20. sajandi esimese kümnendi kirjandussuunad (1)

SISUKORD

Avangardism 2

Futurism 2
Kubism 3
Ekspressionism 3
Imažism 4
Akmeism 4
Dadism ja sürrealism 5

Kasutatud kirjandus 7

AVANGARDISM

Avangardism tekkis 20.sajandi esimese kümnendi lõpul, avangardismiks loetakse futurismi, kubismi , varast ekspressionismi, imaži(ni)smi, akmeismi . Need voolud vatandavad end uusromantismile. Pärast I maailmasõda lisandusid dadaism , sürrealism, jätkus hilisekspressionism. 20. sajandil hakati neid mitterealistlikle ja uusromantismile vastandavaid tendentse nimetama modernistlikeks.
FUTURISM
Varaseimaks vooluks modernistlike voolude hulgas loetakse üldiselt futurismi. See tekkis 20. saj algul Itaalias. Futurism on suunatud tulevikku, nagu ütleb ka voolu nimetus (lad k futurum – “tulevik”). Futurismi algataja ja peamine teoreetik oli itaallane Filippo Tommaso Marinetti ( 1844 – 1900), kes avaldas mitu futurismi manifesti, esimene ilmus 1909 Pariisi ajalehes Le Figaro . Teatraalses ja tundeküllases stiilis ülistas ta moodsa tsivilisatsiooni saavutusi ja väitis, et vana kunst on surnud ning kõlbmatu.
Futurismile ongi omane vanade kultuuritraditsioonide hülgamine. See tulevikukunst eitas traditsioonilist kultuuri, kirjandust ja keelekasutust, laadilt oli futurism agressiivne ja ründav, nihilistlik, poliitiliselt äärmuslik. Futuristidest õhkus raevu ja rahulolematust kogu vana vaimse maailma vastu. Nad kutsusid olemasoleva kunsti asemele looma uut, mis kajastaks ajasutule iseloomulikku: kiirust, dünaamilistust, suurlinnlikku elutempot, tehnika võidukäiku. Futuristide eesmärgiks oli kirjanduse toomine tänavale, senise madala kõrgemale tõstmine. Nad püüdelsid ka kogu ühiskonna ümberkujundamisele, selleks tuli alustada keele muutmisest, mis omakorda pidi kaasa tooma mõtlemise muutmise. Sel teel loodeti lõpuks jõuda uue maailmakorralduse kehtestamiseni. Uuteks kirjandus teemadeks olid: tööstus, tööline, hulkurlus, masinakultus ja linnaülistus, patriotism , sõja, vägivalla ja tugevuse ülistamine. Inimene jäi tagaplaanile, tundeid peeti nõrkuseks.
Futuristlikud tekstid on katkendlikud ja keerulised samuti ka võõristust tekitavad. Selline tekst saavutati tehnilisi võtteid kasutades, nagu montaaž, kollaaž, pastišš. Et teost mõista peab lugeja/ publik teosega aktiivselt suhtlema, looma teose enda jaoks. Luules on futurismile iseloomulik hüüatuste, kõnekeele ja argoo kasutamine, konsonantide kuhjamine ning matemaatiliste ja muusikasümbolite kasutamine. Värsid luules olid mehised ja plahvatuslikud, väljenduslaad närviline, plakatlik. Väga oluline oli luuletuse graafiline pilt. Tähelepanu äratamiseks, trükiti luuletusi näiteks pakkepaberile või tapeedile.
Futuristid harrastasid kärarikast enesereklaami. Oma tõdemusi kuulutasid nad avalikel esinemistel, turneedel, mis olid väljakutusvad ja skandaalsed, ekstravagantsust taotleti nii esinemismaneeri, kui ka riietusega. Nende esinemisviis oli lööv ja loosunglik.
Futuristid nägid futurismi massiliikumisena ning ennast vaimustunud rahvahulkade juhtidena maailma ümberkujundamises. Futurismi riiakas toon, agressiivne enesereklaam ja muu seesugune viisid selleni , et see leidis sagedasti mittemõistmist kohati lausa ägedat vastuseisu ja eitamist. Seesugune pidev muutmine ja hävitamise ideoloogia sai futurismile endale hiljem saatuslikuks. Kirjandusvooluna hääbus see Itaalias 1930- ndatel aastatel, Venemaal pärast Oktoobrirevolutsiooni.
Esindajateks on vene kirjanduses Vladimir Majakovski , Igor Severjanin. Eesti kirjanduses H. Visnapuu, Albert Kivikas .
