Rippsild (0)

TARTU ÜLIKOOL
LOODUS- JA TEHNOLOOGIATEADUSKOND
Ökoloogia ja maateaduste instituut
Geograafia osakond
Referaat aines transpordigeograafia
Rippsild
Kaiti Vasiljeva
Juhendaja : Tiia Rõivas
Tartu 2014
Sisukord

Sissejuhatus 3
1.Rippsild 4
1.1 Akashi Kaikyo rippsild 8
1.2 Roosisaare rippsild 10
Kasutatud kirjandus 14

Sissejuhatus

Kõige esimeseks sillaks maailmas võib pidada üle jõe varisenud puud ehk nn primitiivsilda, mis võimaldas kuiva jalaga saada teisele kaldale. Keeruline on määratleda sildade ehitamiskunsti tekkemaad, kuna seda hakati viljelema maailma eripaigus suhteliselt üheaegaselt, nagu näiteks Kesk-Ameerika, Kaug- ja Lähis-Ida ning Vana Egiptuse ühiskondades. Ajaloolased arvavad, et esimene inimese poolt ehitatud sild rajati üle Niiluse 2650 ema Vaarao Menese ajal (Matve 1978).
Samamoodi pole täpselt teada millal esimene sild Eestisse ehitati. Arvatakse, et sillaehituskunst jõudis Eesti aladele 13. sajandi paiku ristisõdijate vahendusel. Esimesena kirjeldas tolle aja kindlustesse viivaid sildu Läti Henrik. Eesti sillaarhitektuuri pärliks peetakse 1784 . aastal ehitatud praeguse kaarsilla asukohal paiknenud Tartu kivisilda. 20. sajandi alguseni ehitati Eestis peamiselt puu- ja kivisildu, mis sajandi lõpu poole asendusid raudbetoon sildadega. Antud sajandi lõpus hakati rajama ka rippsildu, kuid neid on võrreldes teiste sillatüüpidega vähe (Rääsk 2006). Eesti Tehnikakõrgkooli üheks rajaks ja silmapaistvamaks sillainseneriks peetakse Ottomar Madisoni ( 1879 - 1959 ) ( Aare 2008).
Töös antakse ülevaade rippsilla tüübist ning ajaloost. Lähemalt on juttu Akashi Kaikyo ja Roosisaare rippsillast. Need sillad valiti, kuna esimene on maailma ja teine eesti pikim rippsild. Samuti paikneb Roosisaare sild autori kodukohas Võru linnas. Akashi Kaikyo sillal on suur transpordigeograafiline tähtsus, teenindades 23 000 autot igapäev ning ühendades Jaapanit sisemaaga. Roosisaare rippsild on seevastu oluline jalakäijate seisukohast , võimaldades Võru linnast pääseda Roosisaare puhke- ja suvilapiirkonda.

