ALEKSANDR SERGEJEVITŠ PUŠKIN (0)

1 Hindamata

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

ALEKSANDR SERGEJEVITŠ PUŠKIN

(6. juuni 1799 - 10. veebruar 1837 )
NB! Lisaks lugeda KINDLASTI juurde Puškinist ja eriti Lermontovist õpikust lk 138 – 153
(õpik = A. Nahkur „Barokist romantismini“)
1) Lapsepõlv ja kodu
Sündis Moskvas põlisaadliku pojana . Ema poolt pärines ta Abram Hannibalist, Etioopia vürsti pojast (ilmselt neeger ), kelle Peeter I oli Venemaale toonud ja oma lähikonda võtnud (pärast keisri surma teenis Hannibal muide aastail 1731 – 1752 Eestis, esialgu sõjaväeinsenerina Pärnus, hiljem Tallinna ülemkomandandina). Puškinid kuulusid Venemaa haritud aadlisse, keda meelsasti Moskva suurilmas vastu võeti, kuid perekond oli pidevalt majandusliku laostumise äärel. Lapsi kasvatasid pärisorjad, hoidjad ja guvernandid, nii et Puškin valdas juba varakult täiesti vabalt prantsuse keelt.
Puškini lapsepõlv oli rõõmutu, sest vanemad suhtusid temasse täieliku ükskõiksusega. Seepärast väldibki ta oma luules lapsepõlvemälestusi ega maini kordagi ema-isa. Ainus helge isik P. lapsepõlves oli pärisorjast amm ja hoidja Arina Rodionovna , kellele P. hiljem on pühendanud palju luuletusi (“Hoidjale”). Puškini vaimne arenemine oli väga varajane. Suurepärane prantsuse keele oskus võimaldas tal palju lugeda juba väga varases lapsepõlves. Ka füüsilist liikumist armastas P. läbi terve elu: ta oli tubli matkaja ja hea ratsutaja , võrratu tantsija , osav vehkleja ja laskur ning alati valmis riskima. Koolikaaslastest oli ta nii vaimselt kui füüsiliselt arengult peajagu üle, kuid kunagi ei hoobelnud ta oma üleolekuga.
2) Lütseumiaastad ja loomingu algus (1811 – 1817) (12. – 18.a.)
1811. pandi Puškin Tsarskoje Selo lütseumi, vastavatud kinnisesse õppeasutusse. See oli ühteaegu kool ja pansion , kus esialgse kava järgi pidid õppima hakkama isegi keisri nooremad vennad (Nikolai [hilisem Nikolai I] ja Mihhail – sest tsaar Aleksander I-st häiris nende harimatus . Hiljem sellest kavatsusest siiski loobuti).
Õppetase lütseumis oli suhteliselt kõrge, kuid ebaühtlane: edumeelsete professorite kõrval leidus ka alatasemelisi õppejõude. 12 - 14-aastasi poisse õpetati ülikooliprogrammide järgi, kuid süsteemitult. Puškini jaoks oli oluline direktor , kes ergutas koolis igati kirjandushuvi ning suutis vältida kõrgemalt poolt ettenähtud sõjaväeõppusi (piirduti ratsutamise ja vehklemisega).
1814 . ilmus ajakirjas "Euroopa Jutustaja " pseudonüümi all Aleksandr N.k.š.p. luuletus "Luuletajast sõbrale" – see oli 15-aastase Puškini luuledebüüt. Lütseumi lõpetamise ajaks oli temalt trükki jõudnud umbes 30 luuletust ja Puškini nimi kirjandusilmas juba tuntud. Puškini lütseumiaastatesse langesid ka tähtsad ajaloolised sündmused ( 1812 . a. – Napoleoni vallutusretked ), mis kahtlemata mõjutasid vastuvõtliku nooruki maailmavaadet. Veidi hiljem tutvus Puškin Tšaadajeviga, kes oli oma aja silmapaistvamaid isiksusi ( hiilgav nii ballil , lahingus kui vestlustes [oma aja haritumaid mehi]) ning kes aimas juba siis rahutus noorukis tulevast luuletajat .
3) Pärast lütseumi (1817 – 1820) (18. – 21.a.)
18-aastaselt lõpetas Puškin lütseumi, arvati välisministeeriumi teenistusse ja sõitis Peterburi. Ent teenistus huvitas teda vähe, sest ta teadis oma kutsumust: ta oli sündinud poeediks. Puškin oli tõeline romantismiajastu inimene, kes leidis, et luule on seal, kus on vabadus ja vastupidi. See veendumus lähendas Puškinit dekabristidele. Ta käis läbi peaaegu kõigi Hüvanguliide silmapaistvamate tegelastega.
