Hiiumaa maastikurajoon (0)

Eesti Maaülikool
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Kristiina Afanasjev , Emma-Ly Leesment , Karin Ojasoo
Hiiumaa maastikurajoon
Referaat
Juhendaja : Are Kaasik
Tartu 2009
1. Asend
Hiiumaa maastikurajooni moodustavad Lääne-Eesti saarestiku põhjaosa saared, millest kõige suurem on suuruselt teine Eesti saar Hiiumaa, mille pindala on 989 km2. Vormsi saar (92,9 km2) koos ligi 40 pisisaare ja mõne suuremaga moodustavad Hiiumaa maastikurajooni kõige kirdepoolsema paikkonna Väinamere põhjapiiril. Need asuvad Vormsi ja Pirgu lademe avamusel. See saarterühm on merest kerkinud ümmarguselt 3000 aasta jooksul alates Limneamere II faasist. Saarterühma peasaare Vormsi rannajoon on väga liigestatud, eriti põhja- kirdes ja lõunas. Suuremad n-ö kaassaared on põhjarannikul Suur-Tjuka ja Väike-Tjuka, idas Seasaar. Lõunapoolses rannikumeres asuvad Pasilaid ja Hobulaid.
Hiiu saar on rombja (risti) kujuga, jättes mulje, nagu oleks tegemist nelja poolsaare ühendusega. Põhjaosa moodustab Tahkuna poolsaar. Läänes eendub merre 21 km pikkune Kõpu poolsaar, mis oma keskse kõrgendiga ulatub saare teistest osadest mitu korda kõrgemale. Saare lõunaosa võib nimetada Emmaste poolsaareks. Vähim kaugus mandrist on 22 km. Saare läbimõõt on ligikaudu 40 km, kuid pikim sirgjooneline vahemaa Sarvest Kõpuni on 60 km. Rannajoone pikkuseks on ligi 310 km ning rannad on nõrgalt liigestatud.
2. Geoloogia ja pinnamood
Hiiumaa maastiku mitmekesisus tuleneb selle üsna vaheldusrikka pinnakattega maismaatüki järkjärgulisest kerkimisest mere alt. Maakerkel kujundasid lainetus ja tuul ümber jääaegadel tekkinud setted ning neist moodustunud pinnavormid. Pinnakattest moodustavad väga suure osa liivad (70 %). Liivane pinnakate on Hiiu saare metsasuse üks peapõhjustajaid. Hiiumaa oma ümbrusega on kõige intensiivsemalt kerkiv Eesti osa (2,5-3mm/a).
Omapärane suur pinnavorm on 68m üle merepinna küündiv Kõpu kõrgend, mille tüvendi moodustab 83m kõrgune keeruka koostisega rändpangas. Kõrgendit katavad suures ulatuses liivad, milles kohati on ka kruusa ja veeriseid. Saare järkjärgulisel kerkimisel Balti jääpaisjärve, Antsülusjärve, Litoriinamere ning Limneamere vetest on moodustunud Läänemere idaosa kõige täielikum ja ainulaadsem rannikumoodustiste kompleks ( astangud , rannavallid, luited ).
Suurem osa maastikurajoonist on kuhjereljeefiga, kuid vähem kui 10 m kõrgune. Hiiu saarel kõrgeneb maapind rannikult aeglaselt sisemaa poole. Üle 20 m kõrgune ala moodustab kitsa lõuna-läänesihilise kaarja vööndi Tahkuna poolsaarelt Malvastest Kõpu poolsaarele, kus ulatub Tornimäel 68 meetrini. Viimastel aastakümnetel tehtud suuremõõtkavalise geoloogilise kaardistamise käigus kogutud andmed on täiendatud oluliselt varasemaid ja võimaldanud luua hea ettekujutuse selle ala pinnamoest. Oluliselt on lisanud väärtuslikku teavet loodusolude kohta muldkatte kaardistamine.