Rippsild

Arvatakse, et rippsildu hakati ehitama esimesena enam kui 4000 aastat tagasi Hiinas, Indias ja mujalgi Aasias (Vikipeedia, Sild). Mõnede allikate andmetel peetakse rippsildade sünnimaaks aga Hiinat, kus rajati silmapaistvaid kuni 120 m pikkusi rippsildu juba 221 ema (Matve 1978). Sillad erinesid peamiselt trossimaterjali poolest, milleks kasutati algselt taimede kiust tehtud nööri, rotangpalmi, bambust, nahka aga ka teraskette. Leidub tõendeid, et muistses Hiinas kasutati Xilini kuristiku ületavate sildade kanduritena ka teraskette. 90ndaid võib pidada suurte sildade ehitusbuumi ajaks, mil ehitati palju ripp - ja vantssildu. Rippsild on ainus sillatüüp, mille sildeava on võimalik ehitada üle ühe kilomeetri. Selliseid sildu oli maailmas 20. sajandi lõpuks ligikaudu 20. Rippsilda peetakse oma suurejooneliste mõõtmete ja elegantse väljanägemise tõttu sildade kuningannaks. Esimene rippsild üle 1 km sildega valmis 1931 . aastal. Selleks oli George Washingtoni sild New Yorgis (peaava 1067 m). Pikim rippsild Akashi Kaikyo ehitati sama aastatuhande lõpus (1998. aastal) Jaapanis , mille peaava ulatus peaaegu 2 kilomeetrini (1991 m) (Virola 1999).
Euroopasse jõudis rippsilla idee Hiinast arvatavasti Varrantiuse jutustuse kaudu 17. sajandi alguses. Infot esimeste Euroopa sildade kohta on vähe. Arvatakse, et esimene sild ehitati Euroopas alles sajand hiljem 1741. aastal üle Teesi jõe. Kettidega ülesriputatud sild oli mõeldud jalakäijatele ning selle ava laius oli 21 m. Seda peetakse ka esimese rippsillaks, mille tarindusskeem vastas tänapäeva omale (silladekk rippus sepistatud ahelalülidest koosneval ketil). Varasematel oli käigutee kinnitatud vahetult kandeköiele ja järgis rippjoont. Esimesed suuremad sillad ehitati Ameerikas Philadelphias 1809 (74 m) ja 1816 (124 m). Rippsildade ehitustehnilised lahendused ja väljendusviis ajendasid insenere üha pikemaid sildu projekteerima. Inseneride hea töö tulemusena ehitati 1827. aastal üle tormise Menai väina sild (kogupikkus 353 m, rippava suurus rekordiliselt 177 m). Torm küll lõhkus silla puittee katet , kuid sild püsis. Menai silda peetakse tolle aja üheks õnnestunumaks rippsillaks. Eesotsas Telfordiga saavutasid inglise insenerid väga kõrge tehnilise taseme, et nende projekteeritud sillad muutusid ekspordiartikliteks üle kogu maailma.
19. sajandi keskpaigaks olid rippsildade peamised eelised ja puudused teada. Selleks ajaks oli tekkinud ka teatud kahtlused rippsildade turvalisuse osas. Peamiselt süvendas umbusku rippsildadesse nende purunemine paljudes kohtades (nt Berwiki inglismaal, Nassu Saksamaal, Roch Benhardi Prantsusmaal ja Tacoma Narrowsi sild USAs). Lisaks vähendasid huvi rippsildade ehituse vastu uued teadmised, ehitusmehaanika, tugevusõpetuse ja matemaatika areng ning terase kasutamine ning esile kerkisid konsool - ja kaarsillad. Ameeriklased seevastu aga hakkasid otsima uusi võimalusi rippsildade jäigastamiseks, et katta suuremaid alasid ning võimaldada ka sillale rongiliiklust. Sildu tugevdati jäigastustalade ja kaldvantidega, et pidurdada pikivõnkumist ja saavutada suuremat stabiilsust. Samuti suurendati silla laiust, et tagada põikjäikus. Suureks väljakutseks Ameerikas sai Niagara joa kuristikku ületava silla ehitus. Silla projekteerijaks oli Roebling, keda peetakse rippsildade ehituse isaks. Ta töötas välja parima tarnidussüsteemi, jäiga sõidutee ja neid omavahel ühendava ripptrosside süsteemi ning lõi täpse arvutusteooria. Tema tippsaavutuseks võib pidada Brooklyni silda (ehituse lõpetas tema poeg), mis oli 43 aastat maailma pikim rippsild. Järgmise suurkujuna rippsillaehituses kerkis esile O. H. Ammann, kes projekteeris Bayonne, Priboroughi, Verrazano-Narrowsi silla (4,8 km, 1300 m rippava, 6 sõidurada kummalgi korrusel) (Matve 1978).
Rippsilla iseloomulikus tunnuseks on see, et tema liiklust kandev osa ripub. Selleks kasutatakse tavaliselt trosse või kette (algselt kasutati nööri ja teisi materjale), mis tõmmatakse pinge all üle takistuse ning ankurdatakse maasse. Lisaks on olemas ka teine rippsilla tüüp – iseankurduv rippsild, mille puhul peatrossid kinnitatakse peatalade külge. Antud tüüpi rippsildu on suhteliselt vähe ehitatud (Silla ehitamine 2009).
Rippsilla peamised osad (joonis 1) on:

• Tugipostid ehk püloonid (towers), mille ülesandeks on hoida trossi üleval.
  
• Ankrud (anchorages), mille ülesandeks on hoida trossi pinge all ja jaotada selle koormust ühtlaselt. Nad paiknevad mõlemal pool silda ning on tavaliselt valatud betoonist.
  
• Silladekk (deck), mis moodustub sillataladest ning millel toimub liiklus .
  
• Peakaablid (main cables), mis ulatuvad ühest ankrust üle tugipostide teise ankrusse. Tornidel läbivad nad kaablisadulaid (cable saddle). Peakaablid on ühendatud silladekiga riputidega (suspender cables).
  
• Riputid (suspender cables) on tavaliselt rippkaablid, kuid kasutatakse ka jäiku vardaid, mis kinnitavad silladeki peakaabli külge. Nende peaülesandeks on kanda suur osa silla koormusest (Silla ehitamine 2009; WSDOT 2005).
  

