud. Palju erametsaomanikke on kahjunõudeid esitanud, andmetest ei selgu. Kõige suuremat kahju, peaaegu 3000 hektarit on ulukid tekitanud 2004. aastal. 2005, 2006 ja 2008 on kahjustuste ulatus olnud sarnane, mille põhjal võib oletada, et ulukite arvukus ei ole oluliselt muutunud.
Euroopa erametsaomanike konföderatsiooni CEPF juhatus on välja töötanud oma seisukohad jahinduse asjus (Euroopa metsaomanike ... 2009). Metsaomanik suudab oma metsi jätkusuutlikult ja säästvalt majandada ainult sel juhul, kui tal on täielik õigus oma metsamaad kasutada, kasutusõiguste hulka kuulub ka jahiõigus. Maakasutust ei saa lahutada sellel paiknevatest ressurssidest.
Ulukite ohjamisel on tähtis osa metsade majandamisel, kuna ulukid võivad kahjustada noorendikke. Ulukikahjustustega kaasneb puidu väärtuse vähenemine, selle ärahoidmiseks peavad metsaomanikud tegema kulukaid investeeringuid. Ülemäärane ulukiarvukus toob kaasa ka populatsioonide nõrgenemise ja haiguste leviku. Ainult metsaomanikega koostöös saab ulukeid ohjates metsa majandamiseks sobivaid lahendusi leida. (Euroopa metsaomanike ... 2009)
Maaomanike ja jahimeeste vaheliste probleemide põhjusena võib välja tuua kehtivad seadused. Maaomanikud tahavad omale õigusi juurde saada, kuna leiavad, et neid on seadustega piiratud. Soov kaitsta oma vara kahjustuste eest on ka mõistetav. Omanike olukorda kergendaks, kui töötatakse välja kahjude hüvitamise kord. Jahimeestele lisandub aga tulevikus kohustus vastutada metsa- ja põlluomanike vara säilimise eest. Maa- ja erametsaomanikul on jahindusse erinevad suhtumised, kuid erinevate instantside teavitus- ja koostöö peaks viima positiivsete lahendusteni.
27 5. Eestlaste arvamus jahindusest Eestis ei ole läbi viidud uuringuid ühiskonna suhtumise kohta jahipidamisse. 2004. aastal korraldati uuring (põhineb dotsent T. Randveer `i poolt esitatud andmetel), mille käigus püüti selgitada inimeste suhtumist suurkiskjatesse. Ankeedis puudutasid mõned küsimused inimeste suhtumist jahipidamisse.
Üle tuhande küsitluslehe jaotati täitmiseks lapsevanematele Tallinna, Harjumaa , Jõgevamaa ja Võrumaa kooliealiste laste kaudu. Vastajaid oli seega nii linna- kui ka maainimeste seas. Toetudes ankeedis esitatud väitele, olen jahi vastu, kuna see rikub loomade õigust elule, selgub, et jahi pooldajad (37 %) ja vastased (40 %) jaotuvad umbes pooleks ning peaaegu veerandil (23 %) vastanutest puudub kindel seisukoht (joonis 2).
Joonis 2. Jahi pooldajad ja vastased.
Väites on vaadeldud koos mõlemast soost vastajaid.
Küsimusest suurulukijahi kohta ning vaadeldes eraldi meeste ja naiste vastuseid, saame kinnitust, et jahist huvituvad enam mehed (29 %). Naissoost vastajatest tunneb jahi vastu huvi kõigest 7 % (joonis 3).
28 Joonis 3. Meeste ja naiste arvamused suurulukijahist.
Vastustest ei selgu, kas jahist huvitatud isikud on ise jahimehed või lihtsalt asjast huvitatud. Eeldades, et jahist huvitatuid on rohkem meeste hulgas, sooviti saada infot nende vanuse, hariduse ja elukoha kohta. Vastanutest on rohkem jahist huvitatuid noorte (33 %) hulgas (joonis 4).
Joonis 4. Arvamused suurulukijahist sõltuvalt meeste vanusest .
Võrreldes vastanute elukohti, ilmnevad erinevused maal, asulais ja linnades elavate inimeste huvide osas (joonis 5).
29 Joonis 5. Arvamused suurulukijahist sõltuvalt meeste elukohast.
Suurulukijahist on huvitatud enam maapiirkondades (41,4 % ja 33,4 %) vastanud isikud. Vastustest ei selgu, kas tegemist võib olla maaomanikega, kelle huvi jahi vastu võib olla hoopis materiaalset laadi .
Uurides vastanute haridustaset, võib järeldada, et kõrgema haridustasemega isikutel (16,7% ja 15,5 %) on suurem jahihuvi (joonis 6).
