Pakistan - Referaat (0)

SISSEJUHATUS

Pakistan asub aasias, tema naaberriigid on India, Hiina, Afganistan ja Iraan. Pakistan on väga noor islamiriik , mis loodi alles aastal 1947. Riigi pindala on 803 940 ruutkilomeetrit ning hinnanguline rahvaarv aastal 2008 on 180 800 000 inimest, kellest 34% elab linnades. Rahvaarvu täpsed andmed puuduvad, kuna riigis elab ka hulgaliselt Afganistani pagulasi ja nende järeltulijaid, kes on küll juba sündinud Pakistanis, kuid keda rahvaloendusse ei kaastata. Hinnanguliselt on selliseid elanikke 1,7 miljonit.
SKT elaniku kohta 2008 aasta seisuga oli 1044 dollarit. Põllumajanduse osakaal SKT-st on ligikaudu 20%.
Kuna rahvastiku tihedus on 202 inimest ruutkilomeetril, on ka Pakistanis keskkonnakaitsel väga suur roll. Käesolevas referaadis käsitlengi kahe projekti elluviimist.

1. KLIIMAMUUTUSTE OHT JA KESKKOND

1.1 Kliimamuutustest tulenevad probleemid

Samamoodi nagu paljud teised riigid, seisab ka Pakistan silmitsi kliimamuutusest tingitud probleemidega. Aastaks 2010 võib inimtegevuse tagajärjel tõusta maapinna temperatuur kuni 4 C võrra. Kliima soojenemise peamiseks põhjuseks peetakse fossiilkütuste põletamisel eralduva süsinikdioksiidi lendumist ja metsade hävitamist.
Kliimamuutus toob endaga kaasa merepinna tõusu ning liustike sulamise Himaalajas, mis omakorda põhjustab mitmete taime- ja loomaliikide hävimise. Muutuv ilmastik mõjutab otseselt ka inimtegevust. Üleujutused ja põuaperioodid avaldavad otsest mõju põllumajandusele ning elanikkonna elukvaliteedile.
Seetõttu pööratakse pakistanis suurt tähelepanu noorte haritusele keskkonnaprobleemide osas.
[ http://www.undp.org.pk/youth-and-the-environment.html ]

1.2 Keskkond ja energeetika

Pakistanil tuleb lahendada mitmeid keskkonna-alaseid probleeme, mis tulenevad ühelt poolt riigi rahvaarvu pidevast kasvust ja järjest süvenevast vaesusest ning teisalt riigi kiirest linnastumisest ja sellega kaasnevast elukeskkonna saastumisest.
Riik teeb koostööd mitmete rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu näiteks UNDP . Koostööprogrammid õpetavad ja abistavad keskkonnaministeeriumil teha konstruktiivset koostööd kohalike omavalitsuste ja maaelu arengu komisjonidega loodusvarade haldamise, mitmetasandilise suutlikkuse suurendamise otsuste tegemisel. 2008. aastal UNPD poolt algatatud projekti raames töötab valitsus välja prioriteedid , kuidas võidelda veepuuduse ja saastatusega, leida võimalusi, kuidas eriti riigi äärealadel investeerida taastuvenergia tehnoloogiasse ning kuidas täita aastaks 2015 Rio konvensioonid bioloogilisest mitmekesisusest (bioloogilise mitmekesisuse konventsioon ), maa kahjustamisest (ÜRO kõrbestumise vastu võitlemise konventsioon) ja kliimamuutustest (ÜRO raamkonventsioon kliimamuutused).
[ http://www.undp.org.pk/environment-and-energy.html ]

