Veljo Tormis (2)

Veljo Tormis
Referaat
Koostaja :
klass
Juhendaja :
Tallinn

Sisukord

Sisukord 2
1 Elulugu 3
2 Veljo Tormise looming 6
2.1 Loomingu üldiseloomustus 6
2.2 Suurteosed koorile 7
2.4 Paljukeelne Tormis 10
2.6 „Emeriithelilooja” tegemised 18
Kasutatud kirjandus 20
Lisa 1 21

1 Elulugu

Helilooja , peamiselt koorikomponist, kogu maailmas üks huvitavamaid koorimuusika loojaid 20. sajandi II poolel. Kasutanud palju nii eesti kui teiste, peamiselt soome- ugri rahvaste folkloori. Veljo Tormis on sündinud Kuusalus (7.08.1930) ja üles kasvanud Vana- Vigalas . Tormise köstrist isa juhatas seal kirikukoori ning organiseeris viiuldajana ka pillimängu. Tormiste kodus lauldi rahvalaule (noodiraamatust, mitte enam rahvasuust õpituid) ja hinnati uudset rahvuslikku kooriloomingut - Mart Saare ja Cyrillus Kreegi laule - mille suhtes paljud olid tollal ettevaatlikud või lausa tõrjuvad. 1943. aastal hakkas Tormis Tallinnas orelit õppima. 1948. aastal aga Tallinna konservatooriumi oreliklass suleti. Põhjuseks oli selle liigne seotus kirikuga . Seetõttu pidi Tormis oma erialast loobuma. Ta proovis ka koorijuhtimise alal, ent see talle ei sobinud. 1950. aastal hakkas Tormis õppima heliloomingut, esmalt Tallinna konservatooriumis ( Villem Kapi juures), järgmisest aastast aga Moskva konservatooriumis.1
Moskvas oli üheks tema õppejõuks tuntud helilooja Dmitri Šostakovitš, kes andis Tormise kui helilooja tegevusele hinnangu mõni aeg hiljem, kui ta viibis oma teose „ Ustavus ” esiettekandel Riikliku Akadeemilise Meeskoori kontserdil. Gustav Ernesaks kirjutab: „Samal kontserdil esitasime pool kava Veljo Tormise loomingust, millele Šostakovitš andis kõrge tunnustuse . Võin lisada, et kui hiljem V.Tormise tööd esitati riikliku preemia saamiseks, oli jällegi Šostakovitš see, kes tema kandidatuuri palavalt toetas.”2
1950. aastate alguse Moskva konservatooriumis valitses tugev ideoloogiline surve. Paljud heliteosed olid keelatud, samas aga olid nende noodid raamatukogus saadaval ning ebasoovitavaid töid käsitleti sageli isegi loengutes. Moskvas õppis palju eri rahvustest tulevasi heliloojaid. Tormise kompositsiooniõpetaja Vissarion Šebalin nõudis, et tuleb end rahvuslikult määratleda ja vastavalt ka väljendada. Juba Tallinnas oli Tormis hakanud rahvaviise uurima , kodust eemal tugevnes tema huvi nende vastu veelgi. Eeskujuks oli ka samal ajal Moskvas õppinud Ester Mägi. Moskvast naasnuna töötas Tormis aastatel 1956-1960 Tallinna Muusikakoolis. Aktiivse noore õpetajana käivitas ta Loominguringi, kus püüti jõudumööda tutvuda uuema muusikaga, mis nii kontserdisaalidest kui ka õppekavadest puudus. Jätkus ka Tormise folkloorihuvi . Murranguliseks sai Tormise jaoks 1958. aasta suvi, mil ta sattus Kihnu saarele ja nägi muistse kombe järgi peetud pulma. Ürgne regilaul oma tõelises keskkonnas ette kantuna olevat teda tõeliselt rabanud. Seepeale asus ta folkloorialast materjali süstemaatiliselt läbi töötama ning leidis ka heliloomingus oma eripärased vahendid rahvaviisi käsitlemiseks. Alates 1972. aastast, mil ilmus Tormise artikkel " Rahvalaul ja meie" - väga põhjalik ja kirglik manifest -, on Tormis aastakümneid regivärsilist rahvalaulu propageerinud. Ta on olnud paljudel üritustel eeslaulja ning kõnelnud rahvaviisist. Tormis kutsus üles sulatama regilaulu kooliõpetusse, lootes nii uute rahvalaulikute tekkimisele ning rahvalaulu muutumisele taas meie muusikaliseks emakeeleks. Nagu ta hiljem on tunnistanud, teadis ta juba artiklit kirjutades, et see jääb utoopiaks. Samas rõhutab ta aga, et ainus võimalus regivärsilise rahvalaulu edasikestmiseks on selle aktiivne kasutamine, ka professionaalses muusikas. 1969. aastast on Tormis vabakutseline helilooja. Eesti koorimuusikas on Tormise loomingu tähtsust raske ülehinnata - aastakümneid on ta olnud selles valdkonnas sõltumatu liider. Pikka aega oli tema muusika peaesitajaks RAM. Väga palju esitati Tormise loomingut just oma kõrgperioodil, 1960.-1970. aastatel, mil Gustav Ernesaksa juhitud kooril oli kanda suur roll vastupanus nõukogude ideoloogiale. Hiljem on Tormise teoste hinnatuimaks esitajaks ja salvestajaks olnud Tõnu Kaljuste juhitud Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Viimastel aastakümnetel on Tormisest kujunenud üks tunnustatumaid ja põnevamaid koorikomponiste kogu maailmas, kelle helikeele on eeskujuks võtnud paljude maade heliloojad .3
„On kiusatus öelda, et Veljo Tormis on oma loominguga püstitanud endale monumendi, aga see on vale. Pigem on see majakas , mis on näidanud teataval suunal teed ja heitnud valgusvihke ununema kippuvale, kuid olulisele meis enestes – eestlastes.” Nii iseloomustab Postimehe toimetaja Immo Mihkelson heliloojat.4
„Selle mehe puhul kehtib ainult üks asi: ta on 99,9protsendise kullaprooviga raud. 0,1 protsenti needust sinna lisaks, ja ongi tervik. Ta on sarnane Vilde Võllamäe Päärnaga.” Nii arvab Veljo Tormisest kirjanik Ervin Õunapuu.5

