Realismist postmodernismini (2)

Sentimentalism on 18. sajandi alguses enne romantismi tekkinud kirjandusvool , mida iseloomustab liialdatud tundelisus, nutulisus, emotsionaalsus. Sentimentalistid seadsid klassitsistide mõistuslikkusele vastu tunnetekultuse. Teostes püüdsid nad avada kannatava inimese sisemaailma. Sageli kaldusid nad liialdustesse, muutusid härdameelseks. Eesti kirjanduses on sentimenta­lismi seepärast nimetatud ka haleduse vooluks. Sentimentalistid pöörasid suurt tähelepanu looduskirjeldustele. Nad püüdsid tegelaste hingeelu avada loo­duse kaudu. Teoste keelde tuli ilukõne. Kangelase tunnete vahetuks edasiand­miseks võeti käsutusele uued kirjandusvormid, näiteks kiri, päevik, eleegia .
Jean- Jacques Rousseau->( 1712 -1778) Prantsusmaa.
Nikolai Karamzin-> (1766- 1826 ) Venemaa. „Vaene Liisa“, „Vene ränduri kirjad“
Suve Jaan-> (1777- 1851 ) Eesti. „ Luige Laus“
Romantism
Tekkis 1789 – 1830 Prantsuse revolutsiooni algusest tööstusrevolutsioonini.
Kirjanike iseloomustab: konfliktsed suhted jumalatega , suur kujutlusvõime
Teoseid iseloomustab: kangelaslikkus , armastus, müstika, ebatavalisus, põnevus, salapärasus, looduslähedus, sümbolism
Kirjandusvoolu iseloomustab: salajane idee e. ideaal mis vastandub igavale ja mõttetule tegelikkusele, siirdutakse mälestuste ideaalide ja unistuste maailma, eksisteerimine kahes maailmas, põgenemine tegelikkuse eest, unistuse teotahe , ülevus, inimene on üksi ja ebatäiuslik, inimese suurim püüd on olla vaba, pettutakse maailmas ja iseenda võimetes, hirm ja kartus eksisteerib koos teotahtega, võib viibida „siin“ ja elada „seal“
Aleksandr Puškin->(1799- 1837 ) Moskva . „ Jevgeni Onegin“ poeem 1825 – 1832
Edgar Allan Poe-> (1809-1849) Ameerika.
Eduard Bornhöe -> Eesti. „ Tasuja “
Jules Gabriel Verne-> (1828-1905), Prantsusmaa. „20 tuhat ljööd vee all“
Goethe ->(1749 – 1832)Saksamaa. „ Faust “ värsstragöödia
Inglise luule
William Blake (1759 – 1827)- tema luulega tekkis uus usutunnistus – metodism -> uskuma peab südamega. Ta ülistas lille ja lambatalle ning lõi kontrastid haige roosi ja tiigriga. Aastakümneid elas eraklikult, oli üksildane unistaja. Ta lõi mütoloogia nn prohvetiraamatute tsükkli. Tema maailmaruumis käib stiihiate võitlus, mäss, jumalate lahing, suurte tegude võimalikkus.
„Süütuse laulud“ ; „Kogemuse laulud“
W. Wordsworth ja S.T. Coleridge – ühine luulekogu „Lüürilised ballaadid“ Wordsworth’i iseloomustab tunnete meenutamine vaikuses ja talupoja lihtne keel. Coleridge’i iseloomustab üleloomulik stiil ja sümbolid.
Percy Bysshe Shelly – essee „Luule kaitse“ poeem „ Kuninganna Mab“ luule on tunnetamise kõrgeim vorm.
John Keats – „Oodis kreeka vaasile“ Reaalne on vaid see mis on ilus.
Romantiline grotesk
Saksa romantismi sünd on seotud väikese Jena linnaga 18. Sajandi viimasel kümnendil, mis sinna koondus kohaluki ülikooli õppejõudude filoloogidest vendade Schlegel ’ite ümber rühm noori literaate, filosoofe ja õpetlasi. Kasutades groteski saavutati efekt – tegelikkust vaadeldi otsekui ülevalt alla – see mis näib tähtsana igapäevaelus muutub nüüd naljakas pisiasjaks.
E.T.A. Hoffmann – „Väike Zaches, Kinaveriks kutsutu“
Romantiline iroonia – irooniat kasutati et näidata kuidas kõrvaldada ebatäiuslikkus ja läheneda sel teel ideaalile.
