Veljo Tormis (0)

VELJO TORMIS
Veljo Tormis on sündinud 07.08.1930 Kuusalus ja üles kasvanud Vana- Vigalas . Tema isa oli köster ja juhatas kirikukoori. Kodus lauldi palju, eriti rahvalaule ja osati hinnata uudset rahvuslikku kooriloomingut (Mart Saar). Muusikuteed alustas Tormis oreliõpingutega, see-järel õppis heliloomingut algul Tallinna hiljem Moskva Konservatooriumis. Töötas mõnda aega Tallinna Muusikakoolis õpetajana. Alates 1969 on Tormis olnud vabakutseline helilooja .
Tormise loomingus on esikohal koorimuusika . Aastakümneid on ta olnud Eesti muusika selle žanri liider. Pikka aega oli tema teoste põhiesitajaks RAM (praegu Eesti Rahvus- meeskoor ), edaspidi aga Eesti Filharmoonia Kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel . Viimastel aastakümnetel on Tormisest saanud üks tunnustatumaid ja huvitavamaid koorimuusika heliloojaid kogu maailmas.
Loomingu algusaastatel katsetas Tormis uute kompositsioonivõtetega nagu teisedki tema põlvkonna noored heliloojad . Sel ajal on valminud ka mõned instrumentaal - ja sümfoonilised teosed ja ooper „ Luigelend ”. Siiski on heliloojat algusest peale rohkem köitnud vokaal - muusika . Põhjuseks soov iga teosega midagi öelda. Tema jaoks on sõnad muusikas väga tähtsad.
Tormis tõi koorimuusikasse 20. sajandi II poole modernse helikeele, näiteks klastrid (heli-kobarad, kus korraga kõlab mitu kõrvuti asetsevat nooti), kõnelähedase laulu, sosistamise ja muud hääleefektid. Samas polnud uudse helikeele otsingud helilooja jaoks kõige olulisemad, ta kirjutas ka traditsioonilises helikeeles töid.
Juba õpinguaastail paelus Veljo Tormist folkloor ja rahvaviisid. Ühel suvel Kihnu saarel viibides , sai ta osa ehtsast kihnu pulmast , mida peeti muistsete kommete kohaselt. Ürgne regilaul oma õiges keskkonnas jättis talle võimsa mulje. Seepeale asus ta tõsisemalt läbi töötama folkloorialast materjali ja seda järjest enam ka oma loomingus kasutama.
Tormise koorilooming jaguneb kahte valdkonda: folkloorne, mille aluseks regilaul ja mittefolkloorne, mille aluseks on luuletajate tekstid.
Erinevalt eelkäijatest on Tormis vähe kirjutanud koorimuusikat traditsioonilises koorilaulu vormis. Tema loomingus on valdavad kaks printsiipi :

suurteosed, mis on keerulise muusikalise arenduse ja sageli põnevate saateinstru-
mentidega. Näiteks:
Ood meeskoorile, orelile ja löökpillidele „Laulja” (sõnad K.J. Peterson ). Teos on pühendatud Gustav Ernesaksale, keda kujutatakse „laulja” ja „valguseallikana” ja muusikast käivad läbi ka kaks tema tuntud laulude meloodiat („Mu isamaa on minu arm” ja „Lauliku talve-üksindus”).
Meeskoorile loodud „Maarjamaa ballaad ” on poliitilise alltekstiga ja väga ekspressiivse väljenduslaadiga teos.
„Kolm mul oli kaunist sõna”, meeskoorile ja flöödile.
„Raua needmine ” segakoorile, solistidele ja šamaanitrummile. See on tugeva sisendusjõuga loitsimist meenutav teos. Sisu pärineb soome rahvuseeposest „ Kalevala ”, kuid sõnad on loodud luuletajate poolt. Teose muusikaline materjal meenutab regilaulu, kuid see on helilooja enda looming.
„Pikse litaania” on samuti loitsu põhjal valminud teos meeskoorile, solistidele ja suurele trummile. See on seotud šamanistliku rituaaliga, mis loitsib vihma välja.

