REFERAAT „EMOTSIOONID JA MÕTLEMINE“ (0)

TARTU ÜLIKOOLI NARVA KOLLEDZ
PSÜHHOLOOGIA LEKTORAAT
Irina Rozanova B26778
REFERAAT „ EMOTSIOONID JA MÕTLEMINE“
Juhendaja dotsent S. Dzalalov
NARVA 2012
Sisukord:
Sissejuhatus .......................................................................................................... 1
Emotsioon ja selle liigid ......................................................................................... 2
Emotsionaalsed seisundid ja nende eristamine .................................................... 3
James-Lange teooria ............................................................................................ 4
Cannon- Bardi teooria ............................................................................................ 4
Darwini teooria....................................................................................................... 4
Emotsioonid ja mõtlemine ..................................................................................... 5
Mõtlemine ja selle omadused ................................................................................ 6
Emotsionaalne mõtlemine ..................................................................................... 7
Ratsionaalne mõtlemine .........................................................................................7
Kokkuvõte .............................................................................................................. 8
Sissejuhatus
Sissejuhatuseks alustan arutelu emotsioonidest ja mõtlemisest võrreldes neid sõiduki mootoriga , mis vajab kütust. Selleks, et sõiduk hästi sõidaks vajab masinamootor kvaliteetset ja õiget kütust ning kui kütus on mittesobiv ei saa auto edasi liikuda . Seega kütus on emotsioon ja sõiduk on mõtlemine. Selleks, et mõte töötaks hästi ja kiirelt vajab see emotsiooni. Näiteks kui rahuldamata vajadus paneb inimese liikuma, siis emotsioon annab sellele liikumisele jõu või energia (rõõm, afekt , vaimustus jms) või vastupidi, võtab selle ära (mure, hirm, ängistusjt.). Emotsioone võib ka nimetada subjektiivseteks väljendajateks. Emotsiooni võib nimetada teisisõnu signaaliks, mis võimaldab situatsioonide kordudes isikul valmistuda nendeks, kohaneda olukorraga aegsasti enne selle saabumist.
Emotsioon (lad k emovere – esile kutsuma, erutama, liigutama ) – on subjektiivne tundeelamuslik reageering sise – või välisärritajale.
Emotsioonid moodustavad inimese olemuse põhiosa. Mõningail juhtudel muututakse lausa emotsioonide orjadeks, kui ratsionaalne mõtlemine väheneb niivõrd, et võetakse iseenda suhtes destruktiivne hoiak. Aga et ühiskonnas on intellektil kõrge ühiskondlik staatus, siis loob see soodsa pinnase emotsionaalsete kogemuste mõtlemisest eraldamisele. Sellised seisundid kerkivad esile kahel moel - emotsioonid surutakse alla ja käsitletakse elu mõistlikult, emotsioone elatakse välja täielikult nendega identifitseerudes ja lastes neil ennast valitseda , elades üle äärmuslikult ülepaisutatud tundeid tühiste asjade pärast ning käitudes väga ebaratsionaalselt. Emotsioon on organismi seisund, millega kaasnevad märgatavad kehalised muutused (hingamises, pulsis, näo verevarustuses jne.), mida subjektiivselt tajutakse mingi tundmusena, mille nimetamiseks on keeles oma sõna ja mis tõukab mingil viisil tegutsema.
Emotsioonid on subjektiivsed tundeelamused, mis sisaldavad füsioloogilisi, käitumuslikke ja kognitiivseid reaktsioone sisemistele ja välistele sündmustele ehk: - -- Emotsioon tekib, kui inimene hindab olukorda enda jaoks oluliseks;
- Emotsioonid on mitmetahulised, kogu keha haaravad protsessid, millega kaasnevad muutused nii inimese füsioloogias, subjektiivses kogemuses kui ka käitumuslikus väljenduses;