KUBISM
Tekkis 20. sajandi alguses prantuse maalikunstis, hiljem arenas ka kirjanduses, kuid ei kujunenud omaette kirjandusvooluks. Mõiste "kubism" võttis kasutusele prantsuse kriitik Louis Vauxcelles ja see vihjab kuubist lähtuvale kujutamisele.
Kubistide eesmärk oli vabastada teos jutustavast sisust. Nad lõid teoseid, mis koosnesid katkendlikest lausetest. Kubistid ei püüdnud tegelikkust jäädvustada, vaid kujutasid seda nii, nagu see on üles ehtitatud. Sisul oli nende arvates teisejärguline. Peamine oli vorm- luuletuste ülesehituses jäljendati geomeetrilisi kujundeid.
Kubismi üheks esindajaks on prantuse kirjanik Guillaume Apollinaire (1880 – 1918), kes töötas välja kubismi luuleteooria, kui oli seotud ka teiste avangardistlike luulevooludega. Ta võttis kasutusele mõiste sürrealism ning koondas enda ümber autoreid , kellest hiljem kujunesid tuntud sürrealistid. Eesti kirjanduses on üksikuid kubismi näiteid J. Barbarusel, A. Suumanil.
EKSPRSSIONISM
Ekspressionism tuli kasutusele 19. sajandi keskpaiku kujutavas kunstis impressionismi vastandina. Kirjanduslik ekspressionism tekkis 20. sajandi algul Saksamaal, tähistades esialgu saksa uusimaid kirjandussuundi. See levis vooluna mitte ainult Saksamaal, vaid ka Austria-Ungari territooriumi kultuuriruumis. Ekspressionism on kindlasõnaliselt määratelv vool. Ekspressionistidel puudub manifest ja selgesti väljendatud (tegevus)programm, oma avaldusvormidest on ekspressionism futurismist eripalgelisem ja laialivalguvam. Eristatakse varasemat ekspressionismi, mis on vormikeskne, võrreldav futurismiga, ja hilisekspressionismi, mille tähelepanu keskmes on sotsiaalne ja ühiskonnaga seonduv, eelkõige Esimese maailmasõja üleelamised. Stiililt oli ekspressionism ülierutatud, jõuline, paatoslik, meeleolult õudust taotlev, katastroofi ennustav. Sisu oli enamasti sõjavastane. Ekspressionistide vaimsust, ellusuhtumist ja loomingut kujundas ning mõjutas väga sügavalt Esimene maailmasõda. Ekspressionistid seadsid esiplaanile inimese sisemaailma, tema tunnete ja tõekspidamiste kujutamise. Nad kaitsesid isikuvabaduse ning rahu ja vendluse aadet. Ekspressionistid võitlesid uue inimese ja parema maailma eest ning sõja vastu. Nad taotlesid väljenduslaadis ilmekust ja hoogsust, mille nimel loobusid mõnikord isegi omadus- ja sidesõ­nadest. Erilist tähelepanu pöörasid nad tegusõnadele ja lühilausetele, millega andsid stiilile aktiivsuse. Nad üllatasid lugejaid ootamatu ­te detailide ja kujunditega.
Ekspressionistide elutunnetus on traagiline, kantud katastroofi eelaimusest. Esitatakse võikaid ja süngeid elupilte, kritiseeritakse ühiskonda ja valitsevaid olusid. Olulise rühma moodustavad ähvardavat ja ahistavat suurlinna käsitlevad luuletused. Need luuletused viivad terviktunde kaudu, suutmata haarata ja mõtestada elamuste-kogemuste paljusust inimese mina lagunemiseni. Seetõttu on ekspressionistlikus luules ülekaalus surma- ja enesetapumotiivid. Siiski ei kogetud mina-kaotust ühetähenduslikult negatiivse protsessina, vaid selles nähti ka võimalust vabaneda ratsionaalsuse ülemvõimust.
Teisalt iseloomustab ekspressionistide luulet, samuti nagu futurismigi, uuenemispüüd, uue inimese ja ühiskonna paatos . Poeet on nagu prohvet, kes teab ja mõistab olemuslikku ning väljedab seda oma loomingus. Määrav on kustniku tegelikkuse kujutus - tegelikkusel on tähendus vaid niivõrd, kuivõrd kunstnik(poeet) suudab oma loomingus nädata seda, mis peitub igapäevaste nähtuste taga.