2 Veljo Tormise looming

2.1 Loomingu üldiseloomustus

Tormis on eelkõige koorimuusikahelilooja . Suur osa tema loomingust tugineb eesti ja teiste läänemeresoome keeli kõnelevate rahvaste folkloorile, aga ta on kirjutanud palju koorimuusikat ka ilma folkloorse aluseta. Iseloomulik on kooriteoste koondamine ulatuslikesse tsüklitesse. Tormis tõi eesti koorimuusikasse modernse helikeele. Samuti on ta loonud mitmeid instrumentaalteoseid, ooperi "Luigelend" (1964), kantaat -balleti "Eesti ballaadid " (1980), näidendi- ja filmimuusikat jm. Tormise varases loomingus pole koorimuusikal nii suurt osa kui hiljem. Seevastu on seal mitmeid traditsioonilisi žanre, mille poole Tormis hiljem pole enam pöördunud, nagu kantaadid ("Kalevipoeg", 1955), prelüüdid ja fuugad klaverile (1958) ning kaks avamängu orkestrile, millest avamäng nr 2 ( 1959 ) on omaaegse eesti muusika üks tähtteoseid. Alates 1960. aastatest süvenes Tormis aina enam vokaalmuusikasse. Samas polnud modernse helikeele otsingud tema jaoks kõige olulisemad - ka üpris traditsioonilises helikeeles on tal väga võluvaid töid, nagu "Kolm mul oli kaunist sõna" (Paul-Eerik Rummo, 1962), kus meeskooriga on ühendatud tantsisklev ja kirgas flööt. Uutest suundadest helikeeles ei jäänud Tormis siiski kõrvale. Sarnaselt põlvkonnakaaslastele otsis ta lühemaid vorme ja lakoonilisemat väljenduslaadi, nagu tsüklis "Kümme haikut" häälele ja klaverile (Jaan Kaplinski , 1966), kus ta on kasutanud ka dodekafoonilist kompositsioonitehnikat. 1960. aastate keskel sai just Tormisest see helilooja, kes tõi koorimuusikasse 20. sajandi II poole modernse helikeele, nagu klastrid ja kunstlikud helilaadid ("Hamleti laulud" 1964/65, " Maarjamaa ballaad " 1969), kõnelähedase laulu, sosistamise, karjed (" Pikse litaania", 1974). Palju uusi kõlavõtteid on miniatuuridetsüklis "Looduspildid" (1964-69, alaosadega "Kevadkillud", "Suvemotiivid", "Sügismaastikud", "Talvemustrid").6
Gustav Ernesaks on Veljo Tormise loomingut tunnustanud nii tema varasel kui kõrgperioodil. Vastates ajalehe „Edasi” toimetuses ajakirjanike küsimustele juubelilaulupeo 200. aastapäeva eel, ütleb Ernesaks: „Noorte looming? Koorimuusika valdkonnast tõstaksin eriti esile Veljo Tormist. Teised armastavad kirjutada instrumentaalmuusikat. Tormis on aga leidnud toreda seose nende kahe vahel... Cyrillus Kreek ja Mart Saar õppisid omal ajal Peterburis, Veljo Tormis Moskvas, see tähendab kodust kaugel. Ometigi on just nemad kõige paremini leidnud tee meie rahvamuusika varasalvede juurde.”7 Vastates ajakirjanike küsimusele „Millisena kujutate ette juubelilaulupidu 200. aastapäeval?” ütleb Gustav Ernesaks: „Mida laulame? Ei oska öelda. Võib-olla, et mõni helilooja kujundab kogu peo, alates avasignaalist kuni finaalini, muidugi mitte ainult oma lauludest. Midagi sellele lähedast võib kujuneda ehk ka eeloleval laulupeol, kus Veljo Tormise „Laulu algus” oma I üldlaulupeol lauldud „Sind surmani” motiivi ja minu „Laululavalt lahkuvatele kooridele” oma „Koidu”, „Leelo” ja „Kaunimate laulude” motiividega peaksid pidu sobivalt raamima.”8 Ernesaks omistas suurt tähtsust heliloojate ja interpreetide omavahelisele koostööle. „Heliloojale on väga tähtis, et ta saaks oma uut teost ka kuulata ja vajaduse korral veel viimistleda või ümber teha. Kollektiivide ja autorite omavaheline koostöö on aja jooksul andnud otse hiilgavaid tulemusi (Tormis, Mägi, Marguste jt.)”9 Jällegi on Tormis see, keda Ernesaks esile tõstab.
Kui laulupidude 200. aastapäevale pühendatud juubelilaulupeo (1969. aastal) kujundana nägi Gustav Ernesaks Veljo Tormist, kelle teatud teosed „peaksid pidu sobivalt raamima”, siis 2007. aasta 11.-18. aprillil peetud eesti muusika päevade festivali heliloojaks kuulutati samuti Veljo Tormis. 12. aprillil Estonia kontserdisaalis toimunud muusikapäevade avakontsert nimetati Tormise ringiks 2007. „Tormise ring 2007 annab võimaluse kuulda tuntud Tormist - tema loomingu olulisemat osa alates "Raua needmisest" kuni helilooja viimase üleskirjutatud teoseni "Lauliku lõpusõnad". Ja seda kõike Tõnu Kaljuste ja Eesti Filharmooni Kammerkoori - mida rahvasuus siiani teinekord ikka veel kaljuste-kooriks kutsutakse - ettekandes. Kuigi koor Tormist mujal maailmas palju laulab , ei ole nii ülevaatliku kavaga siinmail tükil ajal üles astutud. Tormise muusikalist ringi aitab koondada ka selleks kontserdiks spetsiaalselt ümebrkujundatud Estonia kontserdisaal.”10

