A. Puškin (0)

Moskvas, endisel Nemetskaja tänaval sündis Nadežda Ossipovnal ja Sergei Lvovitš Puškinil neljapäeval 26.mail 1799 a. poeg, kellele anti kõlav ajalooline nimi – Aleksandr. Ta tuli ilmale raskel ja segasel ajal. Puškini sünniaasta oli rikas suurte poliitiliste sundmuste poolest. Kõik see kuulutas aastasaja lõpul ette maailma ajaloo hoogsat kulgu XIX sajandite esimestel aastakümnetel, mil Moskvas otsustati Napoleoni-Euroopa saatus.
Imiku hälli ümbritsesid pärisorjad-hoidjad. Üks neist, kes hoidis tema õde Olgat, äratas Puškinites tähelepanu oma kõneosavusega. See oli Arina Rodionovna, kes oli kunagi olnud ka Puškini vaarisa Abram Petrovitš Hannibali orjatar. Ariana Rodionovna mäletas hästi oma julma härrat ning võis isiklike muljete põhjal, mis talle olid jäänud selle ebatavalisest välimusest ja ohjeldamatust iseloomust, palju jutustada “tsaari moorlasest”. (Hannibalide suguvõsa oli etioopia päritolu ja sellest ka “moorlase” välimus.)
1801 aastal Paul I ajastu lõppemine kuulutas ette hirmuajastu lõppu ja vene kirjanduse uuestisündi. Puškinid pöördusid tagasi armsaks saanud poeesia juurde ja Sergei Lvovitši pool hakati korraldama kirjandusõhtuid.
Väikest Aleksandrit viis jalutama linna tema hoidja Nikita Timofejevitš Kozlov. Ta jääb poeedi kaaslaseks kogu eluteel ja isegi jäädvustatakse Puškini ladusates värssides. Jalutuskäikudel mööda linna püüdis Nikita lapses arendada kunstimeelt. Ta pööras tähelepanu Moskva maastikulisele ja arhitektuurilisele ilule, mida poeet hiljem korduvalt
ülistas kuulsates värssides.
Ning sina, suure riigi pea,
me Moskva, kaunis kullenduses, --
kirjutas Puškin oma viimase poeemi visandeis.
Puškinile jäi alatiseks meelde vana pealinna värvirikas elu koos selle kõrgest soost veidrike ja rikaste tembutajatega, keda karjana ümbritsesid teenijad , neegrid, jäägrid ja kiirkäskjalad. Need muljed talletas poisike endasse vaikselt ja keskendunud, hämmastades ema puhuti teatava kohmakuse ja mõtlikkusega. Selliselt kulgesid varajase poeetilise mõtlemise varjatud seesmised protsessid. Lapse fantaasia ärkamisele aitas oluliselt kaasa tutvumine rahvamuistendite kütkestava maailmaga.
Perekonnas oli veel üks jutuvestja. See oli vanaema Hannibal, kellelt väike Puškin kuulis esmakordselt ajaloolisi anekdoote. Vanaemalt õppis Puškin juiba varajases lapsepõlves laitmatu vene keele.
Varases nooruses sai Puškin märkamatult ka esimese kirjandusliku kasvatuse. Ta sirgus perekonnas, kus sõnakunsti vastu valitses üldine huvi ja poeesiat peeti kõige tähtsamaks eluliseks tegevuseks.
Ei pruugi liialdada Puškini lapsepõlveaegsete hingevaludega. Poeet ise on meile jätnud kummutamatu tõendi oma lapse-ea rõõmudest.
Mis vaikses ilus läksid mööda

mu lapsepõlve hetked kõik…

kirjutas ta 1817. aastal värskete mälestuste põhjal.
Kuid ärgem salakem ka maha lapse tõelist meelehärmi. Kaua aega ei armastanud teda vanemad, kes ei mõistnud oma vanema poja mõtlikku keskendatust. Lõbus seltskonnaelu haaras tervenisti noore naise ja kiskus Puškini ema täiesti eemale lastest ning võttis neilt emaõrnuse poeesia ja õnne. Lapsepõlveaastail sai alguse ka poisi võõrdumine isast, mis aja jooksul viis avaliku tülini.