Pinnakatte sügava osa moodustavad rähksed moreenid on jäänud valdavalt liivade alla, mis on pärit nii jääjõgede deltast kui ka jääjärvedest. Liivade pindmine osa on läbi uhutud ja ümber setitatud murdlainetuse ning tuule poolt. Nüüdispinnamoodi kujundavad kõige ulatuslikumal alal liivased vallilised meretasandikud, rannikuvallistikud ja luited, hõlmates üle poole territooriumist. Beež või kollakashall moreen katab aluspõhjakõvikuid Hiiumaa loode- ja idaosas ning esineb ka Emmaste poolsaarel. Põhiliselt on tegemist rähkse jämepurdse moreeni saviliivase täitematerjaliga.
Hiiumaa üks omapärasemaid alasid on hilisel ajal merest kerkinud maapinnalähedase aluspõhjaga looderannik , mille maastikumustri moodustavad hulgalised loode-kagusuunalised, valdavalt moreenrannaga künniselised neemed nagu Saaremaa lääneosas. Need vahelduvad liustiku kulutusnõgudesse kujunenud väikeste lahtedega. Nende varem kaugemale kagusse ulatunud sügavamaid osi märgivad madalad järvikud, kohaliku nimetusega laisid.
Pinnakattekaart näitab Hiiumaa muldkatte erisuste kujunemise eeldusi lähtekivimite kaudu. Et kõige laialdasema levikuga on liivad, siis on vastavalt niiskusoludele kujunenud muldade arenguread alates luidete kuivadest leedemuldadest kuni leede -turvastunud muldadeni, millel kasvab mitmesuguseid puistuid nõmmemetsadest kuni rabastuvate metsadeni. Hiiu ja Kassari saare muldkattes hõlmavad kõige suurema ala (43,6%) gleimullad , mis on kujunenud merelistel liivadel . Need on suuremalt jaolt soostuvate metsade ja ka rohumaade mullad. Väga huvitavad on Hiiumaa loopealsed (alvarid), kus õhuke mullakiht katab paekivitasandikke.
Looduskaitsealad moodustavad 2002. a seisuga maastikurajoonist 13%. Kolm suuremat on Käina lahe – Kassari lahe, Pihla-Kaibaldi ja Tahkuna looduskaitseala . Vormsi paikkonnast kuulub 7,7% maastikukaitsealasse, mis asub seitsmes lahustükis; üks neist on samblikurikas (169 liiki) Rumpo neem . ( Arold , 2005)
3. Kliima
Hiiumaa paikneb parasvöötme atlantilis-kontinentaalses valdkonnas, mida iseloomustab soe suvi ja jahe talv. Veebruari keskmine õhutemperatuur on -3,5°C, juulis aga +16,5°C. Aasta keskmine temperatuur on +5,2°C. Valdavad on lõuna- ja edelatuuled. Tuulte keskmine kiirus on 5-6 m/s, suurim tuulekiirus on olnud 34 m/s.
4. Vetevõrk
Nagu teistelgi Eesti saartel on Hiiumaal veestik nõrgalt arenenud, sest sademete hulk on väike ja väiksesed on ka valgalad. Suuremaid alalisi veevoolusid nimetatakse seal küll jõgedeks, kuid tegemist on madalate ojadega, mis pikkades lõikudes on muudetud kraavideks. Kõige pikemad on kaugsihis voolavad Luguse jõgi (21 km; valgala 98 km2) ja Jausa oja (18 km; valgala 33,7 km2), mis suubuvad Jausa lahte . Läbi Kärdla voolab Nuutri jõgi (11 km). Omapäraseim vooluveekogu on edelaosas Mardihansu lahte suubuv Vanajõgi (8 km), mis tungib mere poole läbi liivavallide kuni 6 m sügavuses orus.
