Emotsioonid. (4)

(tõlge Gleitmani raamatust)
EMOTSIOONID , TUNDMUSED: OMAENESE SISESEISUNDI TAJUMINE
(Pilt)
Sisetunde vääriti tõlgendamine.
Gilberti ja Sullivani opereti üks
tegelaskujudest, Kannatlikkus, arutleb:
„Hulluse ebatavalisus on võrreldav sellega,
et terava haigushoo äärmise piina mõjul on
seda eksikombel kerge ka seedehäireks pidada”.
(New York Gilbert and Sullivan Players; Lee Snideri
foto, 1987)
On ilmne, et tunnetame omaenese sisemist hingeseisundit ise seda subjektiivselt tajudes. Mitmed sotsiaalpsühholoogid arvavad , et niisugune tunnetusprotsess võib mõju avaldada ka emotsioonide subjektiivsele tajumisele. Me räägime, et tunneme armastust, rõõmu, muret või viha. Kuid kas me oleme alati kindlad selles, mida tunneme? Ühes Gilberti ja Sullivani operetis üks tegelastest möönab, et tagasitõugatu võib armastust eksikombel seedehäireks pidada. Kuigi see on suuresti liialdatud, võib midagi sellest kehtida ka meie kõigi puhul. Sageli tõlgendame oma siseseisundit nii, et kui tuleb otsustada, kas valu kõhus on hirmutunne (ütleme, uuringust sõltuvalt), või on kärsitus hoopiski ootusärevus (ütleme, enne armastatuga kohtumist). Vastavalt mõnede psühholoogide arvamusele, haarab niisugune tõlgendusprotsess meid alati, kui tunneme mingit emotsiooni (Schlachter ja Singer , 1962; Mandler, 1975, 1984). Seades nende vaated silmade ette, alustame vaidlust mõningate varasemate emotsiooniteooriate seisukohtadega.
James-Lange teooria
Emotsioonide teema on hämmingut tekitanud juba mitme põlvkonna uurijates. Psüholoogid ja bioloogid on saavutanud mõnevõrra mõistuspärast edu emotsionaalsete seisundite objektiivsuse ning nende kehaliste ilmingute uurimisel; näideteks võib tuua hirmu ja raevu emotsionaalse kooseksisteerimise (vt peatükki 3) ning naeru emotsionaalseid väljendusviise (vt peatükki 10). Ent mida me saame öelda oma subjektiivselt kogetavate emotsioonide kohta, kuidas need tunduvad olevat meie „sisemuses”?
Mitmed üheksateistkümnenda sajandi psühholoogid püüdsid mitmesuguseid inimeste kogetavaid emotsioone kataloogida, niivõrd, kui palju nad olid erinevate tajude tekitatud tundeid suutnud klassifitseerida (nt punane, hapu, sile jne). Kuid nende jõupingutused ei osutunud just väga edukaks. Inimesed rääkisid lihtsalt liiga suurest hulgast oma kogetud emotsioonidest, mida klassifitseerida näis nende subjektiivse tunnetuse liialt suure rikkalikkuse tõttu võimatu. Lisaks sellele, tekkisid ka vastuolud emotsiooniteooria terminoloogia täpses mõistmises. Kuidas eristada mõisteid kurbus ja nukrus või tülpimus ja masendus ? Erinevad inimesed andsid nendele mõistetele mitmesuguseid varjundeid ning kokkuleppeks selles suhtes näis vähe lootust olevat, kuna nende kirjeldused olid antud üksnes subjektiivsete kogemuste põhjal (mis muidugi on isiklikku laadi ).
Erineva lähenemise probleemile pakkus välja William James. Määravaks tahuks James’i pakutava hüpoteesi kohaselt, lähtuda tuli inimese tegevusest. Hirmu tundes me põgeneme – jookseme; muretsedes – me nutame. Terve mõistuse järgi põhjustab niisuguse käitumise emotsioon . James kaitses meie peas toimuva mõistuspärasuse seisukohta ja väitis, et emotsiooni ja tegevuse põhjuslik suhe on hoopiski vastupidine – me oleme hirmunud seepärast, et põgeneme (jookseme ära).

• Mõistuspärasus ütleb, et ebaõnne puhul on meil kahju, oleme kibestunud ja nutame; karu kohates ehmatame ja põgeneme joostes ; meid solvab vastane, muutume vihaseks ja lööme teda. Siin on hüpoteesiks ... me oleme kurvad seepärast, et nutame, vihased seepärast, et lööme meid solvavat isikut, hirmunud seepärast, et väriseme ... Ilma tajule järgneva kehalise seisundita võib emotsioon olla puhtalt tunnetuslik, väljendudes meie käitumisviisis – kahvatumises, norgu vajumises, emotsionaalse soojuse puudumises. Seega, me võime näha karu ja otsustada, et parem on minema joosta , solvangu puhul peame täiesti õigustatuks solvaja löömist, kuid tegelikult ei tunne me hirmu ega viha (James, 1980,v.2. p.449).
  