Sirguvale poeedile oli kõige armsamaks sugulaseks kahtlemata onu Vassili Lvovitš. Erinevalt oma vennast, ehk Puškini isast oli too väga heasüdamlik inimene. Oma vanemat vennapoega, kes oli isa ja ema armastusest ilma jäänud, soojendas ta südamliku tähelepanuga ning tõsise osavõtuga tema saatusest. Ta oli esimeseks Aleksandr Sergejevitši talendi kasvatajaks. Märganud poisi andekust, võttis see tagasihoidlik literaat tema kirjandusliku kasvatamise oma hooleks ning täitis auga selle ülesande. Vassili Lvovitš ei olnud kuigi andekas lüürik, kuid tegi luule alal usinasti tööd.
Saabus aeg, mil tuli hakata tõsiselt mõtlema poisi õpetamisele. Sergei Lvovitš lahendas selle mõnevõrra omapäraselt. Kooliõpetuse alguseks ning aluseks luges ta Euroopa keelte, eriti prantsuse keele oskust, mida ise valdas meisterlikult . Võõrkeel loeti omandatuks alles siis, kui oldi kodus kirjanduslikes vormides ja isegi luulestiilis. On hästi teada, et Sergei Lvovits alustas oma laste niisugust kirjanduslikku kasvatamist sellega, et luges neile ette oma lemmikut Molière’i. Kahjuks aga ei küündinud tegelik kasvatustöö kasvatusteni. Kodune kasvatus jättis poisile alatiseks vastikustunde prantsusekeelsete sõnade õppimise ja aritmeetika vastu, kuid andis suurepärased teadmised võõrkeeles ning ebatavalise eruditsiooni poeesias. Peamist kooli ei teinud Puškin läbi mitte lastetoas, vaid isa vastuvõtutubades. Siin kuulis ta pidevalt luuletusi ja jättis need silmapaistva kergusega meelde. Eri keelt kõnekevatel kasvatajannadel ei olnud tema arenemisele peaaegu mingisugust mõju. Lapsepõlves ei osanud Puškin inglise ega saksa keelt, oma autobiograafia konspektis kirjutas ta aga hiljem: “Esimesed ebameeldivused – guvernandid”
Tõeline sõnakultuur, mis nii eredalt tuli ilmsiks juba Puškini esimestes luuletustes , on seletatav ka tema lugemiskirega varajases eas. Sergei Lvovitši suurepärasel raamatukogul oli tema poja vaimses arenemises esmajärguline tähtsus. Raamatukogu koosnes XVIII sajandi prantsuse klassikutest ja filosoofidest. Kindlasti tundis väike Aleksandr juba lapsepõlves ka oma kodumaa suurte poeetide loomingut. Ilma selleta poleks ta poisikesepõlvest peale vallanud vene värssi niisuguse jäljendamatu kergusega.
Ja hakkavadki kõlama esimesed Puškini luuletused, neid laksutatakse veel lapsehäälel, kui nad kuulutavad juba ette eelseisvat sihiteadlikku lendu.
Puškini esimestes katsetustes on üllatavad kolm iseärasust: loomingulise andekuse ebatavaliselt varajane ärkamine, haruldaselt mitmekesiseid žanrid,
milles “lapsest poeet” oma jõudu proovis, ja tema esimeste katsetuste kindlus ning küpsus. Peagi ilmus veel üks joon, mis määras Puškini poeesia kogu edasise arengu: kõrvalekaldumatu kiindumus ajastu eesrindlikesse vaadetesse ja juhtivatesse poliitilistesse ideedesse . Selleni jõudis Puškin juba poisikesepõlves.
Puškinile õppeasutuse valimise küsimuses jõuti selgusele võrdlemisi hilja , kui tulevane poeet juba kolmeteistkümnendat eluaastat käis. Avati just Tsarskoe Selo lütseum. Kuu-pooleteist pärast lütseumi asutamise teate avaldamist esitas Sergei Lvovitš vastava palvekirja haridusministrile ning sai peagi vastuse, et tema poeg on lubatud sisseastumiseksamitele. Eksamid tegi noor Puškin “väga heale ”, “heale” või “omab teadmisi”.
Kuna kool oli riikliku iseloomuga siis avamispeol tajus Puškin esmakordselt seda temale sügavalt võõrast kroonulikku stampi, mille vastu ta alatiseks säilitas kõige siirama ja sügavama põlguse.