2.2 Suurteosed koorile

Tormis on korduvalt öelnud, et ta ei ole muusikat kirjutanud puhtalt musitseerimisrõõmust. Alati on olnud põhjuseks tahtmine midagi öelda, väljendada mõnd ideed. Seepärast on tema muusikas ka erakordselt suur roll sõnal. Tema valitud tekstid on sageli poliitilise alltekstiga, mis on võimendatud muusikaliste kujunditega. 1960. aastate lõpul ja 1970. aastate algul lõi Tormis mitmeid ulatuslikke ja monumentaalseid töid, mis said kohe väga populaarseiks ning mis tänini kuuluvad tema tuntuimate teoste hulka. Kõik nad on suurejoonelise arendusega, lausa orkestraalse koorikäsitlusega ja jõulise sõnumiga suurteosed. 1969. aastal meeskoorile loodud "Maarjamaa ballaad" (tekst Jaan Kaplinski) on erakordselt ekspressiivse väljenduslaadiga, jõulise poliitilise alltekstiga teos, üks dramaatilisemaid eesti koorimuusikas üldse. 1974. aastal kirjutatud "Laulja" Kristjan Jaak Petersoni tekstile (meeskoorile, orelile ja löökpillidele) on pühendatud Gustav Ernesaksale. Tormis seostab "laulja" ja "valguseallika" kujundid Petersoni tekstis Ernesaksaga, kasutades teoses muusikalisi tsitaate kahest Ernesaksa väga olulisest laulust - "Lauliku talveüksindus" ja "Mu isamaa on minu arm". "Pikse litaania" (meeskoorile ja suurele trummile, 1974) teksti on kohandanud Ain Kaalep 1644. aastast säilinud loitsu järgi. Tekst on seotud šamanistliku rituaaliga vihma väljakutsumiseks, et päästa põuast kõrbenud vilja. Nii selles teoses kui ka Tormise hilisemas loomingus on folkloorne aines ühendatud orgaaniliselt 20. sajandi väljendusvahenditega. Oma olemuselt on vanade loodususundi rituaalidega seotud ka "Raua needmine " (1972). Olulise impulsi sai Tormis selle teose kirjutamiseks Moskvas 1970. aastal toimunud muusikakongressilt, kus nägi laval ehtsat šamaani nõiatrummiga - samalaadset pilli ja mängulaadi tahtis Tormis kasutada ka "Raua needmises". Üllatusena oli vajalik korjaki trumm Eestis olemas ja rippus Lennart Meri kodus kaminasiibri küljes. Tekst on loodud mitme luuletaja poolt " Kalevala " loitsude põhjal, teose kõrgpunktis on kasutatud ka kaasaegseid motiive. See sõjavastane teos oli mõeldud hoiatusena, et inimkond peaks säilitama oma võimu tehnika (raua) üle ja kasutama seda ainult loovatel, mitte purustuslikel eesmärkidel. Teose tekst järgib šamanistlikku põhimõtet, mille kohaselt annab inimesele võimu asjade üle just nende saamisloo ja olemuse tundmine . Seose loitsimise ja šamanistliku rituaaliga loob "Raua needmises" eelkõige nõiatrumm dirigendi (rituaali juhi) käes. Teose muusikalised motiivid on üksnes mõnenoodilised ja väikese ulatusega, otsekui oleksid nad pärit ürgsest regilaulust. Tegelikult on nad Tormise loodud ja seotud kunstliku helilaadiga. Kaasaegsetest relvadest kõneleva tekstiga on ühendatud moodsa kooritehnika võtteid: kõne ebamäärasel helikõrgusel, karjed, klastrid, sireeni jäljendavad glissandod. See väga ekspressiivne ja võimas kooristseen on Tormise tuntumaid teoseid kogu maailmas.11