Joonis 1. Rippsilla peamised osad (WSDOT 2005).
Tabel 1. Rippsilla eelised ja puudused (Silla ehitamine 2009; Matve 1978).
Rippsilla eelised
Rippsilla puudused
Võimalik ehitada suhteliselt pikana võrreldes teiste tüüpidega.
Puudub jäikus, mistõttu võib see muutuda halva ilma korral (nt tugev tuul) liiklusele ohtlikuks. On esinenud mitmeid rippsildade purunemisi.
Võimaldab jätkata (vee) liikluse toimumist silla all.
Liiklusest tingitud jõu mõju sillale ei ole tasakaalustatud ning seega ei ole kõige sobivam rongiliikluseks.
Ehitamine ja konstrueerimine on suhteliselt kerge. Ehituseks pole vaja lisatoestust, mis võimaldab rippsildu rajada üle sügavate kurude ja kuristike, kus toestamine alt ei ole võimalik.
Liiga suurte rippavade ehitamine nõuab rohket stabiliseerimist.
Tänu painduvale konstruktsioonile peavad paremini maavärinatele vastu kui teised sillatüübid.
Suhteliselt odav ehitada ning silla montaaž mugav ja kiire.
Maailma tuntumad rippsillad:

• Akashi-Kaikyo –Jaapanis paiknev maailma pikim rippsild, mille kogupikkus on 3911 meetrit (pikim sillaava 1991 meetrit).
  
• Unioni sild – paikneb Inglismaa ja Šotimaa vahel Tweedi jõel ning on maailma vanim sepsitatud rippsild, mis on siiani kasutuses. Sild ehitati 1820. aastal ja selle pikkus on 137 meetrit (Vikipeedia, Rippsild)
  
• Brooklyni sild – Ameerika üks kuulsamaid sildu asub New Yorgis ja ühendab omavahel Manhattani ja Brooklyni (Matve 1978).
  

Joonis 2. Vaade maailmakuulsale Brooklyni sillale ( visit -New- York -City.com).

• Tacoma Narrowsi sild – kurikuulus rippsild, mis 1940. aastal purunes tugeva tuule tõttu. Silla purumine õnnestus saada ka filmilindele (Vikipeedia, Rippsild)
  

• Aizhai sild – maailma kõrgeim rippsild Hiinas, mille kõrguseks maapinnast on 335,9 meetrit (joonis 3).
  

Joonis 3. Vaade maailma kõrgemale rippsillale Hiinas (Keija 2012).
Tabel 2. 10 pikimat rippsilda maailmas ( Kinki Regional Development Bureau 2002).
Koht
Sild
Peaava pikkus
Riik
Aasta, mil valmis
1
Akashi Kaikyo
1991 m
Jaapan
1998
2
Great Belt East
1624 m
Taani
1998
3
Humber
1410 m
UK
1981
4
Jiangyin
1385 m
Hiina
1999
5
Tsing Ma
1377 m
Hiina (Hong Kong )
1997
6
Verrazano Narrows
1298 m
USA
1964
7
Golden Gate
1280 m
USA
1937
8
Hoga Kusten
1210 m
Rootsi
1997
9
Mackinac
1158 m
USA
1957
10
Minami Bisan-Seto
1100 m
Jaapan
1988
Eestis on rippsildu võrreldes teiste sillatüüpidega suhteliselt vähe ehitatud. Eesti rippsillad on mõeldud tavaliselt jalakäijatele. Seevastu maailmas aga eelistatakse rippsildu sageli just suurte autoteedena ( Ammas 1997). Kuulsaim sild Eestis on 1931. aastal Viljandi lossimägedesse paigaldatud rippsild (Vikipeedia, Viljandi rippsild). Lisaks leidub rippsildu veel Vääna-Jõesuus, Kosel, Saha- Lool , Keila -Joal, Pirita jõel (Vikipeedia, Rippsild).

