TÕDE JA ÕIGUS I osa (0)

TÕDE JA ÕIGUS
I osa
kokkuvõte
30 aastat vana Andres Paas asub koos naise Krõõdaga elama Vargamäe soode ja rabade vahele. Andres on ostnud Vargamäe kui põrsa kotis , teadmata koha tegelikku väärtust, mees loodab tööga teha Vargamäest unistuste kodu.
Andrese naine Krõõt on koha suhtes umbusklik , sest isakodus olevate laante ja metsadega ei anna Vargamäed võrreldagi.
Vargamäe on jagatud kaheks osaks, millest üks asub all orus, kus elab Pearu Murakas (ka Oru Pearu) ja teine mäe peal, kuhu asub elama Andres (ka Mäe Andres).
Pearust ja Andresest lähemalt järgnevas tabelis:
Pearu
Andres
Välimus
Lühike, kõhnemapoolne, kitsas nina ja näojooned, kitsad pilukil silmad, pisut õel ilme, terav nina.
Tugev kehaehitus , pingul jõulised näojooned ja kaelasooned, suured pihud, tugevad käed, tumedad juuksed ja habe, jõuline pilk.
Iseloom
Kaval, tihti pahatahtlik , teisi halvustav, omakasupüüdlik. Tihti uhke, ennast teistest paremaks pidav, pahatihti laisk , armastas naabri kulul halba nalja teha. Samas ei olnud Pearu hinges kuri, tal oli lihtsalt „igav”. Näiteks Krõõt meeldis talle väga. Pigem oligi tema kõige suurem viha suunatud Andresele, sest naabrist tahtis ta ilmtingimata parem olla.
Kindlasti töökas, mattis ka oma mured töö alla. Andres ei armastanud väga nalja, pigem oli ta just selline tõsine mees. Tal olid kindlad tulevikuplaanid ja unistused seoses Vargamäega. Nooruses oli Andres optimistlikum , vanaduses aga kurblik ja pahatihti kuri oma lähedaste vastu.
Huvid ja vajadused
Pearu huvideks olid kõrtsis, peamiselt saksatoas käimine ja rehnupidamine, milles ta ennast suurepäraseks pidas.
Huvitus väga töö tegemisest, mida ta tegi igal võimalikul hetkel, vahel käis ta ka kõrtsis. Hiljem, vanaduses luges Andres tihti piiblit .
Väärtushinnangud
Väärtustas õiglust (mis tihtipeale tema puhul oli pigem ebaõiglus tema enda kasuks), nalja tegemist (rohkem halva nalja tegemist), lõbusat elamisväärset elu (arvestades tema hobisid).
Väärtustas oma unistusi ja tulevikuplaane ja nende täitumist, tõe ja õigluse jalule seadmist, oma talu ülal ja korras hoidmist, selle kestma jäämist.
Ühiskondlik staatus
Heal järjel talupoeg , kes suhtles tihti saksadega.
Talupoeg
Amet ja varanduslik seis
Ametilt talupoeg, suhteliselt hea varanduslik seis.
Ametilt talupoeg, varanduslikult vaene, tuli mõnikord vaevalt ots otsaga kokku.
Elulaad
Armastas nalja teha, pidutseda, kõrtsis joomas käija, kokkuvõttes pigem lõbus elulaad ja positiivne ellusuhtmine olenemata oma ühiskondlikust staatusest .
Armastas tööd teha, elas pigem tõsiselt, hiljem nukralt, nagu teades, et kõik talus juhutvad negatiivsed sündmused on paratamatud.
Tegelane kui üldistus
Pearu Murakas – Erinevate tahkudega huvitav tegelane, kes armastab nalja teha, pidutseda ja ei väsi vaidlemast, samas võib olla väga õrna hingega, kergesti haavatav ja ärrituv ning isegi sõbralik.
Andres Paas – Inimene, kes ei väsi oma unistuste poole püüdlemast, tehes selleks kasvõi terve elu tööd. Olenemata oma raskest olukorrast ajab taga õiglust ja tõde.
Välimuse eripära
Kõhn kehaehitus ja teravad näojooned ning kaval pilk lõimuvad Pearu pisut õela, naljatleva käitumisega ja pahatihti halbade kavatsustega. Samas ei haakunud välimus tema suurustava iseloomuga .
Tugev kehaehitus ja tõsine pilk haakub pigem negatiivse ellusuhtumisega ja tööka, vahel sünge iseloomuga.