Need väljaütlemised on südamikuks teooriale , mida praegu tuntakse James–Lange emotsiooniteooriana. (Carl Lange oli James’i kaasaegne, kes pakkus välja sarnaseid seisukohti). Kokkuvõttes paneb kõnealune teooria aluse sellele, et subjektiivne emotsiooni kogemus pole midagi enamat ega vähemat, kui meie teadlikkus muutustest omaenese kehas, mida põhjustavad meid ümbritsevad ärritajad (stimuleerivad asjaolud).
11.4 Sündmuste järgnevus, vaadelduna James-Lange emotsiooniteooria kohaselt:
vastavalt sellele teooriale, on subjektiivselt kogetav emotsioon lihtsalt meie teadlik vastus vihastama panevas või hirmutunnet tekitavas olukorras. Me märkame hädaohtu (selleks võib olla, näiteks, ründav dinosaurus või kes/mis iganes), see päästab valla kehalise tegevuse (jooksmise, südame kloppimise) ning selle teadmise tagajärjel ka emotsiooni (siin on selleks hirm).
Skeem on järgmine:
Ründav dinosaurus (stimuleeriv olukord) → kloppiv süda(vastav tegevus) → hirm (subjektiivne emotsioon).
Vaadeldud muudatused kehalises tegevuses ( jooksma hakkamine, jooksmine ) või organismi sisemine reaktsioon (südame kloppimine), võivad olla põhjustatud stimuleerivast olukorrast, kuigi hilisemad James’i teooria pooldajad rõhutavad selles organismi sisemise reaktsiooni tähtsust ja autonoomse närvisüsteemi aktiivsust, mis seda esile kutsuvad (joonis 11.4).
James-Lange teooria on juba olnud pikka aega kestnud vaidluste keskpunktiks. Üheks peamiseks vastuargumendiks selles vaidluses sai autonoomse funktsionaalsuse uurimise pioneeri, Walter Cannon ’i poolt esile tõstetud kriteerium (vt peatükki 3). Cannon osutas sellele, et osavõtlikud (sümpaatilised) reaktsioonid esilekerkinud stiimulitele on üsna suures osas ühed ja samad, kuigi meie kogetavad emotsioonid võivad seejuures olla väga laias ulatuses erinevad. Võtke näiteks raevu ja hirmu vaheline suhe. Cannon näitas, et nende kahe emotsiooniga kaasneb just üks ja see sama autonoomne mahalaadimisprotsess. Seega, James-Lange teoorias peab olema mingi viga, kuna me nende kahe nimetatud emotsiooni kogemise puhul suudame kindlalt nendevahelist erinevust eristada (Cannon, 1927).
Erinev vaade on emotsiooni esile kutsuva teguri autonoomset toimet puudutavas vastuväites. Mitmes varasemas uuringus samastati seda ärritava asjaolu põhjustatud adrenaliinidoosi sissepritsega, mis päästab valla sümpaatilise reaktsiooni koos kogu selle tagajärgedega – puperdava südame, värisemise ja higistavate peopesadega. Vastavalt James-Lange teooriale, kuuluvad need nähtuste hulka, mida põhjustavad sisemised ärritavad, hirmu ja raevu tekitavad stiimulid . Kuid tegelikult ei koge sellele alluv isik mingeid emotsioone. Mõned isikud peavad neid lihtsalt oma füüsilise seisundi tundemärkideks. Teised isikud ütlevad, et nad „just nagu” oleksid vihased või hirmunud, kuid seda liiki „külm emotsioon”, mida nad kogesid, polnud tõeline (Landis ja Hunt, 1932) Paistab, et need avastused said edasisteks vastuväideteks James-Lange teooriale. Organismisisesed reaktsioonid emotsioonide tekitamisel on ilmsed, ent mitte piisavad tingimused.
Tunnetuslik-hindav emotsiooniteooria
Vastupidi James-Lange teooriale, mis rõhutab kehalise tagasiside rolli, on teiseks võimaluseks keskendumine tunnetuslikele teguritele. Lõppude lõpuks, emotsioone kutsuvad ju tavaliselt esile kindlad välised sündmused – traagilise uudisega kirja saamine, armastatud isiku tagasisaabumine jne. Niisugused sündmused toovad endaga kaasa muret või rõõmu, kuid enne meie emotsionaalset mõjutamist peame neid hindama ja neist aru saama. Oletame, et me märkame meest, kes viskab meie suunas ümmarguse kujuga eseme. Meie emotsionaalne reaktsioon on kindlasti erinev, kui arvame, et see on pall, või siis, kui usume selle käsigranaadi olevat. Emotsioon sõltub olukorra tunnetuslikust tõlgendusest, mis omakorda on sõltuv sellest, mida me näeme, mida me teame ja mida me oletame ( Arnold , 1970).
11.5 Sündmuste järgnevus, vaadelduna Schachter -Singeri tunnetuslik-hindava emotsiooniteooria kohaselt:
vastavalt Schachteri ja Singeri välja pakutud teooriale, on subjektiivselt kogetav emotsioon hindamisprotsessi tulemus, milles isik tõlgendab tekkinud olukorda oma isiklike kehaliste reaktsioonide kaudu. Hulk väliselt toimivaid stiimuleid (alates ründavast dinosaurusest kuni võistlejani võidujooksus) võivad esile kutsuda kehaliselt samasuguse iseloomuga üldseisundi – jooksmise ja südamelöökide sagenemise. Subjektiivne emotsioon arvestab olukorda, millele inimene vastab oma kehalise tegevusega . Kui olukord tundub ohtlikuna (ründav dinosaurus), tunneb inimene hirmu. Kui see toimub jooksuvõistlustel, kogeb ta võistlejana erutust.
Skeem on järgmine:
Ründav dinosaurus või järelejõudev võistleja jooksuvõistlusel (stimuleeriv olukord) → kloppiv süda (vastav tegevus) → „Mida ma pean tegema?” (tunnetuslik olukorra hindamine) → hirm või erutus (subjektiivne emotsioon).
Kas on võimalik emotsiooni tunnetuslikku tõlgendamist ühitada James-Lange teooria rõhuasetusega kehalisele tagasisidele? Stanley Schachteri ja Jerome Singeri esitatud teooria pooldajad usuvad, et see on võimalik. Vastavalt tunnetuslik-hindavale emotsiooniteooriale (mõnikord nimetatud ka tunnetuslikuks teooriaks), võivad emotsiooni autonoomselt valla päästa mitmesugused üldised tunnetuslikud seisundid, kuid need on üksnes emotsiooni tekitavaks toormaterjaliks – üldise erutuse kogemiseks, kindlaks määramata selle seisundi erinevusi ja mitte midagi enamat. Erutusseisund muutub eriliselt kogetavaks emotsiooniks selle seisundi põhjusi tunnetades ja neid tõlgendades. Tegelikult on see võrdväärne olukorra tunnetuslikule hindamisprotsessile. Inimese süda lööb kiiremini, tema käed värisevad – on see hirm, raev , rõõmus ootusärevus või põletava eseme puudutus ? Kui indiviidi on just solvatud, tõlgendab ta seda kui viha põhjustavat välist tegurit ning tunneb ja tegutseb sellele vastavalt. Kui ta sattub silmitsi William James’i karuga , peab ta oma erutuse põhjuseks karu ja tunneb hirmu. Kui ta on kodus ja voodis, oletab ta tõenäoliselt, et on haige. Lühidalt kokku võttes, kooskõlas Schachteri ja Singeri teooriaga, kutsub emotsiooni esile mitte tunnetuslik põhjus vaid eelkõige selle põhjuse tõlgendamine üldise olukorra valguses nii, nagu indiviid seda omalt poolt näeb. (Schacher ja Singer, 1962; Schachter, 1964; Mandler, 1984; vt ka joonist 11.5).
Selle üldise kontseptsiooni kontrollimiseks korraldasid Schachter ja Singer nüüd juba klassikaliseks muutunud katse, mille kestel katsealuste isikute tundeid autonoomselt ärritati, kuid nad ei teadnud oma ärritatuse põhust. Katsealustele süstiti arstimit, mida nad uskusid olevat vitamiine sisaldavaks toidulisandiks. Tegelikult oli see aga adrenaliin (epinefriin). Üht osa katsealustest isikutest hoiatati arstimi tegeliku toime, nagu südamelöökide kiirenemise, kuumahoogude, vappekülma jms eest. Teine osa isikuid seda teavet ei saanud. Neile öedi ainult, et arstimi toimel võivad tekkida mõningad kõrvalnähud, nagu tuimus ja sügelemine. Pärast arstimi manustamist istusid katsealused isikud ooteruumis, oodates katsetulemuste ilmumist. Tegelikkuses viidi katse peamine osa läbi selles ooteruumis, kuhu paigutati kõik katsealused üheskoos istuma, ning kus neid jälgis läbi ühepoolselt läbipaistva ekraani katse teostaja . Katse üheks uurimistingimuseks oli kindlaks teha viha tekkeprotsess. Selles osalev katsealune oli tusane ja ärrituv ning marssis lõpuks ruumist välja. Teiseks uurimistingimuseks oli antud kontekstis kindlaks teha rõõmujoovastuse ehk ülemeelikuse tekkeprotsess. Selles osalev katsealune oli keevaline ja kergemeelne, loopis aknast välja paberlennukeid, keerutas hula-rõngast, püüdis teisi katsealuseid kaasa haarata improviseeritud korvpallimängu paberist valmistatud pallidega. Jälgides katsealuste isikute käitumist ooteruumis, esitati neile küsimusi nende emotsionaalse seisundi muutumiskiiruse kohta. (Schachter ja Singer, 1962).
