Enesehinnang (0)

4

Enesehinnang

Enesehinnang on üldine enesetunne, mida igaüks meist endaga kaasas kannab ja mis ei sõltu objektiivsetset põhjustest, mis meie rahulolu või rahulolematust võivad mõjutada (William James, The principles of psycholoy, 1890).
Süstemaatilise enesehinnangu uurimise aluseks peetakse W.James’i klassikalist teost “Psühholoogia printsiibid ”, kus ta muu hulgas tõdes, et inimesele on loomuomane pidev püüdlemine võimalikult positiivse enesesse suhtumise ja seesmise rahulolu saavutamise poole. Vaatamata tuhandetele avaldatud uurimstöödele ei ole temaatika sugugi ammendatud ning uurijate hulgas puudub siiani kõikehõlmav üksmeel enesehinnangu kujunemise, määratlemise ning mõõtmise suhtes.
ENESEHINNANGU TEOREETILISI KÄSITLUSI
Enesehinnagu määratlemine. Enesehinnangut uuritakse valdavalt minakontseptsiooni raamistikus. Sarnaselt paljude teiste uurijatega käsitleb Burns minakontseptisooni kui psühholoogilist tervikut, mis sisaldab meie tundeid, hoiakuid, hinnangid. Põhimõtteliselt võib minakäsitluses eristada kirjeldavat ja hinnangulist aspekti. Kirjeldav (ehk kognitiivne ) komponent koosneb teadmistest, mida kujutatakse skeemidena , mis sisaldavad personaalseid mälestusi, semantilisi tähendusi ning kontrollivad enesekohase informatsiooni töötlust. Sellele vastandina määratletakse enesehinnangut traditsiooniliselt kui minakontseptsiooni tundmuslikku avaldust , mis väljendab indiviidi enesekohast suhtumist . Vastandus kahe aspekti vahel on pingestatud (inimene võib endasse hästi suhtuda isegi juhul, kui tal puudub selleks teiste arvates küllaldane alus). Siiski peab tõdema, et sageli pole võimalik minakontseptsiooni kognitiivset ja hinnangulist aspekti teineteisest selgelt eraldada. Näiteks väide ‘saan õpingutega hästi hakkama’ sisaldab nii kirjeldavat kui ka hinnangulist enesekohast informatsiooni.
Probleemid enesehinnagu määratlemisel.A) Ühtse määratluse puudumine- ühtse definitsiooni puudumist võibki pidada minakontseptsiooni uurimise kõige kriitilisemaks ja kesksemaks kitsaskohaks . Shavelson, Hubner ja Staton (1976) jagavad minakontseptsiooni määratlused 17 kontseptuaalseks lähenemiseks, Marsh (1993) aga leiab, et probleem on alguse saanud enesehinnangu mõiste laiemast populaarsusest ning kasutamisest nn. igapäevakeeles, kus igaüks arvab teadvat enesehinnagu mõiste tähendust. B)Sünonüümide kasutamine- kokkuleppelise ja ühtse määratluse puudumise tulemusena kasutavad enesehinnangu uurijad paralleelselt mitmesuguseid mina tuletusi ja sünonüüme, mis muudavad uurimustulemuste võrdlemise keerukaks.
Enesehinnagu psühholoogiline olulisus. Enesehinnagut on paljud uurijad pidanud üheks põhiliseks psühholoogilst heaolu säilitavaks teguriks ning olulisemaks isiksuse näitajaks. Selliste käsitluste raames on uurijad keskendunud peamiselt kahele motivatsioonilisele jõule. 1) Sisemise kooskõlalisuse teooria väidab, et inimesed kalduvad omaks võtma vaid sellist informatsiooni, mis on kooskõlaline nende varasemate kogemustega, ning püüavad vältida infot, mis selle kahtluse alla seab. Nii peaksid kõrgema enesehinnanguga inimesed tajuma positiivset tagasisidet tõepärasemana kui negatiivset. Seevastu madalama enesehinnanguga inimesed peaksid, vastupidi, enam ja meelsamini omaks võtma negatiivset tagasisidet, kuna see läheb kokku pildiga, mille nad on endast loonud. 2)Enesepitamise teooria seevastu väidab, et kõik inimesed soovivad suhtuda endasse võimalikult positiivselt. Inimesed püüavad selle teooria kohaselt sotsiaalsetes suhetes toimida võimalikult optimistlikult, pidada ennast teistest paremaks ning kallutada informatsiooni enda hüvanguks ja seeläbi kogeda võimalikult positiivseid enesekohaseid tundmusi.