2. PROJEKT “TORGHAR”

1997. aastal tunnustas Maailma Looduskaitse Liit (IUCN) projektiga „Torghar” – (Must mägi) kohalike hõimujuhtide tööd bioloogilise mitmekesisuse säilitamise, sotsiaalse rahulolu ja majanduse parandamiseks Kirde Balochistanis loodud mägikitse liikide Urial ja Markuur kaitsala. Projekti kaasati suurel hulgal kohalikke elanikke, eelkõige jahimehi.
Piirkonnas elavad karjakasvatajad, kes ellujäämise nimel suurendasid aastasadu metsaala arvelt oma karjamaid, küttisid loomi nii toidu saamise kui kauplemise eesmärgil.
2008. aasta aprillis avaldati raport, mis põhines 2002. aastal läbi viidud ulatuslikul uurimusel selgitamaks välja kohalike hõimude Puštu ja Baloch kultuurilised ja sotsiaalsed vajadused. Analüüsiti senise käitumise tulemusi ning suhtlemist võimude ja kohalike elanike vahel, arvestades ka seda et Putšude hõim elab nii Pakistani kui ka Afganistani aladel, mis muutis projekti jätkusuutlikuse sõltuvaks rahvusvahelisest koosööst. Töötati välja uued prioriteedid ning nende elluviimise kava, määratleti projekti raames kaitstav piirkond - Torghari mäe põhjapoolseim liivakivist tipp. Projekti kese paikneb umbkaudu 700 ruutkilomeetrisel alal, mille sisse jääb ka karjamaid.
Peamiste lahendust vajavate probleemidena käsitleti kergelt kättesaadavate relvade abil loomade ülemäärast küttimist ning karjamaade laiendamist.
Leiti, et projekti tuleb vaadelda pideva protsessina, mitte aga seatud eesmärkide täitmisena, kuna päevakorda kerkivad uued probleemid, mille lahendamine on hädavajalik projekti jätkumise seisukohast , kuid pikendavad lõppeesmärgini jõudmist.