10 detsembril 1811a. külastas Vasili Lvovitš esimest korda oma vennapoega lütseumis. Ta leidis Aleksandri tugevasti muutununa. Vormirõivas andis poisile veidra ametliku väljanägemise ja ta kuulus nüüd väikesesse suletud vennaskonda. Pole kahtlust, et lütseumis, kus ta seltsimeeste näol kohtas mitmeid konkurente, aitas kaasa tema tohutu talendi arendamisele.
Venemaal, Prantsusmaal ja mujal Euroopas oli sel ajal mitmeid poliitilisi sündmusi mida jälgisid ka lütseumi õpilased hinge kinni pidades. Puškini noorpõlveluuletused ongi tulvil tulist ja siirast patriotismi, mis jääb kuni lõpuni omaseks tema loomingule: valmisolek anda elu isamaa ja vene rahva eest kõlab valitseva teemana juba tema lütseumiaegses poliitilises lüürikas.
Üheksa aastat hilem, Napoleoni surma puhul, jäädvustas Puškin jõulistes värssides vallutaja kukkumise põhjused, mis ulatusid tagasi 1812 aasta sügisesse.

Ta kangestunud käega heidab

peast raudse kroomi , pilgus õud –
ees kuristik , mis surma peidab.
Lõpp saabub, otsas on ta jõud.
Euroopa väed on põgenemas!
Neid verest kaetud lumme vaob.
See suleb jäägitult ja temas
siis nende viimne jälgki kaob.
Juba koolipingis 1814a. peab ta kõige kõrgemaks oma rahva väärikust ja õnne. Sünnivad esimesed Puškini värsid, mis jutustasid ülemaailmse tähtsusega sündmustest: Moskva põlemisest ja Pariisi vallutamisest.
Ajaloolised sündmused, mis vapustasid maailma Puškini kooliaastail, äratasid temas loomingulise geenius .
Juba esimestel lütseumis viibimise kuudel hakkab Puškin oma muljeid ja mõtteid üle märkima kõlavates vene värssids, mis saavad tema sule all üha suurema jõu, puhtuse ja viimistluse. Nii tekib tema lütseumiaegne lüürika –
esimesed katsetused kasvavalt geeniuselt, kes nagu oleks sirutanud tiibu laiakaareliseks lennuks. Nii kujuneb tema noorpõlveluule, tulevil kireldamatut tundevärskust, mõtete veetlust ja elavat etutavat sõna.
Puškin hakkab kasutama ka sõbraliku kirja kergrt žanrit, mis läheneb naljatlevale lobisemisele, on toonilt vaba, teemalt mitmekesine ja tulvil vahetuid siiraid ülestunnistusi. Kõige igapäevasem žanripildike võlub joonistuse elegantsi ja üldmulje artistlikkusega:
Üks vana lonkav järi,
säng nurgas tiidakil,
veenõu ja mängupäri
rookõrrest suupill – …
Lütseumipngis on kitjutatud kuulus romanss “See juhtus sügisõhtu vihmas”, milles on tunda autori sügavat kaastunnet neiust ema ja heitlapse vastu. Siin avaldub Puškini osavõtlik suhtumine kaasaegsetesse sotsiaalsetesse draamadesse.
Puškini noorusarmastuse objektid olid kõigiti väärilised inspireerima tema varajast armastuslüürikat. Armumine ühe kaasopilase õesse oli põhjuseks suurepäraste lüüriliste teoste – terve armastuslaulude tsükli sünnile. Seni läbielamata tundmuse sügavus väljendus neis lauludes ka uues poeetilises vormis – eleegias. Puškini eleegia, milles edaspidi hakkavad kõlama “lõikavalt nukrad” noodid , heliseb muretuil lütseumiaastail veel tihti noorusliku armastuslauluna Tsarskoje Selo pargi avara taeva all:
Alleel , mis tiigi äärde viis,
ma luigehõikeid kuulsin siis,
pilk uitmas helkivatel vetel.
Peale kuut aastat lütseumis astus Puškin ellu “süngel ajal”. Kõhklemata asus Puškin kui poliitiline poeet oma kohale vabadusvõitlejate leeris.
