Isiksus ja kohanemine (2)

Kallasmaa, T. (2003). Isiksus ja kohanemine . J. Allik , A. Realo , & K. Konstabel (Toim.). Isiksusepsühholoogia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 139-168.
Isiksus ja kohanemine
Kohanemine- toimetulek välis- ja sisekeskkonna nõudmistega. Kohanemise üheks liigiks on stressiga toimetulek. Stressireaktsioonid- teadlikud ja tahtlikud (nt rääkimine, kirjutamine) ja mitteteadlikud ( nutma puhkemine).
*Probleemolukord- mõte:mul on probleem- füsioloogiline stressireaktsioon (see on aluseks võitle-või-põgene-reaktsioonile)
Psühholoogiline stress- tekib siis kui in. annab esmase hinnangu, et olukord on ähvardav ja teisese hinnangu, et tal napib ressursse sellega toimetulekuks. Kohanemisvõimelisus ei seisne strateegiate kasutamises, vaid in suutlikkuses hinnata olukordi ja oma ressursse ning toimida nii, et psüh heaolu säilib. (nt depressiooni ja ärevushäire puhul ei ole hinnangud , meeleolu ja käitumine vastavuses välise olukorraga)
3 tüüpi stressihinnanguid:

Oht— ähvardav või tulevikuga seotud

Kahju— kaotus; suunatud minevikku (nt proovid minevikku ümber mõelda, et kalli inimese kaotusest üle saada)

Võimalus— suunatud tulevikku
Toimetulek- (Lazarus & Folkman) pidevalt muutuvad kognitiivsed ja käitumuslikud püüded, et hakkama saada väliste ja/või sisemiste nõuetega, mis inimese hinnangul koormavad üleliia tema ressursse.
Toimetulekustiil pole toiming vaid printsiip, mis väljendub strateegiate kasutamises.
Toimetuleku 4 tunnust: 1:see on protsess, mis kirjeldab kuidas in hakkama saab 2:see on püüe hakkama saada, aga mitte selle tulemused 3:selles on keskne roll inimese hinnangutel, 4:see tähendab jõupingutust ning need ei ole automaatsed reaktsioonid!
Strateegiad
Aktiivne toimetulek, planeerimine , emotsionaalne sotsiaalne toetus, instrumentaalne sotsiaalne toetus, huumor, narkoainete kasutamine, religioon , tunnete väljaelamine, leppimine , tegevusetus (allaandmine), mittemõtlemine (TV vm abiga), keskendumine positiivsele (õpid kogemusest)
Emotsioonikesksed- põgenemine, vältimine, enesesüüdistamine, unistamine, emotsioonide väljaelamine
Probleemilahenduse kesksed - planeerimine, variantide väljamõtlemine, teabe otsimine, otsene probleemi lahendamine
Teine liigitus: probleemilahendus , emotsioonide ja suhete regulatsioon ja vältimine
Toimetulekustiil versus paindlikkus - stiili puudumine, ehk see, kui inimene kasutab igas olukorras väga erinevaid strateegiaid versus väljakujunenud stiil, ehk püsivalt sarnaste strateegiate eelistamine. T.stiil ei väljendu väga paindlikel inimestel, eelkooliealistel, täiesti uudes olukorras olijatel.
Meestel pigem võitle-ja-põgene, naistel pigem hoolitse-ja-sõbrune- käitumine.
Kohanemisnäitajad: psühholoogiline heaolu (ja heaolutaseme muutus!), hakkamasaamine sotsiaalses elus, kehaline tervis.
Termani pikaajaline uurimus: isiksuseomaduste mõju elueale ja tervisele. Väiksem risk: meelekindlatel ja vähem rõõmsameelsetel! (võimalik, et kasutasid teistsuguseid kohanemisviise kui madala meelekindlusega lapsed/uuritavad)
Isiksus: süsteem, mis koosneb iseloomujoontest ja dünaamilistest protsessidest (infotöötlus, toimetulek, tahe , emots regul, identiteedi kujunemine jm), mille kaudu iseloomujooned mõjutavad indiviidi psühholoogilist funktsioneerimist.
Iseloomujooned: kirjeldavad inimese baaskalduvusi, mis on kindlate mõtlemis-, tundmis - ja käitumismustrite aluseks.
Toimetulekut võib pidada isiksuseomaduste püsivuse säilitamise vahendiks !!!!
Isiksus ja stressihinnangud: isiksusejooned määravad, millele inimene reageerib ja kui tugevalt. Samuti milliseid hinnanguid ta olukordadele annab.
Dispositsiooniline optimism ja –pessimism: inimese üldiste ootuste laad tuleviku suhtes.
A-tüüpi käitumine: (eduka juhina töötava valge mehe kohanemisviis) omadusteks on: võistluslikkus, kärsitus, ajapuudusetunne, tigedus...
Täiuslikkuseiha: eesmärke ei viida vastavusse oma võimete ja tingimustega. Lahknemist oma standardist tajutakse ebaõnnestumisena.  ollakse rohkem häiritud ja stressis (hinnangud on pidevalt negatiivsed)