2.3 Veljo Tormis ja rahvalaul
Regivärsilise rahvalaulu teemal on Tormis palju kõnelenud ja kirjutanud. 1972. aastal ilmus artikkel "Rahvalaul ja meie" - väga põhjalik ja kirglik manifest, mis taotles regilaulu tagasitoomist kaasaegsesse kultuuri. Tormis kutsus üles sulatama regilaulu kooliõpetusse. Ta lootis, et see aitaks kaasa uute rahvalaulikute tekkimisele ning regilaul muutuks taas meie muusikaliseks emakeeleks. Nagu ta hiljem on tunnistanud, teadis ta juba artiklit kirjutades, et see jääb utoopiaks, kuid tundis siiski tarvidust oma seisukohad välja öelda. Samuti möönab ta, et regivärsilise rahvalaulu ainus väljund tänapäeval on selle kasutamine, ka professionaalses muusikas. Paljudel üritustel on Tormis olnud eeslaulja ning püüdnud inimesi panna tunnetama regilaulu maagiat. Seda maagilist kogemust annab ta edasi ka paljudes oma teostes, millest mõned sarnanevad koguni šamanistlikele rituaalidele. Tormis tunneb väga hästi regilaulu ettekandemaneere ning nõuab rahvapärast laulumisviisi sageli ka oma teoste esitajailt. Rahvaluuleainelisi teoseid on juba Tormise varase loomingu hulgas. Üks varasemaid sedalaadi töid on segakooritsükkel "Kihnu pulmalaulud ", mis valmis pärast Kihnu-reisi 1959. aastal. Rahvaviisi käsitlemises sai pöördeliseks teoseks viiest tsüklist koosnev sari "Eesti kalendrilaulud" (1966-1967) alaosadega "Mardilaulud", "Kadrilaulud", "Vastlalaulud", " Kiigelaulud " ja "Jaanilaulud". Selle tsükliga kujunes välja Tormise omapärane käekiri, mille kohta ta ise on öelnud, et "mitte mina ei kasuta rahvaviisi, vaid rahvaviis kasutab mind". See tähendab, et rahvamuusika pole talle eneseväljendamise vahendiks , vaid vastupidi - tema tunneb kohustust vahendada rahvamuusikat, selle vaimu, mõtet ja vormi. Oma teostes püüab Tormis regilaulu algteksti võimalikult terviklikuna säilitada ning üksnes täiendab seda. Minimaalsete lisandustega on näiteks "Kust tunnen kodu" (tsüklist "Kaks eesti runolaulu", 1973-1974), kus kaks sopranit laulavad üks eeslaulja-, teine kooriosa. Ka hõreda klaveripartii motiivid on pärit rahvaviisist. Regilaulule tuginevates teostes kuuleme rahvaviisi enamasti katkematult. Seda võidakse nihutada kõrgemale-madalamale, anda ühest häälerühmast teise, "paljundada", nii et ta kõlab korraga eri kõrgustelt, sageli tiheda klastrina. Kõik saateks kõlav on enamasti tuletatud viisist enesest. "Jaanilaul" (tsüklist "Jaanilaulud", 1967) on hea näide kõigist neist võtetest. Mitmel puhul on Tormis imiteerinud rahvapille, näiteks lõõtspilli " Ingerimaa õhtute" avalaulus. Samas on ta jäljendanud ka rahvalauliku omapärast "õhuvõtmist" viisi kulgu katkestamata. Tormis on väga õnnestunult toonud regilaulu ka muusikateatrisse: 1980. aastal valmis tal kantaat- ballett "Eesti ballaadid", mille lavastas "Estonias" Mai Murdmaa . Selle alusmaterjaliks on jutustavad rahvalaulud , mis kõnelevad väga dramaatiliselt naiste saatusest.12