Sellel perioodil kirjutas Puškin kaks poliitilist programmluuletust: "Küla“ ja oodi " Priius ". "Küla" kujutas pilti pärisorjusest ning lõpeb üleskutsega vabastada talupojad. Puškin ei kirjeldanud selles luuletuses midagi lugejate jaoks uut, kuid ta õpetas nägema eluharjumustes peituvat halba, äratas uinuvais hingedes hukkamõistu, näitas, et patrioodi kohus on kurjust ja ebaõiglust taunida, mitte sellega leppida.
Oodis "Priius" kirjeldab Puškin öist Peterburgi ja mahajäetud tsaarilossi, mis sai isevalitsuse kukutamise sümboliks. Nagu Hüvanguliidu liikmed, eitas ka Puškin isevalitsuse despotismi ning ülestõusnud rahva vägivalda. P. nägi väljapääsu ranges seaduslikkuses, mis kaitseb vabadust nii türannide kui rahva vägivalla eest.
Lisaks eelnevatele paistis Puškin juba tol ajal silma oma teravmeelsete epigrammidega. Lisaks hiilgavale vestlusandele ja heale jutustamiskunstile oli ta ka poliitiliste epigrammide meister. Seltskonnas levisid tema teravad epigrammid tsaar Aleksander I-st ja tema soosikutest ning tegid Puškini nime aina kuulsamaks.
Puškini poliitiliste luuletuste hulgas, mis tema eluajal trükki ei pääsenud, on eriline koht luuletusel "Tšaadajevile", mis väljendab veendumust, et Venemaa ärkab kord unest ja hävitab vägivalla, mis sel ajal Venemaal võimutses.
4) Pagendus Lõunas (1820 – 1824; 21. a – 25. a)
Puškini poliitiline luule ja terav keel äratasid valitsuse tähelepanu. Keisri poliitilised nuhid luurasid luuletaja ümbruses ja külastasid korduvalt ka tema kodu, kuid truu teener Nikita Kozlov ei reetnud oma peremeest ega paljastanud Puškini käsikirju. Ometi tahtis keiser terava keelega luuletajast vabaneda ning saatis ta näiliselt teenistuskohta muutes kaugele Lõunasse. Vormiliselt oli see teenistusalane üleviimine, sisuliselt muidugi pagendus.
Puškin lahkus Peterburist 1820. aasta mais vastakate tunnetega: ühelt poolt närisid hinge solvumine ja viha, teisalt võlusid uued seiklused ja vabadus. Puškin oli ühteaegu asumisele saadetu ja vaba põgenik. Teel tutvus Puškin kindral Rajevskiga, kelle perekonnaga koos sõitis Kaukaasiasse ja Krimmi tervisvetele. Rajevski perekond oli intelligentne , vaimukas ja sõbralik ning nendega veedetud aega meenutab Puškin kui kõige õnnelikumat aega oma elus. Sel perioodil hakkas Puškin inglise keelt õppima ning tutvus Byroni luulega .
3. oktoobril 1820. saabus Puškin Kišinjovi oma uude teenistuskohta.
Aastail 1821 – 1823 kirjutas Puškin nn lõuna-poeemide tsükli: “ Kaukasuse vang”, “Vennad-röövlid” (säilinud vaid katkend ) ja “Bahtšisarai purskkaev ”. Analoogia Byroni idamaa -poeemidega on ilmne. Lõuna- poeemid kutsusid kaasaegsetes esile terava vastukaja. Sealtpeale sai Puškinist Venemaa esiluuletaja ning romantikute vaimne juht.
Luuletajat lõunasse pagendades tahtis Aleksander I teda isoleerida nn ohtlikest ringkondadest. Tulemus osutus vastupidiseks: juhuse tahtel asetus dekabristide liikumise keskus ümber just Lõunasse; ka Kišinjovi, kus viibis Puškin. Jälle oli luuletaja poliitiliste intriigide keskpunktis, mis muidugi kajastus ka tema loomingus: poliitilised luuletused “ Pistoda ”, “ Napoleon ” jt. 1821. aastaks oli valitsus saanud piisavalt salakaebusi nn Kišinjovi dekabristide grupi kohta ning grupi purustamine 1822. aastal oli asjade loogiline jätk. Repressioonilaine tõi kaasa ka Puškini ümberpaigutamise Odessasse. Puškinile oli see ränk löök. Neil päevil kirjutas ta oma kõige kibestunumad ja pessimistlikumad luuletused (“Nõuks võtsin külvitööle minna”, “Kes, lained, peatas teie hoo”, “Vang”, “Eluvanker jt). Puškin süüdistas rahvast orjameelsuses, mis tegi valitsusele lihtsaks kõik ülestõusud maha suruda ning muutis võimatuks katsed Venemaa elu paremaks muuta.