Heinrich Heine – „Laulude raamat“
Baironism – romantiline kangelane, pessimistlik üksikmässaja, armastuse ja vabaduse eest võitleja, orjanduslikkust väljendavas ühiskonnas. George Byron ( 1788- 1824) lõpetamata poeem „Don Juan “
Muinasjutt
Jakob & Wilhelm Grimm – „Punamütsike“
H.C. Andersen – „ Lumekuninganna “
Romantiline historism
Walter Scott –> (1771-1832) „ Ivanhoe“
Victor Hugo- > (1802-1885)„ Jumalaema kirik Pariisis“, „Hüljatud“
Alexandre Dumas –> (1802-1870) „ Kolm musketäri“
Realism
Napoleoni sõjad möödas, revolutsioonide perioodi lõpus saabus kodanlik argipäev, kus aadelkonna asemel domineerisid ärimehed, pankurid ja vabrikandid. Kirjanikud tõmbusid endasse, loobusid väljamõeldistest ja romantilisest ilustamisest ning asusid ühiskonna ajalookirjutaja kohale. Hakati kirjutama ümbritsevat elu ja püüti seda teha ilma ilustamata, ja liialdusteta. Püüti olla võimalikult tõepärane. Kirjanikud uurisid kriitiliselt sotsiaalset olustikku, tuues avalikkuse ette ajastu pahelisust – lootes seeläbi inimeste elu parandada. Valdavaks sai reaalsetest probleemidest lähtuv tendents või tunnetuslik hoiak.
Realismi tunnusjooned: sotsiaalsus , tõepärane pilt tegelikkusest, täpne usutav elutruu miljöö, sündmustiku asjalik rahulik kulg, ühiskondlike olude kriitiline käsitlemine, oma kaasaja elulaadi ja kommete analüüs, objektiivsus , kangelasteks on harilikud inimesed, kasutatakse tavalist keelt, välditakse ülespuhutust või liigset kunstipära, oluliseks saab individuaalse ja tüüpilise ühtsus, loomingu ainet ammutatakse sageli arhiivimaterjalidest kohtuprotokollidest teaduskirjandusest ajakirjandusest jne, omane on stabiilusu kord argipäevasus, kõrvale jäävad suured igavesed väärtused ja idealistlikud unistused.
Kaks põhiperioodi:
I. 1830 – 1870: realism areneb paralleelset romantismiga.
II. 1871 – 1917: realism levib paljude maade kirjandusse ning hakkab samaaegu muutuma ja teisenema üha uute tekkivate kirjandusvoolude mõju.
Olulisteks žanriteks kujunesid romaan, novell ja jutustus, realistlik luule ja draama kujunesid olulisteks 19. sajandi lõpu poole.
Stendhal ( Marie – Henry Beyle) (1783- 1842) -> Prantsuse varajase realismi esindaja. „Punane ja must“ 1830, „ Parma klooster“ 1839 Stendhali stiil on täpne ja läbipaitsev, kirjeldusi esineb vähe, olulist rõhub detailide kaudu.
Honoré de Balzac -> (1799 – 1850), Prantsuse realismi suurkuju . 20 aasta hiigeltöö koondpealkirjaga „Inimlik komöödia“ 90 romaani, tegelaste koguarv kuni 3000 sh 460 tegelast kes olid korduvad. Suurteose võtmeromaan on „ Isa Goriot “ 1834, kus põhiprobleemideks on raha ja eetika .
Gustave Flaubert -> (1821-1880), 19. sajandi realismi klassik. „ Madame Bovary“ 1857
Fjodor Dostojevski -> /1821 – 1881), Moskva. „Vaesed inimesed“ 1846, „Kuritöö ja karistus “ 1866, „ Idioot “ 1868
Lev Tolstoi -> (1828- 1910 ), Venemaa. „Anna Karenina“ 1877 , „Sõda ja rahu“ 1863-1869 4-kõiteline ajalooaineline epopöa.
Charles Dickens -> (1812-1870), Inglismaa. „Oliver Twist“ 1837-1839
Anton Tśehhov ->(1860-1904) Venemaa. „Kajakas“ „Paks ja peenike “
Anton Hansen Tammsaare -> (1878-1940) Eesti. „Tõde ja õigus“
Eduard Vilde ->(1865-1933) Eesti. „Külmale maale“ 1896, „Mäeküla piimamees“ 1916
Psühholoogiline realism-> Sündmused toimuvad konkreetses ajaloolises situatsioonis,kuid alati viidatakse sündmuste tagamaadele,põhjustele,tagajärgedele.