1.1 Akashi Kaikyo rippsild

Teised nimed: Pärlisild ( Pearl bridge )
Asukoht: Jaapan
Silladekk: 6 sõidurada
Projekteerija : Satoshi Kashima
Kogupikkus: 3911 m
Polüoonid: kaks peatorni
(282,8 m)
Sildeavad: 3 ava, (peava 1991 m ja ääreavad 960 m)
Kõrgus veepinnast: 65,7 m
Ehituse aeg: 1988-1998 (10 aastat) Joonis 4. Akashi-Kaikyo sild (Yokogawa Bridge Corp ).
Avatud: 5. aprill 1998
Maailma pikim rippsild (3911 m) Akashi Kaikyo asub Jaapanis ning on tuntud ka Pärlisillana. Ta ühendab Honshu piirkonnas paikneva Kobe linna Awaji saare Iwaya linnaga. Sild on ehitatud üle Akashi väina ning mööda silda kulgeb Honshu-Shikoku paljudest kiirmaanteedest (Wikipedia, Akashi Kaikyo bridge). Akashi väin on üks aktiivseima kasutusega meretee maailmas, kus tehakse üle 1400 laevareisi päevas ( Cooper 1998). Antud rippsild kuulub Honshu-Shikoku sildade projekti, mis ühendab endas kolm suurt Jaapani kiirtee marsruuti. See sildadesüsteem on vajalik, et tagada hea ühendus Jaapani ja sisemandri vahel. Akashi Kaikyo sild asub Kobe-Awaij-Naruto kiirtee marsruudil, kus paikneb ka teine rippsild Onaruto sild üle Naruto väina (Wikipedia, Honshu-Shikoku bridge project ).
Varem toimus liiklus Awaji saare vahel praamidega. Akashi väina puhul on tegemist suhteliselt ohtliku veeteega ning seal esinevad tihti tormid. 1955. aastal aset leidnud õnnetuses uppus kaks praami ning 168 inimest sai surma. Juhtunu andis tõuke Jaapani valitsusele hakata planeerima turvalisemat väina ületamist. Esialgselt planeeriti ehitada raudtee - ja maanteesild, kuid valmis ehitati ainult maanteesild 6 sõidurajaga (Cooper 1998). Enne silla ehitust viidi läbi aasta vältel erinevaid katseid ja teste erinevate mudelitega, et tagada silla parim kvaliteet ning vastupidavus ilmastikuoludega. 1989. aastal alustati silla kahe torni ehitusega (282,8 m). Nad olid valmides peaaegu sama kõrged nagu Eifeli torn ning vastupidavuseks prognoositi 200 aastat. Samuti olid tornid disainitud painduma vastvalt ilmastikuolude muutustele ( Ryan 2009). Silla ehituse kogumaksumuseks oli 500 biljonit jeeni, millest osa eeldatakse tagasi saada sillateemaksu kaudu. Silda ületab päevas umbes 23 000 autot (Wikipedia, Akashi Kaikyo bridge). Silla ehitamisest võttis osa 2 miljonit töölist. Rippsilla rajamiseks kulus kokku 181 000 tonni terast ja 1,4 miljonit kuupmeetrit betooni. Kasutatud terastrosside pikkus võrdus 7 maailmakera ümbermõõduga (Ryan 2009). 17. jaanuaril 1995. aastal toimus Kobe maavärin, mille epitsenter jäi täpselt silla kahe torni keskele . Tänus sellel laienes algne silla peaava 1 meetri võrra (1990-lt 1991-le meetrile). Muid kahjutusi maavärinaga ehitusjärgus olevale sillale ei kaasnenud (Structurae). Akashi Kaikyo puhul on kasutatud uudset hooldustehnoloogiat, milleks on kuiva õhu sissevoolusüsteem. Antud süsteem kaitseb peakaableid korrosiooni eest (Honshu-Shikoku Bridge Expressway Company).
Joonis 5. Akashi Kaikyo silla konstruktsioonimudel (Sumitomo Group Public Affairs Committee 2014).
Akashi Kaikyo sillal on kolm sildeava, millest peaava on 1991 meetrit lai ning teised 960 meetrit laiad (joonis 5). Sild on võimeline taluma tuult kuni 80 m/s, 8,5 magnituudiseid maavärinaid ning karme merehoovusi. Silla pikkus võib päeva jooksul varieeruda 2 m ulatuses tänu ilmastikuoludele (kuumus). Kasutatud terastrossides on kasutatud terastraate kogupikkuseks on 300 000 km. Maailma pikimat silda ehivad 1737 valgustuslampi. Peakaablitel paiknevad värvilised valgustid (roheline, sinine ja punane) võimaldavad erinevaid valgusmängude kombinatsioone luua, mida kasuatatakse erinevate tähtpäevade või muude sündmuste ajal (joonis 6) (Wikipedia, Akashi Kaikyo bridge).
Joonis 6. Valgustatud Akashi Kaikyo sild õhtusel ajal (Life Around Us 2012).

