Jevgeni Onegin (13)

„ Jevgeni Onegin “
Lühiiseloomustus:
Jevgeni: Ta oli elegantne ja haritud ning täiuslik ja õige. Ta oskas soravalt prantsuse keelt ja oskas ka natuke ladina keelt. Hea suhtlemisoskusega ja oskas naisi võrgutada. Ta tundis rahvamajandust. Huumor oli olemas. Kuid ta oskas ka olla jahe, ükskõikne, siiras, häbelik ja ustav. ta oli ka kõrk teravkeelne armukade ja kurvameelne. tundis aadliseltskonna käitumisreegleid.
Vladimir: Ta oli noor ja sirge poet . Ta südames valitsesid arm, truudus ja vankumatu õnneusk. Ta imetles maailma rikkust ja liigutavat võhiklikkust ning uskus et sõbrad on tema eest kõigeks võimelised. aga vaimustutatud romantik, kes nägi kõiges ja kõikjal
palju head, uskus ning usaldas ümbritsevat
Tatjana : Ta oli vaikne, kartlik, nukrapilguline kui laanehirv. Lapsepõlves oli tõsine. Ta oli heade käitumiskommetega. väga keerulise iseloomuga neiu
Olga : Ta oli kuulekas, kraps ja õrn ning üliarmas lihtsameelne tütarlaps. Tal olid sinised silmad, rõõmus tuju ja blondid juuksed. Ta oli ka naeratama ilmsüütult varmas. Oma tüübilt oli Olga lihtsameelne tütarlaps, kes ei tundnud hingetorme ja tal polnud kunagi konflikte tõelises elus. Lenski südame oli ta võitnud just tänu oma kaunile välimusele,
Probleemid:
Onegin oli elutüdinud. Puudus võime millestki rõõmu tunda, miski ei näinud teda huvitavat. Ta ei suutnud ühe tegevuse juures kaua püsida, kuna see muutus tema jaoks liialt kiiresti tüütuks. Autor püüab tegelast kujutada kui tüüpilist esindajat suurilmas, rõhutab tema pinnapealsust, kiindumust seltskondadesse ja kergetesse armuseiklustesse. Onegin ei uskunud armastusse . Tema usk oli tapetud pealinna seltskonna poolt. Maal kohtus ta Tatjanaga, Vladimiriga ja Olgaga. . Kui Onegin tuli maale ,siis võttis teda vastu siiras armastus, mida ta polnud varem tunda saanud: puha armastus tema vastu Tatjana poolt. Tatjana armus Oneginisse. Kirjutas Oneginile kirja. Kuid Onegin vastas küüniliselt ja külmalt ei ja see oli raske neiule. Tatjana räägib ainult teenijannale oma suurest armastusest, mis teda iga päevaga aina kahvatumaks teeb. Tatjana näeb und, kus ta jookseb karu eest ja kui ta ära väsib, siis võtab karu ta sülle ja viib Onegini onni . Tatjana otsib unenäole seletust. Tal oli raske leppida Onegini ära ütlemisega. Onegin kiusas Lenskit ja tantsis ühel peol Olgaga, kes oli Lenski pruut. Ta tegi seda selleks et lõplikult näidata Tatjanale et ta ei soovi tema armastust. Kuid see solvas Lenskit ja ta kutsus Onegini duellile, kus Onegin Lenski maha lasi. Ta sai sellest sügava masenduse ja sellepärast lahkus. Ta sattus segadusse ning põgenes oma tunnete eest reisile. Tagasi tulles, avastas ta, et Tatjanast on saanud suurlinnadaam. Ta lootis ta et teda armastava Tatjana on veel olemas, kuid leidis temasse külmalt suhtuva abielus naise. Onegin üritas taas Tatjanat ennast armastama panna, millest kujunes Onegini armastus tema vastu, kuid Tatjana teda vastu ei armastanud. Nüüd nende roll vahetus. Onegin oli see, kes armastust palus ja Tatjana see, kes ilma kulmu kortsutamata selle tagasi lükkas. Kui ta lõpuks enam olukorda ei suutnud talitseda, läks ta Tatjana juurde selgust nõudma. Kuid vastuarmastust ta sealt ei leidnud. Nüüd oli see Oneginile raske ning ta läks tagasi maal kus ta ka suri.
Autorist:
Aleksandr Sergejevitš Puškin (vene Александр Сергеевич Пушкин) (6. juuni 1799 Moskva – 10. veebruar 1837 Peterburi) oli vene romantiline luuletaja, moodsa vene kirjanduse rajajaid .
Puškini emapoolne vanaisa Ibrahim Petrovitš Hannibal oli pärit Aafrikast (arvatavasti Eritreast või Tšaadist. Suri duellil prantslasest südametemurdja d’Anthési käe läbi 10. veebruar 1837 Peterburis.
1811-1817 õppis ta Tsarskoje Selo lütseumis, mis oli ühtaegu nii kool kui ka pansion . Pärast lütseumi lõpetamist arvati Puškin välisministeeriumisse teenistusse, aga tööst hoolimata huvitus ta rohkem kirjandusest. Vaadetelt lähenes ja dekabristidele. Tema poliitiliste luuletuste pärast saadeti ta 1820, aastal Venemaa lõunaaladele pagendusse, kus Puškin jätkas läbikäimist dekabristidega.
1824. aastal arreteeriti ta poliitiliste vaadete pärast ning uueks asumispaigaks määrati talle vanemate mõis Mihhailovskojes, kus ta jäeti politsei järelevalve alla. 1826. aastal pärast Aleksander I surma andis uus tsaar Nikolai I Puškinile armu . Politsei talle rahu ei andnud, kuna luuletaja jäi siiski isevalitseja ebasoosingusse millele lisandusid õukonnaintriigid.
     Puškin hakkas luuletama lütseumi-aastatel. Pärast lütseumi süvenes tema loomingus poliitiline hoiak. Luuletus „Küla” ja ood „ Priius ” eitavad orjust ning vägivalda.
      Lõunas pagenduses olles kirjutas luuletaja romantiliste poeemide tsükli „ Kaukasuse vang”, „Vennad röövlid” ja „Bahtšisarai purskkaev”, mida iseloomustavad tugevad ja siirad rahvalikud kangelased. Ühtlasi jätkas ta poliitiliste luuletuste kirjutamist. 
Teosed:
"Ruslan ja Ljudmilla", 1820, poeem
" Kaukaasia vang", 1822, poeem
" Mustlased ", 1827
" Boriss Godunov", 1825
"Jutustus Tsaar Saltaanist", 1831 , poeem
"Jevgeni Onegin", 1825–1832 värssromaan
"Vaskratsanik", 1833
" Padaemand ", 1833