Väliselt oli elu Odessas lõbus: suur sadamalinn, suurepärane itaalia ooper (Puškin armastas muusikat ja oli kirglik muusikasõber), peened restoranid ja daamide seltskond pakkusid suurepärast meelelahutust; kuid luuletajat vaevas süngus nurjunud dekabristide liikumise pärast. Lisaks õnnestus Puškinil olukorda komplitseerida oma ülemuse naisesse armumisega -–ülemus hakkas teda taga kiusama ja saatis tema peale pidevalt kaebusi. Elu Odessas muutus väljakannatamatuks ning Puškin pidas isegi plaani meritsi välismaale põgenemiseks. Pingeline olukord lahenes katastroofiga: politsei avastas Puškini kirja, milles oli kasutatud ettevaatamatuid väljendeid. Seda kasutati ettekäändena: Puškin arreteeriti, vallandati ja saadeti vanemate mõisa Mihhailovskojesse, ilma õiguseta sealt lahkuda (luuletus “ Merele “).
5) Puškin Mihhailovskojes (1824 – 1826 ; 25 – 27. a)
Mihhailovskojesse saabumine oli kurb: toores politseiline sekkumine oli purustanud sõprussidemed ja sügava armastuse. Pärast elavat Odessa seltsielu oli mõisas erakordselt igav, lisandusid tülid vanematega, kes pidasid valitsuse poliitikat õigeks. Õnneks lahkusid vanemad peagi ja Puškin jäi üksi truu hoidja Arina Rodionovnaga. Üksindust leevendasid külaskäigud naabermõisa Trigorskojesse (hilisem “ Jevgeni Onegini” tegevuspaik ). Aega täitsid põhiliselt üksildased jalutuskäigud, mõtisklused ja mõistagi loometöö. Mihhailovskojes kirjutas Puškin poeemi “ Mustlased ”, värssromaani “Jevgeni Onegin” kesksed peatükid ja tragöödia “ Boriss Godunov”; lisaks asus ta vene rahvaluulet uurima ja koguma ning kirjutas arvukalt luuletusi. Nii et kuigi luuletajale oli see masendav aeg, olid need loominguliselt väga produktiivsed aastad.
1825. aastal kavandasid dekabristid uut ülestõusu. Tänu Aleksander I ootamatule surmale astusid dekabristid üles kavatsetust varem ja halvasti ettevalmistatult (14. detsembril 1825) ning uuel keisril Nikolai I polnud nende mahasurumine mingi probleem. Möödusid ärevad päevad. Valitsuse terrori tõttu kardeti kirju saata ning Puškin ei teadnud oma sõpradest midagi. Viie ülestõusujuhi hukkamine 1826. augustis vapustas Puškinit hingepõhjani ning kui saabus politseiohvitser Nikolai I käsuga viia Puškin keisri juurde Moskvasse, võttis luuletaja seda kui oma surmaotsust. Ometi läks kõik teisiti – Nikolai I nägi Puškini vabastamises vahendit oma populaarsuse tõstmiseks ning seega olid luuletaja pagendusaastad lõppenud ja luuletaja asus taas elama Peterburi. (Luuletus “Käisin jällegi...”)
6) Puškini elu aastatel 1826 – 1830ndate alguses. Boldino sügis