ENESEHINNANGU STRUKTUUR
Kõige üldisemalt on enesehinnagu teoreetilised mudelid võimalik jagada kahesuguse käsitluse vahel, millest a)esimene toetab minakontseptsiooni terviklikkust ning enesehinnang ühemõõtmelist struktuuri ning b)teine perspektiiv käsitleb enesehinnangut ki mitmemõõtmelist hierarhilist konstrkti.
Ühemõõtmeline lähenemine. Üldfaktori mudel- tõenäoliselt vanim ning kõige enam rakendatud minakontseptsiooni käsitlus, mille kohaselt üldine enesehinnang moodustub kaalutud keskmisena enesekohastest väidetest. Selle lähenemise kohaselt tuleks üldist enesehinnangut mõõta spetsiifilistest minapiltidest eraldiseisvana. Mudeli suurimaks probleemiks on ühtse ja üheselt mõistetava määratluse puudumine, mistõttu üldise enesehinnangu mõõtmiseks on kasutatud surel hulgal erilaadseid küsimustikke. Ka on ühemõõtmelised skaalad eriti tundlikud vastandamistendentsi ja sotsiaalselt soovitava vastamise suhtes, kus inimesed kalduvad nõustuma pigem positiivselt sõnastatud väidetega. Summaarne enesehinnagu mudel- meetod, mille kohaselt ei summeerita väidetele antud vastuseid, vaid võimalikult erilaasetele omadustele antud hinnanguid (nt akadeemiline , sotsiaalne, füüsiline) ühtseks enesehinnangu üldnäitajaks. Mudel lähtub ideest, kus inimene hindab pidevalt oma erinevaid omadusi ja oskusi. Kõik need hinnangud kas suurendavad või vähendavad enesehinnangt. Mudeli suurimaks probleemiks on see, et hinnatavaid omadusi on potensiaalselt lõputu hulk, sest erinevad inimesed peavad oluliseks ja hindavad enda juures erinevaid asju. Probleemiks on veel asjaolu, et hinnangute kokkuliitmisel ei arvestata nende personaalset olulisust indiviidi jaoks. Rosenbergi (1986) väitel ei põhine inimese enesehinnang mitte lihtsalt hinnangul oma võimetele, omadustele ja oskustele, vaid põhineb just nendele võimetele, omadustele ja oskustele, millel on personaalne tähtsus.
Kokkuvõtteks võib öelda, et ühemõõtmeline käsitlus on saand mitmete uurijate kriitika osaliseks , kelle arvates ei ole võimalik üksikväidete või teatud omadustele antud hinnangute summeerimise tulemusena saada kuigivõrd adekvaatset ülevaadet indiviidi enesehinnangust.
Hierarhiline käsitlusViimastel aastakümnetel on minakontseptsiooni uurijad kõige enam rõhutanud selle mitmetahulisust, käsitledes inimese mina kui organiseeritud hinnangute kogumit, mille osad on üksteisega alluvussuhetes. Ka eelnevalt mainitud ühemõõtmeline mudel sisaldab alluvussuhteid, kuid seal vaadeldakse vaid selle lihtsamat varianti - liidetavate ja summa suhet. Hierarhiline käsitlus aga lubab ka keerulisemaid suhteid. Selle mudeli kohaselt on kõrgeimaks tasandiks inimese üldine enesehinnang, sellele on allutatud kaks spetsiifilisemat enesehinnangut (akadeemiline ja mitteakadeemiline), mis omakorda jagunevad alakomponentideks. Kuigi kirjeldatud mudel on leidnud piisavalt empiirilist kinnitust, on siiski vastuseta jäänud mitmed teoreetiliselt olulised küsimused, mis seavad mudeli üldkehtivuse kahtluse alla. Näiteks on Marshi ja Yeungi (1998) väitel uuritud ebapiisavalt, kas enesehinnang muutub tõepoolest stabiilsemaks hierarhia kõrgematel tasemetel ning milline on sellisel juhul põhjuslikkuse suund- kas alumised tasandid mõjutavad ülemisi või vastupidi. Vaatamata viimaste aastate kriitikale on siiski uurijate seas varem saavutatud teatud üksmeel minakontseptsiooni hierarhilise struktuuri osas.