- Emotsioone on võimalik kirjeldada kas laiaulatuslike mõõtmete (nt. üldised positiivsed või negatiivsed emotsioonid) või üksikute spetsiifiliste kategooriate (nt. rõõm, kurbus, viha) kaudu.
Emotsionaalsed seisundid eristatakse emotsionaalse erutuvuse iseärasuste järgi, mis väljenduvad tundmuste tekkimise kiiruses, jõus ja kestvuses. Mõnikord tekivad tundmused väga kiiresti, äkki, näiteks rõõmu -, viha – või solvangu puhangud. Teinekord kujunevad needsamad tundmused aeglaselt, järk-järgult (algul inimene ei rõõmustagi, kohe ei tunnegi hirmu). On ka elamusi mille tekkimise kiirust on raske või peaaegu võimatu määrata. Sellised on meeleolud. Elamused kulgevad ka erineva jõuga. Tundmuste jõud avaldab märgatavat mõju intellektuaalsetele protsessidele. Emotsionaalse erutuvuse teatud astmel intellektuaalsed protsessid intensiivistuvad: tajud ja kujutlused muutuvad eredamaks, mõtlemisprotsessid kiiremaks. Mõnikord aga eriti tugevate elamuste korral, intellektuaalsed protsessid aeglustuvad. Tekkinud kujutlused ja mõtted pidurduvad või koguni peatuvad, loogilised seosed nõrgenevad, mõtlemise kontrolliv, kriitiline tegevus nõrgeneb või lakkab. Sellises seisundis tavaliselt teeb inimene ebaloogilisi järeldusi, ebamõistlike tegusid ja ei saa hakkama kõige lihtsamate ülesannete lahendamisega ja orienteerub halvasti õbritsevas keskkonnas.
Tundmusi eristatakse ka nende kestvuse järgi. Sõltuvalt tundmuste kiiruse, jõu ja püsivuse kombinatsioonidest eristatakse emotsionaalseid seisundeid. Emotsionaalsed seisundid, olgu nad nii subjektiivsed kui tahes, on põhjuslikult tingitud, ehkki inimene sageli ei tunneta selgelt oma seisundi põhjust.
* afekt - lühiajaline tormiliselt kulgev emotsionaalne reaktsioon , mis mõjutab inimest tervikuna , kus väliselt nähtav ja hinnatav emotsioon; ei pruugi olla vastavuses isiku poolt antava emotsiooni kirjeldusega. Afektile on iseloomulik võimukus. Afekt on palju jõulisem emotsionaalne seisund kui emotsioon või meeleolu. Paljud psühhiaatrid ja mõned psühholoogid vaatlevad affekti kui pataloogilist nähtust.
* Kirg - sügav, tugev, pikaajaline seisund, mis on suunatud mingi vajaduse rahuldamiseks.
* Meeleolu – isiksuse emotsionaalne foon, olek, mis annab värvingu tegevusele. Konkreetset põhjust pole alati võimalik leida. Meeleolu kujundajad võivad olla kaasinimesed, ilmastik, kunstiteosed.
* Frustratsioon (lad k frustratio – asjatu lootus, ebaedu) - psüühiline pingeseisund , mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel.
* Stress – (ingl k surve, pinge) on pingeseisund, mis tekib välis- ja sisekeskkonna ulatuslikul muutumisel. Stress on normaalse organismi normaalne, vajalik reaktsioon , et kohaneda organismi muutusteks välis- ja sisekeskkonnas, et mobiliseerida nii füüsilised kui psüühilised reservid.
* Ärevus - iseloomulik ootuse ja ebamäärasuse elamused ja abitus- ning hirmutunne. Märgatav välisel vaatlusel, mida saab tuvastada nelja lihtsa „parameetri“ alusel 1) närvilisus, närib küüsi ja sage suitsetamine 2) pinge, rahutu uni 3) kalduvus kohmetusele, punastab 4) kurvameelsus, muretseb.
Emotsiooni teoreetilisi käsitlusi on erinevaid, nagu:
James-Lange teooria (1884,1885)- emotsioon on psühholoogiliste muutuste tagajärg, mitte põhjus. Tajutud sündmus põhjustab muutusi organismi talituses ja alles nende tagajärjel tekib emotsioon.
Cannon-Bardi teooria (1927) järgi emotsioone eo kontrolli mitte kehalised reaktsioonid vaid aju. Emotsiooni ja kehalise väljenduse vahel puudub üks-ühene seos. Emotsioon säilib ka kehalise reaktsiooni puudumise korral ja kehalise muutuse kunstlikul esilekutsumisel emotsioone ei teki.
Darwini emotsiooniõpetuse järgi tõendavad emotsioonide olemasolu inimese põlvnemist loomast, mille järgi emotsioonide väljendusi võib seletada kasulikkuse põhimõttega.