Kuigi Puškinile oli nüüd antud vabadus, osutus see näiliseks: tsensuur tema loomingu üle oli väga noriv, korduvalt kutsuti ta nn vestlusele seltskonnas poetatud väljendite või äraoleku tõttu Peterburist, kahel korral algatati tema vastu poliitiline süüasi jms. 1820ndate lõpul ammutas Puškin oma loomingu peateemad ajaloost (luuletused “Läkitus Siberisse”, “Arion”, poeem “Poltaava” jt). Kõik need kandsid varjatud vabaduse ideid, kuna Nikolai I oli veelgi suurem despoot kui Aleksander I olnud oligi. Detsembris 1828 armus Puškin Moskvas 16-aastasesse kaunitari Natalja Gontsarovasse ja tegi talle abieluettepaneku. Pruudi vanemad kartsid Puškini halba kuulsust ning vastus oli ebamäärane. 1830. Kordas Puškin ettepanekut ja sai jaatava vastuse. Puškini isa andis pojale väikese mõisa ning septembris 1830 sõitis Puškin Boldinosse asju ajama. Ta lootis paari nädalaga toime tulla, kuid jäi kooleraepideemia tõttu karantiini ja pidi kolmeks kuuks Boldinosse jääma. Seda aega nimetatakse Boldino sügiseks (18. sept – detsembri algus 1830) ning see oli Puškini kõige tähelepandavaim loomeperiood nii töö intensiivsuse kui ka teoste kunstiküpsuse poolest (“Sügis“). Ta lõpetas seal “Jevgeni Onegini”, kirjutas väikeste tragöödiate draamatsükli (“ Ihnus rüütel”, “ Mozart ja Salieri”, “Kivist külaline”, “Pidu katku ajal”); jutustustetsükli “Kadunud Ivan Petrovits Belkini jutustused” (“ Lask ”, “ Tuisk ”, “ Preili -talutüdruk” jt), poeemi “Majake Kolomnas” ning rohkesti luuletusi ja kirjanduskriitilisi artikleid. Tema looming saavutas täisküpsuse.
Ajaloolist teemat jätkas Puškin ka hilisemates jutustustes “Dubrovski” ja “ Kapteni tütar”; samuti poeemis “ Vaskratsanik ”, mis jutustab Peeter I ning tobuke Jevgeni konfliktist, kuid tegelikult kujutab Nikolai I-st, kes julmalt vene rahvast rõhub.
Puškini tolleaegne lüürika jaguneb kaheks: poliitiline luule ja lembelüürika. 1830. aastatel liituvad need teemad filosoofiliseks luuleks, millel on humanistlik suunitlus .
7) Puškini viimased eluaastad ja surm
Puškini viimased eluaastad olid rasked: dekabristidest sõbrad olid asumisel, suhted võimudega muutusid järjest talumatumaks, 1831 suri lähim sõber Anton Delvig. Valitsus sekkus nii Puškini loomingusse kui eraellu – isegi ta naise kirjad avati ning tsaar isiklikult luges need läbi. Ometi ei võinud Puškin Peterburist lahkuda. 1836 kirjutas luuletuse “Ausamba rajasin...” (lk 155) – see oli nagu Puškini poliitiline testament, millega nägi ette oma igavest kuulsust.
Abielu osutus õnnelikuks – Puškin armastas oma abikaasat ning nelja last ning naine vastas samade tunnetega. Ometi sai katastroof alguse just Puškini naisest, kellega hakkas avalikult flirtima prantslasest avantürist Georges d`Anthes. Noor naine ei osanud meest tõrjuda ning aadliseltskond, keda Puškin oli oma terava keelega sageli piitsutanud, tundis intriigist pigem heameelt. Puškin, kelle iseloomu põhiomadus oli julgus ning kes hindas oma määrimata nime, kutsus prantslase duellile. Kuid vastane lõi kartma , seletas, et ta oli armunud hoopis Puškini inetusse naiseõesse ning tõestuseks isegi abiellus temaga, muutudes sellega üldiseks seltskonna naerualuseks. Kuid ka Puškini kälimehena ei lõpetanud d`Anthes lähenemiskatseid Puškini naisele ning luuletajale ei jäänud valikut. 8. veebruaril 1837 toimus nende vahel duell . Sama päeva hommikul oli Puškin lõbus ja rahulik, töötas uue jutustuse kallal, määras tööalaseid kohtumisi – ta ei valmistunud surema. Vastase kuul tabas teda kõhtu, tekitades luuletajale ülisuuri piinu. 10. veebruaril 1837 Puškin suri.
Puškini maja väravasse kogunes tuhandeid leinavaid inimesi. Valitsus ehmus . Puškini matusetalitus pidi toimuma Iisaku katedraalis, Peterburi kõige suuremas kirikus, kuid kirst viidi salaja Peterburist välja ning luuletaja maeti salaja Mihhailovskoje lähedale perekonna matmisplatsile.
5