Viis päeva pärast kooli lõpetamist määrati Puškin Välisasjade Kollegiumi teenistusse. Kolm aastat, mis Puškin Aleksandri-aegses Peterburis veetis, oli ajaks, mil ta astus avalikult välja maad rõhuva reaktsooni vastu.
Pärast lütseumi lõpetamist, kui ta ei olnud veel poliitilisse võitlusse astunud ja tervenisti andus loomingulistele mõtetele oma Ruslani kangelastegudest, otsustas ta Peterburi bulvarid vahetada Pihkvamaa kodusalude vastu. Mihhailovskaja küla võlus oma uinuvate järvede, laiuvate küngaste ja kõrrepõldudega ning silmapiiril sinavate metsatukkadega. Seal asus Hannibalide sugukonna pärusmõis, mida Puškin nägi esmakordselt 1817a. juulis ja mis oli Nadežda Ossipovna valdusse läinud peale viimase isa surma. Puškin armus Ossipovide kodusse ja parki. Maal oli Puškin ametis “Ruslan ja Ludmilla ” kirjutamisega, mida ta oli alustanud juba lütseumis.
Külaelu võlu ei kestnud kaua.
“Ma kära armastan ja rahva hulka, ” kirjutas Puškin esmakordselt Mihhailovskojes viibides, kus viibis vaid pisut üle kuu ja 1817 aasata augusti lõpul naases ta jälle Peterburgi.
Puškin tutvub paljude silmapaistvate inimestega, kellest kujuneb tema alatine seltskond ja isegi tema tulevaste sõprade ring.
1920 aasta algul sai poeet esimest korda tunda, et vaenlane , kelle vastu ta oma satiiridega võitlusse oli astunud, hakkab anduma vastulööke. Levisid kuuldused, et valitsusvastaste epigrammidega autorit on Salakantseleis vitsadega karistatud. “Nägin end avaliku arvamuse silmis häbistatuna,” meenutas Puškin 1825a. “Mind haaras meeleheide.”
Puškini elus esilekerkivad mured langesid kokku suurte sündmustega tema loomingulises tegevuses: 26.märtsil 1820 a. jõudis ta lõpule “Ruslani ja Ludmilla” kuuenda, viimase laulu kirjutamisega. See oli vene luule tõeliseks pidupäevaks.
Rännud Dnepri kallastel, Rostovi kandis , Kaukaasias , Simferoopolis, Doni kasakate staniitsas Aksais inspireerisid Puškinit. Puškinil tekkis üks tema silmapaistvamaid kavatsusi – mõte kirjutada poeem Stepan Razinist.
Puškin suundus oma uude teenistuskohta Kišinjovi. Sealne elanikkond köitis oma ebatavalise kirevuse ja kommetega. Siin sündis tema kõige tähtsam lõunamaa-poeem. Järgnes Puškini üleviimine Odessasse. Odessa seltskonnas osutas Puškin erilist tähelepanu asevalitseja naisele Jelizaveta Vorontsovale, kes tundis nähtavasti samuti elavat huvi maapakku saadetud poeedi vastu. Vorontsova oli elurõõmus, andekas ja kultuurne naine. Pärimus seob Vorontsovaga terve tsükli Puškini kuulsaid luuletusi – “Põletatud kiri”, “Talisman”, “ Ingel ”. …
Aasta peale Odessasse saabumist tehti ettepanek Puškin viivitamatult välja saata oma vanemate mõisasse ja seada seal kohalike võimude järelvalve alla. Ja seda tema poliitiliste vaadete pärast.
Oli lõpule jõudnud üks tähtsamaid perioode Puškini biograafias – tema rännakud Venemaa lõunaosas. Odessas veedetud aasta oli erakordselt rikas elamuste poolest. Siin kujunes välja tema selge ja kaine pilk elule ning inimestele. Unistajast saab mõtleja. Lõbus ja terav satiir muutub vihaseks ja sapiseks.
31.juulil 1824 a. sõitis kolleegiumisekretär Puškin Odessast välja marsruudil, mille oli ette kirjutanud kindral Gurjev.
9.augustil 1824 a. jõudis Puškin Mihhailovskoje põliste pärnade alla. Mõis oli hooletusse jäetud. Hannibalide varjupaik võttis poeedi vastu lagunenud jalgvärava ja viltu vajunud taraga. Pagendus muutus vangistuseks. Poeedi tegusid ja käitumist jälgiti.