Andresest ja Pearust saavad kohe vaenlased, sest Pearu ei kannata, et keegi võiks temast parem olla, kuigi Andres on Pearust mitu korda tugevam.
Esimene tüli, mis Andrese ja Pearu vahel tekib, on seoses kraaviga, mida Andres Pearu maale tahab kaevata, et vesi kraavi voolaks ja maa kuivemaks ning viljakamaks muutuks. Vaidluste tulemusena kaevatakse kraav Pearu soovil ainult viimase maa peale.
Naabrid tülitsevad veel laenatud regede, teineteise akende all kükitavate koerte, loomade, sulaste ja palju muu pärast.
Üks oluline sündmus teoses on see, et Pearu otsustab naabri aia ära lõhkuda, et sead pääseksid tema maa peale jooksma, ja seda ainult selle pärast, et oleks, mille pärast tülitseda. Sigasid läheb tagasi kutsuma Krõõt, kes oma Pearu sõnul „heleda jaalega” (heleda häälega) nii ilusasti sigasid hüüab, et Pearu aia lõhkumise hoopis järgi jätab – kas seda siis austusest teisepere perenaise vastu või häbist oma teo ees. Seda sündmust tuletab Pearu ikka ja ikka purjus peaga hiljemalt meelde.
Veel üks tüli tekib Andrese karjapoisi Mardiga , kes üritab Pearul kiusuga kraavile ehitatud tammisid lõhkuda, mille tulemusel viimane karjapoisi koera maha laseb , sest see jätkab visalt tammide lõhkumist.
Andres üritab seda juhtumit kohtus lahendades tõega õigust taga ajada, kuid selle mitte õnnestumist nähes on mees pettunud.
Andrese sulasel Jussil on raske elu, ta muudkui kurdab, et peremees tapab tööga ja Juss plaanib iga aasta ära minna. Kui aga tüdruk Mai lahkub ja asemele tuleb rõõmsameelne ja lõbus tüdruk Mari, ei tahagi Juss järsku lahkuda. Mari lõõbib ja norib pidevalt Jussi kallal, kuni Jussi kannatus katkeb ja ta Marile ennast tõestada üritab, ujudes üle jõe ja tagasi, samal ajal ise peaaegu ära uppudes. Hiljem üritab Juss ennast üles puua. See muudab Mari tõsiseks ja ta enam ei lõõbi, lubab Jussiga pulmadki teha. Esialgu sellest ei räägita, hiljem kui luba saadud saunas elama hakkata, abiellutakse, asutaksegi sauna elama ja saadakse kaks last – Juku ja Kata.
Aja möödudes jääb Krõõt ikka nõrgemaks ja nõrgemaks, olles sünnitanud mehele juba kaks tütart – Liisi ja Mareti. Mees aga soovib endiselt poega , niiet Krõõt sugugi nii õnnelik ei saa laste üle olla, kui ta sooviks. Naine ei sobi oma peenikese ja pika kehaga Vargamäele tööd tegema, seega ei jaksa ta samal ajal lapsi hoida, majapidamis- ja välitöid teha. Lõpuks, kui Krõõt sünnitab Andresele viimaks poja, heidab ta hinge. Mehele, kes mõnikümmend minutit enne Krõõda surma käib põllu ääres kivi juures Vanajumalaga rääkimas, ütleb ta, et poeg võttis hinge. Nii ei saanudki Andres pojast õieti rõõmu tunda.
Pärast Krõõda surma käib Mari tihemini kui tavaliselt üleval talus peremehel abis, nii laste hoidmisel kui ka majapidamstöödega. Jussile tundub see alguses täiesti tavaline, kuni talle hakkab tunduma, et Mari ei tahagi sauna tagasi tulla. Temalt küsides saab ta vastuseks , et Mari laste pärast ei saa ja et küll ta tuleb. Juss muutub ka armukadedaks ja jõulude ajal, kui peremees palub Maril kirikusse kaasa tulla ja Mari teeb seda Jussi tahtimisele vastupidiselt, kaotab Juss igasuguse lootuse.
Juss piilub metsaveerelt, kuidas saan kiriku poole sõidab ja muutub aina nukramaks.
Hiljem peale seda sündmust kutsub Juss Marit tihti talust ära sauna ja kui mees viimaks väsib, läheb ta suure pussiga soosilla alla Andrest ootama, kavatsusega teda tappa. Selle teoga ta aga siiski toime ei tule, ehki jalga lööb ta Andresele pussiga siiski, kuid Andrese vastupanust ehmununa jookseb Juss metsa.