Nimega järvi on U.Pilli andmeil ligikaudu 30, enamik neist asub rannikul. Laguunist suureks rannajärveks kujunemas on Kirikulaht (110 ha). Eespool mainitud loodeosa rannajärvedest on suuremad Veskilais (20-35 ha), Tammelais (5-20 ha), Mailaht (17 ha) ja Allikalaht (16 ha). Merega ühenduses olevatel riimveelistel laisidel on oluline osa kalakoelmutena. Ühendused merega vajavad hooldamist, sest kuival ajal kahaneb nende veepind oluliselt, kalad ei pääse tagasi merre ja vohama hakkab ka roostik.
Kõige suurem kinnikasvavate seisuveekogude kogum saare siseosas on madalas soises ümbruses asuv Tihu järvestik, mille moodustavad Tihu Suurjärv (pindala kahanenud u 50 ha-ni), Tihu Keskmine järv (2,7 ha) ja Tihu Kolmas järv (4,6 ha). Need on madalad kaitsealused järved, millel on suur tähtsus veelinnustiku tõttu. Umbes samasugune järvestik on olnud Tahkuna poolsaare põhja-siseosas. Suurem osa neist on muutunud soodeks. Vett on veel sealses Suurjärves ja sedagi peamiselt kevaditi . Järve nime kannab õigustatult vaid 4 m sügavune Põhjatu järv. (Arold, 2005)
5. Taimestik ja loomastik
Hiiumaa liigirikkus on tähelepanuväärne. Siin kasvab umbes 1000 liiki kõrgemaid taimi. Üle 50 neist on kaitsealused liigid, näiteks harilik jugapuu , luuderohi, rand -ogaputk ja pisilina. Hiiumaal kasvab 31 liiki looduslikke orhideesid ehk käpalisi, mis kõik on looduskaitse all (Eestis kokku 36 liiki). Tuntuimad on kaunis kuldking ja kahelehine käokeel e ööviiul.
Suurematest ulukitest võib metsas kohata põtru, metskitsi, hirvi ja metssigu. Tavalised on rebane , kährikkoer, ilves. Hiiumaal viiakse ellu euroopa naaritsa asurkonna taastamist. Saare vetesse on koondunud viiger- ja hallhülgekarjad, mis on tähelepanuväärsed kogu Läänemere seisukohalt. Üle Hiiumaa kulgevad olulised lindude rändeteed. Mitmest pesitsemis- ja peatuspaigast on kuulsaim Käina laht.
6. Metsad ja sood
Hiiumaa paikneb piirkonnas, kus on üleminek okasmetsadelt laialehistele metsadele. Hiiumaa loodusmaastikes valdavad männimetsad, soostunud lehtmetsad, kuuse-segametsad ja kadastikud, rannaniidud ja luited, rabad ja madalsood . Hiiumaa on kõige metsasem maakond Eestis - umbes 70% saare pindalast on kaetud metsa ja põõsastikega. Kuigi viimase aastakümne metsaraie on kasvava metsa pindala oluliselt vähendanud. Saare keskosas on ulatuslikud soostikud, soode pindala on umbes 7%. Seega on põllumajanduslikke maid ja asulaid alla 20% saare pindalast. Kaugseire andmeil hõlmavad Hiiumaa maastikurajooni metsased alad 71,5% territooriumist. Hiiumaa keskkonnaatlase andmeil aastast 2000 on metsade kogupindala Hiiu saarel ja selle rannikumere väikesaartel kokku 67 000 ha, s.t 68,5% alast. Kõige suurema osa annavad lehtpuu segapuistud (33%), järgnevad männikud (19%) ja okaspuu-lehtpuu segapuistud (18%). Kuusikud hõlmavad vaid 1%. (Arold, 2005)
1990.aastate keskel teostatud kaugseire andmeil hõlmasid maakattes põllumajandusalad 15,6% Hiiumaa maastikurajoonist. Peamised põllumajandusmaastikud paiknevad saare ida- ja lõunapiirkonnas. Hiiumaa väheviljakad rannikumullad ja paepealsed kruusased põllulapid sobivad enam rohusöötade kui teravilja kasvatamiseks. (Leito, 2002)