Ekspressionistide võtmesõnaks on “muutumine”, “uuenemine”, “ühiskonna taassünd” elu ja kunsti uue ühtsuse läbi.
Ekspressionism ei olnud pelgalt kitsas luulevool, mis sai alguse maalikunstist, vaid osutus ka väga mõjukaks ka teatris, iseloomulik oli publitsistlikkus, plakatlikkus, ideed rõhutati jõuliselt.
Ekspressionismil on oluline koht Bertolt Brechti ja Franz Kafka loo­mingus, eesti kirjanikest on seda suunda viljelnud Mait Metsanurk ja Marie Under.
IMAŽISM
Imažism tähendab inglise keeles tõlgituna sõnast image – pilt, kujund. See modernistlik kirjandusvool inglisekeelses luules, tekkis 20. sajandi algul täpsemalt 1912 – 1917 aastal Inglismaal ja Ameerikas protestiks järelromantismi vastu. Imažism sai oma nimetuse sellest, et suuna peaesindajad ja teoreetikud hakkasid pöörama rõhutatud tähelepanu luuletuse kujundi kvaliteedile. Imažism kannab endas sümbolismi ja impressionismi jooni: pööratakse tähelepanu luuletuse kujundile, väljenduse konkreetsusele ja täpsusele, elavusele ja ilmekusele, püütakse vabaneda liigsest ilutsemisest ja paljusõnalisusest. Imažismi eelkäijateks olid nii Poe kui ka Mallarme`. Nad tõstsid esile lühikest luuletust, vätisid teadlikult süžeelise- jutustuslikku alget luules, mis oli omane romantismile. Pound ise matkis teadlikult jaapani luulevorme, kus kujundi täpsusel oli eriline kaal.
Peamisi jooni, mis imažismi varasemast sümbolismist eristas, olid vormieksperiment ja valdavalt vabavärsiline väljenduslaad. Nii “ uuskriitika ” ingliskeeleses kirjanduses kui ka strukturalism asetasid rõhu kirjandusteose vormi ja struktuuri eritlusele. Just sel teel, kõrvale jättes kirjanike eluseigad, sotsiaal-ajaloolise konteksti ja kõikvõimalikud mõjutegurid, loodeti jällile saada kirjandusteose esteetilisele olemusele.
Vene kirjanduses nimetatakse imažismile vastavat suunda imažinismiks, seda viljeleti aastail 1919 – 1927. Väljapaistvaim esindaja oli Sergei Jessin, kelle luulekujundid on seotud usuliste motiividega.
Eesti kirjanduses oli 1970. aastatel imažismist mõjutatud Paul-Erik Rummo, tema luulekujund on isikupärane, tähenduslikult avar, metafoorne.
AKMEISM
Akmeism tekkis 1910. aastail Venemaal. Akmeism ise tuleneb kreeka keelsest sõnast akmē – kõrgeim aste, õitseng. Akmeistid seadsid eesmärgiks vabastada sümbolistlik luule müstikast, suunata see maiseid asju käsitlema.
Akmeism kuulutas tagasipöördumist maise realiteedi juurde. Akmeistid oli sotsiaalsetest vastuoludest eemale tõmbunud, ülistasid looduslikku alget inimeses, argipäeva rõõme ja naudinguid, armujoovastust ja isiksuse tugevust. Nende luuletused olid viimistletud meisterlikuks ning neis esines individualismi ja estismi.
Esindajateks olid näiteks 1909-1917 aasta ajakirja Apollon umber koondunud kirjanikud Anna Ahmatova (1889-1966), Nikolai Gumiljov ( 1886 -1921), Ossip Mandelštam ( 1891 -1938).
DADISM JA SÜRREALISM
Dadism ja sürrealism sulasid teatud piirini üksteisesse, nende voolude vahel võib leida rohkesti kokkupuutepunkte ja ühisjooni. Dadism ja sürrealism oleksid nagu sama tähenduse kaks eri külge. Sürrealism püüdles maagilise reaalsuse poole, mille olid avastanud dadistid. Dadistid hakkasid laiemalt praktiseerima automaatkirjutust, mis sai valitsevaks meetodiks sürrealismis. Nende kahe kirjandusvoolu ühisjooneks on vahetu agressiivne suhtlemine publikuga, provokatsioonid, skandaalid , mäss, luule visuaalse külje tähtsustamine, kõlaefektidele rajatud luuletuse viljelemine, oma seisukohtade väljendamine mainfesti kujul. Dadistid ja sürrealistid tundsid huvi Aafrika kunsti vastu.