William Faulkner -> ( 1897 – 1962)Ameerika. „Põuane september“
Knut Hamsun -> (1859-1952) „Nälg“
Süvapsühholoogiline realism ->Eesmärk on jäädvustada enda pooli läbielatud lähiminevik.Olulised ei ole minevikuvälised piirjooned(ajaloolised sündmused,peresuhted jne.),vaid üksnes see mis on puudutanud tegelase sisemust,kujundanud tema intiimteadust. Otsitakse ja taasluuakse läbielatud aega.Emotsionaalse ja intiimse mälu kaudu meelelised aistingud ,lõhn,maitse,nähtud ese,läbielatud olukord. Need äratavad terve pildi minevikust. Romaanil on algus ja lõpp, kõik vahepealne on emotsionaalse mälu abil taasloodud minevik .
Marcel Proust->(1871-1922) Pariis. „Kaotatud aega otsimas“ mitmeköiteline romaanisari.
Virginia Woolf -> (1882-1941) Inglismaa. „Kew Gardens “
Maagiline realism-> Tekkis Ladina-Ameerika maades. Vastandub kaks kihti: rikas ja haritud kõrgseltskond ning ebausklik kohalik kogukond . Reaalse ajaloolise tegelikkuse läbipõimumine fantastiliste ja üleloomulike kujunditega.
Gabriel García Márquez-> Hispaania „Kadunud aja meri“- „Väga pikkade tiibadega väga vana mees“
Filosoofilis-Ideoloogiline romaan-> tekkis 19. sajandi teisel poolel. Teostes püütakse küsimustele vastata mõistuse abiga.
Thomas Mann(1875-1955) " Tobias Mindesniehel" inimene võib küll loodusele kahju teha,kuid tihti hävitab loodus end ise. Nt:maavärinad, orkaanid . „Buddenbrookid“
Intellektuaalne romaan-> Vaimset laadi. Sisaldab romantismi, filosoofialist romaani. Tekkis 19. sajandi teisel poolel.
Hermann Karl Hesse -> (1877-1962) Saksamaa. „ Stepihunt “ , „Laulik" peategelane loobub kõigest oma unistuse nimel. „Klaaspärlimäng“
Draamakirjandus
Henrik Ibsen -> (1828-1906) „Peer Gynt “, „Nukumaja“
George Bernard Shaw -> (1856-1950) Iiri-Inglise kirjanik. „ Pygmalion “
Naturalism
Realismi äärmuslik vool, tekkis prantsuse kirjanduses 1860.-1870. aastatel. Teoreetiliseks aluseks oli positivistlik filosoofia, mille kohaselt saadakse tõelisi, positiivseid teadmisi ainult tegeliku elu nähtusi uurivatest eriteadustest, sest andmeid on võimalik kontrollida vahetu kogemuse najal. Kujutati elu inetuid külgi: elu allakäik, tumedamat poolt. Kõike kirjeldati nii nagu see tegelikkuses oli. Peategelane pärineb lihtrahva hulgast kelleks tihti oli paheline, kõlvatu, eemaletõukav indiviid.
émile Zola -> (1840- 1902 ) Prantsusmaa. „ Nana “ 1880, „Thérése Raquin“ 1867
Estetism
Ilu tähtsustav ja kunsti sõltumatuse ideel põhinevate kontseptsioonide ühisnimetus. Kunsti mõte on temas eneses.
Oscar Wilde -> (1854-1900) Iirimaa . „Õnnelik prints “
Sümbolism
Sai alguse 19. sajandi viimasel veerandil. Vormilt täiuslik , ajatu , puhas luule. Objektiivne ilu taotlus . Maailm vahendati sümbolite e võrdkujude abil lugejaile ja kunstihuvilistele. Kunstilise käsitluse objektiks said inimese kujutelmad, unenäod, hälbinud meeleseisundid. Luulet iseloomustab täielik vabadus vormi valikul . Märgilised tähendused ei olnud vaid kujunditel ja sõnadel, vaid ka häälikutel.
Charles Baudelaire -> (1821-1867) Prantsusmaa. „Kurja lilled“
Paul Verlaine-> ( 1844 -1896) „ Luulekunst “
Arthur Rimbaud -> (1854- 1891 ) „Illuminatsioonid“
Stéphane Mallarmé -> (1842- 1898 ) „ Fauni pärastlõuna“
Walt Whitman-> (1819-1892) Ameerika. „Rohulehed“ loodust kirjeldav.
Modernism
19. ja 20 sajandi uuenduslikkust taotlevate kirjandusvoolude ühisnimetus. Modernistlik kirjandus tekkis Prantsusmaal vastukaaluks realismile.
