Emotsioonid- lisa (1)

Emotsioonid lisa
Mis on emotsioonid

• Teadaolevalt esimesi katseid täpsustada inimese emotsionaalseid protsesse on leitud Antiik-Kreeka filosoofi Empedoklese (492-432 eKr) kirjutistest, kus tema arvates on võimalik kõiki jälgitavaid nähtusi taandada neljale algomadusele- soe/külm ja kuiv/märg.
  
• Emotsioonide esimene põhjalikum analüüs on kirja pandud raamatus „Nikomachose eetika ”, milles Aristoteles (384-322 eKr) käsitleb emotsioonide rolli seoses vooruste ja pahedega.
  

Igapäevases kõnepruugis on emotsioon tundmuslik hingeseisund . Psühholoogias on emotsioonide käsitlus märksa laiem, hõlmates peale selle, mida inimene ise tunneb, mitmeid teisi tegureid, nagu näiteks emotsioone põhjustavad sündmused ja tegevused, mida see hingeseisund meid tegema sunnib. Sellest tulenevalt on raske leida emotsiooni ühest määratlust, millega kõik emotsiooniuurujad üheselt nõus oleksid. Paljud psühholoogid pooldavad tänapäeval emotsiooni prototüüpset määratlust- see rõhutab emotsiooni tüüpilisi omadusi, mille olemasolu pakub kinnitust asjaolule, et see midagi, mida me kogeme, on emotsioon.
Prototüüpilise definitsiooni kohaselt on kolm peamist emotsiooni omadust järgmised:

Emotsioon tekib, kui inimene hindab olukorda enda jaoks oluliseks;

Emotsioonid on mitmetahulised, kogu keha haaravad protsessid, millega kaasnevad muutused nii inimese füsioloogias, subjektiivses kogemuses kui ka käitumuslikus väljenduses;

Emotsioone on võimalik kirjeldada kas laiaulatuslike mõõtmete (nt üldised positiivsed ja negatiivsed emotsioonid) või üksikute spetsiifiliste kategooriate (nt kurbus , rõõm, viha) kaudu.
Emotsiooni komponendid
Hollandi teadlaste Batja Mesquita ja Nico Frijda teooria kohaselt saab emotsionaalses käitumises eristada järgmisi koostisosi:

Emotsioone põhjustavad sündmused- nt uudised, kohtumised tuttavate või võõrastega, üritused jpm.

Sündmuste kodeerimine- sündmused liigitatakse erisuguse tähendusega kategooriatesse, nt alandus, meelelahutus , solvang jne.

Hinnang- sündmusi hinnatakse vastavalt sellele, millist mõju nad avaldavad inimese heaolule ja toimetulekule. Kas on tegemist neg või pos sündmusega, kas sündmuse põhjustas inimene ise või keegi teine, samuti kuivõrd kontrollib inimene oma tegevuse kulgu.

Füsioloogiline reaktsioon - eksisteerivad stereotüüpsed füsioloogiliste muutuste mudelid nende muutuste kohta, mis erinevate emotsioonidega peaksid kaasnema. Nt hirmuga kaasneb üldine külmatunne, higistamine ja lihaste pingulolek.

Tegutsemisvalmidus- erinevad emotsioonid sisaldavad erinevaid käitumistendentse, nagu lähenemine, endassetõmbumine, abi otsimine või vaenulik käitumine. Nt hirmuga kaasneb kaasneb impulss kaitsta ennast oletatava hädaohu eest, mis sunnib inimest põgenema või muul viisil ennast kaitsma.

Emotsioonide avaldumine- emotsioonid avalduvad inimeste näoväljendustes, hääletoonis kui ka muus emotsionaalses käitumises.