Emotsioonide alahindamine tingib selle, et enamus inimesi pole oma emotsioonidele tundlikult häälestunud. Emotsionaalse energia liigne allasurumine põhjustab seisundi, mis fikseerub lihaspingetena. Emotsionaalsed liialdused on müüdi teine pool. Mõistus ja tunded võivad olla suurema osa ajast konfliktis ning seda ei pruugita iseendale teadvustada. Sel juhul otsivad tunded väljapääsu unenägudes, ebaratsionaalsetes hirmudes, neuroosides, depressioonis või ka haigustes.
Emotsioonid võimaldavad kontakteeruda isikliku sisemise reaalsusega. Emotsionaalne reageering olukorrale on oluline eneseteadvustamise aspekt.
On teada, et rahuliku ja tasakaalus inimese elu kvaliteet on parem, paljud aga teesklevad enesevalitsemist ja rahu varjates selle maski taga tohutut hulka närvilisi reaktsioone.
Ka tunded asetsevad meis ja meie kehas kihiti , ühe kihi moodustavad tunded, mis on allasurutud ja moonutatud juba aastaid või isegi kümneid aastaid. Pealmise kihi moodustavad need emotsionaalsed harjumused, millega toimime igapäevaelus.
Pingetest vabanedes oleme taas võimelised oma emotsioone täiuslikult kontrollima, nautides mõnu ja rahulolu ja kogema ebameeldivust, vabastama end sellest. Vastutuse oma elu eest täielikult endale võtmine võimaldab ka endale ausalt otsa vaadata ning probleeme tunnistada, mis avab võimaluse veelgi suuremaks vabanemiseks, sest vanad haavad võetakse omaks ning vabastatakse ning emotsionaalne energia pääseb uuesti lihtsalt ja vabalt voolama. Sel juhul ei valitse emotsioonid enam inimese üle, vaid nad lihtsalt mõjutavad elu. Loogiline mõtlemine ja emotsionaalne elu eksisteerivad koos ning täiendavad üksteist ja lõõgastunud inimese mõtlemine on selgem.
Emotsionaalsete harjumuste tundmaõppimine
Emotsionaalsete harjumuste väljaselgitamine ja negatiivsusest puhastamine vajab hoolikat tööd iseendaga , sest inimestel on tugev harjumus oma tundeid alla suruda. Paljudel lihtsalt polegi välismaailma teadvustamine tasakaalus sisemise teadvusega - sisemiste mõtete, tajude ja tunnetega. Kontakti oma emotsionaalse minaga isegi kardetakse, sest ollakse hirmul, et ka negatiivsed emotsioonid saavad aktiveeritud. Ja just täpselt nii see ongi. Kuid vabastamata hirmud toimivad edasise arengu suhtes blokkidena. Negatiivsed emotsioonid, mis on allasurutud meie kehasse just ongi pingete, sisemise võitluse ja enese väärkohtlemise allikaks. Oma sügavamaid tundeid ignoreerides , väldime ka nende lõhede ja konfliktide lahendamist, mis peituvad meie kehas ja vaimus ja ei lase meil end terviklikuna tunda. Näiteks soov kõigile meeldida võib endas varjata allasurutud viha, rõõmsameelsus võib olla vahendiks sügava kurbuse varjamiseks. Selleks et neid keerukaid mehhanisme mõista ja nende üle teadlikumat kontrolli saavutada on vaja kogeda ka sügavama tasandi emotsioone.
Erinevad emotsioonid mõjutavad ka meie mõtlemist ja vastupidi ehk mõtted mõjutavad emotsioone. Olenevalt sellest millised on meie mõtted, kas positiivsed või negatiivsed, vastavalt sellele muutuvad ka meie emotsioonid.
Mõtlemine on objektiivse reaalsuse vahendatud, loogilis- abstraktne tunnetamine mõistete ja kujundite alusel. Mõtlemine on tunnetuse kõrgem, ideaalne aste, mis võimaldab esindada nähtuste ja esemete seoseid ja suhteid, tunnetada tegelikust üldistatult, tungida maailma nähtuste varjatud olemusse. Ta on sotsiaalselt tingitud ja lahutamatult seotud kõnega. Mõtlemine on tüüpiliselt inimlik nähtus, kuid mõtlemise algvorme evivad ka loomad.
Otstarbekohaseks käitumiseks on aga tarvis psüühikas opereerida esemete, nähtuste ja omadustega, mis vahetult meelelises tunnetuses antud ei ole see on eemalolevalt. Selle võimaluse annab meile mõtlemine.
Inimese mõtlemisel on rida parameetreid, mille alusel ühe inimese mõtlemise omadused erinevad teistest ja aitavad paremini või halvemini probleeme lahendada. Mõtlemise individuaalsust iseloomustavad:

• Iseseisvus,
  
• Kriitilisus ,
  
• Sügavus,
  
• Paindlikkus ,
  
• Juurdlevus.
  

Kõik need omadused on arengus muutuvad ja hästi mõõdetavad. Seetõttu on näiteks kohtupraktikas isiksuse intellektiomaduste hindamisel kohane kasutada proffesionaalse psühholoogi sellekohast abi. Mõtlemise sisu efektiivsus on lisaks osundatud parameetritele tingitud veel paljudest teguritest nagu vanus, emotsioonid, motivatsioon (vajadused, hoiakud), väärtusorientatsioon ja ka mõtlemis harjumus. Mõtlemise produktiivsus oleneb ülalmainitud ja ka paljudest teistest teguritest.
Mida emotsionaalsem on situatsioon, seda rohkem esineb mõtlemisvigu. Lisaks sellele mõtlemisvigu võib põhjustada ka püüd saavutada kiiresti edu. Vea allikaks tihti on püüd soovitavat tegelikkusena näha.
Mõtlemine on jaotatud ratsionaalseks – ja emotsionaalseks mõtlemiseks. Erinevalt ratsionaalsest mõtlemisest on emotsionaalne mõtlemine palju kiirem, lülitudes tegevusse hetkegi kõhklemata. Selle kiirus välistab ratsionaalse mõtlemise tunnusmärgiks oleva kaalutletud, analüütilisel reflektsioonil põhineva otsustamise. Kuna emotsioonipurse võib vallanduda praktiliselt silmapilkselt, mille kiirust mõõdetakse tuhandik sekunditega. Otsus, kas tegutseda või mitte peab olema automaatne , nii kiire, et ei jõua teadvust kaasatagi. Enne kui oleme aru saanud, mis toimub võime olla haaratud oma kiirete või isegi mõnikord ka ebameeldivate tulemusteni viivate emotsioonide tulvast – täpsus on ohverdatud kiirusele . Suureks plussiks selle juures on asjaolu, et emotsionaalne mõtlemine on suuteline hetkeliselt mõistma emotsionaalset tegelikust (ta on minu peale pahane; ta valetab; see teeb teda kurvaks), võimaldades teha intuitiivselt teha kiirostuseid näiteks selle kohta, keda karta , keda võib usaldada , kes on hädas jne. Emotsionaalne mõtlemine on meie hädaohtu kompivaks radariks: kui me peaksime ootama vastuseid eelnenud küsimustele oma ratsionaalselt mõtlemiselt siis (või meie eellased oleks käitunud niimoodi kauges minevikus), siis me mitte ainult poleks eksiteel, vaid ilmselt ammu surnud.
Emotsionaalse käitumise puuduseks on see, et esmase muljed ja intuitiivsed otsused võivad olla ka ekslikud või lähtuda valedest eeldustest, sest nad on tehtud ülikiiresti.
Paul Ekman väidab, et kiirus, millega emotsioonid võivad meid vallutada enne, kui me nende toimumahakkamisest ise arugi saame, on erakordselt oluline kohandumise seisukohalt – nad mobiliseerivad meid hädaolukorras tegutsema, ilma et peaksime raiskama aega selle üle järele mõtlemiseks, kas ja kuidas reageerida. Ekman konstrueeris emotsioonide jälgimiseks mõõteaparatuuri, millega inimese näoilmes