Modernisliku kirjanduse olulisteks joonteks võib pidada üksikisiku ehk indiviidi ja moodsa ühiskonna probleemide tõusmist temaatilisse keskmesse, kriitilist suhtumist minevikku, endiste tavade ja normide eitamist, nende ümbermõtestamist täiesti uutel alustel, usaldamatust kõikvõimalike illusioonide suhtes jne.
Põhitunnused teos on kirjaniku väljamõeldis, selle sisu ja vormi loob autor oma mõtete järgi; tekstil puudub klassikaline ülesehitus; tekstil puudub pidevus, seoseid võib avastada ka hiljem; tekst luuakse paljudel erinevatel meetoditel : unenäod, müütilised arhetüübid, motiivid ja sümbolid…jne; luules saab valitsevaks vabavärss või vabavabarütm; sündmused ei ole loogilises järjestuses; teksti osad ei pruugi olla seoses; muutub vaatepunkt – kirjanik ei ole enam kõiketeadja ega hinnangute andja
Uus on sisemonoloog , teadvuse vool, lauseehitus, kirjandustekst sarnaneb argikõnele, puudub selge kompositsioon - viimast asendavad assotsiatsioonid, tagasipöördumised, kordamised, ümberütlemised, hüpped ühelt teemalt teisele, laused on lõpetamata, esineb grammatika vigu, luules sai tähtsaks intonatsioon, rõhk, pausid ; loodi uusi metafoore, sõnu.
Muutus kirjanduse aine modernismis kadus ära arvamus et kirjanik suudab oma tekstiga tõde maailma kohta peegeldada, ja seda isegi paremaks teha.
Kirjanik oli  elutundelt iroonik ja skeptik , küsimuste esitaja , tal puudusid kindlad seisukohad maailma suhtes, ta ei uskunud ühestesse seletustesse
Kirjaniku ja lugeja vahekord  lugeja ei tea mis teda ees ootab, tekst oli mõeldud neile kes suutsid seda mõista
Teksti ja lugeja vahekord lugeja muutus senisest enam kaasautoriks, kuna ta hakkas ise tekstiga mängima, reeglitest aru saama.
Virginia Woolf-> „Jacobi tuba“
James Joyce -> (1882-1941)Dublin „Finnegans Wake“
Franz Kafka-> /1883-1924) Praha , „Ameerika“
Kadunud põlvkond kirjanduses
Ühisnimetaja liidab kirjanikke kelle maailmavaadet mõjutasid suuresti sõjakogemused.
Ernest Hemingway ->(1899-1961) Ameerika, „Ja päike tõuseb“, „ Vanamees ja meri“
Erich Maria Remarque->(1898-1970) Saksamaa, „Läänerindel muutusteta“
Francis Scott Fitzgerald->(1896-1940) „Suur Gatsby“
Romaaniuuendajad
William Faulkner-> „Hälin ja raev “
Vladimir Nabokov -> (1899-1977) „Lolita“ 1955
Mihhail Bulgakov ->(1891-1940) Venemaa, „Meister ja Margarita“ „Ivan Vassiljevitś“
Jerome David Salinger -> (1919 - 2010) „Kuristik rukkis “
Eksistentsialism
20. Sajandi mõjukaimaid filosoofilisi koolkondi ja kirjanduslikke voole, mis kujunes Teise maailmasõja eel ja ajal.Käsitleb olemise põhiküsimusi. Olemist vaadatakse kui indiviidi psüühilist, hingelist ja vaimset eksistentsi. Põhiprobleemid on inimese subjektiivsed probleemid nagu vabadus ja vastutus, surm ja suhe Jumalaga , olemasolu mõte, absurdne maailm.
Jean Paul Sartre -> (1905-1980) Prantsusmaa, „ Iiveldus “
Albert Camus -> (1913-1960) Prantsusmaa, „Võõras“ „Langus“ „Külaline“
Impressionism (pr. k. impression, mulje)
Impressionistid vahendasid tegelaste tunde- ja mõttemaailma varjundeid. Nad püüdsid hetkemulje kaudu jõuda asja olemuseni. Avaldus kirjanduses 1880–1910 prantsuse ja saksa kultuurkonnas. Iseloomulik on kunstilise kujundi detaili ja värvirohkus, lüüriline ja passiivne tundetoon, meeleolukus ja nüansirikkus. Tuntud impressionistid on sakslane Bernhard Kellermann ( 1879 –1951), eestlased Friedebert Tuglas (1886– 1971 ), Anton Hansen Tammsaare (1878–1940), Villem Ridala (1885–1942).