Joonis 6. Arvamused suurulukijahist sõltuvalt meeste haridusest.
Haridustaseme sidumisel jahihuviga saab ilmselt mõjutavaks faktoriks õpitud eriala. Enamjaolt pärandatakse jahihuvi põlvest-põlve. Kui vanaisa ja isa olid jahimehed, saavad selleks eeldatavasti ka pojad ja miks ka mitte tütred.
30 Kokkuvõte Autor pööras käesolevas töös tähelepanu jahinduse ajaloolisele taustale. Algselt oli jahindus ellujäämiseks vajalik, sajandeid vaid ülikute privileeg, kes ennast sellega lõbustasid ning hilisemal ajala aga hoopis tegevus loodusliku tasakaalu ja ulukipopulatsioonide hoidmise ja säilitamise nimel.
Töös anti ülevaade Euroopa riikide jahimeeste arvukuse, riikide pindala, elanikkonna, metsaala ja metsasuse kohta. Tutvustati erinevate riikide ja piirkondade jahimeeste staatust ning jahiorganisatsioone. Rohkem pöörati tähelepanu Eesti jahinduse ajaloole ja tänapäevale ning käsitleti ka jahieetikat.
Töö tulemusena selgus, et mida järjepidevamad on riikides jahindusalased traditsioonid, seda parem suhtumine on elanikkonnal jahimeestesse. Suhtumist mõjutab ka inimeste elukoht, millest sõltub, kas inimestel tekivad jahindusega seoses positiivsed või negatiivsed emotsioonid ja suhted. Samuti mõjutab suhtumist maa- ja linnapiirkondade ulatus.
Kui on olemas suured organisatsioonid, siis on olemas ka nende vastased. Organistasiooni mainet kujundab suures osas ka meedia. Kui meedias kajastatakse ainult skandaalseid olukordi , mis müüvad, siis langeb ka avalikkuse suhtumine ning organisatsiooni maine saab kahjustatud. Maine taastamine ja teavitustöö tegemine on aga pikk protsess. Tavaliselt mäletatakse paremini ikka negatiivset informatsiooni.
Loomaõiguslased ja n.n. rohelised on arvamusel, et inimesed ei tohiks segada looduse vahele ja igasugune jahitegevus on nende arvates vastunäidustatud. Autori arvates on pikettide korraldamine tähelepanu juhtimiseks loomade elutingimuste parandamiseks
31 kasvandustes positiivne, kuid loomaõiguslaste toitumise põhimõtet ­ mitte tarbida lihatooteid, piimatooteid ja kanamune, ei poolda.
Maaomanike ja jahimeeste vahelised konfliktid võivad olla põhjustatud kehtivatest seadustest . Metsa- ja põllumaaomanikud nõuavad omale rohkem õigusi, mis oma valduste kaitsmiseks on ka mõistetav.
Maa- ja erametsaomanikul on jahindusse erinevad suhtumised, kuid erinevate instantside teavitus- ja koostöö peaks viima positiivsete lahendusteni. Kindlasti parandaks jahimeeste ja maaomanike suhteid see, kui töötatakse välja kahjude hüvitamise kord.
Eespool esitatu põhjal võib järelda, et avalikkuse teadlikkuse tõusuga muutuvad ka inimeste suhtumised jahindusorganisatsioonidesse ja nende liikmetesse. Avalikkus suhtub paremini traditsioonilisse jahipidamisse. Paljud ei poolda jahipidamist spordi eesmärgil trofeede saamiseks. Riikides, kus on ajalooliselt tugevad jahitraditsioonid, on arvamused jahimeestest positiivsemad. Ka jahimehed ise mõjutavad oma käitumisega üldsuse arvamust.
Kuna Eestis ei ole korraldatud jahindusteemalisi ulatuslikke küsitlusi, ei saa väita, et teame täpset avalikkuse arvamust, kuid mõningase ettekujutuse arvamustest annab käesolevas töös käsitletud 2004. aastal korraldatud uuring, kus jahi pooldajad on umbes sama palju kui vastaseid.
