Milleks meile emotsioonid? (0)

Milleks meile emotsioonid ?
Emotsioonid on kõikjal meie ümber, eelkõige muidugi meie endi sees. Igal hetkel valitseb meid mingi emotsioon . Kuid mida üldse mõeldakse sõna „ emotsioon “ all. Leidsin selle kohta wikipediast enda arvates sobivaima vaste. Emotsioon on organismi seisund, millega kaasnevad märgatavad kehalised muutused, mida subjektiivselt tajutakse, mille nimetamiseks on keeles oma sõna ja mis tõukab mingil viisil tegutsema.
Daniel Goleman’i raamatus „Emotsionaalne intelligentsus “ on toodud näide emotsioonide jagamisest nn. perekondadesse, kus kõige tähtsamad emotsioonid on viha, kurbus , hirm, lõbu, armastus, üllatus, vastikus ja häbi. Armastus on minu arvates kõige tähtsam emotsioon. Kui inimesed ei suudaks armastada , oleks inimkond juba ammu välja surnud. Toon samast raamatust ühe näite selle kohta. Gary ja Mary Jane Chauncey olid jäägitult pühendunud oma üheteistaastasele tütrele Andreale, kes oli sünnitrauma tõttu ratastooli aheldatud. Chauncey’de pere oli rongis, mis paiskus teelt jõkke. Kui vesi uppuvasse rongi tungis, püüdsid vanemad teha kõik mis võimalik, et tütart päästa, ning viimast jõudu kokku võttes õnnestus neil tüdruk läbi akna päästjate kätte lükata. Seejärel vajusid nad koos vaguniga jõe põhja. Vaid ülim armastus, kui kaalul on kalli lapse elu, võib panna vanema oma elust hoolimata tegutsema. Mõistuse seisukohalt ei olnud Cauncey’de eneseohverdus õige otsus. Südame seisukohalt oli see aga parim valik.
Tundepursked lämmatavad tihtipeale mõistuse. Me ei suuda alati kontrollida oma emotsioone ja mõistus jääbki emotsioonidele alla. Näiteks kui ma võidaksin lotoga miljoni, olen kindel et teeksin siis midagi ebaharilikku. Hakkaksin tantsima, laulma või hüppaksin kellelegi rõõmust kaela. Igal juhul oleks minu tegevus tingitud emotsioonidest. Emotsioonid saavad tihti peale tegudeks. See saab silmnähtavaks näiteks väikesi lapsi vaadeldes. Kui neid valdab kurbus, hakkavad nad otsekohe nutma ja viha korral jalgu trampima. Kui nad on rõõmsad plaksutavad lapsed käsi, hakkavad laulma või tantsima. Nad elavad kõik oma emotsioonid väga elavalt välja, sest nad ei oska oma emotsioone veel mõistusega kontrollida. Ka täiskasvanud võiksid vahel olla rohkem laste moodi, mitte elama oma emotsioone sissepoole.
Raamatus „Emotsionaalne intelligentsus“ sain teada, kuidas emotsioonid valmistava keha ette erinevateks reaktsioonideks. Viha korral voolab veri kätesse, et oleks kergem relva haarata või vastu lüüa, südametegevus kiireneb ning vallanduvad hormoonid, näiteks adrenaliin annavad piisava energiapurske jõuliseks tegutsemiseks. Hirmu korral voolab veri skeletilihastesse, näiteks jalgadesse, et kergemini põgeneda, nägu kahvatub, sest veri juhitakse sealt ära. Õnnetundest põhjustatud bioloogilisteks muutusteks on suurenenud aktiivsus negatiivseid tundeid pärssivas ja energiat tõstvas ajukeskuses ning muremõtteid tekitavate keskuste rahustamine. Armastus toob kaasa parasümpaatilise närvisüsteemi aktivatsiooni- see on kogu keha hõlmav reaktsioonide kogum, mis tekitab üldist rahulolu ja soodustab koostööd. Imestuse puhul annab kulmukergitus meile suurema vaatevälja ja silma võrkkestale langeb rohkem valgust, mis võimaldab ootamatu sündmuse kohta rohkem informatsiooni saada. Kurbus vähendab energiat ja entusiasmi tegutseda, eriti meelelahutuse ja naudingute osas ning kurbuse süvenedes ja depressiooni lähenedes aeglustab keha ainevahetust.
On olemas neli põhiemotsiooni: hirm, viha, kurbus ja rõõm. Seda väidet kinnitab San Franciscos asuva California ülikooli teadlase Paul Ekmani uurimus. Ta tegi kindlaks, et neid nelja emotsiooni väljendavad näoilmed on ühtmoodi mõistetavad täiesti erinevatest kultuuridest ja maakera eri paigust pärinevatele inimestele, mis annab tunnistust nende universaalsusest. Näiteks demonstreeris Ekman fotosid inimestest, kelle näoilmed väljendasid nelja põhi emotsiooni Fore suguharu inimestele Uus- Guineas . Tegemist on kiviaja tasemel oleva rahvaga, kes elab mägedes täielikus isolatsioonis. Ometigi tõlgendavad nad näoilmeid samuti nagu inimesed mujal maailmas.
Me vajame emotsioone eelkõige selleks, et väljendada oma tundeid. Kui me seda teeme, teavad ka teised inimesed mida me tunneme ja vajadusel on võimalik ka abi saada. Emotsioonide väljendamisega teeme seega elu kergemaks nii endale kui ka oma lähedastele. Kui võtaksime rohkem eeskuju lastelt ja oma emotsioone pigem väljapoole elaks, oleks meil palju kergem üksteist mõista.