1.2 Roosisaare rippsild

Asukoht: Eesti, Võru linn
Silladekk: 3 m laiune jalgtee
Hooldaja: Võru linn
Projekteerija: Jaan Linno
Kogupikkus: 110 m
Polüoonide kõrgus: 10,4 m
Sildeavad: 3 tükki, peaava 60 m, kõrvalavad 20 m.
Ehituse aeg: 7 kuud
(25. Mai 1998 kuni 22. detsember 1998) Joonis 7. Vaade roosisaare sillale (Tohver 2010).
Ehitaja: AS Via Point
Avati: 23. Detsember 1998
Roosisaare jalakäijate rippsild asub Võru linnas Tamula järve loodeosas nn järve kaelal , millest lähtuvad Vahejõgi ning Tamula- Vagula kanal, mis viivad oma veed Võhandu jõkke (Tamm, Laursoo, Moisto ja Annus 2011). Sillalt avaneb kaunis vaade linnale ja järvele. Roosisaare sild ühendab Võru linna ja Tamula järves asuva Roosisaare poolsaare (Võru vald) (Puhkaeestis.ee) Roosisaare silla puhul on tegemist eesti pikima rippsillaga (Geoview.info). Roosisaare silla on projekteerinud OÜ Maanteeprojekti sillainsener Jaan Linno. Rippsild on on kolmeavaline, millest peaava on 60 m ja äärmised avad 20 m. Silla kogupikkus on 111 m ning püloonide kõrguseks on 10,4 m. Kandetrosside ripe on 8 m ja silla jalgtee on vertikaalse paraboolse kõverusega ning 1,5 m tõusuga (Idanurme & Idnurme 2007). Silladeki laiuseks on 3 meetrit, et seda saaksid vajadusel kasutada kiirabi - ja politseiautod, teistele mootorsõidukitele on sild suletud (Tootsen 1998 b). Hoolimata keelust on ikka leidunud rikkujaid, kes autoga üle silla sõitnud. Autoliikluse takistuseks on rajatud nii valle kui metallist tõkkeid (Breidaks 2002). Mõned saareelanikud on soovinud silla ümberehitust, et võimalik oleks autoga üle sõita. Kohalik elanik Silja Suija aga on selle vastu ja ütleb, et kui sild oleks avatud ka autodele, siis hakkaks suve perioodil autodega poolsaarele suvitajad voorima. Linnavalitsusel silda ümber ehitada ei ole plaanis ( Suviste 1999).
Roosisaare sillast rääkides ei saa mainimata jätta Roosisaart. Roosisaar on poolsaar Võrus, mis eendub  Tamula järve kirdekaldal (Vikipeedia, Roosisaar). Arvatakse, et kunagi moodustas Tamula järv koos oma sõsarjärvega Vagula ühise veekogu ning Roosisaar oli saar. Tänu veeseisu alanemisele eraldusid järved ning saarest sai poolsaar (Pullat 1984). Roosisaarel olla asunud kunagi muinasaegne asulakoht (Puhkaeestis.ee). Asula juhusliku avastamisega on seotud Võru fotograaf Ida Kepnik, kes kaotanud 1938. aastal järve kuldsõrmuse ( Ploom 1968). Sõrmust kaldaäärsest veest otsides , sattunud ta aga erinevate üksikute luude peale (Ots 2001). Juba samal aastal toimusid väljakaevamised ning avastati hilisneoleetikumi asulakoht ja kalmistu ( Kenk & Ploom 1972). Noorema kiviaaja asulakoha vanuseks loetakse 3500-6000 aastat (Kabun 2007). Arvatakse, et tollane asulakoht Roosisaare poolsaarel paiknes kaubavahetusteede olulises sõlmpunktis (Ots 2001). Teaduslikult on Roosissart uuritud 1942-43, 1955-56, 1961 ja 1968 (Pullat 1984). Samuti toimusid uues väljakaevamised vahetult enne uue silla ehitust 1998. aastal, kuid uusi avastusi ei leitud (Breidaks 1998). Seniste väljakaevamiste käigus on leitud kivist ja luust tööriistu, vaiaotsi, kammkeraamikat, nöörkeraamikat, riptaseid, merevaigust ehteid , loomaluid (ürgveis, kilpkonn, metskass jt) ning 24 inimese luustikud (Kenk & Ploom 1972). Tamula rand on üks Eesti rikkalikumaid muinasajast pärit säilmete leiukohti. Kuna muistised on jäänud turbakihti, siis on nad väga hästi säilinud. Näiteks on sealt leitud ühed Eesti paremini säilinud inimluud (Breidaks 1998).
Esimene kirjalik märge Roosisaare silla eelkäijast pärineb 1920ndatest, mil puidust sild viis üle Võhandu jõe (arvatavasti mõledud praegust Vahejõge, mis ühendab Tamula järve Võhandu jõega, kuna silla taamal paistab Võru linn, seega ei saanud sild olla kaugemal paikneval Võhandu jõel). Silla nimeks oli Itaalia sild, kuna sillatagust puhkepiirkonda kutsuti Võru Itaaliaks (joonis 8). Sild oli ehitatud puidust ning paiknes praeguse silla asukohast kaugemal paremal (Toomik 2007).
Joonis 8. Vaade Itaalia sillale (Toomik 2007).