2.1 Projekti analüüs

Sisuliselt juhtisid kuni 2001. aastani säästva arengu programmi kohalikud hõimujuhid oma autoriteedi najal ilma valitsuse ja rahvusvaheliste organisatsioonide abita , lähtudes vaid nende poolt välja antud seadustest ja hartadest. 2001. aastal alustas valitsus selle piirkonnaga seonuvat reformima .
Kohalikud inimesed kaitsesid oma mäge peamiselt võitluses salaküttidega, karjatatavate alade piiramisega ning oma põldude ja viljapuuaedade ümber ehitatud aedadega. Selline käitunine tagas metsloomadele mõningal määral säiliva elukeskonna, kuid takistas nende juurdepääsu põllukultuuridele, mistõttu puudus elanikel vajadus tappa loomi oma saagi kaitsmiseks. Aastatel 1998 – 2001 piirkonnas valitsenud põud aga sundis mägirahva senisest taktikast loobuma ning keskenduma toidu hankimisel küttimisele. Sellisest situatsioonist lähtuvalt keelustati jahipidamine Markuurile ja Urialile ilma valitsuse poolt väljastatud jahiloata. Jahilubade hind erines loa taotleja staatusest - kohalik kütt või jahiturist. Trofeedeküttidele jahilubade väljastamine soodustas jahipidamist kaubanduslikul eesmärgil ning võimaldas jahimeestel paremini toime tulla, kuid loomade arvu kasv pidurdus. 1989. aastal seati sisse trofeedele eksporditollid ja load , millega üritati piirata jahiturismi. Aastatel 1988 – 2006 moodustas Trofeejaht” 63% - 99% projekti rahastamisest. Saadud summad kulusid enamasti projektis osalejate töötasudeks sh ka endiste jahimeeste ja praeguste „metsavalvurite” palgaks.
Jahihooaeg kestis novembrist märtsini, mis langes kokku ka kitsede jooksuajaga november – detsember. Sellest tulenevalt langesid sel ajal jahimeeste saagiks just täiskasvanud ja suurte sarvedega isasloomad, mis omakorda soodustas populatsiooni geneetilist mandumist. Alates 1985. aastast viiakse läbi ulukite loendusi, mille alusel väljastatakse ka järgnevaks hooajaks jahiload. Samal aastal palgati ka seitse endist jahimeest läbi viima uuringuid ja võitlema salaküttidega. Mäng „ Piirded ” tähendaski sisuliselt seda, et jahimehed vahetasid jahist saadava tulu palgatöö vastu.
2005. aastaks suutis programm tagada ulukite arvukuse kasvu. Samal ajal juba rahvusvahelist tuntust kogudes ja välisabi toel võeti arutlusele ka mägirahvale sotsiaalsete hüvede kättesaadavamaks tegemine. Näiteks lähim arstiabi võimalus asus Torgharist alles 90 km kaugusel.
Ei saa aga väita, et projekt on kulgenud vaid ülesmäge. Kuna projekti tingimusi on pidevalt kohandatud vastavalt reaalsele olukorrale, võib arvata, et läbirääkimiste käigus tekkis korduvalt lahkarvamusi. Suurimad lahkhelid juhtivate hõimuliidrite vahel on seotud sotsiaalsete garantiidega hõimude suhtes ja vastutuse jagamisega hõimude vahel. 2002. aasta oli projekti jätkusuutlikuse osas kriitiline ja otsustav . Läbirääkimiste tulemusena koostati kirjalik „Ühenduse” vastutuse pakt, mis kirjeldas vastutust erinevate kriteeriumide alusel
1) geograafiline: kõik inimesed, kes elavad mäejalamil;
2) majanduslikud: elanikel, kellel on kariloomade jaoks olemas karjamaa ;
3) keskkonnakaitse: kõik kodanikud sõltuvad mäe loodusvaradest ;
4) haldusmenetluse: mäel on halduspiirid;
5) poliitiliste: Jalalzai ja Jogizai klanni vastasseis;
6) kultuuri: Pashtuni tavad;
7) sotsiaalne: kõik, kes abielluvad mägirahvaga, jagavad nendega samaväärselt õigusi ja kohustusi.
Pakt tekitas rahulolematust mõjukate toetajate seas, kes elasid väljaspool mägipiirkonda, kuid omasid piirkonnas maad. Neile jäi mulje nagu oleks nende õlul edaspidi vaid kohustused, kuid mitte otsustamisõigus. Näiteks ei saa inimesed, kes küll programmis osalevad, kuid ei tegele otseselt valvamisega, mingit kompensatsiooni oma panuse eest, kuigi nad seda soovivad. Arutleti kompensatsiooni õiglase jaotamise erinevate nägemuste üle. Otsustati välja töötada reeglid panuse ja kompensatsiooni suhtes. Kuna selgus, et programm on muutunud sotsiaalselt tundlikuks ja otsustusringist väljajääjate ringi laienemisel võib salaküttimine suureneda , jõuti arusaamisele, et väga kindlapiirilisi seaduseid ei ole võimalik kohandada ning ka edaspidi tuleb lähtuda hetkeolukorra analüüsist.
Kogu projekti suurim ja seni lahendamata probleem ongi salaküttimine. Alates sellest, kuidas määratleda salakütti (kas see on mees, kes kõnnib metsas püssiga jahiluba omamata või tassib lastud looma seljas koju, kuid ei oma püssi) kuni karistuse määramiseni (kas trahvi suurus sõltub lastud loomade arvust või vahelejäämise kordadest). Vaatamata süsteemi puudusele on salaküttimine 20 aastaga kordades vähenenud.
Rahaliselt on projekt olnud jätkusuutlik osas erasektori poolt loodud fondide ja investeeringute, välisriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide toel. Väljast poolt Pakistani tulnud abi on olnud fikseeritult sihtotstarbeline ning eeldanud koostööd erinevate organisatsioonidega.