Regulatsioon - emotsioonide avaldumist kas pidurdatakse või võimendatakse tahtlikult. Emotsiooni kontrolli määravad nii individuaalne kogemus kui ka kultuurinormid .
Emotsioonid on ahelprotsess, millega kaasnevad keerukad muutused mitmesugustes inimorganismi valdkondades ja millel on nii bioloogiline alus kui ka sotsiaalne ja kultuuriline komponent . Erinevad teoreetilised suunad peavad teatud komponenti emotsioonide tekke ahelas olulisemaks, kui teist (füsioloogilise kallakuga uurijad peavad oluliseks emotsiooni füsioloogilisi avaldusi , kognitiivse suuna esindajad mudelit, mille vahendusel maailma tajutakse).
Põhiemotsioonid
Aegade jooksul on põhiemotsioonide arvuks pakutud kaks kuni kaheksateist. Põhiemotsioonide teooriate pooldajate seas on levinud arvamus, et kõikide emotsionaalsete seisundite aluseks on lõplik arv eristatavaid põhiemotsioone. Enim toetust on leidnud Paul Ekmani (snd 1934) ja tema kolleegide uurimistöö, mille kohaselt põhiemotsioonide hulka kuuluvad kindlasti kuus emotsiooni (hiljem lisandunud seitsmes, kuid võimalik, et neid on veel rohkem), mille näoväljendused on ühesugused ja maailma eri paikades hästi äratuntavad. Need on:

Hirm.

Kurbus.

Rõõm.

Vastikus.

Viha.