7. Hiiumaa loodus- ja maastikuväärtused ning turismimagnetid.
Hiiumaa on väga rikas erinevate turismiamagnetite poolest. Hiiumaal on peaaegu 400 muinsuskaitseobjekti, mis on kas arhitektuurimälestised, arheoloogiamälestised või ajaloo mälestised. 2007. aasta seisuga on Hiiumaal kokku umbes 700 kultuurimälestist. Väärtuslikke maastikke hõlmavaid alasid on 41. Need maastikud asuvad enamasti rannaaladel (Joonis 1).
Joonis 1. Hiiumaa väärtuslikud maastikud (kaardil märgitud hallid alad)
KÕRGESSAARE VALLAS on kokku 15 väärtuslikku maastikku . Kõige tähtsamad neist on Ristna -Ohami, Kõpu-Ojaküla-Ülendi ning Tahkuna lääne-ja põhjarand. Ristna-Ohami väärtusliku maastiku puhul on tegemist kõrge puhkeväärtusega alaga, mis sisaldab inimtegevusest vähe mõjustatud metsi ja randa ning kahte ajaloolise väärtusega kultuurmaastikuala: Ristna tuletorni ja selle lähemat ümbrust koos hoonetega ning Ristna-Lõunanina militaarala II Maailmasõjast ja nõukogude perioodist pärit kaitserajatiste ja hoonetega. Ristna tuletorn ja rand on populaarsed külastusobjektid, selleks võiks saada ka militaarala. “Surfiparadiis” meelitab seiklusturiste, kuid peletab eemale vaikust ja rahu otsivaid puhkajaid.
Kõpu-Ojaküla-Ülendi ala hõlmab nimetatud külasid. Nendest huvitavaim on Kõpu küla, kus asub ka Kõpu tuletorn, mis on Hiiumaa sümboliks. Küla ja mõisa põllumaad on säilinud suures osas oma traditsioonilisel kujul. Suur osa neist on muutunud looduslikuks rohumaaks, servaaladel kasvab ka kadakaid ja üksikuid puid. Praegu on enamus põlde ja rohumaid kasutamata ja kunagistest puisniitudest ja -karjamaadest on saanud mets. Kõpu küla on üks väheseid kohti Hiiumaal, kus on säilinud korralikke kiviaedu põldude vahel.
Joonis 2.
Tahkuna lääne- ja põhjarand ning sealsed metsad kuuluvad Hiiumaa väärtuslikumate puhkealade hulka. Poolsaart ääristavad pikad liivarannad niinimetatud laulvate liivadega (Joonis 2). Rannalähedased metsad rannavallidel ja luidetel koosnevad põhiliselt looduslikest männikutest, kuid leidub ka luiteliivade kinnistamiseks istutatud metsi. 19. sajandi lõpul püstitati Tahkuna neemele majakas. Ainulaadne on elektrit tootev Tahkuna tuulik , mis valmis 1997. aastal. Läheduses asub parvlaev “Estonia” hukuga seotud mälestusmärk.
KÄRDLA LINNA väärtuslikud maastikud on Kärdla linn ja Kärdla rannaniidud ja metsad. Kärdla linn on Hiiumaa administratiivne keskus, kus elab üle 4000 inimese. Väärtusliku maastikuna on arvele võetud Kärdla vanemad aedlinnaosad ning haljasalad. Peamise väärtuse annab linnale ühest küljest tema ajalugu vabrikuasulana ning teisest küljest tema aedlinna olemus. Tänavad on sageli ääristatud alleedest või puuderidadest. Linna omapäraks on tema asukoht madalal ja soisel alal mere kaldal, mida läbivad Nuutri jõgi, Liivaoja ja teised väiksemad ojad ning tihe kraavidevõrgustik.