Dadaism

1918. aastal ilmunud dadismi manifestis, millele tuntumatest dadistidest kirjutasid alla Tristan Taza, Hugo Ball, Franz Jung, Richard Hülsenbeck, Marcel Janco ja Raoul Hausmann, väidavad autorid, et dada sümboliseerib ürgset suhet maailmaga . Dadaism propageerib kunsti, mis ühendab endas kõik kunstiliigid ja viib ellu uued ideaalid. Selline kunst kujutab elu, kus üheaegselt eksisteerivad müra, lärm, värvid ja rütmid.
Dadaism sai alguse Zürichist 1916 aastal, Voltaire kabarees, mis oli eri rahvusest kunsti- ja kirjandusinimeste kohtumispaik. Zürichist levis dadaism ka mujale, olulisemateks keskusteks olid Berliin , Köln, Hannover , Pariis.
Dadaistid taotlesid absoluutset vabadust nii elus kui ka kunstis. Nende sooviks oli tagasi pöörduda sõna sügavaima alkeemia poole. Dadism ühendas erinevaid meediavahendeid kollažides ja montaažides.
Kahtlemata oli I maailmasõda esmaseid kogumusi, mis tingis dadaismi maailmalõppu puudutava vaimsuse ja üldtunnustatud normide eitamise, ühtlasi ka tugeva sõjavastase hoiaku. Pärast sõda sattusid elu ja kunsti mõttekus rohkem kui iial varem kahtluse alla. Kunst muutus küsitavaks, kunstnikud pöördusid iseenda ja kunsti vastu.
Luulet käsitati vahendina, mille abil sai paljastada ühiskonda juhtivaid hävitavaid jõudusid, mässata kehtiva ühiskonnakorralduse vastu. Dada mõnitab ja pilkab maailma, iseennast, kõike, kui põlgus on ühtlasi ka tema lootus. Dadaism on kaasaegse närvilse ajastu kunst.
1918. aasta manifestis kirjeldatakse erinevaid luuletusliike, mida dadistid viljelesid. Hugo Balli eestvedamisel oli dadistid esimesed, kes korraldasid avalikke esinemisi müraluulega, Lärmi allikaks võisid olla gongid, sireenid , trummid jms.
Dadaistlik idee “ skandaal skandaali pärast” ammendus kiiresti ja 1920. aastatel dadaism ka hääbus, suurem osa selle pooldajaid läks kaasa uue vooluga- sürrealismiga.
Sürrealism tekkis 1919. aasta Prantsusmaal futurismi ja dadaismi aluspõhjal. Sürrealism ei lisanud dadaismile uut, vaid süvenes dadaismi poolt pakutusse ja arenda seda edasi. Esimeseks sürrealistlikus teoseks on Breton Phillipe Soupault`ga kahasse kirjutatud teost “magnetväljad”(1919), mis on loodud automaatkirjutuse meetodil, kasutades unenägu ja hüpnoosiseisundit. Teoste kirjutamisel kasutatigi automaatkirjutuse meetodit, kus teadvuse hämarseisundeis, hüpnoosis, joobes, samuti une piiril fikseerisid nad alateadvuse funktsioneerimist.
Sürrealismis oligi olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hallutsinatsioonid. Sürrealistid huvitusid ka inimese alateadvusest , ürgsetest instinktide , keerukate tungide ja alateadvuses varjul olevate seoste vastu. Nende eesmärgiks oli mitte arutlemine, vaid elunähtuste kaose vastuvõtmine ja edasiandmine. Sürrealistid tahtisd oma loominguga muuta ka suhtumist ellu ja anda vaba voli kujutlusvõimele.
Sürrealismi arengus saab eristada kolme etappi :
1919-1932 aastal automatism ja teadvuse vool. See tähendas seda, et äärmiselt vastuvõtlik seisund peab kirjutajale ilmutama , mida tuleb kirja panna. Anne ja inspiratsioon ei ole suujuure olulised.
1930. aastad- sihilik juhus ja must huumor. Nende hulka kuulusid poolteadvuslike seisundite esile kutsumine, maagiaga mõjutamine, uute elamuste otsimine ringi liikudes. Must huumor oli sürrealistide käsituses ootamatu sõnaseos kontekstis. Sürrealistide sihilikud juhused kuulusid tihti musta huumori valdkonda.
1940.-1960. aastad- müüditeooria. Müüditeooria on seotud sürrealistide sooviga ühiskond vastavalt oma arusaamadele ümber kujundada. Nende arvates on müüt reaalsus, milleta inimene ei saa elada.
Sürrealistid olid oma tegevuses küllaltki aktiivsed ning ühiskonna suhtes avatud, oma seisukohti ja põhimõtteid püüti igati levitada ning propageerida. 1924. aastal asutati ajakiri “Sürrealistlik revolutsioon ” ja Sürrealismi Uuringute Büroo, mis tegeles andmete kogumisega alateadvusliku tegevuse arendamiseks.
Sürrealism on moodsa kirjandusvooluna olnud elujõuline, kestnud tesite kirjandusvoolude kõrval tänapäevani. Sürrealism on ka oluliselt mõjutanud absurdikirjandust.

Kasutatud kirjandus

http://et.wikipedia.org/wik i
Jüri Talvet “ Maailmakirjandus ” 2.osa, 1999 Tallinn
Alli Lunter “Kirjanduse modernistlikud suunad”, 2001
7