.DOC Laadi alla originaalfail 5 lk · .doc · 11 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 5 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-10-31 Kuupäev, millal dokument üles laeti

11 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

RoosaMustikas Õppematerjali autor

elulugu

aleksandr sergejevit? pu?kin

Sarnased õppematerjalid

docx

Aleksandr Sergejevitš Puškin - elulugu

Aleksandr Sergejevits Puskin 6. juuni 1799 10. veebruar 1837 Lapsepõlv · Sündis Moskvas põlisaadliku pojana; neegrist esivanem. · Majanduslik laostumine kasvatati üles pärisorjade poolt (väga hea pr.k.) · Vanemad suhtusid temasse ükskõiksusega ainuke emafiguur oli amm ja hoidja Arina Rodionovna · Teistest nii füüsiliselt kui vaimselt palju arenenum, kuid ei hoobelnud sellega Lütseumiaastad ja loomingu algus (1811 1817; 12.18. a.) · 1811 pandi Tsarskoje Selo lütseumi (kinnine õppeasutus) · Tase kõrge, kuid ebaühtlane, just õpetajate osas · Õpetati ülikoolitaseme järgi, kuid süsteemitult · Oluliseks oli direktor eelistas kirjandust sõjaväeõppustele · Luuledebüüt 15aasasena ,,Luuletajast sõbrale" (1814) · Lütseumiaastaisse mahtusid tähtsad ajaloosündmused, nt 1812 Napoleoni vallutusretked, mis mõjutasid tema maailmavaadet · Kohtus Tsaadajeviga; oma aja harituimaid mehi, kes märkas Puskini annet Pärast lü

Kirjandus

ppt

Aleksandr Sergejevitš Puškin

Katrin Katrin Orav Orav 2008 2008 Aleksandr S. Puskin · 1799 - 1837 · 1. Maailmakuulus vene kirjanik · Kirjandusse tuli 19. saj. II kümnendil · Loomingus esindatud nii romantism kui realism Luuletused Poeemid Värssdraamad, -romaanid ("Jevgeni Onegin") Muinasjutud Jutustused · Kirjandusliku ajakirja "Sovremennik" asutaja · Oli seotud dekabristidega, kes 1820. a-tel olid edumeelse mõtte kandjad Venemaal Perekond Nimi Iseloomustus

Kirjandus

doc

Aleksander Puškin

ALEKSANDR PUSKIN Koostaja: Reelika Ruunik Klass: 12. klass Juhendaja: Ilme Hoidmets Värska, 2010 2 SISUKORD Sissejuhatus................................................................................................................................ 4 Uurimustöös ,,Aleksandr Puskin" vaatlen Puskini lapsepõlve, tema õpinguid lütseumis, elukäiku Peterburis, luuletajat pagenduses Lõuna-Venemaal ja vanematemõisas Mihhailovskojes, Puskinit pärast pagendust, Aleksandr Puskini abielu Natalja Gontsarovaga, kirjaniku surma, Puskini luulet, poeeme, muinasjutte, draamateoseid, proosat ja pikemalt värssromaani ,,Jevgeni Onegin"........................................................................................................................................ 4 Puskin lütseumis.......................................................................................................................... 9 Puskin Peterburis...........................................

Kirjandus

doc

Aleksandr Puškin

Aleksandr Puskin Elulugu Aleksandr Puskin sündis 6. juunil 1799. aastal Moskvas põlisaadliku Sergei Puskini pojana. Puskini lapsepõlv oli üsna rõõmutu, sest vanemad suhtusid temasse ükskõiksusega. Seepärast vältiski ta oma luuletustes lapsepõlvemälestusi ega nimetanud kordagi ema ja isa. Suure südamesoojusega suhtus ta hoopis oma hoidjasse. Tänu oma suurepärasele prantsuse keele oskusele, mis oli õpitud guvernantidelt, luges ta juba lapsena läbi oma isa rikkaliku raamatukogu. 1811 pandi Puskin Tsarskoje Selo lütseumi. 1817 lõpetas selle ning ta määrati tööle välisministeeriumi. See teda ei huvitanud. Ta oli sündinud poeediks ja see määras kogu tema edasise traagilise elukäigu. Aleksander I saatis ta Peterburist kaugele lõunasse. Puskin viidi üle Odessa piirkonna ülema krahv Vorontsovi kantseleisse. Seal elas luuletaja üle sügava armastuse oma ülemuse abikaasa krahvinna Jelizaveta Vorontsava vastu. Kiivas krahv hak