Kärdla rannaniitude ja metsade ala hõlmab Kärdla põhjaosas asuvat rannariba linna läänepiirist kuni Nuutri jõeni. Piki mereäärt laiuvad veel hiljuti karjatatud, kohati üleujutatavad rannaniidud, mis merest kaugemal lähevad üle nõmme- ja palumetsadeks. Tegemist on linnaelanike traditsiooniliste karjamaadega, kuid tänaseks on linnas loomapidamine praktiliselt lakanud. Linnaelanike jaoks on ala toiminud ka väärtusliku puhkealana, mida kasutatakse nii supelrannana kui jalutamis- ning marja- ja seenemetsana. Rannaniitude hoogne võsastumine takistab ala kasutust .
PÜHALEPA VALLAS asub 13 väärtuslikku maastikku. Nendest tähtsaimad on Paluküla, Kuri-Hellamaa-Hagaste rannikumaastik, Kagu-Hiiumaa laiud. Paluküla ala puhul on tegemist ühe kõrgeima alaga Ida-Hiiumaal, mille alla jääb ka Kärdla meteoriidikraatri ringvalli kõige kõrgem osa. Paluküla põllumaastik seljandiku kagunõlval pakub avarust, säilinud on vanemaid taluhooneid. Küla läheduses metsas asub vana paemurd . Kõrgendiku harjal kasvavad tõenäoliselt pika järjepidevusega lookuusikud ja männikud. Omamoodi vaatamisväärsus on hiljuti taastatud katusega väike Paluküla kirik , mille torn kunagi toimis meremärgina.
Kuri-Hellamaa-Hagaste rannikumaastiku puhul on tegemist väga atraktiivse avatud rannikumaastikuga, kust piki rannikuäärset kõrgemat seljandikku kulgevalt maanteelt avaneb kaunis merevaade, selliseid kohti Hiiumaal eriti rohkem polegi. Mingil määral on säilinud rannaniidud suhteliselt tihedate kadastike näol, kuid kuna siin pole juba ammu loomi karjatatud, toimub kiire kinnikasvamine. Alal leidub ka mitmeid puisniite ja -karjamaid ning osa neist on isegi hooldatud. Väga hästi on säilinud piirkonna asustusmuster, hävinud talukohti peaaegu pole. Piirkond pakub huvi suvilaehituseks.
Kagu-Hiiumaa laidude alla kuuluvad peale Hiiumaa laidude maastikukaitseala alla kuuluvate laidude (Hanikatsi ja Saarnaki laid , Vareslaid, Kõrgelaid, Ahelaid, Kõverlaid, Anerahu , Langekare ja Ankrurahu) ka Kaevatsi ja Heinlaid. Kaevatsi laid on madala veeseisu korral ka jala kergesti ligipääsetav ning pakub seetõttu huvi matkajatele-puhkajatele. Laidude kaitseala asutati vabariikliku kaitsealana 1971 . aastal, et kaitsta sealset liigirikast taimestikku ja linnustikku. Liigirikkus on ilmselt olnud seotud ka laidude traditsioonilise kasutusega. Asustatud laidudel leidus nii põllu-, heina- kui karjamaad . Praegu niidetakse endisi põlde ja karjatatakse lambaid vaid Saarnakil, Hanikatsil ja Kaevatsil, mis sellest hoolimata üha enam võsastuvad. Heinlaid on peaaegu täiesti metsa kasvanud.
