Referaat teosest "Tõde ja õigus" (0)

........................................................

ÜLEVAADE TEOSEST „Tõde ja õigus“
Referaat
Õppeaine - kirjandus
Juhendaja : .....................
Koostaja : .......................

Tallinn 20 .....

Sissejuhatus
Teos üllatas mind heas mõttes ning muutis mu suhtumist tolleaegsesse Eesti kirjandusse.
Olin seni eelarvamusega suhtunud A. H. Tammsaare epopöaromaani "Tõde ja õigus"ning seda igavaks ning tüütuks teoseks pidanud. Tegelikkuses see aga nii ei olnud ja romaan osutus palju huvitavamaks, kui olin uskunud. "Tõde ja õigus" 1.osa ilmus 1926.aastal ja kuulub autori varasemasse loomingu-perioodi, mida iseloomustab puhtakujuline külarealism.
Tammsaare on sündinud aastal 1878 ja surnud 1940 ning "Tõde ja õigus" on kirjaniku üks tähtsamaid teoseid. Raamatu aine on võetud autori vanematekodust ja elust. Jutt käib kahest perekonnast, naabertalude elanikest, kelle igapäevatoimetuste hulka kuulub lisaks maatööle ka teineteisele vingerpussi mängimine ning igas mõttes teineteise ületrumpamine. Sündmustiku aeg hõlmab aastaid 1870-1890 ning tegevuspaikadeks on Vargamäe Oru ja Mäe talu ning külakõrts.
Raamatu üldprobleemiks on tõe ja õiguse küsimus. Andres püüab leida tõde, rassides oma maaga väsimatult ja järjekindlalt, kuid sealjuures tajudes, et hoolimata pingutustest jääb õigus ikka Pearule. Andres mõistab, et võitlus maaga kestab tegelikult igavesti ning annab heal juhul tulemuseks vaid viigi .
Kahe naabri tõde ja õigus
Andres Paas, on 30-s aastates mees, kes oma noore naise Krõõdaga asub Vargamäele elama. Anders on täis ootusärevust, sest kuigi talu asub suhteliselt ebasoodsa koha peal, on ta valmis tegema mida iganes, et sellest saaks ta unistuste kodu ja elutöö.
Krõõt, on veidi umbusklik , sest tema isakodu asub hoopis teistsuguses kohas, metsade taga. Krõõt on isegi teistsugus välimusega, kui kohalikud neiud, peenema kondiga ja sihvakam. Ometi, nagu korralik naine kunagi, järgneb ta oma mehele kõikjale, ta ei pea paljuks koos temaga oma päevade lõpuni soises ja raskes kohas tööd rabada.
Eelmine Mäe talu peremees ei ole koha eest kuigi palju hoolitsenud, karjamaad on vee all ja hooned lääbakil. Naaber Oru Pearu on kange mees, enamuse ajast veedab ta kõrtsis, sakstetoas ja on päris kindel, et ka selle Mäe peremehe (Andrese siis) sööb ta vaevata kohast välja, nagu ta eelmisegagi tegi. Andres kuuleb küll siit ja sealt, mis mees Oru Pearu on, ometi ei suuda ta uskuda et keegi nii kiuslik võiks olla.
Andrese esimeseks plaaniks ja suuremaks tööks oleks kaevata kraav , tema maadelt jõkke, et maid veidigi kuivendada ning sellega maa viljakamaks muuta. Kraaviotsa jõkke saamine tähendab selle kaevamist läbi Pearu maade, mis tähendaks kahasse kaevamist. Pearu ei pruugi sellega nõustuda, sest suur osa kraavist oleks Andrese maa peal ja kõige rohkem kasu saaks sellest kraavist, samuti Andres.
See kraav saabki esimeseks suureks tüliõunaks Oru ja Mäe talude vahel. Pearu nõustub asjaga alles siis, kui kraav tervenisti tema maa peale tehakse, ning Andresel asjaga muud seost ei ole kui pool makstud kuludest . Orul on nüüd liigagi lihtne naabertalu maid üle ujutada, kui vaid tahab, selle peale mõtleb Andres aga liiga hilja. Enne kraavi valmimist jõuavad naabrid mitmeid kordi tülli minna, küll sellepärast, et Pearu oma rege laenuks topib ja hiljem kõrtsis seda nina all hõõruma hakkab, et teine ta rege kasutab, küll sellepärast, et loomad teise põldu rüüstavad. Pearu lõhub isegi oma käega aedu, et naabrite sead ta rukkisse läheks ja oleks, mille pärast kembelda. Koerad käivad vastastikku teisepere akende all kükitamas, hobused pääsevad naabri vilja ja muudki kahtlast. Pearule ei mahu pähe mõte, et suvisel niisama-jõukatsumisel Andres temast laialt ja tema tugevast sulasestki jõu poolest üle oli, järelikult vaja muudmoodi kiusu kiskuda.
