Emotsioonid. (4)

(tõlge Gleitmani raamatust)
EMOTSIOONID , TUNDMUSED: OMAENESE SISESEISUNDI TAJUMINE
(Pilt)
Sisetunde vääriti tõlgendamine.
Gilberti ja Sullivani opereti üks
tegelaskujudest, Kannatlikkus, arutleb:
„Hulluse ebatavalisus on võrreldav sellega,
et terava haigushoo äärmise piina mõjul on
seda eksikombel kerge ka seedehäireks pidada”.
(New York Gilbert and Sullivan Players; Lee Snideri
foto, 1987)
On ilmne, et tunnetame omaenese sisemist hingeseisundit ise seda subjektiivselt tajudes. Mitmed sotsiaalpsühholoogid arvavad , et niisugune tunnetusprotsess võib mõju avaldada ka emotsioonide subjektiivsele tajumisele. Me räägime, et tunneme armastust, rõõmu, muret või viha. Kuid kas me oleme alati kindlad selles, mida tunneme? Ühes Gilberti ja Sullivani operetis üks tegelastest möönab, et tagasitõugatu võib armastust eksikombel seedehäireks pidada. Kuigi see on suuresti liialdatud, võib midagi sellest kehtida ka meie kõigi puhul. Sageli tõlgendame oma siseseisundit nii, et kui tuleb otsustada, kas valu kõhus on hirmutunne (ütleme, uuringust sõltuvalt), või on kärsitus hoopiski ootusärevus (ütleme, enne armastatuga kohtumist). Vastavalt mõnede psühholoogide arvamusele, haarab niisugune tõlgendusprotsess meid alati, kui tunneme mingit emotsiooni (Schlachter ja Singer , 1962; Mandler, 1975, 1984). Seades nende vaated silmade ette, alustame vaidlust mõningate varasemate emotsiooniteooriate seisukohtadega.
James-Lange teooria
Emotsioonide teema on hämmingut tekitanud juba mitme põlvkonna uurijates. Psüholoogid ja bioloogid on saavutanud mõnevõrra mõistuspärast edu emotsionaalsete seisundite objektiivsuse ning nende kehaliste ilmingute uurimisel; näideteks võib tuua hirmu ja raevu emotsionaalse kooseksisteerimise (vt peatükki 3) ning naeru emotsionaalseid väljendusviise (vt peatükki 10). Ent mida me saame öelda oma subjektiivselt kogetavate emotsioonide kohta, kuidas need tunduvad olevat meie „sisemuses”?
Mitmed üheksateistkümnenda sajandi psühholoogid püüdsid mitmesuguseid inimeste kogetavaid emotsioone kataloogida, niivõrd, kui palju nad olid erinevate tajude tekitatud tundeid suutnud klassifitseerida (nt punane, hapu, sile jne). Kuid nende jõupingutused ei osutunud just väga edukaks. Inimesed rääkisid lihtsalt liiga suurest hulgast oma kogetud emotsioonidest, mida klassifitseerida näis nende subjektiivse tunnetuse liialt suure rikkalikkuse tõttu võimatu. Lisaks sellele, tekkisid ka vastuolud emotsiooniteooria terminoloogia täpses mõistmises. Kuidas eristada mõisteid kurbus ja nukrus või tülpimus ja masendus ? Erinevad inimesed andsid nendele mõistetele mitmesuguseid varjundeid ning kokkuleppeks selles suhtes näis vähe lootust olevat, kuna nende kirjeldused olid antud üksnes subjektiivsete kogemuste põhjal (mis muidugi on isiklikku laadi ).
Erineva lähenemise probleemile pakkus välja William James. Määravaks tahuks James’i pakutava hüpoteesi kohaselt, lähtuda tuli inimese tegevusest. Hirmu tundes me põgeneme – jookseme; muretsedes – me nutame. Terve mõistuse järgi põhjustab niisuguse käitumise emotsioon . James kaitses meie peas toimuva mõistuspärasuse seisukohta ja väitis, et emotsiooni ja tegevuse põhjuslik suhe on hoopiski vastupidine – me oleme hirmunud seepärast, et põgeneme (jookseme ära).