Otsustavaks küsimuseks oli, kas eelnenud teabe saamine arstimi toime kohta võib mõjutada katsealuste isikute emotsionaalseid reaktsioone. Schachter ja Singer järeldasid, et need katsealused, keda teavitati süstitud ravimi füsioloogilise toime tagajärgede kohta õigesti, ilmutasid selle mõju all olles vähem-emotsionaalseid reaktsioone, kui need, keda ei teavitatud. Teadlikud isikud panid oma vappumise ja puperdava südame enamasti arstimi, kui välise olukorra arvele. Teavitamata katsealused aga vastupidi, oletasid, et nende sisemised reaktsioonid olid põhjustatud mingi väljastpoolt toimiva teguriga ...et süüdi selles on mingi väljastpoolt põhjustatud ülemeelikus või vihastama panev tusatuju. Andnud oma emotsioonidele väljastpoolt tuleva põhjuse, seavad nad oma emotsionaalse seisundi sõltuvusse üksnes ümbritseva keskkonna mõjudest, mille tagajärjeks võib olla nii ülevoolav rõõmutunne kui ka vihastumine. Teavitamata katsealuste kirjelduste järgi oli nende tuntav rõõm suurem kui teadlikel kaaslastel ning nende ühinemine hullumeelsete veiderduste algatajaga mõnevõrra tõenäolisem. Samasugused tulemused saavutati ka viha tekitavas olukorras.
Erutuse ülekandmine
Mõned vaadeldud nähtused ülevoolavast erutusseisundist. Autonoomne erutus veidi aja möödudes tavaliselt vaibub, ent selle tagajärjeks on mõningad hirmu või raevu kehalised järelmõjud. Isegi kehaliste harjutuste järel säilivad need üsna pikemat aega, kui võime seda eeldada. Niisugused järelmõjud võivad põhjustada erutuse ülekande nähtusi (Zillman, 1983). Ühes uuringus mõned katsealused koormati hookaupa pingutava füüsilise tegevusega, mis viidi läbi jalgratast imiteerival treeninguseadmel. Mõni minut pärast pedaalide väntamist, vihastasid neid kõrvalruumis viibivad kaasosalised, ärritades neid (nõrga voolu) elektrilöökidega ning tekitades sel viisil muutuva ulatusega ebakõlasid nende närvisüsteemi sisesides. Kui seejärel anti katsealustele võimalus selle eest kätte maksta, olid nad palju agressiivsemad (s.t need, kes olid saanud mitmesuguse tugevusega elektrilööke), võrreldes kontrollisikutega, keda katsetati pärast nende südametöö ja vererõhu taastumist normaaltasemeni. (Pole vajadust märkida, et karistavaid lööke anti ka tegelikult). Sarnane toime leiti olevat samuti seksuaalse erutuse puhul pärast erootiliste filmide vaatamist, ka siin toimus erutatuse suurenemine, nagu eelnenud kehalise pingutuse puhulgi (Zillman, Katcher ja Milavsky, 1972; Cantor, Zillman ja Bryant ,1975). Valmis selgitus selle kohta tuleneb Schachteri teoreetilisest seisukohast , et mõningal määral säilivad kehaliste järelnähtude jäägid eelnenud kehalisest pingutusest isegi sel juhul, kui isik seda endale ei teadvusta. Ta on ikka veel erutatud , kuid ei tea mispärast ta seda on. Selle tagajärjeks on, et ta ei omista oma erutusseisundi põhjust olukorrale, kus ta end leiab olevat ning tugevdab seega oma emotsionaalseid tundmusi. Kui teda provotseerida, muutub ta veelgi agressiivsemaks; seksuaalse erutuse puhul muutub ta erutatus veelgi tugevanaks. (Valins, 1966).
(pilt)
Ergutatuse ülekanne. Mõned sündmused, mis järgnevad vahetult intensiivsele füüsilisele koormusele, võivad viia mitteomase reaktsiooni tekkimise stimuleerimisele. Kas võistlevad sportlased, kes tegelevad visa ja pingutava treeninguga, alluvad sellele nähtusele, jääb muidugi küsitavaks. (Michael Nichols/Magnum’i foto).
Erutus-atributsiooniteooria suunas
Erutus-atributsiooniteooria ilmus mõnede uute kriteeriumidega. Hulk autoreid osutasid probleemidele esialgsete uuringute tulemustes, kuna nendega saavutatu on üsna vähene või mitte kõike hõlmav ning hilisemad uurijad pole suutnud neid lünki kuigi edukalt täita ennustatud erutus-atributsiooniteooria seisukohtade täise ulatuses rakendamisega (Reisenzein, 1983). Kuid põhiküsimus selles väljaandes liigub üksikasjade poole, mida saavutati kirjeldatud katse tulemuses. See puudutab teooria seisukohta, et sisemine erutatus võib viia ükskõik millise või kõigi emotsioonide kogemiseni, sõltuvalt sellest, kuidas isik antud olukorda tõlgendab. Mõned hilisemad uuringud eeldavad, et niisugune emotsiooni kogemine pole üldsegi nii paindlik nagu arvati. Seega, epinefriini süstimine viib suurema tõenäosusega negatiivsete emotsioonide (hirmu ja viha), kui positivseteemotsioonide (eufooria) kogemisele, olenemata olukorra kontekstist, milles isik viibib (Marshall ja Zimbardo , 1979; Maslach, 1979; vastuväidet vt Schachter ja Singer, 1979).Vaadeldav väljaanne on kahtlemata end kehtestanud, kuid selle usutav positsioon jääb kuskile James-Lange ja erutus-atributsiooniteooria seisukohtade vahele. Nagu me näeme, käivitab lähenemine asjale Schachter-Singeri erutus-atributsiooniteooria kohaselt oletuse, et kõik inimlikud emotsioonid lähtuvad ja toetuvad ühesugustele kehalistele tajudele. Mõned uurijad väidavad siiski, et autonoomsetes käitumismallides on erinevusi, mis kaasnevad niisuguste emotsioonidega, nagu viha, kurbus ja hirm (nt AX, 1953; Funkenstein, 1956; Schwartz ,Weinberger ja Singer, 1981). Teised uurijad väidavad sama, kuid põhjendavad neid peamiselt erinevate näoilmete väljendumisega. Vastavalt nende autorie seisukohtadele, on kehaliselt ja näoilmete kaudu väljenduvad emotsioonid iseloomulikud teatud hulgale erinevatest emotsioonidest, mis on põhilisteks emotsioonideks ( Ekman , 1971, 1984; Izard, 1977). Kui nii, siis autonoomne toormaterjal ei võimalda nendel iseenesest muutuda virtuaalselt või emotsionaalselt kogetava varjunditeks, nagu eeldasid Schachter ja Singer.
(pildid)
11.6. Kuus põhilist emotsiooni. Fotodel on näidatud näoilmeid, mida mõned uurijad loevad vastavateks kuuele iseloomulikule põhiemotsioonile: (A) - õnnetunne, (B) - üllatus, (C) - kurbus, (D) - viha, (E) - vastikustunne, (F) - hirm. (David Matsumoto fotod, Matsumoto ja Ekman, 1989).
Põhilised emotsioonid ja nende väljendumine näoilmes
Hüpotees selle kohta, et mõned selgesti eristatavad näoilmed avalduvad vastavate põhiemotsioonide peegeldusena, kuulub tagasi vaadates Charles Darvinile( Darwin , 1872b), kes vaatles kõnealuseid näoilmeid, kui meie eellaste evolutsiooniprotsessis kohandunud näoilmete jäljendusi. Tegelikult vaidles ta vastu arvamusele, et mainitud näoilmetest võib välja lugeda nende aluseks olevat emotsionaalset seisundit , mis on jäänuseks meie esivanematelt päritud reaktsioonimallist. Vaatest, mida võib välja lugeda mainitud näoilmetes väljenduvast, on meie „vihases” näos sageli väljenduv allatõmmatud kulmude , laienenud silmade ning avanenud ja hambaid paljastava suuga, mis oli meie eelkäijate reflektoorne näolihaste kokkutõmbumine, kui neil tuli vaenlast hammustada. Sarnaselt sellele, on meie „vastikust väljendav” nägu kripsus nina, ettelükatud huulte ja välja aetud keelega, mis peegeldab seda, kuidas meie eellased regeerisid haisule või sülitasid välja ebameeldiva maitsega toitu (Üksikasju vt Ekman, 1980, 1982, 1984; Izard, 1977; Tomkins, 1963).