KÄINA VALLAS asub 4 väärtusliku maastikuga ala. Kõige tähtsaim neist on Kassari. Kassari ala hõlmab tervet Kassari saart koos Reigi saare ning osaliselt ka Käina lahega. Kassari on üldiselt tasase reljeefiga. Kassaris on kaks põlisküla – Esi- ja Taguküla ning kaks asundust endiste Kassari ja Orjaku mõisa maadel . Väga hästi on säilinud traditsiooniline põldudemuster, kohati on säilinud ka hooldatud rannaniite. Puisniidud on üldiselt metsa kasvanud, kuid on ka metsakooslustena liigirikkad ja huvitavad (Joonis 3, joonis 4). Endised kuiva ja lubjarikka pinnasega liigirikkad rohumaad on enamuses vallutanud tihedad ja kõrged kadastikud ning noored männikud. Leidub ka istutatud männikuid. Seal on puhkajasõbralik maastik , palju majutuskohti ja vaatamisväärsusi. Turismi potentsiaali on Orjaku sadamal.
Joonis 3. Taastatud puisniidud Kassaris Joonis 4.
EMMASTE VALLAS on 7 väärtuslikku maastiku ala. Tähtsaimad neist Viiri-Emmaste-Tilga ja Sõru-Hindu- Tohvri . Viiri-Emmaste-Tilga ala võib maastikuliselt jagada kahte erinevasse ossa : Emmaste-Viiri vaheline nii nimetatud mõisamaastik avarate põldude ja rannaniitudega; ning Tilga-Tärkma-Nõmme männikute, endiste puisniitude ja väikepõldude piirkond. Emmaste-Viiri ala dominandiks on endine Emmaste mõisakeskus. Peahoonet on ümber ehitatud mitu korda, mõisapark põlispuudega on osaliselt säilinud ja korrastatud. Ala põliskülade hulka kuuluvad ridaja olemusega Viiri ja Lepiku küla. Rannaniidud olid kolhoosiaja lõpuni kasutuses ning tänu sellele on veel võsastumata. Tilga-Tärkma-Nõmme ala dominandiks on kiriku ja kunagise Nõmme kõrtsi lähedusse maantee äärde kasvanud asula. Tilga põliskülas pakub huvi nii teeäärne vanem hoonestus kui Lõuna-Hiiumaal haruldane männimets – umbes saja-aastane Tilga männik.
Sõru-Hindu-Tohvri ala hõlmab Sõru, Pärna, Reheselja ja Sepaste põliskülasid ning endisi Hindu ja Tohvri külade maid. Põllumajandus on suuresti hääbunud ning põllu- kui karjamaad kasvavad jõudsalt kinni. Kitsukese rannaniiduriba kinnikasvamist takistavad iga-aastased talgud. Avatuna on säilinud ka Tohvri rannaniidud (Joonis 5). Siin-seal leidub puisniiduilmelist liigirikast lehtmetsa . Ala sisse jääb ka Sepaste maastikukaitseala, kus kasvab umbes 100-aastane tammik ja Sõru sadam, mille ehitamist alustati 19. sajandi lõpus, asub tegelikult Pärna külas. Sõru on olnud põhiliselt kalasadam , alates 1998. aastast ka Hiiumaa-Saaremaa vahelise parvlaevaühenduse sadam. Ala asukoha tõttu on see pakkunud huvi ka kaitse- või sõjalisel eesmärgil.
Joonis 5.