2.2 Järeldused projekti jätkusuutlikuse tagamiseks

Projektis osalenud hõimudele on aastatepikkune tegevus kaitseala säästva arengu programmis toonud nii majanduslikku lui ka sotsiaalset kasu, kuna paljudele on see olnud ainuke sissetuleku allikas ja projekti käigus on suudetud investeerida piirkonna infrastruktuuri ning meditsiiniteenuste kättesaadavusse. Samas on suurenenud sugukondadevahelised sotsiaalsed probleemid saadud ja tulevikus saadavate hüvitiste jaotamise osas. Teravaim probleem ongi, kas jagada võrdselt või õiglaselt.
Torghar elanikud on jõudnud arusaamisele, et on vaja teha struktuurilisi muudatusi juhtimises. Lahendust nähakse erinevate komiteede loomises, mis peaksid tugevdama mägirahva omanikutunnetust oma kodukoha üle. Lahendus tuleb leida piirkonna haldamise küsimustele. Kuidas ühildada inimeste omandisuhe ja riiklik sise- ning välispoliitika, riigi majandus- ja hariduspoliitika.
Projekti juhtimine tuleb muuta läbipaistvamaks ning kättesaadavamaks kodanikele. Tuleb määratleda vastutuse osakaal ning vastavalt vastutusele ka kompensatsioon.
Kohalikud elanikud on kindlad, et just nemad oskavad teha parimaid otsuseid oma kodukoha säilitamisel ning ootavad laiemalt üldsuselt selle seisukoha tunnustamist. Kuus aastat (1996-2002) kestnud põud, mil paljude jaoks oli projektis osalemine ainuke sissetuleku allikas, suunas elanikke väärtustama end ümbritsevat elukeskkonda. Just selline katastroofiline õppetund vee ja toidu nappusest ning mitmete taime- ja loomaliikide hävimisest on suurendanud mägirahva tunnustust ja huvi projekti vastu.
Riiklikul tasandil tuleb piirkonnas investeerida sotsiaalse iseloomuga asutustesse, nagu nagu haiglad, koolid koos haritud töötajatega. Leida moodused kompenseerimaks kohalikele elanikele igapäevaeluks vajalikud vahendid, et nad ei oleks toidu nimel kohustatud omi karjamaid ning põlde kaitsealuse maa arvelt suurendama. Suurim oht piirkonna säästva arengu programmile on kasvav vajadus suurendada kariloomade hulka. Talunikke tuleb harida ning toetada kasutama suurema saagikusega tera - ning köögivija ja produktiivsemaid koduloomi. Samas eeldab karja produktiivsuse tõstmine ka veterinaari kättesaadavust.
Jätkata tuleb ka niisutussüsteemide loomist, ennetamaks võimalikkest järgnevatest põuaperioodidest tulenevaid majanduslikke raskusi.
Kuna kohalikud elanikud on orjenteerunud aastatepikkuse propaganda tulemusel kaitsma ainult Markuuri ja Uriali ning selle tulemusel küttinud suuri kiskjaid nagu hundid ja leopardid , tuleb alustada ka selles osas teavitustööd selgitamaks ka nende ja kõigi ajalooliselt selles piirkonnas elanud loomade olulisust piirkonna jätkusuutliku elukeskkonna säilitamisel.
Tuleb suuremat tähelepanu pöörata prioriteetide seadmisel kõigi hõimude vahelisele koostööle. Ajalugu on näidanud, et mägirahvas on oma kodukoha kaitsmisel aktiivne jätkusuutlik, kuid eeldab otsuste tegemisel oma huvide arvestamist. Ta ei soovi olla vaid vaatleja rollis. Tunnetus, et iga inimene on sõnaõigusega osanik projektis on üks olulisemaid tegureid säästva arengu programmi jätkusuutlikuses. Tuleb leida kompromiss hõimude nägemuste vahel.
Siiani on projekti vedanud erasektor . Valitsuse panus kaitseala säilimisse on küllaltki väike. Ühelt poolt valitsus küll ei ole huvi projekti vastu tundnud, kuid teisalt on inimesed ise peljanud valitsuse sekkumist, kuna tegemis on siiski eramaaga. Valitsuse huvi piirkonna suhtes võib kaasa tuua maa omandi muutumist. STEP kaalub alternatiivina luua ka sihkapitali investeerimisfondi, mis looks võimalused suurendada teadmisi bioloogilise mitmekesisuse ja keskkonnamõju edendamisel.
Kuna projekt on aastate jooksul saanud tunnustavat vastukaja ning on eeskujuks mitmele juba loodud ja loodavatele keskkonnaalastele projektidele, on see märk sellest, et ollakse õigel teel. Tuleb vaid meeles pidada, et projekt on jätkusuutlik vaid siis, kui keskendutakse kohalikele tingimustele ja suudetakse hinnata mõjusid, mida iga protsess endaga kaasa toob. Projekti tulebki suhtuda , kui elukestvasse protsessi, mis ei lõppe mingi kindla eesmärgi saavutamisega.
[ http://www.undp.org.pk/images/publications/Khalti%20Lake%20Survey,Final.pdf ]