2.4 Paljukeelne Tormis

Tormis on kirjutanud muusikat tekstidele erinevates keeltes. Üks tema peateoseid on aastatel 1970-1989 valminud ulatuslik sari "Unustatud rahvad", mis koosneb osadest "Liivlaste pärandus", " Vadja pulmalaulud", " Isuri eepos ", "Ingerimaa õhtud", " Vepsa rajad ", " Karjala saatus". See tsükkel on pühendatud kuuele läänemeresoome keeli kõnelevale traagilise saatusega rahvale, nende hääbuvatele keeltele ja lauludele. Tormis on püüdnud oma sarjaga seda pärandit unustusest äratada. Ta on veendunud, et ilma selleta oleks maailma kultuuritervik palju vaesem . "Unustatud rahvaste" sarja kõige populaarsem tsükkel on rõõmsatel tantsu- ja kiigelauludel põhinev "Ingerimaa õhtud". Lastekoorile on loonud Tormis tsükli "Soome-ugri maastikud ", kus on laule viieteistkümnelt rahvalt hantidest liivlasteni. Rohkesti on kasutanud Tormis soomekeelseid, eriti "Kalevala" tekste (ka ladina- ja ingliskeelses tõlkes). "Kalevala XVII runo" (meeskoorile, solistidele ja rahvapillidele, 1985) on üks Tormise ulatuslikumaid kooriteoseid. Kui "Kalevala" 150. juubeli puhul tehti Soomes kokkuvõtteid eepose aineil loodud teostest, ilmnes , et need olid kas ooperid , sümfooniad, poeemid või muud sedalaadi teosed. Eepose teksti ennast polnud aga peale Tormise keegi varem ulatuslikumalt viisistanud. Üks olulisemaid soomekeelseid teoseid Tormiselt on ka "Varjele, Jumala, soasta" ("Kaitse, Jumal, sõja eest", tekst "Kanteletarist"). Võõrkeelseid tekste on kasutatud veel teostes " Bulgaaria triptühhon", "Läti burdoonlaulud" "Pildikesi Vormsi minevikust" (vanas rootsi keeles), "Läti motiive", "Põhja-Vene bõliina" jne. Samas ei pea Tormis oma teoste esitamist originaalkeeltes tingimata vajalikuks. Olulisim on tema arvates, et laulja mõistaks teose sõnumit.13
2.5 Teosed 14
1955 "Neli kildu" (" Aastaajad ") häälele ja klaverile (Juhan Liiv)
1956Avamäng nr. 1 sümfooniaorkestrile
"Kalevipoeg", kantaat sopranile, tenorile, segakoorile ja sümfooniaorkestrile
1958
Kolm prelüüdi ja fuugat klaverile
" Mahtra sõda", kantaat segakoorile ja puhkpilliorkestrile (Paul-Eerik Rummo)
"Nukrad viivud" neli romanssi häälele ja klaverile (Minni Nurme )
1959
Avamäng nr. 2 sümfooniaorkestrile
"Kihnu pulmalaulud", neli laulu segakoorile ( rahvaluule , seadnud Olli Kõiva)
1960
"Kolm laulu eeposest" segakoorile ("Kalevipoeg")
"Kolm lille", kolm miniatuuri häälele ja klaverile (Juhan Liiv)
1961
"Väike sümfoonia" isetegevuslikele sümfooniaorkestritele
1962
"Kolm mul oli kaunist sõna" meeskoorile ja flöödile (Paul-Eerik Rummo)
1963
"Kodumaa sünnipäev", kantaat-epigraaf ja viis laulu ühendkooridele (Paul-Eerik Rummo)
"Kolm laulu Paul-Eerik Rummo sõnadele" naiskoorile
1964
"Sügismaastikud", seitse laulu naiskoorile/segakoorile (Viivi Luik) - "Looduspildid III"
" Tasase maa laul" meeskoorile (Paul-Eerik Rummo)
"Ühtehoidmise laul" meeskoorile (Paul-Eerik Rummo)
"Luigelend", kammerooper (libreto Osvald Toominga põhjal Enn Vetemaa , stsenaarium Kaarel Ird)
1965
"Hamleti laulud I, II" meeskoorile (Paul-Eerik Rummo)
"Meestelaulud", kümme laulu baritonile ja meeskoorile (rahvaluule, seadnud Paul-Eerik Rummo)
"Meestelaulud", lavalugu meeskoorile ja lugejale (rahvaluule)
"Luigelend", süit samanimelisest ooperist sümfooniaorkestrile
1966
"Kevadkillud", kuus miniatuuri naiskoorile (Jaan Kaplinski) - "Looduspildid I"
"Kiigelaulud", kuus laulu naiskoorile (rahvaluule) - "Eesti kalendrilaulud IV"
"Kümme haikut" häälele ja klaverile (Jaan Kaplinski)
"Lauliku lapsepõli" naiskoorile (rahvaluule)
1967
" Vanemuine ", kantaat segakoorile ja sümfooniaorkestrile
"Jaanilaulud", seitse laulu mees- ja naiskoorile (rahvaluule) - "Eesti kalendrilaulud V"
"Kadrilaulud", neli laulu naiskoorile (rahvaluule) - "Eesti kalendrilaulud II"
"Mardilaulud", üheksa laulu meeskoorile (rahvaluule) - "Eesti kalendrilaulud I"
"Vastlalaulud", kolm laulu meeskoorile (rahvaluule) - "Eesti kalendrilaulud III"
1968
"Laulu algus" ühendkooridele ( Hando Runnel )
"Talvemustrid", neli laulu naiskoorile (Andres Ehin) - "Looduspildid IV"
1969
"Maarjamaa ballaad" meeskoorile (Jaan Kaplinski)