• Mõistuspärasus ütleb, et ebaõnne puhul on meil kahju, oleme kibestunud ja nutame; karu kohates ehmatame ja põgeneme joostes ; meid solvab vastane, muutume vihaseks ja lööme teda. Siin on hüpoteesiks ... me oleme kurvad seepärast, et nutame, vihased seepärast, et lööme meid solvavat isikut, hirmunud seepärast, et väriseme ... Ilma tajule järgneva kehalise seisundita võib emotsioon olla puhtalt tunnetuslik, väljendudes meie käitumisviisis – kahvatumises, norgu vajumises, emotsionaalse soojuse puudumises. Seega, me võime näha karu ja otsustada, et parem on minema joosta , solvangu puhul peame täiesti õigustatuks solvaja löömist, kuid tegelikult ei tunne me hirmu ega viha (James, 1980,v.2. p.449).
  

Need väljaütlemised on südamikuks teooriale , mida praegu tuntakse James–Lange emotsiooniteooriana. (Carl Lange oli James’i kaasaegne, kes pakkus välja sarnaseid seisukohti). Kokkuvõttes paneb kõnealune teooria aluse sellele, et subjektiivne emotsiooni kogemus pole midagi enamat ega vähemat, kui meie teadlikkus muutustest omaenese kehas, mida põhjustavad meid ümbritsevad ärritajad (stimuleerivad asjaolud).
11.4 Sündmuste järgnevus, vaadelduna James-Lange emotsiooniteooria kohaselt:
vastavalt sellele teooriale, on subjektiivselt kogetav emotsioon lihtsalt meie teadlik vastus vihastama panevas või hirmutunnet tekitavas olukorras. Me märkame hädaohtu (selleks võib olla, näiteks, ründav dinosaurus või kes/mis iganes), see päästab valla kehalise tegevuse (jooksmise, südame kloppimise) ning selle teadmise tagajärjel ka emotsiooni (siin on selleks hirm).
Skeem on järgmine:
Ründav dinosaurus (stimuleeriv olukord) → kloppiv süda(vastav tegevus) → hirm (subjektiivne emotsioon).
Vaadeldud muudatused kehalises tegevuses ( jooksma hakkamine, jooksmine ) või organismi sisemine reaktsioon (südame kloppimine), võivad olla põhjustatud stimuleerivast olukorrast, kuigi hilisemad James’i teooria pooldajad rõhutavad selles organismi sisemise reaktsiooni tähtsust ja autonoomse närvisüsteemi aktiivsust, mis seda esile kutsuvad (joonis 11.4).
James-Lange teooria on juba olnud pikka aega kestnud vaidluste keskpunktiks. Üheks peamiseks vastuargumendiks selles vaidluses sai autonoomse funktsionaalsuse uurimise pioneeri, Walter Cannon ’i poolt esile tõstetud kriteerium (vt peatükki 3). Cannon osutas sellele, et osavõtlikud (sümpaatilised) reaktsioonid esilekerkinud stiimulitele on üsna suures osas ühed ja samad, kuigi meie kogetavad emotsioonid võivad seejuures olla väga laias ulatuses erinevad. Võtke näiteks raevu ja hirmu vaheline suhe. Cannon näitas, et nende kahe emotsiooniga kaasneb just üks ja see sama autonoomne mahalaadimisprotsess. Seega, James-Lange teoorias peab olema mingi viga, kuna me nende kahe nimetatud emotsiooni kogemise puhul suudame kindlalt nendevahelist erinevust eristada (Cannon, 1927).
Erinev vaade on emotsiooni esile kutsuva teguri autonoomset toimet puudutavas vastuväites. Mitmes varasemas uuringus samastati seda ärritava asjaolu põhjustatud adrenaliinidoosi sissepritsega, mis päästab valla sümpaatilise reaktsiooni koos kogu selle tagajärgedega – puperdava südame, värisemise ja higistavate peopesadega. Vastavalt James-Lange teooriale, kuuluvad need nähtuste hulka, mida põhjustavad sisemised ärritavad, hirmu ja raevu tekitavad stiimulid . Kuid tegelikult ei koge sellele alluv isik mingeid emotsioone. Mõned isikud peavad neid lihtsalt oma füüsilise seisundi tundemärkideks. Teised isikud ütlevad, et nad „just nagu” oleksid vihased või hirmunud, kuid seda liiki „külm emotsioon”, mida nad kogesid, polnud tõeline (Landis ja Hunt, 1932) Paistab, et need avastused said edasisteks vastuväideteks James-Lange teooriale. Organismisisesed reaktsioonid emotsioonide tekitamisel on ilmsed, ent mitte piisavad tingimused.