Kord, kui Krõõt üksinda kodus oli, kuulis ta, et naabrimees lõhub suure kisaga aeda . Jõudes sinna, laps süles, näeb Krõõt, et juba suur tükk aeda on maha lõhutud ja nende sead on naabri rukkis . Krõõda rahuliku arupärimise peale ei tõuse Pearu käsi enam aeda lõhkuma ja ei oska ta ka oma hullu tempu kuidagi selgitada. Pearu on juba ise valmis sigu rukkist välja ajama , kuid Krõõt tema abi ei vaja – ta kutsub oma hüüuga sigu, nii et need vingudes talle järele jooksevad.
Seda, kuidas Mäe Krõõda "hele jaal " sead jooksma pani, tuletab Pearu veel aastate kaupa meelde, ikka kõrtsis olles ja purjus peaga
Ühel kevadel kaebab karjapoiss Mart, et lepikualune on vett täis ja et naabrimees on kiusu pärast kraavile tammi ette teinud. Andres küll käib ja riidleb Pearuga, kuid viimane ei tee teda kuulmagi. Kui Andres kirvega tammile jõuab, et see eest lõhkuda, leiab ta selle juba lõhutuna. Mitmed korrad katkeb nõnda tamm, kuni Oru peremees leiab Mardi seda lõhkumas. Poiss on väle ja ülbe ega kahetse oma tempu üldse, lõhub aina tammi edasi kui heaks arvab ja Pearut ligiduses näha pole. Mitmed korrad ajab Pearu teda mööda sood taga, kuid poissi kätte et saa, see loobib ees kividega, tagant ründab koer hammastega, nii jääbki enamasti kaotajaks vanamees . Lugu lõpeb siis, kui kord tümamaal poissi taga ajades ta vihaga koera maha laseb . Loom oli Mardile kallis ja hea abimees naabri peremehe vastu. Kui Andres ja Juss kohale jõuavad, on Pearu korjuse oma maale tassinud ja väidab, et see tema maal tedrepoegi olla taga ajanud ja sellepärast kuuli saanud. Oma jultunud valedega lehvitab Pearu ka kohtus, nii, et Andres oma tõega õigust kuidagi kätte ei saa. Ometi on tõde ja õigus talle kõige tähtsamad asjad: on pettumus teada, et tõega ei jõua ta mitte kuhugi, mitte siis kui teine valega vastu hakkab. Pearuga kemplemine on kui üksainuke kindel asi Vargamäel, ja kuidas Andres ka ei püüaks, tehes eraldi teid ainult sellepärast et kuidagi poleks põhjust tülitseda, hoides oma loomadel silm peal ja ehitades tugevaid aedu, leiab naabrimees ikka põhjuse Mäe perega kuidagi kokku puutuda.
Ajapikku jääb Krõõt aina nukramaks ja nõrgemaks, sära temast kaob. Neljandat last kandes on ta juba päris vilets, tervis korrast ära ja aina nutt varaks, kui ta kõige vajalikuga hakkama ei saa. Andres ei pane seda eriti tähelegi, muretseb aina oma põldude ja hobuste pärast, naine on nagu üsna iseenesestmõistetavalt rase ja väeti. Sünnitus on raske ja pikk, kuid õnneks, laps on poeg. See toob paljudele suurt rõõmu, kuid Krõõt ise teab juba kindlalt, et tema pikaaegne tundmus on tõsi - tema enam nurgavoodist ei tõuse. Enne surma ütleb ta Marile, et talle meeldiks väga, kui Mari jääks tema eest Mäe tallu perenaiseks ja hoolitseks ta laste eest. Andresel käsib ta, laste pärast uus naine võtta ja enda pärast mitte muretseda. Mari kätt hoides ta surebki, jättes Mäe uued suurte akendega, vastehitatud kambrid täis nuttu. Matused on suured, taganutjaid kui palju ja Andresel on tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla, et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita. Andres vihastab, läbi valu ja nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et, naabri peremees, see juurikas , tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..."