Kahjuks pole teada, kuna antud sild hävis. Järgmine teadaolev sild Roosisaarel (pigem vaiadele kinnitatud laudtee) on teada 1950ndatest. Ajalehes Töörahva Elu pöördus murelik saareelanik linna poole palvega ohtlik laudtee asendada uuega. Murekirjale vastas Võru linna kommunaalmajanduse osakonna liige S. Jaagomäe, kes ütles, et Roosisaare laudtee-sild ehitati 1950datel saareelanike poolt, kes hoidsid ka silda korras. Sellega viitas ta, et linnal ei ole raha ja võimalusi, et 1976. aastaks lagunenud silda kapitaalselt remontida. Ta lisas , et linna pääsemiseks võiks kasutada maanteed. Perspektiiviks on raudbetoon silla rajamine üle võhandu jõe Roosisaarele. Praeguse silla parandamiseks eraldab täitevkomitee puitmaterjali, kuid silla korrashoiu eest peaksid saareelanikud ise hoolistema. Antud artiklist võib järeldada, et linnal huvi silla korrashoiu vastu ei olnud (Kiriling 1976). Vaatamata linna vähesele huvile ja toetusele ehitati laudtee uuesti saareelanike poolt. Roosisaare laudtee-purdest on jäädvustatud mitmeid pilte, mis on kättesaadavad Võrumaa muuseumis . Allolev foto (joonis 9) on tehtud sild-purdest vahemikul 1970-1980 (Eesti Muuseumide Veebivärav).
Joonis 9. Purre Roosisaarel (Eesti Muuseumide Veebivärav).
Ivask (1976) on kirjutanud, et Roosisaarele võis saada romantilise vaiadele rajatud laudraja kaudu. Roosisaarel võtab Teid vastu tähis, mis märgib kunagist kiviaja asulakohta. Peamiselt mindi üle laudtee, et imetleda kaunist vaadet linnale. Roosisaarel aga käidi ka puhkamas ning osaleti jahimeeste võistlustel. Arvatakse, et kunagine laudtee olnud justkui värav, mida kasutasid jalutajad-loodusnautijad, marjulised-seenelised ning isegi kalamehed , kes käisid sillalt või selle ümbrusest kala püüdmas (Kivioja 1966). Laudteed on korduvalt korrastatud Roosisaare ja Vagula elanike poolt. 90ndate lõpuks oli purre jällegi niivõrd lagunenud ja ohtlik, et enam polnud seda võimalik kasutada. Alternatiivina sai Roosisaarele pääsemiseks kasutada maanteed. Mööda teed võlsi või Kubija kaudu ringiga minek pikendas teed aga 5-10 km (Tootsen 1998 a).
Joonis 10. Roosisaare lagunenud sild-laudtee 1998. aastal (Tootsen 1998 a).
1997. aastal kohtusid Võru linna ja valla esindajad, et arutada uue silla rajamist. Konkursile laekus kaheksa erinevat sillaskeemi: liimpuitsild, ümarpuidust kolmnurkne karkassild, raudbetoonist talasild, raudbetoonist plaatsild, terastalasild puitlaudisega, puitsild, vantssild ja rippsild (Roosisaare silla sünnilugu 2003). Valituks osutus rippsild, mille valikut põhjendas toonane Võru linnapea sellega, et see sobib maastikuga ning muudab rannajoone huvitavamaks (Ammas 1997).
Roosisaare silla ehitajateks kandideerisid kolm firmat (AS Via Point 4,98 miljonit krooni, AS EMV 5,28 miljonit krooni ning AS Laarmann & Co 5,88 miljonit krooni) (Breidaks 1998 a). Silla ehitajaks valiti Võru Linnavalistuse poolt odavaima pakkumise teinud AS Via Point. Kogu ehitus oli keerukas sealse soise ja ebakindla pinnase tõttu, mis tõttu lükkus silla valmimine mitu kuud edasi. Samuti läks ehitus esialgsete arvestuste kohaselt 1,6 miljonit krooni rohkem maksma (Breidaks 1998 b). 2007. aasta kevadel avastati, et silla üks terastala on vajunud ja toetub veel mõne sentimeetri jagu betoonsambale. Realselt ohtu silla kokkukukkumiseks ei täheldatud. Vajumise põhjuseks leiti halvad geoloogilised olud. Sillal teostati hooldustööd 2007. aasta esimesel poolaastal (Breidaks 2007 a). Silla remont läks maksma 300 000 krooni (Breidaks 2007 b). Pärast 2007. aasta hooldustöid on sild püsinud kasutuskõlblik kuni tänaseni.
1999. aastal pärast värske Roosisaare silla avamist, kirjutas Veiko Märka lõbusa silla sünniloo. Kunagi ammu umbes 4000 aastat tagasi olla Roosisaarel saarevanema ametit pidanud Roobert . Kuna tal olla rauast pea, siis hakati teda juba nooruses kutsuma Raua-Roobertiks. Vanemas eas, kaitsesid teda roostetamise eest nikeldatud harjasjuuksed ja kroomterasest vuntsid. Silmadeks olid tal toomemarjad, mis särasid pimedas öös ja meelitasid noori neidusid. Tema valitsemise ajal edenes elu saarel hästi, sellest õnnepõlvest ja tublist vanemast levisid kuuldused ka kaugemale. Võrumaa rahvas on küll pikatoimega, kuid jõudis 3000 aasta jooksul arusaamisele, et Roobertist võiks olla ka kasu. Läks veel tuhat aastatki ning lõpuks otsustati Roobert maavanemaks kutsuda. Roobert oli lahkesti nõus aga, et ta ka saarlasi saatuse hooleks ei tahtnud jätta, ehitas ta üksipäini oma jõuga Roosisaare ja Võru linna vahele rippsilla. Silla üks ots oli kinnitatud vikerkaare, teine kuu külge. Öösiti käisid haldjad sellel kiikumas ning kannelt mängimas. Selleks, et haldjaid mitte ehmatada, keelas Roobert autoliikluse ning ühendus võru linna ja Roosisaare vahel oli nüüd vaid ühe jalutuskäigu kaugusel (Märka 1999).
Joonis 11. Valgustatud Roosisaare sild ööhakul (Tohver 2009)

