Aleksandr Puškin (7)

Aleksandr Puškin
Elulugu
Aleksandr Puškin sündis 6. juunil 1799. aastal Moskvas põlisaadliku Sergei Puskini pojana. Puskini lapsepõlv oli üsna rõõmutu, sest vanemad suhtusid temasse ükskõiksusega. Seepärast vältiski ta oma luuletustes lapsepõlvemälestusi ega nimetanud kordagi ema ja isa. Suure südamesoojusega suhtus ta hoopis oma hoidjasse. Tänu oma suurepärasele prantsuse keele oskusele, mis oli õpitud guvernantidelt, luges ta juba lapsena läbi oma isa rikkaliku raamatukogu. 1811 pandi Puskin Tsarskoje Selo lütseumi.
1817 lõpetas selle ning ta määrati tööle välisministeeriumi. See teda ei huvitanud. Ta oli sündinud poeediks ja see määras kogu tema edasise traagilise elukäigu. Aleksander I saatis ta Peterburist kaugele lõunasse. Puškin viidi üle Odessa piirkonna ülema krahv Vorontsovi kantseleisse. Seal elas luuletaja üle sügava armastuse oma ülemuse abikaasa krahvinna Jelizaveta Vorontsava vastu. Kiivas krahv hakkas Puskinit taga kiusama ning tema kohta Peterburi kaebusi saatma . Lõpuks käskis tsaar ta “kõlvatu käitumise pärast” vallandada ning ta saadeti vanemate mõisa politsei järelvalve alla õigusteta sealt lahkuda. Puškin elas seal üksi, eemal sõpradest ja kihavast seltskonnaelust. Tema aega täitsid jalutuskäigud, mõtisklused ja pingeline loomutöö.
Ta sai vapustava teate Aleksander I surmast ja viie ülestõusujuhi hukkamisest. Ühel ööl viis politseiohvitser Puškini Moskvasse uue tsaari Nikolai I ette. Tsaar mõistis, et talle mõjuks üsna soodsalt “armulikkuse” osutamine kõige kuulsamale vene luuletajale . Lühikest aega elaski  Puškini tsaari võimu pehmenemise lootuses.
1828. aasta lõpul kohtas ta ballil veetlevat ja kaunist 16. aastast neidu Natlaja Gontšarovat. Kahe aasta pärast nad abiellusid.
Puškini lemmik aeg oli sügis. Et 1830. aasta sügiskuul lisandus sellele perekonnaõnne ootus,vallandus luuletaja üliviljakas loometegevus. Ta lõpetas Boldinos “Jevgeni Onegini ”, kirjutas näidendeid, jutustusi ning rohkesti luuletusi ja kirjanduskriitilisi artikleid. Boldinos saavutas Puškini looming täisküpsuse. Poeet astus uuesti välisministeeriumi teenistusse. Llovtööks ebasobiv õhkkond ja kasvav võlakoorem masendas kirjanikku. 1836. aastal sai ta loa ajakirja “Sovremennik” väljaandmiseks.
Puškini abielu osutus õnnelikuks. Ta sai neli last. Ta armastas Nataljat ja oli uhke tema ilu üle.
Seitsmendal veebruaril 1837 pidas Puškini duelli D´Anthesiga oma naise pärast, tolle kuul tabas poeeti kõhtu. Mehiselt kannatas ta välja piinava operatsiooni, surus alla oiged, et mitte naist ehmatada, ja ütles, et valu ei tohi tahet lämmatada. 10. veebruaril Puškin suri. Sõnum tema surmast levis kulutulena üle Neevalinna ning peagi kogunes poeedi maja väravasse tuhandeid inimesi.
Luule
 Puškini säilinud luuletustest varaseim pärineb 1813. aastast. Juba varakult kujunes Puškini ideaaliks elujaatav, vaba ja oma kodumaad armastav inimene. Vabadussaade kõlab eriti mõjukalt luuletustes ”Tšaadajavile” ( 1818 )ja “Küla” (1819).Romantismiperiood algas temal 1820. aastaga,”Ruslan ja Ludmilla ”, “Ju päeva viimne valgus suri”, “Deemon“ (1823), “ Merele ” (1824). Puškini armastusluule pärliks on
“A. P. Kernile”. Eriti tundeerksalt väljendab poeet oma suhtumist lemmikaastaaega luuletuses “Sügis” (1833). Loodusluulest veel “Talvine tee” ( 1826 ) ja “Talveõhtu” (1825).
    Puškini väljendas ka oma seisukoha luule ja luuletaja kutsumuse kohta ühiskonnas. Näiteks: “Prohvet” (1826). Sonetis “Poeedile”(1830) rõhutab ta looja ranget nõudlikkust iseenda vastu. “Läkitus Siberisse” (1827) –tulevikuusust kantud luuletus. Samuti ka “Antšaar” (1828). Oma elutöö võtab ta kokku luuletuses “Exegi monumentum” (1836).
 
Kõige eredamalt väljendub Puškini romantism poeemides “Kaukaasia vang” (1820- 1821 ), “Bahtšisari purskkaev ” (1821-1823) ja “Mustlased” (1824). Pärast Venemaa ajaloo uurimist ilmusid “Poltaava” (1829) ja “ Vaskratsanik ” (1833). Temalt ilmus ka värssromaan “Jevgeni Onegin ” (1825- 1832 ).
1825 valmis kirjanikul tragöödia “ Boriss Godunov”. 1830 lõpetas Puškin neli väikest tragöödiat: “ Mozart ja Salieri ”, “Ihne rüütel”, “Pidu katku ajal” ja “Kivist külaline”.
1830. võttis proosa loomingus valdava osa. 1831 . ilmus teos “Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused. Välja antud A. P.”. Üldtuntuks sai “ Padaemand ” (1833). Ilmusid ajaloolised jutustused “Dubrovski” (1832-1833) ja “ Kapteni tütar” (1833-1836).