"Meie varjud " meeskoorile (Jaan Kaplinski)
"Nekruti põgenemine Tallinna Toompealt koju Kuusallu" meeskoorile (rahvaluule, seadnud Ülo Tedre)
"Suvemotiivid", kolm laulu naiskoorile (Aleksander Suuman) - "Looduspildid II"
"Kuus eesti jutustavat rahvalaulu" häälele ja klaverile (rahvaluule)
"Kevade", süit kammerorkestrile (muusikast Arvo Kruusementi filmile)
1970
"Etüüdid helilaadides" ("Modaalsed etüüdid"), seitse miniatuuri naiskoorile/ lastekoorile (rahvaluule)
"Liivlaste pärandus", viis laulu segakoorile
"Päike, maa ja meri", kantaat sopranile, segakoorile ja sümfooniaorkestrile
1971
"Laulud laulust ja laulikust", viis laulu naiskoorile (rahvaluule)
"Vadja pulmalaulud", seitse laulu segakoorile (rahvaluule, seadnud Tõnu Seilenthal)
1972
"Kolm eesti mängulaulu" segakoorile (rahvaluule)
"Kolmteist eesti lüürilist rahvalaulu" segakoorile (rahvaluule)
"Külavahelaulud", kuus uuemat rahvalaulu segakoorile (rahvaluule)
"Külavahelaulud ehk Pariisi linnas Londonis", muusikaline komöödia segakoorile, solistidele, viiulile, kitarrile, akordionile (libreto Enn Vaigur; 19. sajandi rahvalaulude seaded V. Tormis)
"Lenini sõnad", kantaat ühendkooridele
"Raua needmine" tenorile, baritonile, segakoorile ja šamaanitrummile ("Kalevala", August Annist , Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski)
"Seitse liivi rahvalaulu" segakoorile/naiskoorile/lastekoorile (rahvaluule, seadnud Herbert Tampere)
1973
"Katkuaja mälestus", ballaad meeskoorile (Jaan Kaplinski)
"Dialektilisi aforisme" segakoorile (Juhan Liiv)
1974
"Laulja" meeskoorile, orelile ja löökpillidele (Kristjan Jaak Peterson )
"Pikse litaania" meeskoorile ja suurele trummile (Ain Kaalep)
"Laul rõõmust", kantaat segakoorile ja sümfooniaorkestrile (Enn Vetemaa)
"Kaks eesti runolaulu" kahele mezzosopranile ja klaverile (rahvaluule, seadnud Jaan Kaplinski)
1975
"Isuri eepos", kümme laulu segakoorile (rahvaluule; seadnud A. Laanest)
"Naistelaulud", põimik regivärsilistest rahvalauludest mezzosopranile ja naiskoorile (rahvaluule; libreto Jaan Kaplinski)
1976
"Põhja-vene bõliina" meeskoorile (rahvaluule)
1977
"Hääled Tammsaare karjapõlvest" tenorile, meeskoorile, kampaniilile, lehmakellale, kuljustele ja fonogrammile
1978
"Bulgaaria triptühhon", tsükkel segakoorile (E. Bagrjana)
"Dialektilisi aforisme", kaheksa laulu segakoorile/meeskoorile (Juhan Liiv)
"Tornikell minu külas" segakoorile ja kellale või meeskoorile, lugejale ja kellale (Juhan Viidingu libreto Fernando Pessoa poeemide põhjal, tlk. Ain Kaalep)
1979
"Ingerimaa õhtud", üheksa laulu segakoorile (rahvaluule)
"Juhan Liivi sarkasmid" meeskoorile
"Kurvameelsed laulud", kolm rahvalaulu mezzosopranile ja puhkpillikvintetile (rahvaluule)
"Lindpriiuse päevad" mezzosopranile, meeskoorile, kahele trompetile, timpanitele/klaverile (Hando Runnel)
"Muistse mere laulud" tenorile ja meeskoorile (rahvaluule)
"Neli etüüdi Juhan Viidinguga" lugejale ja segakoorile (J. Viiding )
1980
"Eesti ballaadid", ballett- kantaat sopranile, mezzosopranile, aldile, tenorile, bassile, segakoorile, sümfooniaorkestrile (libreto Lea Tormis; rahvaluule, seadnud Ülo Tedre)
"Viru vanne " meeskoorile/segakoorile (Hando Runnel)
1981
"Eestlase laulukesed", neli laulu segakoorile (Hando Runnel)
"Kojusaatmis-sõnad" meeskoorile ja šamaanitrummile ("Kalevala")
"Küsimus on..." tenorile ja segakoorile (tekst Olaf Utt'i artiklist ajalehest Sirp ja Vasar)
"Laulusild" meeskoorile/naiskoorile/segakoorile ("Kalevala" ja eesti rahvaluule)
"Lojaalsed laulukesed", kolm laulu segakoorile (Hando Runnel)
"Mis siin naerda on?" naiskoorile (Hando Runnel)
"Mõtisklusi Hando Runneliga", neli laulu segakoorile/meeskoorile (Hando Runnel)
"Pärismaalase lauluke" (" Tabu -tabu") meeskoorile/segakoorile ja nõiatrummile
"Sa oled kui salanaine " segakoorile (Juhan Liiv)
"Viimane laev - Valse triste" meeskoorile (Juhan Smuul)
"Vindised laulukesed", kolm laulu meeskoorile (Hando Runnel)
1982
"Helletused" sopranile ja meeskoorile/ segakoorile (Aino Tamme ja Miina Härma järgi)
"Kaks nõukogulikku rahvalaulu" meeskoorile (rahvaluule) kogust " Stagna -aja laulukesi" (1978-1982)