mitmeosalised laulutsüklid või sarjad, mis koosnevad miniatuuridest.
Näiteks ulatuslik tsükkel „Looduspildid”, mis omakorda jaguneb aastaringi järgi laulutsükliteks „Kevadkillud”, „Suvemotiivid”, „Sügismaastikud” ja „Talvemustrid”.
Enamus regilaule on samuti koondatud tsüklitesse.
Tänaseks on Veljo Tormise loomingust suur osa seotud folklooriga. Ta on aastakümneid propageerinud regivärsilist rahvalaulu kui eestlaste igiomast rahvalaulu. Paljudel kontsertidel ja kultuurisündmustel on ta rahva ette astunud eeslauljana ning püüdnud inimesi panna tunnetama regilaulu väge ja sugestiivsust. Ainus võimalus regilaulu edasikestmiseks on selle aktiivne kasutamine, ka professionaalses muusikas.
1970. aastatel kujuneski välja Veljo Tormise omalaadne regilaulule toetuv stiil. Rahvalaulu on oma loomingus kasutanud paljud heliloojad, sageli algmaterjalina. Tormise muusikas aga tõuseb esile ehe regilaul oma traditsioonilisel kujul. Helilooja ei muuda iial regilaulu viisi või rütmi, kõige olulisem on säilitada regilaul muutumatul kujul. Tavaliselt kõlab tema lauludes regilaul katkematult, nii nagu seda vanasti lauldi - eeslaulja ees ja koor järel – et ei tekiks viisikulgu katkestavaid ühiseid hingamispause. Helilooja lisab üksnes põneva fooni või jagab regilaulu erinevate häälerühmade vahel või paljundab seda korraga erinevatelt helikõrgustelt jne. Regilaulu lõputust viisikordusest sünnib Tormise laulude loitsiv, maagiline toime. Kuna meie regilaul on välja kasvanud iidsetest loitsimistest ja rituaalidest, on selle sisemine vägi tänaseni alles. Paljud Tormise teosed rajanevad sellel väel ja võimsal sisendusjõul ( „Raua needmine”). Heliloojale on alati väga oluline olnud ka regilaulu traditsioonilise esituslaadi säilitamine. Ta nõuab lauljatelt rahvapärast laulmisviisi, õigeid regilaulule omaseid sõnarõhke ja silbitamist jm. Tormis on öelnud, et mitte tema ei kasuta rahvaviisi , vaid rahvaviis kasutab teda. Seega helilooja roll on regilaulu võimalikult autentne vahendamine. Aastate jooksul on valminud palju laulutsükleid ja sarju, näiteks:
„Eesti kalendrilaulud”, see on viiest laulutsüklist koosnev sari osadega „ Mardilaulud ”, „Kadrilaulud”, „Vastlalaulud”, „Kiigelaulud” ja „Jaanilaulud”.
„13 lüürilist eesti rahvalaulu”
Eestlaste pulmakombeid kajastavad laulutsüklid „Kihnu pulmalaulud ”, „17 eesti pulmalaulu”.
Veljo Tormist on huvitanud kogu soome- ugri rahvaste vana rahvalooming. Paljud laulusarjad tuginevad nende rahvalauludele. Nõnda on Tormis taaselustanud juba ununenud rahvaste viise ja keelt. Näiteks:
„Unustatud rahvad ”, mis koosneb osadest „Liivlaste pärandus”, „ Vadja pulmalaulud”, „ Isuri eepos ”, „ Ingerimaa õhtud”, „ Vepsa rajad” ja „ Karjala saatus”. See väga ulatuslik sari on pühendatud kuuele läänemeresoome keeli kõnelevale traagilise saatusega rahvale, kelle keel ja laulud on hääbumas.
Mitmed Tormise teosed on soomekeelsed. Helilooja on loonud eelkõige soomlaste rahvuseepos „Kalevala” tekstidele. Näiteks „Kalevala XVII runo”, meeskoorile, solistidele ja rahvapillidele on väga ulatuslik teos ja Tormis on esimene helilooja, kes selle eepose teksti nii ulatuslikult viisistas.
Üks omanäolisemaid teoseid Veljo Tormise loomingus on kantaat - ballett „Eesti ballaadid ”. See on loodud uudses žanris, kus on ühendatud regilaul ja tants. Algmaterjaliks on regilaululised jutustavad rahvalaulud , läbivaks teemaks emade, tütarde – üldse naise elu ja saatus. See teos on omamoodi krooniks Tormise regilauluainelisele loomingule.
Veljo Tormis on pidanud oma eluülesandeks vana eesti regilaulu taaselustamist ja selle esitamist tänasele kuulajale. Tema looming on tutvustanud regilaulu ja eesti rahva väga vana ja omanäolist kultuuri kogu maailmas. Tema looming on leidnud väga suurt tunnustust ja seda esitavad paljude maade koorid . Suurte rahvusvaheliste koorifestivalide ja konkursside kavas on pea alati ka Veljo Tormise looming.