Ent kui palju on siiski põhiemotsioone? Lähenedes küsimusele näoilmes väljenduva väljalugemise seisukohalt, on võimalik sellele vastust saada, määratledes, kui palju on selgelt eristatavaid näoilmeid (vt pilte 11.6) Peatükis 10 nägime, et ühed ja samad näoilmed on iseloomulikud ja äratuntavad paljudes kultuurides, väljenduvad juba väga varases eas ning neid võib näha ka pimedate ja kurtide laste nägudel, kes ei saa neid ise ennast jälgides tundma õppida (vt peatükki 10, lk 402 – 404). Need peavad seega olema meile edasiantud inimlikuks päranduseks. Nende põhiemotsioonide põhjal ongi koostatud kõnealune emotsioonide loetelu. Ent nende hulk võib muutuda, ühe arvestuse järgi on põhiemotsioone seitse : õnnetunne, üllatus, viha, kurbus, vastikustunne,hirm ja põlgus (Ekman, 1984). Teised arvestavad, et neid on kaheksa kuni kümme ning sinna hulka võiksid kuuluda ka häbi ja süütunne (nt, Izard, 1971, 1991; Plutchik, 1980).
Järgnevaid komplikatsioone lisasidtõsiasi, et inimlikes näoilmetes väljenduv allub vähemalt osaliselt isiku vabatatlikule kontrollile. Seega saab seda võltsida, kui kogeme mingit vastupidist emotsiooni sellele, mida me tahame väljendada. Hamlet polnud kindlasti esimene, kes märkas, et keegi võib olla närukael ka naeratades. Lisaks sellele, näoilmest emotsioone väljalugeva teooria seisukoht on, et näoilmes väljenduv võib olla , vähemalt osaliselt, ka allasurutud. Selleks kasutatakse kätteõpitud väljendusreegleid, mis on tüüpilised vaated antud kultuurikeskkonnas, mida võib ja mida ei tohi avalikult, millise kontekstiga olukorras, välja näidata. (vt lk 403 – 404; Ekman, Friesen ja O’Sullivan, 1988; Ekman, 1985; Ekman ja Friesen, 1986).
(pilt)
Näoilme ja emotsioon. Kurbuses leinav Küprose naine.
(Constantine Manos/Magnumi foto)
Näoilmed kui suhtlemisvahend
Vastavalt näoilmest emotsioone väljalugeva teooria seisukohtadele, näitavad näoilmed nende taga peituvat siseseisundit (mida saab kindlasti peita või võltsida). Teine võimalik vaatenurk eeldab, et näoilmes väljenduv on ennekõike suhtlemisvahendiks. Selle seisukoha pooldajad vaidlevad, kas rahulolematu ilme näol ei tähenda meie soovi rahulolekuks, või et meid emmatakse. Kas vihane näoilme tähendab meie soovi olla teiste poolt tõsiseltvõetav, usaldusväärne, või et nad peaksid tagasi tõmbuma. Nähtuna niisuguses valguses, on mitmesugused näoilmed mitte niivõrd meie sisetunnete väljenduseks, kuivõrd teistele teadete edastamiseks. Naeratus (vajadusel) ei tähenda, et me oleme õnnelikud, kuid see peab väljendama meie soovi olla sõbralik (nt Fridland, 1991a; Mandler, 1984; Patterson, 1983).
Tõendusmaterjal näoilme kui suhtlemisvahendi kohta tuleneb tõsiasjast, et meie näoilmed tulevad seile siis, kui me esitleme end teistele ja olles nendega silmsides. Ühes uuringus jälgiti keeglimängijate käitumist, kui nad viskasid keeglikurikatest mööda või õnnestus neil need pikali lüüa. Keeglimangijad oma edu korral ei naeratanud. Kuid naeratus ilmus nende näole siis, kui nad pöördusid ümber ja kohtasid oma sõprade heakskiitvaid pilke (Kraut ja Johnston, 1970). Mis on ühist täiskasvanud keeglimängija ja kümnekuise, ema järelevalve all oma leludega mängiva väikelapse vahel? Laps naeratab kõige sagedamini just siis, kui näeb, et ema teda jälgib ( Jones , Collins ja Raag , 1991).
Võimalik vastuväide sellele on, et me mõnikord teeme nägusid ka üksi olles. Kuid me ka räägime vahel üksinda olles iseendaga , mida võib esile kutsuda üks ja seesama sisemine seisund, mille mõjul me muutume nii teate edastajaks kui ka selle vastuvõtjaks (nt iseenesega tõreledes). Mõnikord me naerame nende isikute üle, kes tegelikult on vaid meie kujutlustes (Fridlund, 1990, 1991b, Chovil, 1991).
Muidugi, näoilmest emotsioone väljalugeva ja suhtlusvahendi teooriate seisukohad pole omavahel teineteist välistavateks, kuna mõlema protasessid on toimivad . Osaliselt võib näoilmes väljenduvast välja lugeda, mis toimub indiviidi sisemuses, osaliselt võib seda ka tõlgendada kui teistele isikutele saadetavat teadet.
Põhiemotsioonid ja tunnetus ( kognitsioon )
Hulk probleeme tekitab viis, kuidas kogetav emotsioon esile kerkib. Üks vaatleb tõsiasja, et põhiemotsioonide arv on liialt väike. Nende suurimaks arvuks on eeldetavalt kümme. Kuid me suudame kindlasti eristada nendest rohkem kogetavaid emotsioone – näiteks, vahet teha kurbuse, alistumise, kahetsuse, mure ja meeleheite vahel, samuti õnnetunde, juubelduse, vaimustuse ja rahuliku rõõmutunde vahel. Aga kuidas me saame seda teha, kui meie valduses on üksnes kõige rohkem kümme erinevat põhiemotsiooni?
Näoilmest emotsioone väljalugeva teooria seisukohtade toetajad väidavad, et põhiemotsioonid on sageli segunenud ja seoses mitmesugustes vahekorgades, mis toodavad täiendava arvu kompleksseid emotsioone. Seega „armukadedust” võib vaadelda hirmu ha viha seguna, kuna murelikkus koosneb aga niisugustest emotsioonidest, nagu hirm, süütunne, kurbus ja häbi (Izard, 1991).
Edaspidi võib emotsioone eristada Schachteri ja Singeri kirjeldatud seisukoha alusel, et väline olukord põhjustab kehalise siseseisundi (ja seda väljendava reaktsiooni) vastavalt ühele põhilistest emotsioonidest. See aga omakorda tekitab kogetava emotsiooni – ütleme mure, viha, rõõmu või kurbuse. Ent selle täpne loomus annab emotsioonile järgnevalt mitmesuguseid varjundeid, olenevalt isiku antud olukorra tõlgendusest. Kuna olukordade hulk, millesse isik võib sattuda on piiramatu, on ka kogetavate emotsioonide hulk, mida see isik tunnetab, piiramatu – iga indiviidi puhul oleneb see tema sisetunde keerukusest ja peenusest.
Komplekssed emotsioonid
Mida laiaulatuslikumalt me emotsioone vaatleme , seda enam jagame neid meie primaatidest eellastega ning võib olla, et isegi enam primitiivemate olenditega meie varasemate esivanemate liinis . Pajud emotsioonid võivad olla mõningateks versioonideks sellest, mida me nimetame raevuks, hirmuks, vastikustundeks ja rõõmuks. Meie eellased võitlesid vastastega (raev), põgenesidhädaohu eest (hirm), sülitasid välja riknenud toitu (vastikustunne) ja ühinesid kaaslastega (rõõm). Kuid seejuures on mõned emotsioonid, mis on iseäralikud üksnes inimloomusele, kuna nende tekkimiseks on vajalik mingi sümboolse mõtlemise tase, mis piirab loomade ja primaatide jõudmist inimsoo tasemele. Näideteks niisugustest kogetavatest emotsioonidest on kaastunne , vihkamine , süütunne ja kahetsus , kõik see, mis oleneb komplekssest tunnetuslikust analüüsist, miks me või keegi teine oma püüdlustes läbi kukub või edukaks osutub, analüüsist, mida ka kõige targen šimpans pole võimeline tegema.
Kaastunne, vihkamine ja süütunne
Vaatleme emotsioone, nagu vihkamine, kaastunne ja süütunne. Igaüks neist tekkib ebaõnnestumise tagajärjel: töökoha kaotusel, eksamist läbipõrumisel jne. Vastavalt Bernard Weineri seisukohale, on meie erilise emotsiooni tunnetus sõltuv sellest mida me eelnevalt ebaõnnestumise toimumise kohta arvasime. Kui me uskusime, et lõpptulemus oli piisavalt kontrolli all, me vihasume. Kui me arvasime, et lõpptulemus meist ei olene, tunneme endale kaasa. Kuuldes, et Joe kukkus tema jaoks tähtsast eksamist läbi, sest pidutses eelmisel ööl kaua, tunneme tema vastu veidi viha (seda enam, kui ta meile meeldib ja me soovime , et tal kõik hästi läheks). Ent, kui ta põrus eksamilt läbi seetõttu, et oli semestri jooksul tihti haige olnud, tunneme talle enamasti kaasa. Esimesel juhul tunneme, et Joe oli oma ebaõnnes ise süüdi, teisel juhul aga, et ta ei suutnud oma ebaõnne ise ära hoida (Weiner, 1982).