Vahepeal muutub naabrite vahekord aina veidramaks ja pärast mõnda intsidenti ja kohtuprotsessi Pearu piirinihutamise pärast, saab Oru peremees aru, et Andresega on suisa jama asju ajada. Nimelt arvas ta, et ainult tema krutskeid täis on, kuid ei - Andres laseb purjus(magava) Pearu oma rukkihakkidesse sõita ja nõuab selle eest kohtus kahjutasu, mida Pearu ka maksma peab, teadmata, kuidas ta sattus naabrimehe põllule. Pärast kõrtsis lubab Pearu maksta Andresele hulga raha, kui ta ütleb, mis oli kogu selle tembu taga. Andres ütlebki Pearule, kuid sosinal. Pettumusest vihane , kargab ta naabrile kallale, kuid ka sellest ei ole eriti lugu: mõlemad karjusid, Andres jämedama, Pearu peenema häälega.-->"...Kõrtsmik peatas ja nüüd mõistis ta asja: Andres karjus vist viguri pärast, ainult Pearul oli tõsi taga. Ta oli valu pärast vastase habemest juba lahti lasknud ja tahtis tõusta, aga ei saanud, sest Andres hoidis teda kusagilt hellast kohast kinni, nii et tal silmad pahempidi pähe läksid. "Litsid mehed need Vargamäe omad" irvitas kõrtsmik ja läks leti taha tagasi. "Põle nihukesi sindreid enne näind." ..." See teeb Pearu veidi ettevaatlikumaks, sest siiani oli ta olnud kindel, et ta ise on ainult viguritega, Andres aga ajab oma asja ikka tõe ja õigusega. Sellel on aga oma tõe ja õiguse tagaajamiseks omad viisid tekkinud, mille kinnituseks ta aina rohkem Piiblist kaitset otsib, nii et ta pikapeale aina suuremaks tõsiusklikuks sai.
Tol ajal on peres 7 last:Liisi, Maret , Anni, Andres (Krõõda lapsed), Juku , Kata ( Jussi lapsed) ja Indrek, Mari ja Andrese esimene laps. Lasteepideemias, millest ei jäänud puutumata ükski sealtkandi pere, surevad kõigepealt Juku ja Kata, siis väike Anni. Matuseid ei vaevuta suureks puhuma, sest sel ajal on juba igas majas uued surnud ja ega oma laste matmise kõrvalt keegi matusele ei saa tullagi. See tegi Andrese aina kibestunumaks, Krõõda surm oli olnud vaid algus. Viha on seda suurem, et surnuga on suisa võimatu võidelda.
Teose viimases osas kolib Indrek linnast sünnikoju tagasi. Küll mitte päriselt, ta asub elama vana Andrese juurde sauna, kes on sinna kolinud, et mitte noortel ees olla. Talus elavad nüüd Maret Sassiga ja nende lapsed Elli ja Oskar . Indrek hakkab kõige unustamiseks tööd rabama - otsustab soos kraavid taastada ja teeb suure kaevamisega endale liiga, kuid lamades saunas ahjul, luud-kondid tuld löömas, mõtleb ta ainult sellele, kui palju aega selle lesimisega kaotsi läheb.
Sassil on tema tulekuga seoses halb eelaimus, kuid ta ei saa sinna midagi teha, et naisevend kord koju otsustas tulla. Samal ajal Indreku suure sookuivatamisega tekib tal ka mõte, taaselustada oma isa ammune unistus - Vargamäe jõe puhastamine ja süvendamine, mis muudaks soomaad kõvaks ja viljakaks. Ta paneb asja käima ja kutsub kokku kõrvenurga mehi lähedalt ja kaugelt. Ürituse juhiks valitakse Kassiaru peremees, kelle tegelik suurem huvi on hoopis Muulu soo kuivatamine , et oma maid parandada. Ometigi näeb vana Andres lõpuks oma silmadega , esimest koosolekut jõe asjus. See on tema elu suurhetk, alati on ta sellest unistanud ja seda siiski liiga heaks pidanud.
Jõe puhastamine oli juba kõvasti edasi arenenud, Indrek viib Andrese seda vaatama, kui tema eluunistuse täitumist. Tööd olid juba hulk maad Vargamäest allpoole jõudnud. Tagasiteel peab Indrek seljas isa koju kandma, nii väetiks on too jäänud. Nad peatuvad ühes küünis, et veidi puhata, kuid Andres ei ärka enam kunagi.
Lõpusõnad:
“ Ja ta /Indrek/ pani esimest korda oma käe Tiinale ümber piha ning viis ta sellelt väljamäelt alla, kust Vargamäe Andres oli mitukümmend aastat tagasi oma naise Krõõdaga üles tulnud ja talle esimest korda näidanud tema uut eluaset - Vargamäed.”