Pärast 14.a. lahusolekut ei võinud läbisaamine vanematega heaks kujuneda. Perekond võttis ta algul hästi vastu, kuid sedamööda, kuidas selgus Aleksander Sergejevitši poliitiline seisund, kutsus see isas esile mitmeid kartusi. Vahekord muutus kiiresti äärmiselt pinevaks isa ja poja vahel. Lõpuks oktoobri keskpaiku toimus plahvatus . Sõpradel ja omastel õnnestus perekondliku vaenu pinevust mõnevõrra vähendada ning nädala – kahe pärast jätsid isa ja poeg tagasihoitud ebasõbralikkuses hüvasti.
Poeedi meelekindlus keset neid kõiki vintsutusi on üllatav. Ta ei muutnud oma mõtiskluste ja harrastuste üldist kulgu. 1824 a. oktoobris kirjutas ta ühe oma parimatest traagilistest poeemidest – “Egiptuse ööd.”. Samal aastal teeb Puškin ettevalmistavaid märkmeid “Püha Dimitri”, “Godunov kloostris ”, “Valetsaar enne lahingut” kohta. Terve aasta kirjutab ta ajaloolist tragöödiat vene rahvast.
1825a. 7novembriks oli “ Boriss Godunov” puhtalt ümber kirjutatud. See teos püüdis peegeldada voogavat elu ennast kogu selle tujukas kirevus, heitlikuses ja närulisuses. Isiklikest kokkupõrgetest ja õukonnaintriigidest kerkib esile kogu ajastu, mis oli tulvil poliitilisi vandenõusid ning salakavalust ja võitlusaegade ägedust.
1827a. augustis-septembris otsustas Puškin kujutada oma imestlusväärse vaarisa ebatavalist saatust biograafilises romaanis “Peeter Suure moorlane.”
1829a. suvekuudel täitus Puškini ammune unistus näha sõda ja sellest isegi osa võtta. Algas “Poltaava” looja sõjaretk. Türklased hämmastasid poeeti oma jultunud rünnakuga.
Rünnak, kisa… Ruskab veres
maapind … Siis on vaikus taas
delibašil piik on keres ,
kasakas on peatult maas .
25 septembril 1830a. valmis Boldinos “ Jevgeni Onegin”, mis oli alustatud Kišinjovis 1823a. kevadel. “Jevgeni Oneginit” on tabavalt nimetatud luhtunud lootuste, kättesaamatute püüdluste poeemiks. Romaani viimane stroof on tulvil lõpmatut nukrust . Puškin räägib selles läbipaistvalt oma ohvriterikka põlvkonna kangelastest . Žanrilt paisti värssromaan silma keerukusega ja uudsusega.
Puškin ei lakanud võitlemast emakeele arengu, küpsemaks muutumise ja uue väljendusrikkuse eest. Ta tunnistas vene keele kõigist Euroopa keeltest kõige kunstipärasemaks.
1830a. alguses kihlus Puškin Natalja Nikolajevna Gontšerovaga. Poeet ei jäta vaba poissmeheeluga hüvasti mitte ilma kahjutundeta.
18. veebruaril 1831 a. aastal Puškin abiellus. 1831 aasta on Puškini elus üks vähestest õnneaegadest. Suveks asusid Puškinid elama Tsarskoje Selosse. Poeet sattus “kalliste mälestuste ringi.” Puškini rahulik loominguline elu ei kestnud kaua. Õuukonnas pöörati kohe tähelepanu kuulsa poeedi viibimisele Tsarskoje Selos koos kaunitarist naisega.
1831a. suvel tõmmatakse poeet uuesti riigiteenistusse. Oktoobris kolisid Puškinid Peterburi. Poeedi elus algas uus keeruline ajajärk, mis purustas tema rahuliku elu ning viis paratamatult katastroofile.
Sel ajaperioodil valmis draama “ Russalka ”, romaan “Dubrovski”. Puškin kogus materjali Pugatšovi kohta, et alustada uut tööd.“Pugatšovi ajalugu” on Puškini esimene teaduslik töö, ja ainuke, mille lõpule viis.