Andres kodustele midagi ei räägi, kuigi hiljem saab Mari sellest siiski teada. Juss aga jookseb soosillalt sama kuuse juurde, kus ta ennast kunagi üles puua tahtis ja viib selle samal õhtul ka ellu. Sama nöör oli Jussil endiselt pükste ümber.
Esimesena avastab ta saunanaine, kes ka varem Jussi pärast muret oli tundnud . Jussi surmas süüdistab kogu küla Mari ja Andrest. Jussi surm jääb Vargamäele ja eriti Mari südamele paksu uduna rippuma, rusudes sealset elu ja inimesi ning muutes Mari samamoodi nukraks perenaiseks, nagu seda oli Krõõt.
Juss maetakse surnuaia taha, kelli talle ei lööda, lauluraamatust loeb talle Andres, mis maril kuidagi meelest ei lähe. Samas muutub Andres aina tõredamaks, tõdedes, et surnuga ei saa võidelda, selle peale peab aga Mari targemaks oma mõtted enda teada hoida.
Järgmiseks suureks löögiks Vargamäel on nakkushaigus , mis viib endaga kariloomad ja enamus lastestki, Mari ja Andrese puhul Kata, Juku ja Anni. Peres oli sellel ajal 7 last: Liisi, Maret , Anni, Andres (Krõõda lapsed), Juku, Kata (Jussi lapsed) ja Indrek, Mari ja Andrese esimene laps. Mari seletab seda Jussi kätemaksuga ning ei suuda endale andestada, seda enam, et ta salaja südames ju soovis Andrest ja tema talu koos rikkustega, kuigi ta tegelikult ei kavatsenud kunagi Jussi juurest ära tulla.
Vahepeal mõistab Pearu, et Andres ajab ainult oma tõde taga, samas olles piisavalt krustkeid täis, lootes aga otse vastupidist. Kõrsmik tõdeb tihti, et „Litsid mehed need Vargamäe omad.”
Kui Indrek sünnib kutsutakse tema ristsetele ka Pearu, kes rikub peo ära. Ta ajab peolt minema köstri ja isamaa armastaja rätsepa tolle viimaste viletsalt õmmeldud pükste pärast. Püksid võtab Pearu jalast ära ja käib paljalt ringi päeva lõpuni ja saab selle eest naistelt peksagi, see jääb aga väiksele Indrekule pikaks ajaks meelde.
Vahepeal on talus sulane Jaagup , kes mängib lõõtspilli ja armastab Põlluotsa Roosit, kihelkonna kaunimat neiut. Poiss näljutab ennast, et kroonust pääseda ja satub saatuse tahtel lõpuks kolmekümneaastase vanatüdruku Miina, kellel ta lapse tegi, juurde sauna elama.
Järgmiseks sulaseks on Matu(Mart), kes naaseb talusse ja seal veel enne äraminekut Pearuga arveid klaarib.
Noor Andres ja Indrek käivad koos karjas ja tülitsevad alalõpmata. Andres on rohkem selline jõumees, Indrek aga unistab rohkem. Nende suuremale tülitsemisele paneb lõpu emale veel ühe ärplemise käigus vastu puusa visatud suur kivi, mis Indrekule kuidagi eriti südamele ja meelde jääb.
Ka Liisi ja Maret saavad aina vanemaks, käivad mööda simmaneid ja suhtlevad salaja Oru poiste Joosepi ja Karlaga. Andres saab sellest teada alles siis, kui Liisi ja Joosep abielluda otsustavad, samas kui Mari teab kõigest, mida tüdrukud teevad, juba ammu ja varjab seda lihtsalt mehe eest. Isa ei või leppida, et tema tütar abiellub tema vihavaenlase pojaga. Seepeale jääb Liisi rasedaks ja kolib sauna, kuni laulatuseni. Seejärel kolivad noored Joosepi onu juurde elama. Lõpuks lepib sellega mingis mõttes ka Andres, sest kaasavara annab ta tütrele ometi kaasa.
Maret aga abiellub tisler Sassiga, millele isa algul vastu on, hiljem aga tütre kindlameelsust nähes lepib.
Andres läheb lõpuks kroonu, on ta ju kõige tugevam poiss külas. Isa on väga üllatunud ja pettunud, kui noor Andres tunnistab , et ta ei kavatsegi Vargamäele tagasi tulla ja teatab , et Vargamäel pole millegipärast siiamaani armastust.
Indrek samal ajal õpib kirjutaja juures ja hiljem läheb linna õppima, millest on täpsemalt juttu teises osas.