Toodud näidetes tekitab emotsiooni teine isik, kuna see on tema, kes tegi (võ jättis tegemata)teo, mille lõpptagajärjeks oli ebaõnnestumine. Kuid sarnase analüüsi rakendamisel, kui emotsioon puudutab kellegi omaenese seisundist olenevat olukorda. Siinhulgas ka asjaolu, kas see keegi suudab või ei suuda oma tegevust kontrolli all hoida. Kui see oli kontrollitav, tunneme end süüdi (mis väljendub vihasumises iseenda peale. Kui see ei olnud kontrollitav, tunneme endale kaasa.
Veelgi keerukamaks muudab olukorra tõsiasi, et teatud emotsioonid – viha ja süütunne – toovad koos sellega kaasa ka juhtunu moraalse hinnangu. Vaatleme vihastumist. Kujutlege, et seisate piletisabas, et osta paar piletid populaarse artisti kontserdile. Sel ajal, kui teie järjekord jõudis piletikassani, lõppesid piletid just otsa. Mees, kes seisis teie ees järjekorras, ostis ära viimase paari pileteid. Kas te vihastate selle mehe peale? Te võite vihastuda oma ebaõnne peale ja neendma halba saatust, kuid selle mehe vasu viha ei tunne. Te teate, et see mees seisis piletisabas enne teid ja tal oli täielik õigus need piletid ära osta. Teisiti näeb välja olukord, kus keegi trügib teist ettepoole. Sel juhul saate te ägedalt vihaseks, seat tõlgendate niisugust käitumist moraalse terrori aktina (Averill, 1978;Sabini ja Silver , 1982).
Selle kinnituseks, võib viha tekkimise aluseks olla üks põhilistest emotsioonidest, mida vaadeldi eespool . Raevunud koerad lõrisevad ja paljastavad oma kihvad . Kuid inimlik viha on silmnähtavalt sellest palju enamat. Me oleme näinud, et sellega kaasneb aru saamine teise isiku kavatsustest ja teovõimest. Samal ajal kaasneb sellega ka moraalne õiglustunne ja seadusrkkumise hinnang. Sellest vaatenurgast ei kujuta emotsioon endast raevu, see on vaid meie sisemuses peituv vaoshoitud raevutunne. Antu põhjal on selgesti näha niisuguste piire ületavate juhtumite juured.
(pilt)
Viha ja seadusrikkumise moraalne hinnang. Seistes piletisabas, väldime õigustatud viha väljendamast. ( Chat Addamsi joonis, Te New Yorker Magazine, Inc. 1960, 1988).
(pilt)
Viha kui sotsiaalne emotsioon. Nelja-aastase eneseõigustatud viha mängukaaslase vastu, kes mängib tema leluga ja ei taha seda tagasi anda. ( Suzanne Szasz’i foto)
Kahetsus
Veel teinegi emotsioon ületab lihtsa erutatuse või väheste põhiemotsioonide piirid ning selleks on kahetsus kui reakstsioon sellele, kui mingi tegevuse lõpptulemuseks oleks võinud olla midagi muud, võrrelduna tegelikkuses saavutatuga. See on emotsioon , mis väljendab kahetsust, et „see oleks võinud olla teisiti”.
Me kõik oleme kogenud tunnet , mis tekib siis, kui oleme jõudnud peaaegu püstitatud eesmärgini, kui viimasel hetkel see ebaõnnestub. Kuidagiviisi on niisugune ebaõnn peaaegu eesmärgini jõudes palju enam piinavam, kui püüded eesmärgi saavutamiseks ei jõua sellele kuigi lähedale. Isik, kellel on loteriipilet ja selle number läheb võidunumbrist ühe numbri võrra lahku, tunneb selle üle suuremat kahetsust, kui isik, kelle piletinumber läheb võidunumbrist kaugelt mööda. Samasugune on jalgpalluri reaktsioon, kui ta lööb palli peaaegu, et väravasse, kui kaugelt mööda lüües. See nähtus on dokumenteeritud arvukate uuringute tulemustes, milles katsealuseid tuvustati mitmesuguste stsenaariumidega ja nad pidid andma neile oma hinnangu. Üks näide mainitud stsenaariumidest on järgmine:
Mr Crane ja Mr Tees pidid jõudma lennujaama ühel ja samal ajal väljalendavatele, kuid erinevatele lennukitele. Linnast lennujaama sõitsid nad koos, ühes ja samas autos ning sattusid liiklusummikusse. Lennujaama jõudsid nad 30- minutilise hilinemisega pärast nende lendude plaanilist väljalennuaega. Mr Crane’ile öeldi, et tema lend väljus lennuplaani järgi. Mr Tees’ile öeldi, et tema lend lükati edasi, kuid see väljus just viis minutit tagasi. Kes neist härrastest on rohkem ärritatud? ( Kahneman , Tversky, 1982, lk 203).
Pole üllatav, et samavõrd üksmeelseks oli vastus – mr Tees, kes elas läbi oma ebaõnne nii lähedalt. Kuid mis on selle põhjuseks, vaadeldes sündmust erapooletult , kus osalesid võrdväärselt kaks meest ning mõlemad jäid maha oma lennukist? Kahneman ja Tversky oletavad, et ebaõnn eesmärgi läheduses on enam tuska tekitav, kuna kergem on ette kujutada, et keegi võib kohale jõuda viis minutit varem, kui pool tundi varem. Kui lennujaama sõitev auto oleks jõudnud läbi lipsata veel ühe liiklusfoori alt, kui pagas oleks maha laaditud veidi kiiremini, kui ainult ...
Kahneman ja Tversky nimetavad seda kalduvust sündmuse kujuteldavaks taas läbimängimiseks (simulatsiooniks), viidates sellele, mis toimus ja mis oleks võinud toimuda – heuristiliseks simulatsiooniks. See on seni teiseks vaimseks otseteeks (s.t heuristiliselt kättesaadavaks, vt peatükki 8), mida kasutame otsuseid tehes ja lõpptulemusi hinnates.
Hulk järgnevaid avastusi esitavad sel samal teemal mitmesuguseid variatsioone. Ühes uuringus loeti katsealustele isikutele ette lugu kahest inimesest, kes surid kurnatuse tagajärjel pärast ellujäämist lennuõnnetuses, mis toimus kuskil kaugel ääremaal. Ühe ohvri kohta said katsealused teada, et see suri ühe ja veerandmiili kaugusel õnnetuspaigast ning teise kohta, et see läbis omal jõul seitsmekümneviie-miilise teekonna. Seejärel küsiti katsealustelt isikutelt, missuguse kompensatsiooni määraksid nad nende kahe hukkunu perekondadele. Katsealused määrasid ohvri, kes jõudis peaaegu eesmärgini, perekonnale märkimisväärselt suurema rahasumma , kui selle perekonnale, kes hukkuseesmärgist kauge . Ilmselt tundsid nad, et esimese saatus, kes jõudis pääsmise lähedale, oli palju rängem (n.ö enam „ebaõiglane”), kui teise saatus. Taastades oma kujutluses toimunud sündmuse, leisid nad, et kergem on üles ehitada vaimselt simuleeritud mudel tegematajätmistest esimese hukkunu saatuses, kui tegematajätmistes teise hukkunu saatuses – oleks ta vaid teadnud, kui lähedal oli pääsmine, oleks ta võimeline olnud veel mõned sammud teha.
Sarnane arvestus võib selgitada, miks ebaõnnestumised, mida põhjustavad mõned erandlikud lahkuminekud igapäevastest rutiinsetest sündmustest, näivad eriti kahetsusväärsetena. Et keegi suri Titaniku hukkumisel, on küllaltki kohutav, kuid see on veelgi enam kohutavam, kui see keegi sai pileti laevale üksnes ühe äkiliselt haigestunud reisija keeldumise tõttu sellest reisist viimasel minutil. Ilmselt on kergem luua vaimne stsenaarium tegematajätmistest ebatavaliste asjaolude tõttu, kui kujutleda, et paljud tavapärased sündmuskäigud võivad muutuda (Kahneman ja Miller, 1986).
(pilt)
Kahetsus. Kurvastus „See oleks võinud olla teisiti”. (Chat Addams’i joonis; The New Yorker Magazine, Inc. 1956, 1984)
Kahetsuse kogemine toob esile kogu meie subjektiivsete emotsioonide tunnetamise keerukuse vaid väheste põhiemotsioonide kaudu. Kahetsus pole mitte just kurbus ega ka kurbuse segu mõne teise põhiemotsiooniga. Koerad võivad mõeldavasti kogeda mingisugust siseseisundit, sarnast sellele, mida me nimetame kurbuseks. Kaotanud peremehe, näevad nad kurbadena ning pärast edutut treeningut sügavas masenduses olevat. Kuid vaevalt võib seda kujutleda, et koerad oleksid võimelised kahetsust tundma. Pooldada koertel selle emotsiooni esinemist, tähendab seega eeldada, et nad elavad vaimselt läbi oma võimaluste realiseerimata jätmist. Kortest erinevalt on inimesed võimelised võrdlema juhtunut sellega, mis oleks võinud juhtuda. Tulemuseks ongi kõnealuse erilise kurbuse kogemine.