ENESEHINNANGU MÕÕTMINE

Enesehinnang mõõtmiseks on viimastel aastakümnetel välja arendatud suur hulk skaalasid. Näiteks võib enesehinnangu skaalade jagamiseks kasutada jaotust, mille on välja pakkunud Rubin ja Hewstone(1998). Nimelt väidavad nad, et adekvaatse mõõtmisvahendi leidmist lihtsustab kolme tüüpi enesehinnangu eristamine.
a)Globaalne versus spetsiifiline enesehinnang- Üldine enesehinnag on määratletav kui indiviidi suhteliselt püsiv kõikehõlmav hinnang oma väärtuslikkusele inimolendina. Spetsiifiline enesehinnang seevastu väljendab indiviidi enesekohast suhtumist konkreetsema valdkonna või eesmärgi suhtes.
b)Stabiilne versus situatiivne enesehinnang- Iga indiviidi puhul on võimalik eristada kahte enesehinnangu aspekti. Neist esimest nimetatakse loomupäraseks või püsivaks, kuivõrd see peegeldab üldist enesekohast suhtumist, mis on kujunenud pikema eluperioodi vältel. Seevastu muutlik ehk situatiivne enesehinnang sõltub enam hetkemeeleolust ning kajastab konkreetsel hetkel valdavaid tundeid.
c)Personaalne versus sotsiaalne enesehinnang- Isikliku ja sotsiaalse enesehinnangu eristamine osutub eriti oluliseks sotsiaalseid suhteid, grupikuuluvust ja rahvuslikku identiteeti analüüsivate uurimuste puhul. Personaalne identiteet kajastab enesekohaseid tundeid indiviidina ning sotsiaalne identiteet tuleneb sellest, kuidas inimene näeb end grupi liikmena, millesse ta kuulub.

Rosenbergi enesehinnanguskaala

Rosenbergi enesehinnaguskaala (1965) mõõdab inimese üldist enesehinnangut ehk “positiivset või negatiivset hoiakut enda suhtes”, kusjuures ei mõõdeta üleolekutunnet, vaid eneseaustuse ja -aktsepteerimisega seotud tundeid, see on siiani kõige sagedamini rakendatav enesehinnangu mõõtevahend. Skaala populaarsuse peamiseks põhjuseks näib olevat asjaolu, et skaala koosneb vaid kümnest lihtsalt sõnastatud väitest, mistõttu teda on võimalik kiiresti rakendada, skoorida ja tõlgendada erineva vanuse ning haridustasemega gruppidel.

ENESEHINNANGU SEOSED TEISTE ISIKSUSEOMADUSTEGA

Eneseselgus ja eneseteadvus

Inimesed erinevad selle poolest, kui selge on nende kujutlus iseendast. On inimesi, kellel on väga täpne ja detailne ettekujutlus, kes nad on ja millised on tema isiksuseomadused , ja on inimesi, kelle ettekujutus endast on ähmane. Campell (1990) tuli välja ideega, et eneseselg on püsiv isiksuseomadus , mille poolest võib üks inimene teisest erineda. Uurides üldise enesehinnangu seoseid teiste minakontseptsiooni aspektidega, leidsid Pullmann ja Allik (2000) olulise seose indiviidi eneseselgusega, mis on käsitletav määrana, kuivõrd inimeste enesekohased uskumused on selgelt ja kindlalt defineeritud ning ajaliselt püsivad. Teisisõnu võib väita, et ennast positiivsemalt hindavatel inimestel on selgem ja stabiilsem arusaam iseendast, võrreldes madalama enesehinnanguga inimestega.

Enesehinnang ja isiksus

Isiksuse baasomadused mõjutavad nii inimeste käitumuslikke tendentse kui ka afektiivseid tundeid selle kohta, milliseks inimene ennast peab. Vaatamata enesehinnangu konstrukti populaarsusele ning sellele, et isiksusepsühholoogia raames on laialdaselt uuritud, kuhu paikneb enesehinnang isiksuseomaduste ruumis, mille koordinaatideks on suure viisiku ( ekstravertsus , neurootilisus, avatus , sotsiaalsus ja meelekindlus) dimensioonid. Seda lünka on püüdnud täita Robins oma kolleegidega (2001). Analüüsides enesehinnangu ja suure viisiku baasomaduste suhteid, võib väita, et enesehinnang seostub mõõdukalt ekstravertsuse ja meelekindlusega ning nõrgalt sotsiaalsuse ja avatuse dimensiooniga. Kõige tugevam samapidine seos ilmnes emotsionaalse stabiilsusega (neurootilisuse vastand ). Saadud tulemus oli igati ootuspärane, sest varasemates uurimustes on leitud, et madala enesehinnanguga inimesed kalduvad olema neurootilisemad, emotsionaalselt ebastabiilsemad ning haavatavamad.