8. Hiiumaa lühiajalugu ja kultuur
Hiiumaa esmaasunikeks peetakse Skandinaavia päritolu hülgekütte (joonis 6.), kes põletasid Kõpu poolsaarel oma laagrilõkkeid juba 7600 aasta eest. Kulus üle 2000 aasta, enne kui saarele aeg-ajalt jala toetanud hülgekütid esimesi püsiasulaid hakkasid rajama. Kõpu poolsaarele sündinud külades elati juba ligemale 5000 aasta eest. Hiiumaa pole kunagi olnud ülemäära tihedalt asustatud. Ka 1228 . aastal nimetas Saksa kuningas Heinrich VII Hiiumaad, tolleaegset Dageidat, inimtühjaks saareks ( insula deserta). (Rohtmets, I. 2004. Kultuurolooline Eestimaa. Teekaaslane. Varrak, Tallinn, lk 7-24. )
1254.a jagati saar Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskopi vahel. 1563.a läks Hiiumaa Rootsi riigi alla ja 1710.a (Põhjasõjaga) Vene riigi alla. Hiiurootsi asustuse jäljed on saarel ilmsed veel 21.sajandi alguseski. 18. sajandil küüditati saare rootslased Katariina II (joonis 7.) käsul Lõuna-Ukrainasse ja aastal 1810 sundisid Ungern -Sternbergid neid lahkuma Vormsile ning Noarootsi poolsaarele. 1917.a okupeerisid saare Saksa väed, 1918 – 1940 oli iseseisvusaeg
Eesti Vabariigis, siis NSVL okupatsioon ja taasiseseisvumine 1991.aastal. (Hiiumaa kodulehekülg, kättesaadav www.hiiumaa.ee, viimati külastatud 10.04.2009)
Joonis 6. Hülgekütid
Joonis 7. Katariina II
9. Suuremõisa häärber Pühalepa vallas
Vanimateks arhitektuurimälestisteks Hiiumaal on kirikud. Oletatavalt valmis Pühalepa Laurentsiuse kivikirik juba aastal 1259. Saarel on läbi aegade olnud ka üle veerandsaja mõisa. Vanimateks Putkaste ja Lauka . Praegu on kuulsaim ja tuntuim Suuremõisa loss (joonis 8.), mille hilisbarokkstiilis peahoone valmis 18.sajandi II poolel. Lossi valmimise ajal külastas Suuremõisat ka Vene keisrinna Jelizaveta Petrovna. Suuremõisaga seondub ka üks kuulsamaid asukaid – Ungru krahv ehk parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg (joonis 9.). Ta oli osav äri- ja põllumees, tema rukist tunti ka Amsterdami turul. Ta rajas töökodasid, põletas viina ja ehitas laevu. Aitas päästa ka Hiiu madalale jooksnud laevu. Ungru krahv oli oma eluajal suhteliselt ahne mees, sellepärast süüdistati teda päästetasude väga kõrgeks ajamises, päästetud varade kõrvaletoimetamises ja tollimata kaubaga äritsemises. Parun saadeti Siberisse sunnitööle peale mõisa laeva kapteni tapmist. Oma viimased elupäevadki veetis ta jätkuvas külluses, kuna perekond saatis talle igal aastal toetuseks 20 000 rubla . Tänapäeval asuvad häärberis põhikool ja tehnikum , kus saab ka meresõitu õppida. Suuremõisa lossi ümber laiub 200-aastane inglise stiilis park. Allee puudeks on seal hobukastanid, vahtrad, tammed ja sanglepad. Pargis kasvavad Eesti kõrgeim euroopa nulg , valged mänd ja -nulg, palsaminulg, põhjatamm, kanada kuusk ja Eesti kõrgeimad jaapani lehised.
Joonis 8. Suuremõisa loss Joonis 9. Ungru krahv
10. Ristimägi Kõrgessaare vallas
Ristimägi on Risti külas paiknev künkanõlv, mis on täis riste ja ristikujulisi esemeid. Selle paigaga on seotud ka kaks legendi. Üks legend jutustab Ristimäe all kokku põrganud ja tülli läinud pulmarongidest, milles paljud surma said. Teine räägib, et esimesed ristid asetasid sinna hiiurootslased, kes 1781 .aastal kodudest minema küüditati. Üldjuhul pole täpselt teada, kes, millal ja miks esimesena Ristimäele risti pani.