3 PAKISTANI MÄRGALADE PROGRAMM

3.1 Programmi eesmärk

PakistanI Märgalade Programm (PWP) Khalti järve piirkonnas Ghizer viidi läbi ÜRO arenguprogrammi (UNDP), toel Pakistani Keskkonnaministeeriumi poolt uurimaks võimalusi mõjutada sotsiaalmajanduslikku ökoloogilist keskkonda. Khalti järv asub 2205 m kõrgusel merepinnast. Uurimise peamine eesmärk oli välja selgitada järvest tulenevate võimalike üleujutuste mõju piirkonnas. 1980. aastal eraldasid liustike sulamisest tekkinud vete mõjul Tudkin Nullah järve tammi purustanud vood Ghizeri jõe kaldal asuva küla muust maailmast umbes ööpäevaks. Selle tulemusena tekkiski uus järv nimega Khalti.
Kuigi kohalikud elanikud on aastasadu teadnud , mida alpijärvedelt oodata võib ja on sellise looduse käitumise omaks võtnud, on nad siiski huvitatud stabiilsest elukeskonnast. Nad näevad järvede negatiivse mõjuna just üleujutuste tagajärjel tekkivatmajanduslikku kaost. Alpijärved toovad piirkonda ka arvestatavat majanduslikku kasu suvise turismi, kalapüügi, ja töökohtade näol. Samas piirab suvine turismihooaeg usulistel põhjustel naiste liikumisvabadust.
Kodanike Ühendus loodab saada teavet, mis võimaldaks märgalasid säilitada looduslikena, kuid seejuures ka üleujutuse piirkonnas stabiilselt põldusid ja karjamaid säilitada. Kuna märgalade programm on küllaltki uus ettevõtmine riigi ajaloos ja inimesed teavad märgalade säilitamisest väga vähe, on uurimus vajalik ka rahva teavitamiseks. Üleujutused toovad endaga kaasa rahva usaldamatuse valitsuse suhtes, kuna riigi abi tagajärgede likvideerimisel on küllaltki piiratud. Uuringu käigus loodetakse leida võimalusi üleujutuste tagajärjel tekkiva kahju vähendamiseks, samas säilitada ökoloogiline mitmekesisus piirkonnas.
Vaatamata üldiselt kuivale kliimale, on Pakistanis 780,000 ha märgalasid, mis hõlmavad 9,7% riigi kogupindalast. Märgalades on mitmete imetajate, lindude, roomajate , kahepaiksete, magevee- ja merevee kalade ülemaailmse tähtsusega elupaigad , millest mõned kuuluvad rahvusvaheliselt tunnistatud ohustatud liikide nimekirja, samas kui mõnede liikide andmed puudulikud.
Märgalade programmi eesmärk oli välja selgitada mägijärvede teket soodustavad tingimused ja sellest sõltuvalt ka nende eluea eeldatav kestus. Samuti oli uurimise eesmärgiks välja selgitada märgaladel elutsevate taime-, looma- ja kalaliikide mitmekesisus ja arvukus ning kaartistada liikide kaitsmise olulisus ülemaailmsest seisukohast. Kuna märgalade piirkonnas on majanduslik kliima ebastabiilne ning sellest tulenevalt ka kohalike elanike elatustase madal, siis oli uuringu eesmärgiks ka leida võimalusi elanike sotsiaalsete ja majanduslike tingimuste parandamise võimaluste väljaselgitamine.
Uuringus osalesid lisaks ekspertidele ka kohalikud elanikud, kelle jaoks oli kuus aastat kestnud projekt oluliseks sissetuleku allikaks. Uuringu käigus koguti nii kohalike elanike tähelepanekuid järvede tekkimisest ja saabuva üleujutuse ohumärkidest, kui ka geoloogilisi ning bioloogilisi materjale analüüside jaoks, kaartistati järv koos valgalaga.