Emotsioon ja teater
See on teatav emotsionaalne kogemus, mis mingil määral ei sarnane meie igapäevases elus kogetavaga – see on emotsioon, mida tunnetame näidendit või kino vaadates. Kas see on ikkagi tõeline emotsioon? Mõnikord paistab, et on. Mõni näitemäng või film võib meid ilmselt ka pisarateni liigutada. Nagu lapsed, nutame Lassie ’ haiguse pärast, nagu täiskasvanud, nutame Julia surma pärast. Tagasivaadatuna, võime rõhutada, et näitemängu või filmi vaadates elame tegelikult „sellesse sisse” ja võtame vastu osatäitjate rõõmu ja kurbust nii, ngu need oleksid tõelised. Kuid kas me teeme seda ka tegelikult? Vaadeldes suurejoonelist Oedipus Rex etendust, jõuame haripunkti aukartust äratavas stseenis, kus Oedipus torkab end pimedaks . Me võime öelda, et näitemängu vaadates me usume laval toimuva reaalsusesse. Tegelikult me seda ei tee. Teeksime seda, siis kogeksime õudust traagilise aukartuse asemel, me tormaksime appi, võib olla, et isegi karjudes: „Kas majas leidub silma-arsti?”. Tegelikult ei usu me iialgi, et laval tegutsev Oedipus on reaalne, parimal juhul me tahame hajutada oma uskumatuse, nagu seda asjakohaselt on kirja pannud poeet Coleridge. Ent kuskil meie teadvuse ääremail on alati tunne, et istume teatris, mugavas tugitoolis.Me võime võime uskumatuse hajutada, kuid see ei tähenda, et me hakkame uskuma.
Emotsioonid, mida kogeme teatris, ei saa olla identsed nendega, mida tunneme reaalses maailmas. Kuid mis need siis on? Kui me oleme tunnistajateks teatud sündmustele reaalses elus – pisaraid täis teineteise taasleidmisele, rusikavõitlusele, matustele – siis kogeme reaalseid emotsioone. Kui samasugused sündmused toimuvad teatrilaval või kinoekraanil, päästavad need valla sarnase erutuse. Ent selle tunnetuslik kontekst on täiesti erinev, kuna me ikkagi teame et istume pimendatud teatrisaalis.
(pilt)
Lapsed Punch-ja-Judy näidendit vaatamas. Mida noorem laps, kaasa elades ühe nuku saatusele , otsib toetust oma vanemalt vennalt. (Suzanne Szasz’i foto).
(pilt)
Emotsioon ja näitleja. Ühes stseenis Shakesppeare näidendis Kuningas Lear , milles vana kuningas, poolhulluna võimetust raevust, kriiskab maailmale ägedat tormi. Lear oli oheldamatu oma hulluses. Kuid kas seda oli ka näitleja, kes seda osa mängis? (Peter Ustinov ja William Hutt, 1979, väljaandes Stratford, Ontario ; Robert C. Ragdale foto).
Kogemus on analoogne „külma hirmuga”, mida tekitati adrenaliini süstimisega, et esile kutsuda „just nagu” emotsiooni katsealustes, kes ei suutnud oma erutusseisundit seostada mindi välise ärritajaga.
Teatri eriline esteetiline hõng võib olla see, mis mõjutab just seda „just nagu” emotsiooni. Kuid selle kvaliteet nõuab delikaatset balansseerimist usutavuse ja mitteusutava vahel, liiga vähese ja liiga suure erutatuse vahel. Ühest küljest, seal peab midagi „selle sees” olema, või me jääme külmaks ja osavõtmatuks, nagu tüdinud teatrisaali kohanäitaja, kes näeb seda näidendit ikka ja jälle. Teisest küljest, Esteetilise eesmärgi surub alla ka liialt suur erutatus, kuna „just nagu” emotsioon läheb siis täielikult kaduma. Teatraalselt naiivne publik võib uskuda , et laval toimuv on reaalne, nagu lasteteatris, kus nelja-viieaastased karjuvad kartlikke hoiatusi Lumivalgukesele kui näevad länenevat vana õelat nõiamoori. Nende seitsmeaastased nõod on vähem naiivsed ja seega enam võimelised nautima ehtsat dramaatilist kogemust. Nad tunnevad erutust ja elevust, kuid nad suudavad oma nooremaid sõpru veenda, et kõk toimuv on vaid näitemäng: „Ära kurvasta, kõik see pole tõsti tõeline”.
Kui etendus ähvardab muutuda liiga realistlikuks, siis kogenud täiskasvanud võivad end selle eest kaitsta närvilise naeruga ning seega purustada teatri lummuse täielikult. Niisugune on reaktsioon „psüühilise distantsi ” kadumise vastu (Bullough, 1912), mida võib mõnikord märgata teatrites, kus publik ümbritseb mängulava ning need, kes istuvad esimeses reas, võivad laval olevaid näitlejaid peaagu puudutada. Kui näitemäng on verd tarretama panev melodraama , siis ringlava puhul võib see muutuda liialt lähedaseks, mis pole enam mugav.Oletagem, et hästimängitud stseenis mees peaaegu tapab kirvega oma naise. Osa publikust, kes on vahetus läheduses näitlejatega, tõmbavad oma pead kindlasi kõrvale. Stseen oli muutunud liialt reaalseks ning selle tekitatud emotsioon liiga ehtsaks. Publik vastab sellele, purustades kontakti laval toimuvaga.
„Just nagu” emotsiooni kogemine võib olla ka tähtsaks koostisosaks näitleja tunnetes, kui ta oma osa mängib. Paljud teatrikriitikud on esitanud küsimuse. „Mida tunneb endas näitleja armukadedat Othellot või raevunud Leari mängides?”. Vastavalt mõnede teatrikoolide (nagu kuulus Actor’s Studio New Yorgis , kus õpetatakse „näitlemiskunsti”) õppemetoodikale, on näitleja tööks sisse puhuda oma osas mängitavale tegelasele emotsionaalne reaalsus . Tegelikkuses teostab näitleja seda elavalt meelde tuletades mõnd emotsioonidega täidetud fragmenti omaenese elust, mis sobib kokku tema praeuse laval esitatava osaga. Tulemuseks on sageli siiras dramaatiline tõepärasus, mida tunnetavad nii näitleja kui ka publik. Ent imetlusväärne on, et saab see olla nii reaalne tunnetus, nagu tunnetame oma emotsioone igapäevases elus? Jällegi, vastuseks on kindel ei. Mitte keegi näitlejatest, kes kunagi on kehastanud Othellot, pole tegelikult tahtnud ära kägistada naist, kes mängib Desdemonat. Sellest hoolimata, kuulub siia juurde ikka veel „just nagu” emotsioon, seisund, mida näitleja tajub ja tõlgendab vastavalt tunnetuslikule kontekstile, mis sisaldab endas nii tegelaskuju seisundit kui ka näitleja oma, kes seda osa mängib (H.Gleitman, 1990).
„Just nagu” emotsioon võib olla tähtsaks koostisosaks kunsti mitmesuguste vormide mõistmisel. Teatris on see meie üheaegne teadlikkus laval toimuvatest sndmustest, mis võivad meid pisarateni liigutada ja sellest, et see kõik pole ikkagi reaalne. Kujutavas kunstis on see üheaegne teadlikkus sellest, et stseen või ese võib näida elulisena, kuid sellest hoolimata jätta meid ükskõikseks või avaldada muljet maalitud pikldist (vt peatükki 6).
Ülevaade
Tagasi vaadates peame märkima, et meie käesolevas peatükis vaadeldu võib igasugust (või mõlemat)tegevust, tunnetuslikku ja motiveerivat, või vanamoelist terminit kasutades, põhjust ja kirge. Vaadeldes sunnitud nõusolekut, võib selle põhjuseks olla järjekindlalt mõjuv jõud (s.t dissonantsi vähendamine) või süütunde minimeerimine. Võttes näitleja-vaatleja seisukohalt – tekitavad seda tunnetuslikud tegurid erisuguse teabega või isetoimiv erapoolikus? Emotsiooni lõplikult vaadeldes: motiveerivad tegurid peaksid olema esmajärgulised, kuid me näeme isegi siin, et kire väga tugev kindlus – tunnetuslik protsess ja teised motiveerivad tegurid toimivad üheskoos, mis määrabki emotsiooni.
Mõlemad, põhjus ja kirg määravad selle, mida memõtleme, tunneme ja teeme. Kui me püüame määratleda oma sotsiaalset maailma, mõtleme ratsionaalselt, kuid meie tunnetuslikud piirangud sunnivad meid sageli toetuma vaimsele otseteele ning see skeem viib mitmesuguste eksimuste ja kõrvalekalleteni. Kuid me oleme ka inimesed oma motiivide, kirgede ja vajadusega enda kehtestamiseks ja endast lugupidamiseks. Seega mõnikord oleme rohkem igatsevad kui ratsionaalsed .
Resümee