"Kokko lenti koilliseta / Kotkas lendas kirdest" meeskoorile (rahvaluule)
"Läti burdoonlaulud", kuus laulu segakoorile (rahvaluule)
"Mõtisklusi Leniniga" segakoorile/meeskoorile (V.I. Lenin )
"Viis eesti rahvatantsu" segakoorile (rahvaluule)
1983
"Laevas lauldakse" (ingerisoome ballaad) segakoorile ja aldile (rahvaluule)
"Pildikesi Vormsi minevikust", kolm laulu meeskoorile (rahvaluule)
"Vepsa rajad", 15 laulu segakoorile ja solistidele (rahvaluule)
1984
"Kaitse, Jumal, sõja eest!/ Varjele, Jumala, soasta" meeskoorile ja tam-tamile ("Kanteletar")
"Sõjakulleri sõit" meeskoorile ("Kalevipoeg")
"Vepsa talv" meeskoorile (rahvaluule)
"Väinämöise tarkussõnad" meeskoorile/ baritonile klaveri saatega ("Kanteletar")
1985
"Kalevala 17. runo" meeskoorile, lugejale ja rahvapillidele ("Kalevala", seadnud A. Ambus)
"Jõudu tööle!", kantaat segakoorile (Juhan Viiding)
"Kaheksa tuntud eesti laulu" segakoorile (L. Koidula, M. Moon , Fr. Kuhlbars, K. Ruut, M. Körber, A. Reinvald , G. Wulff-õis, E. Wöhrmann)
"Karja kojukutse/ Karjan kotiinkutsu" lastekoorile/ naiskoorile ja sopranile ("Kalevala")
"Ütles Lembitu ", poeem segakoorile/ meeskoorile ja lugejale (Fr. Tuglas )
"Väinämöise venesõit" naiskoorile/ lastekoorile ("Kalevala")
"Kaheksa revolutsioonilist laulu" segakoorile
1986 "Rahuloits" segakoorile ja šamaanitrummile (A. Heinsalu tekst ja muusikaline materjal)
" Vanavanemate viisivakk", 29 laulu ja kooda naiskoorile/ lastekoorile (tekstid erinevatelt autoritelt)
1987
" Kalevalan alkusanat/ Kalevala algussõnad" segakoorile ("Kalevala")
"Eesti mees ja tema sugu" meeskoorile ja lokulauale (Lea Tormis)
"Virumaa ja Pandivere " naiskoorile/ meeskoorile/ segakoorile (Hando Runnel)
"Üheksa eesti lõikuslaulu" segakoorile (rahvaluule)
1988
"Seitseteist eesti pulmalaulu" segakoorile
1989
"Ilmiantajan tarina/ Äraandja lugu", ballaad meeskoorile (Eino Leino)
"Kuus eesti lastelaulu" segakoorile (rahvaluule)
"Neli eesti hällilaulu" segakoorile (rahvaluule)
"Karjala saatus", viis laulu segakoorile ja solistidele (rahvaluule, seadnud Ülo Tedre)
1990
"Kolm itaalia (trentino) rahvalaulu" meeskoorile, segakoorile ja lastekoorile
"Mõrsja hüvastijätt" segakoorile ("Kalevala")
1991
"Kolme Karjalan neitoa/ Kolm Karjala neidu ", kolm laulu lastekoorile ("Kanteletar")
"Kord me tuleme tagasi" meeskoorile (Jaan Kaplinski)
"Nägemus Eestist" meeskoorile (Juhan Liiv)
1992
"Piiskop ja pagan " vokaalansamblile (seade meeskoorile 1995)
1993
"Meelespea" (In memoriam Gustav Ernesaks) segakoorile
1994
" Kullervo sõnum" segakoorile/ vokaalansamblile ("Kalevala")
"Soumalais-ugrilaisia maisemia/ Soome-ugri maastikud", 15 soome-ugri rahvaste laulu lastekoorile
1996
"Incantatio maris aestuosi/ Tormise mere loits " meeskoorile ("Kalevala")
1997
" Sampo tagumine " naiskoorile ("Kalevala")
1998
"Kuulmata kuskil kumiseb kodu" segakoorile (Ernst Enno)
"Noore suve muinasjutt " segakoorile (Ernst Enno)
1999
"Sünnisõnad", kantaat solistidele, segakoorile ja sümfooniaorkestrile (tekst Jaan Kaplinski)
2000
""Kalevala" lõpusõnad" segakoorile
Sellisena näeme Veljo Tormise loomingut kronoloogilises järjestuses esitatuna. Kirjastuse „Valgus” poolt 1990. aastal väljaantud „Eesti muusika biograafilises leksikonis” esitatakse Veljo Tormise looming žanridena. Eristatakse järgmisi teoseid: muusikalised lavateosed, vokaalsümfooniline muusika, sümfooniline muusika, koorimuusika, vokaalkammermuusika, filmimuusika. Veel on toodud ära heliplaadid tema muusikaga, noodid ja bibliograafialoetelu.15 Selles loetelus toodu ei ole küll lõplik, piirdudes leksikoni väljaandmise aastaga 1990, kuid annab ülevaate helilooja poolt viljeldud žanridest.
Nagu näitab aastaarv 2000 heliteoste valmimise kronoloogilises järjestuses, on Veljo Tormis oma viimase heliteose kirjutanud 70-aastaselt. Seda kinnitab ta ise ühes intervjuus , öeldes: „Ma tundsin, et võimed vähenevad vananedes. Sain 70-aastaseks ... Jõudsin selles mõttes kriitilise jooneni – sain aru, et pole mõtet punnitada, vägisi teha, kui sisemist sundi enam pole.”16