sekundi murdosa vältel toimuvate pisimuudatuste registreerimisega kindlaks teha mikroemotsioone. Ekman koos oma kaastöötajatega tegi kindlaks, et emotsioon hakkab näolihastemuutustes väljenduma vaid mõni mikrosekund pärast sündmust, mis emotsionaalse reaktsiooni esile kutsus. Ekman väidab, et emotsiooni kestus on sekundid . Et emotsioonid kestaksid kauem, peab neid vallandav tegur püsima, toites pidevalt emotiooni, nagu näiteks siis, kui armastatu surm kutsub esile jätkuva leina. Kui tunded kestavad mitmeid tunde, siis esinevad nad summutatud kujul, meeleoluna. Meeleolud kujundavad tundefooni, kuid ei vormi meie käitumist ja taju nii teravalt kui täiejõulised emotsioonid.
Kuna ratsionaalselt mõeldes kulub otsuste tegemisele rohkem aega kui emotsionaalselt mõeldes, tuleb esmane reaktsioon südamest, mitte aga mõistusele toetudes. On olemas ka teist laadi emotsionaalne reaktsioon, mis on tunduvalt aeglasem ning millel me peas pikemalt leerelda laseme. Siin me oleme teadlikumad ning teadvustame seost mõtete ja nende toimel vallanduvate emotsioonide vahel ehk siis pikemaajaline hinnangu andmine, kusjuures selles, millised tunded tekivad, mängivad meie mõtted olulist rolli. Näiteks kus me jõuame järeldusele, et „taksojuht petab “, järgneb sellele kohane emotsionaalne reaktsioon.
Meie kõige intensiivsemad tunded kujutavad endast tahtmatuid reaktsioone: me ei saa valida, millal nad tekivad. Stendhal kirjuats: „ Armastus on nagu palavik, mis tuleb ja läheb meie tahtest sõltumata.“ Mitte ainult armastus, vaid ka viha ja kõikvõimalikud hirmud võtavad meie ülevõimust ilma, et me suudaksime neid emotsioone teadlikult kontrollida või esile kutsuda.
Ekman kirjutab: „Fakt, et me ei saa valida emotsioone, võimaldab inimestel vabandada oma tegusid sellega, et nad olid emotsioonide meelevallas.“
Lisaks kahele eelnimetatud emotsioonide tekkemehhanismile (kas läbi vahetu taju või läbi reflektsiooni ) on olemas ka võimalus emotsioone tahtlikult esile kutsuda. Näiteks, näitlejate põhimeetod, teadlik tunnetega manipuleerida (mineviku mälestuste meenutamine, pisarate väljapigistamiseks).
Tavaliselt ratsionaalne mõistus ei otsusta, millised oleksid sobivad emotsioonid. Ratsionaalne mõtlemine saab vaid kontrollida emotsioonide kulgu . Välja arvatud mõned erandid, ei saa me tavaliselt ise otsustada, millal olla näiteks kurvad või vihased.
Emotsionaalse mõtlemise loogika on asotsiatiivne, tema jaoks on võrdsed tegelikkus ja seda sümboliseerivad või minevikust meenuvad elemendid. See on põhjuseks, miks võrdlused metafoorid mõjuvad otse emotsioonidele, samuti nagu ka kunst – romaanid , film , poeesia , laul, teater, ooper. Suursugused vaimsed juhid nagu Buddah ja Jeesus puudutasid oma jüngrite südant, rääkides tunnete keeles – nad edastasid oma sõnumi läbi lugude ja tähendamissõnade.