32 Viidatud allikad · BNS. 2008. Loomakaitsjad korraldavad Briti saatkonna ees piketi. ­ Postimees, 02. juuni, 2008. · Kasesalu , H., 2006a. Georg von Peetz ­ esimese Eesti jahindusorganisatsiooni rajaja. ­ Eesti Jahimees, 6, 36. · Kasesalu, H., 2006b. Jahiorganisatsioonid Eestis kahe maailmasõja vahel. ­ Eesti Jahimees, 12, 24-26. · Lump, H., 2008. Jahimeeste arvamus jahinduspoliitika kujunemise kohta. Konfliktsituatsioonid ja nende lahendamise võimalikkus. ­ Eesti Jahimees, 10, 13. · Lump, H., 2009. Tegevjuhi veerud . ­ Eesti Jahimees, 1, 4. · Mahoni, E., 2008. Jahipidamine ja jahieetika. ­ Eesti Jahimees, 9, 4. · Mäting, L. 1961. Eesti NSV jahifaunast ja selle kaitsest. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. 31 lk. · Pilvre, B. 2007. Loomad elus ja meedialoomad. ­ Eesti Ekspress, 11. jaanuar, 2007. · Randla , T. 1979. Jahimehe käsiraamat. Tallinn: Valgus. 399 lk. · Randveer, T. 2009. Jahindusteemaline konverents. 2004 uuringu"Inimeste suhtumine suurkiskjatesse" andmed. · Randveer, T. 2004. Jahiraamat: 2. trükk. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. 296 lk. · Stackelberg, H. von. 2006. Koerad ja kombed jahinduses. MTÜ Eesti Jahimeeste Selts: Kirjastus ,,Eesti Jahimees". 231 lk. · Wiese, M. 1991. DJV-Handbuch 1991. Mainz: Deutscher Jagdschutz-Verband e. V. Vereinigung der deutschen Landesjagdverbände. 183 S.
33 Internetiallikad: · Brainerd, S. 2007. European Charter on Hunting and Biodiversity. Norwegian Association of Hunters & Anglers. Norway. [ http://www.coe.int/t/dg4/cultureheritage/conventions/Bern/Recommendations/tpvs 07erev_2007.pdf] (26.05.2009) · Eesmärgid ja loomakaitse põhimõtted. Eesti Loomakaitse Selts. [ http://www.loomakaitse.ee/?q=espa_eesmargid_ja_pohimotted ] (19.05.2009) · Eesti Jahimeeste Selts. 2009. [ http://web.ejs.ee ] (29.04.2009) · Eesti Statistika. 2009. [ http://pub.stat.ee/px-web.2001/Dialog/Saveshow.asp ] (24.05.2009) · Euroopa metsaomanike ühenduse seisukohad jahindusest. 2009. Erametsakeskuse kaudu. [ http://209.85.129.132/search ? q=cache:cVdgvApODt8J:vana. eramets .ee/uudised/%3Fn %3D4816+jahindusest+Euroopas&cd=4&hl=et&ct=clnk&gl=ee] [13.05.2009) · FACE aastaaruanne 2006-2007. [ http://www.face-europe.org/Documents/DATA %20Hunters-region.pdf ] (25.04.2009) · FACE Annual Report 2006-2007. Data on Hunters and Hunting in Europe. [ http://www.face-europe.org/Documents/Annual%20Report,%2006-07.FIN.pdf ] (25.04.2009) · Heberlein, TA., Willebrand, T. 1998. Attitudes toward hunting across timed continents: the United States and Swedwn. - Gibier Faune Sauvage. 1071-1088. [ http://www.drs.wisc.edu/heberlein/_documents/_public/AttitudesTowardHunting.p df] (19.05.2009) · Jahiseadus. 2009. ­ eRT. [ https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13118261 ] (23.05.2009) · Liikumisest. Loomade Nimel. [ http://www.loomadenimel.org/?q=node/1 ] (19.05.2009)
34 · PETA`s Mission Statement . PETA. [ http://www.peta.org/about/index.asp ] (13.05.2009) · Pinet, J.-M. 1995. The hunter in Europe. Institut National Agronomique. Paris- Grignon. [ http://www.face-europe.org/Documents/Pinet_study_EN.pdf ] (09.02.2009) · Sarv, H. 2007. Hiiumaa vajab loomade varjupaika. ­ Hiiu Leht, 05. oktoober, 2007. [ http://www.hiiumaa.ee/index.php?idc=1011128100062081000 ] (13.05.2009) · State of the World's Forests 2007. Food and Agriculture Organization of the United Nations. Rome, 2007 [ftp://ftp.fao.org/docrep/fao/009/a0773e/a0773e10.pdf] (23.05.2009) · Who we are. WSPA. [ http://www.wspa-international.org/whoarewe/Default.aspx ] (19.05.2009) · Viited. Loomade Nimel. [ http://www.loomadenimel.org/?q=node/4 ] (19.05.2009) · WSPA. 2007. Universal Declaration on Animal Welfare. [ http://www.wspa.org.uk/animalsmatter/UDAWText2005.pdf ] (23.05.2009)
35