Ekspressionism (lad. k. expressio , väljendus, ilme)
Kirjandusse jõudis saksa luule kaudu enne I maailmasõda. Ekspressionistlikule luulele on omased jõulised, eksalteeritud ja fantaasiarikkad kujundid , agiteeriv, retooriline paatos, mille läbi kujutatakse õuduste haardes oleva inimese elamusi. Ekpessionistid vahendasid hetkemeeleolusid ja tundeid. Nad taotlesid väljenduslaadi hoogsust ja ilu. Ekspressionismil on oluline koht näiteks sakslase Bertolt Brechti (1898–1956) ning Franz Kafka (1883–1924) loomingus, eesti kirjanikest on seda suunda viljelenud Mait Metsanurk (1879–1957) ja Marie Under (1883–1980).
Futurism
Tekkis 20.sajandi alguses Itaalias ja levis sealt Venemaale.Nad ülistasid kiirust, kuna see kujundab maailma. Kõik pidi olema pidevas liikumises, ka kirjanik. See pidi saama tulevikukunstiks. Futuristid väitsid et enne neid pole kunsti tehtud ja kõik, mis enne oli, läheb nüüd ajaloo prügikasti. Aga põhiliselt läksid hoopis futuristlikud teosed ajaloo prügikasti. Sõjad ja vägivald olid uue voolu tekkimise eeldused.Futuristid loobusid kirjavahemärkidest ja tavalistest lausetest. Nad kasutasid oma tekstis hoopis sümboleid ja matemaatilisi märke. See oli moodsa inimese maailmapildile vastav dünaamika, müra ja hoolimatuse kunst .
Filippo Tomasso Marinetti-> Kirjandusliku futurismi manifestis kuulutas futurismi põhitõdesid.
Kubism
Kubism tekkis 20. sajandi algul Prantsusmaal. Kubistid loobusid teose jutustavast sisust. Nad hakkasid igasuguseid inimesi, asju ja olendeid geomeetriliste kujunditena kujutama.
Guillaume Apollinaire
Dadaism
Sürrealismi eelkäija, mis sa alguse 1916. aastal śveitsist. Dada tähendab ürgsust ja mitteallumist mõistuse kontrollile .Kirjanikud mõtlesid ise sõnu välja, reastades suvalisi sõnu suvalises järjekorras lähtudes kõlapildist. Kuhjati ühtekokku suvalisi häälikuid. Taotleti absurdi . Eesmärgiks oli protesteerida ja naeruvääristada tegelikkust. Puudusid kirjavahemärgid, pealkirjad, loogiline mõttekäik.
Tristan Tzara, Max Ernst, Hans Arp
Sürrealism
Tekkis Prantsusmaal 1920.-ndatel aastatel. Lähtuti vabakirjutamisest. Loomingus kasutati teadvuse hämarseisundit – unenägusid ja ebareaalseid nägemusi. Kasutati alateadvust, hetkelist assotsiatsiooni ( suvalisi seoseid). Leiutati automaatkirjutamine, mille tingis joove .
Andre Breton
Imaźism
Levis 20.sajandi alguskümnenditel Ameerikas ja Inglismaal. Tähtsaks sai luule konkreetsus, ilmekas väljendus, kindlus , selgus, lühidus. Välditi jutustamist , kasutati tavakeelt mida ei ilustatud , ning sümboleid. Loomingust ei peagi aru saama esimesel lugemisel, et aru saada on vaja süveneda. Intellektuaalne luule, kus olulised on teadmised. Mõte avaneb etappide kaupa.
Thomas Stearns Eliot-> „Ahermaa“, Tema luulekogu „Old Possum 's Book of Practical Cats“ oli aluseks muusikalile „Kassid."
Neorealism
Tuleneb eksistentsialismist. Levis kuni 1960.-ndate aastate keskpaigani mitmetes maades. Esiplaanil on kurjus, sotsiaalsed põhjused, sõjatagajärjed ja kõige selle mõju inimesele. Pöörati tähelepanu lihtinimesele, kuna ta on vastutav kirjandus ( vastutab iga eluheidiku eest).
Carlo Cassola (1917) & Pier Paolo Pasolini (1922–1975)
Absurdi teater (nt: NO99 , Linnateater)
tekkis 1950.-ndate aastate alguses. Räägib inimese seisundist tähenduse kaotanud maailmas. Puudub konflikt, lugusid ei saa jutustada.Ei laskuta mõtisklustesse elu absurdsuse üle, vaid näidatakse seda.
P.E.Rummo -> 1969 “Tuhkatriinumäng”