Kasutatud kirjandus

Aare, J. 2008. Sillaehitajad ajas ja ruumis. Tallinn: Argo .
Ammas, A. 1997. Võru üllatab tuleval suvel rippsillaga. http://epl.delfi.ee/news/eesti/imidzh-voru-ullatab-tuleval-suvel-rippsillaga.d?id=50749519 05.04.2014
Breidaks, A. 1998 a. Roosisaare silda pürgib ehitama kolm firmat. Võrumaa Teataja , 14. aprill (nr 42).
Breidaks, A. 1998 b. Roosisaare silla ehitab AS Via Pont . Võrumaa Teataja, 30. aprill (nr 49).
Breidaks, A. 1998. Roosisaare uus sild sai õnnistuse. Võrumaa Teataja, 14. mai (nr 54).
Breidaks, A. 2002. Roosisaare sild saab uued tõkked autode läbisõidu tõkestamiseks. Võrumaa Teataja, 14. mai (nr 55).
Breidaks, A. 2007 a. Roosisaare silla üks tala vajub. Võrumaa Teataja, 22. märts (nr 33).
Breidaks, A. 2007 b. Roosisaare sild läheb remonti. Võrumaa Teataja, 9. juuni (nr 65).
Cooper, D.J. 1998. World´s Longest Suspension Bridge Opens in Japan . https://www.fhwa.dot.gov/publications/publicroads/98julaug/worlds.cf m 05.04.2014
Eesti Muusuemide Veebivärav. Foto: Purre Roosisaarele, VK F 1507:18F, Võrumaa Muuseum . http://www.muis.ee/museaalview/1082364 05.04.2014
Geoview.info. Roosisaare sild. http://ee.geoview.info/roosisaare_sild,70528648w 05.04.2014
Haridus - ja teadusministeerium. 2009. Silla ehitamine: õppematerjal. http://www.real.edu.ee/tehnoloogia/yritused/projekt3_1/ylesanne_t.pdf 05.04.2014
Honshu-Shikoku Bridge Expressway Company. Introduction of Akashi-Kaikyo Bridge. http://www.jb-honshi.co.jp/english/bridgeworld/bridge.html 05.04.2014
Idanurme, J. & Idanurme, S. 2007. Roosisaare rippsilla ekspertiis. Võrumaa Muuseum.
Ivask, A. 1976. Võru: tutvustaja . Tallinn: Eesti Raamat.
Kabun, K. 2007. Arheoloogid sukeldusid iidset Tamula asulakohta uurima . Võrumaa Teataja, 26. mai (nr 59).
Keija, Z. 2012. Aizhai Birdge offically opens to traffic . http://www.ecns.cn/cns-wire/2012/04-01/11807.shtml 05.04.2014
Kenk, V. & Ploom, E. 1972. Võru rajoon . Tallinn: Eesti Raamat.
Kinki Regional Development Bureu. 2002. World- class Projects in the Kinki Region. http://www.kkr.mlit.go.jp/en/topics_akashi.html 05.04.2014
Kiriling, S. 1976. Mis saab Roosisaare sillast? Töörahva Elu, 29. juuli (nr 90).
Kivioja, F. 1966. Roosisaarest ja muust , mis sellega ühendas. Töörahva Elu, 26. märts (nr 37).
Life Around Us. 2012. Birdge Akashi Kaikyo. http://lifeblog79.blogspot.com/2012/01/bridge-akashi-kaikyo.html 05.04.2014
Matve, H. 1978. Sillad läbi aegade. Tallinn: Valgus.
Märka, V. 1999. Roobert, Roosisaar ja rippsild. Võrumaa Teataja, 23. jaanuar (nr 3).