Tunnetuslik-hindav emotsiooniteooria
Vastupidi James-Lange teooriale, mis rõhutab kehalise tagasiside rolli, on teiseks võimaluseks keskendumine tunnetuslikele teguritele. Lõppude lõpuks, emotsioone kutsuvad ju tavaliselt esile kindlad välised sündmused – traagilise uudisega kirja saamine, armastatud isiku tagasisaabumine jne. Niisugused sündmused toovad endaga kaasa muret või rõõmu, kuid enne meie emotsionaalset mõjutamist peame neid hindama ja neist aru saama. Oletame, et me märkame meest, kes viskab meie suunas ümmarguse kujuga eseme. Meie emotsionaalne reaktsioon on kindlasti erinev, kui arvame, et see on pall, või siis, kui usume selle käsigranaadi olevat. Emotsioon sõltub olukorra tunnetuslikust tõlgendusest, mis omakorda on sõltuv sellest, mida me näeme, mida me teame ja mida me oletame ( Arnold , 1970).
11.5 Sündmuste järgnevus, vaadelduna Schachter -Singeri tunnetuslik-hindava emotsiooniteooria kohaselt:
vastavalt Schachteri ja Singeri välja pakutud teooriale, on subjektiivselt kogetav emotsioon hindamisprotsessi tulemus, milles isik tõlgendab tekkinud olukorda oma isiklike kehaliste reaktsioonide kaudu. Hulk väliselt toimivaid stiimuleid (alates ründavast dinosaurusest kuni võistlejani võidujooksus) võivad esile kutsuda kehaliselt samasuguse iseloomuga üldseisundi – jooksmise ja südamelöökide sagenemise. Subjektiivne emotsioon arvestab olukorda, millele inimene vastab oma kehalise tegevusega . Kui olukord tundub ohtlikuna (ründav dinosaurus), tunneb inimene hirmu. Kui see toimub jooksuvõistlustel, kogeb ta võistlejana erutust.
Skeem on järgmine:
Ründav dinosaurus või järelejõudev võistleja jooksuvõistlusel (stimuleeriv olukord) → kloppiv süda (vastav tegevus) → „Mida ma pean tegema?” (tunnetuslik olukorra hindamine) → hirm või erutus (subjektiivne emotsioon).
Kas on võimalik emotsiooni tunnetuslikku tõlgendamist ühitada James-Lange teooria rõhuasetusega kehalisele tagasisidele? Stanley Schachteri ja Jerome Singeri esitatud teooria pooldajad usuvad, et see on võimalik. Vastavalt tunnetuslik-hindavale emotsiooniteooriale (mõnikord nimetatud ka tunnetuslikuks teooriaks), võivad emotsiooni autonoomselt valla päästa mitmesugused üldised tunnetuslikud seisundid, kuid need on üksnes emotsiooni tekitavaks toormaterjaliks – üldise erutuse kogemiseks, kindlaks määramata selle seisundi erinevusi ja mitte midagi enamat. Erutusseisund muutub eriliselt kogetavaks emotsiooniks selle seisundi põhjusi tunnetades ja neid tõlgendades. Tegelikult on see võrdväärne olukorra tunnetuslikule hindamisprotsessile. Inimese süda lööb kiiremini, tema käed värisevad – on see hirm, raev , rõõmus ootusärevus või põletava eseme puudutus ? Kui indiviidi on just solvatud, tõlgendab ta seda kui viha põhjustavat välist tegurit ning tunneb ja tegutseb sellele vastavalt. Kui ta sattub silmitsi William James’i karuga , peab ta oma erutuse põhjuseks karu ja tunneb hirmu. Kui ta on kodus ja voodis, oletab ta tõenäoliselt, et on haige. Lühidalt kokku võttes, kooskõlas Schachteri ja Singeri teooriaga, kutsub