Üllatus.
Hiljem on lisandunud ka seitsmes emotsioon

Põlgus.
Ülejäänud emotsioonid on kas põhiemotsioonide alamkategooriad (nt emotsioon kimbatus põhineb emotsioonil hirm ja sisaldab veel mingit mitteemotsionaalset komponenti, nagu olukorra taju) või põhiemotsioonide kombinatsioonid (nt armukadedust võib intepreteerida kui hirmu, viha ja kurbuse segu).
Ekmani sõnul on vastavaid kriteeriume, mille järgi ära tunda, et tegemist on põhiemotsioonidega, üheksa: universaalse näoväljenduse olemasolu; emotsiooni esinemine teistel primaatidel; emotsioonidega kaasnevad iseloomulikud ja erilised füsioloogilised muutused; emotsioon tekib iseloomulike ja eriliste eelnevate sündmuste tulemusena; emotsiooniga kaasnebpüsivate ja kooskõlaliste vastuste mudel; emotsiooni kiire teke; lühiajaline kestus; emotsiooniga kaasneb eriliste ja iseloomulike hinnangute komplekt; emotsiooni pole võimalik ära hoida ega keelata.
Teisi seisukohti ja kinnitusi põhiemotsioonide olemasolule:
17.saj keskpaigas kirjeldas René Descartes (1596- 1650 ) oma raamatus „Hinge kired” kuut põhiemotsiooni: üllatus, soov, armastus, rõõm, viha ja kurbus. Kõik ülejäänud emotsioonid olid tema arvates nimetatute kombinatsioonid.
Emotsiooniteooria pooldajad arvavad , et põhiemotsioonide näol on tegemist alusmehhanismidega, mis võivad ajus peidus olla ja avaldada ennast pinnal emotsioonide kujul. Jaak Panksepa (snd 1943) arvates on alust kõnelda vähemalt neljast anatoomiliselt ja keemiliselt eristuvast närviringest : hirmu-, huvi-, viha- ja seotuseringe.
Üks esimesi uurijaid, kes püüdis vastata küsimusele, kas emotsioonide näoväljendused on eri kultuurides universaalsed, oli Charles Darwin (1809-1882). Kogudes andmeid oma raamatu „Emotsioonide väljendumine inimestel ja loomadel” (1872) tarbeks, saatis ta küsimustikud paljudes maades elavatele Briti Kunigriigi alamatele ja palus neil kirjeldada emotsioonide väljendusi selles kultuuris, kus nad parasjagu elasid. Uurimistulemusi kokku võttes leidis Darwin, et emotsioonide näoväljendused ja vastavad füsioloogilised reaktsioonid ei sõltunud kultuurist, vaid olid pärit evolutsiooni varasemalt astmelt.
Emotsioonid ja kultuur
Vastupidi Darwini uurimusele on paljud antropoloogilised ja etnograafilised uurimused andnud hulgaliselt tõendusmaterjali, et nii emotsiooniväljendused kui ka inimeste emotsionaalne kogemus ja emotsioone kirjeldav sõnavara võib kultuuriti erineda. Paljude emotsiooniuurijate arvates võib iga emotsioonikomponendi juures rääkida nii universaalsetest kui ka kultuurispetsiifilistest aspektidest. Kultuur võib oluliselt mõjutada seda, millisesse kategooriasse sündmus liigitatakse ja milline hinnang talle antakse. Seda, kuivõrd on emotsioonide väljendamine reguleeritud kultuurinormide ja tavade poolt, on tõestanud Paul Ekmani ja Wallace Frieseni uurimused. Nad järeldasid, et igas kultuuris võivad emotsioonide väljendamisel kehtida oma väljendusreeglid (ingl display rules). Ekman ja Friesen lõid ka 1978.a näoväljenduste kodeerimise süsteemi ( Facial Action Coding System, FACS), mis võimaldab mõõta näoväljendusi üksikute komponentide ehk näolihaste liigutuste kaupa.
Eesti keeles ja nagu paljudes teisteski keeltes on hulk sõnu, mis kirjeldavad inimese emotsionaalset seisundit . Vastupidi keelelisele kogemusele ei ole negatiivsed emotsioonid positiivsete vastandid. Emotsioone osutava sõnavara lahknemine kas negatiivseks või positiivseks paistab olevat universaalne nähtus, mis ei sõltu keele ja kultuuri iseärasustest.
Emotsioonid ja aju
Erinevate emotsioonide avaldumist kontrollivad erinevad ajuringed. Ajukahjustuste uurimine on üks viise teada saada, millised ajuosad milliseid emotsioonidega seotud funktsioone täidavad ( Iowa Ülikooli professori Antonio Damasio kirjeldatud naispatsient , kel oli mandelkehakahjustus ning kes pealtnäha oli täiesti normaalne, kuid tal puudus võime tunda hirmu- mandelkeha ülesandeks näib olevat hirmuga seotud tunnete äratundmine).
Vasaku ja parema ajupoolkera erinevad ülesanded
Aju vasak poolkera on juhtiv niisuguste tegevuste puhul, nagu analüütilised oskused, loogiline mõtlemine, matemaatilised ja keelelised võimed. Ajupoolkerade tegevuse alternatiivne käsitlus emotsioonide kogemisel ja väljendamisel oletab, et positiivsete emotsioonide töötlus leiab aset pigem aju vasakus poolkeras . Emotsiooniuurija Richard Davidsoni uurimused on näidanud, et nii imikutel kui ka täiskasvanutel kaasneb positiivse emotsiooni tekkega valikuline aktivatsioon aju vasaku poolkera otsmikupiirkonnas. Samuti on leitud, et inimesed, kellel on aktiivsem vasaku poolkera eelfrontaalne piirkond, kogevad rohkem ja väljendavad intensiivsemalt oma emotsioone.
Aju parem poolkera juhtiv osa väljendub ruumitajus, võimes asju absrtaktselt ja tervikpildina ette kujutada ning muusikalistes võimetes. Lisaks on rõhutatud aju parema poolkera rolli emotsioonide kogemisel ja reguleerimisel (nn parema ajupoolkera hüpotees), millest tulenevalt kalduvad inimesed emotsionaalsetele küsimustele vastates pilku vasakule pöörama. Aju parema poolkera keskne roll emotsioonide töötlemisel põhjendab ka seda, miks pööratakse emotsioonide näoväljenduste hindamisel suuremat tähelepanu näo vasakus pooles esitatud informatsioonile. Ajupoolkerade tegevuse alternatiivne käsitlus emotsioonide kogemisel ja väljendamisel oletab, et negatiivsete emotsioonide töötlus leiab aset valdavalt aju paremas poolkeras. Davidsoni uurimus on näidanud, et negatiivse emotsiooni tekkega on seotud valikuline aktivatsioon paremas poolkeras. Inimesed, kel on aktiivsem aju parema poolkera eelfrontaalne piirkond, kogevad ja väljendavad rohkem negatiivseid emotsioone.
Aju poolkerade vahelised erinevused ilmnevad kõige paremini neil inimestel, kel on ajupooli ühendav nide ehk corpus callosum kirurgiliselt läbi lõigatud aitamaks kontrollida epilepsia raskekujulist vormi.
(Psühholoogia gümnaasiumile, Tartu Ülikooli kirjastus)
4