Kirjandus

doc

Aleksandr Sergejevitš Puškin

Elulugu Puskin alustas õpinguid 1811. aastal Peterburi eeslinna Tsarskoje Selo lütseumis koos hilisemate Venemaa kuulsate kirjandustegelastega Ivan Pustsini, Wilhelm Küchelbeckeri ja Anton Delvigiga. Kirjandustegevusega alustas juba lütseumiaastatel ja 1814. aastal ilmus tal esimene luuletus (" ".). Pärast Tsarskoje Selo lütseumi lõpetamist 1817. aastal, astus Aleksandr Puskin tööle Välisasjade Kolleegiumisse ja omas õukonnas kammerjunkru auastet. Puskin ise polnud oma auastmega rahul ja see on tekitanud täieliku segaduse Vene kirjandusloos, kus on arvatud, et tegemist oli madala auastmega. Tegelikult vastas aastast 1800 kammerjunkru auaste riiginõuniku või kaptenkomandöri auastmele. Töötamise ajal Välisasjade Kolleegiumis

Kirjandus

doc

Aleksander Puškin

Aleksander Puskin (1799-1837) Hannibal vaarvanaisa (Etioopia), Peeter I tõi ta Venemaale. Guvernant koduõpetaja Rodionovna (Arina) lapsehoidja Ta sünnib Venemaale, kus paljud temast ei hooli. Hoolivad njanja ja Nikita (vanamees). Kui Puskin sureb on pärisori Nikita endiselt ustav oma isandale. Tal oli elutüdimus. Talle vedas, et sattus Tsarskoje Selo lütseumisse (1811-1817). See oli väike tsaariperekonna suveresidents. Juba lütseumi ajal avaldab luuletusi. Aasta 1812 avaldas suurt mõju Napoleon tungis Venemaale. Tulevad dekabristid. 1814 tulevad ohvitserid tagasi venemaale. Tähtsaimad luuletused ,,Küla" ja ,,Priius" (1817-1820) Asus Peterburgi ametnikuna tööle. Aga ta teadis, et on sündinud poeediks. Peterburis suhtles lähedalt tulevaste dekabristidega. ,,Küla" algab väga idüllilise ja ilusa pildiga vene külaelust. Kõik on armas, kena. See pilt on justkui maha kirjutatud 18.saj

Kirjandus

doc

"Puškin" autori elulugu ning teose analüüs

· Onegin lahkub (läheb reisile) mõneks ajaks. · Tatjana ja Olga kumbki abielluvad. · Onegin saabub tagasi ning saab aru kui külm Tatjana temaga on. · Onegin Kirjutab Tatjanale kirja seoses Tatjanale ära ütlemisega ning palub andeks. · Tatjana on aga abiellus ning vastab, et on abielus ning ei kavatse truudust murda. · Onegin peab sellega leppima ning jääb ilma oma armastatud naisest. Aleksandr Sergejevits Puskin Elulugu Aleksandr Puskin sündis 6. juunil 1799. aastal Moskvas põlisaadliku Sergei Puskini pojana. Puskini lapsepõlv oli üsna rõõmutu, sest vanemad suhtusid temasse veidi ükskõikselt. Seepärast vältiski ta oma luuletustes lapsepõlvemälestusi ega nimetanud kordagi ema ja isa. Suure südamesoojusega suhtus ta hoopis oma hoidjasse. Tänu oma suurepärasele prantsuse keele oskusele, mis oli õpitud

Kirjandus

doc

Lermontovi ja Puškini elu ja loomingu võrdlev analüüs

Puskini ja Lermontovi elu ja luule Aleksander Puskin ja Mihhail Lermontov on mõlemad vene kirjanduse suurkujud. Nende teoseid on tõlgitud kümnetesse keeltesse. Eri maailmapaigus loetakse, lavastatakse teatrites ja ekraniseeritakse tänapäevalgi nende loomingut. See on jätnud püsiva jälje kogu maailma proosavaramusse. Seni kuni on olemas lugemisoskus, ei unune Puskini ja Lermontovi kirja pandud sõnad kunagi. Enne kui saab alustada Puskini ja Lermontovi luule analüüsiga, peab tutvuma nende elukäiguga. Mõlemad on sündinud Moskvas, Aleksander Sergejevits Puskin 6. mail 1799.aastal ning Mihhail Jurjevits Lermontov 15. oktoobril 1814. aastal. Nagu näha daatumitestiga, tegutsesid nad võrdlemisi samal ajal. Puskin enne ja pärast dekabristide ülestõusu ning Lermontov ainult peale dekabristide lüüasaamist. Ühine sünnipaik, mõlema kirjaniku vabadusejanu ja soov seda levitada üle Venemaa, põimis nende saatused kokku. Moskva on tähtis linn, mis on tä

Kirjandus

Rohkem sarnaseid