Sotsiaalne käitumine oleneb osaliselt sellest, kuidas inimesed üksteisega kokku puutudes olukorda tõlgendavad. Protsess, mis viib selle tõlgendamiseni, on üldjoontes mitmel viisil sarnane tunnetuslikule.

Meie arusaama reaalsusest mõjutab tugevalt teiste inimeste heakskiit, nagu näitas Asch’i uurimus grupi emotsionaalse surve kohta ja vajadusest sotsiaalse võrdluse võimaluseks, eriti mitmetähenduslikus olukorras.

Maailma tajumiseks otsivad inimesed tunnetuslikku järjepidevust. Vastavalt tunnetusliku dissonantsi teooriale, tahavad nad vähendada ebapüsivust (lahkhelisid ehk dissonantse). Nad tajuvad olukorda uuesti tõlgendades teavet, mis sobib nende eelistuste, suhtumiste ja tegevusega.

Olukorda tõlgendades puutuvad inimesed kokku oma suhtumise mõjutustega, mis võivad olla varieeruvad ühel ja ja teistel isikutel. Suhtumised on rohkem püsivad vaimsed seisukohad, mis hoiavad alal mingit ideed, eesmärki või isikut ning põimuvad läbi eelistuste, tunnete ja ettearvatava tegevusega.