2.6 „Emeriithelilooja” tegemised

„Veljo Tormis reisib palktrummide, kirve , haamri , nõiatrummi ja nahkkinnastega”. Nii on pealkirjastatud 28. aprilli 2007. aasta Eesti Päevalehes avaldatud intervjuu Veljo Tormisega, kes aktiivse heliloojana enam ei tegutse, kuid kes väidab, et tegemist on tal rohkem kui kunagi varem. Intervjuust selgub , et emeriithelilooja (nagu ta ise ennast nimetab) tegeleb muusikaakadeemias ja Viljandi kultuuriakadeemias noortele regilaulu õpetamisega, mille tulemusena on noorte hulgas märgata rahvamuusikahuvi tõusu. Teda on kutsutud Ameerikasse ülikooliloenguid pidama . Rootsi koor Svanholm Singers kutsus endaga koos esinema ja hiljem plaati tegema. Segakoor Latvija tähistas Riias Tormise juubelikontserdiga Eesti Vabariigi aastapäeva. Inglismaale on kutsutud. Helilooja on ka interpreedina, orelimängijana, katsetanud. „Minu orelikarjäär lõppes sellega, et konservatooriumi oreliklass pandi 1940-ndate lõpus kinni kui Nõukogude ühiskonnas ebavajalik. Kõik, kes seal õppisid, otsisis mingi muu ameti – kes hakkas koorijuhiks, kes pianistiks, kuidas keegi. Minust ei saanudki pillimängimise alal midagi ja ma olin sunnitud hakkama heliloojaks.”17 Nii räägib Tormis ise. Ka koorijuhtimist oli ta proovinud, „...aga minu natuur ei sobi, mul ei ole kooriga kontakti,” ütleb ta samas intervjuus. „Raua needmise” esiettekandel mängis Tormis trummi – korjaki šamaanitrummi, mille Lennart Meri oli sealt ära toonud. Nüüd on teda trummi lööma kutsutud Prantsusmaale, Ameerikasse ja Rootsi. Veel kasutab ta kirvelaba, kuna see kõlavat paremini kui tavaline rauatükk. Vaeva nägi ta palktrummide hankimisega, mis õiges häälestuses oleksid ja puutöö häält teeksid. „Lasin teha vutlari ja selle reisikomplektiga ma nüüd siis käin mööda ilma ringi: palktrummid, kirves , haamer ja nahkkindad. Veel käib mul kaasas suur Peeter Salmela tehtud nõiatrumm.” Intervjuus räägib Tormis oma huvist Metsatölli vastu ja koostööst selle ansambliga, väites, et „...rokk ja regi sobivad küllaltki hästi kokku, neil on ühiseid jooni. Näiteks Rein Rannap tajus seda juba ammu .” Intervjuu lõpuks annab Tormis teada, et teda saab esinemas näha muusikaakadeemias, Viljandi folgil, kodukandi küla juubelipeol ning et pidevalt tegutseb ja käib Muusikaakadeemias koos väike rühm Rävala Regi, kus lauldakse muistse Rävala maakonna – Kuusalu ja Jõelähtme – laule, kuulatakse vanu fonogramme.

Kasutatud kirjandus

Eesti muusika biograafiline leksikon , 1990, Tallinn, Valgus

Ernesaks, G. 1985. Laul, ava tiivad, Tallinn, Eesti Raamat

Ernesaks, G. 1977. Nii ajaratas ringi käib, Tallinn, Eesti Raamat

Mihkelson, I. Tormise majakas kutsub mõtteid koju - Postimees 05.08.2005

Mikomägi, M. Veljo Tormis – kõrgeima kullaprooviga raud, Maaleht 04.08.2005

Veljo Tormis reisib palktrummide, kirve, haamri, nõiatrummi ja nahkkinnastega – Eesti Päevaleht 28.04.2007

http://www.helilooja.ee/emp.php?id=24

http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/composers/tormis

Lisa 1

Veljo Tormise foto
1 http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/composers/tormis/elu.ht m
2 Ernesaks, G. 1977 Nii ajaratas ringi käib, Tallinn, Eesti Raamat, lk 199
3 http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/composers/tormis/elu.ht m
4 Mihkelson, I. Tormise majakas kutsub mõtteid koju - Postimees 05.08.2005
5 Mikomägi, M. Veljo Tormis – kõrgeima kullaprooviga raud, Maaleht 04.08.2005
6 http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/composers/tormis/looming.ht m
7 Ernesaks, G. 1985 Laul, ava tiivad, Tallinn, Eesti Raamat, lk 151
8 sealsamas , lk 155
9 sealsamas, lk 286
10 http://www.helilooja.ee/emp.php?id=24
11 http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/composers/tormis/looming1.ht m
12 http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/composers/tormis/looming2.ht m
13 http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/composers/tormis/looming3.ht m
14 http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/composers/tormis/teosed.ht m
15 Eesti muusika biograafiline leksikon, 1990, Tallinn, Valgus, lk 264-266
16 Eesti Päevaleht 28.04.2007
17 Eesti Päevaleht 28.04.2007
22