“Vaskratsaniku” pühendab Puškin Peeter Suurele , Peterburi loojale, suurele reformaatorile. Isegi nõdrameelse sonimine saab selles poeemis monumentaalse raidkunsti skulptuursed kontuurid.
…Üle vete
kui koltuslik meelepete
maast sirutab end tema ees
kätt tummas käsus tõstes õhku,
täis vääramatult rasket õhku,
pronksratsul pronksist hiiglamees.
“Vaskratsanikus” raiub Puškin nagu Falcenet oma mõtte Peetrist peitliga välja ja valab pronksi.
1834a. oli Puškin uutes tingimustes, mis võimaldasid tal saada paremat ülevaadet päevakorral olevast riigiasjadest. Saades kammerjunkruks otsutas poeet oma lähenemist õukonnale kasutada selleks, et kujutada tema esindajaid tõepäraselt. Paljudele see ei meeldinud ja 1834 a. lõpuks olid teravnenud Puškini suhted selle ringkonna esindajatega, eriti haridusminister Uvaroviga.
1835a. sõidab poeet puhkusele Mihhailovskojesse. 1836. aastal valmib romaan “ Kapteni tütar”. Puškin lahkub 1836 a. aprillis jäädavalt Mihhailovskojest. Ta kolib Peterbugi. Puškin jõudis lõpule “Kapteni tütrega” kesk sügavaid muresid ja raskeid vintsutusi. Hargnes poeedi viimane eludraama.
Puškinite eelarve mittevastavus nende tegelikele sissetulekutele viis perekonna rahalisele katastrofile. 1836a. alguses on Puškin sunnitud tegemist tegema liigkasuvõtjatega, pantima oma vara.
17. septemberil 1836 a. kogunes Karamazinite juurde õhtule palju sõpru. Puškin jälgib oma naist Jekaterina Gontšerovat ja noort prantslast Dante `si.
4. novemberil 1836 a. sai Puškin linna posti kaudu küünilise paskvilli – patendi sarvekandja aunimetusele ordudiplomi paroodia näol. Sellele solvangule, mis puudutas ka poeedi naist, tuli vastulöök anda. Mehe solvatud au võis aadlike tolleaegsete arusaamade kohaselt taastada vaid duelliga. Puškin saatis Dante`sile väljakutse. Ümbritsevate inimeste survel oli Puškin nõus oma väljakutse tagasi võtma, kuna Dante`si objektiks oli olnud Natalja Nikolajevna vanem õde Jekaterina.
Kuid Puškin otsustab hüvitust nõuda Dante`si kasuisalt Heckernilt, keda poeet pidas peasüüdlaseks ja kellelt pärines anonüümkiri.
Ärevusega jälgisid Puškini sõbrad tema perekondliku konflikti süvenemist.
10.jaanuaril 1837 .a. laulatati Jekaterina Gontšarova Dante`siga, kuid Puškini maja jäi Heckernitele suletuks. (1837 a. hakkas Dante`s kandma Heckernite nime.)
25.jaanuaril sai Puškin teate oma naise kohtumisest George Heckerniga. Kohtumine oli välja petetud. Puškin kirjutas Heckernile terava kirja ja sai Dante`silt väljakutse duellile.
Puškini loominguline tee katkes 27.jaanuaril 1837 a. kell 11.00 hommikul .
Poeedi aeglane suremine kestis peaaegu kaks ööpäeva. 28.jaanuaril jättis Puškin hüvasti oma lähedastega. Vabanemine kõigist katsumustest ja vaevadest, mis maailmapoeesia suurimale geeniusele osaks olid saanud saabus 29.jaanuaril 1837.aastal pisut enne kella kolme päeval.
4.veebruaril viidi Puškini puusärk Peterburi. 6.veebruaril 1837.a. maeti Puškin Svjatogorski külakalmistule, saatmas vaid üksikud eluaegsed sõbrad ja mõned üksikud Pihkva pärisorised talupojad, nagu oleks neid tapetu poeedi kalmu juurde saatnud see orirahvas, kes oli muinasjuttudega rikastanud tema loomingut ning igavesti mäletas Puškini nime, et kanda seda oma kaugesse, kuid paratamatult saabuvasse vabanemisaega.
Kasutatud kirjandus: Leonid Grossman “Puškin”.
Värsid tõlkinud Betti Alver.
9