Sotsiaalpsühholoogidon uurinud suurel hulgal lähenemisi suhtumise muutumisele. Üks neist vaatleb veenvaid suhtlemisviise . See oleneb osaliselt teabeallika iseloomust, mis sisaldab endas ka selle usaldusväärsust ja poolehoidu. Mõned uurijad loevad sellele tugevaks vastuargumendiks seda, et suhtumise muutumine on tõenäolisem, kui teave saabub kesksel teel, kuna kaudsel teel saabuv teave ääremaalt on tõsiselt võetavam ja sisaldab endas rohkem heuristilist toormaterjali .

Teistsugune lähenemine kinnitab, et suhtumise muutumine on sageli põhjustatud püüdega vähendada tunnetuslikke lahknevusi (dissonantsi). Olemas on siiski ka mõningane tõendusmaterjal selle kohta, et dissonantsi vähendamise tõhusus õigustva jõupingutuse ja sunnitud nõustumise uuringutes on täheldatud, et see on üks viis isiklikult soodsa enesepildi kaitsmiseks kui loogiliseks ebapüsivuse kõrvaldamiseks.

Kuni need mitmesugused arvamused suhtumise muutmise kohta mingil määral toimivad, kaldub suhtumine jääma üha stabiilsemaks, osaliselt tunnetusliku järjepidevuse tõttu, mis on asjaolusid nii nagu nad tegelikkuses on, kooshoidvaks jõuks, ning osaliselt seetõttu, et inimeset püüdlevad ühte ja samasse sotsiaalsesse ja majanduslikku keskkonda.

Suhtumisviis, mida me märkame teiste juures, sarnane mõningal määral meie enese tajutuga ja on mõedav ka elutute esemetevõi sündmuste puhul. Mõned teoreetikud usuvad, et mulje teistest võib olla vastavuses mallidega, mille elemendid on tõlgendatavad tervikuna , kuna arvesse võetakse kesksete iseloomulike joonte ja esialgse toime roll mulje kujunemises. Enamik hilisematest teoreetikutest rõhutavad sotsiaalse tunnetuse osatähtsust, mis viib välja skeemide ja kõhklematu isiku teooriate formuleerimiseni.

Meie inimeste tajumine on järgnevalt komplitseeritud tõsiasjaga, et inimesed tajuvad ka omalt poolt, et neid tajutakse, mis võib viia katseteni avaldatavat muljet juhtida. Ebaõnnestumine muljet juhtida võib esile kutsuda kohmetumist, mida osaliselt põhjustab enesest lugupidamise kaotamine, samuti sotsiaalse koostöö katkestus, mida ei tea keegi, kuidas seda parandada, kui empaatilist ebakindlustunnet.

Atributsiooniteooria püüab selgitada, kuidas me teeme järeldusi teiste isikute käitumisest, omistades selle põhjuse olukorrast tulenevale tegurile või nende meelelaadi kvaliteedi tasemele. Osaliselt on see protsess täiesti ratsionaalne ja oleneb tingimustest, missugustes küsimusealune käitumisviis aset leidis. Kuid see võib viia mitmesuguste eksimusteni. Arvustades teisi, kaldume tegema põhilisi atributiivseid vigu, lahkhelide kvaliteedi ülehindamist ning olukorrategurite alahindamist. Niisugune omistusviisi kõrvalekalle pöördub tagasi, kui me ise satume tegutseja rolli ja pole enam vaatleja osas. Tegutseja-vaatleja erineva rolli põhjuseks on nende erinevad vaateväljad. Lisapõhjuseks on siinjuures kõrvalekalded enesehinnangutes, mis püüavad inimesi eneselt maha võtma vastutust tehtud vigade eest, kuna see aitab kindlustada nende edaspidist edukust . See võib olla ka vastutus üle-keskpärasuse eest.

Vastavalt enesetaju teooriale, toimub sarnane protsess ka määratlemises, kuidas me iseennast tajume. Selle teooria kohaselt on tõendavaks seisukohaks see, et inimesed kohandavad oma enesetaju ümber vastaalt nende käitumisviisile, nagu näitavad uuringud, tehtud jalg-ukse-vahele-meetodil.

Mõjukas enesetaju teooria rakendus on Schachter-Singeri erutus-atributsiooniteooria kasutamine, mis täiustab James-Lange emotsiooniteooriat. Vastavalt James-Lange teooriale om meie emotsiooni kogemine subjektiivne, lihtsalt meie teadlikkus oma kehalise seisundi muutustest (nii autonoomsetest kui ka lihaselistest) teatava ergutava stiimuli esilekerkimisel. Erutus-atributsiooniteooria pooldajad on vastupidisel seisukohal, väites, et emotsioon, mida me kogeme, lähtub meie kehalise seisundi muutuste tõlgendamisest ning eriti meie enese autonoomsest erutusest olukorras, mis seda tekitab. Selle vastuvõtmatus toimib kui autonoomne erutus, mis sisaldab ka erutuse ülekannet.

Paljud uurijad kahtlevad selles, kas üksnes ainus ergutusprotsess saab olla kõigi kogetavate emotsioonide aluseks. Nad pakuvad välja, et olemas on kuus kuni kümme põhilist emotsiooni, mis vastavad erisugustele näoilmetega väljendatule. Vastavalt loe-välja teooriale, on nendest näoilmetest võimalik otseselt välja lugeda selle taga peituvat emotsionaalset seisundit. Selle teooria teeb keerukaks asjaolu, et näoilmeid saab , vähemalt osaliselt, maha suruda, säilitades antud kultuurikeskkonna avalikkuses vastuvõetava ilme. Teine vaade vaade pooldab seisukohta, et näoilmed on suhtlusvahendiks, mida näitab tõsiasi, et kohtumisel teiste inimestega või nendest mõeldes, tekib meie näole kõigepealt naeratus.

Teatud kompleks emotsioone näib olevat ainuomane üksnes inimestele, kuna need nõuavad elusolendite tavalisest tasemest kõrgemal olevat sümboolse mõttetegevuse taset, mis võimaldab ette näha sündmuste edasist käiku ja selle lõpptagajärge, mis võib olla halb (viha) või milleni see ei vii (kahjutunne). Teised emotsioonid sõltuvad tundelise stsenaariumi ülesehitusest, mis põhineb „see oleks võinud olla nii” mõttelaadil (kahetsus). Ka teised emotsioonid sõltuvad „just kui” kogemusest, nagu seda tunneme teatris näitemängu vaadates.
- 14 -