Ots, M. 2001. Muinasasulakoht Roosisaarel tõotab uusi avastusi. Võrumaa Teataja: Elu, 1. september (nr 99).
Ploom, E. 1968. Kiviaja asulas algasid kaevamised. Töörahva Elu, 13. juuli (nr 82).
Puhkaeestis.ee. Roosisaare sild. http://www.puhkaeestis.ee/et/roosisaare-sild 05.04.2014
Pullat, R. 1984. Võru linna ajalugu: monograafia. Tallinn: Eesti Raamat.
Roosisaare rippsilla sünnilugu. 2003. Buklett : Fotonäitus Sillalugu – roosisaare rippsilla lugu fotos . Võru Kultuurimaja kannel.
Rääsk, M. 2006. Eesti sillad=Brücken in Estland =Bridges in Estonia. Tallinn:Tänapäev.
Ryan, V. 2009. The Akashi-Kaikyo Suspension Bridge – Japan. http://www.technologystudent.com/culture1/akashi1.ht m 05.04.2014
Structurae. Akashi Kaikyo Bridge. http://structurae.net/structures/data/index.cfm?ID=s0000001 05.04.2014
Sumitomo Group Public Affairs Committee. 2014. Akashi kaikyo Bridge and Advanced Technology: Dream Becomes Reality in the World´s Longest Suspension Bridge. http://www.sumitomo.gr.jp/english/discoveries/special/74_02.html 05.04.2014
Suviste, M. 1999. Võru Sillaskandaal. Sõnumileht, 27. jaanuar (nr 21).
Tohver, T. 2009. Tee Roosisaarele. http://nagi.ee/photos/sas41/13249449 05.04.2014
Tootsen, Ü. 1998 a. Roosisaare sild – vana lõpp ja uue algus. Võrumaa Teataja, 27. juuni (nr 71).
Tootsen, Ü. 1998 b. Roosisaare sild võtab ilmet . Võrumaa Teataja, 14. november (nr 130).
Washington State Department of Transportation (WSDOT). 2005. Suspension Brodge Basics. http://www.wsdot.wa.gov/tnbhistory/machine/machine1.ht m 05.04.2014
Wikipedia The Free Encyclopedia. 2014. Akashi kaikyo Birdge. http://en.wikipedia.org/wiki/Akashi_Kaiky%C5%8D_Bridge 05.04.2014
Wikipedia The Free Encyclopedia. 2014. Honshu-Shikoku Bridge Project. . http://en.wikipedia.org/wiki/Honsh%C5%AB%E2%80%93Shikoku_Bridge_Project 05.04.2014
Vikipeedia vaba entsüklopeedia. 2012. Roosisaar. http://et.wikipedia.org/wiki/Roosisaar 05.04.2014
Vikipeedia vaba entsüklopeedia. 2012. Viljandi rippsild. http://et.wikipedia.org/wiki/Viljandi_rippsild 05.04.2014
Vikipeedia vaba entsüklopeedia. 2013. Rippsild. http://et.wikipedia.org/wiki/Rippsild 05.04.2014
Vikipeedia vaba entsüklopeedia. 2014. Sild. http://et.wikipedia.org/wiki/Sild 05.04.2014
Visit-new-york-city. The Brooklyn Bridge, New York. http://brooklyn-bridge.visit-new-york-city.com/ 05.04.2014
Virola, J. 1999. Maailma suurimad sillad. http://www.keskkonnatehnika.ee/arhiiv/1999/5_1999/sillad.ht m 05.04.2014
Yokogawa Bridge Corp. Suspension Birdges. http://www.yokogawa-bridge.co.jp/english/05_steelbridges/index.html 05.04.2014