11. Tahkuna poolsaar ja tuletorn Kõrgessaare vallas
Tahkuna poolsaar oli strateegiliselt tähtis koht vaenlase valvamisel. Tänapäevalgi leiab luitemännikutes mitmeid tulepesasid, varjendeid ja kahuripatareide betoonaluseid. Enne Esimest maailmasõda rajati lahinguvarustuse vedamiseks Lehtma Sadamast Tahkunasse raudtee , millest on järel vaid tamm. Tahkuna neeme tipus asetseb Tahkuna tuletorn, mis on valmistatud Pariisis ja paigaldatud 1875.aastal. Torn on 42,6 m kõrge ja majaka tuli paistab 33 km kaugusele. Otse majaka taga asub mälestusmärk Tallinna-Stockholmi liinilaevale „Estonia“, mis uppus 28.09.1994.a.
12. Kõpu tuletorn Kõrgessaare vallas
Kõpu tuletorni ehitamisega tehti algust 1504 .a. Algselt laoti üles paarikümnemeetrine paak . Tuld hakati põletama alles 17.sajandi keskel ja siis oli torn ka kõrgemaks ehitatud. Põletuspuud vinnati üles vintsiga ja neid kulus määratul hulgal, sest leek pidid olema sülla kõrgune. Algul roniti torni otsa mööda välistreppi, hiljem 1810.aastal raiuti torni sisse astmed . Kõpu majakas on ehitatud enam vähem samal ajal kui Kolumbus Ameerikat avastas. Kes pole Kõpus käinud, see pole Hiiumaad näinud!
13. Kassari saar Emmaste vallas
Kassari saarel asub maja, mida kutsutakse kordonimajaks. Selle omaaegne valitseja Villem Tamm rentis maja piirivalvekordonile, millest tuleneb ka nimi. 1920-1930.aastatel on suvevõõrasteks olnud kunstnikud Paul ja Kristjan Raud, luuletajad Marie Under ja Artur Adson ning kirjanik Aino Kallas. Alates 1964.aastast on vanas kordonis väike Aino Kallase muuseum . Kassaris asus kunagist ka Vaemla mõis, mis tänaseks hävinud ja mida külastas Johann Köler. Tema tuntuim akvarellmaal sellest ajast on „Hiiu naised kaevul“. Vaemlat võib nimetada ka Hiiumaa naftapealinnaks, sest sealtkandist otsiti mõisnik Gustav Wilhelm Gotthard von der Pahleni eestvõttel innukalt maaõli. Nafta buum algas mõisakeldrisse kaevu kaevamisest, kui märgati, et veel on petrooleumi maitse. Enne Esimest maailmasõda puuriti Vaemla kandis aktiivselt, kuid tulemusteta. Naftat otsiti veel ka 1920.aastate algul, kuni otsijad tüdinesid. Rahvasuu räägib, et kõrgepalgalisele tööle värvatud kohalikud mehed olid aeg-ajalt ise puurauku õli kallanud, et tulusat tööd jätkuks. Kassari tähtsaimal teeristil seisab 3,5 m pronksi valatud Hiiumaa rahvajuttude vägilane Leiger, kes kunagi olevat 3 km pikkuse neeme koos oma poja Antsuga valmis ehitanud. Nimelt oodati külla Leigri venda Tõllu ja tahetud tal tulek Saaremaalt lihtsamaks teha.
14. Rudolf Tobiase memoriaalmuuseum Emmaste vallas
Käina alevikus asuv arvatavalt 1839.a ehitatud köstrimaja (joonis 10.) on Eestis üks vanemaid säilinud alevitüüpi elamuid. Selles majas sündis ka 29.mail 1873.a köstri ja orelimeistri Johannes Tobiase paljulapselise pere teise lapsena tulevane helilooja ja orelikunstnik, Eesti süvamuusika rajaja Rudolf Tobias (joonis 11.). Esimesed muusikaõpetused ja katsed komponeerimises said teoks just nende seinte vahel. Nii Rudolfi isa kui ka isaisa olid mõlemad Käina köstrid. Perekond lahkus Hiiumaalt 1885.aastal, kui tulevane helilooja oli 12-aastane.
Joonis 10. Rudolf Tobias`e majamuuseum Joonis 11. Rudolf Tobias
15