Baastendentsid - (bioloogilise alusega kalduvused)
*isiksuse baasomadused (ekstr, neur,..)
* spets iseloomujooned ( soojus , seltsivus, aktiivsus..)

Iseloomulikud kohastumused - (baastendentsid+keskkond!) Harjumused, hoiakud, püüdlused, uskumused, eelistused

Reaktsioonid- käitumised, emots reaktsioonid, mõtted
Neurootilisus
Eysencki järgi- ärev, rusutud, emotsionaalne, süüd tundev, irratsionaalne, madala enesehinnanguga, tujukas , häbelik, pinges .
Toimetulekuviisid: vältimine, muude asjade tegemine, alla andmine, tunnete välja elamine, emots toetuse otsimine, olukorraga mitte leppimine, mitte pos külgede leidmine... Aga piisab neurootilisuse tasemest, ütlemaks, milline on in heaolu. Neurootilisus mõjutab nii toimetulekuviiside valikut kui ka efektiivsust . Neurootilisus seostub impulsiivsusega ja tähendab väiksemat võimet stressi olukorras tungidele vastu seista ja käituda vastavalt oma eesmärkidele, mitte tungidele.
Meelekindlus
Kui distsiplineeritud, eesmärgipärane, tahtejõuline, korralik ja usaldusväärne inimene on. Siit tuleneb- mil määral suudab ta stressi olukorras toimida lähtuvalt oma eesmärkidest.
Toimetulekuviisid: probleemilahendus (muid nii väga ei kasuta)
Ekstravertsus
Aktiivsed, seltsivad, rõõmsameelsed.
Toimetulekuviisid: sots toetuse otsimine!!, huumor, positiivsele keskendumine, emotsioonide väljaelamine
Avatus
Lai huvidering, elav kujutlusvõime, eelistavad uudsust, originaalsust, hindavad kunsti ja sügavaid tundeid, on sallivad, proovivad uusi tegutsemisviise.
Toimetulekuviisid: proovivad erinevaid toimetulekuviise, nt probleemilahendus, huumor, positiivsele keskendumine, neg-selt tähelepanu eemalesuunamine jm
Sotsiaalsus
Hoiak ja meelestatus teiste suhtes. Omakasupüüdmatus, osavõtlikkus ja abivalmidus.
Toimetulekuviisid: aktiivne toimetulek, planeerimine, pos-le keskendumine ja nõrgalt seotud ka sots toetuse otsimisega.
UURIMISTULEMUSED: kõik suure viisiku dimensioonid peale sotsiaalsuse on seotud toimetulekuviisidega. Lisaks- isiksuseomadused mõjutavad hinnangute ja toimetulekuks tehtavate püüdluste vahelist seost.
Seotusviisid: määravad, kui käepärane ja tõhus on abi küsimine ja saamine stressi korral. Kiindumuskogemused mõjutavad ka uurimiskäitumist ( julgust uute kogemuste omandamisel).
NB! Isiksuseskaalad on toimetulekuskaaladega seotud valikuliselt!
Isiksuseomadused on püsivad ning kohanemine saab toimuda käitumuslike reaktsioonide, aga ka hoiakute, püüdluste, harjumuste, strateegiate muutmise kaudu. Isiksuseomadused on toimetulekuressurss!
Kohanemisvõimeline inimene on: emotsionaalselt stabiilne, meelekindel, ekstravertne, avatud, sotsiaalne ja optimistlik. Kriitiline omadus oleks neurootilisus.
Pullmann, H. (2003). Enesehinnang . J. Allik, A. Realo, & K. Konstabel (Toim.).
Isiksusepsühholoogia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 193-223.
Enesehinnang
Minakontseptsioon: tervik, mis sisaldab meie tundeid, hoiakuid, hinnanguid ja kirjeldavaid kategooriaid meist. Väliselt näitab see meie käitumist ja iseloomujooni, seesmiselt näitab seda, mida me enda ja maailma vastu tunneme .
2 komponenti selle käsitluses:

Kirjeldav- kognitiivne aspekt; teadmised skeemidena ; sisaldavad meie mälestusi, semantilisi tähendusi ja kontrollivad enesekohas info töötlust. Teadmised, uskumused enda kohta..

Hinnanguline- enesehinnang; vastandina eelnevale käsitletakse siin seda kui üldist reflekteerivat hoiakut (hinnangulist), mis on suunatud sellele, kuidas isik tunneb ennast kui hinnangu objekti ja mida arvab .
NB! Inimene ei kirjelda end kunagi neutraalselt, see on alati hinnanguline Enesehinnang on üks peamisi psühhol.heaolu säilitavaks teguriks
Puudub ühtne definitsioon. (17 eri lähenemist minakontseptsiooni määratlemisel)
Enesehinnangul on palju sünonüüme.
Sisemise kooskõlalisuse teooria: self consistency; Inimene kaldub omaks võtma sellist informatsiooni, mis on kooskõlaline tema varasemate kogemustega. (nt madala e.h.-ga inimesed tunnevad end neg tagasiside puhul isegi paremini, kuna see läheb kokku pildiga, mis nad endast on loonud.)
Eneseupitamise teooria: self-enhancement; Inimene soovib suhtuda endasse võimalikult positiivselt. Ta püüab pidada end teistest paremaks, kallutada infot enda hüvanguks ja seeläbi kogeda palju pos.tundmusi.
Enesetundel aitab end upitada kompenseerimine. Püütakse tekitada positiivne kogemus ja tagasiside, et sellega tasandada kogetud negatiivne või keskenduda üleüldiselt oskustele ja valdkondadele, kus tegutsemine on olnud tõhus.
Enesehinnangu struktuur:

Ühemõõtmeline
Üldfaktori mudel: kaalutud keskmine enesekohastest väidetest. (Üldistatud hoiakud) Seda mõõdetakse Üldise Enesehinnangu Skaalaga.
Summaarne mudel: grupeerib erilaadsetele omadustele antud hinnangud, nt akadeemiline , sotsiaalne, füüsiline jne kokku ühtseks enesehinnangu näitajaks. Mõte on selles, et iga üksik oskus mõjutab üldist enesehinnangut, nt kui edukas on inimene söögigalmistamises, koorilaulmises, matemaatikas jne. ( miinus : iga oskus on igale inimesele personaalse kaaluga- s.o erinev!) AGA- Üldine enesehinnang on võrdlemisi autonoomne ja konkreetsetest e.h-test sõltumatu.

Hierarhiline
Shavelsoni jt mudel
Üldine enesehinnang
Akadeemiline Sotsiaalne Emotsionaalne Füüsiline
| | | |
Emakeel , ajalugu,... Kaaslased, olulised teised... e. seisundid .. f.võimekus, väimus
spetsiifilisemad (igas valdkonnas eraldi)
Ülemine tasand on stabiilsem, mida madalam aste, seda rohkem muutub see situatsioonist sõltuvaks ning ebastabiilsemaks. See mudel on alt-üles käistlus.
Enesehinnangu eristamine:

Globaalne vs spetsiifiline- mõlemale tuleks valida eraldi mõõtevahend, sest need on eri tasandid .