Lapsemeelne mõtlemine.
Emotsionaalne mõtlemine on mitmes mõttes lapsemeelne. Sealjuures, mida tugevam on memotsioon, seda lapselikum on mõtlemine. Ühelt poolt on tegemist kategoorilise mõtlemisega – kõike nähakse must-valgena ilma vahepealsete pooltoonideta. Näiteks mõttevahetuses esitanud viltulänud arvamuse esitanud inimene, võib oma esimese spontaanse järeldusena mõelda: „ Ma õtlen alati valesid asju.“ Teiseks emotsionaalse, lapseliku mõtlemise tunnuseks on enesest lähtumine.Asju seostatakse iseendaga tendentslikult.
Ratsionaalsel mõtlemisel põhinevad otsused on ajutised, esialgsed, uued faktid võivad esialgseid seisukohti kummutada ja esialgsed otsusesd võivad asenduda uute, ratsionaalsete põhjendatud otsustega.
Minevik ilmutab end tulevikus.
Kui mingi sündmus meenutab mingit tugevat emotsionaalset minevikuepisoodi, vallandab emotsionaalne mõtlemine samad tunded, mis tekkisid ka minevikus. Seega reageerib emotsionaalne mõtlemine olevikusündmustele, nagu oleks tegu minevikuga. Emotsionaalne mõtlemine rakendab ratsionaalse mõtlemise oma teenistusse – me püüame mõistuspärastada, ratsionaliseerida oma tundeid ja reaktsioone, õigustada neid käesolevast hetkest lähtudes, ilma et teadvustaksime emotsionaalse mälu osakaalu .
Seisundispetsiifiline reaalsus .
Kokkuvõte
Emotsionaalne mõtlemine on seisundist sõltuv, dikteeritud mingil hetkel domineerivast spetsiifilisest emotsioonist. Kui oleme romantiliselt meelestatud, käitume täiesti erinevalt sellest kui oleme vihased või tunneme end hüljatuna. Emotsioonide mehhanismide puhul on emotsioon seotud kindlate reaktsioonide, mõtete, isegi mälestuste kogumiga.
Intensiivne emotsioon toob tekkimise hetkel selle kogumi jälle esile.
Üks märk sellest, et niisugune kogum parajasti tegevuses on, on valikuline mälu. Emotsionaalses situatsioonis reageerib emotsionaalne mõtlemine sel viisil, et minevikumälestusele toetudes kaalutakse läbi kõik tegevusvarjandid ja valitakse välja sellised, mida on kõige kergem ellu viia..
Iga emotsioon kannab bioloogilist signatuuri, mis tähendab, et teatud muutused haaravad keha oma valdusse, kui emotsioon meis esile kerkib , ja et keha saadab automaatselt välja teatud signaale, kui emotsioon on meid vallanud.
Kasutatud kirjandus

Psüholoogia alused. Talis Bachmann , Rait Maruste .

Mõtlemise salapära. Gunnar Aarma .

Kuidas ärksalt õppida. Anti Kidron.

Emotsioonide psühholoogia. Aino Lunge.

Emotsionaalne intelligentsus. Daniel Goleman.

Emotsioonid ja pedagoogika. V. Pinn