3.2 Programmi analüüs

Järved tekivad liustike sulamise ja mussoonvihmade tagajärjel looduslikesse orgudesse, millel on ees kas looduslik või inimtegevuse tagajärjel moodustunud tamm. Igal aastal lume sulamise ajal tõuseb veetase järves. Kui taseme tõus vastab normaalsele hooajalisele tõusule, suudab loodus järve säilitada st üleliigne vesi voolab üle tammi jõkke tekitades tavapärase suurvee. Sellega on harjunud nii inimesed, kui loomad, kes suudavad toime tulla oma jõududega. Järvede stabiilsemaks muutmisel arvestades külade ja karjamaade paiknemist on ehitatud kanaleid vee juhtimiseks jõgedesse. Katastroofilist mõju avaldavad aga mussoonvihmad koos äikesetormidega, mis toovad endaga kaasa maalihkeid mägedes. Maalihete tagajärjel murduvad järvede tammid ning seetõttu alla küladele langevad vood tekitavad suurt majanduslikku ja ökoloogilist kahju.
Khalti järve valgala pinnas sisaldab peamiselt kiviseid saviliivu, mistõttu sõltub mulla viljakus niisutussüsteemist, samas aga uhub tulvavesi pinnase kergesti minema. Ökoloogiliselt jaguneb piirkond kolmeks kuivas parasvöötmes kasvavad põõsad ja kõrrelised. Puud on enamasti inimkätega istutatud. Põllumajanduses kasvatatakse nisu, maisi, otra , virsiku, aprikoosi ja mandlipuid. Sub-Alpi vöötmes kasvavad puud näiteks kased ja kõrrelised. Selles piirkonnas on levinud peamiselt karjatamine mistõttu metsad on suures osas hävitatud. Alpivöötmes kasvatatakse peamiselt lambaid ja kitsi vabapidamisel.
Piirkond on ka ohustatud taime-, linnu-, ja loomaliigirikas.
Organiseerimatu karjakasvatuse ja klimaatiliste tingimuste tõttu on taimestik suures osas hävinud. Metsade kadumine soodustab nõlvadel maalihete teket.
Võrreldi inimeste tähelepanekuid 1980. aastal toimunud Tudkin Nullah üleujutusele eelnenud ilmale 2006. aasta Khalti järve seisukorraga. Kuna tingimused olid sarnased, siis järeldati, et olulist rolli üleujutuse tekkel mängivad sademete hulk mägedes, liustiku kalle, tammi materjal ja ülearuse vee ärajuhtimine järvest. Kui 1980. aastal oleks see info olemas olnud, oleks ilmselt suudetud ära hoida nii ulatuslik üleujutusest tingitud kahju. Üleujutus tekitas lisaks majanduslikule ja sotsiaalsele kahjule ka ökoloogilise katastroofi. Tekkinud Khalti järve põhjas võib talviti selge järvevee tõttu näha üleujutatud metsa.
Kuigi järvistu tekke järel on paranenud nii mullastiku niiskus, kui ka klimaatilised tingimused põllumajandusega tegelemiseks ei ole selle majandusharu kasvu piirkonnas märgata, pigem on see langenud toimetulekupiiril virelemiseni. Põhjuseks on inimeste psühholoogiline ebakindlus . Nad mäletavad väga selgelt aega, mil vesi pühkis minema nende kodud , põllud ja viljapuuaiad ning lõikas küla muust maailmast ära.
Vastukaaluks põllumajanduse vähenemisele on piirkonnas turism ja kalandus tõusvas joones arenenud. Järv meelitab aastas ligi tuhandeid turiste, mis mõjutab külaelanike sissetulekut ning sotsiaalset suhtlemist. Turismihooajal turistidega töötades on kohalikud omaks võtma hakanud välismaiseid riietumisstiile, haridusele rohkem tähelepanu pöörama. Naised leiavad, et nende elu on muutunud kergemaks kuna raske põllutöö asendus tunduvalt kergema teenindusega . Samas on läänelik elustiil vastuolus kohalike traditsioonide ja uskumustega. Vanemate inimeste silma riivab suvitavate turistide napp riietus. Ära on jäänud traditsioonilised on naiste jõeäärsed ühised pesupesemised jutuajamised. Teede rajamisega on sõidukite arv ja kiirus suurenenud, mis samuti häirib tavapärast elu.
Koos järve tekkega on ka kliima muutunud. Talvel langeb temperatuur miinuskraadidesse. Seetõttu on suurenenud külmetushaiguste osakaal. Samuti on suurenenud õhuniiskus, mis toob kaasa erinevate haiguste sagenemist.