Stabiilne vs situatiivne - loomupärane (trait) ja püsiv enesehinnang versus muutlik ja olukorrast lähtuv (state).

Personaalne vs sotsiaalne- Sots e.h. kohta on test, 4 alaskaalat: grupikuuluvus, privaatne kollektiivne e.h, avalik kol.e.h. ja identiteet (gruppi kuulumine on osa mu minapildist).
Uurimismeetodeid veel: enesekohased küsimustikud, Q-sorteering, omadussõnade küsimustikud (adjective checklists), avatud küsimused ja kaaslaste hinnangud ( peer -ratings); uuem meetod: implitsiitse eneseh. uurimine ehk teadvusele kättesaamatute enesekohaste tundmuste uurimine!
Kõige populaarsem skaala on Rosenbergi skaala. Mõõdab üldist e.h. Sisaldab 10 lihtsat väidet.
*Enesehinnang on pigem dünaamiline kui stabiilne.
*Kõrgem enesehinnang on seotud suurema eneseselguse ja eneseh. stabiilsusega.
* Eneseteadvus - privaatne: tähelepanu pööramine oma mõtetele, tunnetele ja käitumisele. Avalik: inimese tundlikkus sots hinnangutele; viitab madalale enesehinnangule. Sots ärevus.
Kollektivistlikes kultuurides on keskmiselt madalam üldine enesehinnang.
Enesehinnangul ja isiksuse baasomadustel seletatav 30% variatiivsusest pärilikkusega.
Enesehinnang seostub (suure viisikuga):
*tugevalt: emotsionaalse stabiilsusega (neurootilisuse vastand )
*mõõdukalt: ekstravertsuse ja meelekindlusega
*nõrgalt: sotsiaalsuse ja avatusega
Valk, A. (2003). Identiteet . J. Allik, A. Realo, & K. Konstabel (Toim.).
Isiksusepsühholoogia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 225-250.
Identiteet
Autori definitsioon: inimese enda loodud, suhteliselt püsiv, mõtestatud ja integreeritud nägemus iseendast, sh oma unikaalsed omadused ja kogemused (personaalsest identiteedist ) ning sots suhetest ja kuulumisest gruppidesse (sots identiteedist)
Alguses öeldi: Samasus selle vahel, kuidas ma tajun, milline ma olin eile, kes ma olen täna ja kes homme .
Rolli-identiteet: ühiskonna antud rolliga kohanemine kui identifitseerumise põhituum.
Ego-identiteet: noorukiea ülesanne; seob tervikuks lapsepõlve kogemused, käesolevad muutused ja tulevikunägemuse endast ning suhetest.
Identiteet on hierarhiline, sisaldab erinevaid identiteete ja oluline on, milliseid peab inimene ise tähtsamaks ja kaalukamaks. Identiteedi puudumine ei tähenda minakontseptsioonide puudumist, vaid probleeme nendevahelise interaktsiooniga.
Personaalne identiteet või identiteedid: unikaalne osa inimese minakontseptsioonist; spetsiifilised detailid eluloost individuaalsete omaduste, hobide, eelistuste jms enesetaju.Isiksuseomadused ja käitumisviisid, mis eristavad üht indiviidi teisest.
Selle kujunemise alused on sisemine potentsiaal ja tõeline mina. Viimast piiravad jäigad reeglid ja teiste halvakspanu.
Sotsiaalne identiteet või identiteedid: sotsiaalselt konstrueeritud ja sots. tähenduslikud kategooriad, millega inimesed kirjeldavad ennast või gruppe, kuhu nad kuuluvad.
Sots roll või suhe teise inimesega ei muutu automaatselt inimese identiteedi osaks. Määravaks saab tähtsus ja tähendus, mis suhtele vms antakse ja see käib läbi personaalse identiteedi!
*Liikmesidusus- grupiliikmete sots suhetel ja rollidel põhinev sotsiaalne identiteet; tekib ühte seotud grupp
*Grupisidusus- meietundel põhinev sots identiteet; tekib ühtse identiteediga grupp.
Individuaalne sots identiteet: identiteedid, rollid, positsioonid; Mina versus mind, ehk esimene on aktiivne, kogev ja mõtlev osa ning teine on hoiak esimese suhtes (oluliste teiste või kogukonna nägemuses). Nt reaalsed sots rollid nagu töökoht, demograafilised näitajad nagu sugu ja vanus, kuni mingite tegevuste harrastamiseni, näiteks suusataja , kitarrist vms.
Kollektiivne sotsiaalne identiteet: Kes meie oleme? Kuidas meie suhtleme teiste gruppidega? Oluline on üksteise tunnustamine samasse gruppi kuuluvaks ja see, kas teisedki väljaspool seda identiteeti tunnustavad. Teooria: in vajadus kinnitava ja eristava gr.identiteedi järele, millel omakorda põhineb in enesehinnang ja enda väärtuslikkuse tunnetamine. Nt soorolli piiride puhul: kui naine koristava-küpsetava ja kodusena olemist naise rolliks ja tunneb end niimoodi hästi, siis ta hindab personaalselt oma identiteeti naisena kõrgelt. Need, kes nii ei arva , võtavad appi kollektiivsed strateegiad- feminismi. (Seni, kuni erinevuste alusel diskrimineerimist tajutakse legitiimsena, ei pruugi gruppidevahelisi konflikte tekkida.) Madal ja ohustatud enesehinnang süvendab gruppide eristamist, saavutamaks kõrgemat enesehinnangut. Samas, kui eristamine on edukas, tõstab see enesehinnangut.
Minakategoriseerimise teooria: põhiküsimus on personaalse identiteedi muutumine sotsiaalseks Kõik identiteedid on defineeritud kui minakategooriad. Oleneb, mida võtta kategoriseerimise aluseks. Nt mina kui naine võin end määratleda lühikesena võrreldes teiste naistega (personaalset identiteeti rõhutades=mina kui lühike naine) või võrreldes meestega ja kõigi pikkadega (sots identiteeti rõhutades= meie kui lühikesed naised). Millal rõhutatakse personaalset ja millal sotsiaalset eripära? Kategoriseerimisel on kaks tegurit:

Kasutamisvalmidus- minevikukogemused, vajadused, eesmärgid, väärtused. Ennast identifitseeritakse kasulike ja sotsiaalselt tunnustatud kategooriatega

Sobivus - esiteks võrdlev sobivus ehk erinevuste ja sarnasuste kaalumine grupi sees ja gruppide vahel. Kumb on suurem? See määrab palju. Teiseks normatiivne sobivus. See näitab sisulist erinevust gruppide vahel. Nt katoliiklased versus protestandid.
Personaalne ja sotsiaalne identiteet ei ole teineteisest täiesti lahus.
Identiteedid ei ole püsivad ja paljud neist on tänapäeval lühiajalised. Vanasti oli muutusi harvem, nt amet õpiti kogu eluks, abielluti ühe korra ja reisimas käidi harva, et puutuda kokku mõne teise kultuuriga . Praegusel ajal on teisiti.
Psühholoogiline heaolu ja identiteet: psüh heaolu mõjutavad eeskätt need stressorid, millel on mõju neile valdkondadele, mida inimene oluliseks peab ja millega end identifitseerib.
Identiteedikonfliktid:
* mitmekultuurilisus - 4 akulturatsiooniviisi on: kultuuriline kaksidentiteet (integratsioonil), assimilatsioon ehk enamusgrupiga sidumine ja päritoluidentiteedi kaotus, separatsioon ehk enda päritolugrupiga seostamine (ja muidu võõrsil elamine?) ning viimaks marginaliseerumine (pole sidet mitte kummagagi). Võivad tekkida akulturatsioonistress ja koguni psüühikahäired. Üks variant on veel: sulandumine- kahe kultuuri tunnused ühendatakse.
* biseksuaalsus
*konkureerivad intiimsuhted
*mitu vastukäivat rolli korraga. Nt lapsevanem , tudeng, sportlane, muusik- kõike ühel ajal olla on väga raske.
Identiteedi areng:
Eduka identiteedi alus on varasemates arengustaadiumides saavutatud baasusaldus, iseseisvus , algatusvõime ja töökus. Identifitseerimine on aste enne identiteeti. Selle kujunemise all on ka järgnevad nähtused: teadvustatus, aktiivsus, tähenduse loomine, otsustus - ja enesehindamise protsess. Identiteedi areng on erinevate jõudude integratsioon ühtse ja tervikliku nägemuse loomisel iseendast. Need jõud on: ühiskonna ootused ( superego ), isiklikud huvid ja püüdlused (ego), bioloogilised tungid (id).
Arengu staadiumid:

• hajus identiteet- ei tunne huvi otsingu vastu; pole kindlat seotust.; vanemad on eemalolevad või tõrjuvad.
  
• moratoorium - aktiivne oluliste rollide ja väärtuste (ehk identiteedi) otsing. Pole kindlat suunda ega seotust. –teismeline peab selles staadiumis ambivalentset võistlust vanemate autoriteediga
  
• suletud identiteet- tugev seotusetunne, aga kellegi teise hoiakutel ja arvamustel põhinev.; vanemad kipuvad omama noorte üle liigset kontrolli. Toimetulekuks surutakse kõik alla ja eitatakse.
  
• saavutatud identiteet- mõtestatud seotusetunne.; teismeline või noor täiskasvanu võrdleb ja hindab oma erinevusi ja sarnasusi vanematega, saavutatud on piisav sõltumatus.
  

Isa mõju identiteedi arengule on väga tähtis!!!
Inimestel on identiteedi konstrueerimisel 3 orientatsiooni:

Informatsioonile orienteeritus- otsides, töötades, hinnates ja kasutades enesekohast infot.

Normatiivne orienteeritus- kasutavad tähtsate teiste ettekirjutusi, ootusi ja standardeid.

hajus/vältiv- hoiduvad vastandumast isiklike või identiteedi-probleemidega. Lükkavad probleeme edasi. Väline kontrollkese, emots. keskne toimetulek, isiksuslik suletus.
Narratiiv - identiteet kui jutustav lugu, elu kokkuvõttev ja tähenduslik, seostatud ja mõtestatud.
Identiteedikriis: inimene võib valida endale paljude seast identiteedi; selle alus peitub selle järgi inimeses endas ja inimene on põhimõtteliselt eraldiseisev oma kohast ühiskonnas. Koos vabaduse ja võimalustega on tekkinud ka identiteediprobleemid. Inimesest endast on tehtud väärtuste alus! I.kriis tekib ennekõike ühiskonna ootuste ja oma soovide-võimaluste vastuolu tõttu. Kahte liiki identiteediprobleemid :

Identiteedikonflikt- in on end sidunud paljude asjadega ja kõigel on vastandlikud ootused. Süütunne, nurkasurutus, ei olda avatud uuele.

Identiteedi defitsiit- senisest identiteedist ei piisa, tegemaks ees seisvaid valikuid . Teismelisena: vanematest eraldumisel; keskealisena: elu hakkab mööduma ja tuleb ümber hinnata oma senised tegevused ning hoolikalt mõelda ülejäänud elu peale. Avatus uutele kogemustele!
Patoloogiad:

Hajus identiteet ehk inimene pole kunagi leidnud iseennast . Ta ei tea oma elu eesmärki ja ei tunne oma potentsiaali. Reageerivad ainult välistele stiimulitele, kas pos. või negatiivselt.

Varjatud identiteet ehk inimene ei käitu iseenda, vaid kellegi teisena. Valitud identiteedi aspektid sageli ei vasta inimese potentsiaalile. Elatakse nn kellegi teise elu, täidetakse kellegi teise eesmärke.