3.3 Uuringu järeldused

Tukdin Nullah järve tammi purunemisel tulvaveega liikus ökoloogiline praht mööda Ghizeri jõge Khalti orgu ning plokeeris väljapääsu. Uus Khalti järv tekkis mussoonvihmade tippajal juulikuus. See sündmus muutis kohalike elanike elu kardinaalselt. Kuna üleujutuse ajal jäi kohalike hinnangul valitsuse abi minimaalseks, siis kardavad nad ka tulevikus samalaadse õnnetuse puhul riigi huvipuudust.
Traditsiooniline maaharimine ja karjakasvatus on seoses järve alla jäänud maadega ja hirmuga veelkord kõik kaotada asendunud kalapüügi ja turismiga. Naiste töö on füüsiliselt kergemaks muutunud ja sissetulekud kasvanud, kuid kultuurilisi käitumismalle arvestades, tunnetavad naised piirangut oma liikumisvabadusele.
Uurimist vajab veel üleujutuste esinemise sagedus. Suuremat tähelepanu tuleb pöörata inimestele turvatunde pakkumisele just valitsuse poolt. Kohalikke elanikke tuleb ka edaspidi kaasata loodusvarade kaitse ja säästva arengu projektidesse. Tuleb tõsta inimeste teadlikkust ökoloogiliste väärtuste osas. Teavitustööd tuleb teha ka valitsusasutuste seas märgalade olulisuse hindamisel. Kuna Khalti järve piirkond kuulub valdavalt eraomandisse, kuid kogu piirkond ei suuda ennast turismi ja kalandusega ise ära majandada on riigi osalemine märgala säilitamisel oluline.
http://www.undp.org.pk/images/publications/Khalti%20Lake%20Survey,Final.pdf

4 KOKKUVÕTE

Riigi osalus keskkonnaprojektides võrreldes erasektoriga on suhteliselt tagasihoidlik . Erasektor seevastu teeb tihedat koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega. Kohalikel elanikel on tugev omanditunnetus ning nad väärtustavad kõrgelt looduskaitset. Loodusvarade säästva kasutamise juhiseid saavad nad peamiselt hõimujuhtidelt, kellel on kohalike seas tugev autoriteet.
Suur osa elanikkonnast elab toimetulekupiiril kuna kliimatilised tingimused ei soosi investeerimist põllumajandusse. Samuti on maapiirkondades elavate inimeste haridustase madal, mis on tingitud õpetajate puudusest.

KASUTATUD KIRJANDUS

[ http://www.undp.org.pk/youth-and-the-environment.html ]
[ http://www.undp.org.pk/environment-and-energy.html ]
http://www.undp.org.pk/images/publications/Khalti%20Lake%20Survey,Final.pdf